Vaibumine ehk nibbaana (nibbāna)
Püsitud tõesti on moodustised,
tekkimise ja kadumise dhammad;
olles tekkinud need lakkavad,
nende rahunemine on õnn.[1]
Nibbaana [(nibbāna) ni eitust väljendav eessõna + vāna iha kujundlik väljend] tähendab dukkha põhjuseks oleva iha (taṇhā) puudumist, mis ongi Buddha dhamma lõppeesmärk ja summum bonum. Ihatus kõigi ja kõige suhtes saavutatakse arija kaheksaosalise tee teostamise kaudu.[2]
Virgumise teostamise eeltingimuseks on õige dhamma kuulmine. Arendades järkjärgult kõlblust, ohjates tajuvõimeid ning arendades neljas džhaanas keskendust saavutab kaheksaosalise tee teostaja kire (rāga), viha (dosa) ja pettekujutluse (moha) jt plekkide (kilesa), tulvade (āsavā) ja kümne köidiku (dasa saṁyojana)[3] lakkamise ning igasuguse janu hävinemise (pipāsa-vinaya).[4] Seejärel saavutab ta kaheksa teadmist ja virgumise mõistmise ning temast saab Buddhaga võrdne arahant.[5]
Kolmas arija tõde defineerib üheselt kannatuse lõppemise tingimuse, milleks on iha (taṇha) lõplik ja jäägitu lakkamine. Seetõttu ei ole võimalik, et Buddha kuju ees kummardamine, virgumispuusse piima valamine, pühitsuste andmine ja saamine (mida Buddha ei ole kunagi õpetanud), säilmete kummardamine, palveveski keerutamine, mantrate laulmine, kellegi poole palvetamine ja muu rituaalne või kultuurispetsiifiline tegevus suudaks dukkha peatada. Brahmanistlikest[6] tekstidest ja veedadest pärit salatekstid (tanta; sansk tantra), kosmilised diagrammid (yantra) ja enigmaatilised vormelid (manta; sansk mantra), mida praktiseeritakse mittetheeravaada koolkondades (vadžrajaanas, eriti Tiibeti sektis), ei ole Buddha õpetatud, vaid pärinevad hilisemast tantrismist.
Nibbaana on olemasollu tulemise lakkamine (nirodha)[7] ning sünni-surma ringi igavene ja lõplik katkemine (vaṭṭu-paccheda).[8] Plekitu meel ei sisalda iha (taṇha) ja seetõttu puudub uueks sünniks tingimus. Kuna nibbaana saavutamise järel ei toimu peale keha surma enam uut sündi ei vormi valda ega vormita valda ega saa toimuda ka enam uut keha surma, siis nimetas Buddha nibbaanat ka surematuse saavutamiseks (amata).[9] Buddha on kirjeldanud nibbaanat kui vormist (rūpa) ja vormitust (arūpa) vaba õnnist eksistentsist, kus ei ole ei aega, uut sündi ega vähimatki objekti – see ongi dukkha lõppemine.”[10] Täpsemalt selgitab nibbaana olemust DVE, III osa, ptk „Virgumine ja Vaibumine (bodhi, nibbāna)“.
Naistel on meestega võrdne virgumispotentsiaal. Buddha eluajal olid rõhuv enamik naisi hariduseta ja tegeles peamiselt vaid koduse majapidamise, laste kasvatamise ja aiatöödega. Kui „Kambodža suttas“[11] küsib Ānanda Buddhalt, miks naised ei käi koosolekutel (sabhāya), ei tegele ettevõtlusega (na kammantaṁ payojeti), ega reisi Kambodžasse (na kambojaṁ gacchatī), vastab Buddha, et see on seepärast, et naised on kergesti ärrituvad (kodhana), armukadedad (issukī), saamahimulised (maccharī) ja vähese tarkusega (duppañño). See aga ei tähenda, et naine ei saaks virguda. Buddha tädi ja kasuema Mahāpajāpatī Gotamī sai esimeseks bhikkhuniks ehk nunnaks, saavutas kõik ülenormaalsed võimed (iddhi) ning sai arahantiks.[12] „Theeride värsid“ (Therīgāthā-pāḷi) sisaldab 73 poeemi (522 värssi), mis kirjeldavad 73 vanemnunna rõõmu ja õndsust, mida nad kogesid pärast arahantiks saamist. „Lood (paali)“ (Apadāna-pāḷi) sisaldab värsse, mis räägivad 40 nunna (sh Mahāpajāpatī Gotamī) varasematest eludest. Ilmselt ei olnud Buddha esialgne vastuseis naiste ordineerimisele seotud virgumispotentsiaaliga, vaid selle põhjuseid peitusid mujal. Näiteks elasid tol ajal koduhüljanud erakrändurid metsades ja liikusid ringi kaitseta, kuid heast perest naised ei lahkunud kunagi majast meessaatjata, rääkimata metsas üksi rändamisest või ihuüksi koopas elamisest. „Vinajakorv“ mainib ka tõika, tol ajal on bhikkhunitel raske leida toetajaid.[13]
Virgumiseks teele asumiseks pole Buddha vahetu nägemine vajalik. Osad tänapäeva õpetajad on asunud seisukohale, et ilma Buddhat nägemata polegi võimalik virguda. „Haige suttas“[14] õpetab aga Buddha, et (1) mõni haige ei parane haigusest, kuigi saab sobivat toitu (sappāyāni bhojanāni), sobivaid ravimeid (bhesajjāni) ja sobiva hooldaja/toetaja/kaaslase (upaṭṭhāka); (2) mõni paraneb haigusest sõltumata sellest, kas ta saab sobivat toitu, ravimeid ja hooldaja; ning (3) mõni haige paraneb vaid juhul, kui ta saab saab sobivat toitu, sobivaid ravimeid ja sobiva hooldaja. Viimase puhul toimub tervenemine vaid siis, kui määratakse sobiv toit ja sobiv ravimid ning sobiv hooldaja, kuid sellesama haige huvides tuleks hoolitseda ka teiste haigete eest. Samamoodi leidub maailmas nende kolme haigega sarnaseid isikuid. (1) Mõned inimesed ei astu oskuslike dhammade (kusalesu dhammesu) kindlale teele, olenemata sellest, kas nad näevad Tathaagatat ning kuulevad tema kuulutatud dhammat ja vinajat; (2) mõned inimesed astuvad oskuslike dhammade kindlale teele, olenemata sellest, kas nad näevad Tathaagatat ning kuulevad tema kuulutatud dhammat ja vinajat (tathāgatappaveditaṁ dhammavinayaṁ); ja (3) mõned inimesed astuvad oskuslike dhammade kindlale teele vaid siis, kui näevad Tathaagatat ning kuulevad temalt dhammat ja vinajat, kuid mitte siis, kui nad ei näe Tathaagatat ega kuule temalt dhammat ja vinajat. Suttas selgitab Buddha, et dhamma ja vinaja kuulutamine (dhamma-desanā) on mõeldud eelkõige viimase isiku jaoks, kuid selle isiku huvides tuleks dhammat ja vinajat õpetada ka teistele inimestele. Seega arvamus, mille kohaselt pole võimalik tänapäeval Buddhat nägemata dhammat ja vinajat õppides ning teostades siseneda oskuslikesse dhammadesse ehk saada vooguastunuks ja virguda, on alusetu ega vasta dhammale. Buddha õpetas, et on nii inimesi, kes sisenevad oskuslikesse dhammadesse ning saavutavad virgumise ainult teda nähes ja temalt otse dhammat kuuldes, kui ka neid, kes sisenevad ilma teda nägemata oskuslikesse dhammadesse ning saavutavad virgumise tema antud dhamma ja vinaja õppimise ning teostamise kaudu. Buddha on andnud küll vabanemise vee, kuid vabanemiseks tuleb meil endil seda juua.
[1] „aniccā vata saṁkhārā,
uppāda vaga dhammino;
uppajjitvā nirujjhanti,
tesaṁ vūpasamo sukho.“ – Vepullapabbatasutta SN 15.20; sama põhimõte kordub Parinibbānasutta SN 6.15 jt.
[2] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
[3] „... sabbasaṁyojanātītaṁ vanā nibbanam āgataṁ…“ – Nāgasutta AN 6.43; Udāyitthera-gāthā Thag 15.2.
[4] Aggappasāda-sutta AN 4.34.
[5] Arahanti mõistet selgitab DVE, III osa, ptk „Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)“. Vt ka ptk „Virgumistee – nii nagu õpetas Buddha“.
[6] braahmana esindab India traditsioonilise seisusliku ühiskonna korralduse kõrgeimat klassi (sansk brāhmaṇa).
[7] „... bhavanirodho nibbāṇanti.“ – Auväärse Mūsila, Auväärse Paviṭṭha, Auväärse Nārada ja Auväärse Ānanda vahelisest vestlusest, vt Kosambisutta SN 12.68.
[8] Aggappasādasutta AN 4.34.
[9] Kui lakkab sünd, lakkab ka surm.
[10] „atthi, bhikkhave, tadāyatanaṁ, yattha neva paṭhavī, na āpo, na tejo, na vāyo, na ākāsānañcāyatanaṁ, na viññāṇañcāyatanaṁ, na ākiñcaññāyatanaṁ, na nevasaññānāsaññāyatanaṁ, nāyaṁ loko, na paraloko, na ubho candimasūriyā. tatrāpāhaṁ, bhikkhave, neva āgatiṁ vadāmi, na gatiṁ, na ṭhitiṁ, na cutiṁ, na upapattiṁ; appatiṭṭhaṁ, appavattaṁ, anārammaṇamevetaṁ. esevanto dukkhassā ti.“– Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta] KN Ud 8.1.
[11] Kambojasutta AN 4.80.
[12] Therīapadāna, Ekūposathikavagga, Mahāpajāpatigotamītherīapadāna Thi Ap 17.
[13] Vin Cīvarapaṭiggahana Bu Vb NP 5.
[14] Gilānasutta AN 3.22.