Otse põhisisu juurde

Sanghakogud (sangāyanā)

"Vinajakorvi" "Väiksemas grupis" (Vinayapiṭaka, Cūḷavagga) kirjeldatakse lugu, mis käsitleb bhikkhu Subhadda valet vaadet ning tema avaldust, millest sai otsene ajend esimese Sanghakogu kokkukutsumiseks. Buddha elu lõpuajal rändas Auväärne Mahākassapa koos umbes 500 bhikkhuga Pāvā linnast Kusinārā suunas, et minna Buddhale austust avaldama.Kui ta peatus ja istus puu alla puhkama, sai ta Kusinārāst tulnud alasti askeedilt teada, et Buddha oli nädal aega tagasi lõplikult vaibunud (parinibbāna). Uudist kuuldes puhkesid tema kaasteelisteks olnud, ihast veel mittvabanenud bhikkhud nutma ja kaeblema, ent need, kes olid iha täielikult ületanud, asusid keskenduses vaatlema moodustunud asjade ja nähtuste püsitust

Samas viibis ka Subhadda-nimeline bhikkhu, endine Atumā pärit juuksur-habemeajaja, kes oli sanghaga liitunud kõrges eas ega olnud jõudnud piisavalt dhammat õppida ega keskendust harjutada. Ehkki sanghasse astudes oli ta tõotanud järgida vinaja reegleid täielikult, püüdis ta nutvaid bhikkhusid lohutada, lausudes:

Aitab, sõbrad, ärge nutke, ärge halage. Me oleme Suurest Erakust vabad!
Olime mures, kui ta ütles: „See on teile lubatud, see ei ole teile lubatud.“
Nüüd saame me teha seda, mida me tahame ja me ei tee seda, mida me ei taha teha.[1]

Kui Auväärne Mahā Kassapa kuulis Subhadda teadmatusel ja kõlbetusel põhinevat avaldust, mõistis ta, et  kohe peale Buddha surma on esile kerkinud ja saavad ka tulevikus esile kerkima piiratud ja ekslike arusaamisega bhikkhud, kelle arusaamine on piiratud ja ekslik ning kes võivad soovida Buddha antud dhamma ja vinaja tahtlikku väänamist või moonutamist. Nähes Subhadda avalduses ohtu õige Buddha õpetuse (sammā buddhasāsana) püsima jäämisele, kutsus Auväärne Mahākassapa viivitamata kokku Sanghakogu (saṅgāyanā), et dhammavinaja ühiselt läbi korrata.

Esimene Sanghakogu

Esimene Sanghakogu (paṭhama saṅgāyanā, paṭhama saṅgīti, paṭhama-dhamma-saṅgīti) toimus kolm kuud pärast Buddha parinibbānat, traditsionaalse dateeringu kohaselt 486. aastal e.m.a. Selle kokkukutsujaks ja ka läbiviijaks oli Mahā Kassapa Theera ning patrooniks Buddha toetaja, Magadha kuningas Ajātasattu ehk Ajatasattu, kuningas Bimbisāra poeg. Sanghakogu toimus Magadha pealinna Rājagaha’s (tnp Rajgir), Vebhāra mäe nõlval asuvas Sattapanni koopas (sattapanni-guhā) ning selle täpse kirjelduse leiab „Vinajakorvis“ sisalduvast „Väiksemast grupist“ (Vinajapiṭaka, Cūḷavagga).[2]

Sanghakogul osalesid 500 arahanti, kes olid kuulnud õiget dhammat otse Buddhalt, selle teostanud ja virgunud. Kohtumine leidis aset teisel vihmaperioodi kuul ja kestis kokku 3 kuud, kogu vihmaperioodi. Auväärne Ānanda Thera, kes „Vinajakorvi selgituste“ kohaselt olla vahetult ööl vastu esimest Sanghakogu toimumise päeva saavutanud virgumise, valiti Sanghakogus „dhamma aardehoidjaks“ (dhamma-bhaṇḍāgārika). Kuna erakordselt hea mäluga Auväärne Ānanda Thera oli Buddha püsiv kaasteeline ja veetis üle 25 aasta Virgunu kõrval, valdas ta peast kogu dhammat ja vinajat.

Sanghakogu ees suttasid ette kandes alustas Ānanda traditsioonilise formuleeringuga „Nii olen ma kuulnud“ (evaṁ me sutaṁ),[3] mis esineb pea kõigis algtekstides aga ka hilisemates, Buddha nimele omistatud, peamiselt sanskriti- ja hiinakeelsetes suurtates.

Auväärne Ānanda Thera esitas esmalt iga sutta konteksti — asukoha, kuulajaskonna ja muud asjaolud — ning kandis seejärel sõna-sõnalt ette selle, mida Buddha oli rääkinud.

Seejärel kinnitasid Sanghakogul osalenud 500 arahanti Ānanda poolt ettekantud sõnade õigsust ja tõele vastavust. Auväärne Upāli Theera oli tuntud oma pädevuse poolest sangha elukorraldust puudutavate juhiste osas. Seetõttu palus Auväärne Mahā Kassapa tal kõik vinaja juhised Sanghakogul ette kanda, mis said samamoodi 500 arahanti poolt kinnituse.

Esimese Sanghakogu korraldus oli lihtne. Vinaja kohaselt nägi küsimuste esitamine välja nii:

„Auväärne Upāli, kus kuulutati välja esimene väljaarvamine (pārājika)?“
„Vesālī’s, Auväärne.“
„Kellega seoses see oli välja kuulutatud?“
„Seoses Sudinna’ga, Kalanda pojaga, Auväärne.“
„Millega seoses see oli välja kuulutatud?“
„Seoses sugulise vahekorraga.“

Kõik suttad koondati „Suttakorvi“ (Suttapiṭaka) ja kõik elukorralduslikud juhised „Vinajakorvi“ (Vinayapiṭaka). Otseseid viiteid abhidhamma retsiteerimisele esimesel Sanghakogul ei ole säilinud. Ilmselt nimetati abhidhammat tol ajal mātikā’ks. „Väiksemas grupis“ (Cullavagga) on toodud, et Sanghakogul retsiteeriti kokku kolme piṭaka’t. Sellist arvamust toetavad ka suttad, mis sisaldavad viiteid tekstide kolmese jaotuse kohta – dhamma-dhara, vinaya-dhara ja mātikā-dhara.[4]

***

Selgituste kohaselt jaotati tekstid bhikkhudest retsiteerijate (bhāṇaka) vahel ära ja nende ainsaks ülesandeks kuni elu lõpuni jäi Sanghakogul arahantide poolt kinnitatud Buddha õpetuse täpne, sõnasõnaline meelespidamine. Ānanda Thera’le jäi vastutus säilitada „Pikkade kogu“ (Dīghanikāya > dīgha-bhāṇaka), Sāriputta Thera’le „Keskmiste kogu“ (Majjhimanikāya > majjhima-bhāṇaka), Mahā Kassapa Thera’le „Rühmade kogu“ (Saṁyuttanikāya > saṁyutta-bhāṇaka) ja Anuruddha Thera’le „Jaotuste kogu“ (Aṁguttaranikāya > aṁguttara-bhāṇaka) jne.[5] Sri Lankal moodustati kokku 18 retsiteerijate gruppi,[6] kel lasus Tipiṭaka säilitamisel suur tähtsus ka kriitilistel aegadel. Kui „Saare kroonikas“ (Dīpavaṁsa) talletatud kirjelduste kohasel kannatasid kuningas Vaṭṭhagāmini Abhaya (Valagambā) valitsusajal (87.-76. e.m.a) inimesed suure näljahäda käes (beminiṭiyāsāya), olid bhikkhud nii nälginud, et kukkusid nõrkenult teele maha. Kartes dhamma suulise pärandi lõppemist, hakkasid nälginud bhikkhud viimast jõudu kokku võttes suttaid liiva sisse kirjutama. Nii, kohati üleinimlike pingutuste najal suudeti dhamma ja vinaja kõik tekstid Sri Lankal säilitada. Dhamma muutmatuna meelespüsimise eesmärgil korraldati igapäevaseid koosretsiteerimisi, kuni peale teist Sanghakogul bhāṇaka gruppide poolt kõik tekstid sõna-sõnalt meelespeetud ja edasiantud õpetused kirja pandi.

Peale dhamma ja vinaja retsiteerimist toimus esimesel Sanghakogul arutelu selle üle, kuidas Buddha oli lubanud välja jätta vähemolulised juhised. Kuna keegi ei teadnud, millised täpselt olid olulised ja millised vähemolulised juhised, otsustati Mahā Kassapa Theera ettepanekul kõik Buddha antud juhised säilitada, mida toetasid ka kõik Sanghakogul osalenud 500 arahanti. Ānanda tunnistas, et ta ei olnud Buddhalt küsinud, millised juhised on olulised ja millised vähemolulised. Kokku tuli Ānanda’l Sanghakogu poolt vastu võtta 5 etteheidet, kuna ta (1) ei küsinud Buddhalt, millised on olulised ja millised vähemolulised juhised; (2) istus Buddha vihmaperioodi rüüd parandades rüüle peale; (3) võimaldas Buddha surnukehale esmalt austust avaldama nunna (kes oma pisaratega Buddha püha keha rüvetas); (4) ei palunud Buddhal jääda kauemaks, kuigi Buddha mainis, et kui keegi peaks seda tegema, jätkaks ta inimeste õpetamist; ning (5) avaldas Buddhale survet, et naised võiksid saada sangha liikmeks. Kuigi „Vinajakorvi selgituste“ kohaselt olla Ānanda vahetult enne esimest Sanghakogu virgunud, siis „Vinajakorvis“ toodud viis etteheidet seda väidet ei toeta, kuna üks arahant ei hakka teisele arahantile minevikus virgumata meelega tehtud tegusid ette heitma.

Ka teatas Ānanda, et Buddha oli palunud sanghal kehtestada peale tema keha surma Channa’le üleoleva suhtumise eest kõrgema sanktsiooni. Selle juhtumi puhul oli Ānandale teada, et sanktsiooniks oli Channa’ga mittesuhtlemine. Channa mõistis kiiresti oma eksimust, harjutas järjepidevalt džhaanas keskendust, kuni sai arahantiks, misjärel sanktsioon eemaldati.

Sellega esimese Sanghakogu tegevuste kirjeldus theeravaada „Cullavagga’s“ ka põhimõtteliselt ammendub.

Kui „Cullavagga’s“ on toodud, et esimese Sanghakogu kokkukutsumise põhiliseks põhjuseks oli Subhadda teadmatusel põhinev üleskutse[7], siis mahaajaana allikad seda tõsiasja ei kajasta, või kui kajastavadki, siis ei pea seda Sanghakogu kokkukutsumise põhiliseks põhjuseks.

 (1) Mahīśāsaka, (2) dharmagupta ja (3) mahasaṁghika (mahaajaana) vinajad ning (4) „Sudarśana-vinaya-vibhāṣā“ ja (5) „Vinaya-mātṛkā-sūtra“ (mahaajaana tekstid) vastavad paali „Cullavagga’s“ toodule, kuigi bhikkhu nimeks on seal (Śu)bhānanda esimeses, teises ja viiendas, Mahallaka kolmandas ja Subhadramahallaka neljandas kirjutises. Sarvāstivāda, Tiibeti kanooniline „Dulva“ (vinaja) ja „Prajñāpāramitāśāstra“ (filosoofiline õpetus loogilistest aruteludest)[8] ei kajasta Subhadda teemat aga üldse, mistõttu on muudetud oluliselt neis tekstides ka esimese Sanghakogu rõhuasetuse kirjeldust, mis ilmestab ka kahe suurema koolkonna – theeravaada ja mahaajaana – põhilist erinevust. Kui mahaajaana nõustub Buddha antud dhamma (tõe, õpetuse) nn „kaasajastamisega“, „täiendamisega“ ja teiste õpetajate õpetuste ning religioonidega (hinduism, brahmanism jt) segunemisega, siis theeravaada juhindub rangelt Buddha enda poolt bhikkhudele antud juhisest – järgida vaid Tema (tathāgata) õpetust ning rõhutab dhamma puhtuse säilitamise olulisust.

Tiibetis vadžrajaana õpetajate poolt koostatud teos „Dulva“ (sansk: vinaya) erineb juba oluliselt algses theeravaada „Cullavagga’s“ toodust. Tiibeti „Dulva“ kohaselt surid Buddhaga ja Śāriputra’ga (Sāriputta) koos samal ajal 80 000 bhikkhut, Maudgalyāyana’ga koos 70 000 bhikkhut ning Buddha surma järel haihtus tema õpetatud dhamma nagu suits – ei olevat olnud enam kedagi, kes oleks Buddha õpetust õpetanud. Siis olla sekkunud jumalad, mille peale Mahā Kassapa Theera kutsunud kokku Sanghakogu. Sarnaseid ebamaiste elementidega müütilisi aspekte esineb tiibeti „Dulva’s“ rohkelt ja see on mõistetav, kuna Indiast jõudis Tiibetisse budism rohkem kui tuhat aastat hiljem peale Buddha surma, olles jõudsalt segunenud hinduismi, tantrismi jt usuvooludega. Theeravaada koolkonna algupärased tekstid ega ka ükski teine ajalooline ürik sellest ajaperioodist taoliste juhtumite esinemise tõele vastavust ei kinnita.

Esimesel Sanghakogul võeti kasutusele terminid theravāda, theriya ja therika. Näiteks:

  • „Saare kroonikas“ (Dīpavaṁsa, 3.-4. saj m.a.j) on toodud, et vanemate poolt kogutud tekstikogu nimetatakse vanemate õigeks õpetuseks.[9]
  • „Suur kroonika“ (Mahāvaṁsa, 5. saj m.a.j) tõdeb samamoodi, et kuna selle dhamma on kokku pannud theerad, on see theerade pärand (thereheva katatta ca theryayaṁ paramparā).[10]
  • „Vinaja selgitused“ (Samantapāsādikā, 3.-4. saj m.a.j) sätestab sama põhimõtte ja toob ära, et kuna see oli talletatud theerade poolt, nimetatakse seda theeradele kuuluvaks (thereheva katatta ca therika ti pavuccati).[11]

Kokkukogutud õpetusi hakati nimetama theeravaadaks (thera vanem + vāda õpetus, kõne), kuna need olid edasi antud kahe kõige auväärsema theera – Ānanda theera ja Upāli theera – poolt, kinnitatud 500 arahantist theera poolt ning hiljem süstematiseeritud tolle aja kõige väljapaistvamate theerade poolt.

Esimene Sanghakogu kestis kokku seitse kuud.

Teine Sanghakogu

Teine Sanghakogu (dutiya-dhamma saṁgīti) toimus 100 aastat pärast esimest Sanghakogu (444 e.m.a) Vesālī linnas asuvas Vālikārāma klooster-templis[12] ja põhjuseks oli vajjī hõimu bhikkhude poolt vinaja juhiste oluline rikkumine. Sanghakogul osales 700 bhikkhut, patrooniks oli Magadha kuningas Kālāsoka, seda juhatas Auväärne arahant, Theera Sabbakāma (Sabbakāmī) ning Sanghakogu kestis 8 kuud.[13]

Kākhanda poeg, Auväärne Yasa Thera, nägi kuidas Vesālī’s mahaasanghika (mahāsaṁghika/mahāsāṁghika)  ehk suursangha (mahā ehk „suur“ viitas sangha bhikkhude arvukusele) bhikkhud ilmikute käest uposatha päeval rahalisi annetusi küsisid ja annetatud raha vastu võtsid. Kuna selline käitumine on oluline vinaja rikkumine, püüdis Yasa Theera inimesi peatada, selgitades neile, et tegemist on bhikkhule sobimatu käitumisega. Aga Vesaali linna inimesed uskusid kohalikust Vajjī piirkonnast pärit bhikkhusid kes väitsid vastupidist, ning soovisid Auväärset Yasa’t boikoteerimise teel karistada (paṭisāraṇiya-kamma). Yasa Theera põgenes Vesaalist ja läks Kosambī linna, kutsus bhikkhud kokku ja keelas neil kõikidel raha vastuvõtmise. Seejärel kutsus ta Vesaali linnas Auväärse Revata ja Auväärse Sabbakami abil kokku arahantide kogu, kes nimetasid Sanghakogul osalevad  700 therat.

Sanghakogul leidis aset tõsine dispuut, mis puudutas Vesālī’st pärit vajjī hõimu bhikkhude poolt esitatud 10 punkti, millega mahaasanghika tahtis vabaneda Buddha poolt etteantud bhikkhu elu reguleerivatest korraldustest.[14] Arutluse all olid alljärgnevad kümme tava (dasa kappati).

  1. Soola säilitamine sarves (siṁgilona-kappa).
  2. Söömine peale keskpäeva (dvangula-kappa).
  3. Järgmisesse külasse minemine ja teise söögikorra vastuvõtmine samal päeval (gāmantara-kappa).
  4. Täiskuu (uposatha) tseremoonia järgimine samas asulas elavatest bhikkhudest eraldi (avāsa-kappa).
  5. Ametlike toimingute läbiviimine ka siis, kui kokkutuleku läbiviimiseks vajalik bhikkhude arv ei ole piisav (anumati-kappa).
  6. Juhendaja või õpetaja pool etteantud tavade ja harjutuste järgimine isegi siis, kui need ei ole õiged (sammā) ega buddhadhammaga kooskõlas (acinna-kappa).
  7. Kääritatud (st alkoholi sisaldavate) jookide tarbimine (jalogipāna-kappa).
  8. Hapupiima joomine peale keskpäeva (amathita-kappa).
  9. Mittesobiva suurusega (st liiga suurte ja paksude) vaipade kasutamine (adasaka-nisīdam-kappa).
  10. Kulla ja hõbeda (st raha) kasutamine (jātarūpa rajata paṭiggahana kappa).

Põhiliseks arutlusaluseks küsimuseks oli ilmikutelt kulla ja hõbeda küsimine ja vastuvõtmine. Kuna kõik kümme ettepanekut olid vastuolus Buddha antud vinajaga (ja sisuliselt ka dhammaga), lükkas ettepanekut kaalunud Sanghakogu juhatus (ubbālika), mida juhatas Auväärne arahant Theera Sabbakāma (Sabbakāmī), need tagasi ning 700 Sanghakogul osalenud theerat kinnitasid juhatuse otsuse.

Mahaasanghikat esindavad üheksa bhikkhut ei olnud nõus Sanghakogu otsusega säilitada Buddha õpetuse puhtus, ning nad lahkusid protestiks Sanghakogult. Hiljem kutsusid mahaasanghika kuritegelikud ehk pahelised bhikkhud (pāpabhikkhū)[15] kokku enda sangha, mille nimetasid Suurkoguks (mahasangiti). See tõik kajastub ka Sri Lanka ürikutes „Saare kroonika“ (Dīpavaṁsa) ja „Suur kroonika“ (Mahāvaṁsa). Aastasadu hiljem kujunes mahāsāṁghika’st välja mahaajaana, mis omakorda jagunes paljudeks sektideks.

Sangha lõhele lisasid hoogu mahaasanghika koolkonnast Mahādeva poolt esitatud viis avaldust arahanti kohta. Mahādeva, kes ise ei olnud arahant ega suutnud pakkuda oma väidete tõestuseks ainsatki tõestust, spekuleeris, et:

  1.  arahantil võib esineda teadvustamata kiusatuse mõjul öine seemnepurse;
  2. arahantil võib esineda teadmatus;
  3. arahantil võib esineda kahtlus õpetuse suhtes;
  4. arahant saavutab arahantsuse teiste abiga;
  5. arahantiks võib saada hüüdes „Aho!”.

Kuna arahantiks saamine eeldab Õigesti Mõistnu ehk Buddhaga võrdse, täiusliku teadlikkuse ja sobiliku tähelepanu saavutamist, mille arahant säilitab ka teadlikult lõvi poosis (paremal küljel, üks jalg teise peal) puhates, ei saa Buddha õpetuse kohaselt sellises teadvusseisundis sperma kehast öösel väljuda.[16] Ka on Buddha õpetanud, et arahant on Buddhaga võrdselt teadmatusest vabanenud. Aga see, kel on kahtlus dhamma suhtes, ei saa arija teele isegi siseneda, rääkimata esimese džhaana saavutamisest (džhaana abil vabaneb bhikkhu tulvadest ning saavutab virgumiseks vajalikud teadmised). Arahant saavutab arahantsuse Buddha antud arija kaheksaosalist teed järgides.[17] Ainuüksi mingi hääliku hüüdmisega virgumise saavutamist ei ole Buddha üheski suttas õpetanud ja faktiliselt pole ka ainsatki sellist juhtumit teada. Arahantiks ei saada mitte hüüatuse kaudu, vaid kõlbluse, tarkuse ja keskenduse sihipärase arendamise teel. Ükski viiest väitest ei vasta autentsele Buddha õpetusele ja esindavad õige dhamma mittetundmist ning valet vaadet.

Peale teisel Sanghakogul toimunud sangha lõhenemist hakkasid tekkima erinevad koolkonnad. Need sanghad, kus ei olnud arahante, hakkasid jagama Mahādeva spekulatsioone, vaatamata sellele, et Buddha antud õpetus arahanti teest välistab kõik viis punkti ning Buddha on mitmes suttas kinnitanud, et ta ise on samuti arahant.

Kui mahaajaana allikates on sangha lõhe tekkimise rõhuasetus eeltoodud viiel Mahādeva avaldusel, siis theeravaada ajaloolised ürikud kirjeldavad mahaasanghika eraldumise põhjuseks soovi mitte kinni pidada Buddha kehtestatud juhistest.

Teisel Sanghakogul retsiteeriti läbi kogu vinaja ja dhamma ja see kestis kokku kaheksa kuud.

Kolmas Sanghakogu

Kolmas Sanghakogu (tatiya-dhamma saṁgīti) toimus Pātaliputta’s (tnp Patna) 326 e.m.a, 218 aastat peale Buddha vaibumist parinibbaanasse.[18]

Sri Lanka vanima kirjaliku allika „Saare kroonika“ (Dīpavaṁsa) kohaselt tekkis juba mahaajaana-eelsel perioodil esimesi sangha lõhestajaid matkides (anukāreṇa) lisaks 17 lõhestatud õpetust (bhinna-vādā). Esimese lõhe tekitasid mahāsāṁghika bhikkhud, kes lahkusid Buddha loodud sanghast. Hiljem kujunes mahāsāṁghikast mahaajaana, mis võttis koolkondade eristamiseks kasutusele sõna „sõiduk“ (yāna). Järgmiseks toimus kaks bhikkhude sangha lõhenemist, mille järel moodustusid gokulikā ja ekabyohārā bhikkhude sekt. Seejärel tekkis gokulikā bhikkhude vahel kaks lõhenemist, mille järel koondusid bahussutakā ja paññatti bhikkhud. Neile omakorda vastandusid cetiya bhikkhud. Viis mahāsaṁgīti bhikkhudest tekkinud sekti jaotasid ühtse õpetuse (eka-desamhi) osadeks, jätsid keerulisemad dhammad välja ja muutsid algset dhammat. Samuti eraldusid puhtast theerade õpetusest (visuddha-thera-vādamhi ehk theeravaadast) mahiṁsāsaka ja vajjiputtaka bhikkhud. Vajjiputtaka harust tekkis neli bhikkhude sekti, milleks olid: dhammuttarikā, bhaddayānikā, chandagārikā ja sammiti. Hiljem kujunes mahiṁsāsakā’st välja sabbatthavādā ja dhammaguttā. Sabbatthavādā’st kujunes kassapikā bhikkhude sekt ja kassapikā bhikkhude grupist saṁkantikā bhikkhude sekt, millest kõige lõpuks eraldusid suttavādā bhikkhud. Lisaks mainib „Saare kroonika“ veel kuut bhikkhude gruppi, milleks on: hemavatikā, rājagirikā, siddhatthā, pubba, aparaselikā ja aparo-rājagirika, kuid ei maini nende gruppide moodustumise järjekorda.

Kroonikas toodud kirjelduste kohaselt jaotasid uute sektide bhikkhud ühtse õpetuse osadeks, tõstsid ühte kogusse (nikāya) kuulunud suttad teise kogusse, jätsid keerulisemad dhammad välja ja muutsid algset dhammat, hävitades sel moel vinajas ning viies kogus säilitatud dhamma tähenduse ja sidususe (atthaṁ dhammañ ca bhindiṁsu). Mitmed tekkinud sektid lükkasid sanghast eraldumise järel tagasi teatud lõigud suttadest ja vinajast, sh Parivārapāḷi („Vinajakorvi“ kokkuvõte), kuus „Abhidhammakorvi“ osa (abhidhamma-ppakaraṇaṁ), „Paṭisambhidāmagga“ (paṭisambhidañ), „Niddesa“ ja osad Jātaka tekstidest, ning koostasid uued tekstikogud. Kuna selgitavad tekstid hüljanud bhikkhud (1) ei mõistnud enam, milline on otsene dhamma (st sõna-sõnalise tähendusega) ja milline mitte (st kaudse tähendusega, tõlgendatav) ega seda, (2) milline on täpne dhamma tähenduse ulatus ning (3) hakkasid dhammat võltsima ja Buddha suhu pandud dhammat õpetama, „hävitasid [nad sellega] suure osa [õigest dhammast] ning peitsid [dhamma tõelise] tähenduse tähtede värvi alla“.[19]

Kuna mittetheeravaada allikad pakuvad kolmandal Sanghakogul osalenud koolkondade kohta Dīpavaṁsa kroonikast pisut erinevaid loendeid, puudub osalenud koolkondade osas üks ja kindel seisukoht.

Sanghakogu toimumise ajal oli Magadha kuningriiki juba 17 aastat valitsenud kuningas Priyadarśin Ašoka (Dhammāsoka), kes oli Kalinga osariiki (tnp Odisha) vallutamise järel masenduses, kuna mõistis verega kaetud maa võidu tühisust. Olles Auväärse Nigrodha Theera käe all läbinud „Appamādavagga“ („Mittehooletuse grupi“) õpingud, sai kuningas Ašoka’st Buddha õpetuse järgija.

Kuningas õppis ka Auväärse arahanti, Moggaliputta Tissa Theera käe all. Hiljem kutsus Ašoka kõik bhikkhud Pātaliputtas asuva Asokārāma templi juurde kokku ja küsitles Auväärse Moggaliputta Theera juuresolekul kõikidelt bhikkhudelt dhammaga seotud küsimusi. Arahant Moggaliputta Theera kinnitas, et vaid vibhajjavāda ehk analüütiline õpetus (= theeravaada) on Buddha õige õpetus (Buddha iseloomustas ennast kui vibhajja-vādī) ja valesid vaateid omavad ning valedel põhjustel sanghas elanud 60 000 bhikkhut arvati sealsamas sanghast välja.

Hiljem peeti Auväärse Moggaliputta Tissa Theera juhtimisel Pātaliputtas asuvas Asokārāma templis kolmas Sanghakogu, milles osalesid Moggaliputta Tissa Theera poolt väljavalitud 1000 arahanti, kes kõik olid saavutanud kuus üleloomulikku võimet (iddhi). Sanghakogu eestseisjaks oli kuningas Ašoka.

Sanghakogu kestis 9 kuud. 72 aastane Auväärne arahant Moggaliputta Tissa Theera koos 1000 arahantiga koostasid väärasid vaateid selitava „Vaidlusalused teemad“ (Katthāvatthuppakaraṇa), mis on „Abhidhammakorvi“ seitsmes raamat ja mille hiljem osad mittetheeravaada õpetuste järgijad tagasi lükkasid.

Kolmanda Sanghakogu olulisimaks sündmuseks oli paalikeelse Tipiṭaka lõplik kokku panemine ja kinnitamine. Kuna Buddha õpetas dhammat maagadhi (māgadhi) keeles ja sellel põhinevates „pool-maagadhi keeltes“ (ardha-māgadha-bhāsā) ehk murretes, pandi ka tema õpetused kirja māgadhi keeles. Hiljem hakati maagadhi keelt nimetama paali keeleks.[20]

Sanghakogu lähetas üheksale ümberkaudsele maale üheksa vanembhikkhut (thera) levitama õiget dhammat ja vinajat. Üks nendest oli Ašoka poeg, Auväärne Mahinda Thera, kes viis Sri Lankale Tipiṭaka ehk „Kolm korvi“: „Vinajapiṭaka“, Suttapiṭaka ja Abhidhammapiṭaka, ning ka viimase Sanghakogu koostatud kirjalikud selgitused. Kõik Sri Lankale saadetud tekstid on säilinud 2500 aasta jooksul täielikult kuni tänase päevani ja on endiselt Buddha algupärase sangha (theeravaada) peamine õpetuste allikas. Mahaajaana ja hinajaana olid tol ajal ikka veel tundmatud terminid.

Ürikutes on mainitud ka ühte vanemaealist (purāṇa) bhikkhut (või bhikkhut nimega Purāṇa?), kes keeldus Sanghakogul osalemast, öeldes, et theerade poolt säilitatud dhamma-vinaya ei too talle kasu. Sellise, suhteliselt ebaolulise tõiga äratoomine kroonikates viitab tolle aja kroonikute faktitäpsusele.

Järgmised kolm Sanghakogu

Peale kolmandat Sanghakogu on toimunud veel kolm Sanghakogu.

Neljas Sanghakogu (catuttha-dhamma saṁgīti) toimus Sri Lankal, Purušapuras, Gandhāras, kuningas Vaṭṭagāminī Abhaya (29.-17. a e.m.a) valitsemisajal. Sanghakogu juhatas Mahā Theera Rakkhita ja kogunemisel osales 500 hästiõppinud bhikkhut. Sanghakogul retsiteeriti läbi kogu Tipiṭaka ja ka selgitused (aṭṭhakathā). Selleks ajaks olid kõik õpetustekstid juba kirja pandud. 12 aastat näljahäda oli põhjustanud sanghas mitmeid küsimusi, mida kogunemisel ka arutati.

Sarvastivaada tekstide kohaselt olla 78. a m.a.j Kundalban’is (Kashmiiris) toimunud Buddha sanghast välja astunud sarvastivaadide (sabbatthivāda ehk  hetuvada ehk yuktivada) kokkutulek, kus olla arutletud varasemast praakritist tõlgitud ja süstematiseeritud Abhidharma tekste. Tol ajal olla koostatud 300 000 salmi ja üle 9 miljoni selgituse ning kohtumine olla kestnud kokku tervelt 12 aastat. Maailma üks silmapaistvam budoloog, professor Etienne Lamotte, on kogutud tõendite põhjal järeldanud, et tegelikkuses sellist kokkutulekut ei ole toimunud.[21] Sarnasele seisukohale on jõudnud ka teised sarvastivaada tekste ja ajaloolisi fakte kõrvutanud uurimused.

Viies Sanghakogu (pañcama-dhamma saṁgīti) toimus 1871. a Birmas, Mandalays. Sanghakogu kokkukutsumise eesmärgiks oli kõikide tekstide läbiretsiteerimine, et teha kindlaks, kas nendes esineb palmilehtedele kirjutatud tekstidega võrreldes muutusi, moonutusi või lisandusi ning kas kõik suttad on muutumatuna algsel kujul säilinud. Sanghakogu eestseisjaks oli kuningas Min-Don-Min ja sellest võtsid osa 2400 õppinud bhikkhut. Retsiteerimine ja tekstide võrdlemine kestis kokku 5 kuud. Sanghakogu juhatajateks olid kordamööda Auväärne Mahā Theera Jāgarābhivaṁsa, Auväärne Narindabhidhaja ja Auväärne Sumaṁgala Sāmī. Kogu paalikeelne Tipiṭaka kirjutati 5 kuu jooksul ka bhikkhude ja paljude oskuskäsitööliste poolt birma tähestikus 729 marmortahvlile, mida hoitakse miniatuursetetes tšeetijates[22] Mandalay mäe jalamil Kuningas Mindonmin Kuthodaw templis, mis on ka tuntud kui maailma suurim raamat.

Kuues Sanghakogu (chaṭṭha-dhamma saṁgīti) toimus 1954. a mai kuus, Birmas. Birma peaminister U Nu andis loa ehitada Suur Passana koobas (maha-passana-guhā), mis sarnanes Indias Rājagaha’s asuva Sattapanni koopaga (sattapanni-guhā), kus toimus esimene Sanghakogu.

Kuuenda Sanghakogu kokkukutsumise eesmärgiks oli Buddha õpetatud autentse dhamma-vinaja ülekinnitamine ja säilitamine. Alates Birma koloniseerimisest brittide poolt (1826-1948) hakkas Buddha õpetus Birmas vaibuma, mistõttu püstitati Sanghakogu üheks eesmärgiks ka buddhadhamma levitamine.

Kokku osales kuuendal Sanghakogul 2500 theeravaada bhikkhut 8-st riigist: Birma, Tai, Kambodža, Laos, Vietnam, Sri Lanka, India ja Nepaal. Kuuenda Sanghakogu toimumise ajaks oli paalikeelne Tipiṭaka suuremas osas tõlgitud osalejariikide emakeelde (v.a India).

Kõikidele dhamma ja vinajaga seotud küsimustele vastamise ülesanne anti Auväärsele Mahasi Sayadaw’le. Sanghakogu täitis oma eesmärgi edukalt ning lõppes 1956 aasta täiskuu (vesākha) päeval, mil täitus 2500 aastat Buddha lahkumisest ehk suurest lõplikust virgumisest (mahā-pari-nibbāna).

Kõik kuus Sanghakogu – millest esimesed kolm toimusid Indias, neljas Sri Lankal ja kaks viimast Birmas – on olnud autentse Buddha dhammavinaya puhtuse säilitamise ja selle jätkumise seisukohast hindamatu väärtusega.

Tabel 6: Suurkogud

Aeg, koht, toetaja

Kokkuvõte

I Sanghakogu

(paṭhama sangāyanā ehk paṭhama sangīti)

•       Toimus kolm kuud peale Buddha parinibbaanat 544. a e.m.a Magadha pealinna Rājagaha (tnp Rajgir) lähedal asuvas Sattapanni koopas (sattapanniguhā)

•       Kokkukutsujaks ja läbiviijaks oli Mahā Kassapa Thera

•       Eestseisjaks oli Magadha kuningas Ajātasattu

•       Osales 500 arahanti

•       Kestis 7 kuud

1.     Kogu Buddha antud dhamma-vinaya koondati kokku, Ānanda retsiteeris 7 kuud buddhadhammat ja Upāli kandis ette vinaja osa, mille tõelevastavus ja autentsus kinnitati 500 arahanti poolt. Abhidhamma õpetus (mātikā) oli ilmselt tol ajal arvatud dhamma alla.

2.     Kõik tekstid jaotati 18 retsiteerijate grupi (dīgha-bhāṇaka, majjima-bhāṇaka jne) vahel ära ja nende ülesandeks sai elu lõpuni selle teksti sõna-sõnaline meelespidamine. „Dīgha-nikāya“ säilimise vastutus usaldati Ānandale, „Majjima-nikāya“ Auväärsele Sāriputta theerale, „Saṁyutta-nikāya“ Auväärsele Mahā Kassapa theerale ja Aṁguttaranikāya Auväärsele Anuruddha theerale (ja nende õpilastele).

3.     Sanghakogu täpse kirjelduse leiab „Vinajakorvi“, Khandhaka raamatu Cullavagga osast.

II Sanghakogu

(dutiya-dhamma saṁgīti)

•       Toimus 100 aastat pärast esimest Sanghakogu (444. a e.m.a), Vesaali (Vesālī) linnas asuvas Vālikārāma klooster-templis

•       Juhatas Auväärne Sabbakāma (Sabbakāmī)

•       Eestseisjaks oli Magadha kuningas Kālāsoka

•       Osales 700 bhikkhut

•       Kestis 8 kuud

1.     Mahaasanghika (mahāsaṁghika) koolkonna vajjī hõimust pärit bhikkhude esitatud 10 muudatusettepanekut tunnistati arahant theera Sabbakāma (Sabbakāmī) poolt eksimuseks ja vinaja rikkumiseks, ega saanud Sanghakogu heakskiitu.

2.     Kogu dhamma-vinaya retsiteeriti 8 kuu jooksul 700 theera poolt läbi.

3.     Tekkis spekulatiivse vaatega uus sekt (vetulyavāda), mille loojateks olid vajjī bhikkhud.

4.     Mahaasanghika lahkus Buddha loodud sanghast.

5.     Buddha loodud sangha jagunes mahaasanghika eeskuju järgides 18 koolkonnaks, millest 12 olid sthaviravaadid ja 6 mahasangikavaadid.

III Sanghakogu

(tatiya-dhamma saṁgīti)

•       Toimus 326. a e.m.a Pātaliputtas asuvas Asokārāma templis

•       Juhatas Auväärne arahant Moggaliputta Tissa Thera

•       Eestseisjaks oli kuningas Ašoka ehk Dhammāsoka

•       Osales 1000 üleloomulikke võimeid omavat bhikkhut

•       Kestis 9 kuud

1.     Sanghast arvati välja ligi 60 000 askeeti, kes olid imbunud sanghasse, kel olid valed vaated, ei pidanud kinni vinajast või olid sanghas vaid isikliku kasu ja au pärast.

2.     Auväärne Moggaliputta theera koostas Katthāvatthuppakaraṇa, mis lisati „Abhidhammakorvi“ seitsmendaks raamatuks.

3.     Korrati üle nii vinaja, suttad kui abhidhamma (vinaya, sutta, mātikā) ja kinnitati lõplikult kolme piṭaka sisu.

4.     Sanghakogu lähetas üheksale maale dhamma kuulutajad.

IV Sanghakogu

(catuttha-dhamma saṁgīti)

•       Toimus 100. a e.m.a Sri Lankal, Anuradhapura Mahāvihara’s, Ālokalena koopas (tnp Matale lähedal)

•       Eestseisjaks oli kuningas Vattagāmanī

•       Osales 500 bhikkhut

1.     Sanghakogu arutas Sri Lankat 12 aastat laastanud näljahäda mõjusid.

2.     Teisel Sanghakogul tekkis spekulatiivse vaatega uus sekt (vetulyavāda = sarvāstivāda). Legendi kohaselt kutsusid selle uue sekti loojad vajjī bhikkhud 78. a m.a.j ühes väikeses Kashmiris kokku oma suurkogu (mahāsaṁgīti).

V Sanghakogu

(pañcama-dhamma saṁgīti)

•       Toimus 1871. a novembris Birmas, Mandaleis, kuningas Mindoni valitsemisajal

•       Juhtisid Auväärsed Mahāthera Jāgarabhivaṁsa, Narindabhidhaja ja
Mahāthera Sumangalasāmi

•       Osales 2400 bhikkhut

•       Kestis 5 kuud

1.     Eesmärk oli kõikide tekstide ühine läbiretsiteerimine kindlustamaks nende muutumatuna säilimise.

2.     Kogu Tipiṭaka kirjutati 729 marmortahvlile.

VI Sanghakogu

(chaṭṭha-dhamma saṁgīti)

•       Toimus 17. mai 1954. - 24. mai 1956. a Birmas, Yangoonis, Kaba Aye’s, Suures Passana koopas (maha passana guhā)

•       Juhtisid Auväärsed Nyaung Yan Sayadaw, Sobhana, Mingun Sayadaw,
ja Vicittasarabhivaṁsa

•       Osales 2500 bhikkhut

•       Eestseisjaks oli Birma peaminister  U Nu

•       Kestis 2 aastat

1.     Põhjuseks on autentse Buddha dhamma-vinaja kinnitamine, säilitamine ja propageerimine.

2.     Kokku osales sellel Sanghakogul 2500 theeravaada bhikkhut kaheksast riigist: Birmast, Taist, Kambodžast, Laost, Vietnamist, Sri Lankast, Indiast ja Nepaalist.

3.     Kuuenda Sanghakogu toimumise ajaks oli Tipiṭaka suuremas osas tõlgitud osalejariikide emakeelde, v.a India.

4.     Sanghakogu lõppes kahe aasta pärast päeval, mil täitus 2500 aastat Buddha lõplikust vaibumisest.

[1] „alaṁ, āvuso, mā socittha; mā paridevittha. sumuttā mayaṁ tena mahāsamaṇena; upaddutā ca mayaṁ homa – idaṁ vo kappati, idaṁ vo na kappatīti. Idāni pana mayaṁ yaṁ icchissāma taṁ karissāma, yaṁ na icchissāma na taṁ karissāmā ti.“ – Vinayapiṭaka, Khandhaka, „Cūḷavagga 21“; „Pañ­casati­kak­khan­dhaka“ Kd 21. Hilisemate selgituste kohaselt oli Subhadda’l vana vimm Buddha suhtes, kuid ilmselt ei olnud ta ainus väheste teadmistega vinaja juhistest vabaneda ihkav bhikkhu. 

[2] Esimest Sanghakogu kirjeldavad „Pañcasatikakkhandhaka“ Vin Kd 21 ning Mahāparinibbānasutta DN 16, aga ka „Vinajakorvi selgitus“ („Samantapāsadikā“); Mahāvaṁsa; Dīpavaṁsa; „Mahāvastu“; ja tiibeti „Dulvā“.

[3] evaṁ me sutaṁ ehk „nii ma kuulsin“ või „nii olen ma kuulnud“ viitab Buddha nõbule, Ānanda Theerale, kes kandis Rājagahas (tnp Rajgir), Vebhāra mäe nõlval asuvas Sattapanni koopas (sattapanniguhā) toimunud esimesel Sanghakogul ette kõik Buddha õpetatud suttad, mida ta 40 aasta jooksul Buddhaga koos olles oli kuulnud. Kõikide ettekantud õpetuste õigsust kinnitasid kohalviibinud 500 arahanti ja need talletati kirjalikult (ilmselt peale teist Sanghakogu) Tipiṭaka teises korvis ehk „Suttakorvis“ (Suttapiṭaka). Kuna hiljem kirjutatud ja Buddha suhu pandud sanskritikeelsete suutrate algus (evaṁ mayā śrutam) jäljendab paalikeelsete algtekstide ehk suttade algust, ei saa seda enam kasutada autentsuse mõõdupuuna.

Mõned teadlased ja budoloogid kahtlevad, kas Ānanda oli tõepoolest isiklikult kohal kõikide suttade edasiandmise juures. Nad pakuvad välja, et suttade tüüpiline alguslause „Nii olen ma kuulnud“ (evaṁ me sutaṁ) võib viidata võimalusele, et Ānanda kuulis neid õpetusi mitte ainult otse Buddha suust, vaid ka teistelt õpetlastelt või kaaslastelt. Sellel seisukohal on nii poolt kui vastuargumente.

1.    Vinaja kirjeldused. Vinajas toodud suttade ettekandmise kirjeldus pigem ei toeta neid kahtluseid. Vinaja annab üheselt mõista, et Ānanda kuulis õpetusi otse Buddhalt. Ānanda oli Buddha lähedane kaaslane ja isiklik abiline, kes saatis Buddhat kõikjal.

2.    Suhtlemistava. Asjaolu, et Ānanda räägib endast kolmandas isikus (nt kasutades väljendeid nagu „Auväärne Ānanda läks varahommikul…“, vt Ānandasutta SN 8.4), ei tähenda tingimata, et ta kuulis õpetust kelleltki teiselt. See on pigem peegeldus tollase aja viisakast ja formaalsest suhtlemiskultuurist ning traditsioonilisest, kus austatud isikuid kõnetati kolmandas isikus. Buddha rääkis endast samuti kolmandas isikus, kasutades väljendeid „Tathaagata“ või „Auväärne“. Kolmandas isikus rääkimise on osa tolle aja traditsioonilisest suhtlusviisist, mitte otsene tõend selle kohta, et Ānanda kuulis õpetust kelleltki teiselt.

3.    Korduvus. Kuna suttade algus: „Nii olen ma kuulnud…“ kordub suttast suttasse ega erine, pole alust ka arvata, et ühte suttat kuulis Ānanda Buddhalt, teist aga mitte.

4.    Otsekõne. Suttades kõneleb Buddha Ānanda’ga otse ja annab talle juhiseid (nt Mahāparinibbānasutta DN 16 jt). Osad suttad on isegi nimetatud Ānanda järgi (Ānandasutta SN 9.5, 22.159; AN 4.174 jt).

5.    Täpsus. Arvestades tolle aja dhamma sõna-sõnalise edasiandmise täpsuse olulisust – mille vajalikkust ka Buddha korduvalt rõhutas – ning sutta alguses toodud põhjalikku selgitust sellest, millal, kellega koos, kus kohas ja kellele oli sutta antud – millest osad avaldatud tõigad on õpetuse ja selle edastamise seisukohaselt täiesti ebaolulised –, pole põhjust arvata, et Ānanda võis kuulda dhammat kelleltki teiselt, kuid jättis selle, kui väga olulise fakti, mainimata.

Siiski on mõningaid suttaid, mille puhul pole võimalik kindlalt väita, et Ānanda viibis nende andmise juures. Näiteks, fraasiga  evaṁ me sutaṁ algav „Dhammaratta pöörlemapanemise sutta“ (Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11) kirjeldab Buddha esimest õpetust, mil Ānanda polnud sanghaga veel liitunudki. See tõik viitab asjaolule, et osad suttad on edasi antud (1) suulise pärimusena, (2) teiste munkade mäletamise vahendusel, mitte otsese pealtnägija ja juuresolija tunnistusena. Suttade alguses esinev fraas evaṁ me sutaṁ viitab taolistel juhtudel pigem suulise pärimuse traditsioonile.

Sellegipoolest jääb üldiseks seisukohaks, et Ānanda oli Buddha õpetuste peamine ja otsene edastaja.

[4] Mahāgopālakasutta MN 33 Dutiyapāpaṇikasutta AN 3.20; Senāsanasutta AN 10.11; Gopālasutta AN 11.17; Caṅkamasutta SN 14.15 jt.

[5] Buddhaghosa, Samantapāsādikā („Vinayapitaka selgitus“), „Sumangala-vilāsinī aṭṭhakathā“ ja „Sumangala-vilāsinī tika“.

[6] 18 retsiteerijate gruppi olid: dīgha-bhāṇaka, majjhima-bhāṇaka, saṃyutta-bhāṇaka, aṁguttara-bhāṇaka, khuddaka-bhāṇaka, pārājikā-bhāṇaka, pācittiya-bhāṇaka, cullavagga-bhāṇaka, mahāvagga-bhāṇaka, parivāra-bhāṇaka, dhammasaṁganī-bhāṇaka, vibhaṁga-bhāṇaka, kathāvatthu-bhāṇaka, puggala-bhāṇaka, dhātukathā-bhāṇaka, yamaka-bhāṇaka, paṭṭhāna-bhāṇaka ning jātaka-bhāṇaka, vt „Sumangala-vilāsinī aṭṭhakathā“ ja „ Sumangala-vilāsinī ṭīkā“.

[7] Samal seisukohal on ka Buddhaghosa, vt „Samanta-pāsādikā“, Vol. III, London: PTS, lk 284.

[8] Mõlemad kuuluvad tiibeti kaanoni I ossa (II osa on „Tandžur“, mis sisaldab I osa selgitusi).

[9] „tehi c’aññehi therehi katakiccehi sādhuhi pañcasatehi therehi dhammavinayo ca saṁgīto. therehi katasaṁgaho theravādo ’ti vuccati.“ – Dīpavaṁsa IV, 10 (paali: lk 42, ingl: 134).

[10] Mahāvaṁsa III, 40. 

[11] Buddhaghosa, Samantapāsādikā, Vol. I, London: PTS, lk 30.

[12] Dīpavaṁsa V, 29 (paali: lk 36, ingl: lk 140) kohaselt toimus Sanghakogu Vesālī’s, Kutāgārasāla’s.

[13] Teist Sanghakogu kirjelduse toob ära Vinayapiṭaka „Sattasatikakkhandhaka“ Kd 22.

[14] Vinayapiṭaka, „Pañcasatikakkhandhaka“ Kd 21.

[15] Dīpavaṁsa V, 30 (paali: lk 36, ingl: lk 140). pāpa kuri, halb, paheline.

[16] „Muṭṭhassatisutta“ AN 5.210.

[17] Vt DVE, III osa, ptk „Arija tee (ariya-magga)“.

[18] Kolmandat Sanghakogu kirjeldavad Mhv. v. 231 81, Dpv vii.16jj., 39jj ja Sp. i. 57ff.

[19] Dīpavaṁsa V. 33-54 (paali: lk 36-38, ingl: 140-142).

[20] Vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Dhamma“.

[21] Etienne Lamotte, (1976), The Teaching of Vimalakīrti (Vimalakīrtinirdeśa), London: PTS, lk. xciii.

[22] cetiya – tšeetija, tavaliselt küla või linna lähedal asuv austuse avaldamise koht või objekt, pühakoda või pühamu, milleks võib olla kas püha puu (nt virgumispuu), hauaküngas või thuupa ehk monument (thūpa).

Tagasi üles