Tegu (kamma)
Bhikkhud, tegu tuleb mõista, tegude põhjuse päritolu tuleb mõista, tegude erinevust tuleb mõista, tegude vilja tuleb mõista, tegude lakkamist tuleb mõista [ja] tegude lakkamisele viivat teed tuleb mõista.[1]
Paalikeelne sõna kamma tähendab tegu, tegutsemist, tööd (nt ehitamist, kudumist, punumist), mingit spetsiifilist käitumist, protseduuri või tseremooniat;[2] samuti tähistab see teo ja sellele teole vastava vilja (kamma-vipāka) nn põhjus-tagajärg seaduspära, mis ütleb: „Nagu tegu, nii vili“[3], ehk „Mida külvad, seda lõikad“. Antud seaduspära ei ole kõrgema jõu, müstilise olendi ega jumala poolt määratud karistus ega autasu, mille inimene peab jõuetult alludes vastu võtma. Teo seaduspära kohaselt on tegu (kamma) inimese enda poolt minevikus või olevikus tehtud tahteline tegu, mille vili naaseb ühel või teisel moel mingis olemasolus teo tegija juurde tagasi.
Kamma tekkimine. Buddha õpetuse kohaselt põhjustavad kamma tekkimist (nidānāni kammānaṁ samudayāya):
• ahnus (lobha), viha (dosa) ja pettekujutlus (moha), ning
• ahnusetus (alobha), vihatus (adosa) ja pettekujutlusetus (amoha).[4]
Iga ahnuse, viha ja pettekujutluse loodud (pakataṁ) kamma, neist sündinud, põhjustatud (nidānaṁ) ja tekkinud (samudayaṁ) kamma on oskamatu (akusalaṁ), laiduväärne (sāvajjaṁ), dukkhaliku viljaga (dukkha-vipākaṁ) ning juhib kamma tekkimisse (kamma-samudayāya saṁvattati), mitte kamma lakkamisse (kamma-nirodhāya). Iga ahnusetuse, vihatuse ja pettekujutlusetuse loodud kamma, neist sündinud, põhjustatud ja tekkinud kamma on aga oskuslik (kusalaṁ), mittelaiduväärne (anavajjaṁ), õnneliku viljaga (sukha-vipākaṁ) ning juhib kamma lakkamisse (kamma-nirodhāya), mitte kamma tekkimisse (kamma-samudayāya saṁvattati).[5]
Kamma ilmnemise põhjustab kokkupuude. „Läbistava suttas“[6] õpetab Buddha, et tegude põhjuse päritoluks (nidāna-sambhava) on kokkupuude (phasso) ehk kokkupuude. Ühe või teise teo erinevus (kammānaṁ vemattatā) johtub sellest, millisesse olemasolu valda see juhib:
On, bhikkhud, teod [mis juhivad] Niraaja kogemisse, on teod [mis juhivad] loomade valla kogemisse, on teod [mis juhivad] peetade sfääri kogemisse, on teod [mis juhivad] inimeste maailma kogemisse, [ja] on teod [mis juhivad] deevade maailma kogemisse.[7]
Kamma võib olla moodustatud kas sõna, keha või meele teel. „Mangosalus Rāhulale räägitud suttas“[8] õpetas Buddha oma pojale Rāhula’le, et ka kõne on tegu. Kuna igal teol on vili, õpetas ta Rāhula’t reflekteerima oma kõne üheksal moel, kolmes etapis ja kolmel tasandil: (1) enne kõnelemist, (2) kõnelemise ajal ja (3) peale kõnelemist, mõeldes: (1) „Kas see kahjustab mind?“, (2) „Kas see kahjustab teist?“, (3) „Kas see kahjustab meid mõlemaid?“. Pikemalt selgitab neid aspekte ptk „Õige kõne (sammā-vācā)“.
„Upāli suttas“[9] kinnitab Buddha joogi Dīgha Tapassī’le et neist kolmest – kehaline tegu (kāya-kamma), sõnaline tegu (vacī-kamma) ja meeleline tegu (mano-kamma) – on kõige suurema määravama mõjuga meelega tehtud tegu ning sõnaline ja kehaline on väiksema määravusega.
Oskusliku ja oskamatu teo aluseks on tahe. Tegu võib olla kas oskuslik (kusala-kamma) või oskamatu (akusala-kamma), sõltuvalt sellest, kas teo aluseks olev iha (taṇhā) või tahe (cetanā) on võrsunud kõlbelisest, oskuslikust juurest (alobha, adosa, amoha) või kõlbetust ehk oskamatust juurest (lobha, dosa, moha).[10] Kümme oskamatut tegu on kümne oskusliku teo vastandid.[11] Buddha õpetuse kohaselt on teo puhul olulisimaks teguriks tahe (motivatsioon, teadlikkus), mis määratleb teo olemuse:
Tahe on, bhikkhud, tegu, ma ütlen. Tahteline tegu tehakse sõna, keha [ja] meelega.[12]
Kõige rängema mõjuga on viivituseta tulemusega tegu (ānantarikakamma), milleks on ema, isa või arahanti tapmine, Tathāgata haavamine ja sanga lõhestumise tekitamine.[13] Need kuus tegu muudavad oskuslike omadustega teele sisenemise võimatuks (abhabba) isegi siis, kui kuuldakse õiget dhammat.[14]
Oskuslik tegu (kusala-kamma) on õigel vaatel (sammā-diṭṭhi) ja kõlbelisel tahtel (cetanā) või soovil (chanda) põhinev tegevus, mis on võrsunud kolmest oskuslikust juurest (tīṇi kusala-mūlāni), milleks on (1) ahnuse puudumine (alobha kusalamūla), (2) viha puudumine (adosa kusalamūla) ja (3) pettekujutluse puudumine (amoha kusalamūla).[15] Kolmel oskuslikul juurel põhinevast teadvusest (pariyādinna-citta) võrsub 10 kõlbelist käitumist, milleks on keeldumine (paṭivirata) elu hävitamisest, mitteantu võtmisest, naudinguid pakkuvast valest käitumisest, vale rääkimisest, laimu kõnelemisest, karmilt kõnelemisest ning tühjast ja viljatust jutust, himust, kuritahtlikkusest ja valedest vaadetest.[16]
Teo iseloom on seotud vaatega. „Vale vaate suttas“[17] õpetab Buddha, et keha, kõne ja meele kaudu halvasti käitujate (du-c-carita) ning arija teele asunute sõimajate ja laimajate (upavāda) teod põhinevad valel vaatel (micchā-diṭṭhi-kamma-samādānā) ja juhivad keha surma järel uue sünni Apaaja kannatusterohkesse hävingulisse olemasollu. „Õige vaate suttas“[18] õpetab aga Buddha, et keha, kõne ja meele kaudu hästi käitujate (su-carita) ning arija teele asunute mittesõimajate ja mittelaimajate teod põhinevad õigel vaatel (sammā-diṭṭhi-kamma-samādānā) ja juhivad keha surma järel uue sünni õnnelikku taevasesse olemasollu. Mõlemas suttas kinnitab Buddha, et ta ei õpeta vaate, teo ja vilja vahelist seaduspära seetõttu, et on nii kuulnud mõne erakränduri (samaṇa) või braahmani (brāhmaṇa) suust, vaid sellepärast, et tal on sellekohane vahetu teadmine (sāmaṁ ñātaṁ), kuna on vaate, teo ja vilja vahelist seaduspära ise näinud (sāmaṁ diṭṭhaṁ) ja nägemise kaudu ise mõistnud (sāmaṁ viditaṁ).
Teo omaduse määrab ka selle mõju. Teiseks teo oskusliku või mitteoskusliku määratluse kriteeriumiks on teo mõju. Kui tegu kahjustab ennast (atta-byābādhāya), teist (para-byābādhāya) või mõlemaid (ubhaya-byābādhāya), on tegemist oskamatu teoga. Kui aga tegu teeb kasu ja õnnistust (hitāya) endale, teisele või mõlemale, on tegu oskuslik.[19]
Oskuslik ei ihka võimu ja tunnistab kriitikat. Ta ei taha kasutada ära oma võimupositsiooni, ei taha karistada, vangistada, varatustada, sõimata, ähvardada ega pagendada. Ta tunnistab kriitikat, ei suhtu kriitikasse või kriitika andjasse põlgusega (paṭijānāti no avajānāti) ning tunnistab selgitusi, miks üks või teine käitumine on mittetõene või mitteõige (itipetaṁ atacchaṁ itipetaṁ abhūtanti). Tema kõne on tõelisusele ehk olemasolevale vastav (bhūta-vādītipi), kõrgema eesmärgi ehk virgumise suhtes kasulik (attha-vādītipi), dhammakohane (dhamma-vādītipi) ja vinajakohane (vinaya-vādītipi). Selline inimene elab õnnes (sukhaṁ viharati), pingeta (avighāta), ahastuseta (an-upāyāsa) ja palavikuta (apariḷāha)[20] ning peale keha surma ootab teda uus sünd õnnelikus (suggati) olemasolus.
Oskusliku käitumise eesmärgiks on kannatustest vabanemine ehk virgumine. Oskuslik käitumine on õige vaatega kooskõlas olev tegu, mis pärineb kolmest eelnimetatud oskuslikust juurest ja on seotud (1) bhikkhudele annetamisega; (2) keha, kõne ja meele tasandil kõlbelise käitumisega ning (3) viie takistuse ja vormi džhaana osade (jhānaṁga) järkjärgulise peatumisega neljas vormi valla džhaanas (rūpa-jhāna) ja neljas vormita valla džhaanas (arūpa-jhāna) keskenduse arendamisega, eesmärgiga teostada arija tee, saada arahantiks ehk jõuda sansaarast (saṁsāra) nibbaanasse (nibbāna). Sisult vastab see jaotus kolmele pälvimuslikule (puñña) käitumise alusele, milleks on (1) annetamine (dāna), (2) kõlblus (sīla) ja (3) arendamine (bhāvanā) ehk õige keskendus (meditatsioon).[21]
Mitteoskuslik tegu (akusala-kamma) on valel vaatel (micchā-diṭṭhi), mitteõigel dhammal (asaddhamma), ihal (taṇhā) või kõlbetul tahtel (cetanā) põhinev tegu, mis on võrsunud kolmest oskamatust juurest (tīṇi akusala-mūlāni), milleks on (1) ahnus (lobha akusalamūla), (2) viha (dosa akusalamūla) ja (3) pettekujutlus (moha akusalamūla).[22] Ahnus ja vihkamine ei saa eksisteerida küll samaaegselt, kuid nende mõlemaga kaasneb alati pettekujutlus.
Kolmel oskamatul juurel põhinev teadvus (pariyādinna-citta) põhjustab 10 kõlbetut käitumist, milleks on elu hävitamine, mitteantu võtmine, naudinguid pakkuv vale käitumine, vale rääkimine, laimu kõnelemine, karmilt kõnelemine, tühjast ja viljatust jutustamine, himu, kuritahtlikkus ja valed vaated.[23]
Oskamatu ihkab võimu ja ei tunnista kriitikat. „Mitteoskusliku juure sutta“[24] kohaselt põhjustab oskamatu ja kõlbetu teadvus võimupositsiooni ärakasutamist, karistamist, vangistamist, varatustamist, sõimamist, ähvardamist, pagendamist jms. Sellise käitumise aluseks on võimu omamine ja võimu ihaldamine. Buddha selgituste kohaselt iseloomustab oskamatut käitumist kriitilise mõtlemise piiratus. Oma oskamatu tegevuse kohta kriitikat kuuldes on nad põlglikud ega tunnista midagi. Nad ei püüa selgitada ega tunnistada ei endale ega teistele, miks selline käitumine on mittetõene ja miks see on ebaõige (itipetaṁ atacchaṁ itipetaṁ abhūtanti). Sellise inimese kõne on ebatõeline (abhūta-vādītipi) ehk tõelisusele mittevastav, kõrgema eesmärgi suhtes kasutu (anattha-vādītipi), mittedhamma (adhamma-vādītipi) ja mittevinaja (avinaya-vādītipi). Selline inimene elab dukkhas (dukkhaṁ viharati), koos pingega (sa-vighāta), koos ahastusega (sa-upāyāsa) ja koos palavikuga (sa-pariḷāha) ning peale keha surma ootab teda uus sünd kannatusterohkes (duggati) olemasolus.[25] Mitteoskuslik käitumine ei soodusta olemasolutüdimust (nibbidāya), kiretust (virāgāya), vabanemist (nirodhā), rahunemist (upasamā), ülimaid teadmisi (st üleloomulikke võimeid) (abhiññā), virgumist (sambodhā) ega nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) saavutamist.[26]
Buddha õpetas,[27] et millegi tegemine võib olla kas meeldiv või ebameeldiv ja see võib tuua kas kasu või kahju. Ta õpetas, et on asju, mille tegemine on
• ebameeldiv ja kahjulik – sestap ei tohiks seda mõlemal põhjusel (ebameeldiv ja kahjulik) teha;
• ebameeldiv ja kasulik – lapsik ei tee seda, kuid arukas teeb ja selle tegemine on arukale kasulik;
• meeldiv ja kahjulik – arukas ei tee seda, kuid lapsik teeb ja see osutub lapsikule kahjulikuks;
• meeldiv ja kasulik – sestap tuleks seda mõlemal põhjusel (meeldiv ja kasulik) ka teha.
10 oskuslikku ja oskamatut tegu ning nende tegude viljad. „Saala inimeste suttas“[28] selgitab Buddha braahmanitele, milline on oskamatu tegutsemise tee (akusala-kamma-patha), mis juhib uue sünni madalamasse valda ja milline on oskusliku käitumise tee (kusala-kamma-patha), mis juhib uue sünni kõrgemasse valda. Suttas Buddha poolt loetletud 10 oskusliku käitumise juhist on noorbhikkhude väljaõppe aluseks ja nii bhikkhudele kui ilmikjärgijatele kõlbelise käitumise vundamendiks. Samas suttas õpetab Buddha, et valel vaatel põhinev käitumine juhib uue sünni Apaaja kannatusterohkesse hävingulisse Niraaja valda (apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ) ja õigel vaatel põhinev käitumine juhib uue sünni õnnelikku taevasesse maailma (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ). Järgnev tabel toob ära kokkuvõtte suttas nimetatud tegudest ja tegude tulemuse viljadest (kammānaṁ phalaṁ vipāko).
|
Tabel. Kümme oskamatut ja kõlbetut tegu ning 10 oskuslikku ja kõlbelist tegu |
||
|
|
10 oskamatut tegu |
10 oskuslikku tegu |
|
Juur |
Ahnus (lobha), viha (dosa) |
Ahnusetus (alobha), vihatus (adosa) |
|
Kehaline käitumine (kāya-kamma) |
1. Elu võtmine (pāṇātipāta) Kui inimene on mõrvarlik, veriste kätega, peksab, on elusolendite suhtes vägivaldne ning halastamatu. |
1. Elu võtmisest keeldumine (pāṇātipātā paṭivirata) Kui elu hävitamisest loobunu keeldub elu hävitamast, paneb malaka ja relva/noa/mõõga, on hoolikas, lahke ning kaastundlik kõikide elusolendite suhtes. |
|
2. Mitteantu võtmine (adinnādāna) Kui inimene varastab metsas või külas teiste vara ja omandit. |
2. Mitteantust keeldumine (adinnādāna paṭivirata) Ei võta midagi, mida pole käest kätte antud. |
|
|
3. Naudingut pakkuv vale käitumine (kāmesu micchā-cāra) On seksuaalsuhtes naisega, kes on oma ema, isa, nii ema kui isa, venna, õe, või sugulaste/hõimu eestkoste all; dhamma [kõlblusjuhiste] kaitse all, või kel on abikaasa; kelle rikkumine on seadusega karistatav; või kes on ehitud kihluse märgiks vanikuga. Bhikkhu puhul igasugune vale naudinguid pakkuv käitumine. |
3. Naudinguid pakkuvast valest käitumisest keeldumine (kāmesu micchā-cāra paṭivirata) Ei ole seksuaalsuhtes naisega, kes on oma ema, isa, nii ema kui isa, venna, õe, või sugulaste/hõimu eestkoste all; dhamma [kõlblusjuhiste] kaitse all, või kel on abikaasa; kelle rikkumine on seadusega karistatav; või kes on ehitud kihluse märgiks vanikuga. Bhikkhu puhul igasugusest naudinguid pakkuvast valest käitumisest keeldumine. |
|
|
Kõnega seotud käitumine (vacī-kamma) |
4. Vale rääkimine (musā-vāda) Koosolekul, assamblees, perekonnakoosolekul, gildi kogunemisel või kuninglikus kohtus tunnistajana esinedes tunnistab mitte teades „ma tean“, teades „ma ei tea“, mitte näinuna „ma nägin“ ja näinuna „ma ei näinud“, rääkides teadlikult valet enda või kellegi teise maise eesmärgi nimel. |
4. Vale rääkimisest keeldumine (musā-vāda paṭivirata) Koosolekul, assamblees, perekonnakoosolekul, gildi kogunemisel või kuninglikus kohtus tunnistajana esinedes ei tunnista mitte teades „ma tean“, teades „ma ei tea“, mitte näinuna „ma nägin“ ja näinuna „ma ei näinud“, ega räägi teadlikult valet enda või kellegi teise maise eesmärgi nimel. |
|
5. Laimu kõnelemine [=lahutav kõne] (pisunā-vāca) Kuulnud midagi siin, kordab ta seda mujal, et inimesi eraldada; ta lahutab neid, kes on ühtsed, loob lahkhelisid, naudib lahutamist ja tunneb rõõmu inimeste lahkuminemisest/eraldumistest; räägib eri gruppidesse koonduvat käitumist põhjustavate sõnadega. |
5. Laimu kõnelemisest keeldumine (pisunā-vāca paṭivirata) Ta hoidub lahkarvamusi tekitavast kõnest sellest loobudes. Mida ta on kuulnud siin, ei räägi ta seal, et lahutada neid inimesi nondest. Mida ta on kuulnud seal, ei räägi ta siin, et lahutada noid inimesi nendest. Nii lepitab ta neid, kes on lahku läinud ja liidab veelgi neid, kes on koos; ta armastab koosmeelt, rõõmustab koosmeeles, naudib koosmeelt ja räägib seda, mis loob koosmeelt. |
|
|
6. Karm kõne (pharusā-vāca) Jämedate, raskete, teisi haavavate/solvavate, teistele haigettegevate, vihaga ümbritseva ja keskendust mittesoodustavate sõnade kasutamine. |
6. Karmist kõnest keeldumine (pharusā-vāca paṭivirata) Ta hoidub karmist kõnest sellest loobudes. Ta räägib sõnadega, mis on inimeste jaoks mahedad, õrnad ja südamlikud, viisakad, veetlevad ning meeldivad. |
|
|
7. Tühi loba (samphappalāpa) S.o mitte õigeaegne/mitteajastatud jutt, mittefaktiline ehk tegelikkusega mittekooskõlaline jutt, mittekasulik jutt mittedhammakohane ehk dhammale vastanduv jutt, mittevinajakohane ehk vinajale vastanduv jutt; rääkimine sõnadega mis on väärtusetud, mitteõigeaegsed/mitteajastatud, ebamõistlikud, seosetud/laialivalguvad ja seotud mittekasulikuga. |
7. Tühjast lobast keeldumine (samphappalāpa paṭivirata) Ta hoidub tühjast lobast sellest loobudes. Ta räägib sobival ajal, sellest mis on kooskõlas faktidega ehk tegelikkusega (nii nagu asjad tõeliselt on), kooskõlas kõrgema eesmärgiga, dhamma ja vinajaga. Ta räägib sõnadega mis on väärtuslikud, kohased, mõistlikud, konkreetsed ja kasulikud ehk eesmärgipärased. |
|
|
Meelega seotud käitumine (mano-kamma) |
8. Himu (abhijjhā) Teise vara ja omanduse himustamine, mõeldes: “Oh, kui vaid temale kuuluv oleks minu oma!” |
8. Himust keeldumine (abhijjhā paṭivirata) Ei himusta teise vara ja omandust, mõeldes: “Oh, kui vaid temale kuuluv oleks minu oma!” |
|
9. Kuritahtlikkus (vyāpāda) S.o kuritahtlik teadvus ja pahameelne mõte: “Et see olend oleks surnud, tapetud, surmatud, tükeldatud, hävitatud või mahanotitud!” |
9. Kuritahtlikkusest keeldumine (vyāpāda paṭivirata) S.o mittekuritahtlik teadvus ja mittekurimeelne mõte: “Olgu olendid vaenulikkusest, muredest ja hädadest vabad, püsigu nad õnnes!” |
|
|
10. Valed vaated (micchā-diṭṭhi) S.o vale vaade, väärnägemus, mille kohaselt ei ole andmist, ei ole ohverdamist, ei ole annetamist, ei ole häid/õnnelikke ega halbu/kannatuslikke teo tagajärgi ega vilju; ei ole seda maailma, ei ole teist maailma; ei ole ema, ei ole isa, ei ole olendeid ilmunud; ei ole maailmas erakrändureid ega braahmane, kes on õiget teed õigesti järginud ja kuulutavad [õiget teed] selles maailmas ning teises maailmas (tulevikus), ülima teadmise teostanuid. |
10. Valedest vaadetest keeldumine (micchā-diṭṭhi paṭivirata) S.o õige vaade, veatu nägemus, mille kohaselt on andmine, on ohverdus, on annetamine, on heade/õnne toovate ja halbade/kannatuslike tegude tagajärjed ja viljad; on olemas see maailm, on teine maailm; on olemas ema, on isa, on ilmunud olendid; on olemas maailmas erakrändureid ja braahmane, kes on õiget teed õigesti järginud ja kuulutavad [õiget teed] selles maailmas ning teises maailmas (tulevikus), ülima teadmise teostanuid. |
|
|
Sammādiṭṭhisutta MN 9, Cundasutta AN 10.176, Paṭhamasañcetanikasutta AN 10.217, |
||
Suttade kohaselt on 10 oskuslikku dhammat arija tee (ariya magga),[29] valguse tee (sukka-magga),[30] õige dhamma (saddhamma)[31] ja tõelike dhamma (sappurisa-dhamma),[32] mida tuleks teostada/ellu viia (uppādetabba),[33] omandada (āsevitabba),[34] arendada (bhāvetabba),[35] suurendada (bahulīkātabba),[36] meenutada (anussaritabba),[37] teostada (sacchikātabba)[38] ja end sellega siduda (sevitabba)[39].
Samade allikate kohaselt on 10 oskamatut dhammat mitte-arija tee (anariyo maggo), pime/tume tee (kaṇha-magga), mitteõige dhamma (asaddhamma) ja ebatõelike dhamma (asappurisa-dhamma), mida ei tuleks teostada/ellu viia (na uppādetabba) omandada (nāsevitabba) arendada (na bhāvetabba), suurendada (na bahulīkātabba), meenutada (na anussaritabba), teostada (na sacchikātabba) ega end sellega siduda (na sevitabba).
Kui 10 oskamatut dhammat viivad nii bhikkhu kui ilmikjärgija (upāsikā) niraajasse, siis 10 oskuslikku juhivad uue sünni taevasse (sagga).[40]
Buddha õpetuse kohaselt on vale vaate omamine ja selle edasiõpetamine kõige laiduväärsem ning kõikide eksimuste allikas. ei tohi ise omada valet vaadet ega oskamatult käituda, teisi vale vaate omaksvõtmisele või oskamatule käitumisele julgustada (samādapeti), valet vaadet või oskamatut käitumist kiita (samanuñño) ega valest vaatest ja oskamatust käitumisest ülistavalt rääkida (vaṇṇaṁ bhāsati) – need teod juhivad uue sünni Niraajasse.[41]
Teovili küpseb selles, järgnevas või mõnes hilisemas olemasolus. Teovili (kamma-vipāka) võib ilmneda kas selles elus (diṭṭheva), järgmises uues sünnis (upapajjati) või mõnes teises järgnevas ringluses (apare vā pariyāye). Tegude lakkamine (kamma-nirodha) toimub tegude põhjuse päritolu (nidāna-sambhava) ehk kokkupuute (phasso) lakkamise läbi.[42]
Kuna kõik maine jääb keha surres maha ning ainus, mille inimene kaasa võtab, on tema teod, rõhutas Buddha oskuslike ja pälvimuslike tegude olulisust. Teises lastetuse suttas“õpetab Buddha:
Teravili, jõukus, hõbe ja kuld
või mis tahes muu omand seal on;
orjad, töölised, töötajad ja ülalpeetavad -
kõigi nendeta tuleb minna,
kõik see jääb maha.
Kuid mis tehtud keha, sõna ning meelega,
see on tõesti tema oma,
selle võtab ta kaasa
[nagu] varju, [mis temast] ei lahku.
Seepärast peaksite käituma hüveliselt,
panustama järgmisesse ellu.
Pälvimused ületavad [selle] maailma
[ja] on olenditele toeks järgmises elus.[43]
Kuna teovilja ilmnemine on keerukas ja eludeülene, õpetas Buddha, et usukumus „see, kes tegutseb, on sama, kes kogeb teovilja“ ning „see, kes tegutseb, on üks ja see, kes kogeb teovilja, teine“, esindavad äärmuseid (anta). Taolise mõtlemise asemel õpetas Buddha mõtlema nii: mitteteadmine põhjustab moodustised, moodustised teadvuse, teadvus nime ja vormi, nimi ja vorm kuus ala , kuus ala kokkupuute, kokkupuude tunde, tunne iha, iha klammerdumise, klammerdumine olemasolu, olemasolu sünni ja sünd põhjustab vanaduse ja surma ning sellega kaasneva leina, hala, valu, pahameele ja ahastuse – see on kogu dukkha massi tekkimine. Aga teadmatuse lakkamisega lakkavad moodustised, moodustiste lakkamisega lakkab teadvus jne, kuni vanaduse ja surma lakkamisega lakkab kogu dukkha mass.
Mineviku ja oleviku tegu ning teo lakkamine. „Teo lakkamise suttas“[44] õpetab Buddha, et oma olemuselt jaotuvad teod kolmeks: (1) mineviku tegu (purāṇa-kamma), (2) oleviku tegu (etarahi kamma) ja (3) teo lakkamine (kamma-nirodha). Silma (cakkhu), kõrva (sota), nina (ghāna), keelt (jihvā), keha (kāya) ja meelt (mano) tuleks pidada mineviku tahtelisest teost väljakasvanud moodustiseks (abhi-saṁkhata) ja tahteliseks (abhi-sañcetayita), mis on tunnetatav (vedaniya). Oleviku tegu on nüüd ja praegu, olevikus keha, kõne või meele kaudu tehtav tegu (etarahi kammaṁ karoti kāyena vācāya manasā). Teo lakkamine tähendab kehalise teo, kõnelise teo ja meelelise teo lakkamise läbi vabanemist (kāya-kamma-vacī-kamma-mano-kammassa nirodhā vimuttiṁ), mis saavutatakse teo lakkamisele viiva tee (kamma-nirodha-gāminī paṭipadā) ehk arija kaheksaosalise tee (ariyo aṭṭhaṁgiko maggo) teostamise läbi. Samas suttas manitseb Buddha tegude ja teoviljade loomise lõpetamiseks meelt treenima, juhendades bhikkhusid:
Need, bhikkhud, on puude juured, need tühjad eluruumid. Harjutage džhaanat, bhikkhud, ärge olge hooletud, et pärast ei tuleks kahetseda. See on minu juhis teile.[45]
Mitteoskuslik käitumine juhib uude sündi ja dukkhasse. Buddha õpetas, et tegu on põld (kamma khetta), teadvus on seeme (viññāṇa bīja) ja iha on niisutus (taṇhā sneha).[46] Ta manitses bhikkhusid juba esilekerkinud oskamatud dhammad ületama (abhibhuyya), mis võimaldab elada vabana oskamatutest meeleseisunditest. Vastasel korral juhivad aga oskamatud dhammad oskamatusse käitumisse, mis juhib uue sünni kannatusterohkesse valda.[47] Näiteks õpetas Buddha „Devadatta läbikukkumise suttas“[48], et Devadatta ebaõnnestumise ja Niraajasse langemise põhjuseks olid kaheksa mitteõiget dhammat (aṭṭhahi asaddhammehi), milleks olid: (1) saamine (lābhena) ja (2) mittesaamine (alābhena), (3) kuulsus (yasena) ja (4) kuulsusetus (ayasena), (5) austamine (sakkārena) ja (6) mitteaustamine (asakkārena) ning (7) kurjusenälg (pāpicchatā) ja (8) kurjad sõbrad (pāpa-mitta). Et saavutada oskamatust kammast vabanemine, tuleb kokkupuude kõikide oskamatute dhammadega katkestada kohe, kui need meeles ilmnevad.
Mitteoskuslik käitumine hoiab olendeid sansaaras, suurendab dukkhat, ning mõjub inimesele hävitavalt. Buddha on õpetanud, et ahnus, viha, pettekujutlus, kurjust täis teadvus ja vägivaldsus hävitavad inimese, nagu hävib pehme südamikuga banaanipuu, mis iseenda banaanikobarate raskuse all kokku vajub.[49] Ta õpetas:
“Mesi!” – mõtleb lapsik, kuni kurjus ei ole küpsenud;
kui aga kurjus [on] küpsenud, siis tuleb dukkha![50]
Sünd toimub kooskõlas eelmise olemasolu tegudega. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele, et vastsündinu on „süütu“ ja „sünnib puhta lehena“, on Buddha õpetuse kohaselt uus sünd, sündimise koht ja viis, perekond kus sünd toimub, lapse tervislik ja vaimne seisund jms varasemas olemasolus tehtud tegude vili (kamma-vipāka).[51] Sestap ei ole vastsündinu meel ei täielikult „puhas“ ega „süütu“, vaid sisaldab latentses olekus varjatud oskuslikke ja oskamatuid meeleomadusi, millel on kalduvus soodsate tingimuste tekkides esile kerkida.[52]
„Lühem kamma jaotuse sutta“[53] kirjeldab lugu sellest, kuidas braahmanist õpilane (māṇava) nimega Subha Todeyya poeg (Todeyyaputta) küsis Bhagavalt, mis on need põhjused ja tingimused, miks (1) osasid inimesi peetakse madalamaks ja teisi kõrgemaks (hīna-p-paṇīta), (2) miks osad on lühikese elueaga (appāyukā) ja teised pika elueaga (dīghāyukā), (3) osad kehva tervisega (bavhā-bādhā) ja teised hea tervisega (appā-bādhā), (4) osad halva jumega/väljanägemisega (dubbaṇṇā) ja teised hea jumega/väljanägemisega (vaṇṇavanto), (5) ühed vähese mõjuga (appesakkhā) teised suure mõjuga (mahesakkhā), (6) ühed vähese varaga (appa-bhogā) ja teised suure varaga (mahā-bhogā), (7) osad madalast hõimust (nīcakulīnā) ja teised kõrgest hõimust (uccākulīnā), (8) osad kehva tarkusega (duppaññā) ning teised on tarkuse saavutanud (paññavanto). Kuulanud ära õpilase küsimused, vastas Buddha:
Noorhärra, olendid [on] tegude omanikud, tegude pärijad, tegudest põlvnenud, tegude sugulased ja tegude varjupaigas. Tegu [on see, mis] olendid eristab madalaks ja kõrgeks.[54]
Õpilase palve peale seda selgitada, õpetas Buddha, et on nii naisi kui mehi (itthī vā puriso), kes võtavad elu, on mõrvarlikud, veriste kätega, kes peksavad, on elusolendite suhtes vägivaldsed ning halastamatud. Selliste tegude tõttu sünnivad nad pärast keha surma uuesti Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas. Elusolendite tapmine võib uue sünni juhtida ka looma emakasse (tiracchāna-yoni) või peetade sfääri (petti-visaya-saṃvattanika).[55]
Kui selline inimene peaks sündima inimeste vallas, saab tal olema lühike eluiga (appāyuka). Kes aga loobub elu võtmisest, hülgab elusolendite tapmise, paneb kepi (daṇḍa) ja mõõga (sattha) maha, ning suhtub õrnalt, sõbralikult ja kaastundlikult kõikidesse elusolenditesse, sünnib peale keha surma õnnelikus taevases maailmas. Kui ta peaks aga sündima inimeste maailmas, saab ta olema pikaealine (dīghāyuka).
Kui mõni naine või mees kahjustab elusolendeid käe (pāṇi), mätta (leḍḍu), malaka või relva/noaga/mõõgaga, siis sünnib ta pärast keha surma uuesti Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas. Kui selline inimene peaks sündima inimeste vallas, saab ta olema haiglane/põdur (bavhā-bādha). Kes aga loobub elusolendite kahjustamisest käe, mätta, malaka või relva/noaga/mõõgaga, sünnib peale keha surma õnnelikus taevases maailmas. Kui ta peaks aga sündima inimeste maailmas, saab ta olema mittehaiglane/terve (appābādha).
Kui mõni naine või mees on vihane (kodhana) ja pahurust/ärritust/ahastust täis (upāyā-sa-bahula) ning muutub isegi vähese kriitika peale avalikult (pātukaroti) ärritunuks (byāpajjha), kangekaelseks/jonnakaks (patiṭṭhīyati), vimmaseks (kopa), vihaseks (dosa) ja kibestunuks (appaccaya), siis sünnib ta pärast keha surma uuesti Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas; looma emakas või peetade sfääris. Kui selline inimene peaks sündima inimeste vallas, saab ta olema halva jumega/väljanägemisega (dubbaṇṇā). Kes aga ei ole vihane ja rahutust/pahurust täis ega muutu isegi suure kriitika peale ärritunuks, kangekaelseks/jonnakaks, vimmaseks, vihaseks ja kibestunuks, sünnib peale keha surma õnnelikus taevases maailmas. Kui ta peaks aga sündima inimeste maailmas, saab ta olema armsa väljanägemisega (pāsādika).
Kui mõni naine või mees on kademeelne (issāmana), tõre, solvunud ja kadestab teiste saavutusi (para-lābha), austust (sakkāra), olulisust (garu), austusavaldusi (kāra), lugupidamist (mānana), ülistamist (vandana) ja austamist (pūja), siis sünnib ta pärast keha surma uuesti Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas; looma emakas või peetade sfääris. Kui selline inimene peaks sündima inimeste vallas, saab ta olema vähese mõjuga (appesakkhā). Kes aga ei ole kademeelne, tõre ega solvunud ja ei kadesta teiste saavutusi ega au, austust, olulisust, austusavaldusi, südamlikkust, ülistamist ja pühitsemist, sünnib peale keha surma õnnelikus taevases maailmas. Kui ta peaks aga sündima inimeste maailmas, saab ta olema suure mõjuga (mahesakkhā).
Kui mõni naine või mees ei tee erakränduritele ja braahmanitele sobilikke annetusi, milleks on toit (anna), vesi (pāna), riided (vattha), sõiduk (yāna), vanikud (mālā), lõhnasalvid (gandha), kreemid/määrded (vilepana), sobiv magamis- ja eluase (seyyāvasatha) puhkamiseks ja meele arendamiseks ning valgusti (padīpeyya), siis sünnib ta pärast keha surma Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas; looma emakas või peetade sfääris. Kui selline inimene peaks sündima inimeste vallas, saab ta olema vähese varaga (appa-bhogā). Kes aga teeb erakränduritele ja braahmanitele sobilikke annetusi, sünnib peale keha surma õnnelikus taevases maailmas. Kui ta peaks aga sündima inimeste maailmas, saab ta olema suure varaga (mahā-bhogā).
Kui mõni naine või mees on jäik/kange (thaddha) ja ennasttäis (atimānī), ei avalda austust sellele, kellele peaks austust avaldama, ei tõuse üles selle juuresolekul, kelle puhul peaks üles tõusma, ei austa, keda tuleks austada, ei käitu lugupidavalt (garukaroti), südamlikult (mānetabba), hindavalt (māneti), austanult (minevikus) (pūjetabba) ega austavalt (olevikus ja tulevikus) (pūjeti), siis sünnib ta pärast keha surma uuesti Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas; looma emakas või peetade sfääris. Kui selline inimene peaks sündima inimeste vallas, saab madalast hõimust/suguvõsast (nīca-kulīnā). Kes aga ei ole karm/jäik ega eneseuhkust täis/ennasttäis, avaldab austust kellele peaks austust avaldama, tõuseb üles selle juuresolekul, kelle puhul peaks üles tõusma, austab, keda tuleks austada, käitub lugupidavalt, südamlikult, lahkelt, tunnustavalt ega austavalt, sünnib peale keha surma õnnelikus taevases maailmas. Kui ta peaks aga sündima inimeste maailmas, siis sünnib ta kõrges hõimus/suguvõsas (uccākulīnā).
Kui mõni naine või mees ei külasta erakrändureid ja braahmaneid, et küsida, mis on oskuslik (kusala) ja mis on oskamatu (akusala), mis on laiduväärne (sāvajja) ja mis on mittelaiduväärne (anavajja), mida tuleks arendada (sevitabba) ja mida ei tuleks arendada (na sevitabba), millised teod põhjustavad mulle pikaajalise mittekasu/kahju (ahitā) ja kannatused (dukkhā) ning millised teod põhjustavad mulle pikaajalise kasu (hitā) ja õnne (sukha), siis sünnib ta pärast keha surma uuesti Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas; looma emakas või peetade sfääris. Kui selline inimene peaks sündima inimeste vallas, saab ta olema kehva tarkusega (duppaññā). Kes aga külastab erakrändureid ja braahmaneid, et küsida, mis on oskuslik ja mis on oskamatu, mis on laiduväärne ja mis on mittelaiduväärne, mida tuleks arendada ja mida ei tuleks arendada, millised teod põhjustavad mulle pikaajalise mittekasu/kahju ja kannatused ning millised teod põhjustavad mulle pikaajalise kasu ja õnne, sünnib peale keha surma õnnelikus taevases maailmas. Kui ta peaks aga sündima inimeste maailmas, saab ta olema suure tarkusega (mahā-pañña).
|
Tegu |
Teovili |
|
Elu võtmine, mõrvamine, peksmine, vägivald ja halastamatus elusolendite suhtes |
(1) sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas, looma emakas või peetade sfääris (2) sünd inimeste maailmas, kuid väga lühikese elueaga |
|
Elu võtmisest loobumine, elusolendite tapmise hülgamine, relva/noa/mõõga maha panemine, õrnalt, sõbralikult ja kaastundlikult kõikidesse elusolenditesse suhtumine |
(1) sünd õnnelikus taevases maailmas (2) sünd inimeste maailmas, saab olema pikaealine |
|
Elusolendite kahjustamine käe, mätta, malaka või relva/noaga/mõõgaga |
(1) sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas, looma emakas või peetade sfääris (2) sünd inimeste maailmas haige ja põdurana |
|
Elusolendite kahjustamisest käe, mätta, malaka või relva/noaga/mõõgaga loobumine |
(1) sünd õnnelikus taevases maailmas (2) sünd inimeste maailmas, saab olema mittehaiglane/terve |
|
Viha, rahutu/pahurus; isegi vähesele kriitikale reageerimine ärrituse kangekaelse jonnakuse, vimma, viha ja kibestumisega |
(1) sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas, looma emakas või peetade sfääris (2) sünd inimeste maailmas halva jume ja halva väljanägemisega |
|
Viha ja rahutuse/pahuruse puudumine; isegi suurele kriitikale reageerimine ilma ärrituse, kangekaelse jonnakuse, vimma, viha ja kibestumiseta. |
(1) sünd õnnelikus taevases maailmas (2) sünd inimeste maailmas, saab olema armsa väljanägemisega |
|
Kademeelsus, tõredus, solvumine; teiste saavutuste ja au, austuse, olulisuse/lugupidamise, austusavalduste, südamlikkuse, tervitamise/ülistamise ja pühitsemise kadestamine |
(1) sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas, looma emakas või peetade sfääris (2) sünd inimeste maailmas, saab olema vähese mõjuga |
|
Kademeelsuse, tõreduse ja solvumise puudumine; teiste saavutuste ja au, austuse, olulisuse/lugupidamise, austusvalduste, südamlikkuse, tervitamise/ülistamise ja pühitsemise mittekadestamine |
(1) sünd õnnelikus taevases maailmas (2) sünd inimeste maailmas, saab olema suure mõjuga |
|
Erakränduritele ja braahmanitele sobilike annetuste – toit, vesi, riided, sõidukid, vanikud, lõhnasalvid, sobivad magamis- ja eluasemed ning valgustid – mittetegemine |
(1) sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas, looma emakas või peetade sfääris (2) sünd inimeste maailmas, saab olema vähese varaga |
|
Erakränduritele ja braahmanitele sobilike annetuste – toit, vesi, riided, sõidukid, vanikud, lõhnasalvid, sobivad magamis- ja eluasemed ning valgustid – tegemine |
(1) sünd õnnelikus taevases maailmas (2) sünd inimeste maailmas, saab olema suure varaga |
|
Karmus/jäikus ja eneseuhkus/ennasttäis olek, austuse mitteavaldamine sellele, kellele peaks austust avaldama, mitteülestõusmine selle juuresolekul, kelle juuresolekul peaks üles tõusma, selle mitteaustamine, keda tuleks austada, lugupidavalt, südamlikult, lahkelt, tunnustavalt ja austavalt mittekäitumine |
(1) sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas, looma emakas või peetade sfääris (2) sünd inimeste maailmas, madalas hõimus/suguvõsas |
|
Karmuse/jäikuse ja eneseuhkuse/ennasttäis oleku puudumine, austuse avaldamine sellele, kellele peaks austust avaldama, ülestõusmine selle juuresolekul, kelle juuresolekul peaks üles tõusma, selle austamine, keda tuleks austada, lugupidavalt, südamlikult, lahkelt, tunnustavalt ja austavalt käitumine |
(1) sünd õnnelikus taevases maailmas (2) sünd inimeste maailmas, kõrges hõimus/suguvõsas |
|
Erakrändurite ja braahmanite mittekülastamine, küsimaks mis on oskuslik ja mis on oskamatu, mis on laiduväärne ja mis on mittelaiduväärne, mida tuleks arendada ja mida ei tuleks arendada, millised teod põhjustavad mulle pikaajalise mittekasu/kahju ja kannatused ning millised teod põhjustavad mulle pikaajalise kasu ja õnne |
(1) sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas, looma emakas või peetade sfääris (2) sünd inimeste maailmas, saab olema kehva tarkusega (duppaññā) |
|
Erakrändurite ja braahmanite külastamine, küsimaks mis on oskuslik ja mis on oskamatu, mis on laiduväärne ja mis on mittelaiduväärne, mida tuleks arendada ja mida ei tuleks arendada, millised teod põhjustavad mulle pikaajalise mittekasu/kahju ja kannatused ning millised teod põhjustavad mulle pikaajalise kasu ja õnne |
(1) sünd õnnelikus taevases maailmas (2) sünd inimeste maailmas, saab olema suure tarkusega |
|
Cūḷakammavibhaṁgasutta MN 135, Duccaritavipākasutta AN 8.40 jt |
|
Sama põhimõte esineb „Tänamatuse suttas“,[56] kus Buddha õpetab, et neli dhammat: (1) kehaline halb käitumine, (2) kõneline halb käitumine ja (3) meeleline halb käitumine ning (4) tänamatus (akataññutā) ja tehtu (olemuse) mitteteadmine [tegu mittehindav, mittetunnustav käitumine?] (akataveditā) – kannavad inimese nirajasse (niraye). Aga neli dhammat: (1) kehaline hea käitumine, (2) kõneline hea käitumine ja (3) meeleline hea käitumine ning (4) tänulikkus (kataññutā) ja tehtu (olemuse) teadmine [tegu hindav, tunnustav käitumine?] (kataveditā) – kannavad inimese taevasse (sagge).
Inimene ise saab oma meele määrida ja ka oma meele puhastada. Sestap on Buddha on korduvalt rõhutanud oma tegude eest vastutuse võtmist, õpetades:
Tõesti, ise tehakse halba, ise end määritakse.
Ise jäetakse halb tegemata, ise end puhastatakse.
Puhtus ja ebapuhtus on meie enda omad, keegi ei saa teist puhastada.[57]
Tapja saab tapja,
vallutaja saab vallutaja,
teotaja [saab] teotaja ja
kurjategija [selle], kes teeb kurja,
vihane leiab vihaga täitunu;
kuna teod naasevad [tegijale],
siis ka röövlilt röövitakse.[58]
„Moodustiste suttas“[59] õpetab Buddha, et maailmas leidub kolme tüüpi isikuid. (1) Ühed loovad valulikke (sabyābajjha) keha-, kõne- ja meelemoodustisi (kāya-saṁkhāra, vacī-saṁkhāra, mano-saṁkhāra), mille tulemusena sünnivad nad valulikus maailmas ning kogevad valuliste kokkupuuteid (sabyābajjhā phassā) läbi valulisi tundeid, nagu nt Niraaja olendid. (2) Ühed loovad valutuid (abyābajjhaṁ) keha-, kõne- ja meelemoodustisi, mille tulemusena sünnivad nad valutus maailmas ning kogevad valutute kokkupuudete (sabyābajjhā phassā) läbi valutuid, meeldivaid tundeid, nagu nt ilusa/püsiva säraga deevad (devā subhakiṇhā). (3) Ühed loovad valulikke ja ka valutuid keha-, kõne- ja meelemoodustisi, mille tulemusena sünnivad nad maailmas, kus kogetakse nii valuliste kui valutute kokkupuudete kaudu valulisi ja valutuid tundeid, nagu nt inimesed (manussā), ühed deevad (ekacce devā) ja need, kes on määratud [enda tegude poolt] puhastustules kannatama (ekacce vinipātikā).
Mitte kõik mis maailmas tekib, ei ole teovili. Kuigi kõik ilmnev allub põhjus-tagajärg ehk sõltuvusliku tekkimise seaduspärale,[60] ei ole kõik maailmas ilmnev teovili. Ka Buddha eluajal oli mitmeid sekte (tittha), kel olid valed vaated ning kes lubasid järgijaile virgumist, kuid juhtisid inimesed hoopis veelgi suuremasse kannatusse. „Sektide aluste suttas“[61] kirjeldab Buddha valesid õpetusi (vāda), mida järgisid tolle aja erinevad erakrändurite ja braahmanite sektid, ning mis õpetasid järgmisi valesid dhammasid:
1. See, mida inimisik kogeb, õnne, dukkhat või ei-dukkhat-ega-õnne – kõik see on mineviku põhjustatud (pubbe-kata-vāda).
2. See, mida inimisik kogeb, õnne, dukkhat või ei-dukkhat-ega-õnne – kõik see on issand-looja põhjustatud (issara-nimmāna-vāda).
3. See, mida inimisik kogeb, õnne, dukkhat või ei-dukkhat-ega-õnne – kõik see on põhjuseta (ahetu-vāda).[62]
Eelloetletud kolme vaadet selgitab täpsemalt ptk „Õige vaade (sammā-diṭṭhi)“.
Üks ja sama tegu ei too kõikidele inimestele ühte ja sama vilja. Vilja ilmnemist ja selle intensiivsust mõjutavad näiteks inimese kõlbelisus, teadvusseisund, tarkuse tase, üldine oskuslikkus, teo taga olev kavatsus jm tegurid. Suttas nimega „Näpuotsatäis soola“[63] õpetab Buddha, et kui vastaks tõele väide „Nii nagu inimene teeb, seda ta ka kogeb“ (yathā yathāyaṁ puriso kammaṁ karoti tathā tathā taṁ paṭisaṁvediyatī), ei saaks püha ehk brahmalikku elu elada (brahma-cariya), ega oleks võimalik dukkhat lõpetada (dukkhassa antakiriyā). Näiteks võib väiksem kuri tegu (pāpa-kamma) viia ühe inimese Niraajasse, samas kui teine saab sarnase teoviljad kätte selles elus inimeste maailmas. Esimese näite puhul ei ole inimene arendanud keha (abhāvita-kāya = hingamise ja keha teadvustamist), ei ole arendanud kõlblust (abhāvita-sīla = viie kõlblusjuhise järgimist), ei ole arendanud teadvust (abhāvita-citta = rahu, džhaana ja läbinägemise arendamist) ega ole arendanud tarkust (abhāvita-pañño = läbinägemise arendamine); on väiklane, enesekeskne ja viibib dukkhas (paritto appātumo appa-dukkha-vihārī). Kui selline inimene paneb toime väiksema kuriteo, võib see viia ta Niraajasse. Kui aga inimene on arendanud keha, kõlblust, teadvust ja tarkust, on mitteväiklane, suuremeelne ja viibib piiritus (aparitto mahatto appamāṇa-vihārī) ehk neljas brahmavihaaras, siis kogeb ta väiksemat sorti kuriteo vilja selles elus kuni kamma mõju täieliku ammendumiseni, ega räägi enam sellest (vältimaks uue oskamatu kamma teket).[64]
Näiteks, kui lahustada väiksem kogus soola tassitäies vees, muutub vesi joogikõlbmatuks, kuid kui sama soola kogus lahustada Gangese jões, ei muutuks vesi ei soolaseks ega joogikõlbmatuks. Samamoodi viib väiksem kuri tegu ühe inimese Niraajasse ja teine kogeb selle vilju selles elus, siin ja praegu, mõnikord vaid hetke jooksul. Samuti, on juhtumeid, kus vähese varaga inimene mõistetakse väikese varguse eest vangi, kuid sama teo eest suure varaga inimene pääseb vangistusest. Nii kogeb üks väikese kurja teovilju juba selles elus, teine aga sünnib Niraajas. Sestap on väär väita, et „nii nagu inimene teeb, seda ta ka kogeb“, ja tõene on väita, et „nii nagu kogetakse selle inimese teo tegemist, selliselt selle vilja ta (st teo tegija) kogeb“ (yathā yathā vedanīyaṁ ayaṁ puriso kammaṁ karoti tathā tathā tassa vipākaṁ paṭisaṁvedetī).
Seega ei tähenda teo seaduspära seda, et kui inimene lööb teist, siis (keegi) teine lööb teda vastu, vaid seda, et iga teo eripära sõltub tahtest, selle aluseks olevast juurest ning keha, kõlbluse, teadvuse ja tarkuse arendatusest ja selle teovilja kogetakse viisil ja kangusega, nagu seda teo seaduspärale vastavalt tuleb kogeda.
Teopõhine ja saavutuspõhine olemasolu. Buddha on õpetanud, et iha põhjustab klammerdumise (taṇhāpaccayā upādāna) ja klammerdumine põhjustab omakorda olemasolu saamise (upādānapaccayā bhavo).[65] „Abhidhamma“ teine raamat „Jaotused“[66] toovad ära kaks olemasolu jaotust, milleks on:
1. teopõhine olemasolu ja (kamma-bhava)
1. saavutuspõhine olemasolu (upapatti-bhava/uppatti-bhava).
Teopõhine olemasolu (kamma-bhava) manifesteerub (1) pälvimuslike moodustistena (puññābhi-saṁkhāra), (2) antipälvimuslike moodustistena (apuññābhi-saṁkhāra) ja (3) kõigutamatute moodustisena (āneñjābhi-saṁkhāra). Kõik teod mis juhivad uude sündi, põhjustavad teopõhist olemasolu. Saavutuspõhine olemasolu (upapatti-bhava/uppatti-bhava) on (1) naudinguline olemasolu (kāma-bhava), (2) vormiline olemasolu (rūpa-bhava) ja (3) vormita olemasolu (arūpa-bhava); (4) tajuline olemasolu (saññā-bhava), (5) mittetajuline olemasolu (asaññā-bhava), ja (6) ei tajuline ega mittetajuline olemasolu (neva-saññā-nāsaññā-bhava); (7) ühe koostisosaga olemasolu (eka-vokāra-bhava), (8) nelja koostisosaga olemasolu (catuvokāra-bhava) ja (9) viie koostisosaga olemasolu (pañca-vokāra-bhava).
Buddha lükkas tagasi teo vilja ülekandumise ja kollektiivse karma spekulatsioonid. Ükski tajuv olend – ei inimene („minaks“ nimetatav), lind, loom, roomaja, kala, deeva, brahma ega keegi muu, ei ole midagi enamat, kui tahteliselt (cetanā) kolme kamma ukse (kamma-dvāra) – (1) keha (kāya), (2) kõne (vacī) ja (3) meele (mano) – kaudu loodud teole vastava vilja ajutine manifestatsioon, mis ilmneb mõnes olemasoluvallas nime ja vormi (nāma-rūpa) ajutise ühendusena.[67] Nii soovimatu kui ka soovitu ilmnemine ei ole põhjustatud teiste inimeste, jumala, universumi, saatuse ega pimeda ja kontrollimatu juhuse poolt, vaid on inimese enda eelmistes eludes või käesolevas elus toime pandud teovili. Tegu ega teo vilja ei ole võimalik teisele inimesele „üle kanda“. Kuigi osad mahaajaana sektid õpetavad ka tänapäeval nn jagatud ehk kollektiivse karma teooriat (peamiselt tiibeti vadžrajaana budism), ei vasta see Buddha algõpetusele. Buddha on öelnud, et iga inimene on oma kamma looja ja omanik. Keegi ei saa teha teisele kammat ega võtta teise teovilja endale ega enda kanda. Näiteks, kui keegi annetab bhikkhule süüa, ei ole võimalik, et tema hea teo vili läheks kellelegi teisele „üle“. Kui midagi sellist esineb hilisema päritoluga tekstides, pärineb see kultuurispetsiifilisest uskumusest, rahvajuttudest või dhamma, kamma ja kamma-vipāka seaduspära toimimise vääritimõistmisest, ega esinda Buddha autentset dhammat.
„Deeva sõnumitooja suttas“[68] õpetab Buddha, et iga inimese tegu tuleb vaid temale tagasi. Kuna inimese tehtud halb tegu pole toime pannud ei tema ema, isa, vend, õde, sõber, tema kaaslane, sugulane, erakrändur, braahman, ega deeva, vaid halva teo teeb tema ise, siis kogeb teole vastavat vilja ainult tema ise.
Pettekujutlustes inimeste eksitavast teo ja vilja õpetusest tuleks hoiduda. „Suur teo jaotuse sutta“[69] kirjeldab rändaja Potali poja (potaliputta paribbājaka) ja Auväärse Samiddhi kohtumist viimase metsahütt (arañña-kuṭi)[70] juures. Hiljuti rändajaks saanud Potali poeg ütleb Auväärsele, et kuulis Gootama enda huulilt dhammat, mille kohaselt kehapõhised teod (kāya-kamma) ja kõnepõhised teod (vacī-kamma) on pettekujutlus (mogha) ehk eksiarvamusest tulenev vale vaade, ning ainult meelepõhised teod (mano-kammameva saccan) on tõelised (saccan). Kui Auväärne Samiddhi seda kuulis, lausus ta koheselt:
Ära nii, sõber Potali poeg, kõnele! Ära nii, sõber Potali poeg, kõnele! Ära Bhagavatile vastandu [ära räägi vastu sellele, mida Bhagavat on rääkinud]! Ära suurepärast Bhagavatti interpreteeri [laima]! Bhagavat ei ole seda rääkinud!”
Kinnitamata ja vastandumata Potali pojale, läks Auväärne Samiddhi Auväärse Ānanda juurde palvega, et Buddha selgitaks täpsemalt teo olemust. Kui vestluse juures viibinud Auväärne Udāyī avaldas arvamust, et ehk oli Potali poeg mõistnud valesti bhagava õpetust, mille kohaselt „kõik mida tuntakse/tunnetatakse on dhukkha (yaṁ kiñci vedayitaṁ taṁ dukkhasmin), tõdes Buddha: „Näed nüüd, Ānanda, kuidas Udāyī, pettekujutluses inimene segab/sekkub (moghapurisassa ummaṁga)“. Seejärel õpetas Buddha, et teo ja vilja ilmnemise seisukohast saab inimesed neljaks jaotada.
1. On inimesi, kes käituvad 10 kõlbetul moel: hävitavad elu, võtavad mida pole antud, on seotud naudinguid pakkuva vale käitumisega, räägivad valet, kõnelevad laimu, kõnelevad karmilt ning jutustavad tühjast ja viljatust, on himulised, kuritahtlikud ja omavad valesid vaateid ning peale keha surma toimub uus sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas (apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ) – sel juhul peab ta vale vaate (micchā-diṭṭhi) mõjul olema kas enne surma, peale surma või surma hetkel toime pannud dukkha tunnet põhjustanud kurja teo (pāpa-kammaṁ dukkha-vedanīyaṁ), mida kogeti kui dukkha tunnet põhjustanud kurja tegu. Selle teovili (vipāka) ilmneb kas nähtavas olemasolus (diṭṭheva), st käesolevas elus, järgmises (apare) ilmnemises või mõnes hilisemas ilmnemises (pariyāye).
2. On inimesi, kes samuti käituvad eelnevalt loetletud kümnel kõlbetul moel, kuid peale keha surma ilmnevad nad uuesti õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ) – sel juhul peab ta olema kas enne surma, peale surma või surma hetkel toime pannud õnne tunnet põhjustanud hüvelise teo (kalyāṇa-kammaṁ sukha-vedanīya), mida kogeti kui õnne tunnet põhjustanud hüvelist tegu. Selle teovili ilmneb kas nähtavas olemasolus, järgmises ilmnemises või mõnes hilisemas ilmnemises.
3. On inimesi, kes keelduvad (paṭivirata) elu hävitamisest, mitteantu võtmisest, naudinguid pakkuvast valest käitumisest, vale rääkimisest, laimu kõnelemisest, karmilt kõnelemisest ning tühjast ja viljatust jutust, himust, kuritahtlikkusest ja valedest vaadetest ning peale keha surma ilmnevad nad uuesti õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ) – sel juhul peab ta olema kas enne surma, peale surma või surma hetkel toime pannud õnne tunnet põhjustanud hüvelise teo (kalyāṇa-kammaṁ sukha-vedanīya), mida kogeti kui õnne tunnet põhjustanud hüvelist tegu. Selle teovili ilmneb kas nähtavas olemasolus, järgmises ilmnemises või mõnes hilisemas ilmnemises.
4. On inimesi, kes samuti käituvad eelnevalt loetletud 10. kõlbelisel moel, kuid peale keha surma toimub nende uus sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas (apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ) – sel juhul peab ta vale vaate mõjul olema kas enne surma, peale surma või surma hetkel toime pannud dukkha tunnet põhjustanud kurja teo (pāpa-kammaṁ dukkha-vedanīyaṁ), mida kogeti kui dukkha tunnet põhjustanud kurja tegu. Selle teovili ilmneb kas nähtavas olemasolus, järgmises ilmnemises või mõnes hilisemas ilmnemises.
Buddha selgitas, et kui taevase silmaga nägemise (dibbena cakkhunā visuddhena) võime saavutanud joogi näeb, et mõned oskamatuid tegusid teinud inimesed sünnivad uuesti õnnelikus taevases maailmas ja oskuslikke tegusid teinud sünnivad uuesti Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas, võivad nad ekslikult arvata, et teo iseloom ei ole seotud uue sünni vallaga, või et selline uus sünd on reegel ja nii alati juhtubki ning hakata õpetama sellekohast valet dhammat. Kõlbeline käitumine juhib uue sünni õnnelikku taevasesse maailma, kuid varasemates eludes toime pandud kõlbetu teovilja küpsemise tulemusel võib tema uus sünd toimuda ka Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas. Kõlbetu käitumine juhib uue sünni Apaaja kannatusterohkesse hävingulisesse Niraaja valda, kuid varasemates eludes toime pandud kõlbelise teovilja küpsemise tulemusel võib tema uus sünd toimuda ka õnnelikus taevases maailmas.
Teo ja vilja seisukohast võib olla tegu kas:
1. mõjuta ja ilmneda mõjuta (abhabba abhabbā-bhāsa),
1. mõjuta, kuid ilmneda mõjuga (abhabba bhabbā-bhāsa),
2. mõjuga ja ilmneda mõjuga (bhabbañceva bhabbā-bhāsa), või
3. mõjuga, kuid ilmneda mõjuta (bhabba abhabbā-bhāsa).[71]
Tumedad ja eredad teod. „Üldise suttas“[72] jaotab Buddha teod neljaks:
1. tume tegu tumeda viljaga (kammaṁ kaṇhaṁ kaṇhavipākaṁ),
2. ere tegu ereda viljaga (kamma sukka sukka-vipāka),
3. tume ja ere tegu tumeda ja ereda viljaga (kamma kaṇha-sukka kaṇha-sukka-vipāka),
4. ei tume ega ere tegu ei tumeda ega ereda viljaga, mis juhib teo ammendumiseni (kamma-k-khayāya).
„Üldise suttale“ järgnevas „Üksikasjalikumas suttas“[73] täpsustab Buddha, et (1) tume tegu tumeda viljaga on kehamoodustistega, kõnemoodustistega või meelemoodustistega toime pandud valulik (sa-byābajjha) tegu, mis juhib valulisse maailma (loka) ja valulisse kokkupuute (phassā), kus kogetakse ainult dukkhat (ekanta-dukkha), nagu näiteks Niraajas. (2) Ere tegu ereda viljaga on kehamoodustistega, kõnemoodustistega või meelemoodustistega toime pandud mittevalulik (abyābajjha) tegu, mis juhib mittevalulisse maailma ja mittevalulisse kokkupuutesse, kus kogetakse ainult õnne (ekanta-sukha). (3) Tume ja ere tegu tumeda ja ereda viljaga on kehamoodustistega, kõnemoodustistega või meelemoodustistega toime pandud nii valulikud (sa-byābajjha) kui mittevalulikud (abyābajjha) teod, mis juhivad maailma, kus esineb nii dukkhatunne kui ka õnnetunne, nii valus kokkupuude kui õnnelik kokkupuude, ning kus kogetakse nii dukkhat kui õnne. (4) Ei tume ega ere tegu ei tumeda ega ereda viljaga, mis juhib teo ammendumiseni on tahe (cetanā) loobuda tumeda viljaga tumedast teost, ereda viljaga eredast teost ning tumeda ja ereda viljaga tumedast ja eredast teost.
Sama põhimõte on toodud ka „Pimedusest pimedusse suttas“[74], kus Buddha jaotab inimesed neljaks:
1. pimedusest pimedusse suunduja (tama tama-parāyaṇa),
2. pimedusest valgusesse suunduja (tama joti-parāyaṇa),
3. valgusest pimedusse suunduja (joti tama-parāyaṇo),
4. valgusest valgusesse suunduja (joti jotiparāyaṇo).
See kes on pimedusest pimedusse suunduja, sünnib madalas suguvõsas kas bambusekorjajate, jahimeeste, korvikandjate, rattasõitjate (rikšade) või jäätmete koristajate perre, mis on vaene, kus on vähe toitu ja jooki, kus valitsevad rasked olud ning kus riideid ja peavarju on raske leida. Ta on halva jumega (dubbaṇṇa), halva välimusega (duddasika), küürakas (okoṭimaka) või raskest haigusest rõhutud (bavh-ābādha), pime (kāṇa), moondunud (kuṇī), lombakas (khañja) või vigane (pakkhahata). Ta ei saa kingituseks toitu, jooke, rüüsid, sõidukeid, vanikuid, lõhnasalve, sobivaid magamis- ja eluasemeid ega valgusteid ning tema keha-, kõne- ja meelepõhised teod on dukkhat toovad (duccarita). Peale keha surma sünnib ta uuesti Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas. Pimedusest valgusesse suunduja sünnib samuti madalas suguvõsas, vaeses peres, halva väljanägemisega ega saa kingitusi, kuid tema keha-, kõne- ja meelepõhised teod on õnne toovad (sucarita). Peale keha surma sünnib ta õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ). (3) Valgusest pimedusse suunduja sünnib khattiya kõrges suguvõsas (khattiya-mahā-sālakule), braahmanite kõrges suguvõsas (brāhmaṇa-mahā-sālakule) või majaomaniku kõrges suguvõsas (gaha-pati-mahā-sālakule), mis on rikas (aḍḍhe), suure varaga (maha-d-dhane), suure omandiga (mahā-bhoge), kus on külluses kulda, hõbedat ja tagavara (ressursse, vahendeid) (pahūta-jāta-rūpa-rajate), külluses kinnisvara ja omandeid (pahūta-vittūpa-karaṇe) ning külluses raha ja teravilja (pahūta-dhana-dhaññe). Ta on ülima vormiga (inimeste maailmas hea kehaehitusega) (abhi-rūpa), meeldiv vaadata (dassanīya), armsa väljanägemisega (pāsādika) lootosetaolise (st värske) jumega (vaṇṇa-pokkharatāya). Tal on toitu, jooke, rüüsid, sõidukeid, vanikuid, lõhnasalve, sobivaid magamis- ja eluasemeid ja valgusteid. Kuna aga tema keha-, kõne- ja meelepõhised teod on dukkhat toovad, sünnib ta peale keha surma uuesti Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas. (4) Valgusest valgusesse suunduja sünnib kõrges suguvõsas, rikkas peres, hea väljanägemisega, saab kingitusi. Tema keha-, kõne- ja meelepõhised teod on õnne toovad, ning peale keha surma sünnib ta uuesti õnnelikus taevases maailmas.
Kui „Kuue sünni suttas“[75] pärib Ānanda Buddhalt rivaalitseva askeedi Puraṇa Kassapa õpetatava kuuese inimeste klassi jaotuse kohta, lükkab Buddha selle vale dhamma tagasi ning õpetab klassipõhise jaotuse asemel tegudepõhist jaotust. Suttas jagab Buddha inimesed tumeda ehk kõlbetu kamma viljana sündinuiks ja heleda ehk kõlbelise kamma viljana sündinuiks.
1. Tumedasse sündinu, kes loob tumeda dhamma ilmnemise (kaṇhābhi-jātiyo samāno kaṇhaṁ dhammaṁ abhijāyati) sünnib madalas ja vaeses peres, on halva väljanägemisega, vigane, raskelt haige või halvatud, ta ei saa kingitusi (toitu, jooke… jne) ning tema keha-, kõne- ja meelepõhised teod on dukkhat toovad (duccarita carati). Peale keha surma sünnib ta uuesti Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas.
2. Tumedasse sündinu, kes loob ereda dhamma ilmnemise (kaṇhābhijātiyo samāno sukkaṁ dhammaṁ abhijāyati) sünnib madalas ja vaeses peres, on halva väljanägemisega, vigane, raskelt haige või halvatud, ta ei saa kingitusi, kuid tema keha-, kõne- ja meelepõhised teod on õnne toovad. Peale keha surma sünnib ta uuesti õnnelikus taevases maailmas.
3. Tumedasse sündinu, kes loob ei tumeda ega ereda vaibumise ilmnemise (kaṇhābhijātiyo samāno akaṇhaṁ asukkaṁ nibbānaṁ abhijāyati) sünnib madalas ja vaeses peres, on halva jumega, halva välimusega või küürakas. Ta lõikab juuksed ja habeme maha, riietub kollasesse rüüsse ja läheb koduelust kodutuellu (pabbajita), st ordineerub Buddha loodud sanghas bhikkhuks. Ta hülgab viis takistust (pañca nīvaraṇa), teadvuse pealisplekid (cetaso upakkilese) ja tarkust halvastijõuestava käitumise (paññāya dubbalī-karaṇe), kinnistab nelja teadlikkuse loomise kaudu kõigutamatu teadvuse (catūsu satipaṭṭhānesu suppatiṭṭhitacitto) ning arendab seitsme virgumisosa kaudu tegelikkuse vahetut nägemist (satta bojjhaṁge yathābhūtaṁ bhāvetvā), mis kujundab ei tumeda ega ereda vaibumise (akaṇhaṁ asukkaṁ nibbānaṁ abhijāyati).
4. Eredasse sündinu, kes loob tumeda dhamma ilmnemise (sukkābhijātiyo samāno kaṇhaṁ dhammaṁ abhijāyati) sünnib kõrges suguvõsas, rikkas peres, hea väljanägemisega, saab kingitusi. Kuna aga tema keha-, kõne- ja meelepõhised teod on dukkhat toovad, sünnib ta peale keha surma uuesti Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas.
5. Eredasse sündinu, kes loob ereda dhamma ilmnemise (sukkābhijātiyo samāno sukkaṁ dhammaṁ abhijāyati) sünnib kõrges suguvõsas, rikkas peres, hea väljanägemisega, saab kingitusi. Kuna tema keha-, kõne- ja meelepõhised teod on õnne toovad, sünnib ta peale keha surma uuesti õnnelikus taevases maailmas.
6. Eredasse sündinu, kes loob ei tumeda ega ereda vaibumise ilmnemise (sukkābhijātiyo samāno akaṇhaṁ asukkaṁ nibbānaṁ abhijāyati) sünnib kõrges suguvõsas, rikkas peres, hea väljanägemisega, saab kingitusi. Ta ordineerub, hülgab viis takistust, teadvuse pealisplekid ja tarkust halvastijõuestava käitumise, kinnistab nelja teadlikkuse loomise kaudu kõigutamatu teadvuse ning arendab seitsme virgumisosa kaudu tegelikkuse vahetut nägemist mis kujundab ei tumeda ega ereda vaibumise (nibbāna).
Iga tegu on määrav – ka kõige pisem. Kuna virgumise seisukohast on õige vaade teo olemusest (kammassakatā sammā-diṭṭhi) määrava tähtsusega ja kuna iga tegu, ka kõige väiksem, mida kogetakse hea või halvana, toob kaasa teole vastava vilja, õpetas Buddha:[76]
Ära arva: „Pälvimused ei minu juurde [tagasi] tule“.
Langevad veetilgad võivad täita isegi veeanuma.
Arukas täidab end pälvimustega [ka siis, kui neid] vähehaaval koguneb.
Ära arva: „Kuri ei minu juurde [tagasi] tule“.
Langevad veetilgad võivad täita isegi veeanuma.
Lapsik täidab end kurjaga [ka siis, kui see] vähehaaval koguneb.
Teiste õnnetuse ja õnne vaatlemine ja uuesti sündimisest mõtlemine jõustab virgumisteostust. See, et olendite õnn ja õnnetus on nende endi tegude vili, ei tähenda, et kannatusi nähes tuleks neisse suhtuda parastavalt või hoolimatult. „Õnnelikkuse suttas“ ja „Õnnetuse suttas“[77] õpetab Buddha kannatusi nähes enesele meenutama, et sansaaras ringlemine on avastamatu algusega (anamataggoyaṁ, bhikkhave, saṁsāro), kus esimene mitteteadmisetakistus (avijjā-nīvaraṇā) ega esimene ihaköidik (taṇhā-saṁyojanā) ei ole leitav. Sestap, kui bhikkhu näeb meelelist või kehalist kannatust (duggataṁ durūpeta) või meelelist või kehalist õnne (sukhitaṁ susajjitaṁ), tuleks tal endale meenutada, et me kõik oleme selles sünni-surma rattas ringeldes kogenud loendamatu aja jooksul samu rõõme ja samu kannatusi. Selline mõtlemine aitab kaasa kõikide moodustiste hävitamise (sabbasaṁkhā nibbindituṁ) ning kiretuse ja vabanemise saavutamisele.
Kõlbelise inimese uue sünni asukoha või virgumise soov täitub. Meele arendamine koos mingis vallas uuesti sündimisest mõtlemisega mõjutab uut sündi. „Moodustiste saavutuse suttas“[78] selgitab Buddha kaheksat annetuspõhist ilmnemist (aṭṭha dānūpapattiyo) järgmiselt. Kui inimene puhastab ja arendab meelt mõeldes sündimisele mingis vallas, siis oskusliku meele omaduste ja mõtlemise koosmõjul see ka ilmneb. Kui bhikkhul on usk (saddhā), kõlblus (sīla), õppimus (kuulmise teel saadud teadmised) (suta), heldus (cāga) ja tarkus (paññā), ning ta arendab keskendust sooviga sündida uuesti peale keha surma kas – (1) khattiya hõimus, braahmanina, (2) nelja suure kuninga deevade (cātumahārājikā devā) pika eluea ja hea väljanägemisega õnnerohkes vallas (dīghāyukā vaṇṇavanto sukha-bahulā), (3) 33 deeva (tāvatiṁsā devā), (4) Jaama deevade (yāmā devā), (5) Tusita deevade (tusitā devā), (6) Nimmaanarati ehk oma loomingust rõõmutundvate deevade vallas (nimmānaratī devā), (7) Paranimmitavasavattī ehk teiste loomingut kontrollivate pika eluea ja hea väljanägemisega, õnnerohkes vallas (paranimmitavasavattī devā dīghāyukā vaṇṇavanto sukhabahulāti), või (8) mõnes kõrgemas brahma kehaga deevade maailmas (brahmakāyikā devā) – ning ta viibib/elab sellises (tahte)moodustises, arendab seda ja suurendab (saṁkhārā ca vihārā ca evaṁ bhāvitā evaṁ bahulīkatā), siis oskuslike meeleomaduste ja iha koosmõjul ka soovitud kohas uus sünd ilmneb. Kui aga uuesti sündimise asemel soovib bhikkhu, et ta saavutaks tulvade lõppemises tulvadeta vabanemise (āsavānaṁ khayā anāsavaṁ)[79], teadvuse vabanemise (ceto-vimutti), tarkuse vabanemise (paññā-vimutti), dhamma/tõe nägemise (diṭṭheva dhamme sayaṁ) ja ülimad teadmised ning tõe realiseerumise/nägemise, ja kes viibib selles saavutuses (abhiññā sacchikatvā upasampajja viharati) ning arendab seda soovi õige dhamma kohaselt usku, kõlblust, teadmisi, heldust, tarkust ja keskendust, siis piisava oskusliku pingutuse tulemusel ta ka soovitu saavutab.
Iga kavatsusest sündinud tegu kannab vilja. „Esimeses tahtlikus suttas“[80] õpetab Buddha, et ei ole öelnud, et kavatsuslikult (sañcetanikāna) tehtud ja kogunenud tegu muutub mõjutuks ja dukkha lõpeb ilma selle vilja kogemata. Suttas selgitab Buddha, et on olemas
1. kolme tüüpi kehalisi tegevusi (tividhā kāya-kammanta),
2. nelja tüüpi kõnelisi tegevusi (catubbidhā vacī-kammanta),
3. kolme tüüpi meelelisi tegevusi (tividhā mano-kammanta).
Kolm esimest kehalist tegevust on identsed kolme esimese kõlblusjuhise ja arija kaheksaosalise tee neljanda osa ehk õige teoga. Järgnevad neli kõnelist käitumist on identsed kaheksaosalise tee kolmanda osaga, milleks on õige kõne, millest esimene on identne viie kõlblusjuhise neljanda juhisega. Järgnevast kolmest meelega seotud käitumisest kaks esimest on sarnased arija kaheksaosalise tee teise osaga ehk õige mõttega, ja viimane on identne arija kaheksaosalise tee esimese osaga, milleks on õige vaade. Kõik need esinevad koos viha (kõlbelise laostumise) ja nurjumisega, on oskamatu tahtlikkusega ning dukkhat loovad ja dukkha viljaga (sandosa-byāpatti akusala-sañcetanikā dukkhudrayā dukkhavipākā). Suttas loetletud 10 oskamatute tegude kirjeldused on toodud eelpool tabelis „Kümme oskamatut ja kõlbetut tegu ning 10 oskuslikku ja kõlbelist tegu“.
Teo vilja seaduspära ei ole mittevirgunul võimalik lõpuni mõista. Kamma ja vilja seaduspära on keerukas, ühest olemasolust teise ulatuv pidev, dünaamiline nähtus, mis kestab kamma lakkamiseni. Kuigi teo ja vilja seaduspära võib olla lihtne mõistusega haarata, on seda raske näha, kuna virgumata meel ei saa dhammasilma puudumisel olla vahetuks kammaprotsesside tunnistajaks. Ühe teo tagajärg võib ilmneda teiste tegude keeruka seosena ja seda ka järgmistes olemasoludes. Virgumata meel ei saa näha vilja täpseid põhjuseid. Kuna täna avalduv on selles või ka eelmises elus toime pandud tegude vältimatu tagajärg, siis ei ole võimalik omistada konkreetsele olukorrale üht ja ainukest põhjust.
Tegu ja teovili on nagu õunapuu ja õunaseeme – õun kasvab puust, mis on omakorda idanenud seemnest. Õunapuu lehed ja õied on nagu vältimatu tagajärg. Nähtav on vaid teo tagajärg (kamma-vipāka), mis on seemnest võrsunud, kuid milline oli seeme (kamma), võib vaid aimata.
„Mõeldamatu suttas“[81] õpetab Buddha, et on olemas neli mõeldamatut (cattārimāni acinteyyāni), milleks on mõtlemine:
1. Buddha sfäärist/asukohast (buddha-visaya),
2. džhaana sfäärist/asukohast (jhāna-visaya),
3. teoviljast (kamma-vipāka),
4. maailmast (loka-cintā).
Neist neljast ei peaks bhikkhu sügavuti mõtlema, sest see võib kaasa tuua hullumeelsust (ummāda) ja asjatut pinget (vighāta). Kuna teo ja selle viljade vahetu seose selge mõistmine on väljaspool mõtlemisvõimet, on mõistlik kamma seadusest mõtlemisel piirduda vaid sellega, mida Buddha ise õpetas.
Ettemääratus ja valik. Spekulatsioonid selle kohta, mis on „ette määratud“ ja „saatus“ ning mis ei ole, pole dhamma seisukohast oskuslikud. Materiaalse, tingitud olemasolu põhjuseks on mineviku kamma. See on nagu tendentside kogum, mis kallutab käitumist kindlas suunas ja põhjustab sarnaste tendentside akumulatsiooni. Iseenesest ei tähenda see aga, et inimene on mineviku teo ja selle tendentside igavene vang. Inimesel on olemas valikuvabadus, ning kas, ja kui, siis kuidas ta seda kasutab, sõltub temast. Kui kamma on põhjustatud meelt reostavatest tulvadest (āsavā), köidikutest (saṁyojana) ja plekkidest (kilesa), siis dhamma on nagu puhastusaine, mille abil on võimalik meel mustusest puhastada. Kas inimene otsustab elada dukkhas edasi või puhastada meel ja dukkhast vabaneda, ei ole seotud saatuse ega ettemääratusega, vaid inimese enda valikuga. Dhamma ja kamma ei ole vastandid, vaid on ühe ja sama reaalsuse kaks aspekti, nagu ühe ja sama mündi kaks poolt. Kes on mõistnud dhammat, teab, kuidas vabaneda kammast.
Vaid oskuslikud soovid saavad täituda. Buddha on õpetanud, et vale vaate korral soovid ei täitu. „Bhūmija suttas“[82] õpetab Buddha, et juhul kui soov rajaneb valel vaatel ja sellest tekkinud valel mõttel, valel kõnel, valel teol, valel eluviisil, valel püüdlusel, valel teadlikkusel või valel keskendusel (=kamma), siis ei ole võimalik, et see kannaks soovitud vilja (=vipāka) ehk täituks. Kui soovid rajanevad aga õigel vaatel, õigel mõttel jne, ning inimene elab kõlbeliselt, käitub brahmalikult (brahma-cariya)[83] ning püüdleb neil rajanevate soovide poole, siis varem või hiljem tema soov ka täitub.
[1] „kammaṁ, bhikkhave, veditabbaṁ, kammānaṁ nidānasambhavo veditabbo, kammānaṁ vemattatā veditabbā, kammānaṁ vipāko veditabbo, kammanirodho veditabbo, kammanirodhagāminī paṭipadā veditabbā.“ – Nibbedhikasutta AN 6.63. vedeti tunnetuslikult mõistma, kogemuspõhiselt teadma; mitte ainult teada, vaid omada (nt keskenduse teel saavutatud) kogemuspõhist tunnetuslikku taipamust.
[2] Näiteks Vinaya I.312-333: apalokana-kamma, ukkhepanīya-kamma, uposatha-kamma, tajjaniya-kamma, tassapāpiyyasikā-kamma, nissaya-kamma, patiññākaraṇīya-kamma, paṭipucchākaraṇīya-kamma, paṭisāraṇiya-kamma, pabbājaniya-kamma, sammukhākaraṇīya-kamma. Vt ka Vin I.312-333.
[3] PED lk 455-463.
[4] Nidānasutta AN 3.34.
[5] „Paṭhamanidānasutta“ AN 3.111.
[6] Nibbedhikasutta AN 6.63.
[7] „atthi, bhikkhave, kammaṁ nirayavedanīyaṁ, atthi kammaṁ tiracchānayonivedanīyaṁ, atthi kammaṁ pettivisayavedanīyaṁ, atthi kammaṁ manussalokavedanīyaṁ, atthi kammaṁ devalokavedanīyaṁ.“ – Nibbedhikasutta AN 6.63.
[8] Ambalaṭṭhikarāhulovādasutta MN 61.
[9] Upālisutta MN 56.
[10] „Akusalamūlasutta“ AN 3.69.
[11] Sammādiṭṭhisutta MN 9, Pāṭaliyasutta SN 42.13.
[12] „cetanāhaṁ, bhikkhave, kammaṁ vadāmi. cetayitvā kammaṁ karoti – kāyena vācāya manasā“. – Nibbedhikasutta AN 6.63
[13] „Kammahetukathā“ Kv 8.11.
[14] „Voropitasutta“ AN 6.87.
[15] Saṁgītisutta DN 33.
[16] Sammādiṭṭhisutta MN 9 jt.
[17] Micchādiṭṭhikasutta Iti 70.
[18] „Sammādiṭṭhikasutta“ Iti 71.
[19] „Mahāsīhanādasutta“ MN 12; Mahādukkhakkhandhasutta MN 13 jt.
[20] „Akusalamūlasutta“ AN 3.69 jt.
[21] Itivuttakapāḷi 60.
[22] Saṁgītisutta DN 33.
[23] Sammādiṭṭhisutta MN 9 jt.
[24] „Akusalamūlasutta“ AN 3.69.
[25] Nibbedhikasutta AN 6.63, „Akusalamūlasutta“ AN 3.69.
[26] Aggivaccha[gotta]sutta MN 72.
[27] „Ṭhānasutta“ AN 4.115.
[28] Sāleyyakasutta MN 41.
[29] Ariyamaggasutta AN 10.189.
[30] Kaṇhamaggasutta AN 10.190.
[31] „Saddhammasutta“ AN 10.191.
[32] „Sappurisadhammasutta“ AN 10.192.
[33] „Uppādetabbadhammasutta“ AN 10.193.
[34] „Āsevitabbadhammasutta“ AN 10.194.
[35] „Bhāvetabbadhammasutta“ AN 10.195.
[36] „Bahulīkātabbasutta“ AN 10.196.
[37] Anussaritabbasutta AN 10.197.
[38] Sacchikātabbasutta AN 10.198.
[39] „Aparapuggala-vagga“ AN 10.199–210.
[40] „Paṭhamanirayasaggasutta“ AN 10.211, „Dutiyanirayasaggasutta“ AN 10.212, „Mātugāmasutta“ AN 10.213 „Upāsikāsutta“ AN 10.214, „Visāradasutta“ AN 10.215 jpt.
[41] „Pāṇātipātīpāḷi AN 4.264, „Adinnādāyīpāḷi AN 4.265, „Micchācārīpāḷi AN 4.266, „Musāvādīpāḷi AN 4.267, „Pisuṇavācāsutta“ AN 4.268, „Pharusavācāsutta“ AN 4.269, „Samphappalāpasutta“ AN 4.270, „Abhijjhālusutta“ AN 4.271, „Byāpannacittasutta“ AN 4.272 ja „Micchādiṭṭhisutta“ AN 4.273.
[42] Nibbedhikasutta AN 6.63.
[43] “dhaññaṁ dhanaṁ rajataṁ jātarūpaṁ, pariggahaṁ vāpi yadatthi kiñci;dāsā kammakarā pessā, ye cassa anujīvino. sabbaṁ nādāya gantabbaṁ, sabbaṁ nikkhippagāminaṁ; yañca karoti kāyena, vācāya uda cetasā. tañhi tassa sakaṁ hoti, taṁva ādāya gacchati; taṁvassa anugaṁ hoti, chāyāva anapāyinī. tasmā kareyya kalyāṇaṁ, nicayaṁ samparāyikaṁ; puññāni paralokasmiṁ, patiṭṭhā honti pāṇinan ti.“ – Dutiyaaputtakasutta SN 3.20.
[44] Kammanirodhasutta SN 35.146.
[45] „etāni, bhikkhave, rukkhamūlāni, etāni suññāgārāni. jhāyatha, bhikkhave, mā pamādattha; mā pacchāvippaṭisārino ahuvattha. ayaṁ vo amhākaṁ anusāsanī’ti.“ – Kammanirodhasutta SN 35.146. Sama toob ära ka Dutiyaaputtakasutta SN 43.1, Dutiyadhammavihārīsutta AN 5.74, Maggaṁgasutta SN 43.11, Dvedhāvitakkasutta MN 19 jt.
[46] „Dutiyabhavasutta“ AN 3.77.
[47] „Devadattasutta“ KN Iti 89 ja Vinayapiṭaka, „Saṁghabhedakakkhandhaka“Kd 17.
[48] „Devadattavipattisutta“ AN 8.7.
[49] „lobho doso ca moho ca,
purisaṁ pāpacetasaṁ;
hiṁsanti attasambhūtā,
taca-sāraṁva samphalan ti.“ – Mūlasutta KN Iti 50; „Purisasutta“ SN 3.2 ja Lokasutta SN 3.23.
[50] „madhuvā maññati bālo yāva pāpaṁ na paccati,
yadā ca paccati pāpaṁ atha bālo dukkhaṁ nigacchati“ – KN, Dhp 69.
[51] Cūḷakammavibhaṁgasutta MN 135.
[52] Mahāmālukyasutta MN 64.
[53] Cūḷakammavibhaṁgasutta MN 135.
[54] „kammassakā, māṇava, sattā kammadāyādā kammayonī kammabandhū kammappaṭisaraṇā. kammaṁ satte vibhajati yadidaṁ hīnappaṇītatāyā.“ – Cūḷakammavibhaṁgasutta MN 135.
[55] Duccaritavipākasutta AN 8.40.
[56] Akataññutāsutta AN 4.213.
[57] „attanā’va kataṁ pāpaṁ attanā saṁkilissati
attanā akataṁ pāpaṁ attanā’va visujjhati
suddhi asuddhi paccattaṁ nāññamañño visodhaye.“ – KN, Dhp 165.
[58] „hantā labhati hantāraṁ,
jetāraṁ labhate jayaṁ;
akkosako ca akkosaṁ,
rosetārañca rosako;
atha kammavivaṭṭena,
so vilutto viluppatī ti.“ – Dutiyasaṁgāmasutta SN 3.15.
[59] Saṁkhārasutta AN 3.23.
[60] Vt DVE, I osa, ptk „Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)“.
[61] Titthāyatanasutta AN 3.61.
[62] „yaṁ kiñcāyaṁ purisapuggalo paṭisaṁvedeti sukhaṁ vā dukkhaṁ vā adukkhamasukhaṁ vā sabbaṁ taṁ pubbekatahetū. yaṁ kiñcāyaṁ purisapuggalo paṭisaṁvedeti sukhaṁ vā dukkhaṁ vā adukkhamasukhaṁ vā sabbaṁ taṁ issaranimmānahetū. yaṁ kiñcāyaṁ purisapuggalo paṭisaṁvedeti sukhaṁ vā dukkhaṁ vā adukkhamasukhaṁ vā sabbaṁ taṁ ahetuappaccayā.“ – Titthāyatanasutta AN 3.61.
[63] Loṇakapallasutta AN 3.100.
[64] Keha ja teadvuse arendamisest räägib ka „Mahāsaccakasutta“ MN 36 ja keha, kõlbluse, teadvuse ja tarkuse (abhāvitakāyā abhāvitasīlā abhāvitacittā abhāvitapaññā) arendamisest Bhāradvājasutta SN 35.127.
Märkus: nn birma abhidhamma koolkonnas laialt levinud terminid ahosi-, janaka-, garuka-, bahula-, upatthambhaka-, upaghātaka-, upapīlaka-, maranāsanna- ja upacchedaka-kamma ei sisaldu „Suttakorvis“ ega „Abhidhammakorvis“, vaid pärinevad selgitustest.
[65] Upanisasutta SN 12.23.
[66] Vb 137/lk 182.
[67] Nibbedhikasutta AN 6.63.
[68] „Devadūtasutta“ MN 130.
[69] Mahākammavibhaṁgasutta MN 136.
[70] arañña mets + kuṭi bhikkhu eluruum, väike onn või majake.
[71] Mahākammavibhaṁgasutta MN 136.
[72] Saṁkhittasutta AN 4.232.
[73] Vitthārasutta AN 4.233.
[74] Tamotamasutta AN 4.85. Sarnase jaotuse toob ära ka Chaḷabhijātisutta AN 6.57, kus inimesed on uue sünni alusel jaotatud kuude klassi.
[75] Chaḷabhijātisutta AN 6.57.
[76] „mā pamaññetha puññassa na maṁ taṁ āgamissati
udabindunipātena udakumbho'pi pūrati
pūrati dhīro puññassa thokathokampi ācinaṁ.
mā pamaññetha pāpassa na mantaṁ āgamissati
udabindunipātena udakumbho pi pūrati
pūrati bālo pāpassa thokathokampi ācinaṁ.“ – KN, Dhp 121-122
[77] Vastavalt Sukhitasutta SN 15.12 ja Duggatasutta SN 15.11.
[78] Saṁkhārupapattisutta MN 120.
[79] S.t, et on arendanud välja neli vormide džhaanat ja teostanud neli vormitut saavutust. Vt Vimokkhakathā, Niddesa Ps 1.5.2.
[80] Paṭhamasañcetanikasutta AN 10.217.
[81] Acinteyyasutta AN 4.77.
[82] „Bhūmijasutta“ MN 126.
[83] Brahmalik tähendab kõlbelist käitumist, naise ja rikkuse puudumist, vaenutut, muretut, rikkumata teadvust ja mõjukust; vt Tevijjasutta DN 13.