Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)
Kes näeb sõltuvuslikku tekkimist, see näeb dhammat;
kes näeb dhammat, see näeb sõltuvuslikku tekkimist.[1]
Virgumisööl nägi Buddha, kuidas kõik olendid tiirlevad kindlatele tingimustele vastavalt sansaaras ehk alguseta olemasolurattas. Kogu esimese virgumisjärgse nädala vaatles ta sügavas keskenduses tekkimist ja lakkamist ning nägi, kuidas mitteteadmine tingib sünni, vanaduse ja surma, millega kaasnevad lein, hala, valu, pahameel ja ahastus ning kogu dukkha kogumik. Seejärel vaatles Buddha sõltuvuslikku tekkimist vastupidises järjekorras ning nägi, kuidas mitteteadmise ja kire täielikul lakkamisel lakkavad ka sünd, vabadus ja surm – mis ongi dukkha täielik ning lõplik lakkamine.[2]
Sõltuvuslik tekkimine toimub põhjus-tagajärg põhimõttel, kus kõik ilmnev on tingitud, suhteline ja ajutine: iga tekkinud nähtus on tingitud eelnevast ning põhjustab järgneva.[3] „Sõltuvusliku tekke suttas“ õpetab Buddha:[4]
Kui on see, on too;
kui see tekib, too tekib.
Kui ei ole seda, ei ole toda;
kui see lakkab, too lakkab.
Sõltuvusliku tekke õpetuse kohaselt on iga nähtus tingitud konkreetsest dhammast ehk põhjusest ja mitte teisiti.[5] Sõltuvusliku tekkimise seaduspära õpetas Buddha selleks, et selgitada dukkha tekkimist ja dukkha lakkamist. Sõltuvusliku tekkimise 12 põhjustajat (nidāna)[6] on:[7]
1. Mitteteadmine (avijjā)
2. Moodustised (saṁkhāra)
3. Teadvus (viññāna)
4. Nimi ja vorm (nāma-rūpa)
5. Kuus ala (cha āyatanāni)
6. kokkupuude (phassa)
7. Tunne (vedanā)
8. Iha (taṇhā)
9. Klammerdumine (upādāna)
10. Olemasolu (bhava)
11. Sünd (jāti)
12. Vanadus ja surm (jarā-maraṇa)
„Tingituse suttas“[8] kinnitab Buddha, et dhammade ehk asjade ja nähtuste tingitud ilmnemine (paṭicca-samuppanna) esineb sõltumata sellest, kas mõni buddha on maailma ilmunud või mitte. Kuna sõltuvuslikus tekkes on kõik ilmnev millestki muust tingitud, välistab see eraldiseisvate ja muutumatute (nicca) asjade ning muutumatut, tõelist omaolemust omava mina (atta), hinge (jīva) või aatmani (attan) olemasolu.
1. Mitteteadmine (avijjā)
Antud kontekstis on avijjā tõlgitud „teadmatuse“ asemel „mitteteadmiseks“. Kuigi tegemist on sünonüümidega, viitab „mitteteadmine“ keeleliselt enam mingi konkreetse asja või nähtuse mitteteadmisele, kuid „teadmatus“ ennekõike üleüldisele määramatusele ja ebaselgusele. Samas on mõlemad tõlked õiged.
Mitteteadmine tekib suhtlemisest mitteõppinud inimesega (assutavā puthujjano)[9], kel puudub teadmine neljast arija tõest, milleks on:
1. dukkha arija tõde (dukkha ariyasacca)
2. dukkha tekkimise arija tõde (dukkhasamudaya ariyasacca)
3. dukkha lakkamise arija tõde (dukkhanirodha ariyasacca)
4. dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde (dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasacca).[10]
Lisaks hõlmab avijjā veel nelja dhamma mitteteadmist, milleks on:
5. mineviku moodustised ja alade (āyatana) grupid
6. praeguse hetke moodustised ja alade grupid
7. mineviku ja praeguse hetke moodustised ning alade grupid
8. sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda), sh teo ja vilja seaduspära (kamma-vipāka = kamma-niyāma).[11]
Mitteteadmine juhib oskamatusse
Õige dhamma kohane nelja arija tõe ja kaheksaosalise arija tee teadmine on õige vaate saavutamise seisukohast kriitilise tähtsusega. „Rühmade kogus“ (Saṁyuttanikāya) asuvas „Mitteteadmise suttas“[12] õpetab Buddha, et mitteteadmine on oskamatutesse dhammadesse sisenemise eelkäijaks, mille järgnevad häbitus (ahirika) ja kartmatus (anottappa) kõlbetu käitumise suhtes. Mitteteadmisse laskunul tekib vale vaade, valest vaatest tekib vale mõte, valest mõttest tekib vale kõne, valest kõnest tekib vale tegu, valest teost tekib vale eluviis, valest eluviisist tekib vale püüdlus, valest püüdlusest tekib vale teadlikkus ning valest teadlikkusest tekib vale keskendus. Seejärel õpetab Buddha, et õige vaate puhul on täpselt vastupidi. Teadmine on oskuslikesse dhammadesse sisenemise eelkäijaks, millele ei järgne häbitus (ahirika) ega mittekartmatus (anottappa) kõlbetu käitumise suhtes. Teadmisse sukeldunul tekib õige vaade, õigest vaatest tekib õige mõte, õigest mõttest tekib õige kõne, õigest kõnest tekib õige tegu, õigest teost tekib õige eluviis, õigest eluviisist tekib õige püüdlus, õigest püüdlusest tekib õige teadlikkus ning õigest teadlikkusest ilmneb tekib keskendus.
Buddha õpetuses on häbi (hirī) ega [moraalne] kartus (ottappa) maailma kaitsjad (pāleyyu), millele toetub ema, sugulaste, õpetajate ja lugupeetud inimeste austamine. Ilma nende kahe dhammata elaksid inimesed nagu kitsed, lambad, kanad, sead, koerad ja šaakalid.[13]
Mitteteadmist toidavad viis takistust
Ilma keskenduses viit takistust ületamata ehk džhaanat saavutamata ei saa õige vaade tekkida. „Jaotuste kogus“ (Aṁguttaranikāya) asuvas „Mitteteadmise suttas“[14] selgitab Buddha, et nii nagu igal asjal on toide (sāhāra) kui selle olemasolu põhjustav tingimus, nii on mitteteadmise toiduks viis takistust (pañca nīvaraṇā).[15] Viie takistuse toiduks on kolm kannatusi toovat käitumist (duccaritā), mis omakorda toituvad [taju]võimete mitteohjamisest (indriya-asaṁvara). Võimete mitteohjamise toiduks on mitteteadvustamisest tulenev mittearusaamine (asatāsampajañña), mis toitub omakorda mittearukast tähelepanust (ayoniso-manasikāra) ja see omakorda aruka usu puudumisest (assaddhiya). Aruka, usaldava usu puudumise toiduks on mitteõige dhamma kuulamine (asaddhammassavanan), ja selle toiduks on omakorda ebatõelike meestega suhtlemisele (asappurisa-saṁsevana).
Eelnenule täpselt vastupidine tegutsemine juhib aga viiest takistusest täieliku vabanemiseni, mitteteadmise lakkamiseni ning teadmise ja vabanemise (vijjā-vimutti) saavutamiseni. Teadmise ja vabanemise saavutust toidavad seitse virgumisosa (satta bojjhaṁgā), mis omakorda toituvad neljast teadlikkuse loomisest (sattāro satipaṭṭhānā). Nelja teadlikkuse loomise toiduks on kolm õnne toovat käitumist (tīṇi sucaritānī), mis omakorda toituvad [taju]võimete ohjamisest (indriya-saṁvara). Võimete ohjamise toiduks on teadvustatud arusaamine (sati-sampajañña), mis toitub arukast tähelepanust (yoniso-manasikāra). Aruka tähelepanu toiduks on usk (saddhā) ja usu toiduks on õige dhamma kuulamine (saddhamma-ssavana). Õige dhamma kuulamine toitub aga tõelike meestega suhtlemisest. Seega on sansaaras (saṁsāra) tiirlemisest väljumiseks vaja esmalt leida tõelik mees, nagu näiteks bhikkhu, paluda tema käest õiget, theera’de poolt räägitud (vāda) dhammat, mida Buddha ise õpetas, arendada bhikkhult saadud juhiste kohaselt kõlblust ja keskendust ning saavutada džhaana teel teadmised, tulvadest vabanemine ja virgumine – see ongi Buddha õpetatud mitteteadmisest vabanemise tee.[16]
|
Viis takistust |
Toit |
Vabanemine |
|
1. Naudingusoov |
Ilus märk (subha-nimitta) |
Maisest loobumine ja ilmalikust hülgamine |
|
2. Kuritahtlikkus |
Vastumeelne märk |
Kuue tajuvõime ohjamine, kurjuse hülgamine, kaastunde ja sõbralikkuse arendamine |
|
3. Laiskus ja loidus |
Rahulolematus, osavõtmatus/apaatia, unisus, söömisjärgne rammestus, meeleloidus |
Tähelepaneliku erksuse ja valvsuse arendamine |
|
4. Rahutus ja mure (uddhacca-kukkucca) |
Teadvuse ebastabiilsus |
Kõigutamatu rahu ja sisemise vaikuse arendamine |
|
5. Kahtlus |
Kahtlused dhamma suhtes |
Oskuslike meeleseisundite arendamine |
|
Nīvaraṇasutta SN 46.40 |
Kāyasutta SN 46.2 |
Sāmaññaphalasutta DN 2, Mahārāhulovadasutta MN 62 |
Mitteteadmine ei ole sansaara „esimene põhjus“
Tingitud olemasolu on lõputa ja alguseta, ilma esimese olendita, ümbritsetud mitteteadmisega ja kammitsetud ihaga (taṇhā).[17] Kuna mitteteadmisel ei ole lõppu, pole Buddha kunagi õpetanud, et mingil ajastul või üleüldse millalgi saabub aeg, kus kõik olendid vabanevad mitteteadmisest ning virguvad.[18] „Õige vaate suttas“ õpetab Buddha, et mitteteadmine tekib tulvadest (āsava) ja lõpeb tulvade lõppemisega.[19]
Sõltuvuslikus tekkes on iga lüli tingitud eelmisest ja põhjustab järgmise. Mitteteadmine kui tingimus põhjustab moodustised (avijjāpaccayā saṁkhārā).[20]
2. Moodustised (saṁkhāra)
Moodustised on tahtel (cetanā) põhinevad:
1. kehalised moodustised (kāya-saṁkhāra)
2. sõnalised moodustised (vacī-saṁkhāra)
3. teadvuse moodustised (citta-saṁkhāra).[21]
Paalikeelne sõna saṁkhāra ([saṁ + √kar + a] „kokku tehtu“) hõlmab uut sündi tootvat tahet (cetanā) ehk kamma moodustisi, mis püüdlevad meele seisundile vastava uue sünni suunas. Buddha selgituse kohaselt nimetatakse moodustisi moodustisteks, kuna need on moodustunud moodustuvast (saṅkhatamabhi-saṅkharontīti), st need moodustavad vormuva vormi, tuntava tunde, tajutava taju, moodustuvad moodustised ja teadvustava teadvuse.[22]
„Koosretsiteerimise sutta“[23] kohaselt hõlmab saṁkhāra mõiste:
1. (oskuslikke) pälvimuslikke moodustisi (puññābhi-saṁkhāra)
2. (oskamatuid) antipälvimuslikke moodustisi (apuññābhi-saṁkhāra)
3. kõigutamatuid moodustisi (āneñjābhi-saṁkhāra).
Seega on moodustised need, mis juhivad meelt kas oskusliku, oskamatu või neutraalse aktiivsuse suunas. Sarnase jaotuse leiab ka abhidhammast kõrgemate moodustiste (abhisaṁkhāra) kohta, kus need on džhaanade alusel jaotatud alljärgnevalt:
1. Vormi džhaana pälvimuslikud moodustised (rūpa-jhāna puññabhi-saṁkhārā), mis juhivad uue sünni kas inimeste, deevade või brahmade õnnelikku valda.
1. Mittepälvimuslikud moodustised (apuññabhi-saṁkhārā), mis juhivad uue sünni neljale Apaaja tasandile (apāya-bhūmi).
2. Vormita džhaana kõigutamatud moodustised (arūpa-jhānaāneñjābhi-saṁkhārā), mis juhivad uue sünni vormita valda (arūpa-loka).
Abhidhamma kohaselt sisaldab pälvimuslike moodustiste (puññabhi-saṁkhārā) tajusfäär 8 suurt oskuslikku teadvust (mahā-kusala citta) ja 5 vormi valla oskuslikku teadvust (rūpa-vacara-kusala citta). Mittepälvimuslikud moodustised (apuññabhi-saṁkhārā) sisaldavad 12 oskamatut teadvust (akusala citta) ja kõigutamatud moodustised (āneñjābhi-saṁkhārā) sisaldavad 4 vormitu valla teadvust (arupā-vacara-kusala citta).
Meelelised ja ainelised moodustised on eraldiseisvad
Neljast suurest elemendist koosneval vormil (rūpa) puudub võime tajuda, mõelda, võrrelda või järeldada – need on mentaalse (nāma) moodustise omadused. Mentaalsel moodustisel (vedanā, saññā, cetanā, phasso, manasikāra)[24] pole aga mingitki vormi ega ainet, isegi mitte pisimat aatomit. Olendi surma korral laguneb aineline keha koost, kuid teatud meele moodustised ei lakka enne arahantiks saamist ja lõpliku vaibumise (parinibbāna) saavutamist.
Iga füüsiline eksistents on mentaalse tahte tulemus
Tahteliselt loodud teo (kamma) mõju võib ulatuda läbi loendamatute olemasolude. Peale olemasoleva ainelise vormi lagunemist toimub kamma jõudude manifestatsioon mingis vallas ja läbi uue sünni toimub mentaalsele kvaliteedile vastava uue ainelise vormi moodustumine. Kus täpselt uus sünniteadvus ilmneb, sõltub nii tahtest, meele omadustest (õige või vale vaade, võige või vale mõte jms) kui ka mentaalste moodustise väljaheitmisvõimest (khipanaka saṁkhārānaṁ). Vastavalt neile omadustele võib uus sünniteadvus ilmneda kas kõrgeimas Brahmā vallas (nevasaññā-nāsaññā) või sügavaimas Avīci kannatuslikus vallas.
Moodustised kui tingimus põhjustavad teadvuse (saṁkhārapaccayā viññānaṁ).
3. Teadvus (viññāna)
Teadvus on sõltuvusliku tekke kontekstis jagatud kuueks:[25]
1. silmateadvus (cakkhu-viññāna)
2. kõrvateadvus (sota-viññāna)
3. ninateadvus (ghāna-viññāna)
4.
 |
keeleteadvus (jivhā-viññāna)
5. kehateadvus (kāya-viññāna)
6. meeleteadvus (mano-viññāna)
Teadvus kui tingimus põhjustab omakorda nime ja vormi ilmnemise (viññānapaccayā nāmarūpaṁ). Teadvus, nimi ja vorm kerkivad esile üheaegselt.
4. Nimi ja vorm (nāma-rūpa)
Nimi ja vorm on kõikide aineliste elementide ning mentaalsete tegurite (cetasika) koondnimetus.[26]
Nime (nāma) alla liigituvad tunne (vedanā), taju (saññā), tahe (cetana), kokkupuude (phassa) ja tähelepanu (manasikāra).[27] Viie klammerdumise kogumiku kontekstis (pañcupādānakkhandhā) hõlmab nāma (= mentaalne) nelja aspekti: (1) tunne (vedanā), (2) taju (saññā), (3) moodustised (saṁkhārā) ja (4) teadvus (viññāṇa).[28] Abhidhamma seisukohast hõlmab nāma 89/121 teadvust (=citta, mis on tajuteadvus, teadlikkus objektist = cetasika).[29]
Buddha õpetas, et vormi (rūpa) nimetakse vormiks, kuna see on vormuv (ruppatīti) külma, kuuma, nälja ja janu poolt ning tajutav nt kärbeste, sääskede, tuule, päikese ja madudega kokkupuutes.[30] Seega kasutas Buddha vormi mõistet viitamaks kehale (kāya).
Vorm moodustub neljast suurtest elemendist (mahā-bhūtāna), milleks on: (1) maaelement (pathavī-dhātu), (2) veeelement (āpo-dhātu), (3) tuleelement (tejo-dhātu) ja (4) tuuleelement (vāyo-dhātu). Hilisemad tekstid sisaldavad nelja suure elemendi tuletisi (upādā), mis hõlmavad ka viit tajuorganit, mille abil on võimalik tajuda ja mõtestada välismaailma. Seeläbi hõlmab rūpa kogu mateeriat – nii sisemist kui välimist.[31]
|
NIMI JA VORM |
|||
|
Nimi |
Vorm |
||
|
1. Tunne (vedanā) 2. Taju (saññā) 3. Moodustised (saṁkhārā) 4. Teadvus (viññāṇa) |
1. Tunne (vedanā) 2. Taju (saññā) 3. Tahe (cetana) 4. kokkupuude (phasso) 5. Tähelepanu (manasikāra) |
1. Maa-element 2. Veeelement 3. Tuleelement 4. Tuuleelement |
|
|
Upādānaparivattasutta SN 22.56; |
[Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2 |
||
Täpsema nāma-rūpa selgituse toob ära DVE I, ptk „ Viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā)“.
Nii kaugele, kuni ulatuvad keel, terminoloogia, kirjeldused ja tarkuse vald, kuni ulatub nime ja vormi olemasolu, seni esineb ka nimi ja vorm koos teadvusega.[32]
Mentaalne on vormiülene, st teadvus ainult „kasutab“ mateeriat. Teadvuse mentaalne agregaat on ülim – see on kõigi kuue tajuvõime juht (seṭṭha), ilma milleta ükski mentaalne nähtus ei saa eksisteerida. Nime ja vormi lakkamine on dukkha, sünni, vanaduse, haiguse ja surma lõppemine.[33]
Kui suurte pälvimuste mõjul toimub uus sünd taevalikus vallas, toimub see hetkeliselt. Samal analoogial ilmnevad tunne, taju, kokkupuude, tahe jt samaaegselt seal, kus tekib teadvus (viññāṇa). Juhul, kui uus sünd toimub üsas, on esialgne vormi moodustumine silmale vahetult nähtamatu.
Nimi ja vorm kui tingimus põhjustavad kuus ala (nāmarūpapaccayā salāyatanaṁ).
5. Kuus ala (saḷāyatana ehk cha āyatanāni)
Kuus ala moodustavad viis tajuorganit ja meel. Kuus sisemist ala on iha poolt loodud varasema teo vili (kamma-vipāka). „Alade jaotuste suttas“[34] loetles Buddha üles kuus sisemist ala (cha ajjhattikāni āyatanāni), millele omakorda vastavad kuus välimist ala (cha bāhirāni āyatanāni), mis on toodud järgnevas tabelis:
|
Tabel . Kuus sisemist ja kuus välimist ala |
||||
|
Kuus sisemist ala |
Kuus välimist ala |
|||
|
1. Silma ala 2. Kõrva ala 3. Nina ala 4. Keele ala 5. Keha ala 6. Meele ala |
(cakkhāyatana) (sotāyatana) (ghāṇāyatana) (jivhāyatana) (kāyāyatana) (manāyatana) |
1. Vormi ala 2. Heli ala 3. Lõhna ala 4. Maitse ala 5. Puute ala 6. Dhamma ala |
(rūpāyatana) (saddāyatana) (gandhāyatana) (rasāyatana) (phoṭṭhabbāyatana) (dhammāyatana) |
|
|
Allikas: Saḷāyatanavibhaṁgasutta MN 137 |
||||
Nagu tunded, nii ilmnevad ka kuus aja kokkupuudets.[35] Esimesed viis välimist ala kuuluvad vormi kogumikku. Meele välimiseks alaks on meeles ilmnevad dhammad, näiteks viis takistust (pañca nīvaraṇa). Sisemisele meele alale (manāyatana) ja sellele vastavale välimisele dhamma alale (dhammāyatana) tekkinud teadvus ehk meeleteadvus (mano-viññāna) ongi see, mida Buddha nimetas oma õpetuses meeleks (mano, mana, manas).[36]
Seni, kuni kuus ala - silma, kõrva, nina, keele, keha ja meele kokkupuudetala – on taltsutamata (adantā), valvamata (aguttā) kaitsmata (arakkhitā) ja ohjamata (asaṁvutā), on need dukkhatoojad (dukkhādhivāhā). Kui need kuus ala on aga hästi taltsutatud (sudantā) hästi valvatud (suguttā) hästi kaitstud (surakkhitā) ja hästi ohjatud (susaṁvutā) on need õnnetoojad (sukhādhivāhā).[37]
Ala kui tingimus põhjustab kokkupuute (salāyatanapaccayā phasso).
6. kokkupuude (phassa)
kokkupuude ehk kokkupuude on (1) sisemise ala (viis tajuorganit + meel), (2) välimise ala (viiele tajuorganile ja meelele vastavad objektid) ning (3) teadvuse kohtumine. Objekti (nähtav objekt, heli, maitse, lõhn, puudutus, mõte), tajuorgani (silm, kõrv, keel, nina, keha, meele) ja neile vastava teadvuse (silmateadvus, kõrvateadvus, ninateadvus, keeleteadvus, kehateadvus ja meeleteadvus) esilekerkimisel ilmneb alale vastav kokkupuude:[38]
1. silmakokkupuude (cakkhu-samphassa)
2. kõrvakokkupuude (sota-samphassa)
3. ninakokkupuude (ghāṇa-samphassa)
4. keelekokkupuude (jivhā-samphassa)
5. kehakokkupuude (kāya-samphassa)
6. meelekokkupuude (mano-samphassa)[39]
Näiteks silma, nähtava objekti ja silmateadvuse kohtumisel ilmneb kokkupuude. Samal momendil ilmneb ka tunne. Meeldiv tunne tekitab tavaliselt iha, kiindumust või soovi meeldivast kinni hoida. Buddhadel ja teistel arahantidel ei teki kokkupuudet järgselt iha ega kiindumust, sest nad on täielikult mõistnud tajupõhise naudingu olemust – milleks on dukkha. Nad näevad selgelt, kuidas ajutise olemusega alade kokkupuutest tekkiv nauding on püsitu ja viib paratamatult rahulolematuse ja pettumuseni. Kuna arahant on nägemise teel saavutanud vahetu teadmise moodustiste dukkhalikkust olemust, ei saa kokkupuude tekitada arahandis klammerdumistest. Sellist teadmist on võrreldud kahe inimesega, kes leiavad küpse ja mahlase, kuid mürgitatud mango. See, kes ei tea, et vili on mürgitatud, ihaleb seda ja sööb ära. See, kes aga teab täpselt, et vili on mürgitatud ja on ise näinud mürgi tekitatud kannatusi, ei tunne vähimatki iha mürgitatud mango järele. Samuti on maailma nägemisega – üks näeb seda läbi plekkide, teise vaade on puhas.
kokkupuude kui tingimus põhjustab tunde (phassapaccayā vedanā).
7. Tunne (vedanā)
Vastavalt kokkupuudet omadustele eristatakse kuut tunde liiki, milleks on:[40]
1. silmakokkupuutest sündinud tunne (cakkhu-samphassa-jā-vedanā),
2. kõrvakokkupuutest sündinud tunne (sota-samphassa-jā-vedanā),
3. ninakokkupuutest sündinud tunne (ghāna-samphassjā-vedanā),
4. keelekokkupuutest sündinud tunne (jivhā-samphassa-jā-vedanā),
5. kehakokkupuutest sündinud tunne (kāya-samphassa-jā-vedanā), ja
6. meelekokkupuutest sündinud tunne (mano-samphassa-ja-vedanā).[41]
Tekkinud tunne võib olla kas (1) õnnetunne (sukha-vedanā), (2) dukkhatunne (dukkha-vedanā) või (3) ei-dukkha-ega-õnne tunne (adukkha-m-asukha-vedanā).[42]
„Suures põhjuse suttas“[43] õpetab Buddha, et tunne põhjustab iha (vedanaṁ paṭicca taṇhā), iha põhjustab otsingu (pariyesanā), otsing põhjustab vastuvõtmise ehk saamise (lābho), vastuvõtmine põhjustab eristamise (vinicchayo), eristamine põhjustab soovi ja kire (chanda-rāgo), soov ja kirg põhjustavad rippumise ehk kleepumise (ajjhosānaṁ), mis omakorda põhjustab omamise (pariggaho), omamine põhjustab saamahimu (macchariyaṁ), saamahimu põhjustab kaitsmise (ārakkho), ning kaitsmine põhjustab palju kurja ja oskamatust, nagu kepi/nuia tõstmine, mõõga tõstmine, tülitsemine, vaidlemine, lahutav ehk ebakõla tekitav kõnelemine, laimamine ja vale rääkimine.
Tunne kui tingimus põhjustab iha (vedanāpaccayā taṇhā).
8. Iha (taṇhā)
Tundest tekkinud iha ilmneb vastava kuue tajuobjekti kaudu, milleks on:[44]
1. vormiiha (rūpa-taṇhā) ehk ihalus atraktiivsete visuaalsete objektide järele;
1. heliiha (sadda-taṇhā) ehk ihalus helidega seotud elamuste järele;
2. lõhnaiha (gandha-taṇhā) ehk ihalus lõhnaelamuste järele;
3. maitseiha (rasa-taṇhā) ehk ihalus maitseelamuste järele;
4. puuteiha (phoṭṭhabba-taṇhā) ehk ihalus puudutustega seotud kogemuste järele;
5. dhammaiha (dhamma-taṇhā) ehk ihalus meelt erutavate ideede, mõttekonstruktsioonide, intellektuaalsete teadmiste jms järele.
Siintoodud kuuene ihade rühmitus (cha taṇhākāyā) esineb nii „Koosretsiteerimise suttas“[45] ja ka teistes Suttanta[46] tekstides, abhidhamma aga loetleb kokku 1500 iha vormi.[47]
Iha on dukkha põhipõhjus.[48] Tavainimese (puthujjana) ja pimeda ilmiku tasandil tähendab iha rahuldamine õnne (sukha) ja selle mitterahuldamine dukkhat. kokkupuude meeldivaga, lahusolek meeldivast ja ihaldatava mittesaamine tekitavad viha, vastikust või sallimatus (objektist eemale liikumist) ning kokkupuude meeldivaga tekib õnnetunnet (objekti poole liikumist).[49]
Nii iha tekkimise tee kui lakkamisele viiva tee mõistmine on virgumise seisukohast kriitilise tähtsusega, kuna iha ja selle ajel tegutsemine seob üha tugevamini sõltuvusliku tekkimise ringlusesse. Iha ja naudingupõhised kalduvused ning harjumused esinevad koos. Kui naudinguiha objekt kuulub omanikule (või ei kuulu omanikule aga seda ei ihaldatakse), hoiab see inimest olemasolus, kuid ei põhjusta uut sündi kannatusterohkes armetus apāja vallas. Teisele kuuluva objekti ihalemise puhul on tegemist himuga (abhijjhā). Kavatsus selle objekti omastamiseks jõu või kurjade kavatsuste läbi on kuritahtlikkus (vyāpāda), mis ilmneb oskamatus tegutsemises (elu võtmine, mitteantu võtmine, vale rääkimine jne), mis juhib uue sünni madalamatesse olemasoluvaldadesse.
Iha kui tingimus põhjustab klammerdumise (taṇhāpaccayā upādānaṁ).
9. Klammerdumine (upādāna)
Klammerdumine on põhjustatud kuuel eeltoodud ihal, mis tingivad nelja liiki klammerdumisi, milleks on:[50]
1. naudingusse klammerdumine (kāmūpādāna)
2. [spekulatiivsesse/filosoofilisse/valesse] vaatesse klammerdumine (diṭṭhūpādāna)
3. kõlblusrituaalidesse klammerdumine (sīlabbatūpādāna)
4. minaõpetusse klammerdumine (attavādūpādāna).
Klammerdumine kui tingimus põhjustab olemasolu (upādānapaccayā bhavo).
10. Olemasolu (bhava)
Olemasolu tähendab uue olemasolu saamist ehk olemasollu ilmnemist ühes kolmest olemasoluvallas, milleks on:[51]
1. naudingu tasand (kāma-bhūmi)
2. vormi tasand (rūpa-bhūmi)
3. vormita tasand (arūpa-bhūmi)[52]
Paali termin bhava tähistab jõudu või energiat, mis on vajalik uue moodustise tekkeks ehk olemasolus ilmnemiseks ja mis on loodud sellele vastava käitumisega (kamma).
Eristatakse kahte olemasolu:
1. kamma [põhine] olemasolu (kamma-bhava), mis on olemasolu aktiivne osa
2. uue sünni [põhine] olemasolu (uppatti-bhava), mis on olemasolu passiivne osa
Sõltuvuslikus tekkes tähendab olemasolu kamma saamist ehk kamma protsessi, mis tingib uue sünni. Mitteoskuslikud teod (akusala-kamma) juhivad uue sünni armetusse apāya valda, oskuslikud teod (kusala-kamma) juhivad uue sünni õnnelikku valda ja vankumatud teod (āneñjatā-kamma) juhivad uue sünni vormita valda.[53]
„Peene elu suttas“[54] õpetab Buddha, et ka tahe elada ühes või teises olemasolus õnnelikult, tervelt ja külluses loob kammat, mis põhjustab uue sünni.[55] Seetõttu õpetaski Buddha arahanti teed, kuna arahanti tegutsemine on ihast vaba. Arahanti uueks sünniks puudub põhjus, kuna arahanti teod on vankumatud (āneñjatā-kamma) ja need ei põhjusta uut kammat.
Olemasolu kui tingimus põhjustab sünni (bhavapaccayā jāti).
11. Sünd (jāti)
Uus sünd tähendab selles või tolles olendite grupis sündimist, pärinemist, olemasollu tulemist, kogumike (khandhā) ilmnemist ja alade (āyatanā) tekkimist.[56] Sünd kui viie klammerdumise kogumiku olemasollu ilmnemine koos uue identiteediga leiab aset varasemate tegude viljaga (kamma) vastaval olemasolutasandil (bhūmi). Oskuslik käitumine (kusala kamma) põhjustab õnneliku sünni inimeste maailmas (manussa-loka) või deevade maailmas (deva-loka) ja oskamatu käitumine (akusala kamma) põhjustab uue sünni ühel neljast õnnetul kannatuste tasandil (apāya-bhūmi), milleks on (1) asurana pärinemine (asura-yoni), (2) peetade maailm (peta-loka), (3) looma emakas (tiracchāna-yoni) ja (4) Niraaja (niraya).
Sünd kui tingimus põhjustab vanaduse ja surma (jātipaccayā jarāmaraṇa).
12. Vanadus ja surm (jarā-maraṇa)
Sünni vältimatud tagajärjed on vananemine ja surm. Kuna iga ilmnenud vorm moodustub mittepüsivatest (aniccā) osadest, lakkab vorm olemast, kui selle ilmnemise põhjused ja tingimused ammenduvad.
Vananemine ja surm tähendavad ilmnenud olendite kehade vananemist, lagunemist (jīraṇatā), purunemist (khaṇḍicca), halle karvu, kortse, kahanevat eluiga (āyuno saṁhāni) ja võimete lagunemist. Suremine on erinevate olendite kadumine, eemaldumine, lagunemine, haihtumine, hukkumine, eluaja lõppemine, kogumike lagunemine, keha kokkukukkumine ja eluvõime seiskumine.[57] Sünnist tingitud vanadus ja surm põhjustavad leina, hala, valu, masendust ja ahastust. Selline on dukkha kogumiku tekkimine.[58] Kannatused on ka haigus, kokkupuude ebameeldivaga ja lahusolek meeldivast – lühidalt: kõik, mis on seotud viie klammerdumise kogumikuga.[59]
|
SÕLTUVUSLIKU TEKKIMISE 12 PÕHJUST |
|||||
|
Nr |
Põhjus |
Selgitus |
|||
|
1 |
Mitte-teadmine |
Teadmiste puudumine sellest, mis on: 1. dukkha arija tõde 2. dukkha tekkimise arija tõde 3. dukkha lakkamise arija tõde 4. dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde 5. mineviku moodustised ja ala grupid 6. praeguse hetke moodustised ja ala grupid 7. mineviku ja praeguse hetke moodustised ja ala grupid 8. sõltuvuslik tekkimine, |
(dukkha ariya-sacca) (dukkha-samudaya ariya-sacca)
(dukkha-nirodha ariyasacca)
(dukkha-nirodha-gāminī paṭipadā ariya-sacca)
(āyatana)
|
||
|
2 |
Moodustised |
1. kehalised moodustised 2. sõnalised moodustised 3. teadvuse moodustised |
(kāya-saṁkhāra) (vacī-saṁkhāra) (citta-saṁkhāra) |
||
|
3 |
Teadvus |
1. silmateadvus 2. kõrvateadvus 3. ninateadvus 4. keeleteadvus 5. kehateadvus 6. meeleteadvus |
(cakkhu-viññāna) (sota-viññāna) (ghāna-viññāna) (jivhā-viññāna) (kāya-viññāna) (mano-viññāna) |
||
|
4 |
Nimi-vorm ehk mentaalne |
Nimi: 1. tunne 2. taju 3. tahe 4. kokkupuude 5. tähelepanu |
(nāma) (saññā) (cetana) (phasso) (manasikāra) |
Vorm = 1. maa-element 2. veeelement 3. tuleelement 4. tuuleelement |
(rūpa) (mahā-bhūtāna) (pathavī-dhātu)(āpo-dhātu) (tejo-dhātu) (vāyo-dhātu) |
|
5 |
Kuus ala |
1. silma ala 2. kõrva ala 3. nina ala 4. keele ala 5. keha ala 6. meele ala |
(cakkhāyatana) (sotāyatana) (ghāṇāyatana) (jivhāyatana) (kāyāyatana) (manāyatana) |
||
|
6 |
kokkupuude |
1. silmakokkupuude 2. kõrvakokkupuude 3. ninakokkupuude 4. keelekokkupuude 5. kehakokkupuude 6. meelekokkupuude |
(cakkhu-samphassa) (sota-samphassa) (ghāṇa-samphassa) (jivhā-samphassa) (kāya-samphassa) (mano-samphassa) |
||
|
7 |
Tunne |
1. silmakokkupuutest sündinud tunne 2. kõrvakokkupuutest sündinud tunne 3. ninakokkupuutest sündinud tunne 4. keelekokkupuutest sündinud tunne kehakokkupuutest sündinud tunne meelekokkupuutest sündinud tunne |
(cakkhu-samphassa-jā-vedanā)
(sota-samphassa-jā-vedanā)
(ghāna-samphassjā-vedanā)
(jivhā-samphassa-jā-vedanā)
(kāya-samphassa-jā-vedanā)
(mano-samphassa-ja-vedanā) |
||
|
8 |
Iha |
1. vormiiha 2. heliiha 3. lõhnaiha 4. maitseiha 5. puuteiha 6. dhammaiha |
(rūpa-taṇhā) (sadda-taṇhā) (gandha-taṇhā) (rasa-taṇhā) (phoṭṭhabba-taṇhā) (dhamma-taṇhā) |
||
|
9 |
Klammerdu-mine |
1. naudingusse klammerdumine 2. [spekulatiivsesse] vaatesse klammerdumine 3. kõlblusrituaalidesse klammerdumine 4. minaõpetusse klammerdumine |
(kāmūpādāna)
(diṭṭhūpādāna)
(sīlabbatūpādāna)
(attavādūpādāna) |
||
|
10 |
Olemasolu |
1. naudinguihade tasand 2. vormi tasand 3. vormita tasand |
(kāma-bhūmi) (rūpa-bhūmi) (arūpa-bhūmi) |
||
|
11 |
Sünd |
1. asurana pärinemine 2. peetade maailm 3. looma emakas 4. Niraaja |
(asura-yoni) (peta-loka) (tiracchāna-yoni) (niraya) |
||
|
12 |
Vanadus ja surm |
1. vananemine 2. lagunemine 3. purunemist 4. hallid karvad/juuksed 5. kortsud 6. kahanev eluiga 7. võimete lagunemine |
8. olendite kadumine 9. eemaldumine/möödumine 10. laialilagunemine 11. haihtumine 12. surm ja suremine 13. eluaja lõppemine 14. kogumike lagunemine 15. keha kõrvaleheitmine 16. eluvõime seiskumine |
||
|
Allikad: [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2; Saḷāyatanavibhaṁgasutta MN 137; Saṁgītisutta DN 33 |
|||||
|
Caption |
|||||
Vormi sõltuvuslik lakkamine
„Tülide ja vaidluste sutta“[60] kohaselt tulenevad tülid (kalaha) ja vaidlused (vivāda), hala (parideva), lein (sokā) ja saamahimu (macchera) kellegi või millegi kalliks (piya) pidamisest või armastusest. Kus on vaidlust (vivāda), on ka laimu (pesuṇa). Kalliks peetav pärineb oskamatust soovist (chandā) ja ahnusest (lobhā) või järgmise eluga (samparāyā) seotud eesmärkidest (niṭṭhā) ning ootustest, lootustest ehk igatsustest (āsā). Sellise oskamatu mõtlemise allikaks on soov (chando), eristamine (vinicchayā), viha (kodha), vale kõne (mosavajja) ning küsitavus (kathaṅkathā) ehk kahtlus. Oskamatu soov tuleneb meeldivast (sāta) ja mittemeeldivast (asāta). Nähes vormide olemasolu lõppemist ja olemasolu (vibhavaṁ bhavañca), tekib maailmas eristamine (vinicchayā). Aga viha (kodha), vale kõne (mosavajja) ja küsitavus (kathaṅkathā) ehk kahtlus tulenevad kahest (dvaya) (duaalsusest? erisusest?). Kes kahtleb, peaks treenima teadmiste teed (ñāṇa-pathā). Meeldiv ja ebameeldiv ning vormide olemasolu ja olemasolu lõppemine saavad alguse kokkupuutest (phassa-nidāna). Aga kokkupuute puudumisel need ei teki. Kokkupuute põhjuseks on nime ja vormi (nāma-rūpa) olemasolu. Igatsus või tahtmine (icchā) tekib oma(nda)misest (pariggahā). Aga igatsuseta või tahtmiseta pole oma(nda)mist ning kokkupuuteta pole vormi olemasolu. Vormi lakkamine pole ei mittetaju taju (saññasaññī), ei tajumoonutusega taju (visaññasaññī)[61], ei tajutuse (asaññī) ega olemasolu läbistamise taju (vibhūtasaññī) saavutamine, vaid vormi olemasolu ehk olemasollu tulemise lakkamine (vibhoti rūpaṁ) ning takistuste (papañca) ja oma(nda)mise (saṅkhā = taṇhā, diṭṭhi ja māna = avijjādayo kilesā mūla) lakkamine.
Kamma tekkimine ja lakkamine
„Teo lakkamise suttas“[62] õpetab Buddha, et oma olemuselt jaotuvad teod kolmeks: (1) mineviku tegu (purāṇa-kamma), (2) oleviku tegu (etarahi kamma) ja (3) teo lakkamine (kamma-nirodha). Sõltuvusliku tekkimise 1.-2. ja 8.-10. põhjused esindavad teo olemasolu (kamma-bhava) mis põhjustab uue sünni, ning 3.-7. ja 11.-12. põhjused esindavad saavutamise olemasolu (upapatti-bhava) ehk uue sünni saavutamist kui teo tagajärge. Sutta kohaselt tuleks silma (cakkhu), kõrva (sota), nina (ghāna), keelt (jihvā), keha (kāya) ja meelt (mano) pidada mineviku tahtelisest teost väljakasvanud moodustiseks (abhi-saṁkhata) ja tahteliseks (abhi-sañcetayita), mis on tunnetatav (vedaniya). Oleviku tegu on nüüd ja praegu, olevikus keha, kõne või meele kaudu tehtav tegu (etarahi kammaṁ karoti kāyena vācāya manasā). Teo lakkamine tähendab kehalise teo, kõnelise teo ja meelelise teo lakkamise läbi vabanemist (kāya-kamma-vacī-kamma-mano-kammassa nirodhā vimuttiṁ), mis saavutatakse teo lakkamisele viiva tee (kamma-nirodha-gāminī paṭipadā) ehk arija kaheksaosalise tee (ariyo aṭṭhaṁgiko maggo) teostamise läbi.
Ettekujutluse sõltuvuslik tekkimine
Igasugune vormi kohta kujunenud ettekujutlus tekib samuti sõltuvuslikult. „Meetüki suttas“ õpetab Buddha:[63]
Silmast sõltuvalt, sõbrad, tekib vorm [ja] ilmneb silmateadvus; nende kolme kohtumine on kokkupuude; kokkupuude põhjustab tunde; mida tuntakse, seda tajutakse; mida tajutakse, seda mõeldakse; mida mõeldakse, seda kujutletakse ette; mida kujutletakse ette, on ettekujutlus, ning põhjuseks inimese ettekujutluse tekkimisele minevikus, tulevikus [ja] olevikus [iga] silmaga tajutava vormi [suhtes].
Seega on kõik minevikus, olevikus ja tulevikus tajutava vormi kohta esinevad ettekujutlused sõltuvuslikult tekkinud ning neil puudub iseseisev ja püsiv omaolemus.
Maailma tekkimine ja lakkamine
Kõik minevikus tekkinud ning olevikus ja tulevikus tekkivad asjad ja nähtused on tingitud olemusega. Sõltuvusliku tekke kaudu on võimalik selgitada ka maailma (loka) olemust.[64] „Maailma suttas“[65] selgitab Buddha maailma tekkimist alljärgnevalt:
Ja mis, bhikkhud, on maailma tekkimine?
Silmast sõltuvalt tekib vorm [ja] ilmneb silmateadvus. [Nende] kolme kohtumine on kokkupuude, kokkupuude tingib tunde; tunne tingib iha; iha tingib klammerdumise olemasollu; olemasolu tingib sünni; sünd tingib vanaduse ja surma, leina, hala, valu ja masenduse olemasolu – seda, bhikkhu, nimetatakse maailma tekkimiseks.[66]
Tekkimisele vastupidises järjekorras toimub maailma lakkamine.
Maailma sõltuvusliku tekke nägemine juhib surematusse
„Arija järgija suttas“[67] õpetab Buddha, et arija järgija, kes mõistab selle maailma tekkimist ja lakkamist nii nagu see tõeliselt on, on vaate saavutanud (diṭṭhi-sampanno), nägemise saavutanud (dassana-sampanno), jõudnud õigesse dhammasse (āgato imaṁ saddhammaṁ), näeb õiget dhammat (passati imaṁ saddhammaṁ), valdab õpilase teadmisi (sekkhena ñāṇena samannāgato), on dhammakõrva saavutanud (dhamma-sotaṁ samāpanno) [eristab dhammat mittedhammast] ja arija [läbistava] taipamispõhise tarkuse (ariyo nibbedhika-pañño) ning seisab surematuse ukse ees (amata-dvāraṁ āhacca tiṭṭhati).
Sõltuvusliku tekke protsessi vastupidine järjekord selgitabki olemasolu ja kõikide kannatuste lakkamist: mitteteadmise täielikul lakkamisel lakkavad moodustised, moodustiste täielikul lakkamisel lakkab teadvus jne, kuni lakkavad ka sünd, vanadus ja surm ning sellega koos ka dukkha: lein, hala, valu, masendus ja ahastus ning kogu dukkha kogumik.[68]
Sõltuvusliku tekkimise mõistmine ja sellekohane olemasolu nägemine on vooguastunu (sotāpanna) üks omadustest.[69]
Sõltuvusliku tekkimisele keskendumine juhib nibbaanasse
Keskendus sõltuvusliku tekkimise üle vabastab olemasoluga seotud valedest vaadetest ja muretsemisest ning juhib olemasoleva vahetu nägemiseni. Buddha õpetas, et kõik sõltuvuslikult tekkiv on püsitu (anicca), tingitud (saṁkhata), lõppemise dhamma (khaya-dhamma), lagunemise dhamma (vaya-dhamma), kiretuse dhamma (virāga-dhamma) ja lakkamise dhamma (nirodha-dhamma). Kui Arija järgija vaatleb sügavas keskenduses sõltuvuslikku tekkimist nii, nagu see tõeliselt on, vastavalt olemasolule (yathā-bhūta), õige tarkusega (sammappaññā), ei ole tal võimalik enam
1. vaadata tagasi minevikku, mõeldes:
• „Kas ma olen olnud minevikus?“
• „Kas mind ei ole olnud minevikus?“
• „Mis ma olen olnud minevikus?“
• „Kuidas ma olen olnud minevikus?“
• „Millisest olemasolu vallast (maailmast) millisesse olemasolu valda (maailma) olen ma muutunud minevikus?“
2. vadata edasi tulevik, mõeldes:
• „Kas ma olen tulevikus?“
• „Kas mind ei ole tulevikus?“
• „Mis ma olen tulevikus?“
• „Kuidas ma saan olema tulevikus?“
• „Millisest olemasolu vallast (maailmast) millisesse olemasolu valda (maailma) ma muutun tulevikus?“
1. olla olevikust hämmastunud:
• „Kas ma olen?“
• „Kas mind ei ole?“
• „Mis ma olen?“
• „Kuidas ma olen?“
• „Kust on see olemine (olend) tulnud?“
• „Kuhu see olemine (olend) läheb?”
Kui Arija järgija on õige tarkusega näinud sõltuvuslikku tekkimist ja sellest tingitud dhammasid ehk nähtuseid nii nagu see tõeliselt on, vastavalt olemasolule, ei ole tal võimalik enam selliseid küsimusi esitada.[70]
Sõltuvusliku tekke nägemise arendamise kirjeldus on toodud DVE, III osa, ptk „73/201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“ ning ptk „Sõltuvusliku tekkimise nägemise ja taju arendamise juhend“.
PÕHJUS (hetu) - plekk (kilesa) tegu (kamma)
TAGAJÄRG (phala) vili (vipāka) mineviku juur (atīta hetu)
Mitteteadmine (avijjā) Moodustised (saṁkhāra) Teadvus (viññāna) Nimi ja vorm (nāma-rūpa) Kuus ala (cha āyatanāni) kokkupuude (phassa) Tunne (vedanā) Iha (taṇhā) Klammerdumine (upādāna) Olemasolu (bhava) Sünd (jāti) Vanadus ja surm (jarā-maraṇa)
Mineviku juur (atīta hetu)
Oleviku juur (vattamāna hetu)
Tuleviku vili (anāgata phala)
Välisest ringist sissepoole liikudes:
1. ring: Tundest tingituna ilmneb iha / Tunde lakkamisel lakkab iha
2. ring: Iha (taṇhā) on olevikus ja tulevikus tekkinud plekkide (kilesa) juurpõhjus / Dukkha: lein, hala, valu, masendus, ahastus (soka-parideva-dukkha-domanass-upāyāsā) /Mitteteadmine (avijjā) arija tõest ja kaheksaosalisest arija teest / Ala d (āyatanāni) põhjustavad olemasolu (bhava) kogemise, mis mõjutavad tegevusi (kamma)
3. ring: (8) Iha (taṇhā), (9) klammerdumine (upādāna), (10) olemasolu (bhava) / (11) sünd (jāti), (12) vanadus ja surm (jarā-maraṇa) / (1) mitteteadmine (avijjā), (2) moodustised (saṁkhāra) / (3) teadvus (viññāna), nimi ja vorm (nāma-rūpa), (5) kuus ala (cha āyatanāni), (6) kokkupuude (phassa), (7) tunne (vedanā)
4. ring: olevik / tulevik / minevik / olevik
5. ring: ei pane joonisse.
6. iha juur / iha juur / mitteteadmise juur / mitteteadmise juur
7. Keskele: tulvad (āsavā)
[1] „yo paṭiccasamuppādaṁ passati so dhammaṁ passati; yo dhammaṁ passati so paṭiccasamuppādaṁ passatī ti.“– Mahāhatthipadopamasutta MN 28.
[2] Mahākhandhaka Kd 1 Bodhikathā (1). Vt lisaks Dutiyabodhisutta KN Ud1.2; Tatiyabodhisutta KN Ud1.3. Vt DVE, I osa, ptk „Virgumisjärgsed nädalad“.
[3] Upanisasutta SN 12.23; Mahānidānasutta DN 15.
[4] „imasmiṁ sati idaṁ hoti. imassuppādā idaṁ uppajjati. imasmiṁ asati idaṁ na hoti. imassa nirodhā idhaṁ nirujjhati… .“ – Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1-2; Natumhasutta SN 12.37 jpt.
[5] Paccayasutta SN 12.20.
[6] nidāna [ni + √dā + ana] „alla/sisse siduma“. 1: nt. põhjus. 2: adj. tingitud (nähtus). 3: nt. (vinaya) sissejuhatus; eellugu.
[7] Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2 jt.
[8] Paccayasutta SN 12.20.
[9] Avijjāsutta SN 22.113.
[10] „katamā ca bhikkhave avijjā? yaṁ kho bhikkhave dukkhe aññāṇaṁ, dukkhasamudaye aññāṇaṁ, dukkhanirodhe aññāṇaṁ, dukkhanirodhagāminiyā paṭipadāya aññāṇaṁ, ayaṁ vuccati bhikkhave, avijjā.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2; sama: Avijjāsutta SN 56.17; Avijjāpañhāsutta SN 38.9 jt.
[11] [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2; sama: Avijjāsutta SN 56.17; Avijjāpañhāsutta SN 38.9 jt.
[12] Avijjāsutta SN 45.1.
[13] Sukkadhammasutta Iti 42.
[14] Avijjāsutta AN 10.61.
[15] „Niiöeldu“ kohaselt on ka mitteteadmine ise takistus (avijjā-nīvaraṇa), vt Avijjānīvaraṇasutta Iti 14.
[16] Sarnase mitteteadmise ületamise tee üldise põhimõtte toovad ära mitmed suttad, sh virgumise teed samm-sammult kirjeldav Sāmaññaphalasutta DN 2 jpt.
[17] Avijjāsutta AN 10.61, Tiānakaṭṭhasutta SN 15.1, Gaddulabaddhasutta SN 22.99, Dutiyagaddulabaddhasutta SN 22.100 jt.
[18] Mahaajaanas levinud uus bodhisattva tee õpetus näeb ette, et mittevirgunud ja virgumisest vahetut teadmist mitteomavad bodhisattvad aitavad suurest kaastundest esmalt kõik olendid virgumisele ja alles seejärel virguvad ise buddhadena. Buddha enda õpetuse seisukohast pole see aga võimalik, kuna mitteteadmine ei saa kunagi lõppeda, mistõttu ei saa lõppeda ka sõltuvuslik tekkimine ega saa olla viimast virgunud ega viimast virgumata olendit. Bodhisattva filosoofia kohta vt DVE I ptk „Bodhisatta algõpetuses ja bodhisattva mahaajaana filosoofias“.
[19] „āsavasamudayā avijjāsamudayo, āsavanirodhā avijjānirodho… .“ – Sammādiṭṭhisutta MN 9.
[20] „iti kho bhikkhave avijjāpaccayā saṁkhārā, saṁkhārapaccayā viññāṇaṁ. viññāṇapaccayā nāmarūpaṁ. nāmarūpapaccayā saḷāyatanaṁ. saḷāyatanapaccayā phasso. phassapaccayā vedanā vedanāpaccayā taṇhā. taṇhāpaccayā upādānaṁ. upādānapaccayā bhavo. bhavapaccayā jāti. jātipaccayā jarāmaraṇaṁ… .“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2.
[21] „katame ca bhikkhave saṁkhārā? tayome bhikkhave, saṁkhārā: kāyasaṁkhāro vacīsaṁkhāro cittasaṁkhāro. ime vuccanti bhikkhave, saṁkhārā.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2.
[22] Khajjanīyasutta SN 22.79.
[23] Saṁgītisutta DN 33.
[24] Sammādiṭṭhisutta MN 9.
[25] „katamañca bhikkhave viññāṇaṁ? chayime bhikkhave, viññāṇakāyā: cakkhuviññāṇaṁ sotaviññāṇaṁ ghāṇaviññāṇaṁ jivhāviññāṇaṁ kāyaviññāṇaṁ manoviññāṇaṁ. idaṁ vuccati bhikkhave, viññāṇaṁ.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2.
[26] Sammādiṭṭhisutta MN 9.
[27] „katamañca bhikkhave nāmarūpaṁ? vedanā saññā cetanā phasso manasikāro, idaṁ vuccati nāmaṁ. cattāro ca mahābhūtā, catunnaṁ ca mahābhūtānaṁ upādāyarūpaṁ, idaṁ vuccati rūpaṁ. iti idañca nāmaṁ, idañca rūpaṁ, idaṁ vuccati bhikkhave, nāmarūpaṁ.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2.
[28] Upādānaparivattasutta SN 22.56; Mahāpuṇṇamasutta MN 109; Khandhasutta SN 22.48 jpt.
[29] Kaks nāma’ga seotud teadmist – nāma-rūpa-pariccheda-ñāṇa ja paccaya-pariggaha-ñāṇa – on läbinägemise arendamise (vipassanā-bhāvanā) baasilised teadmised, moodustudes vundamendi kümne läbinägemisteadmise (vipassanā-ñāṇa) esilekerkimiseks keskenduse hilisemates etappides. Need ei sisaldu läbinägemisteadmiste loetelus, kuna ei keskendu olemasolu kolmele tunnusele (ti-lakkhaṇa), samas toovad need aga esile taipamise, milline on nāma-rūpa tõene olemus; vt DVE, III osa, ptk „Ülimate teadmiste saavutamine (abhiññā, ñāṇa)“.
[30] „sītenapi ruppati, uṇhenapi ruppati, jighacchāyapi ruppati, pipāsāyapi ruppati, ḍaṁsa-makasa-vātātapa-sarīsapa-samphassenapi ruppati.“ – Khajjanīyasutta SN 22.79.
[31] 28 rūpa jaotus: 4 suurt elementi (mahābhūtāni ehk bhūtarūpa), ehk (1) maa-element (pathavī-dhātu), (2) veeelement (āpo-dhātu), (3) tuleelement (tejo-dhātu) ja (4) tuuleelement (vāyo-dhātu) + 24 vormi tuletist (upādārūpāni), milleks on 5 sisemist ala: silma ala (cakkhāyatana), kõrva ala (sotāyatana), nina ala (ghānāyatana), keele ala (jivhāyatana), keha ala (kāyāyatana); 4 välimist ala: vormi ala (rūpāyatana), heli ala (saddāyatana), lõhna ala (gandhāyatana), maitse ala (rasāyatana); naiselikkuse võime (itthindriya), mehelikkuse võime (purisindriya), eluvõime (jīvitindriyaṁ), kehaline väljendus (kāyaviññatti), sõnaline väljendus (vacīviññatti), ruumi-element (ākāsadhātu), vormi liikuvus (rūpassa lahutā), vormi elastsus/vormitavus (rūpassa mudutā), vormi kohaldumine (rūpassa kammaññāta), vormi arenemine (rūpassa upacaya), vormi jätkumine (rūpassa santati), vormi vananemine (rūpassa jaratā), vormi püsitus (rūpassa aniccatā), füüsiline/söödav toit (kabaḷīkāro āhāro). Vt Abhidhammapiṭaka, Rūpavibhatti Ds 2.2.3 (2. Dukaniddesaupādābhājanīya).
[32] „ettāvatā adhivacanapatho, ettāvatā niruttipatho, ettāvatā paññattipatho, ettāvatā paññāvacaraṁ, ettāvatā vaṭṭaṁ vattati itthattaṁ paññāpanāya yadidaṁ nāmarūpaṁ saha viññāṇena aññamaññapaccayatā pavattati.“ – Mahānidānasutta DN 15.
[33] Uppādasutta SN 22.30.
[35] Upādānaparipavattasutta SN 22.56.
[36] Vt ka Ṭhitañāṇa bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2020). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 99.
[37] Adantaaguttasutta SN 35.94.
[38] „katamo ca bhikkhave phasso? chayime bhikkhave, phassakāyā: cakkhusamphasso, sotasamphasso, ghāṇasamphasso jivhāsamphasso, kāyasamphasso, manosamphasso. ayaṁ vuccati bhikkhave, phasso.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2.
[39] Vt ka Samphassasutta SN 18.4 jt.
[40] „chayime bhikkhave, vedanākāyā: cakkhusamphassajā vedanā, sotasamphassajā vedanā, ghāṇasamphassajā vedanā, jivhāsamphassajā vedanā, kāyasamphassajā vedanā, manosamphassajā vedanā. ayaṁ vuccati bhikkhave vedanā.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2.
[41] Sama toob ära Vedanāsutta SN 18.5 jt.
[42] Erinevad tunde jaotused on toodud ptk „Viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā)“.
[43] Mahānidānasutta DN 15.
[44] „chayime bhikkhave, taṇhākāyā: rūpataṇhā saddataṇhā gandhataṇhā rasataṇhā phoṭṭhabbataṇhā dhammataṇhā. ayaṁ vuccati bhikkhave taṇhā.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2.
[45] Saṁgītisutta DN 33.
[46] suttanta [sutta + anta] „suttadega lõppev“, „suttadega piirduv“ 1: masc. millega suttad piirduvad (ye pana te suttantā kavikatā kāveyyā cittakkharā cittabyañjanā bāhirakā sāvakabhāsitā – Āṇisutta SN 20.7); „Suttakorvi“ (Suttapiṭaka) sünonüüm. 2: suttade õpetamine.
[47] Vt DVE, I osa, ptk „Kolm iha (taṇhā)“.
[48] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
[50] „cattārimāni bhikkhave, upādānāni: kāmūpadānaṁ, diṭṭhūpādānaṁ, sīlabbatūpādānaṁ, attavādūpādānaṁ. idaṁ vuccati bhikkhave upādānaṁ.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2; Upādānapañhāsutta SN 38.12 jt.
[51] „tayome bhikkhave, bhavā: kāmabhavo, rūpabhavo, arūpabhavo. ayaṁ vuccati bhikkhave, bhavo.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2.
[52] Vt täpsemalt ptk „Olemasolutasandid (bhūmi)“.
[53] Āneñjasappāyasutta MN 106.
[54] Paṭhamaanusayasutta AN 3.39.
[55] Vt DVE, I osa, ptk „Kolm moonutust (vipallāsa)“.
[56] „yā tesaṁ tesaṁ sattānaṁ tamhi tamhi sattanikāye jāti sañjāti okkanti nibbatti abhinibbatti, khandhānaṁ pātubhāvo āyatanānaṁ paṭilābho, ayaṁ vuccati bhikkhave, jāti.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2.
[57] „katamañca bhikkhave, jarāmaraṇaṁ? yā tesaṁ tesaṁ sattānaṁ tamhi tamhi sattanikāye jarā jīraṇatā khaṇḍiccaṁ pāliccaṁ valittacatā āyuno saṁhāni indriyānaṁ paripāko, ayaṁ vuccati jarā. katamañca bhikkhave, maraṇaṁ? yā tesaṁ tesaṁ sattānaṁ tamhā tamhā sattanikāyā cuti cavanatā bhedo antaradhānaṁ maccumaraṇaṁ kālakiriyā khandhānaṁ bhedo kalebarassa nikkhepo jīvitindriyassa upacchedo. Idaṁ vuccati maraṇaṁ.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2.
[58] „jātipaccayā jarāmaraṇaṁ, sokaparidevadukkhadomanassūpāyāsā sambhavanti. evametassa kevalassa dukkhakkhandhassa samudayo hoti.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2.
[59] „idaṁ kho pana, bhikkhave, dukkhaṁ ariyasaccaṁ – jāti pi dukkhā, jarā pi dukkhā, byādhipi dukkho, maraṇampi dukkhaṁ, appiyehi sampayogo dukkho, piyehi vippayogo dukkho, yampicchaṁ na labhati tampi dukkhaṁ – saṁkhittena pañcupādānakkhandhā dukkhā.“ – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
[60] Kalahavivādasutta Snp 4.11.
[61] Terminit visaññī kasutatakse selle kohta, kelle taju on moonutanud lein (Thig 6.2), alkohol või neli taju moonutust (Vipallāsasutta AN 4.49). See loetelu on seotud protsessiga, mis viib neljandast vormide vallast džhaanast nelja vormitu valla džhaanasse; vt ka Madhupiṇḍikasutta MN 18.
[62] Kammanirodhasutta SN 35.146.
[63] “cakkhuñcāvuso, paṭicca rūpe ca uppajjati cakkhuviññāṇaṁ, tiṇṇaṁ saṁgati phasso, phassapaccayā vedanā, yaṁ vedeti taṁ sañjānāti, yaṁ sañjānāti taṁ vitakketi, yaṁ vitakketi taṁ papañceti, yaṁ papañceti tatonidānaṁ purisaṁ papañcasaññāsaṁkhā samudācaranti atītānāgatapaccuppannesu cakkhuviññeyyesu rūpesu.” – Madhupiṇḍikasutta MN 18.
[64] Ariyasāvakasutta SN 12.49.
[65] Lokasutta SN 12.44.
[66] “katamo ca, bhikkhave, lokassa samudayo? cakkhuñca paṭicca rūpe ca uppajjati cakkhuviññāṇaṁ. tiṇṇaṁ saṁgati phasso. phassapaccayā vedanā; vedanāpaccayā taṇhā; taṇhāpaccayā upādānaṁ; upādānapaccayā bhavo; bhavapaccayā jāti; jātipaccayā jarāmaraṇaṁ sokaparidevadukkhadomanassupāyāsā sambhavan ti. ayaṁ kho, bhikkhave, lokassa samudayo.” – Lokasutta SN 12.44. Sama põhimõtte toob ära veel Ñātikasutta SN 12.45 jpt suttad.
[67] Ariyasāvakasutta SN 12.49, sama Dutiyaariyasāvakasutta SN 12.50 jt.
[68] ”avijjāya tveva asesavirāganirodhā saṁkhāranirodho. Saṁkhāranirodhā viññāṇanirodho. viññāṇanirodhā nāmarūpanirodho. nāmarūpanirodhā saḷāyatananirodho. saḷāyatananirodhā phassanirodho. phassanirodhā vedanānirodho. vedanānirodhā taṇhānirodho. taṇhānirodhā upādānanirodho. upādānanirodhā bhavanirodho. bhavanirodhā jātinirodho. jātinirodhā jarāmaraṇaṁ, sokaparidevadukkhadomanassupāyāsā nirujjhanti. evametassa kevalassa dukkhakkhandhassa nirodho hotī’ ti.“ – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2.
[69] Ānisaṁsasutta AN 6.97.
[70] Paccayasutta SN 12.20.