Sansaara (saṁsāra)
Buddha õpetuses tähendab sansaara (saṁsarati [saṁ + √sar + a + ti]) „koos voolamine“] ühest sünnist teise „voolamist“ ehk keha, kõne ja meele tasandil tehtud tegudest (kamma) põhjustatud ringlemist. „[Arija] otsingu sutta“[1] jpt tekstid sisaldavad Buddha kirjeldusi sellest, kuidas ta virgumise ööl nägi esmalt iseenda, ning seejärel kõikide teiste olendite eelmisi elusid. Ta nägi iseenda ja kõikide olendite sadu, tuhandeid, sadu tuhandeid jne, kuni lõpmatusse ulatuvaid uusi sünde ja surmasid. Ta nägi, kuidas need, kes teevad kurja keha, kõne või meele läbi, pilkavad arijaid (ariya), omavad valesid vaateid või käituvad ennast ja teisi kahjustavalt, sünnivad ümber kannatusrohkes olemasolus. Aga väärikad ja arijale omase, õige vaate kohaselt käituvad olendid sünnivad peale surma inimeste maailma soodsatesse tingimustesse ja heaolusse või taevalikesse valdadesse. Kõik olendid tiirlevad vastavalt nende endi tegudele sansaara ringkäigus.
Sansaaral ei ole algust
„Rohu ja toki suttas“[2] õpetab Buddha, et sansaara on alguseta (anamataggoya saṁsāra): ei ole olemas esimest mitteteadmist (avijjā), esimest takistust (nīvaraṇā), esimest iha (taṇhā) ega esimest köidikut (saṁyojanā) – need pöörlevad sansaaras samaaegselt koos. Kuna kõik on vastastikku tingitud ja moodustunud, pole neist võimalik vabaneda enne, kui inimene on saavutanud (olemasolu)tüdimuse (nibbindati), kiindumatuse (virajjati) ja vabanemise (vimuccati).
Samamoodi õpetab Buddha „30 mõõtmise suttas“[3], et alguseta olemasolurattas on kõik olendid sündinud ikka ja jälle pühvli (mahiṁsa), oina (urabbha), kitse (ajāna), hirve (migā), kuke või kanana (kukkuṭa) ning neil on pea maha raiutud. Inimesena sündinuna on nad olnud bandiidid, külaründajad, maanteeröövlid või abielurikkujad ning peale vahistamist on neil karistuseks pea maha löödud. Kui võrrelda ühe olendi alguseta sansaaras rändamise jooksul neid kordi, mil tema pea on maha raiutud, siis verd, mis sel põhjusel on voolanud, on koguseliselt mõõtmatult rohkem kui neljas suures ookeanis vett.
Iga olend võib olla meie varasem isa, ema või sugulane
Kuna „Rühmade kogus“ (Saṁyuttanikāya) toodud suttade[4] kohaselt on ringlemine toimunud alguseta ajast, ei ole lihtne leida olendit, kes kogu selle hoomamatult ülipika alguseta aja jooksul ei oleks varasemalt olnud meie ema, isa, vend, õde, poeg või tütar. Selle mõistmine peaks Buddha sõnul olema piisav, et tüdineda kõikidest moodustistest (sabbasaṁkhāresu nibbinditu), jõuda nende suhtes kiretuseni (virajjitu) ning vabaneda (vimuccati).
Uus sünd sõltub tegudest
Buddha õpetas, et teovili võib küpseda ehk ilmneda kas selles elus, järgmises elus või hilisemates eludes, kusjuures tegude erinevus (kammānaṁ vemattatā) kajastub uues sünnis. On teod, mis juhivad uue sünni Niraajasse (kammaṁ niraya), teod mis juhivad looma emakasse (kammaṁ tiracchāna-yoni), teod mis juhivad peetade sfääri (kammaṁ pettivisaya), teod mis juhivad inimeste maailma (kammaṁ manussa-loka) ja teod, mis juhivad deevade maailma (kammaṁ deva-loka) kogemusse.[5]
„Väiksema sutta“[6] kohaselt eksisteerivad tuhatkordne maailmasüsteem (sahassadhā loko), mis omakorda koosneb tuhandest tuhatkordsest maailmasüsteemist (dvi-sahassī majjhimikā loka-dhātu) ja see veel omakorda tuhatkordsest (st miljardkordsest ehk 109) maailmasüsteemist. See, kus maailmasüsteemis ja kellena olend peale surma uuesti sünnib, sõltub tema tegude iseloomust. Mida vähem on teadvuses plekke ja mida nõrgemad on köidikud, seda kõrgemale tasandile teadvus liigub. Täpsemalt kirjeldab erinevaid olemasoluvaldu ja maailmasüsteeme DVE ptk „Ajaarvestus ja kosmoloogia Buddha õpetuses“.
Buddha õpetas juba 2600 aastat tagasi[7], et teised galaktikad ja maailmad tõepoolest eksisteerivad ning et vastupidine arvamus esindab valet vaadet (micchā-diṭṭhi). Sellise vale vaatega inimestel on vale mõtlemine (micchā-saṁkappo) ja sellest tulenev vale kõne (micchā-vācā), nad on arijate suhtes vastanduvad ja vaenulikud (ariyānaṁ paccanīkatā), õpetavad valet vaadet, püüavad teisigi veenda vale dhamma õigsuses (asaddhamma-saññatti) ning ülistavad ennast ja halvustavad teisi (attukkaṁsanā paravambhanā). Teole (kamma) vastava uue sünni ehk uues olemasoluvallas teadvuse ilmnemise kui tagajärje ehk vilja (vipāka) eitamine on oht nii inimesele endale kui kogu ühiskonnale, kuna selline vale vaade ei toeta kõlbluse arendamist, jõustab kõlbetust (dussīla), juhib dukkhasse ega aita sansaarast väljuda.
Teadvuse ilmnemist ühes või teises olemasoluvallas ei ole tahte abil võimalik suunata. Teadvuse ilmnemine ei ole ühegi olendi, ei deeva, Brahmā ega inimese kontrolli all, vaid toimub vastavalt isetoimivale teadvuse seaduspärale (citta-niyāma).
Õiget dhammat mõistnu hülgab maise elu
Buddha õpetas, et kõik olendid on ringelnud sansaaras loendamatuid ajastuid (kappa),[8] ning inimeste maailmas sündimine on väga harv ja keeruline, nagu ka sansaara rattast väljumine ja surematuse saavutamine ning õige dhamma kuulmine.[9] Inimene, kes on kuulnud õiget Buddha õpetust ja mõistnud olemasolu dukkha olemust (st nelja arija tõde) ning alguseta uute sündide rattas ringlemist ja sellega kaasnevat vältimatut kannatust ning sellest vabanemise võimalust, see hülgab juba selles elus maise, õpib õiget buddhadhamma’t, arendab välja kõlbluse ning harjutab nii ööd kui päevad keskendust, et saavutada teadmised, virgumine, vaibumine ja sansaara rattast väljumine. Maisest loobumine, kodutu ellu astumine ja Buddha algupärast, õiget õpetust järgiva sanghaga liitumine on dhamma mõistmise sügavuse mõõdupuuks ja sansaarast väljumise kindla otsuse märgiks.
„Kiirelt kaduva suttas“[10] on kirjeldatud, et keha on habras, kiirelt kaduv (bhidurāyaṁ kāyo) ja dukkha. Vaid see, kes ületab sünni ja surma ehk kes väljub sansaarast, see saavutab ülima rahu.
Sansaarast juhib välja nelja dhamma läbistav mõistmine
„Suures lõpliku vaibumise suttas“[11] õpetab Buddha, et nii tema enda varasema, kui ka bhikkhude praeguse sansaaras ringlemise põhjuseks on nelja dhamma mittemõistmine (ananubodhā) ja mitteläbistamine (appaṭivedhā), milleks on:
1.
2.
3.
Arendanud ohjamise teel välja arijale omase kõlbluse, jätkab bhikkhu peale viie takistuse eemaldamist džhaanades keskenduse arendamist, kuni saavutab kaheksa teadmist, tulvadest vabanemise ning arija tee viimase, kõrgeima astme – temast saab arahant, vabanenu, Buddhaga võrdne virgunu.[12] Kuna arahantil puudub uueks sünniks põhjus, siis ei saa toimuda peale tema keha surma üheski olemasoluvallas uut sündi, misläbi saavutab ta nibbaana ja vabaneb lõplikult sansaaras ringlemisest.
[1] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26, aga ka Dvedhāvitakkasutta MN 19 jpt. Vt DVE, I osa, ptk „Kolm nägemust ja virgumine“.
[2] Tiṇakaṭṭhasutta SN 15.1. Sama avalduse (anamataggoyaṁ, bhikkhave, saṁsāro) toovad ära ka mitmed teised suttad, sh Duggatasutta SN 15.11, Sukhitasutta SN 15.12, Mātusutta SN 15.14 jt. Sarnase põhimõtte toovad ära Puggalasutta SN 15.10, Dutiyagaddulabaddhasutta SN 22.100, Kappamāṇavapucchāniddesa Cnd 14, Puggalakathā Kv 1.1 jpt.
[3] Tiṁsamattasutta SN 15.13.
[4] Mātusutta SN 15.14, Pitusutta SN 15.15, Bhātusutta SN 15.16, Bhaginisutta SN 15.17, Puttasutta SN 15.18, Dhītusutta SN 15.19.
[5] Nibbedhikasutta AN 6.63. Uue sünni ja teiste eksistentsiliikide ja -valdade olemasolu õpetus on sageli see, mille baasilt püütakse Buddha dhammat klassifitseerida usundiks, filosoofiaks vms. Kaasaegne teadus (näiteks kvantfüüsika) tunnistab, et kogu olemasolust on teada vaid väga väike osa ja metafüüsikast pärit paralleelreaalsuse teooriad ei ole tundmatud ühelegi aeg-ruum-põhjus-tagajärg teemat sügavamalt uurinud teadlasele. Buddha enda selgituste kohaselt ei rajane tema õpetus teiste õpetajate või tema enda poolt välja mõeldud filosoofilistel ideedel, naiivsetel ettekujutlustel, spekulatsioonidel ega teooriatel, vaid virgumisel saavutatud võimel näha olemasolu vahetult, nii nagu see tõeliselt on, tegelikkusele vastavalt ning sellekohasel vahetul mõistmisel.
[6] Cūḷanikāsutta AN 3.80.
[7] Apaṇṇakasutta MN 60.
[8] Vt DVE, I osa, ptk „Ajaarvestus ja kosmoloogia Buddha õpetuses“.
[9] KN, Dhp18.
[10] „jātimaraṇamaccagā, sampatvā paramaṁ santiṁ.“ – Bhidurasutta KN Iti 77.
[11] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[12] Sāmaññaphalasutta DN 2.