Sangha tekkimine
Ilmikute sangha tekkimine
Kui Buddha istus kaheksandal nädalal peale virgumist ājāyatana puu (ladina k: Budhanania Latifolia) all virgumisjärgses õndsuses, möödusid sealtkandist kaupmehed Tapussa ja Bhallika, kes annetasid Buddhale riisikooke ja meepalle (manthañca madhupiṇḍikañca). Kui Buddha oli nende annetuse vastu võtnud, palusid mõlemad mehed, et Buddha annaks neile elu lõpuni varjupaiga:[1]
Meie, Ülim, otsime kaitset kõigeväelises ja dhammas. Kohelgu kõigeväeline meid kui ilmalikke jüngreid, kes otsivad tänasest kuni surmani omale kaitset.
Buddha nõustus ja andis neile varjupaiga nii endas kui dhammas. Kui Tapussa ja Bhallika läksid sangha puudumise tõttu vaid kahekordse ehk Buddha ja dhamma kaitse alla, siis sellest päevast alates said kõik soovijad minna kolmekordse ehk Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla. Nii sai sel päeval alguse ilmikjärgijate sangha ja Tapassu’st ja Bhallika’st said esimesed Buddha ilmikjärgijad.
Bhikkhude sangha kujunemine
Bhikkhude ehk ordineeritud meesliikmete sangha alguslugu on toodid „Vinajakorvis“[2], kus jutustatakse rikkast kaupmehe pojast Yasa'st, kes elas kolmes lossis, millest üks oli elamiseks külmal aastaajal, teine kuumal aastaajal ja kolmas vihmaperioodil. Kogu vihmaperioodi veetis ta lossist lahkumata koos kaunite naismuusikutega ja sai osa kõikvõimalikest naudingutest. Kord öösel ärgates nägi ta põrandal läbisegi magavaid naistantsijaid ja muusikuid, pikad juuksed sassis, sülg suust voolamas. Selline vaatepilt meenutas talle kalmistut. Näinud keha tõelist olemust, otsustas Yasa rikkusest ja koduelust loobuda ja astus kodutuellu. Ta läks Isipatana Hirveparki ja kohtus Buddhaga. Rääkides Buddhale enda kogemusest, lausus Yasa: „Milline masendus, tõepoolest, milline piin, tõepoolest!“[3] Buddha selgitas Yasa’le, et see ei ole ei masendus (upadduta) ega piin ehk rõhuvus (upassaṭṭha) ning õpetas talle dhammat, nelja arija tõde ja arija kaheksaosalist teed, misjärel tekkis Yasa’l dhammasilm (dhamma-cakkhu).
Kui Yasa isa märkas poja puudumist, saatis ta teenrid teda nelja ilmakaarde otsima ja suundus ise Isipatana Hirveparki. Peale Buddhaga kohtumist ja dhamma kuulamist läks Yasa isa Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla, olles ilmikmehena esimene kolmekordse kaitse alla mineja.
Kuigi Yasa ema muretses kodus poja pärast, mõistis isa, et kõikide kannatuste lakkamine ja virgumine on olulisem ning nõustus poja maisest loobumise sooviga. Lahkudes palus Yasa isa Buddhal tulla järgmisel päeva tema majja sööma, millega Buddha ka nõustus. Sama päeva õhtul avaldas Yasa soovi saada maisehüljanuks (pabbajja) ja täispühitsuse (upasampada), mille peale Buddha vastas:
Tule, bhikkhu, hästiselgitatud on dhamma,
ela brahmalikus käitumises täieliku dukkha lõppemiseni!
Sel ajal oli maailmas koos Buddhaga kokku 7 arahanti.[4]
Kui Buddha oli Yasa ema ja naisega kohtunud ning neile dhammat õpetanud, palusid ka nemad Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla minemist, mille Buddha ka neile andis. Nii said Yasa emast ja endisest naisest esimesed ilmikust naisjärgijad, kelle puhul Buddha kasutas kaitse alla minemise kolmekordset vormelit.
Kui Yasa sõbrad Vimala, Subāhu, Puṇṇaji ja Gavampati kuulsid, et Yasa on vastu võtnud kollase rüü ning läinud koduelust kodutuellu, mõistsid nad, et tegemist ei saa olla tavalise dhamma ja vinajaga. Olles kohtunud Buddhaga ja kuulnud Temalt õiget dhamma-vinajat, mõistsid nad:
Kõik, mis on tekkimise dhamma [objekt], on lakkamise dhamma.[5]
Buddha juhtis ka Yasa neli sõpra virgumisele. Sel ajal oli maailmas kokku 11 arahanti.[6]
Sõnum Auväärse Yasa ja tema nelja sõbra virgumisest jõudis Yasa sõprade kõrvu, misjärel liitusid sanghaga veel 50 Yasa sõpra, kes samuti Buddha juhendatud õige dhammavinaya teostamise läbi virgusid. Sel ajal oli maailmas koosBuddhaga kokku juba 61 arahanti.[7]
Tol ajal liitusid sanghaga tuhanded joogid, kes olid terve elu keskendust harjutanud ning kel oli „silmis vaid vähene mustus“.[8] Mitmed suttad kirjeldavad juhtumeid, kus Buddha andis võrdsete meeleomadustega bhikkhude grupile dhammat, mille tulemusel tekkis bhikkhudel mõistmine – nad vabanesid täielikult tõelise olemasolu vahetut nägemist takistavast meelemustusest, virgusid ja said arahantideks. Näiteks, toob Vinaja ära loo sellest, kuidas üsna pea peale virgumist jõudis Buddha Uruvelā ja kohtas seal elavat kolme tulekummardajast venda. Askeet Uruvelā Kassapa oli viiesaja, Nadī Kassapa kolmesaja ja Gayā Kassapa kahesaja askeedi juht. Kui Buddha palus Uruvelā Kassapa käest luba jääda üheks ööks seal asuvasse tulemajja (agyāgāre), selgitas Uruvelā Kassapa, et tolles majas elab müütiline naagade (madude) kuningas (nāga-rājā) ja ta ei soovi, et Buddha viga saaks. Kui Buddha oma palve kolmandat korda esitas, Kassapa nõustus. Järgmisel hommikul väljus Buddha tulemajast hoides naagat almuskausis. Seda nähes arvas Uruvelā Kassapa, et tegemist on küll suure ja võimsa erakränduriga, kuid uskus siiski edasi, et vaid tema on täiuslik arahant, mitte Buddha. Uruvelā Kassapa palvel peatus Buddha Kassapa erakla lähedal metsasalus. Näinud päevast päeva Buddha kõrval elades Buddha võimeid, mõistis Uruvelā Kassapa, et oli end ekslikult pidanud arahantiks ning palus Buddhalt luba hakata tema järgijaks, millega Buddha ka nõustus. Kõik Uruvelā Kassapa järgijad, nagu ka teised kaks venda ja nende järgijad, usaldasid Buddha täielikult ning liitusid Buddha sanghaga. Kui Buddha õpetas neile, et kõik kuus võimet on tuli, mis kõrvetab kire, viha ja pettekujutluseleekidega ja tekitab kannatusi, milleks on sünd, vanadus, surm, lein, hala, valu, pahameel ja ahistus, saavutasid kõik 1000 endist tulekummardajat virgumise.[9]
Bhikkhunide sangha kujunemine
Kui bhikkhude sangha alustas Buddha ise, siis bhikkhunide ehk ordineeritud naisjärgijate sangha loomisel mängis Ānanda jõulist rolli. „Gotamī sutta“[10] kohaselt taotles Buddha kasuema Mahāpajāpatī Gotamī Kapilavatthu linnas esimese naisena Buddhalt dhamma ja vinaja väljaõpet ning kodutuellu astumist ehk bhikkhuni pühitsuse saamist, kuid Buddha keeldus ja ütles Gotamī’le, et too ei kutsuks enam naisi sanghaga liituma. Kui Buddha oli kolm Gotamī järjestikust liitumispalvet tagasi lükanud, kummardas kurb ja pisarais Gotamī Buddha ees ning lahkus. Kui Buddha oli liikunud Kapilavatthu’st Vesālī’sse, laskis Mahāpajāpatī Gotamī enda juuksed maha lõigata, riietas enda rüüsse ja rändas samuti koos mitme saakja naisega Vesālī’sse. Nuttes, paistes jalgadega, üleni tolmune, armetu ja kurb, jäi ta seisma saali väravate juurde, kus Buddha viibis. Auväärne Ānanda sai sellest teada ja läks kaastundest Buddha juurde paluma, et Buddha siiski ümber mõtleks ning lubaks naistel dhammat ja vinajat õppida ning kodutuellu astuda. Buddha keeldus taas, öeldes, et aitab palumisest ning et naiste liitumist sanghaga ei ole vaja propageerida. Ānanda esitas seejärel teist korda sama palve ja sai seegi sai Buddhalt eitava vastuse ning juhise naiste sanghaga liitumise toetamise lõpetamiseks. Buddha vastus jäi samaks ka siis, kui Ānanda oma palve kolmandat korda esitas. Mõistmata, miks on Buddha juba kuus korda keeldunud naistele dhammat ja vinajat õpetama, küsis Ānanda, kas naised on üldse võimelised saavutama vooguastunu, ükskordnaasja, mittenaasja ja arahanti vilja, mille peale vastas Buddha, et on küll. Seejärel meenutas Ānanda Buddhale, kuidas Mahāpajāpatī on olnud Talle noorpõlves hooldajaks, kasvatanud Teda ja toitnud oma rinnaga,ning esitas Buddhale veelkord (seitsmendat korda) palve võimaldada Mahāpajāpatī bhikkhuniks pühitsemist, millega Buddha lõpuks soostus.[11] Pühitsemise tingimuseks seadis Buddha Mahāpajāpatī Gotamī poolt kaheksa olulise dhamma vastuvõtmise (aṭṭha garudhamme paṭiggaṇhāti), millesse bhikkhuni peab suhtuma kuni elu lõpuni lugupidavalt (garukaroti), südamlikult (mānetabba), lahkelt (māneti), olema austanud [minevikus] (pūjetabba) ja austusega [olevikus ja tulevikus] (pūjeti), ja need on alljärgnevad:
1. Bhikkhuni, isegi kui ta on olnud pühitsetud sada aastat, peab kummarduma pühitsetud bhikkhu ees, isegi kui bhikkhu pühitseti äsja samal päeval. Bhikkhuni peab bhikkhu ees püsti tõusma, tervitama teda kokkupandud peopesadega ja järgima tema suhtes õiget etiketti.
1. Bhikkhuni ei tohi alustada vihmaperioodi retriiti (vassa) ilma bhikkhudeta.
2. Igal nädalal peavad bhikkhunid bhikkhu sanghalt ootama kahte dhammat: täiskuupäeva juhendamist (uposathapucchakañca) ja nõuandvat pöördumist (ovādūpasaṁkamanañca).
3. Peale vihmaperioodi retriidi lõppu (vassaṁ-vuṭṭhāya) peavad nunnad kutsuma kokku mõlemad sanghad (ubhato-saṁghe), st nii bhikkhude kui bhikkhunide sangha, seoses kõigega, mida sel ajal oli nähtud või kuuldud või kahtlustatud (diṭṭhena vā sutena vā parisaṁkāya vā).
4. Olulise dhamma [st raske eksimuse] sooritanu (garudhammaṁ ajjhāpannāya) bhikkhuni peab mõlema, nii bhikkhude kui bhikkhunide sangha ees läbima poolekuuse meeleparanduse ehk eksimuse kahetsuse (pakkha-mānatta)[12].
5. Bhikkhuni, kes on teise vassa jooksul treeninud kuut dhammat, treeningreegleid (sikkhita-sikkhāya = sikkhā-pada) ja meelt (sikkha-māna), peaks otsima mõlema sangha täispühitsust (upasampadā).
6. Bhikkhuni ei tohiks ühelgi moel bhikkhut ära kasutada või solvata.
7. Alates sellest päevast on bhikkhunidel keelatud bhikkhude arvustamine, kuid bhikkhudel ei ole keelatud bhikkhunide arvustamine.
Mahāpajāpatī Gotamī võttis vastu kaheksa olulist dhammat ja nõustus neid järgima elu lõpuni, misläbi sai temast esimene bhikkhuni. Kui Ānanda läks Buddhale teatama Mahāpajāpatī Gotamī nõustumisest järgida kaheksat olulist dhammat, selgitas Buddha, et kui naised ei oleks astunud kodutuellu ega hakanud järgima Tathaagata kuulutatud dhammat ja vinajat (tathāgatappavedite dhammavinaye), oleks brahmalik käitumine jäänud kestma (brahmacariya abhavissa) 1000 aastat, kuid nüüd pole see enam võimalik ja õige õpetus kestab vaid 500 aastat. Sutta lõpus võrdleb Buddha naiste sanghaga liitumise mõju (1) perega, kus on vähe mehi ja palju naisi, mistõttu on see röövlitele ja varastele kerge saak, (2) riisipõldu ründava valgeluu haigusega ja (3) suhkruroopõldu ründava punase mädanikuga, mis hävitavad kogu põllu, ning selgitab, et nii nagu ettevaatlik inimene ehitab ettevaatusabinõuna suure tammi järve ette, nii on ka kaheksa olulise dhamma vastuvõtmine ettevaatusabinõu, mida bhikkhuni ei tohi dhamma-vinaya säilimise nimel kuni elu lõpuni mitte mingil juhul ületada.
Aja jooksul suri aga bhikkhunide sangha välja ja kahe thera poolt esimesel Sanghakogul edastatud vāda ehk autentne dhamma-vinaja suudeti päästa ning muutumatuna säilitada, mistõttu on ka täna võimalik asuda järgima ajaloolise Gootama Buddha õpetatud dhammat ja vinajat.
Nii vinaja kui suttade[13] kohaselt peab bhikkhuni pühitsemine vastama Buddha antud juhistele, mille eeltingimuseks on bhikkhunide sangha olemasolu. Kuna theeravaadas suri bhikkhunide sangha välja, ei pühitsetatheeravaada maades naisi bhikkhunideks ega tunnista bhikkhunidele antud pühitsusi, kuna hilisemad pühitsused pole „Vinajakorvis“ ja „Suttakorvis“ toodud nõuetega kooskõlas. Samas nõustuvad theeravaada maad samalaadsete naisjärgijate ehk mešide [Tais: mae chee, Birmas: thilashin] sanghaga, mille liikmed järgivad kümmet treeningjuhist (dasa-sikkhāpada)[14]. Mešide ja thilashinide elustiil sarnaneb paljuski bhikkhunide varasemale elustiilile, näiteks käivad nad hommikul almuseid kogumas, ohjavad võimeid, arendavad teadlikkust ja džhaanades keskendust ning püüdlevad virgumisele.
[1] Mahākhandhaka Kd 1, 4. „Rājāyatanakathā“; „Chaṭṭha vagga“ AN 1.248–257. Mõnikord peetakse seda kohtumist Buddha esimeseks suttaks.
[2] Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1 („Pabbajjākathā“).
[3] „upaddutaṁ vata bho, upassaṭṭhaṁ vata bho ti.“ – Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1 („Pabbajjākathā“).
[4] Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1 (7. „Pabbajjākathā“).
[5] „yaṁ kiñci samudayadhammaṁ sabbaṁ taṁ nirodhadhamman ti.“ – Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1 („yasassa pabbajjā niṭṭhitā“); Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; Ambaṭṭhasutta DN 3; Upālisutta MN 56; Purābhedasuttaniddesa Mnd 10; Mahākhandhaka Kd 1; Suppabuddhakuṭṭhisutta Ud 5.3; Paṭisambhidākathā Ps 2.6 jpt (kordub enam kui 30 suttas).
[6] Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1 („Yasassa pabbajjā niṭṭhitā“).
[7] Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1 („Catugihisahāyakapabbajjā niṭṭhitā“).
[8] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26. Vt DVE, I osa, ptk „Kutse dhamma õpetamiseks“.
[9] „Āditta[pariyāya]sutta“ SN 35.28.
[10] „Gotamīsutta“ AN 8.51.
[11] Kokku keeldus Buddha kuuel korral naisi pühitsemast. Kui Ānanda esitas sama palve seitsmendat korda, siis Buddha küll nõustus, kuid Ānandal tuli selle eest võtta vastu Sanghakogu etteheide; vt täpsemalt ptk „Esimene Sanghakogu“.
[12] mānatta [mana + an + atta] „meele-mitte-mina“ ehk meele minatustamise, st harjutama kahe nädala jooksul asjade ja nähtuste minatu olemise keskendust (=anatta-bhāvanā).
[13] Vinayapiṭaka, Cūḷavaggapāḷi, „Bhikkhunikkhandhaka“; „Gotamīsutta“ AN 8.51.
[14] Dasasikkhāpada Kp 2. State Saṁgha Mahā Nāyaka Committee rapordi kohaselt oli 2016 aastal Birmas 60 390 thilashini.