Usk (saddha)
Virgumise teele sisenemise eeltingimuseks on õige dhamma kuulmine (dhammaṁ suṇāti) ja sellel põhineva aruka, usaldusliku usu esilekerkimine (saddhaṁ paṭilabhati).[1]
Buddha õpetuses sisalduva usu (saddha) tähendus erineb oluliselt usu tähendusest religioonides, kuna ei tunnista kõrgeimat ülemvõimu omava kõiklooja jumala olemasolu, kel oleks võim päästa inimesed kannatusest, vaid selgitab asjade ja nähtuste sõltuvuslikku tekkimist põhjus-tagajärg tingituse teel, ning õpetab kannatustest vabanemist kaheksaosalise arija tee kaudu.[2] Buddha dhamma järgija usk kujuneb välja dhamma teostamiskogemusel põhinevas taipamuses ja päädib dhamma vahetu nägemise ja teadmisega.[3]
Usuvõime ja usujõud
Usuvõime (saddhindriya) on üks viiest virgumisele viivast võimest. Usu puudumisest (assaddha) saab end puhastada (1) usku mitteomavate isikute vältimisega, (2) usku omavate isikute teenimise, nendega suhtlemise ja nende austamisega ning (3) usaldust tugevdavate suttade ülevaatamisega.[4]
Usuvõimest tekib usujõud (saddhā-bala), mida arendatakse Buddha meelespidamise (buddhanussati) teel, mille abil on võimalik lõplikult ületada üks kindel meeleplekk – kahtlus (vicikicchā). Usujõud on (1) mitteusust mittekõigutatav, (2) oskamatute dhammade suhtes järeleandmatu, (3) plekke hävitav, (4) läbistavalt puhastav, (5) teadvust kindlaks muutev, (6) teadvust puhastav, (7) eristav, (8) kõrgemat läbistav, (9) tõde täielikult realiseeriv ja (10) lakkamist loov (nirodhe patiṭṭhāpak-aṭṭhena).[5]
Usku arendatakse peamiselt Buddha, aga ka dhamma ja sangha meelespidamise arendamise teel.[6] Et inimesed ei hakkaks tema õpetust järgima maagial, ebausul või valel põhjusel põhineval, keelas Buddha ilmikutele üleloomulike võimete (iddhi) demonstreerimist, kuna see ei ole õige viis aruka usu tekitamiseks ja innustamiseks. Tol ajal suutsid paljud joogid saavutada erinevate praktikate (sh Buddha õpetatud kasiṇa arendamise) teel erinevaid üleloomulikke võimeid ja nende võimete demonstreerimine võis tekitada vale usu ja jätta väära mulje Buddha dhamma sisulisest eesmärgist, milleks on arahantiks saamine ja lõplik vaibumine.[7]
Ainult usust virgumiseks piisa
Ükski väär uskumus ei saa inimest kannatusest vabastada[8], nagu ka usk üksi – isegi kui see on arukas ja põhjendatud, ei saa see viia virgumisele. „Esimeses usu suttas“[9] selgitab Buddha, et lisaks usaldava usu olemasolule peab bhikkhu olema kõlbeline (sīla), hästi õppinud (bahu-s-suta) ja oskama kogunemisel dhammat rääkida (dhamma-kathika), saavutama neli džhaanat (catunnaṁ jhānānaṁ), tulvade (āsavā) lakkamise, teadvuse vabanemise (ceto-vimutti) ja tarkuse vabanemise (paññā-vimutti) juba selles elus (diṭṭheva dhamme); samuti teostama kõrgemad teadmiste (abhiññā) nägemise saavutamise (sacchikatvā upasampajja) ja selles saavutatus viibimise (viharati). Usk üksi ei vabasta kedagi, vabanemine toimub dhamma teostamise kaudu.
„Usu suttas“[10] loetleb Buddha 5 usuga kaasnevat kasu hõimu pojale:
1. Kui tõelikud mehed (sappurisā) maailmas kaastunnet avaldavad, teevad nad seda esmalt usuga inimesele, mitte usutule inimesele.
1. Pöördumisel pöörduvad nad esmalt usuga inimese poole, mitte usutu inimese poole.
2. Almuseid vastu võttes, võtavad nad almuseid esmalt usuga inimeselt, mitte usuta inimeselt.
3. Dhammat õpetades õpetavad nad dhammat esmalt usuga inimesele, mitte usutule inimesele.
4. Peale surma keha ülesütlemise järel sünnib usuga inimene õnnelikku taevasse maailma.
Pime usk ja põhjendatud usk
Buddha on võrrelnud pimedat usku ühest nöörist kinni hoides edasi liikuvate pimedate meestega, kes järgnevad mehele, kes on samuti pime.[11] Usu küsimus tekib siis, kui ei ole nägemist – ja seda igas mõttes. Kui näiteks küsida, kas suletud peos on peidus kalliskivi, tuleb mängu usk, kuna kalliskivi ei ole näha. Aga kui peopesa avades ilmub kalliskivi nähtavale, tekib nägemisel põhinev kindel teadmine.
Usk dhamma kontekstis saab olla:[12]
1. alusetu usk (amūlikā saddhā)
2. teadmuspõhine usk (avecca-p-pasāda), mis tavaliselt põhineb nägemisel (= ariyasaccāni avecca passati) ehk arukas, põhjendatud, mõtlemispõhine usk (ākārapari-vitakke saddhā).
Virgumisõpetus kutsub vaatama ja nägema (ehi-passika)[13], mitte pimesi uskuma. Kuna Buddha õpetuse puhul ei ole tegemist tõestamatu ususüsteemiga, mis tunnistaks kõrgema jumala olemasolu, kes on kõige looja, omab inimeste üle võimu ja määrab saatuse, kellele tuleb kuuletuda, keda tuleb kummardada ja teenida või kel on ainuvõim päästa inimesed igavesest põrgutulest, ei saa Buddha õpetust otseselt usundiks nimetada. Täpsemalt selgitab usundite ja Buddha õpetuse erinevust raamat „Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha“.[14]
Buddha õpetuses esinev usk rajaneb ühelt poolt arukale ja kriitilisele mõtlemisele ning teisalt on kooskõlas isikliku, vahetu kogemusega. Buddha ei kiitnud heaks ühegi dhamma uskumist ega järgimist lihtsalt seetõttu, et see baseerub suulisele traditsioonile või õpetusliinile, kuuldusele või pühakirjakogule, loogikale, järeldusele või põhjendusele, meelepärasele spekulatsioonile, õpetaja usalduslikule väljanägemisele või seetõttu, tegemist on „meie õpetaja“.[15]
Usk pole tõde ja tõde pole mõistmine
Väga põhjalikud teadmised mingis vallas, kuid sellesse usu puudumine, võivad päädida pealiskaudse intellektuaaliseerimise, manipuleerimise kõrkuse ja küünilisusega – seda isegi maailmatasemel. Virgumise teemal teoretiseerimine ilma sellesse ise uskumata ei võimalda luua olemasolust vahetut mõistmist nii nagu see tõeliselt on.
„Caṁkī suttas“[16] õpetab Buddha, et usk ei ole tõde ja tõde ei ole mõistmine. Ta õpetab braahman Caṁkī’le, et järgneval viiel dhammal, milleks on:
1. usk (saddhā),
2. eelistus/heakskiit (ruci),
3. kuulutamine (=suuline traditsioon) (anussava),
4. kaalutletud/põhjendatud mõtlemine (ākāra-pari-vitakka) ja
5. vaatelise nõustumise eelistamine (st minu vaatega kooskõlas oleva ja heameelt valmistava vaate soosimine) (diṭṭhi-nijjhāna-k-khanti),
võivad olla kahesugused viljad (dvedhā vipākā).
• Isegi kui bhikkhul on mingi dhamma suhtes (1) hea usk (su-sadda), (2) hea edastatus (su-rucita), (3) hea kuulutamine (sv-ānussuta) (=suuline traditsioon), (4) hea läbimõeldus (su-pari-vitakkita) või (5) hea kaalutletus (su-nijjhāyita), võib see dhamma olla õõnes (ritta), tühine (tuccha) ja vale (musā).
• Samas, kui bhikkhul ei ole mingi dhamma suhtes (1) head usku (su-sadda), (2) head edastatust (su-rucita), (3) head kuulutamist (sv-ānussuta), (4) head läbimõeldust (su-pari-vitakkita) või (5) head kaalutletust (su-nijjhāyita), võib see dhamma olla tõeline (bhūta), tõene (taccha) ja mitte teistsugune (an-aññathā) ehk tõene.
Kui inimesel on ainult usk, ütleb ta: „See on minu usk“ (evaṁ me saddhā), mis ei tähenda, et see on ainus tõde (sacca) ja ülejäänud mõtted ja arvamused on pettekujutlused või illusioon (mogha-maññan). Usk ei ole tõde ja tõde ei ole mõistmine.
Usk ei ole tõde ja tõde ei ole mõistmine (saccānubodho). Tõde on see, mis on vaba ahnusse juhtivast dhammast (lobha-nīyesu dhammesu), vihasse juhtivasse dhammast (dosa-nīyesu dhammesu) ja pettekujutlusse juhtivast dhammast (moha-nīyesu dhammesu). Inimesele, kelle meel on neist kolmest oskamatust juurest hõivatud, on raske eristada, mis on usk, mis arvamus, mis eelistus ja mis tõde. Kui Buddhal paluti eeltoodud alavalduse järel täpsustada dhammasid, mis aitavad kaasa ja tulevad kasuks tõe saavutamisele (saccānubodho) ehk vahetule mõistmisele, õpetas Buddha, et:
• (oskuslike meeleseisundite, rahu ja läbinägemise) arendamise (bhāvanā) teel jõutakse tõe saavutamiseni (saccānuppatti);
• tõe saavutamisel (saccānuppattiyā) on suureks abiks (bahukāra) pingutus (padhāna);
• pingutamisel on suureks abiks dhamma kaalutlemine (tulanā);
• dhamma kaalutlemisel on suureks abiks visadus (ussāha);
• visaduse saavutamisel on suureks abiks oskuslik soov (chanda);
• oskuslikule soovi saavutamisel on suureks abiks dhamma mõistmisel kujunenud nõustumine/mõistmine (dhamma-nijjhāna-k-khanti);
• nõustumisel/mõistmisel on suureks abiks eesmärgistatud läbiuurimine (atthūpaparikkhati);
• dhamma eesmärgistatud läbiuurimisel on suureks abiks dhamma mäletamine (dhamma-dhāraṇā);
• dhamma mäletamisel on suureks abiks dhamma kuulmine (dhammassavanassa);
• dhamma kuulmisel on abiks dhammale „kõrva andmine“ ehk dhamma sihipärane ja tähelepanelik kuulamine (sotāvadhānassa);
• dhammale „kõrva andmisel“ on abiks austuse avaldamine (payirupāsana);
• austuse avaldamisel on abiks dhamma „lähedale minemine“ ehk dhammasse pöördumine , dhammast juhindumine (pasankamana);
• dhamma lähedale minemisel on abiks arukas usk (saddhā).
Arukas, „juurega“ ehk põhjendatud usk (mūla-saddha) on vajalik õpetaja otsimiseks ja õpetaja poole pöördumiseks. Kuigi pimedale ehk juuretule/põhjuseta usule (amūla-saddha) vastanduv arukas usk on tõe leidmisel vajalik, siis usk ise ei ole tõde ja tõde ei ole mõistmine. Kui inimesel on arukast põhjusest sündinud (mūla-jātā) kindel usk Tathaagatasse ja tema antud õpetusse, siis isegi kui ta pole seotud vormi ja vormitu läbistamise teel saavutatud rahuliku vabanemisega (santā vimokkhā) ega selles viibimisega, saavutab ta tarkusega nägemise teelmõne tulva (āsava) lõppemise. Sellist isikut nimetatakse usus vabanenuks (saddhā-vimutto).[17] Kõrgeima eesmärgi saavutamiseks peab ta kasutama vaid sobivaid, kõlbelisi peatus- ja puhkekohti, suhtlema vaid hüveliste sõpradega ja arendama võimeid (indriyāni). 37 virgumisele juhtiva dhamma (bodhipakkhiyadhamma) hulka kuuluvad 5 arendamist vajavat võimet (pañcindriyāni) on: (1) usuvõime (saddhindriya), (2) energiavõime (viriyindriya), (3) teadlikkusvõime (satindriya), (4) keskendusevõime (samādhindriya) ja (5) tarkusevõime (paññindriya)[18], millest olulisim on viimane[19].
„Silma suttas“[20] õpetab Buddha, et seda kes mõistab, et silm (cakkhu), kõrv (sota), nina (ghāna), keel (jivha), keha (kāya) ja meel (mano) on muutuvad, moonduvad ja kaduvad (aniccaṁ vipariṇāmi aññathābhāvi) ning kel on usk ja kindlus (saddahati adhimuccati), teda nimetatakse usus järgijaks (saddhānusārī). Kuna nende omaduste läbi siseneb ta õigesse seaduspärasse (sammattaniyāma), ületab tavatavainimese tasandi (puthujjana-bhūmi) ja saavutab tõeliku mehe tasandi (sappurisa-bhūmi). Ta jõuab õigele teele ega saa enam teha ühtegi oskamatut tegu, mistõttu ei sünni selline inimene enam kunagi niraajas, looma emakas ega peetana (nirayaṁ vā tiracchānayoniṁ vā pettivisayaṁ vā). Pole võimalik, et sellise saavutuseni jõudnu sureks ilma vooguastunu vilja (sotāpatti-phala) saavutamata.
[1] Sāmaññaphalasutta DN 2 jpt.
[2] Vt täpsemalt Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 29-33.
[3] Kosambisutta, SN 12.68; Sāmaññaphalasutta DN 2 jpt.
[4] Indriyakathā Ps 1.4, lk 208.
[5] Ñāṇakathā Ps 1.4, Dutiyavibhaṁgasutta SN 48.10, Vitthataautta AN 5.2 Usuvõimele ja jõule lisanduvad energia-, teadlikkuse-, keskendus- ja tarkusevõime ning jõud; vt DVE, III osa, ptk „Viis usujõudu (pañca balāni)“.
[6] Vt DVE, III osa, ptk „Kuus meelespidamist (cha anussati)“.
[7] Kevaṭṭasutta DN 11.
[8] Vääruskumusi kirjeldab ptk „Õige vaade (sammā-diṭṭhi)“.
[9] Paṭhamasaddhāsutta AN 8.71.
[10] Saddhasutta AN 5.38.
[11] Caṁkīsutta MN 95.
[12] Ratanasutta Kp 6; Caṁkīsutta MN 95.
[13] Mahāparinibbānasutta DN 16; Uposathasutta AN 3.70 jt.
[14] Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 29-33. Raamat on tasuta (annetuse eest) saadaval Aegna Meelearenduskeskuses, vt täpsemalt kodulehelt www.sangha.ee.
[15] Kesamuttisutta [Kālāmasutta] AN 3.65. Vt DVE, I osa, ptk „Dhamma“.
[16] Caṁkīsutta MN 95.
[17] Kīṭāgirisutta MN 70.
[18] Mahāparinibbānasutta DN 16, Dutiyavibhaṅgasutta SN 48.10, Paṭhamavitthārasutta SN 48.15 jt.
[19] Padasutta SN 48.54.
[20] Cakkhusutta SN 25.1; Caṅkīsutta MN 95; vt ka Rūpasutta SN 25.2; Viññāṇasutta SN 25.3; Samphassasutta SN 25.4; Samphassajasutta SN 25.5; Rūpasaññāsutta SN 25.6; Rūpasañcetanāsutta SN 25.7; Rūpataṇhāsutta SN 25.8; Pathavīdhātusutta SN 25.9; Khandhasutta SN 25.10 jt.