Vale, oskamatu mõtte ületamine
„Vale sutta“[1] kohaselt saab vale mõtlemine (miccha-saṁkappa) ehk oskamatu mõtlemine (akusala-saṁkappā)[2] alguse valest vaatest, mistõttu on vale ja oskamatu mõtlemise ületamise eelduseks õige ning oskusliku vaate väljakujundamine.
Mõtlemise muutmine. Kui mingi objektiga seoses kerkib teadvuses esile oskamatust meeleseisundit (lobha, dosa, moha) juurdunud mõte, on seda „Mõtte kohandamise sutta“[3] kohaselt võimalik oskamatut mõtet kohandada (saṇṭhapeti) viiel moel, milleks on (1) oskamatu märgi/objekti (nimitta) asendamine oskuslikuga; (2) oskamatu mõtte kahjulikkuse, laiduväärsuse ja dukkhalike viljade üle mõtlustamine; (3) oskamatute mõtete unustamine ja neile tähelepanu mittepööramine; (4) oskamatute mõttemoodustiste tekkimisele tähelepanu pööramine; ja (5) oskamatust mõttest otsustav loobumine. Tehes nii, ja suunates aruka tähelepanu oskuslikule objektile, lõpevad oskamatud mõtted, ning bhikkhu saavutab samādhi.
Vaenulikust mõtlemisest vabanemine. „Esimeses vaenust vabanemise suttas“[4] õpetab Buddha, et kellegi suhtes tekkinud vaenulikkust saab kõrvaldada viiel moel. Vaenust vabanemiseks tuleb arendada selle isiku suhtes: (1) sõbralikkust (mettā), (2) kaastunnet (karuṇā), (3) neutraalsust (upekkhā), (4) mitteteadlikkust ja mittetähelepanu (a-sati-a-manasikāra) (st mitte neid inimesi pidevalt meenutama, meeles pidama ega neile tähelepanu pöörama) ning (5) teo olemust (kamma-ssakatā), mõeldes: „Olendid on tegude pärijad, tegudest põlvnenud, tegude sugulased ja tegude varjupaigas. Millist iganes tegu tehakse – hüvelist või kurja, seda samal määral ka saadakse.“[5]
Langust takistav ja kasvu põhjustav dhamma. Buddha kasutas mitmeid viise, juhatamaks inimesed vägivaldsetest kavatsustest eemale. Näiteks, „Suur lõpliku vaibumise sutta“[6] kirjeldab juhtumit, kus Maagadha kuningas Ajātasattu Vedehiputta tahtis vallutada Vajjī. Ta saatis braahmanast ministri Vassakāra Buddha juurde küsima, kas Buddha on terve, ning uurima, mida Buddha arvab kuninga vallutusplaanist. Kuulnud kuninga kavatsusest, küsis Buddha Auväärselt Ānanda’lt, kas ta on kuulnud, et vatšiinid [vatšiiaanid?] (vajjī):
1. kohtuvad sageli;
1. kohtuvad harmoonias (samagga), lahkuvad harmoonias ning teevad mida vaja teha (karaṇīyāni) harmoonias;
2. ei tee uusi seaduseid ega tühista olemasolevaid seaduseid, vaid jätkavad traditsiooniliste vatšiinide põhimõtete järgimist vastavalt nende endi otsusele;
3. hindavad ja peavad lugu vanematest vatšiinidest (vajjimahallaka), käituvad nendega südamlikult (mānenti) ja austavalt (pūja) ning leiavad, et neid tasub kuulata;
4. ei vägista ega röövi naisi ja tüdrukuid nende peredest, ega sunni endaga koos elama;
5. austavad, peavad lugu, hindavad ja kummardavad nii linnas kui linnast väljas asuvaid vatšiinide hauakääpaid/monumente (cetiyā) ega luba unustusse vajuda varasemalt tehtud õiglastel ohverdustel;
6. on korraldanud sobiliku kaitse ja turvalisuse arahantidele, et rohkem arahante võiks siia olemasollu siseneda, ning et need, kes on juba siin, võiksid elada mugavalt.
Olles saanud Ānanda’lt teada, et vatšiinid peavad kinni eelloetletud 7 langust takistavast ja kasvu põhjustavast dhammast, teatas Buddha, et seni kuni vatšiinid neid dhammasid järgivad, pole võimalik, et Maagadha kuningas Ajātasattu Vedehiputta suudaks nad vallutada. Seda kuulnud, sõnas braahman Vassakāra nõustudes, et kui vatšiinid isegi üht neist põhimõttest järgivad, on nad võitmatud, mis siis veel seitsmest rääkida ning otsustas valida vallutamise asemel diplomaatia ja seisukoha muutmise.
Buddha ei keelanud ega käskinud otseselt ei kuningaid ega bhikkhusid, vaid esitas tõe (dhamma) nii nagu see olemasolevale vastavalt on. Ta tõi välja olulised teemaga seotud aspektid, õpetas, milline on ühe või teise teo vili (kamma-vipāka) ning selle mõju ning lasi igal ühel endal otsuse langetada. Buddha õpetus johtus vaid ühest – kuidas luua inimese arengule vastav mõistmine dukkha tõelisest olemusest ning pakkuda välja motiveeriv ja õige tee dukkhast vabanemiseks.
[1] Micchattasutta AN 10.103.
[2] Saṁgītisutta DN 33, Mahācattārīsakasutta MN 117 jt.
[3] Vitakkasaṇṭhānasutta MN 20. Vt ka lisaks DVE, III osa, ptk „Keskendumisel tekkivate takistuste ületamine“.
[4] Paṭhamaāghātapaṭivinayasutta AN 5.161.
[5] Teo kohta vaata ptk „Õige vaade teo olemusest“ (kamma-ssakatā sammā-diṭṭhi); Cūḷakammavibhaṁgasutta MN 135, „Saṁsappanīya-sutt“ AN 10.216, Paṭhamaāghātapaṭivinayasutta AN 5.161 jt.
[6] Mahāparinibbānasutta DN 16.