Otse põhisisu juurde

Tulvad (āsavā)

See ongi kõlblus, see ongi keskendus, see ongi tarkus.
Igakülgses kõlbluses arendatud keskendus on suure vilja ja suure kasuga. 
Igakülgses keskenduses arendatud tarkus on suure vilja ja suure kasuga.
Igakülgses tarkuses arendatud teadvus vabaneb õigesti tulvadest, milleks on: naudingutulv, olemasolutulv ja mitteteadmistulv.[1]

„Kahte liiki mõtlemise suttas“[2] kirjeldab Buddha, kuidas virgumise öö esimesel poolel avanes talle teadmine (ñāṇa), kuidas näha lõppematul hulgal iseenda varasemaid sünde, surmasid ja uusi sünde. Ta nägi perekondi, kuhu oli sündinud, isasid ja emasid, kes tal olid olnud, ning loendamatuid rõõme ja kannatusi, mida oli varasemates eludes kogenud. Seejärel suunas ta kesköö paiku oma meele teiste olendite ilmumisele ja kadumisele ning nägi, kuidas kõik olendid tiirlevad uute sündide rattas, nii kõrgemad kui madalamad, nii ilusad kui koledad, nii õnnelikud kui õnnetud. Ta nägi, kuidas need, kes käitusid halvasti teiste olenditega, pilkasid virgumise teele asunuid ja arijaid ning sünnitasid oskamatut mõtlemist ja käitumist, sündisid uuesti sinna, kus valitses puudus ja kannatus. Aga need, kel oli õige vaade ja kes käitusid oskuslikult kõne, keha ja meelega ega pilganud arijaid, sündisid uuesti soodsatesse tingimustesse inimeste maailmas või taevastes valdades. Ta nägi, kuidas eranditult kõik olendid sünnivad uuesti vastavalt nende endi tegude iseloomule. Öö viimasel poolel suunas Buddha oma virgunud meele teadmistele, kuidas vabaneda kannatustest (dukkha) ja tulvadest (āsavā), mida ta kirjeldas järgnevalt. 

Ma teadsin vahetult, nii nagu see tõeliselt on –
see on kannatus, see on kannatuse tekkimine, see on kannatuse lakkamine ja see on kannatuse lakkamisele viiv tee;
see on tulv, see on tulva tekkimine, see on tulva lakkamine ja see on tulva lakkamisele viiv tee.

           

            Tulvad on need, mis loovad plekke (saṁkilesikā), toovad kaasa uue sünni, tekitavad hirmu ja õnnetust, valmistavad kannatusi ning on sünni,            nni, vananemise ja surma põhjustajad.[3] 

            Suttades esineb enamasti kolm tulva (āsavā): (1) naudingutulv (kāmāsava), (2) olemasolutulv (bhavāsava) ja (3) mitteteadmistulv (avijjāsava).[4] Abhidhamma sisaldab aga neljast tulvade loetelu, kus eeltoodud kolmele tulvale lisandub vaatetulv (diṭṭhāsava).[5]Suttantason toodud neljase tulvade jaotusega identne üleujutuste (ogha) loetelu (kāmogha, bhavogha, diṭṭhogha, avijjogha).[6]psema ülevaate tulvade loetelust toob ära tulvade kolmese ja neljase jaotuse tabel. 

 

Tabel . Tulvade jaotused ja selgitused

Tulvade jaotused

Tulvade nimetused

Allikad

Kolmene 

tulvade loetelu

1. Naudingutulv (kāmāsava) –

       klammerdumine meelelistesse naudingutesse

Sāmaññaphalasutta  DN 2

Saṁgītisutta              DN 33

Sabbāsavasutta        MN 2

Sammādiṭṭhisutta      MN 9

Dvedhāvitakkasutta  MN 19

Mahāsaccakasutta    MN 36

Cūḷasuññatasutta      MN 121

Āsavapañhāsutta      SN 38.8

jpt

2. Olemasolutulv (bhavāsava) –

       klammerdumine vormi ja vormita valdade olemasollu

       ja/või nende valdade džhaanadesse

3. Mitteteadmisetulv (avijjāsava) – mitteteadmine

       neljast arija tõest

       eelmistest olemasoludest

       tulevastest olemasoludest

       nii eelmistest kui tulevastest olemasoludest

       sõltuvuslikust tekkimisest

Neljases tulvade loetelus lisanduv tulv

4. Vaatetulv (diṭṭhāsava) –

       klammerdumine valedesse vaadetesse nähtuste ja olemasolu kohta

Āsavagocchaka,
Paṭṭhāna/Patthana    2.3

 

            Tulvade ja plekkide lakkamisele viib (1) arija kaheksaosaline tee[7] ja täpsemalt (2) seitsme virgumisosa (satta bojjhaṁgā) teostamine,[8] kusjuures tulvade hävinemise vältimatuks eelduseks on (3) džhaana saavutamine ja arendamine:

Esimese džhaana teel, ma ütlen, bhikkhud, lõpevad tulvad;
teise džhaana teel, ma ütlen, bhikkhud, lõpevad tulvad;
kolmanda džhaana teel, ma ütlen, bhikkhud, lõpevad tulvad;
neljanda džhaana teel, ma ütlen, bhikkhud, lõpevad tulvad.[9]

            „Suures Saccaka suttas“[10] selgitab Buddha, et seni kuni meeles esinevad tulvad (āsavā) ja plekid (kilesa), on inimene segaduses (sammūḷha). Tulvade ja plekkide viljaks saab olla vaid dukkha (dukkha-vipākā), mis juhib uude sündi, vanadusse ja surma. Kaheksaosalise tee teostamise läbi tulvadest ja plekkidest vabanenu vabaneb ka segadusest ning virgub.

            Tulvade hävimist määratleb kaheksa jõu ja kuue omaduse olemasolu. Kaheksa jõudu (balā) on need, millel põhinedes saab bhikkhu väita: „Minu tulvad on hävitatud“ (khīṇā me āsavā).

1.     Ta on näinud kõikide moodustiste püsitust õige tarkusega, olemasolule vastavalt (aniccato sabbe saṅkhārā yathābhūtaṁ sammappaññāya sudiṭṭhā).

2.     Ta on näinud naudinguid õige tarkusega, olemasolule vastavalt, nagu söeauku (aṅgārakāsūpamā kāmā yathābhūtaṁ sammappaññāya sudiṭṭhā).

3.     Ta on eraklusse pöördunud teadvusega (viveka-ninnaṁ citta), eraklusse kalduv (viveka-poṇaṁ), erakluses püsiv (viveka-pabbhāraṁ), eraklusse tõmbunud (vivekaṭṭhaṁ), loobumise üle rõõmustav (nekkhammābhirata), lõpetanud kõik tulvadel põhinevad dhammad (byantibhūtaṁ sabbaso āsavaṭṭhāniyehi dhammehi).

4.     Ta on nelja teadlikkuse aluse arendamist hästi arendanud (cattāro satipaṭṭhānā bhāvitā honti subhāvitā).

5.     Ta on nelja üleloomulikku alust hästi arendanud (cattāro iddhipādā bhāvitā honti subhāvitā).

6.     Ta on viit võimet hästi arendanud (pañcindriyāni bhāvitāni honti subhāvitāni).

7.     Ta on seitset virgumisosa hästi arendanud (satta bojjhaṅgā bhāvitā honti subhāvitā).

8.     Ta on arija kaheksaosalist teed hästi arendanud (ariyo aṭṭhaṅgiko maggo bhāvito hoti subhāvito).

            „Soṇa sutta“[11] kohaselt püsib tulvad hävitanud bhikkhu kuues dhammas: (1) loobumises (nekkhammā), erakluse täielikus vabaduses (pavivekādhimutto), muretuse täielikus vabaduses (abyāpajjādhimutto), iha lõppemise täielikus vabaduses (taṇhākkhayādhimutto), klammerdumise lõppemise täielikus vabaduses (upādānakkhayādhimutto), pettekujutlusetuse täielikus vabaduses (asammohādhimutto). Samade omaduste kaudu määratles Buddha ka arahanti.




[1] iti sīlaṁ, iti samādhi, iti paññā.sīlaparibhāvito samādhi mahapphalo hoti mahānisaso. samādhiparibhāvitā paññā mahapphalā hoti mahānisaṁsā. paññāparibhāvitacittasammadeva āsavehi vimuccati, seyyathidaṁ —kāmāsavā, bhavāsavā, avijjāsavā”ti. – Mahāparinibbānasutta DN 16.


[2] Dvedhāvitakkasutta MN 19.


[3] „…āsavā saṁkilesikā ponobbhavikā sadarā dukkhavipākā āyatiṁ jātijarāmaraṇiyā… .“ – „MahāsaccakasuttaMN 36.


[4] Sabbāsavasutta MN 2, Sammādiṭṭhisutta MN 9, Saṁgītisutta DN 33 jt.


[5] „Āsavagocchaka“, „Paṭṭhāna“/„Patthana“ 2.3.


[6] „Oghapañhāsutta“ SN 38.11.


[7] Sammādiṭṭhisutta MN 9 jt. Üleujutustest (ogha) vabanemise tee on sama, vt „Oghapañhāsutta“ SN 38.11.


[8] Sabbāsavasutta MN 2.


[9] „paṭhamampāhaṁ, bhikkhave, jhānaṁ nissāya āsavānaṁ khayaṁ vadāmi; dutiyampāhaṁ, bhikkhave, jhānaṁ nissāya āsavānaṁ khayaṁ vadāmi; dutiyampāhaṁtatiyampāhaṁ, bhikkhave, jhānaṁ nissāya āsavānaṁ khayaṁ vadāmi;vadāmi; tatiyampāhaṁcatutthampāhaṁ, bhikkhave, jhānaṁ nissāya āsavānaṁ khayaṁ vadāmi; catutthampāhaṁ, bhikkhave, jhānaṁ nissāya āsavānaṁ khayaṁ vadāmi.“ – „Jhānasutta“ [„Jhānanissaya“] AN 9.36.


[10] „Mahāsaccakasutta“ MN 36.


[11] Soṇasutta AN 6.55.