Olemasolu tasandid (bhūmi)

Valdade kirjeldustes esinevad terminid element (dhātu, vithi), olemasolu (bhava), vald (vacara), sfäär (visaya), maailm (loka) või tasand (bhūmi), osutavad mingile kindlale, vormilisele või mittevormilisele eksistentsile. Abhidhamma kohaselt esindab iga olemasoluvald teatud teadvuse tasandit.

Ükski algupärane sutta ei sisalda täielikku universumi ülevaadet, kuid mitmed neist sisaldavad erinevate planeetide ja olemasoluvaldade tekke, arengu ja hävingu kirjeldusi. Nendest kildudest kokkupandud ja selgitustest (aṭṭhakathā) lisatud andmete sünteesi nimetatakse tänapäeval budistlikuks ehk budistlikuks kosmoloogiaks. Mahaajaana budistlik kosmoloogia on oluliselt hilisema tekkega ning sisaldab ohtralt mittevirgunud õpetajate spekulatsioone, loendamatul arvul sümboolseid või allegoorilisi buddhasid (nt meditsiini buddha, loendamatud buddhade perekondi jt väljamõeldisi) ning nendega seotud rituaale jm autentse dhammaga kooskõlas mitteolevat. Ka theeravaadas kohtab (eriti abhidhamma koolkonna esindajate seas) hilisemate selgituste ja algupäraste tekstide segiajamist ja sellekohast segadust.

Buddha teadmised universumist põhinevad keskendusega saavutatud nägemisvõimele. Buddha elas teaduse ja tehnoloogia vaatenurgast algelisel ajastul, mil teleskoobid veel puudusid ja universumi vaatlemise võimalused olid piiratud. Tolle aja universumi ja tähtede käsitlused rajanesid suures osas spekulatsioonidele ja müütidele. Paali algtekstides kirjeldatud olemasoluvaldu ei saa võrrelda ka iidses Indias teadaolnud astronoomiaalaste andmetega, kuna valdade selgitus ei ole õpetus astronoomiast, astroloogiast, universumist ega planeetidest, vaid kirjeldab Buddha, arahanti või džhaaid (jhāyin džhaana harjutaja) poolt saavutatud taevaliku silma (dibba-cakkhu) abil maailmade ja olendite tekkimise/sündimise, suremise/kadumise ja uuesti tekkimise/sündimise vahetut „nägemist“. Tol ajal saavutasid keskenduse abil taevaliku silma paljud joogid, mistõttu leiab Buddhaga sarnaseid universumi kirjeldusi ka veedadest. Säilinud tekstide põhjal saavutatigi tol ajal sügavad teadmised just puujalamil keskendudes.

Iidne dhamma ja moodne kosmoloogia. Erinevalt kosmoloogiast ja astronoomiast on olemasoluvaldade õpetuse eesmärgiks kirjeldada lõputut olendite ringlemist sansaara (saṁsāra) sünni-surma rattas, aidata mõista materiaalse olemasolu ajalisust, ning selgitada teed, mis juhib uutest sündidest välja surematusse, ning mateeriast, ajast ja igasugusest kannatustest vabasse olemasolusse.^[1] Buddha ei olnud kosmoloog ega astronoom, vaid kirjeldas teadvuse toimimist ja vabastamist, mis ei eelda füüsilise maailma päritolust väga täpsete teadmiste õpetamist. Paljudes suttades toodud kirjeldused kattuvad kaasaegsete ideede ja uuringute baasil tõestatud faktidega kosmoloogiast, kuid on ka olulisi erinevusi. Kui hinduism õpetab, et maailm toetub neljale elevandile ja kristlus, et Maa on jumala loodud, siis Buddha selgitas, et inimeste maailm (manussa-loka) on vaid üks universumi lugematutest taevakehadest, mis on moodustunud väga-väga pika aja jooksul loodusjõudude mõjul.^[2] Ka ümmarguse ja keerlevana on Maad kirjeldanud juba väga iidsed India tekstid.^[3] Buddha selgituste kohaselt piiritleb suurt maismaad vesi (mahāpathavī udake patiṭṭhitā), vett piiritleb õhk (udakaṁ vāte patiṭṭhitaṁ) ja õhku piiritleb ruum (vāto ākāsaṭṭho). Eeltoodut õpetas ta vaid vastamaks Ānanda küsimusele, miks esinevad maavärinad, selgitades, maavärina põhjuseks on loodusjõudude, ehk tuule, tule, vee ja maa omavaheliste mõjude koostoimimine.^[4]

Kui kaasaegne idee universumi tekkest baseerub Suure paugu teooriale ja selle vanuseks arvatakse olevat 13,799 ± 0,021 miljardit (10⁹) aastat, siis Buddha kohaselt on olemasolu alguseta (anamataggoya)^[5] ning universum teeb läbi lakkamatuid kokkutõmbumise ja avardumise tsükleid.^[6] Buddhadhamma kohaselt toimib kogu universum põhjus-tagajärg põhimõttel, kus mitte miski ei teki ilma põhjuseta. Kuna sõltuvuslikus tekkes ei ole olemas esimest põhjust, on ka olemasolu ja olemasolurattas tiirlemine alguseta (anamataggoya).^[7]

Olemasolu moodustub Buddha õpetuse kohaselt 6 mittepüsivast (aniccā) elemendist (dhātu), milleks on:

•       mateeria, mis moodustub neljast suurest elemendist (cattāro mahā-dhātu ehk mahābhūtāni) milleks on (1) maaelement (pathavī-dhātu), (2) veeelement (āpo-dhātu), (3) tuleelement (tejo-dhātu), (4) tuuleelement (vāyo-dhātu), ning lisaks veel

•       (5) ruumielement (ākāsa-dhātu), ja

•       (6) teadvuseelement (viññāṇa-dhātu).^[8]

Neli suurt elementi esindavad eelkõige aine omadusi, näiteks maaelemendi omadusteks on kõvadus, tahkus, tugevus jms, veeelemendi omaduseks vedelus, voolavus ja sidusus, tuleelemendi omaduseks kuumus ja jahedus ning tuuleelemendi omaduseks toetavus, tõukavus ja liikuvus.^[9] Kõik neli elementi esinevad kõigis füüsikalistes ainetes ja erinevates ainetes täheldatud erinevused määratakse nelja elementkvaliteedi erineva intensiivsuse poolt.^[10] Kuna iga vorm sisaldab nelja elementi, suudab keskenduses meisterlikkuse saavutanud bhikkhu näiteks puupakule keskendudes tajuda seda maana, veena, tulena või tuulena.^[11] Samal põhjusel saab džhaana keskenduses üleloomulikud võimed (iddhividhā) saavutanud bhikkhu minna takistamatult läbi seinte ja mägede, sukelduda maa sisse ja maast välja nagu oleks see vesi, kõndida vee peal, nagu oleks see maa, liikuda istudes ristatud jalgadega läbi õhu nagu tiivuline lind, puudutada päikest ja kuud ning omada kontrolli oma kehast kuni Brahmā maailmani välja.^[12] Sellised võimed ei esinda materialismi ega naiivset realismi, vaid viitavad sellele, et põhjus-tagajärg põhimõttel tekkivas universumis ei saa midagi pidada muutumatuks, kindlaks ega isetoimivaks üksuseks.

Buddha jaotuse kohaselt on Maal neli suurt mandrit, mis vastab samuti tõele, kuna Euroopa ja Aasia jaotus ei baseeru füüsilisele eraldatusele, vaid need moodustavad ühe terviku maismaamassi.

Buddha õpetas juba rohkem kui 2500 aastat tagasi, et teised galaktikad ja maailmasüsteemid tõepoolest eksisteerivad ning kinnitas, et vastupidine arvamus on vale vaade (micchā-diṭṭhi). „Väiksemas suttas“^[13] õpetab Buddha Ānanda’le, et eksisteerib väiksem tuhatkordne maailm (cūḷanikā sahassadhā loko), kus pöörlevad tuhat kuud (sahassa canda), tuhat päikest (sahassa sūriyā), kus on tuhat Sineru mägede kuningat (sahassa sineru-pabbata-rājā), tuhat Jambudīpakā’t [Indiat?], tuhat Aparagoyānikā’t [lääne mandrit] (sahassa aparagoyānā), tuhat Uttarakurukā’t [põhja mandrit] (sahassaṁ uttarakurū), tuhat Pubbavidehakā't [ida mandrit] (sahassaṁ pubbavidehā), neli tuhat suurt veekogu ehk ookeani (cattāri mahāsamuddasahassā), neli tuhat suurt kuningat (cattāri mahārājasahassā), tuhat nelja suure kuninga [maailma] (sahassaṁ cātumahārājikā), tuhat 33 [taevast maailma] (sahassaṁ tāvatiṁsā), tuhat Jaama [va maailma lda] (sahassaṁ yāmā), tuhat Tusita [valda] (sahassaṁ tusitā), tuhat Nimmaanarati [maailma] [oma loomingust rõõmu tundvate deevade taevane maailm] (sahassaṁ nimmānaratī), tuhat Paranimmitavasavatti [maailma] [teiste loomingut ihaldavate/armastavate deevade taevane maailm] (sahassaṁ paranimmitavasavattī), tuhat Brahmā maailma (sahassaṁ brahmalokā) – ja mida nimetatakse kokku tuhatkordseks väiksemaks maailmaelemendiks (sahassī cūḷanikā loka-dhātu), mis võiks tinglikult vastata ühe maailmasüsteemi ehk kääbusgalaktika mõistele.^[14] Tuhandet tuhatkordset väiksemat maailmaelementi nimetatakse kaheks tuhatkordseks^[15] keskmiseks maailmaelemendiks (dvi-sahassī majjhimikā loka-dhātu), mis võiks tinglikult vastata umbes miljonkordsele maailmasüsteemile ehk keskmise suurusega galaktikale. Tuhandet kahte tuhatkordset keskmist maailmaelementi nimetatakse kolmeks tuhatkordseks suureks maailmaelemendiks(tisahassī mahā-sahassī lokadhātu), mis võiks tinglikult vastata biljonkordsele maailmasüsteemile ehk hiidgalaktikale ehk galaktika superkogule. Ka on Buddha kinnitanud, et tähtedevaheline ruum on kõle ja pime ning Kuu ja Päikese valgus sinna ei ulatu.^[16] „Moodustiste saavutuse [olemasollu tulemise] sutta“^[17] kohaselt on Brahmavallas elavad brahmad aga võimelised vaatlema kogu viit tuhatkordset maailmaelementi (pañca-sahassi-loka-dhātu) nii, nagu mees vaatab peopesas viit pähklit.

Olemasoluvaldade jaotused. Erinevad „Tipitaka“ tekstid sisaldavad erinevaid olemasoluvaldade loetelusid, mille jaotused johtuvad õpetuse kontekstist.

Kahene olemasoluvalla jaotus. Abhidhamma tekstides tähistab termin bhūmi tasandeid, mis kahese jaotuse kohaselt on jagatud tavainimesetasandiks (puthujjana-bhūmi) ja arijatasandiks (ariya-bhūmi).

1.     Tavainimesetasand (puthujjana-bhūmi) esindab normaalse tavainimese (puthujjana) meeleseisundit, mis lõpliku tõe (paramattha-saccā) seisukohast ei ole midagi muud kui mitteteadmisel (avijjā) põhinev vaatemoonutus (diṭṭhi-vipallāsa), millel rajaneb ekslik minavaade.

2.     Arijatasand (ariya-bhūmi) on arija teele sisenenule omane meeleseisund, mis on vabanenud mitteõppinud tavainimesele (assutavā puthujjana) omasest kehapõhisest vaatest (sakkāya-diṭṭhi).^[18] Arija on rahu ja läbinägemise arendamise teel mõistnud ja näinud õiget vaadet, teab, et mina (atta), aatman (attan) ja hing (jīva) on soovmõtlemisest väljakasvanud illusioonid, ning et keha (kāya) on vaid mittepüsiv (anicca), lõplikku rahulolu mittesisaldav (dukkha), minatu (anatta) ja ilutu (asubha) viie klammerdumise kogumiku ajutine esinemine, mille paratamatuks saatuseks on vananemine, haigestumine, surm ja laialilagunemine.

Sõltuvalt olemasoluvalla omadustest eristatakse vormilisi elemente (rūpa-dhātu) ja vormituid elemente (arūpa-dhātu).

1.     Vormilielement (rūpa-dhātu) hõlmab kõiki vormiga seotud olemasoluvaldu.

2.     Vormituelement (arūpa-dhātu) hõlmab nelja kõrgemat vormita olemasoluvaldu, milleks on lõputu ruumi vald (ākāsānañcāyatana), lõputu teadvuse vald (viññāṇañcāyatana), mittemillegi vald (ākiñcaññāyatana) ja ei-taju-ega-mittetaju vald (nevasaññānāsaññāyatana).

Kolmene olemasoluvaldade jaotus. Osad tekstid liigitavad olemasolu kolmeks. ^[19]

1.     Naudinguline olemasolu (kāma-bhava) tähendab eksistentsi ühes naudingute maailmas (kāma-loka), mille sünonüümiks on naudinguelement (kāma-dhātu). Selle valla olendite teadvust mõjutavad viis taju ning nende motivatsiooni allikaks on tavaliselt meeldivate meelelamuste otsimine ja kogemine ja ebameeldivate vältimine. Naudinguline vald on teiste valdadega võrreldes kõige mitmekesisem ja olenditerohkem ning hõlmab 11 tasandit, sh Niraaja olendeid, loomi, peetasid, asuraid, yakkha’sid, inimesi ja kõiki inimeste ja Brahmā maailma vahel asuvat kuut deevade tasandit.

1.     Vormiline olemasolu (rūpa-bhava) tähendab eksistentsi ühes vormi maailmas (rūpa-loka), mille sünonüümiks on vormielement (rūpa-dhātu). See olemasolu hõlmab 16 brahma tasandit, kus olendid on ületanud madalad naudinguihad. Neil ei ole sugu ja nad ei söö jämedat toitu, vaid toituvad rõõmust (ambroosiast). Vormilises olemasolus on 16 taset, sh puhtad elupaigad (suddhāvāsa), kus toimub mittenaasjate (anāgāmī) viimane sünd enne virgumist.

2.     Vormitu olemasolu (arūpa-bhava) tähendab eksistentsi ühes vormita maailmas (arūpa-loka), mille sünonüümiks on vormituelement (arūpa-dhātu). Selles olemasolus asub neli valda ning seal elavad vormi ehk füüsilist keha mitteomavad deevad.

Neljane olemasoluvaldade jaotus. Ācariya Anuruddha  poolt kirjutatud „Abhidhammatthasaṁgaha“ toob ära erineva valdade jaotuse. Anuruddha kasutab siin valdade kirjeldamiseks terminit tasand (bhūmi) ja jagab olemasolu neljaks tasandiks (bhūmi-catukka), liigitades nende alla järgmised 31 erinevat olemasoluvalda.^[20]

1.     Apaaja tasand (apāya-bhūmi), mille alla kuuluvad (1) Niraaja (niraya), (2) looma emakas (tiracchāna-yoni), (3) peetade maailm (peta-loka) ja (4) asurana pärinemine (asura-yoni).

2.     Naudingute õnnelik tasand (kāma-sugati-bhūmi), mille alla kuuluvad (5) inimeste maailm (manussa-loka), (6) nelja suure kuninga taevane maailm (cātummahārājika), (7) 33 taevane maailm (tāvatiṁsa), (8) Yāmā taevane maailm (yāmā), (9) Tusita ehk õndsa rõõmu taevane maailm (tusita), (10) teiste loomingut ihaldavate/armastavate deevade taevane maailm (nimmānarati) ja (11) oma loomingust rõõmustustavate deevade taevane maailm (paranimmita vasavattī).

3.     Vormi tasand (rūpa-bhūmi) ehk vormi valla tasand (rūpa-avacara-bhūmi), mille alla kuuluvad (12) brahmade saatjaskond (brahma pārisajja), (13) brahmade lähikond (brahma purohita), (14) suured brahma (mahā brahma), (15) väiksema säraga deevad (parittābhā deva), (16) lõputu säraga deevad (appamānābhā deva), (17) hiilgava säraga deevade maailm (ābhassara deva), (18) väiksema säraga deevade maailm (parittasubhā deva), (19) lõputu säraga deevade maailm (appamāṇāsubha deva), (20) ilusa/püsiva säraga deevade maailm (subhakiṇṇa deva), (21) suurepärase viljaga deevade elupaik (vehapphala), (22) tajuta olendite elupaik (asaññasattā), (23) aviha deevade elupaik (aviha), (24) muretute deevade elupaik (atappa), (25) ilus deevade elupaik (sudassa), (26) selge vaatega deevade elupaik (sudassī) ja (27) kõrgeimate deevade elupaik (akaniṭṭha).

4.     Vormita tasand (arūpa-bhūmi) ehk vormita valla tasand (arūpa-avacara-bhūmi), mille alla kuulub (28) lõputu ruumi vald (ākāsānañcāyatana), (29) lõputu teadvuse vald (viññāṇañcāyatana), (30) mittemillegi vald (ākiñcaññāyatana)  ja (31) ei-teadvuse-ega-mitteteadvuse vald (neve-saññā-n-āsaññ-āyatana).

Antud valdade jaotus on laialt kasutusel abhidhamma koolkonnas.

Viiene olemasoluvaldade jaotus. „Suures lõvimöirge suttas“^[21] on Buddha andnud alljärgneva valdade viiese jaotuse.

1.     Niraaja maailm (niraya-loka).

2.     Loomade maailm (tiracchāna-loka).

3.     Peetade maailm (peta-loka).

4.     Inimeste maailm (manussa-loka).

5.     Deevade maailm (deva-loka).

31 olemasolu valla jaotus. „Moodustiste saavutuse suttas“^[22] loetleb Buddha kokku inimeste maailmale lisaks 30 deevade ja brahmade valda.

1.     Khattiya hõimu (khattiya) ja braahmanid (brāhmaṇa) = inimeste maailm (manussa-loka).

1.     Cātumahārājikā ehk nelja suure kuninga [valla] deevad (cātumahārājikā devā).

2.     Tāvatiṁsā ehk 33 [valla] deevad (tāvatiṁsā devā).

3.     Yāmā [valla] deevad (yāmā devā).

4.     Tusita ehk rõõmu [valla] deevad (tusitā devā).

5.     Nimmānaratī [valla] deevad ehk oma loomingust rõõmustavad deevad (nimmānaratī devā).

6.     Paranimmitavasavattī [valla] deevad ehk teiste loomingust rõõmutundvad deevad (paranimmita-vasavattī devā).

7.     Tuhande brahma [vald] (sahasso brahmā).

8.     Kahe tuhande brahma [vald] (dvisahasso brahmā).

9.     Kolme tuhande brahma [vald] (tisahasso brahmā).

10. Nelja tuhande brahma [vald] (catusahasso brahmā).

11. Viie tuhande brahma [vald] (pañcasahasso brahmā).

12. Kümne tuhande brahma [vald] (dasasahasso brahmā).

13. Saja tuhande tuhande brahma [vald] (satasahasso brahmā).

14. Ābhā ehk säravate deevade [vald] (ābhā devā).

15. Parittābhā ehk väiksema säraga deevade [vald] (parittābhā devā).

16. Appamāṇābhā ehk piiritu säraga deevade [vald] (appamāṇābhā devā).

17. Ābhassarā [valla] deevad ehk säravad deevad (ābhassarā devā).

18. Parittasubhā [valla] deevad ehk väiksema ilu/puhtusega deevad (parittasubhā devā).

19. Appamāṇasubhā [valla] deevad ehk piiritu ilu/puhtusega deevad (appamāṇasubhā devā).

20. Subhakiṇhā [valla] deevad ehk ilusa/püsiva säraga deevad (subhakiṇhā devā).

21. Vehapphalā [valla] deevad ehk suurepärase viljaga deevad (vehapphalā devā).

22. Aviha [valla] deevad (avihā devā).

23. Atappa [valla] deevad (atappā devā).

24. Sudassā [valla] deevad ehk ilusad, puhtad deevad (sudassā devā).

25. Sudassi [valla] deevad ehk selge vaatega/nägemisega puhtad deevad (sudassī devā).

26. Akaniṭṭha [valla] deevad ehk kõrgeimad deevad (akaniṭṭhā devā).

27. Lõputu ruumi [valla] deevad (ākāsānañcāyatanūpagā devā).

28. Lõputu teadvuse [valla] deevad (viññāṇañcāyatanūpagā devā).

29. Mittemillegi [valla] deevad (ākiñcaññāyatanūpagā devā).

30. Ei teadvuse ega mitteteadvuse [valla] deevad (nevasaññānāsaññāyatanūpagā devā).

Kõikide deevade eripäraks on pikk eluiga, kaunis väljanägemine ja õnnelikkus (dīghāyukā vaṇṇavanto sukhabahulā). Suttas selgitab Buddha, et kui inimene puhastab ja arendab meelt mõeldes sündimisele mingis vallas, siis (1) läbi oskusliku meele omaduste, nagu usk (saddhā), kõlblus (sīla), õppimus (suta) ehk kuulmise teel saadud teadmised, heldus (cāga) ja tarkus (paññā), (2) soovitud vallas sündimisest mõtlemise ning (3) iha koosmõjul ka uus sünd selles vallas tõepoolest ilmneb.^[23]

 

Niraaja maailm (niraya-loka)

Niraaja (niraya [nis + aya langusse või hävingusse minema])^[24] on mittepeatuv kannatusterohke hävinguline vald (apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ), mida „Sünnilugudes“ (Jātaka) toodu kohaselt valvavad Kāḷa („must“) ja Upakāḷa („mustjas“).^[25] „Agoonia sutta“^[26] põhjal sünnivad Niraaja vallas need, kes on tapnud oma vanemad või arahanti, vigastanud Buddhat või arahanti, või tekitanud sanghas skisma (lõhestumise, jagunemise ja loonud uue sekti ehk nn koolkonna). Seal sünnivad ka naised, kes elavad kodus ja kelle teadvus on hommikul täis ihnust (macchera), keskpäeval (armu)kadedust (issā) ja õhtul naudingukirge (kāma-rāga).^[27] 

„Saalaa inimeste sutta“^[28] kohaselt satuvad Niraajasse need, kelle käitumine liigitub kümne oskamatu dhammaalla,^[29] milleks on: (1) elu võtmine (pāṇātipātā), (2) mitteantu võtmine (adinnādāna), (3) naudinguid pakkuv vale käitumine (kāmesu micchā-cāra), (4) vale rääkimine (musā-vāda), (5) laimu kõnelemine (pisunā-vāca), (6) karm kõne (pharusā-vāca), (7) tühi loba (samphappalāpa), (8) himu (abhijjhā), (9) kuritahtlikkus (byāpāda/vyāpāda) ja (10) valed vaated (micchā-diṭṭhi) ning taevasse (sagge) viib neist 10 dhammast hoidumine ja loobumine.^[30]

Samuti sünnivad Niraajas bhikkhud ja bhikkhunid, kes on kurjad, ei õpi, ei praktiseeri dhammat, segavad teisi keskendusel, keelduvad segamise eest vabandamast^[31] ning kes hoiavad kinni valedest vaadetest.^[32]

Niraajasse sünnivad paljud ja sealt on raske välja pääseda. Buddha õpetas, et olendeid, kes surevad Niraajas ja sünnivad uuesti inimeste või deevadena, on väga vähe, samas, kui olendeid kes surevad inimese või deevadena ja kelle uus sünd ilmneb Niraajas või loomana või peetana, on väga palju.^[33]

Niraaja kannatused on kõige rängemad ja neid on kõige raskem taluda. Niraajas ei ole ainsatki õnnelikku ajahetke (n’atthi ettha ayo sukhan).^[34] Olendid tajuvad seal kuue meele abil kõike kui soovimatut (aniṭṭha), mittesoovitut (no iṭṭha), ebameeldivat (akanta), mittemeeldivat (no kanta), ebameelepärast (amanāpa) ja mittemeelepärast (no manāparūpa).^[35]

Niraajade jaotused. Kui teiste valdade puhul on tekstide põhjal võimalik koostada süsteemne või tasandiline valdade sidus skeem või kaart, siis Niraaja puhul see ei kehti. Hilisema päritolu ja India rahvajuttude ning legendidega segunenud „Jātaka lood“ sisaldavad väga erinevaid ja tihti ka segaseid Niraajade jaotuseid. Sealtoodud lood kirjeldavad sageli suuri kannatusi, mis tuleb sinna valda sündinuil taluda.^[36]

Samuti pole täpselt määratletud Niraajas viibimise kestust. Kui „Kokālikasuttas“^[37] küsib bhikkhu Buddhalt, kui pikka aega tuleb „Lootose Niraajas“ olendites viibida, vastab Buddha, et ei ole lihtne arvutada, mitu sada, tuhat või sada tuhat aastat Niraajas viibimine kestab. Ta toob näiteks, et kui võtta 20 Kosalani kärutäit seesamiseemneid (vīsatikhāriko kosalako tilavāho = u 700 liitrit?) ja iga saja aasta tagant eemaldada üks seeme, lõpevad 20 Kosalani kärutäit seesamiseemneid enne otsa, kui eluiga Abbuda Niraajas. Seejärel loetleb Buddha 10 Niraaja (piirkonna?) nimed ja sinna sattunute eluea kestused.

•       20 eluiga Abbuda Niraajas võrdub ühe elueaga Nirabbuda Niraajas.

•       20 eluiga Nirabbuda Niraajas võrdub ühe elueaga Ababa Niraajas.

•       20 eluiga Ababa Niraajas võrdub ühe elueaga Aṭaṭa Niraajas.

•       20 eluiga Aṭaṭa Niraajas võrdub ühe elueaga Ahaha Niraajas.

•       20 eluiga Ahaha Niraajas võrdub ühe elueaga Kumuda Niraajas.

•       20 eluiga Kumuda Niraajas võrdub ühe elueaga Sogandhika Niraajas.

•       20 eluiga Sogandhika Niraajas võrdub ühe elueaga Uppalaka Niraajas.

•       20 eluiga Uppalaka Niraajas võrdub ühe elueaga Puṇḍarīka Niraajas.

•       20 eluiga Puṇḍarīka Niraajas võrdub ühe elueaga Paduma Niraajas.

Avīci [a eitav eesliide + vīci peatuma, seiskuma = mittepeatuv, seiskumatu; rõõmutu (?)]^[38] on madalaim, suurim ja kannatusterohkeim vald, kus olendid kiirustavad pidevalt ühest kohast teise, püüdes end kaitsta igast suunast purskuvate leekide eest. Kuna selles vallas ei ole ainsatki hetke kus olendid saaksid piinu valmistavatest tingimustest puhata, nimetataksegi seda seiskumatuks (a-vīci).

Rõõmutu ja seiskumatu avīci kirjeldusi leidub ka kogumikes (nikāya).^[39] „Deeva sõnumitooja sutta“^[40] kirjeldab viit Niraajat. (1) Rooja Niraaja (gūtha-niraya), mis mõnes suttas kannab ka nime Väljaheiteaugu  (mīḷhakūpa) Niraaja, kus olendid elavad roojamülkas ja neid läbistavad tohutud usside hordid. (2) Hõõguv Niraaja (kukkuḷa/kukkula-niraya), kus olendeid „küpsetatakse“ nagu sinepiseemneid. (3) Siidi-puuvilla puude metsa Niraaja (simpalīvana/simbalivana-niraya), kus olendid on sunnitud pidevalt ronima  teravate okastega tihedalt kaetud siidi-puuvilla puude otsa, ja tagasi alla. (4) Mõõga-lehelise-metsa Niraaja (asipattavana-niraya), kus puudel on nii teravad lehed, et lõikavad tuulehoo tulles metsas elajatel otsast nii käsi, jalgu, kõrvu kui ninasid. (5) Söövitava jõe Niraaja (vetaraṇī-niraya), kus Vetaraṇī jõkke ujuma või sealt vett jooma läinud olendid peavad kannatama hirmsaid söövituspiinu. Kõik viis Niraajat on neljas suunas ümbritsetud viie väiksema Niraajaga.

Suttade kohaselt tuleb olenditel veeta Niraajas tuhandeid või isegi sadu tuhandeid aastaid.^[41] Kommentaariumi kohaselt puudub Niraaja valla olenditel fikseeritud eluiga ning nende kannatuste pikkus sõltub vahetult nende varasemast oskamatust kammast. Näiteks, Devadatta, kes püüdis Buddhat kolm korda tappa ja põhjustas teadlikult sangha jagunemise, peab Niraajas kannatama veel terve ajastu (kappa).^[42]

Niraaja ei ole igavene, nagu seda on põrgu kristlikus käsitluses. Olenevalt teo (kamma) jõust ja mõjust võivad olendid viibida Niraajas kas lühemat aega või ajastuid (kappa). Hoolimata nende olendite äärmuslikest piinadest nagu näiteks põletamisest, tükeldamisest, purustamisest jms, ei saa nad surra enne, kui nende kamma on ammendatud. Seal sündimise põhjustanud tingimuste lõppedes ning minevikus loodud oskuslikule kammale vastavalt saab võimalikuks uue sünni toimumine õnnelikus vallas.

Hilisemate tekstide kohaselt elab Niraajas ka Jaama (yama), Niraaja kuningas ja surmaisand.^[43] Niraajas elavat Yama’t ei tohiks segamini ajada Yāma valla deevade maailmaga (kāmavācara devaloka).^[44] Suttades toodud kirjelduste järgi on Yama kuninga (yama-rājā) roll seotud Niraajasse siseneva ukse valvamisega. Samas ei ole Yama kuningas Niraajas õnnelik, kuna soovib uut sündi inimeste maailmas ja võimalust kuulda Buddha dhammat.^[45]

Loomade maailm (tiracchāna-loka)

Loomana pärinemine [loomade vald = looma üsa] (tiracchāna yoni [tiraccha risti, viltu, kaldes, viitab horisontaalselt kehaga edasi liikumisele + yoni emakas, üsa; sünd; olend]) hõlmab kõiki Maal elavad loomi, putukaid, kalu, linde, usse, madusid jt elusolendid, sõltumata sellest, kas ta pärineb munast (avḍaja), üsast (jalābuja), niiskusest (saṁsedaja) või spontaanselt (opapātika).^[46] Müütilised naagad (nāga) ja kaunisulised (supaṇṇa) liigituvad osade tekstide kohaselt samuti loomade (tiracchāna) alla.

Teo vili võib avaldub nii inimeste maailmas kui ka loomade maailmas, nagu elektergi, mis võib anda nii soojust kui ka valgust. Loomana sündimist peetakse õnnetuks sünniks, mis on küll parem kui sünd Niraajas, kuid halvem, kui uus sünd peetana.^[47] Loomade maailm on täis kannatusi, vägivalda ja hirme.^[48] Loomad valda satutakse vale vaate (micchā-diṭṭhi) tõttu. Kui bhikkhu või bhikkhuni on eelmises elus olnud lahke, võib ta uuesti sündida „kaunistatud“ loomana^[49] (nt valge või eriliselt kauni sulestikuga linnuna, erilise märgiga hobusena vms loomana). Loomade valda satuvad ka need, kes on elus käitunud nagu loomad. Näiteks, „Koera kohustuste askeedi sutta“^[50]kirjeldab inimesi, kes uskusid, et loomade käitumise imiteerimine päästab nad kannatustest, kuid põhjustas hoopis kammat, mis tingis uue sünni loomade maailmas. Pahategude sooritamisel hiilivalt ehk varitsevalt (saṁsappa) käituvad inimesed sünnivad aga uuesti kui maod, skorpionid, sajajalgsed, mangustid, kassid, hiired, öökullid või mis tahes muud loomaliigid, kes inimesi nähes minema hiilivad.^[51] Kuna loomade maailm ei võimalda pälvimuslikku käitumist (annetamist, kõlbelist käitumist ja keskenduse arendamist)^[52], liigitub see õnnetu valla alla.

Inimene, kes käitub pahategude sooritamisel hiilivalt, salakavalalt ja varitsevalt (saṁsappa), sünnib uuesti sarnase hiiliva, varitseva ja roomava teadvusega loomana, nagu seda on madu (ahi), skorpion (vicchikā), sajajalgne (satapadī), mangust (nakulā), kass (biḷārā), hiir (mūsikā) või öökull (ulūkā).^[53] Kui inimene on varasemas elus annetanud bhikkhule süüa jm vajalikku, kuid tema uus sünd toimub mõne halva teo tõttu loomade vallas elevandi, koera, hobuse või veisena, saavad nad hea kohtlemise osaliseks.^[54]

Ikka ja jälle loomana sündimisest pääseda väga raske, kuid loomana sündida on väga lihtne. Madalamasse Niraaja, loomade või peetade valda langevate inimeste ja deevade arv on suurem, kui kõrgemas vallas sündinute arv, samas, loomade arv, kelle uus sünd toimub inimeste või deevade vallas, on väga väike.^[55] Ainus kindel viis loomade maailmast pääsemiseks on vooguastunu vilja saavutamine.^[56]

Loomana pärinemine on üks üheksast kaotatud võimalusest brahmaliku käitumise teostamiseks (akkhaṇā asamayā brahmacariyavāsāya).^[57] Oskusliku käitumise õpetamine ja julgustamine aitab loomal sündida kõrgemas olemasoluvallas.

Peetade maailm (peta-loka)

Peetana pärinemine [peetade vald] (peta-yoni) tähendab olemasolu, kus sünnitakse peetadena. Peeta [pa + ī läinu, lahkunud, eemaldunud]^[58] tähendab õnnest lahkunud olemasolu. Peetad on tavanägemisele nähtamatud (vaid dibba-cakkhu abil nähtavad) varieeruva suurusega, deformeerunud füüsilise vormiga olendid, kel puudub oma vald, mistõttu elavad peetad inimeste maailmas asuvates metsades, räpastes paikades ja surnuaedades.^[59]Hilisema päritoluga „Peetalood“ („Petavatthu“) koondab peetadest kirjeldavaid lugusid, vähemal määral on peetadest juttu ka „Rühmade kogus“ (Saṁyuttanikāya).

Peetad sünnivad ühes viiest olemasolus (pañca-gati), milleks on (1) niraya, (2) tiracchānayoni, (3) pettivisaya, (4) manussa ja (5) deva.^[60] Kõik viis uuestisündi on nelja satipaṭṭhāna praktika abil võimalik lõplikult ületada.^[61]

Tekstides esinevate kirjelduste kohaselt on peetad kunagi inimestena elanute abitud varjud (nagu vaimud, kummitused). Enamasti on peetad seotud esivanemate ja surmaga. Hilisemate tekstide korduvate kirjelduste kohaselt on peetad alasti või kaltsudesse riietatud, koledad, haisvad, kõhnad, janused ja näljased ning teiste kingitustest elavad väga õnnetud olendid.^[62] Näiteks kirjeldab „Kondi sutta“^[63] juhtumit, kus Auväärne Lakkhaṇa ja Auväärne Moggallāna lähevad koos toidualmuseid koguma. Ühel hetkel näeb Auväärne Moggallāna õhus lendavat peetat, kes näeb välja nagu kontide kett (aṭṭhika-saṁkhalika = skelett) ja naeratab. Kui Auväärne Lakkhaṇa pärib talt naeratuse põhjust, selgitab Auväärne Moggallāna, et ta vastab sellele küsimusele Buddha juuresolekul. Naastes Rājagaha lähedal asuvasse bambussallu ja kohtudes Buddhaga, selgitas Auväärne Moggallāna, et tema naeratuse põhjustas lendava skeleti nägemine, kuid ta ei saanud seda tol hetkel selgitada, kuna Auväärne Lakkhaṇa, kel puudus peetade nägemiseks vajalik taevalik silm, ei oleks teda uskunud. Seepeale kinnitas Buddha, et ka tema on seda sama lendavat peetat näinud.^[64]

Peetad ja peetid (petī naissoost) on eri välimuse, kuju, suuruse ja võimetega, sõltuvalt nende varasemast oskamatust kammast. „Peetalugudes“ ja „Rühmade kogus“ toodud kirjelduste kohaselt ei koge peetad õnne. Nad elavad viletsuses, taludes lakkamatut valu ja kannatusi, meenutades prügimägedel ja sildade all elavaid kodutuid eluheidikuid, kes on räpased, kannatavad puudust ja söövad prügikastidest äravisatud, riknenud toitu. Peetad on kurnatud välimusega, neil on suur pea, suured silmad, aukuvajunud põsed ning nende näod on varjatud pikkade, mustade ja salkus juustega. Mõned on kauni jume, kuid roiskunud lõhna ja ussitanud suuga, teistel on jälle koledad väljaveninud veenid ja osad neist, nagu näiteks jakkhad (yakkha) võivad olla suurte teadmiste ja võimetega.

„Saṃyutta“ kogu „Lakkhaṇasaṁyutta“^[65] osa kirjeldab mitmesuguseid kannatusi kogevaid peetasid, keda on näiteks kirjeldatud järgnevalt:

•       läbi õhu liikuv „kontide kett“ ehk skelett, mida raisakotkad, varesed ja kullid nokivad ja lõhki rebivad (oli varasemas elus lihunik);

•       läbi õhu liikuv lihatükk, mida raisakotkad, varesed ja kullid nokivad ja lõhki rebivad (oli samuti varasemas elus lihunik);

•       üle keha nõelataoliste karvadega kaetud mees, keda keha liigutades nõelad verele torgivad (oli varasemas elus laimaja);

•       potisuuruste munanditega mees, keda jälitavad raisakotkad, varesed ja kullid (oli varasemas elus korrumpeerunud kohtunik);

•       sõnnikusööja, kes sööb kahe käega sõnnikut (oli varasemas elus riisipotid sõnnikuga täitnud ja neid munkadele söögiks pakkunud);

•       läbi õhu liikuv munk rüü, kausi ja vööga, kelle keha põleb leekides (oli varasemas elus kuri munk).

Peetade valda sünnivad ka need, kelle käitumine vastab kümnele oskamatule teole^[66] sh need, kes on kinni valedes vaadetes,^[67] ennustajad (ikkhaṇikā), kariloomade lihunikud (goghātaka), linnukütid (sākuṇik), lambatapjad (orabbhika), seatapjad (sūkarika), hirvekütid (māgavika), noolte ja odade valmistajad (kāraṇika), vankrijuhid (st sõjavankri juhid ja teised, kes päevast päeva piitsutavad loomi ning panevad nende elu ohtu) (sūta) ja teised oskamatu käitumisega inimesed.^[68] Peetadena sünnivad ka kurjad bhikkhud (pāpa-bhikkhu), kurjad nunnad (pāpa-bhikkhunī), kurjad noornunnad (pāpa-sikkhamānā) ja kurjad noormungad (pāpa-sāmaṇera). Suttades toodu kohaselt hõljuvad nad õhus, nende rüü, vöö, keha ja käes olev almuskauss on leekides ning nad karjuvad valust.^[69]Inimene, kes asetas kord bhikkhu almuskaussi sõnnikut, sündis peetana ja pidi ise seda sama sööma.^[70] Kaliṁga kuninga haaremi kade peanaine, kes valas teised haaremi naised hõõguva söega üle, sündis põlenud kehaga peetana ja lendas koleda, tahmase ning higisena taevas ringi.^[71]

Olendeid, kes surevad peetadena ja kelle uus sünd toimub inimestena, on vähe, samas kui olendeid, kes surevad inimeste või jumalatena ja kelle uus sünd ilmneb Niraajas või loomana või peetana, on väga palju.^[72]

Erinevalt deevadest, sisaldavad algtekstid märkimisväärselt vähe lugusid peetadest, mis lubab oletada, et peetamütoloogia ei olnud Buddha eluajal tema õpetuse oluline osa. Peetadega seotud lugusid võiks pigem vaadelda kui varasema mütoloogia ja moodsa budistliku religiooni oskusliku vahendi kohandamist, kuniks sügavam dhamma taipamine hülgab peetadega seotud rituaalid ja uskumused loomulikul moel ning meel keskendub vahetult olemasolu mõistmisele.

Asurana pärinemine [asurate vald] (asura-yoni) on olemasolu, kuhu sünnivad asurad ehk „mittesäravad“ [a eitav eesliide + sura särama].^[73] Asurad võivad elada ka suures ookeanis^[74] ja on mõnikord deevadega vaenujalal^[75], agressiivsed ning ohtlikud.^[76] Asurana põlvnevad need, kelle käitumine vastab kümnele oskamatule teole^[77] sh need, kel on valed vaated.^[78] Kui „Aṁguttara selgitus“ kirjeldab deevasid vooruslike, ilusate ja meeldivatena, siisasuraid nimetatakse seal tülgastavaks, jäledaks, vastikuks või kohutavaks (bībhaccha)^[79].

Asurana pärinemine olendid erinevad Tāvatiṁsā vallas elavatest ja deevade hulka kuuluvatest (a)suratest.

Inimeste maailm (manussa-loka)

Inimeste maailm (manussa-loka) on olemasoluvald, kus elavad inimesed, aga ka loomad, kalad, linnud, aga ka osad tavanägemisele nähtamatud peetad ja deevad. Abhidhamma kohaselt peab inimesena sündimiseks olema uue sünniteadvuse (paṭisandhi) loov reproduktiivne kamma vähemalt kahe või kolme oskusliku juurega (kusala-hetu), kus esinevad nii õnnetus kui õnn.

Naudingute õnnelikul tasandil (kāmasugati-bhūmi) tunnevad nii inimesed kui deevad kuue meele abil kogetavatest aistingutest naudinguid (rāmā), lõbu (rata) ja kaasrõõmu (mudita).^[80] Siia alla jaotuvad üks inimeste maailm ja kuusdeevade valda.

Kamma mõjutab oluliselt inimese sündi. See, kas inimest peetakse inimeste maailmas madalaks või kõrgeks, (hīnappaṇīta), kas tal on lühike eluiga (appāyukā) või pikk eluiga (dīghāyukā), (3) on ta kehva tervisega (bavhā-bādhā) või hea tervisega (appā-bādhā), (4) halva väljanägemisega (dubbaṇṇā) või hea väljanägemisega (vaṇṇavanto), (5) väikese mõjuga (appesakkhā) või suure mõjuga, (mahesakkhā), (6) vähese varaga (appa-bhogā) või suure varaga (mahā-bhogā), (7) madalast hõimust (nīcakulīnā) või kõrgest hõimust (uccākulīnā), (8) kehva tarkusega (duppaññā) või tarkuse saavutanud (paññavanto) – see sõltub inimese enda varasemast kammast.^[81]

Kamma määrab ära inimese soo. Vinaja kohaselt jaotuvad inimesed soo ja seksuaaljõu (st seksuaalse sättumuse) alusel neljaks: (1) mees (purisa), (2) naine (itthi), (3) hermafrodiit ehk mõlemasooline (ubhatobyañjanaka)^[82] ja (4) kastraat (paṇḍaka)^[83]. Kahte viimast ei lubanud Buddha ordineerida.^[84]

Kehalised sootunnused ning seksuaalne sättumus ei pruugi olla alati vastavuses ning seksuaalsuunitlus võib elu jooksul ka muutuda.^[85] Näiteks, toob Vinaja ära juhtumi, kus bhikkhunil tekkis mehele omane seksuaalsus ja bhikkhul naisele omane seksuaalsus.^[86] Nende juhtumite puhul sätestas Buddha personaalsed juhised. Mõlemad säilitasid küll täispühitsuse ja sanghas oldud ajalise arvestuse, kuid naise seksuaaljõu omandanud bhikkhu pidi hakkama järgima bhikkhuni vinajat ning mehe seksuaaljõu omandanud bhikkhuni pidi hakkama järgima bhikkhu vinajat.

Inimeste maailma sündimine on väga haruldane ja äärmiselt väärtuslik. Kuna inimeste maailmas on hea ja halb selgelt eristatav, toetab see olemasolu tõelise olemuse vahetut mõistmist ja see omakorda tarkuse, kõlbluse ja meeletreeningu arendamise kaudu sansaara (saṁsāra) sünni-surma rattast vabanemist. Inimeste maailmas on võimalik astuda voogu, mis juhib vääramatult virgumise teele, misjärel saab inimesest kindlasti arahant. Ka bodhisatta Metteyya ootab uut sündi inimeste maailma^[87], kuna vaid siin on võimalik saada Buddhaks. Samuti on kõik Buddhad ennem Gootama Buddhat sündinud viimases elus inimeste maailmas.

Vaadates Maal elavaid populatsioone võib näha, et juba üksnes sipelgate, putukate, ussikeste jt väikeste elusolendite arvukus ületab inimeste oma lugematuid kordi. Sestap on sünd inimeste maailmas erakordselt haruldane, kuid enamik inimesi ei adu seda, kuna neil puudub sellekohaseks mõistmiseks õige vaade. Buddha õpetas, et inimesi, kelle uus sünd toimub inimesena, on väga vähe, samas kui neid, kes surevad inimestena ja kelle uus sünd ilmneb Niraajas või loomana või peetana, on väga palju.^[88] Inimesena sündimise ülimat harukordsust on Buddha võrrelnud (ühest silmast) pimeda kilpkonnaga (kāṇa-kacchapa), kes iga saja aasta tagant tõuseb korraks mõõtmatu ookeani pinnale ja pistab kogemata pea seal tuulte ning tormide vallas triiviva rõnga august läbi. Ta õpetas, et enne pistab pime kilpkonn kogemata pea selle rõnga august sisse, kui kannatuslikku olemasollu langenud lapsik sünnib taas inimesena. Seda seepärast, et madalamas olemasolus ei teostata õige dhamma põhist käitumist (dhamma-cariyā), õiget käitumist (sama-cariyā), oskuslikku tegutsemist (kusala-kiriyā) ega pälvimuslikku tegutsemist (puñña-kiriyā), vaid jahitakse ning õgitakse nii üksteist (aññamañña-khādikā) kui nõrgemaid (dubbala-khādikā).^[89]

Buddha on kinnitanud, et vaid kaduvväike osa olenditest sünnib inimesena. „Sõrmeküüne suttas“^[90] selgitab Buddha, et kui võrrelda sõrmeküüne alla mahtuvat maad kogu suure maaga (mahā-pathavī), siis on inimesena uuesti sündivaid olendeid sama vähe, kui palju on küüne all olevat mustust, ja olendeid, kes ei sünni inimestena, sama palju, kui ülejäänud suur maaelement kokku. Seeläbi manitses Buddha bhikkhusid hoiduma loidusest ja teostama hoolega tema antud arahanti teed, et nood saaksid võimalikult kiirest virguda,^[91] kuna vaid arija teele sisenenu suudab väljuda uute sündide rattast.

Inimkonna heaolu sõltub kõlblusest. Buddha on õpetanud „Rattapööraja suttas“^[92], et inimkonna heaolu ja eluiga on võrdelises seoses kõlblusega. Kõlbetus vähendab heaolu ja eluiga ning kõlbeline elukorraldus ja käitumine (elu võtmisest, mitteantu võtmisest, naudinguid pakkuvast valest käitumisest, vale rääkimisest ning joovastavatest ainetest ja jookidest loobumisel) suurendavad inimese heaolu ja eluiga.

Inimeste maailm on kõige sobilikum olemasoluvald virgumise saavutamiseks. Siin on võimalik sooritada virgumiseks vajalikke pälvimuslikke tegusid, mida ei ole võimalik teha madalamates valdades, kuna seal sündides puudub olendeil oskuslik juur (kusala-hetu) ja nad on sellistes piinades, et ei suudagi mõelda millestki muust kui pääsemisest, tajudes kõike kui soovimatut (aniṭṭha), mittesoovitut (no iṭṭha), ebameeldivat (akanta), mittemeeldivat (no kanta), ebameelepärast (amanāpa) ja mittemeelepärane (no manāparūpa).^[93] Ka bodhisatta Metteyya ootab deevade vallas uut sündi inimeste maailmas,^[94] kuna just inimeste maailmas on võimalik teha virgumisele viivaid pälvimuslikke tegusid, st:

1.     teha sanghale ja bhikkhule annetusi (dāna),

2.     võtta vastu kõlblusjuhised ja järgida teadlikult keha, kõne ning meele tasandil kõlbelist käitumist (sīla),

3.     arendada keskendust (bhāvanā).

Kui inimene ei virgugi selles elus, juhivad tema oskuslikud ja pälvimuslikud teod uue sünni tagasi inimeste maailma või mõnda kõrgemasse olemasoluvalda, kus on võimalik kuni virgumiseni püüdlemist jätkata.^[95] Kuna Niraaja on nii kannatusterohke, et inimestel jagub tähelepanu vaid kannatustest põgenemiseks ja vaevade vältimiseks, ning deevade vald nii naudinguterohke ja ülimalt pikaajaline, et isegi esimest arija tõde (dukkha-sacca) ja püsitust (anicca) on raske mõista, siis on just dukkha ja õnnega segunenud inimeste maailm virgumisele püüdlemiseks sobivaim.

Kuna planeet Maa on tingitud moodustis, on selle muutumine ja hävimine paratamatu. „Seitsme päikese suttas“^[96] õpetab Buddha bhikkhudele, et kõik moodustised (saṁkhārā) on mittepüsivad (aniccā), ebastabiilsed (adhuvā) ja lohutust mittepakkuvad (anassāsika). Selle näiteks kirjeldab Ta Maa hävinemist, mis saab alguse suurest põuast. Kuna päike hakkab kauges tulevikus kuumenema ja (plahvatuste teel) paljunema, suureneb temperatuur Maal. Taimed, seemned ja ka suured puud ei suuda järjest kasvava kuumuse ja kuivusega toime tulla ning hakkavad järkjärgult närbuma ja kaovad. Peale teise päikese ilmumist kuivavad väiksemad ojad ja veekogud ning kolmanda päikese ilmumisega ka suured jõed, nagu Ganges, Yamunā, Aciravatī, Sarabhū ja Mahī. Neljanda päikese tekkimisega kuivavad Anotattā, Sīhapapātā, Rathakārā, Kaṇṇamuṇḍā, Kuṇālā, Chaddantā ja Mandākinī nimelised suured järved, kust kuivanud jõed alguse said. Viienda päikese tekkimisega aurustuvad ookeanid vöökoha või põlvesügavusteks lompideks. Kuuenda päikese tekkimisel suitseb maa ja mäed hakkavad kuumusest hõõguma. Seitsmenda päikese tekkides toob kaasa Maa suure põlengu, mida on näha isegi brahma maailmas (brahmāloka). Mäed hõõguvad ja põlevad ning ka kõrgeimadki mäed lagunevad, mõranevad ja kukuvad kokku. Kõik seitse etappi toimuvad ülipika aja jooksul. Ka kaasaegse kosmoloogia ja astrofüüsika on samal seisukoha, kinnitades, et kauges tulevikus hakkab Päike lagunema ning planeet Maa põleb ära.^[97]

Deevade maailm (deva-loka)

Inimeste valla kohal asuvad deevade [deva särama]^[98] ehk jumalate vallad ehk maailmad. Jumal on mõiste, mida kasutatakse erinevates religioonides ja filosoofiates kõrgeima võimu, kõiklooja ja absoluutse valitseja kohta, kellele omistatakse ebamaised võimed ja omadused nagu igavikulisus, kõiketeadmine, kõikvõimsus jms. Buddha õpetuses on jumala vasteks deeva.

Madalama valla jumalusi nimetatakse deevadeks ja kõrgema valla deevasid brahmadeks. Osad brahmad omavad vormi (rūpa-brahma), teised on vormita (arūpa-brahma). Välimuselt on deevad ja brahmad väga kaunid, inimesele sarnase kujuga, kuid inimesest erinevate võimetega olendid, kes on sündinud deevade valda oma enda oskuslike tegude viljana. Deevad on inimese nägemisteadvusele nähtamatud (st peenema mateeriaga) tunnetusvõimelised olendid.^[99] Samal põhjusel ei ole vormivalla brahmad tavaliselt deevadele nähtavad.^[100] Järjekindlalt meelt puhastav joogi on suuteline järkjärgult hakkama kõrgema valla olendeid tajuma, nendega suhtlema ja omandama nende kohta käivaid teadmisi. Ka Buddha tajus enne virgumise saavutamist deevasid esmalt valgusena. Keskendatuse süvendamise kaudu saavutas ta deevadega suhtlemise võime, omandas teadmised deevade klassidest ja sellest, millise teo tulemusena (kamma vipāka) sinna valda ilmnetakse, millist toitu (āhārā) seal nauditakse, millist õnne ja dukkha tunnet kogetakse (sukha-dukkha-ppaṭisaṁ-vediniyo) ning kui pikka aega ehk mitu miljonit või miljardit aastat seal elatakse (dīghāyukā). Samuti jõudis Buddha äratundmiseni, et temagi oli varasemalt deevana elanud.^[101]

Deevad ilmnevad noortena (inimeste mõistes umbes 15-16 aastasena) ja spontaanselt (opapātika yoni), sõltuvalt pälvimustest.^[102] Jumaluse süles ilmnenud deevasid kutsutakse kutsutakse deeva poegadeks (deva-putta) ja deevade tütardeks (deva-dhītā).

Surm on deevade jaoks sama valutu kui sünd, nad ei koge surmaga seotud valu, agooniat ega piinu. Mõni päev enne surma täheldab deeva viit märki: (1) tema lillevanikud närtsivad (mālā milāyanti), (2) riided hakkavad määrduma (vatthāni kilissanti), (3) kaenlaalused higistavad (kacchehi sedā muccanti), (4) keha kaotab särava jume (kāye dubbaṇṇiyaṁ okkamati) ja (5) ta muutub istmel rahutuks (sake devo devāsane nābhiramatīti), ning ühel hetkel ta haihtub oma troonilt. Kui deevad teavad, et mõni deeva on suremas, soovivad nad talle edu kolmel viisil: (1) „Siit, mu kallis, et Sa läheksid heasse kohta!“ (ito, bho, sugatiṁ gaccha); (2) „Olles heas kohas, et Sa saavutaksid heaolu!“ (sugatiṁ gantvā suladdhalābhaṁ labha); (3) „Olles saavutanud heaolu, et Sa selles kindlalt kinnistuksid!“ (suladdhalābhaṁ labhitvā suppatiṭṭhito bhavāhī’ti). Seejärel täpsustab Buddha, et: (1) heaks kohaks on sünd inimolendina; (2) heaolu saavutamine tähendab seda, et inimene saavutab Tathaagata dhamma ja vinaja suhtes (usaldava) usu; ning (3) heaolus kinnistumine tähendab seda, et ei erakrändur, braahman, deeva, Māra ega Brahma ega keegi teine siin ilmas ei suuda temas tugevalt juurdunud, väljakujunenud ja vankumatut usku hävitada.^[103]

Deevana sündimine. Deevade valda sündimise määravad järgmised tegurid.^[104]

•       Munkadele annetamine (dāna).

•       Viie või enama kõlblusjuhise (sīla) teostamine;

•       Kõlbelise (sīlavata) ja kirest vabanenud (vīta-rāga) annetaja südamesoov: “Et ma sünniksin mõnes kõrgemas deevade vallas!”

•       Mittehimulise (anabhijjhā) ja mittekuritahtliku teadvuse (abyāpanna-citta) väljaarendamine.

•       Õige vaate (sammā-diṭṭhi) olemasolu.

•       Oskuslikud teod (kusala kamma).

•       Keskendatuse arendamine (samādhi bhāvanā) ja teadmiste (ñāṇa) saavutamine.

Deevade vallas sündimiseks ei pea inimene olema Buddha järgija. Buddha ei soovinud, et inimesed järgiksid teda, vaid ta õpetas treenima meelt ja avastama dhammat ehk tõde sellest, kuidas asjad tõeliselt maailmas on.^[105]Mitmed usundid õpetavad lahket annetamist, eetikakohast käitumist ja keskendust meenutavat palvetamist. Kui usu mõjul hakkab inimene oma meelt sellekohaselt pühendunult arendama, vabaneb maisega seotud kirest, himust, kuritahtlikkusest, ihast ja vihast ning pürgib südames jumala juurde, siis puhastunud meeleomaduste ja sellele vastava kõlbelise käitumise mõjul toimubki uus sünd deevade vallas.^[106]

Sünd deevade vallas on harukordne. Buddha õpetas, et olendeid, kes surevad deevadena ja sünnivad uuesti deevadena või siis inimestena, on vähe, samas kui neid, kes surevad deevadena ja kelle uus sünd ilmneb Niraajas või loomana või peetana, on väga palju.^[107] Kuid kui teadvus on surmahetkel rahulik ja selge (pasanna-citta), juhib see.^[108]

Deevad on piiratud teadmistega ja ajalised. Kuigi deevad on ülipika elueaga naudingutasandi (kāma-bhūmi) olevused, kellele saab osaks kõikmõeldav hüve ja õndsus, sh pikaealisus (āyu), väljanägemine (vaṇṇa), õnn (sukha), hiilgus (yasa) ja ülemvõim (ādhipateyya),^[109] on deevad piiratud teadmistega ja ajalised, mistõttu uus sünd deevade vallas ei suuda olendeid vabastada dukkhast ega uute sündide rattas tiirlemisest.^[110] Kui Buddha õpetas deevadele püsituse (anicca) dhammat, haaras deevasid hirm (bhaya), erutav-hirmutav ärevus (saṁvega) [emotsioon/innustus mis tekib selle maailma viletsuste üle mõtisklemisest] ja õud (santāsa), kuna nad arvasid, et on igavesed ja ei allu muutustele.^[111]

Kuigi deevade vallas võib piisavate, näiteks bhikkhudele annetamisega loodud pälvimuste olemasolul sündida iga inimene, ei ihalda õige dhamma teostaja uut sündi kõrgemas olemasoluvallas, ükskõik kui meeldiv, kaunis ja naudinguid pakkuv see ka ei oleks.^[112] Kuna kõik moodustised on püsitud, tekkimise ja lagunemise dhammad (aniccā sabbasaṁkhārā, uppādavayadhammino), on ka deevade vald püsitu, mistõttu keskendub õige buddhadhamma järgija vaid nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) saavutamisele.^[113]

Osadel deevadel võimalik kuulda dhammat ja virguda. Tekstide kohaselt toetavad seda inimesena elades paalikeelsete suttade, „Geyya“ (sisaldab kõiki värsivormis antud suttaid, sh kogu Saṁyuttanikāya Sagāthakavagga), „Selgituste“ (veyyākaraṇa), „Värsside“ (gātha), „Rõõmuvärsside“ (udāna), „Niiöeldu“ (itivuttaka), „Sünnilugude“ (jātaka), „Olemasoluületava dhamma“ (abbhutadhamma) ja „Vedalla“, sõna-sõnaline meeldejätmine, et need saaks deevade vallas ilmnedes taas meenuda.^[114] Kõikides deevade valdades leidub vooguastunud deevasid (sotāpanna-deva) ja osad neist, näiteks Cātumahārājikā deevad, teavad seda. Deevad, kel aga napib usku Buddhasse, dhammasse ja sanghasse, ei ole võimelised vooguastunuks saama.^[115]

Deeva valdade paiknemine. Inimeste maailmale järgnevad deevade vallad asuvad „maa kohal taevas“. Osad deevad on Maaga seotud (bhumma-devatā) ja osad elavad isegi linnades (nagara-devatā).^[116] Kaks esimest madalamat valda – Nelja suure kuninga vald ja 33. vald – on Maaga seotud, ülejäänud on Maast väga kaugel, ega ole seotud meie planeediga. Deevade elupaikade mitmekesisus on ilmselt seotud ka animistliku või panteistliku [kõiksus=jumal] vaatega eleva ja elutu looduse suhtes, ning on oluline komponent traditsioonilises budistlikus austuses looduse vastu.

Mõned deevad kaitsevad ja aitavad teatud inimesi ning teenivad teisi deevasid. Näiteks, kui inimene austab ja teeb oskuslikke annetusi kinke vastu võtvatele deevadele (balipaṭiggāhikā devatā), kaitsevad nood omakorda selle inimese jõukust ja vara,^[117] vastasel juhul aga ei suuda nad inimesele kaitset pakkuda.^[118] Siinkohal mängib olulist rolli ka deevadele annetusi tegeva inimese kõlblus. Kui inimene on läinud Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla ning järgib viit kõlblusjuhist, siis tema „lõhn“ levib isegi vastutuult, ning ta on deevadele armas,^[119] mistõttu aitavad deevad oma võimete kohaselt saavutada selle inimese oskuslikke eesmärke.

Puude varjus või sees elavad deevad järgivad elupaigas puudhammat (rukkha-dhamma), mis tähendab, et kui keegi vajab puu juuri, koort, lehti, lilli või vilja, võivad nad seda võtta ja deeva ei tohi selle pärast pahandada.^[120]

Mõnikord aitavad deevad ka bhikkhudel virgumise teostamise rajal püsida ja maistest naudingutest eemale hoida. „Lõhnavarga sutta“^[121] toob ära loo bhikkhust, kellele meeldis läbi tiigivee vesiroosideni kahlata ja neid nuusutamas käia. Tiigis elanud deeva ilmus aga ühel päeval bhikkhu ette ja manitses:^[122]

Rahulikus vees [kui] lootost
mitteantut nuusutad,
[on] üks osa vargusest
– lõhnavargus [on see], härra!

Madalamate valdade deevad võivad mõnikord teenida kõrgema valla deevasid, näiteks käis devī Bhaddā Tāvatiṁsa  vallas asuvas Sudhamma saalis Sakka’le jt deevadele tantsimas. ^[123]

Deevade eluiga. „Visākhā suttas“^[124], mis toob ära Buddha poolt ilmiknaise Visākhā’le antud juhised uposathapäeval arahantide^[125] järgimiseks, nimetab Buddha kuues vallas elavate olendite eluea. Sarnaselt inimeste maailma ajaarvestusele moodustavad 30 deevade valla ööpäeva ühe kuu ja kaksteist kuud ühe aasta. Kui võrrelda dukkha ja õnnega segunenud inimeste maailma, kus inimesed elavad pea 100 aastaseks ja deevade õnnelikke maailmu, kus näiteks esimese seitsme valla deevade eluiga algab 25 000 ja lõpeb 25 600 000 inimeste maailma aastaga, on inimeste maailm väga armetu (kapaṇa).^[126] Kes aga uposatha päeval jäljendab kaheksa kõlblusjuhise järgimise läbi arahante, teeb bhikkhudele annetusi ja harjutab kuue meelespidamise abil meelt, võib teo suurusest johtuva viljana sündida mõnes inimeste vallale järgnevas kuues deevade vallas.

Nelja suure kuninga tasand (cātummahārājika/cātumahārājika) on madalaim taevalik vald, kus elavad neli deevat, taevalaotuse nelja ilmakaare kaitsjat, koos kaaslastega. Mõnede selle valla madalamate olevuste elupaik asub maa peal (nt bhumma dheevad, kes enamasti elavad metsades). Igal kuningal on oma suur saatjaskond, kellega nad koos ringi liiguvad.^[127]

Nelja kuninga arvukaid poegi nimetatakse Inda’deks (inda-nāmā).^[128] Neli suurt kuningat on Dhataraṭṭha, Kuvera, Virūpakkha ja Virūḷhaka.^[129]

•       Kuningas Dhataraṭṭha kontrollib ja valitseb taevamuusikuid (gandhabba) idas, kes mõnikord võivad elada ka suures ookeanis^[130]. Tekstide kohaselt viibis ta „Mahāsamayasutta“ ja „Āṭānāṭiyasutta“ esitamise juures.

•       Kuningas Vessavaṇa alias Kuvera on Uttarakuru mandri kuningas, kes kontrollib ja valitseb jakkhasid (yakkha) põhjas.

•       Kuningas Virūpakkha kontrollib ja valitseb naagasid (nāga) läänes. Naagad on maotaolised andekad, imevõimetega ja suure väega deemonid, kes käituvad üldjuhul nagu haldjad või jumalataolised olevused (devatā), kuid on vahel ka linnutaoliste olendite gaarulatega (garuḷa) vaenujalal. Enamasti elavad need kuju muutva suutvad olendid veekogude lähedal või suures ookeanis^[131].

•       Kuningas Virūḷhaka kontrollib ja valitseb yakkhade klassi kuuluvaid kumbhandasid (asuraid?) (kumbhaṇḍa) lõunas.

Kuna nende nelja kuninga pälvimuslikud teod ületavad teiste selle valla elanike pälvimusi, siis ületavad neli kuningat ka teisi kümnel moel, milleks on (1) taevalik eluiga (dibba āyu), (2) taevalik väljanägemine (dibba vaṇṇa), (3) taevalik õnn (dibba sukha), taevalik hiilgus (dibba yasa), taevalik ülemvõim (dibba ādhipateyya), taevalik vorm (dibba rūpa), taevalik heli (dibba sadda), taevalik lõhn (dibba gandha), taevalik maitse (dibba rasa) ja taevalik puudutus (dibba phoṭṭhabba).^[132]

Selles vallas ilmnemine on pälvimuslike tegude tulemus, näiteks,  kui inimene teeb bhikkhule lahkeid annetusi, mõeldes, et: „Ma naudin seda (st selle annetuse vilju) järgmises elus“; „Minu isa ja kõik esiisad on varasemalt annetanud; ma ei tohiks sellest iidsest perekonnatavast loobuda“; „Mina valmistan toitu, need inimesed ei valmista toitu; ei ole õige, et mina, kes ma valmistan toitu, ei anna neile, kes ei valmista toitu“; „Kui ma teen selle kingituse, muutub minu teadvus rahunenuks/puhtaks (pasīdana), rahulolevaks (attamana) ja kerkib esile heameel (somanassa).“^[133]

Kuigi nelja suure kuninga saatjaskonnaks on taevamuusikuid (gandhabba), jakkhad (yakkha), naagad (nāga),kumbhandad (kumbhaṇḍa) ja kaunisulised (supaṇṇa), on cātumahārājika valla peamisteks elanikeks hoopis deevad. Ilmselt on see kõige suurema deevade asustatusega vald, kuna uus sünd madalamais taevases vallas on kergemini saavutatavam, kui sünd kõrgematesse valdadesse.^[134] Paali muistendites kuuluvad kaunisulised (supaṇṇade), taevamuusikud (gandhabbade), jakkhad (jakhade), asurad (asura), garuudad (garuḍa) ja naagad (nāga) alamjumaluste hulka.

•       Kaunisulised (supaṇṇa [su hea, kaunis + paṇṇa tiib, sulg]), on India muistendites esinevad müütilised olendid. Kaunisuliseks sünnib see, kes on varasemalt keha, kõne ja meele tasandil teinud kahesuguseid tegusid, on kuulnud pika elueaga, kaunitest ja väga õnnelikult elavatest (dīghāyukā vaṇṇavanto sukhabahulā) kaunisulistest, ning on soovinud, et tema uus sünd toimuks just kaunisulisena.^[135] Selle soovi täitumiseks annetavad nad toitu, vett, rüüsid, sõidukeid, vanikuid, lõhnasalve, määrdeid, lamamis- ja puhkamisasemeid, eluasemeid ning valgusteid.^[136] Osad kaunisulised lähevad koos naagadega Buddha kaitse alla.^[137]

•       Taevamuusikud (gandhabba) võivad olla deevade sarnased (gandhabbakāyikā devā), kuid ei ole deevad.^[138]Lood taevamuusikutest on koondatud samanimelisse „Rühmade kogusse“.^[139] „Puhta sutta“^[140] loetlebelukohaviitega 10 taevamuusiku sarnast deevat (gandhabbakāyikā devā), kes elavad healõhnalise puu (1) juurel (mūla-gandhe), (2) südamikus (sāra-gandhe), (3) tüves (pheggu-gandhe), (4) koores (taca-gandhe), (5) võrsetes (papaṭika-gandhe), (6) lehtedes (patta-gandhe), (7) lilledes (puppha-gandhe), (8) viljades (phala-gandhe), (9) mahlas (rasa-gandhe) või (10) lõhnas (gandha-gandhe). Suttad mainivad veel pargis (ārāma-deva), metsas (vana-deva) ja puu juurel/jalamil elavaid deevasid (rukkha-deva).^[141] Tai kuningriigis, Birmas, Kambodžas jt Aasia maades võib sageli kohata selliste deevade jaoks püstitatud väikeseid deeva-majakesi.
Taevamuusikud on kõige madalamad taevase valla deevad,^[142] kes on pika elueaga, kaunid ja õnnelikud ning saavad liikuda ka õhus (gandhabbo vā vihaṁgamo).^[143] Dhataraṭṭha naudib nende laule ja tantse.^[144]Taevamuusikuks sünnib see, kes on varasemalt keha, kõne ja meele tasandil teinud kahesuguseid tegusid, on kuulnud pika elueaga, kaunitest ja väga õnnelikult elavatest (dīghāyukā vaṇṇavanto sukhabahulā) taevamuusikutest, ning on soovinud, et tema uus sünd toimuks just taolise deevana.^[145] Sellist sündi väärtustavad ja soovivad inimesed arendavad kuut meelespidamist^[146] ning annetavad toitu, vett, rüüsid, sõidukeid, vanikuid, lõhnasalve, määrdeid, lamamis- ja puhkamisasemeid, eluasemeid ning valgusteid.^[147]
Mõnikord võib gandhabba olla ka kuri, metsik, äge ja kohutav ning isegi segada bhikkhu keskendust.^[148]Teinekord võivad nad olla aga suured olendid (mahā-bhūta), kes elavad ookeanis koos koos mereelukate, asurate ja naagadega.^[149] Taevamuusikud kuuluvad koos deevade, inimeste, asurate ja naagadega olendite hulka, kes on võimelised austama ja järgima Buddha.^[150]
Tekstid mainivad ka deevade poolt armastatud üksikut, naudingulist, noorusliku ja meeldiva väljanägemisega taevamuusikut Pañcasikha’t, kes mängib keelpilli (vīṇā). Peale Sakka kohtumist Buddhaga premeeris Sakka Pañcasikhat, andes talle naiseks Bhaddā Suriyavaccasā ning tehes temast taevamuusikute kuninga.^[151]
Taevamuusikud elavad Nelja suure kuninga tasandi (cātumahārājika) idapoolsel alal, mida kontrollib ja valitseb kuningas Dhataraṭṭha.^[152]

•       Jakkhad (yakkha, yakkhinī) on ka inimeste maailmas elava mitte-inimestena (amanussa) kirjeldatavad deemoni laadsed vaimolendid, kel on deevadele omased võimed. Mõnikord nimetatakse jakkhaid ka deevalikeks ehk jumalikeks (devatā).^[153] Meessoost jakkhad ja naissoost jakkhiinid võivad olla seotud veekogude, puude, metsade, viljakuse, kõrbete jt paikadega või mõne aardega. Yakkhad esinevad nii hinduistlikes, džainistlikes kui ka budistlikes tekstides, aga ka Lõuna-Aasia ja Kagu-Aasia iidsetes ja keskaegsetes templites kaitsvate jumalustena.
Osad jakkhad on kurjad ja kapriissed, teised, suured jakkhad (mahā-yakkhā), jälle kaitsevad inimesi ja bhikkhusid kurjade jakkade eest.^[154] Osadel jakkhadel on deeva-taolised võimed, teised suudavad muuta oma kuju ja asukohta ning kolmandad (nt Indakūta ja Sūciloma) on võimelised süvitsi diskuteerimametafüüsilistel teemadel.^[155]
Mitte kõik jakkad ei ole Buddha või dhamma järgijad, kuid tuhanded neist kuulavad koos bhikkhudega Buddha õpetusi.^[156] Isegi jakkhade kuningas Vessavaṇa kuulas dhammat eesmärgiga tõusta kõrgematesse olemasoluvaldadesse, mistõttu on mõnikord võrreldud jakkhaid ka „langenud inglitega“.^[157] Mõned jakkad, näiteks Janavasabha, Sūciloma ja Khara, on saanud isegi vooguastunuteks (sotāpanna).^[158]
„Āṭānāṭiya suttas“^[159] toodud Yakkha kuningriiki Uttarakuru kirjelduse kohasel asuvad seal rahvarohked linnad, kaunid pargid ja järved ning arvukad kogunemissaalid. Buddha eluajal elas Kaapilavatthu maal (bhummā kāpilavatthavā) 7000 üleloomulike võimetega (iddhimant) ja säravat/väljapaistvat (jutimant) jakkhat, Himaalajas (himalaya) 6000 üleloomulike võimetega erisugust ehk eri värvi (nānattavaṇṇino) säravat/väljapaistvat jakkhat, Sātā mäel (sātāgirā) 3000, Vessamittā,s 500 ning Rājagaha’s, Kumbhīra’s asuvas Vepulla mäel rohkem kui 100 000 üleloomulike võimetega ja erinevat värvi sära ja väljanägemisega yakkhat. Jakkhad elavad Nelja suure kuninga tasandi (cātumahārājika) põhjapoolsel alal, mida kontrollib ja valitseb kuningas Vessavaṇa, alias Kuvera. Jakkhade klassi kuuluvad ka asurad (kumbhaṇḍa), keda kontrollib Kuningas Virūḷhaka lõunas.^[160] 
Jakkhat ei tohi Vinaja kohaselt ordineerida.^[161]

•       Asurad (asura) [a eitav eesliide + sura särama = see, kes ei sära; titaan?] on jakkhade klassi liigituvad üleloomulike võimetega (iddhimant) olendid. Vajirahattha käest lüüa saanud asurad elavad ookeanides.^[162]Sünd asurana liigitub ühe nelja õnnetu sünni alla Niraaja vallas.^[163]
Asurate ja deevade vahelist võitlust kajastavad mitmed Tipiṭaka varasemad suttad. Nii asurate ja deevade,nagu ka inimeste, naagade ning taevamuusikute vahelise vaenu põhjuseks on kadeduse ja saamahimu köidikud (issāmacchariya-saṁyojanā).^[164]
„Piṭaka“ mainib kalakañjaka ja dānaveghasa asurate klasse.^[165] Asurana pärinevad need, kelle käitumine vastab kümnele oskamatule teole (akusala kamma) ja need, kel on valed vaated (micchā-diṭṭhi).^[166] Tänu kirele, vihale ja pettekujutlusele on asurana, loomana või peetana sündinu Māra kütkeis (māra-bandhanā), ega ole võimeline Arija dhammat (ariya-dhamma) kuulma.^[167]
Niraajas asurana põlvnenud (asurayoni) olendid erinevad Tāvatiṁsā vallas elavatest ja deevade hulka kuuluvatest asuratest. Asurad elavad peamiselt Nelja suure kuninga tasandi (cātumahārājika) põhjapoolsel alal, mida kontrollib ja valitseb kuningas Virūḷhaka.^[168]
Asurade juhti ehk kuningat nimetatakse asurindaks (asurinda). Mitmed asurad täidavad suttades asurinda rolli, sh Vepacitti (vepacitti asurindo)^[169], Rāhu (rāhu asurindo),^[170] Pahārāda (pahārāda asurindo),^[171]Sambara (sambara asurindo),^[172] Verocana (verocana asurindo)^[173] jt.

•       Naagad (nāga) on india rahvaluules esinevad vees või maa all elutsevad müütilised, deevade sarnase kujumuutmisvõime ja suure väega maotaolised olevused, kes on Buddha ja dhamma kaitsjad. Naagad võivad pärineda kas munast, üsast, niiskusest või spontaanselt,^[174] millest viimane on parim.^[175] Naagaks sünnib see, kes on varasemalt keha, kõne ja meele tasandil teinud kahesuguseid tegusid, on kuulnud pika elueaga, kaunitest ja väga õnnelikult elavatest (dīghāyukā vaṇṇavanto sukhabahulā) naagadest ning on soovinud, et tema uus sünd toimuks naagana.^[176] Selle soovi täitumiseks annetavad nad toitu, vett, rüüsid, sõidukeid, vanikuid, lõhnasalve, määrdeid, lamamis- ja puhkamisasemeid, eluasemeid ning valgusteid.^[177]
Kuigi mõnikord on naagad ja kaunisulised omavahel vaenujalal, lähevad nad mõlemad Buddha kaitse alla (nāgā supaṇṇā saraṇamakaṁsu buddhaṁ). Ka naagad järgivad täiskuu päeva (uposatha), et saavutada uus sünd kõrgemas taevases vallas.^[178]
Hilisemates tekstides esineb naaga isegi Buddha ja arahanti epiteedina.
Naagade, aga ka teiste üleloomulike olendite nimede osas valitseb sageli suur segadus. Naagad elavad Nelja suure kuninga tasandi (cātumahārājika) läänepoolsel alal, mida kontrollib ja valitseb kuningas Virūpakkha.^[179]
Suttades toodud neli madude liiki on virūpakkha, erāpatha, chabyāputta ja kaṇhāGootamaka.^[180]

•       Garuulad (garuḷa, sansk garuḍa), kes osades tekstides esinevad garuudade nime all, on müütilised linnutaolised olendid, keda kohtab peamiselt hilisema päritoluga „Sünnilugudes“ (Jātaka). Gaarulate kuningas elab Naagade saarel.^[181] Kuna gaarulad söövad naagasid, on nad omavahel vaenujalal.^[182]Muistendite kohaselt sündis ka bodhisatta kord garuudana (garuḍa).^[183]

•       Kumbhandad (kumbhaṇḍa) on müütilised olendid, kes esinevad tekstides peamiselt koos jakkhade, asurate ja naagadega. Suttanta kohaselt võib kumbhanda olla kas meessoost või naissoost (kumbhaṇḍī), ta võib olla poiss, (kumbhaṇ­ḍa­-potako), tüdruk (kumbhaṇ­ḍa­-potikā), suur juht (kumbhaṇ­ḍa­-mahā­matto) saatja/nõunik (kumbhaṇ­ḍa­pārisajjo) või ka sõnumitooja (kumbhaṇ­ḍa-­pacāro). Sama jaotus esineb ka jakkade ja naagade kohta.^[184]
Kuna paalikeelne sõna kumbhāṇḍa tähendab kõrvitsat, arvatakse, et kumbhāṇḍa keha võib sarnaneda (pudel)kõrvitsale, mistõttu kujutatakse neid kunstis suurte kõhtudega. Samas tähendab kumbhī ka suurt ümmargust potti, mille põhjal spekuleeritakse, et neil võivad olla ümmargused, potisuurused munandid (aṇḍa). Mõlemad ideed kajastuvad ka budistlikus kunstis.
Kumbhandad elavad Nelja suure kuninga tasandi (cātumahārājika) põhjapoolsel alal koos asuratega, mida kontrollib ja valitseb kuningas Virūḷhaka.^[185]

Nelja suure kuninga valla deevade elueaks on 500 deevade aastat,^[186] mis on võrdne 9 000 000 aastaga inimeste maailmas.^[187] 50 aastat inimeste maailmas on siin võrdne ühe ööpäevaga. Iga järgmise valla eluiga, nagu ka päeva pikkus kahekordistub, st Tāvatimsa taevane päev võrdub 100 inimeste aastaga, Yāmā taevane päev võrdub 200 inimeste aastaga jne. Nelja suure kuninga vallas (cātummahārājika) elavad maaga seotud deevadel ja „langenud“ asuritel ei ole kindlapiirilist eluiga.

 

33. vald (tāvatiṁsā, tāvatimsa, tidasa või tidiva) on 33 jumala ja nende saatjaskonna elupaik. Peajumal Sakka, kes on samuti Buddha õpetuse järgija, elab siin. Valla nime pärimuse kohaselt sündisid hea kamma tagajärjel sinna valda 33 vabatahtlikku, kes tegid Magha alias Sakka juhtimisel isetuid heategusid.^[188]

Seitse aastat peale virgumist veetis Buddha oma seitsmenda vassa (kolm kuud) Tāvatiṁsā’s deevadele dhammat õpetades, istudes Pāricchattaka puu jalamil asuval Sakka troonil, mille tulemusel saavutasid 80 deevat teadmised tõest.^[189] Kõik Tāvatiṁsā 33 deevat kohtuvad regulaarselt Sudhammā hallis neli korda aastas: vassa alguses ja lõppedes, dhamma õpetamiseks ja korallpuuõite pidustusteks (pāricchattaka-kīḷāna). Ühte vassa-eelset deevade kohtumist kirjeldab täpsemalt „Inimeste isanda sutta“.^[190] Eeltoodut arvesse võttes näib, et kõik selle valla elanikud on pühendunud Buddha dhamma järgijad.

Peale 33 suure jumala elab seal taevas palju jumalate saatjaid, nümfe [?] (accharā) jt olendeid, kes jumalaid igal sammul saadavad. Nümfid on ülikaunid deevad, kes näevad välja noored, valdavad erootilise tantsu ja on osavad lauljad. Nii Tāvatimsa valla jumalate kui ka looduse taevalikust ilu on tekstides kirjeldatud ülivõrdes.

Selle valla peajumal on Sakka, kes juhib ka Sudhammā hallis toimuvaid deevade kohtumisi. „Pikkade kogu“ (Dīghanikāya) ja „Keskmiste kogu“ (Majjhimanikāya) sisaldavad mitmeid Sakkaga seotud lugusid ning   „Rühmade kogu“ (Saṁyuttanikāya)^[191] sisaldab tervet Sakkaga seotud peatükki. „Sõbralikkuse sutta“^[192] kohaselt sündis ka Buddha varasemalt 32 korda Sakkana.

„Sünnilugudes“ jt hiljem koostatud tekstides esinevad lood Sakkast ja sealtoodud Sakka epiteedid, nagu näiteks deevade isand (devānaminda), tuhandesilmne (sahasakkha) (kuna suudab tajuda tuhat objekti/mõtet hetkega), linnade hävitaja (purindada) jt, viitavad sarnasusele veedades esineva sõjajumal Indraga, mis annab põhjust spekulatsioonidele, mille kohaselt esindavad need tekstid pigem kokkukogutud müüte ja/või veedade buddhiseerimist, kuid mitte ajaloolist tõde ega Buddha algõpetust.^[193]

100 aastat inimeste maailmas on võrdne ühe ööpäevaga 33 deeva vallas (tāvatiṁsa deva), kus deevade elueaks on 1000 sellist aastat.^[194]

Jaama (yāmā). Jaama jumalad elad õhus, kõikidest raskustest ja takistustest vabana. Selle madalaima taeva (sagga) olendid, nagu ka Jaama kohal elavad olendid, asuvad väljaspool maiseid muresid, näiteksäiteks ei osale nadasurate vastastes sõdades. Jaama kuningaks on Suyāma.^[195]

200 aastat inimeste maailmas on võrdne ühe ööpäevaga Jaama deevade vallas (yāma deva), kus deevade elueaks on 2000 sellist aastat,^[196] mis on võrdne 144 000 000 aastaga inimeste maailmas.

Tusita, mis osades tekstides esineb osades tekstides ka Tusita linnana (tusitapura), on neljas õnnelik deevade vald.^[197] Tusita taeva kõrgeima deevana on nimetatud nii Santusita’t,^[198] kui ka järgmist Buddha, bodhisatta Metteyya’t.^[199] Siin elavaid deevasid nimetatakse õndsaiks, kuna nad on rahulolevad ja rõõmustavad (tuṭṭhā pahaṭṭha). Arhetüüpse mustri kohaselt sünnivad kõik bodhisattad Tusita valda, kus nad ootavad uut sündi inimeste maailmas, et saada järgmiseks mõistnuks ehk buddhaks. Mõnikord sünnivad Tusita vallas ka ükskordnaasjad (sakadāgāmi).^[200] Vaatamata Tusita õndsusele, on see osa sansaarast (saṁsāra) ja kuulub Māra võimu (sünni, vananemise, haigestumise ja surma) valda.^[201]

400 aastat inimeste maailmas on võrdne ühe ööpäevaga Tusita deevade vallas (tusita deva), kus deevade elueaks on 4000 sellist aastat,^[202]  mis on võrdne 576 000 000 aastaga inimeste maailmas.

Nimmānarati [nimmināti ehitada, konstrueerida, vormida; ime läbi tegema, looma; komponeerima + rati armastus, kiindumus, nauding, meeldimine] ehk loomist armastavate deevade vald on viies õnnelik taevane vald, kus elavad iseenda loomingust rõõmu tundvad nimmānaratī deevad. Neil on võime luua ükskõik milline objekt, mida nad soovivad. Mis iganes looduslikku või tehislikku objekti (pakatipaṭiyattārammaṇato) nad ihkavad, selle nad ka koheselt loovad ning naudivad.^[203] Nimmānarati deevade kuningaks (deva-rājā) on Sunimmita.^[204]

800 aastat inimeste maailmas on võrdne ühe ööpäevaga Loomist armastavate deevade vallas (nimmānaratīnaṁ devā), kus deevade elueaks on 8000 sellist aastat,^[205] mis on võrdne 576 000 000 aastaga inimeste maailmas.

Paranimmitavasavattī [para teine, muu; väline, vastas + nimmita loodud + vasa võim, autoriteet, kontroll, mõju(kus) + vatta see, mis on tehtud, mis jätkub või on tavapärane, st kohustus,  kohandumus, funktsioon; järgimine] ehk teiste loodut kontrollivate deevade vald on kõrgeim vormi valla (rūpa-loka) alla kuuluv jumalate vald, mida juhib Vasavattī deeva.^[206] Kirjelduse kohaselt elavad seal teiste loomingut nautivad ja ihaldavad deevad, kelle kavatsuseks on allutada Loomist armastavate deevad enda juhtimise ja kontrolli alla. See vald esindab tahtega seotud ülimat, kuid siiski ajalist olemasolu.

1600 aastat inimeste maailmas on võrdne ühe ööpäevaga Teiste loodut kontrollivate deevade vallas  (paranimmita-vasavattī devā), kus deevade elueaks on 16 000 sellist aastat,^[207] mis on võrdne 9 216 000 000 aastaga inimeste maailmas.

         Vormi tasand (rūpa-bhūmi)

Sõna vorm (rūpa) võib tähendada kas mingit vormi kogumikku, nagu näiteks viit kogumikku (vorm + tunne, taju, moodustised ja teadvus) või ainelist (veest, tulest, tuulest ja õhust koosnevat) kogumikku ehk silmale nähtavat objekti. Selle valla olemasolu kirjeldustes esinevad terminitena vormielement (rūpa-dhātu), vormiline olemasolu või vormumine (rūpa-bhava), vormivald (rūpā-vacara), vormi maailm (rūpa-loka) või vormi tasand (rūpa-bhūmi), mille vastandiks on vormita tasand (arūpa-bhūmi).

16 vormi tasandit (rūpa-bhūmi) on vormi omavate brahmade elupaik, mis paikneb deevade valdadest tunduvalt kõrgemal. Siia sünnivad olendid, kes on vabanenud ihast, harjutavad džhaanat ja viibivad džhaana seisundis.^[208]Kuna deevad on tajuvad olendid, kes kogevad rõõme, naudinguid ja ka kannatusi, mille brahmad on ületanud, on deevad inimestega sarnasemad. Samas on olemasolu brahmade vallas samuti ajaline.

Vormi tasandi koosneb üheksast brahma maailmast (abhidhamma kommentaar jaotab need brahmāloka klassiks)^[209], viis puhast/kaunist valda (suddhāvāsā) ning Asaññasatta ja Vehapphala vallast. Kehaga brahmade vallas (brahma-kāyikā devā) ilmnemine on pälvimuslike tegude tulemus, näiteks, kui inimene arendab džhaanat ning teeb bhikkhule lahkeid annetusi, mõeldes: „See on teadvuse kaunistamiseks (cittālaṁkāra) ja teadvuse ettevalmistamiseks (cittaparikkhāra)“.^[210]

„Vaidlusaluste teemade" (Kathāvatthu-pāli) kohaselt on vormitasandi olenditel vaid kaks füüsilist meelt, milleks on nägemine ja kuulmine^[211] ning nad on sootud.^[212] Nende loomulik keha koosneb peenmateeriast, mistõttu peavad nad madalama taseme olenditega, näiteks inimeste või deevadega suhtlemiseks, buddhale austuse avaldamiseks või dhamma kuulamiseks võtma jämemateeriast keha (oḷārika attabhāva).^[213]

Vormi valla kolm esimest taset vastavad esimesele džhaana (jhāna) teadvusseisundile, kolm järgmist teise džhaana teadvusseisundile, kolm järgmist neljanda džhaana teadvusseisundile ja seitse viimast vormi valda valda vastavad neljanda džhaana teadvusseisundile. Seal elavate olendite loomulik teadvusseisund on samaväärne keskenduses saavutatud džhaana seisundiga ning selle džhaana saavutamine on selles vallas ilmnemise eeltingimus.

Brahmade vallad asuvad nii inimeste maailmast kui deevade tasanditest tohutus kauguses. Valdadel on väga keeruline hierarhiline struktuur ja nendevaheline füüsiline vahemaa võib ulatuda kuni saja tuhande ja enamgi maailmasüsteemi kaugusele. „Moodustiste saavutuse sutta“^[214] kohaselt on Brahmavallas elavad brahmad võimelised vaatlema viistuhatkordset maailmaelementi (pañca-sahassi-loka-dhātu) nii, nagu mees vaatab peopesas viit pähklit.

Kui kolme esimest brahma valda kirjeldavad hilisemad tekstid paigutuvad vormi vallad maapinnast kasvava kaugusega asupaikadesse, siis „Aruṇavatī sutta“ kohaselt kohaselt elavad Brahma (brahmā), Brahma saatjaskond (brahma-pārisajja) ja Brahma lähikond (brahma-purohita) samal tasandil.^[215]

Brahma valda sündimise tingib nelja brahmavihaara ehk sõbralikkuse (mettā), kaastunde (karuṇā), kaasrõõmu (muditā) ja neutraalsuse (upekkhā) täiuslik väljaarendamine. Kui bhikkhu ei saa sõbralikkuse arendamise (mettā-bhāvanā) abil arahantiks ega saavuta nibbaanat selles elus, saavutab ta Brahmā’le omase, püsiva, piiritu (appamaññā) meeleseisundi,^[216] mis juhib peale keha lakkamist uue sünni brahma valda.^[217]

Esimesest vormi vallast alates mõõdetakse sealelavate olendite eluiga ainult ajastustes (kappa), mis vastab ühele maailmasüsteemi loomise ja hävimise tsüklile.

Brahma saatjaskond (brahma-pārisajja). „Jaotuste kogu selgituste“ („Aṁguttaranikāya-aṭṭhakathā“)^[218] kohaselt sünnivad Brahma saatjaskonna tasandile esimese džhaana saavutanud ja selles viibivad bhikkhud ning džhaanid. Nende kehad säravad kõrgema tasandi brahmade omast vähem ja nad on võimelised võtma erinevaid vorme. Selle valla elanike eluea pikkuseks on ⅓ loendamatust ajastust (asaṁkheyya-kappa = ¼ mahā-kappast), kuid vaatamata oma pikaealisusele on nad siiski Māra mõjuvallas.^[219] Brahma saatja võib tegutseda ka oma valla suure Brahmā (mahā-brahmā) sõnumitoojana^[220] ning buddhad käivad aegajalt brahmade vallas dhammat õpetamas.^[221]

Brahma lähikond (brahma-purohita [purohita ette asetatud, eespoolseim, ülemisim; kuninga brahmanistlik peapreester või peaministrile sarnase rolliga vaimulik, kes juhatab ohverdustseremooniaid]^[222]).

Brahma lähikondlaste eluiga on pool ajastut (kappa) ja nende keha sära ületab brahma saatjaskonna oma.^[223]

Suurem osa allikate tähelepanust pööratakse brahmade kõrgeimale klassile (mahā-brahma) ja kahe madalama klassi ülesanne näib olevat peamiselt mahā-brahma hiilgava sära võimendamine.^[224]

Suur Brahma (mahā-brahmā). See on suur ja ülev vald, kuna selle valla elanikud ületavad teisi õnne, ilu ja eluea poolest. Mahābrahmā  on  selle valla kõrgeim olevus, kelle füüsiline vorm hiilgab ja särab^[225] ning tema nägemine on parim märk (dassanānaṁ aggaṁ).^[226] Kui Mahābrahmā avaldub tajudega olendi tasandil, ilmub ta neile kõigepealt särava valgusena, enne kui ta võtab endale jämeda, tajutava keha.^[227] Suure Brahmā kõne on alati (1) hästi öeldud (vissaṭṭho), (2) äratuntav/mõistetav (viññeyyo), (3) meeldiv (mañju), (4) hästi kuuldav (savanīyo), (5) eristatav (bindu), (6) mitteragisev (avisārī) (mis on selgituste kohaselt tingitud röga puudumisest)^[228], (7) mittehajus (avisārī) ja (8) meloodiline (ninnādī) ning tal on täpne kontroll oma hääle leviulatuse üle.^[229]

Sünd siia tasandile toimub nelja brahmavihaara, eriti just sõbralikkuse (mettā) väljaarendamise tulemusena. Ülejäänud kolme brahmavihaara – kaastunde (karuṇā), kaasrõõmu (muditā) ja neutraalsuse (upekkhā) – täiuslik väljaarendamine juhib uue sünni kõrgematesse brahma valdadesse.^[230]

Naudinguvallast vabanenud brahmade puhtus ületab ka deevade oma, nad ei ole koormatud bioloogilise ebapuhtusega ning nende peen olemasoluvorm läbib jämemateeria. Näiteks, kui äsja uuesti ilmnenud noor brahmā Hatthaka tuli oma loomulikul kujul Buddha vaatama, hakkas ta värisema ega püsinud enam püsti, mispeale ütles Buddha, et Hatthaka avalduks jämedas olemasoluvormis (oḷārikaṁ, hatthaka, attabhāvaṁ abhinimmināhī).^[231]

Suur Brahmā on rūpabhūmi esimese džhaana tasandi olend. Igas brahma maailmas on üks selline valitseja, kes enamasti usub olevat kogu olemasolu looja. Uue maailmatsükli tekkimist kirjeldavas „Brahmavõrgu suttas“^[232]õpetab Buddha, et peale väga pikka ajaperioodi toimub maailma avardumine/lahtirullumine (loko vivaṭṭati), kus avaldub tühi brahma ruum/mõõtmatus (suññaṁ brahma-vimānaṁ). Eluea või pälvimuste (āyukkhayā vā puññakkhayā) lõppemise tulemusel lakkab hiilgava säraga, keha omavate deevade vallas (ābhassarakāyā) üks deeva, kes sünnib sellesse tekkinud tühja ja mõõtmatusse brahma ruumi (brahma-vimāna). Ta on meele loodud (mano-maya), rõõmust toituv (pīti-bhakkha), isehelendav (sayampabha), ruumis liikuv (antalikkhacara) ja ilusat hiilgav (subhaṭṭhāyī). Peale väga pikka aega muutub ta aga rahulolematuks (anabhirati) ja erutunuks (paritassanā) ning soovib, et ka teised olendid tuleksid sellesse olemasollu. Mingi aja pärast sünnivad hiilgava säraga, keha omavate deevade vallast (ābhassarakāyā) eluea või pälvimuste (āyukkhayā vā puññakkhayā) lõppemise tulemusel sinna brahma ruumi ka teised meele loodud, rõõmust toituvad, isehelendavad, ruumis liikuvad ja kaunilt hiilgavad olendid. Siis mõtleb seal maailmas esimesena ilmenud olend: „Mina olen Brahmā (ahamasmi brahmā), Mahābrahmā, ülimas olemasolus (abhibhū), võitmatu (anabhibhūta), kõikenägev (aññadatthu-daso), valitseja (vasavattī), issand (issaro), ehitaja (kattā), looja (nimmātā), parim/vanim (seṭṭho), määraja (sajitā), meister (vasī), kõigi olendite isa (pitā bhūta-bhabyānaṁ).“ Ta usub, et teisel olendid selles vallas tekkisid tema meelepõhisest otsusest (mano-paṇidhi). Kuna ka teised olendid teavad, et Brahmā oli olemas enne neid, hakkavad nad samuti mõtlema, et on Brahmā loodud. Seda usku aitab süvendada ka tõsiasi, et võrreldes hiljem mõõtmatus brahma ruumis tekkivate olenditega on esimesena tekkinud olendil pikim elu, kauneim välimus ja ka suurim hiilgus. Kui mõni selle valla väiksem brahma lakkab ja sünnib uuesti inimeste maailmas, kus ta asub kodutu teele, siis õige keskenduse korral saavutab ta džhaana ja teadmised eelnevatest olemasoludest. Nii meenub talle ka mäletus, mille kohaselt mahābrahmā on issand, kõige looja jumal, kuulutab selle religioosseks tõeks ning hakkab seda ideed järgima ja teistelegi kuulutama.^[233] Sel moel kirjeldavad budistlikud tekstid teistliku religiooni päritolu Maal. Vastavat õpetust, mille kohaselt maailm ja selles eksisteerivad olendid on mingil ajal kellegi poolt loodud ja eksisteerivad igavesti, nimetatakse tekstides ühesuunaliseks igavikulisuse õpetuseks (ekaccasassata-vāda). „Brahmavõrgu suttas“^[234] toodud Buddha õpetus suurtest brahmadest (mahābrahmā) selgitab veedades, piiblis, koraanis jt inimese poolt kirjapandud religioonide tekkimist.

Üks tuntumaid Buddha toetajaid oli Brahmā Sahampati. Kui Buddha peale virgumist Uruvelā’s, Nerañjarā jõe kaldaäärsel alal, Bodh Gaya linna ääres asuva virgumispuu all mõistis, et tema poolt taasavastatud dhamma oli ülimalt sügav, raskesti nähtav, raskesti mõistetav, väljaspool mõtlemist/loogikat asuv ja ainult targale mõistetav, siis mõtiskles ta selle üle, kas tolle aja kiinidumusi ja ihasid ülistav põlvkond on üldse huvitatud kiindumatuse ja ihatusetuse dhamma õppimisest. Kuna Brahmā Sahampati teadis, millest Buddha mõtles, ilmus ta Buddha ette, laskus paremale põlvele ja käsi enda ees koos hoides palus, et Buddha, Ülim Arahant, õpetaks dhammat, kuna on olendeid vähese mustusega silmis, kes dhammat kuulmata kaovad. Brahmā Sahampati palvele vastu tulles hakkas Buddha maailmas taevaliku silmaga ringi vaatama, et leida olendeid, keda on võimalik virgumisele juhtida.^[235]Mõnikord esineb Brahmā Sahampati kaasamõtleja-nõuandja taolises rollis,^[236] mõnikord Buddha^[237] ja dhamma (nt nelja teadlikkuse loomise)^[238] ülistaja rollis ning teinekord ka informeerija rollis. Näiteks, annab ta „Kokālika suttas“^[239] Buddhale teada, et Auväärsete Sāriputta ja Moggallāna tagakiusamise eest sündis kurja teadvusega bhikkhu Kokālika peale surma Niraajas ning teatab Buddhale Devadatta tekitatud sangha lõhestumisest. Samuti on Brahmā Sahampati esimene, kes kuulutab Buddha parinibbaana saavutamisest.^[240] Kui Māra (surma, plekkide ja kõige muu dukkhat toova personifikatsioon) esineb suttades virgumise takistajana, siis Brahmā Sahampati on nagu Māra positiivne ekvivalent. Lisaks Brahmā Sahampati’le on veel teisigi brahmasid kes Buddha toetavad ja austavad. Näiteksäiteks, Brahmā Tissa oli enne brahma vallas ilmnemist Buddha bhikkhu, kes ei jõudnud inimeste maailmas virguda ja sündis brahmavallas vooguastunud brahmana, kus tal oli suur jõud ja sära (mahiddhiko mahānubhāvo). Kuigi mitte kõik selle valla brahmad ei ole vooguastunud,^[241] on brahmade seas mitmeid vooguastunud brahmasid (paccekabrahmā). Näiteks nimetab „Brahmamaailma sutta“^[242] üksimõistnud brahmadena (pacceka-brahmā) ära Brahmā Subrahmā ja Brahmā Suddhāvāsa. Suttades esineb veel ülimalt meeldiv ja kaunis (abhikkanta-vaṇṇa) Brahmā Sanaṁkumāra, kes kuulutab deevadele dhammat^[243] ning Brahmā Hārita, kellega Buddha oli varasemalt bodhisattana kokku puutunud.

Hiilgava säraga brahma’de tasand (ābhassara). Ehki suured Brahmā’d ja nende kummardajad võivad ette kujutada, et nad esindavad universumi ülimust, on Buddha õpetuse kohaselt olemas veelgi kõrgemaid ja peenemaid valdu. Ābhassara ehk hiilgava säraga [ābhā sära, hiilgus + sarīra keha] deevade valla teadvus vastab teisele džhaanale, mis tähendab, et mõtlemine (vitakka) ja läbiuurimine (vicāra) on lakanud ning rõõmu (pīti) ja sõbralikkuse arendamise korral ka mettā on selle tasandi mentaalse tavaseisundi dominandid. Kui bhikkhu keha peaks teises džhaanas viibides lakkama, toimub uus sünd Ābhassara deevade valla brahmana.^[244] Selle valla brahmade kehade kiirgus on ülim ja mõõtmatu. „Kokālika sutta“ kohaselt on katse mõõtmatut ära mõõta omane vaid pimedusest ümbritsetud tavainimesele (appameyyaṁ pamāyinaṁ nivutaṁ taṁ maññe puthujjanan).^[245]

Selle valla brahmad toituvad rõõmust (pīti-bhakkha),^[246] nagu tegi seda ka Buddha siis, kui Māra tungis külaelanike teadvusesse keelamaks neil Buddhale almustoidu andmise.^[247] Ābhassara tasandi brahmade heli, mis lakkamatult hüüab: „O, milline õnn, o, milline õnn“ (aho sukhaṁ, aho sukhan)!”, on ülim heli (savanānaṁ aggaṁ) universumis.^[248] Ka Buddha veetis bodhisattana seitse ajastut (kappat) sellel tasandil, misjärel ilmnes tühjas brahma ruumis (suñña brahma-vimāna).

Brahmavihaara arendamise intensiivsusest sõltub uue sünni asukoht. „Anuruddha suttas“^[249] selgitab Buddha, et järjekindlalt neljale brahmavihaarale keskendusel toimub piiritu teadvuse vabanemine, millele vastavalt toimub uus sünd.^[250]

•       Teadvuse järjekindlal väiksema säraga (parittābhā) avardamisel ja selles viibimisel toimub peale keha surma uus sünd väiksema säraga deevana (parittābhānaṁ devānaṁ);

•       teadvuse järjekindlal mõõtmatu kiirguse (appamāṇābhā) avardamisel ja selles viibimisel toimub uus sünd mõõtmatu kiirgusega deevana (appamāṇābhāna devāna);

•       teadvuse järjekindlal plekilise kiirguse (saṁkiliṭṭhābhā) avardamisel ja selles viibimisel toimub uus sünd plekilise kiirgusega deevana (saṁkiliṭṭhābhānaṁ devānaṁ); ja

•       teadvuse üleni puhta kiirgusega  (parisuddhābhā) avardamisel ja selles viibimisel toimub uus sünd üleni puhta kiirgusega deevana (parisuddhābhānaṁ devānaṁ).

„Teise sõbralikkuse sutta“^[251] kohaselt sünnib sõbralikkust igas suunas ja mõõtmatult arendav bhikkhu just siin vallas ning Ābhassara valla olendite elueaks on kaks ajastut (kappa).^[252] Kommentaariumi kohaselt on Ābhassarateise džhaana valla brahmade eluiga kuni kaheksa ajastut. Kes on omandanud teise džhaana keskmisel tasandil, nimetatakse mõõtmatu säraga brahmadeks (appamāṇābha brahmā) ning nende elueaks on neli ajastut. Algtasemel teise džhaana omandanuid nimetatakse väiksema säraga brahmadeks (parittābhā brahmā) ning nende elueaks on kaks ajastut.^[253]

Ābhassara olenditest ei ole tekstides ainsatki nimepidi nimetatud. Kuna selle valla elanikel võib puududa nii kõne kui ka analüütiline mõtlemine, eksisteerivad nad ilmselt õndsas olemasolemises. Kuigi nende keha on isegi mahābrahmā omast peenem ja vaevadest vaba ning nende eluiga inimeste mõistes hiiglama pikk, tuleb neil kunagi sansaara ühe osana kogeda sellise eksistentsi lõppu ja madalamatel tasanditel uut uuestisündi.^[254]

Ilusa/püsiva säraga brahmade taevane vald (subhākiṇhā).

Nimetuse Subhākiṇhā [subhā ilus; särav, hiilgav, kaunis; heaendeline + kiṇhā must; (kõlbelises mõttes) halb, kuri] tavapäraseks tõlkeks on „iluga ülepuistatud“.^[255] Selle tasandi olendid kogevad ühtlast/ülimat õnne (ekanta-sukha),^[256] mida peetakse parimaks õnneks kogu universumis.^[257] Nii nagu eelneva valla brahmade, nii ka selle valla puhul olendite puhul ei esine nimesid (kui neil üldse nimesid on) ega ainsatki lugu nende kohta.

Inimene, kes on saavutanud näiteks sõbralikkuse (mettā) arendamise ja avardamise teel vähemalt kolmanda džhaana, sünnib siia valda. Subhākiṇhā olendite elueaks „Esimese sõbralikkuse sutta“ kohaselt on neli ajastut (cattāro kappā).^[258] „Koosretsiteerimise sutta“ kohaselt kogevad selle valla olendid permanentset rahulolu ja õnne (santaṁyeva tusitā sukhaṁ), neil on ühtne keha (ekatta-kāyā) ja ühtne teadvus (ekatta-saññino) ning neljanda teadvuse olemasoluseisund (catutthī viññāṇaṭṭhiti).^[259]

Hilisema päritoluga selgitusete kohaselt vastab selle valla deevade teadvus kolmandale džhaanale, kus rõõm (pīti) on ületatud ning esineb vaid õnn (sukha) ja ühtesuunatus (ekaggāta). Kolmanda džhaana vähemal määral väljaarendanud sünnivad siin Parittasubha olenditena, keskmisel määral Appamānasubha olenditena ja täielikult džhaana omandanud Subhakiṇha olenditena. Viimast nimetust saab kasutada kõigi kolmanda džhaana taseme brahmade kohta, kuna kõik nad elavad samal tasandil.^[260]

Olemasolutasandid ei ole metafoorilised, vaid reaalselt eksisteerivad, erinevate teadvusseisunditega olendite vallad. „Väiksemas Sakuludāyi suttas“^[261] selgitab Buddha Udāyī nimelisele rändajale (paribbajaka), et kolmanda džhaana arendamine juhib ühtse õnne maailma (ekantasukho loko) ning et selles olemasolus ei saa ühtse õnne maailma realiseeruda.

Subhakiṇha brahmā’de eluea osas esinevad tekstides mõningad vastuolud. Hiljem väljatöötaud ja süstematiseeritud Abhidhamma tekstide kohaselt peaks igal järgneval tasemel eluiga kahekordistuma, nii et Parittasubha olendite eluiga peaks olema 16 ajastut (kappa), Appamānasubha olenditel 32 ajastut ja Subhakiṇha brahmā’del 64 ajastut.^[262] Buddha enda sõnade kohaselt^[263] on Subhakiṇha deevade elueaks aga neli ajastut. Kommentaarium antud erinevust ei selgita, kuid hilisemad abhidhamma tekstid selgitavad seda järgmiselt. Esimese džhaana vallad eksisteerivad vaid maailma tekke tsüklis. Peale seda kui maailm on hävinenud 7 korda tule läbi, hävineb see kaheksandat korda vee läbi, mis hävitab ka teise džhaana valla. Olles hävinud tsükliliselt 7 korda tule ja 1 kord vee läbi, hävineb maa 64-dat korda tuule läbi, misjärel hävinevad ka kolmanda džhaana vallad. Sestap on ka kolmanda džhaana valla olendite maksimaalne elupikkus 64 suurt ajastut (mahā-kappa).

Suurepärase viljaga brahmade taevane vald (vehapphala [veha külluslik, suur(epärane), rikas + phala vili]) deevade valla teadvus vastab neljandale džhaanale, kus õnn on asendunud täielikult neutraalsusega (upekkhā).^[264] Siia valda sünnivadki bhikkhud, kes on saavutanud näiteks nelja brahmavihaara (mettā, karuṇā, muditā ja upekkhā) või kasiṇa arendamise teel kolmanda džhaana, liikunud edasi, loobunud rõõmust (sukha) ning saavutanud ühtesuunatud (ekaggatā) teadvuses neljanda džhaana, mille teguriks (jhānaṁga) ongi neutraalsus (upekkhā).^[265]Kõik selle tasandi olendid on taju ja vormi poolest sarnased. Suttade kohaselt on Vehapphala valla olendite elueaks 500 ajastut (kappa)^[266] ning ajastu lõppedes see vald ei hävine.^[267]

Selles vallas elavad ka teadvuseta olendid (asañña-satta). Terve 500 ajastu jooksul eksisteerivad nad ainult liikumatute füüsiliste vormina (rūpa), ilma teadvuse jt teadvusteguriteta (nāma). Nende puhul esineb vaid mateeriavoog ja kuniks džhaana mõjujõud toimib, on nende teadvus ajutiselt kõrvaldunud. Kuigi meele ja aine lahutamine võib olendi puhul tunduda mõeldamatu, on teatud keskenduse (samādhi) teel sellise seisundi saavutamine võimalik. Seda võib võrrelda metalli õhkuviskamisega – see küll lendab õhus (mis ei ole metallile omane), kuid vaid seni, kuni õhus lendamist põhjustanud jõud on raugenud.

Kohe, kui teadvuseta olenditel tekib üksainus tajumus, lakkab nende selle tasandi olemasolu ning toimub uus sündmujal vallas.^[268] Teadvuseta olendite eluea pikkus ei ole fikseeritud, vaid selle määrab algse džhaana kamma jõud, samamoodi „nagu vibunööri abil noolele antud jõud“.^[269] Sobhita, kes oli Buddha sõnade kohaselt parim varasemate elude meenutaja (pubbenivāsaṁ anussarantānaṁ),^[270] kirjeldas enda vehapphala vallas 500 ajastu pikkuse viibimise kogemust kui ühtainust ööd.^[271] Sellist kogemust võiks võrrelda anestesioloogias esineva nähtusega, kus patsient mäletab peale maski näole asetamist ja numbrite loendama hakkamist kohe järgmise hetkena taastusravipalatis viibimist. Patsiendi subjektiivne mõttemomentide järjestus jääb katkematuks, kuigi mujal maailmas on möödunud tunde.

Järgmist viis tasandit – Avihā, Atappā, Sudassā, Sudassī, Akaniṭṭhā – on puhtad elupaigad (suddhāvāsa [suddhapuhas, puhastunud + vāsa riietus; elamine, viibimine, elu; kodu, maja, eluase; olek, seisund; parfüüm]),^[272] kus toimub ainult usku (saddhā), kõlblust (sīla), õppimust [kuulmise teel saadud teadmised] (suta), heldust (cāga) ja tarkust (paññā) omava mittenaasja (anāgāmī) uus sünd.^[273] Nende omaduste kinnistumise tasemest johtub uus sünd ühes puhtas elupaigas. Bodhisattana sansaaras ringlemisel ei ilmnenud Buddha kunagi suddhāvāsa tasandil (vastasel juhul ei oleks ta saanud Buddhaks),^[274] kuid seal lõpliku virgumise saavutanud arahante nimetatakse selgituses tulvad hävitanud puhta elupaiga brahmadeks (khīṇāsavā suddhāvāsabrahm).^[275]

Abhidhamma liigitab kõik viis puhast elupaika koos vehapphala ja asaññasatta tasandiga neljanda džhaana vallaks. Puhtas elupaigas ilmnenud mittenaasjad deevad on džhaanas samatha ja vipassanā arendamise teel hävitanud täielikult kire ja viha (rāga-dosa-parikkhīṇā)^[276] ning naudinguiha (kāma-taṇhā), mistõttu puudub põhjus nende uueks sünniks naudingutasandil (kāma-bhūmi).^[277] Samas on mittenaasjal säilinud olemasoluiha (bhava-taṇhā), mis võib põhjustada enne virgumise saavutamist uue sünni kas vormi tasandil (rūpa-bhūmi) või vormita tasandil (arūpa-bhūmi).

Puhas elupaik koosneb viiest alljärgnevast taevast.

Püsiv/kindel taevas (avihā [etümoloogia ebaselge]) on puhas elupaik, kus elavad mittenaasjad deevad, kes kindlasti ei sünni enam kunagi madalamates valdades ning kelle elueaks on 1000 ajastut (kappa).^[278]

Rahulik/muretu taevas (atappā taluma, pingutama) on puhas elupaik, kus elavad muretud jumalda, kelle elueaks on 2000 ajastut.

Kaunis taevas (sudassā [suddha puhas, puhastunud]) elavad puhastunud teadvusega väga meeldiva ja kauni vormiga deevad, kelle eluiga on 4000 ajastut.

Selge vaatega taevas (sudassī) elavad selge nägemisega deevad, kelle elueaks on 8000 ajastut.

Kõrgeim taevas (akaniṭṭhā [a eitav eesliide +  kaniṭṭha noorem, noorim; väiksem, väikseim; ülem, ülim; kõrgem, kõrgeim = vanim, suurim, ülim, kõrgeim]) on kõrgeim puhas elupaik, kus elavad võrreldamatud deevad. Kommentaariumi kohaselt viitab valla nimi sealviibivate olendite ülipikale vormilisele sansaaras eksisteerimise ajale.^[279] „Jaotustes (paali)“ („Vibhaṁgapāḷi) toodu kohaselt on kõrgeima taeva deevade elueaks 16 000 ajastut (kappa).

Vormita tasand (arūpa-bhūmi)

Vormita tasand hõlmab kokku nelja tasandit ja kõige peenema olemasoluvormina asub teiste tasandite suhtes kõige kõrgemal. Kui vormitasandi brahmad on meele loodud (mano-maya), siis „Kindla sutta“^[280]  kohaselt on vormitu tasandi olendid teadvuseloodud (saññā-maya). Nendes valdades eksisteerivad deevad vaid meeleteadvuse tasandil, ega koge füüsiliste meeleorganitega tajutavaid aistinguid. See vald on vaba agressioonist, tülidest, laimust, valest kõnest jm vormi vallale omasest oskamatusest.

Vormita tasandil elavate deevade eluiga on hoomamatult pikk ja „Jaotustes“ („Vibhaṁgapāḷi) toodu kohaselt kasvab see järkjärgult neljale vormitu valla tasandile vastavalt:^[281]

1.     Ruumi lõputu tasandi (ākāsānañcāyatana-bhūmi) deevade elueaks on 20 000 ajastut (kappa).

1.     Teadvuse lõputu tasandi (viññāṇañcāyatana-bhūmi) deevade elueaks on 40 000 ajastut.

2.     Mittemillegi tasandi (ākiñcaññāyatana-bhūmi) deevade elueaks on 60 000 ajastut.

3.     Ei taju ega mittetaju tasandi (neva-saññā-n-āsaññāyatana-bhūmi) deevade elueaks on 84 000 ajastut.

Vormita tasandite erinevusi võib mõsta kui taju puhastumise suurenemist: iga järgneva tasandi saavutamiseks eemaldab bhikkhu eelmise valla omaduse (lõputu ruumi valla saavutamise objektiks on ruum, teadvuse lõputu valla saavutamise objektiks on teadvuse vald jne), misläbi muutub taju (saññā) üha puhtamaks ja peenemaks. Kokku moodustavad neli vormita džhaanat kolmest osast koosneva saavutussüsteemi, milleks on

1.     8 vabanemist (aṭṭha-vimokkha),

2.     9 järkjärgulist viibimist (nava anupubba-vihāra)

3.     9 järkjärgulisele viibimissele vastavad 9 järkjärgulist lakkamist (nava anupubba-nirodha)^[282] ehk saavutust (nava anupubba-samāpatti).^[283]

Kui bhikkhu valdab meisterlikult nelja vormita džhaanat, kuid ei virgu selles elus, võib peale tema keha surma toimuda uus sünd vormita valla tasandil. Buddha selgituste kohaselt ilmnevad selles vallas need, kes ei ole loobunud madalamatest köidikutest (orambhāgiyāni saṁyojanāni), kes saavutavad džhaanas ei teadvuse ega mitteteadvuse tasandi (tasandinevasaññā-nāsaññāyatana), leiavad selle teadvusseisundi olevat rahuldustpakkuva ning viibivad sageli selles džhaanas. Peale vormita tasandil olemasolu lakkamist toimub uus sünd varasemas vallas.^[284] Keskendumises saavutatavaid vormita valla teadvusseisundeid kirjeldab täpsemalt DVE, III osa, ptk „Neli vormita valla džhaanat (cattaro arūpa-jhāna)“.

„Mittefüüsilise [Mittelihaliku] suttas“^[285] eristab Buddha füüsilist vabanemist (sāmiso vimokkho), milleks on vormiga seotud kogumikust vabanemine (rūpappaṭi-saṁyutta vimokkha) ja mittefüüsilist vabaneminst (nirāmiso vimokkho), milleks on vormita seotud kogumikust vabanemine (arūpappaṭi-saṁyutta vimokkha). Kõrgeimaks vabanemiseks nimetas Buddha aga mittefüüsilisest [veelgi] mittefüüsilisemat vabanemist (nirāmisā nirāmisataro vimokkho), milleks on köidikute hävitamisel kirest, vihast ja pettekujutlusest teadvuse vabanemise ülevaatuses sündinud vabanemine – see on väljumine nii vormilisest kui ka vormita olemasolust.

 

 

Kuigi Buddha kirjeldas harva universumit ja selle toimimist, ei ole ühelgi tänapäeva teadlasel rohkem kui 2500 aastat vanades Tipiṭaka algtekstides toodud universumi kokkutõmbumise ja laienemise tsüklite, galaktikate kirjelduste, teiste olemasolutasandite (ehk võimalike tsivilisatsioonide) jm tänaseks teaduse poolt avastatud faktide ja kogutud andmete kokkulangevuse kohta ühest selgitust.^[286] Samas oli Buddha seisukohal, et vaidlused selle üle, kes või kuna maailma lõi, kas maailm on igavene jms, on kasutud, kuna ei aita kaasa brahmaliku elu teostamisele, ei juhi (olemasolu) tüdimusse, kiretusse, lakkamisse, rahusse, kõrgemasse teadmisse, virgumisse ega vaibumisse – sestap on need mittevastatavad (avyākata).^[287] Maailmaga seotud spekulatiivne mõtlemine (loka-cintā) võib kaasa tuua hulluse (ummāda) ja asjatut pinget, mistõttu on see ka üks neljast mõeldamatust (cattārimāni acinteyyāni). Küll aga pole heidutanud see budistlikke filosoofe, kes Buddha keelust üle astudes on loonud erinevaid spekulatsioone maailmasüsteemidest, arvututest Buddha perekondadest jms, ega ole kohkunud tagasi neid spekulatsioone isegi Buddha enda suhu panemast. Buddha õpetas, et mõeldamatute ja virgumise seisukohast kasutute küsimustega tegelemise asemel peaks bhikkhu mõtlema neljast tõest ja harjutama keskendust. Bhikkhul, kes on vabanenud keskenduse harjutamise teel kehapõhisest vaatest (sakkāya-diṭṭhi), ega pea viit kogumikku enam iseendaks ega ennast viieks kogumikuks ehk on kehapõhise vaate ületanud, ei saa enam tekkida mittevastatavad küsimusi.^[288]

 

 

 

 

 

 

 

Olemasolu ja vadadega seotud suttad

Accharāsutta SN 1.46.

Acinteyyasutta AN 4.77.

„Aggaññasutta“ DN 27.

„Andhakārasutta“ SN 56.46.

Aññatarabrahmasutta SN 6.5.

Antarābhavakathā Kv 8.2.

Anupubbanirodhasutta AN 9.31.

Anu­pubba­vihāra­samā­patti­sutta AN 9.33.

Anuruddhasutta MN 127.

Apaṇṇakasutta MN 60.

Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

Aruṇavatīsutta SN 6.14.

Asilomasutta SN 19.5.

Āṭānāṭiyasutta DN 32.

Aṭṭhisutta SN 19.1.

Bālapaṇḍitasutta MN 129.

Bhaddajisutta AN 5.170.

Bhayabheravasutta MN 4.

„Bojjhasutta“ AN 8.45.

Brahmajālasutta DN 1.

Brahmalokasutta SN 6.6.

„Brahma­niman­tanika­sutta“ MN 49.

„[Brahmavihāra] Subhasutta“ MN 99.

Buddhavandanāsutta SN 11.17.

Cakkavatti[sīhanāda] sutta DN 26.

Cakkavattirājasutta SN 55.1.

Cātumasutta MN 67.

Catuttha vagga AN 1.227.

Cetanāsutta AN 4.171.

Chedanādisutta SN 56.97; 96–101.

„Cintasutta“ SN 56.8.

Cūḷadhammasamādānasutta MN 45. 

Cūḷakammavibhaṁgasutta MN 135.

Cūḷanikāsutta AN 3.80.

Cūḷasakuludāyisutta MN 79.

Cūḷataṇhāsaṁkhayasutta MN 37.

Dānamahapphalasutta AN 7.52.

Dānūpapattisutta AN 8.35.

Dārukkhandhasutta AN 6.41.

Devadūtasutta AN 3.36.

„Devadūtasutta“ MN 130.

Devalokasutta AN 3.18.

Devāsurasaṁgāmasutta AN 9.39.

Dhammikasutta AN 6.54.

Dhanañjānisutta MN 97.

Dhātusutta SN 18.9.

Doṇasutta AN 4.36.

Dutiyaaputtakasutta SN 3.20,

Dutiyachiggaḷayugasutta SN 56.48.

Dutiyasamādhisutta AN 4.93.

Dutiyasūcilomasutta SN 19.9.

Gandhabbakāya Saṁyutta, Gandhabba vagga , SN 31.1.-112.

Gandhajātasutta AN 3.79.

Gandhatthenasutta SN 9.14 .

Gatisutta AN 9.68.

Gayāsīsasutta AN 8.64.

Ghaṭīkārasutta SN 1.50.

Ghaṭīkārasutta SN 2.24.

Gūthakhādasutta SN 19.12.

Hatthakasutta AN 3.127.

Iddhipāda-saṁyutta, Vibhaṁgasutta SN 51.20.

Janavasabhasutta DN 18.

Jāṇussoṇisutta AN 10.177.

Jātakaṭṭhakathā, Nidānakathā 25.

Jhānasutta AN 9.36.

Kaṇṇakatthalasutta MN 90.

Kapilasutta [dhammacariyasutta] Sn 2.6.

Kesisutta AN 4.111.

Kevaṭṭasutta DN 11.

Khaṇasutta SN 35.135.

„Kokālikasutta“ AN 10.89

„Kokālikasutta“ SN 6.7.

„Kokālikasutta“ SN 6.10.

Kukkuravatiyasutta MN 57.

Lakkhaṇasutta DN 30.

Licchavikumārakasutta AN 5.58.

Mahāgovindasutta DN 19.

Mahākhandhaka Kd, 147. Paṇḍakavatthu.

Mahāmoggallānasutta AN 6.34.

Mahāpadānasutta DN 14.

Mahāparinibbānasutta DN 16.

Mahāsālasutta SN 7.14.

Mahāsamaya Sutta DN 20.

„Mahāsīhanādasutta“ MN 12.

Mahāsudassanasutta DN 17.

Māratajjanīyasutta MN 50.

„Mettasutta“ AN 7.62.

Migasālāsutta AN 6.44.

Nakhasikhasutta SN 20.2.

Nandanasutta SN 1.11.

Nicchavisutta SN 19.4.

Niraajasutta AN 5.145

Niraajasutta AN 5.173

Nirāmisasutta SN 36.31.

Nirayasutta AN 4.64

Okilinīsutta SN 19.15.

Pahārādasutta AN 8.19.

Pañcaṁgikasutta AN 5.28.

Pāpabhikkhusutta SN 19.17.

Pāpabhikkhunīsutta SN 19.18.

Pāpasāmaṇerasutta SN 19.20.

Pāpasāmaṇerīsutta SN 19.21.

Pāpasikkhamānasutta SN 19.19.

„Paraṁmaraṇasutta“ SN 16.12.

Parikuppasutta AN 5.129.

Parinibbānasutta SN 6.15.

PāṭaligāmiyasuttaKN Ud8.6.

Paṭhamamettāsutta AN 4.125.

Paṭhamamettāsutta AN 4.125.

Paṭhamanānākaraṇasutta AN 4.123.

Paṭhamanānātitthiyasutta KN Ud 6.4.

Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta]KN Ud8.1.

Paṭhamarūpārāmasutta SN 35.136.

Pesisutta SN 19.2.

Piṇḍasutta SN 19.3.

Piṇḍasutta SN 4.18.

Piṇḍolyasutta SN 22.80.

„Puññakiriyavatthusutta“ AN 8.36 (pikem).

„Puññakiriyavatthusutta“ KN Iti 60.

Rahogatasutta SN 36.11.

Sakka Saṁyutta SN 11.1-25.

Sakkapañhasutta DN 21.

Sāleyyakasutta MN 4.

Sāleyyakasutta MN 41.

Sāmaññaphalasutta DN 2.

Saṁsappanīyasutta AN 10.216.

Saṁgītisutta DN 33.

Saṁkhārupapattisutta MN 120.

Sattasūriyasutta AN 7.66.

Sattisutta SN 19.6.

„Sīhasutta“ AN 4.33.

Sotānugatasutta AN 4.191.

Sūcilomasutta SN 19.8.

Suddhikasutta SN 31.1.

Susimaparibbājakasutta SN 12.70.

Tatiyasamādhisutta AN 4.94.

Tiṁsamattasutta SN 15.13.

Tiṇakaṭṭhasutta SN 15.1.

Udumbarikasutta DN 25.

Upacālāsutta SN 5.7.

Ussūrabhattasutta AN 5.228.

Usulomasutta SN 19.7.

Vibhaṁgasutta SN 12.2.

Vinayapiṭaka, Uttarimanussadhamma Bu Vb Pj 4.

„Visākhāsutta“ AN 8.43.

„Vitthatūposathasutta“ AN 8.42.

^[1] Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta]KN Ud8.1. Vt ka DVE, III osa, ptk „Virgumine ja vaibumine (bodhi, nibbāna)“.

^[2] „Aggaññasutta“ DN 27.

^[3] Jātakaṭṭhakathā, Nidānakathā 25.

^[4] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[5] Tiṇakaṭṭhasutta SN 15.1.

^[6] „anekepi saṁvaṭṭakappe anekepi vivaṭṭakappe anekepi saṁvaṭṭavivaṭṭakappe.“ – Bhayabheravasutta MN 4.

^[7] Tiṁsamattasutta SN 15.13. Vt ka ptk „Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)“.

^[8] Dhātusutta SN 18.9, Saṁgītisutta DN 33. Vt ka ptk „Vormi kogumik (rūpa-kkhandhā)“, 24 vormi derivaati (upādā-rūpāni) Vism lk 443-450.

^[9] Caroline A. F., Rhys Davids, D. Litt. (2012). A Buddhist Manual of Psychological Ethics. From the Pāli of the Dhammasangaṇi. Bristol: Pali Text Society. Lk 222-223.

^[10] Karunadasa. (2015). The Theravāda Abhidhamma. Kandy: Buddhist Publication Society. Lk. 177.

^[11] Dārukkhandhasutta AN 6.41.

^[12] Sama: Sāmaññaphalasutta DN 2; Iddhipāda-saṁyutta, Vibhaṁgasutta SN 51.20; Susimaparibbājakasutta SN 12.70 jpt.

^[13] Cūḷanikāsutta AN 3.80.

^[14] Buddha õpetuse ja tänapäeva kosmoloogia analoogidega tuleks olla pigem ettevaatlik, kuna vana-India maailmaelemente ei ole üheski tekstis seostatud konkreetselt tähte- ega maailmasüsteemidega. Näiteks, cakka-vāḷa ei ole päikesesüsteem ja loka-dhātu ei ole galaktika. Tekstis toodud selgituste eesmärk on meile teadaoleva ja sarnasena tunduva abil kaudne näitlikustamine, mis esineb siinkohal pigem idees, kui mõnes füüsilises aspektis või faktis. Buddha õpetuses olevaid spetsiifilisi termineid ei peaks „kaasajastama“, vaid neid tuleks käsitleda täpselt neile vastava konteksti raamistikus.

^[15] S.t 1000 x 1000.

^[16] „Andhakārasutta“ SN 56.46.

^[17] Saṁkhārupapattisutta MN 120. Sõna saṁkhārupapatti viitab soovitud uue sünni saavutamisele.

^[18] „Dutiyaisidattasutta“ SN 41.3.

^[19] Antarābhavakathā Kv 8.2. „aparāpi tisso dhātuyo - kāmadhātu, rūpadhātu, arūpadhātu.“ – Saṁgītisutta DN 33. „tayome, bhikkhave, bhavā - kāmabhavo, rūpabhavo, arūpabhavo.“ – Vibhaṁgasutta SN 12.2.

^[20] Ācariya Anuruddha. Bhikkhu Bodhi (tr), Allan R. Bomhard (ed). (2007). A Comprehensive Manual of Abhidhamma (Abhidhammattha-saṁgaha). Charleston: Charleston Buddhist Felloship. Lk 163-173.

^[21] „Mahāsīhanādasutta“ MN 12, sama Saṁgītisutta DN 33, Gatisutta AN 9.68 jt.

^[22] Saṁkhārupapattisutta MN 120.

^[23] Vt täpsemalt ptk „Tegu (kamma)“; Saṁkhārupapattisutta MN 120. Antud avaldus on osa hiljem loodud puhta maa koolkonna filosoofia alustest.

^[24] PED lk 839.

^[25] Mahānāradakassapa­jātaka Ja 545.

^[26] Parikuppasutta AN 5.129.

^[27] „Paṭhamaanuruddhasutta“ AN 3.129.

^[28] Sāleyyakasutta MN 41.

^[29] Vt DVE, I osa, ptk „Tegu (kamma)“. „Nirayasutta“ AN 4.64 loetleb Niraajasse sattumise 4 põhjust, milleks on: elu võtmine, mitteantu võtmine, naudinguline vale käitumine (abielurikkumine jms) ja vale rääkimine. „Jaotuste kogus“ asuvad „Niraaja suttad“ (AN 5.173 ja AN 5.145) loetlevad selleks 5 põhjust, kus viiendaks on joovastavate ainete ja jookide tarbimine.

^[30] „Paṭhamanirayasaggasutta“ AN 10.211. Vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Tegu (kamma)“.

^[31] Kapilasutta [dhammacariyasutta] KN Sn 2.6, „Kokālikasutta“ AN 10.89.

^[32] Jāṇussoṇisutta AN 10.177.

^[33] Catuttha-vagga AN 360–365.

^[34] PvA lk 53.

^[35] Khaṇasutta SN 35.135.

^[36] Nendeks valdadeks on: (1) Taaselustumise Niraaja (sañjīva), (2) Mustamõõduniidi Niraaja (kāḷasutta), (3) Purustamise Niraaja (saṁghāta), (4) Kisa [hõõguv] Niraaja (roruva) [kuhu sünnivad dhamma laimajad), (5) Suur kisa [hõõguv] Niraaja (mahāroruva), (6) Põletamise Niraaja (tāpana), (7) Suur kuumuse/kõrvetamise Niraaja (mahātāpana) ja (8) Seiskumatu Niraaja (avīci, mahāvīci), vt Saṁkiccajātaka Ja 530, Paṭhamapajjunnadhītusutta SN 1.39, Issariyakāmakārikādikathā Kv 23.3 jt.

^[37] „Kokālikasutta“ AN 10.89.

^[38] PED lk 210.

^[39] „Devadūtasutta“ MN 130 ja Devadūtasutta AN 3.36.

^[40] „Devadūtasutta“ MN 130.

^[41] Dutiyaaputtakasutta SN 3.20, „Kokālikasutta“ SN 6.10, Aṭṭhisutta SN 19.1, Pāpasāmaṇerīsutta SN 19.21 jt.

^[42] DNA lk 2.

^[43] Jaama (yama) on mütoloogiline surmaisand ehk surmajumal, kes kehastab iidsetes müütides surma (nagu eesti muistendites vikatimees).

^[44] Yama mõiste juured ulatuvad veedade perioodi, mille kohaselt oli Yama esimene inimene ja ka esimene inimene, kes suri, misläbi sai temast surnute kuningas. Yama’l oli kaksikõde nimega Yamī. Ṛg Vedas leidub lõik, kus Yamī keeldub seksuaalsusest insesti tabu tõttu, kuid usutakse, et just nemad olid inimsoo eellased. Samas võib Yama ja Yāma valla vahel olla iidne seos, kuna Vedad kirjeldavad samuti  õiglaste surnute paradiisivalda, mida samamoodi valitsevad yama’d, ja mis on samuti kolmas taevane tasand.

^[45] „Devadūtasutta“ MN 130, Devadūtasutta AN 3.36.

^[46] „Mahāsīhanādasutta“ MN 12.

^[47] Dhanañjānisutta MN 97.

^[48] Suuremad ja tugevamad söövad iga päev väiksemaid ja nõrgemaid loomi, linde, kalu, ussikesi jt elusolendeid. Ignorantsed inimesed seavad loomadele lõkse ja kütivad loomi liha maitsenaudingu eesmärgil või nimetavad loomade tapmist jahispordiks või meelelahutuseks. Metsloomad peavad kannatama kuuma, näpistavat külma, jäist vihma, käredat tuisku, üleujutusi, põuda jms. Koduloomi kasutab inimene seni, kuni need on talle kasulikud, seejärel loomad tapetakse ja süüakse ära. Osades Aasia maades süükase ära ka kassid ja koerad. Loomi tapetakse nii liha, naha, sarvede, luude jt kehaosade saamiseks. Veoloomi piitsutatakse ja sunnitakse tassima raskeid koormaid. Sel moel kogeb suurem osa nii kodu- kui metsloomadest iga päev dukkhat. Tänu heale kammale elavad mõned lemmikloomad isegi mugavamalt elu kui osad inimesed, kuid üldiselt on piiratud aruga loomade elu kannatusterohke. Vt ka ANA 1:418.

^[49] Jāṇussoṇisutta AN 10.177.

^[50] Kukkuravatiyasutta MN 57.

^[51] Saṁsappanīyasutta AN 10.216.

^[52] „tīṇimāni, bhikkhave, puññakiriyavatthūni. katamāni tīṇi? dānamayaṁ puññakiriyavatthu, sīlamayaṁ puññakiriyavatthu, bhāvanāmayaṁ puññakiriyavatthu.“ – „Puññakiriyavatthusutta“ KN Iti 60, „Puññakiriyavatthusutta“ AN 8.36 (pikem), Saṁgītisutta DN 33 jt.

^[53] Saṁsappanīyasutta AN 10.216.

^[54] Jāṇussoṇisutta AN 10.177.

^[55] Chedanādisutta SN 56.96–101, Catuttha-vagga AN 351–353; 366–371.

^[56] Cakkavattirājasutta SN 55.1.

^[57] Saṁgītisutta DN 33. Ülejäänud kaheksa kaotatud võimalust brahmaliku käitumise teostamiseks on sünd Niraajas; loomana; peetana;asurana; või pikaealuise deevana; elamine barbarite juures, kuhu bhikkhud ega ilmikjärgijad ei lähe; või keskmaal, vale vaate või piiratud arukusega, mis ei võimalda eristada hästi öeldut halvasti öeldust; ning ilma virgumisele viivat dhammat kuulmata uus sünd keskmaal targa ja nutikana, võimega eristada halvasti öeldut hästi öeldust. Vt täpsemalt ptk „Kõlblusjuhiste vastuvõtmine“.

^[58] PED lk 1074.

^[59] Hilisema päritoluga „Milinda küsimused“ loetleb neli peetade gruppi: (1) vantāsikā, kes toituvast oksest; (2) khuppipāsā, kes kannatavad pidevas näljas ja janus; (3) nijjhāma-taṇhikā, kes on hävitanud ihast ja peavad seepärast kannatama janus, kogedes kehas pidevat põletavat tunnet; ja (4) paradattupajīvino, kes elab teiste kingitustest. Need peetad mäletavad oma eelnevas elus elavaid sugulasi ja jälgivad, mida nood teevad. Ainult need peetad saavad vastu võtta nimeliselt neile „ülekantud pälvimusi“. – Miln lk 294. Toodud jaotusel puudub kanooniline alus ja loetletud liigid esinevad pigem mütoloogiliste epiteetidena, mitte konkreetsete olemasoluvormidena.

^[60] „Pañcagatipeyyālavagga“ suttad SN 56.102-131, „Gatisutta“ AN 9.68.

^[61] Mahā­sati­paṭṭhā­nasutta DN 22; Mahāsati­paṭṭhā­na­sutta MN 10.

^[62] PvA 1:6, 2:1, 3:1; Ud 2.8.

^[63] Aṭṭhisutta SN 19.1.

^[64] Ka Buddha naeratas, kuid alati oskuslikul põhjusel (hetu ko paccayo bhagavato sitassa pātukammāya), nt kui keegi saavutas vabanemise, virgumise vm oskusliku dhamma teostuse, vt Gavesīsutta AN 5.180.

^[65] „Lakkhaṇasaṁyutta“ SN 19.1-21.

^[66] Sāleyyakasutta MN 41.

^[67] Jāṇussoṇisutta AN 10.177.

^[68] Pesisutta SN 19.2, Piṇḍasutta SN 19.3, Nicchavisutta SN 19.4, Asilomasutta SN 19.5, Sattisutta SN 19.6, Usulomasutta SN 19.7, Sūcilomasutta SN 19.8 ja Dutiyasūcilomasutta SN 19.9 jt.

^[69] Pāpabhikkhusutta SN 19.17, Pāpabhikkhunīsutta SN 19.18, Pāpasikkhamānasutta SN 19.19 Pāpasāmaṇerasutta SN 19.20.

^[70] Gūthakhādasutta SN 19.12.

^[71] Okilinīsutta SN 19.15.

^[72] Catuttha-vagga AN 372–377.

^[73] Asura oli iidsetel aegadel jumalate kohta kasutatav üldmõiste ja on leitav juba Ṛg Vedast. Asura meenutab Pärsia ahura’t, mis viitab headele jumalustele, kelle pealik on Ahura Mazda. Vt Daniélou Alain. (1985). The Gods of India. Rochester: Inner Traditions. Pt 10.

^[74]  „Pahārādasutta“ AN 8.19.

^[75] Devāsurasaṁgāmasutta AN 9.39.

^[76] Mahāsamayasutta DN 20. Asura-deemonid erinevad Vepacitti poolt juhitavatest asura-deevadest, kes on pooljumalad ja võitlevad deevadega. Legendi kohaselt olid Asura-deevad algselt Tāvatiṁsā taeva elanikud, kuid said deevade kuninga Sakka poolt lüüa ning liikusid taeva teise ossa. Vepacitti asurad kuuluvad deevade klassi ning nad võivad abielluda deevadega. Hilisemas budistlikes traditsioonides on asurad [titaanid?] enamasti liigitatud eraldi nelja õnnetusse valda.

^[77] Sāleyyakasutta MN 41.

^[78] Jāṇussoṇisutta AN 10.177.

^[79] ANA 4:91.

^[80] Paṭhamarūpārāmasutta SN 35.136.

[81] Cūḷakammavibhaṁgasutta MN 135. Vt ka ptk „Tegu (kamma)“.

^[82] ubhatobyañjanaka [ubhato mõlemad, kahene, mõlemal (kahel) moel, mõlemal poolel + byañjanaka (vyañj-) märk, tunnus = mõlema sootunnuse omamine (PED lk 372-373)], tähendab mõlemat sootunnust omavat olendit ehk hermafrodiiti.

^[83] paṇḍaka tähendab „see, kes on ilma seemneta ehk munanditeta“ (kas juba sündinult või ka hiljem kastreeritud); kujundlikus kõnes „nõrguke“ (PED 921). Varasemates tekstides viitab sõna paṇḍaka sotsiaalselt häbimärgistatud klassile.

^[84] Mahākhandhaka Kd, 147. Paṇḍakavatthu.

^[85] Seksuaalsuse tekkimist, muutumisest ja lakkamisest kurjeldab „Saṁyogasutta“ AN 7.51.

^[86] „tena kho pana samayena aññatarassa bhikkhuno itthiliṁgaṁ pātubhūtaṁ hoti.“ – Vinayapiṭaka, Vb Pj 1 (Paṭhama­pā­rāji­kasi­k­khā­pada).

^[87] Cakkavatti[sīhanāda]sutta DN 26.

^[88] Catuttha-vagga AN 1.348–350.

^[89] Dutiyachiggaḷayugasutta SN 56.48, Bālapaṇḍitasutta MN 129.

^[90] Nakhasikhasutta SN 20.2.

^[91] Dutiyasamādhisutta AN 4.93 ja Tatiyasamādhisutta AN 4.94.

^[92] Cakkavatti[sīhanāda]sutta DN 26.

^[93] Khaṇasutta SN 35.135.

^[94] Cakkavatti[sīhanāda]sutta DN 26.

^[95] Vt ka „Puññakiriyavatthusutta“ KN Iti 60, „Puññakiriyavatthusutta“ AN 8.36 (pikem), Saṁgītisutta DN 33 jt.

^[96] Sattasūriyasutta AN 7.66.

^[97] Osad tänapäeva teadlased keelduvad uskumast, et Buddha teadis midagi, mis on teaduses avastatud alles 20 sajandil ja pakuvad välja, et tegemist on hilisemate juurdekirjutistega. Erinevate traditsioonide võrdlevad uuringud on aga tõestatud, et kõne all olevad suttade vanus ulatub vähemalt keiser Aśhoka aega, ja on seega vähemalt ligi 2300 aastat tagasi kirja pandud. Seega oletus, et need suttad on „Tipiṭaka’sse“ hiljem lisatud, ei vasta ajaloolistele faktidele.

^[98] PED lk 750.

^[99] Kaṇṇakatthalasutta MN 90.

^[100] Janavasabhasutta DN 18.

^[101] Gayāsīsasutta AN 8.64.

^[102] „Mahāsīhanādasutta“ MN 12.

^[103] Pañcapubbanimittasutta Iti 83 .

^[104] Dānamahapphalasutta AN 7.52, Sāleyyakasutta MN 41, „Mahāsīhanādasutta“ MN 12, Dānūpapattisutta AN 8.35 jt.

^[105] Udumbarikasutta DN 25.

^[106] Dānūpapattisutta AN 8.35, aga ka Saṁgītisutta DN 33 jt; vt ka ptk „Annetamine (dāna)“.

^[107] Catuttha-vagga AN 354–359.

^[108] Pasannacittasutta Iti 21.

^[109] Devalokasutta AN 3.18.

^[110] Kevaṭṭasutta DN 11.

^[111] „Sīhasutta“ AN 4.33.

^[112] Accharāsutta SN 1.46.

^[113] Nandanasutta SN 1.11.

^[114] Sotānugatasutta AN 4.191.

^[115] Mahāmoggallānasutta AN 6.34.

^[116] Hilisema päritoluga „Sünniloo“ (jātaka) tekstides esinevad deevad mõnikord elukohaviitega, näiteks: ookeani deevad (samuddadevatā, Jāt 146, 190, 296); jõe deevad (nadīdevatā, Jāt 288); metsa deevad (aṭavidevatā,  DhpA 8:9; vanadevatā, MN 45, SN 41.10, Jāt 13); pargi deevad (uyyānadevatā, Jāt 539; ārāmadevatā MN 45); taime või puu deevad (palāsadevatā, Jāt 370; rucādevatā Jāt 121), virgumispuu deevad (assatthadevatā, Jāt 311), nimbpuu deevad (nimba-devatā, Jāt 311), rohu/muru/heina deevad (kusanāḷi-devatā, Jāt 121), linna deevad (nagaradevatā, Jāt 497) ja majapidaja deevad (antodevatā, DhpA 4:8).

^[117] Licchavikumārakasutta AN 5.58.

^[118] Ussūrabhattasutta AN 5.228. Kommentaariumi kohaselt on need deevad selle perekonna kaugemad esivanemad (ANA 5:58).

^[119] Gandhajātasutta AN 3.79.

^[120] Dhammikasutta AN 6.54.

^[121] Gandhatthenasutta SN 9.14 .

^[122]              „yametaṁ vārijaṁ pupphaṁ
            adinnaṁ upasiṁghasi
            ekaṁgametaṁ theyyānaṁ
            gandhatthenosi mārisā ti.“ – Gandhatthenasutta SN 9.14.

^[123] Sakkapañhasutta DN 21.

^[124] „Visākhāsutta“ AN 8.43, „Bojjhasutta“ AN 8.45 jpt „Uposatha vagga“’s sisalduvad suttad.

^[125] Arahant on Buddhaga võrdne virgunu, kes on arija kaheksaosalise tee teostamise kaudu hävitanud täielikult kire, viha ja pettekujutlusese; vt Arahattapañhāsutta SN 38.2.

^[126] „Visākhāsutta“ AN 8.43, „Bojjhasutta“ AN 8.45 jt „Uposatha vagga“’s sisalduvad suttad.

^[127] Janavasabhasutta DN 18.

^[128] Mahāsamayasutta DN 20.

^[129] Janavasabhasutta DN 18, Mahāgovindasutta DN 19, Mahāsamaya Sutta DN 20, Āṭānāṭiyasutta DN 32 jt.

^[130] „Pahārādasutta“ AN 8.19.

^[131] „Pahārādasutta“ AN 8.19.

^[132] „Puññakiriyavatthusutta“ AN 8.36.

^[133] Dānamahapphalasutta AN 7.52.

^[134] Chedanādisutta SN 56.97.

^[135] Dvayakārīsutta SN 30.3, Dutiyādidvayakārīsutta-ttika SN 30.4–6.

^[136] Aṇḍajadānūpakārasutta-dasaka SN 30.7–16, Jalābujadānūpakārasutta SN 30.17–46.

^[137] Mahāsamayasutta DN 20.

^[138] Doṇasutta AN 4.36.

^[139] Gandhabbakāya Saṁyutta, Gandhabba vagga, SN 31.1.-112.

^[140] Suddhikasutta SN 31.1.

^[141] Cūḷadhammasamādānasutta MN 45.

^[142] Janavasabhasutta DN 18.

^[143] Doṇasutta AN 4.36.

^[144] Mahāsamayasutta DN 20, Āṭānāṭiyasutta DN 32.

^[145] Sucaritasutta SN 31.2, Sāragandhādidātāsutta-navaka SN 31.4-12.

^[146] Vt DVE, III osa, ptk „Kuus meelespidamist (cha anussati)“.

^[147] Mūlagandhadānūpakārasutta-dasaka SN 31.13-22, Sāragandhādidānūpakārasutta-navutika SN 31.23-112.

^[148] Āṭānāṭiyasutta DN 32.

^[149] Pahārādasutta AN 8.19.

^[150] Lakkhaṇasutta DN 30.

^[151] Sakkapañhasutta DN 21.

^[152] Mahāsamayasutta DN 20.

^[153] Gandhat­thena-­sutta SN 9.14.

^[154] Āṭānāṭiyasutta DN 32.

^[155] Vastavalt Indakasutta SN 10.1 ja Sūcilomasutta Snp 2.5.

^[156] Mahāsamayasutta DN 20.

^[157] Nandamātāsutta AN 7.53.

^[158] Janavasabhasutta DN 18, Sūcilomasutta Snp 2.5.

^[159] Āṭānāṭiyasutta DN 32.

^[160] Mahāsamayasutta DN 20.

^[161] Pācittiyakaṇḍa, Musāvādavagga, Mātugāmasahaseyya, Vin Pc 6.

^[162] Mahāsamayasutta DN 20.

^[163] Aggisutta Iti 93.

^[164] Sakkapañhasutta DN 21.

^[165] Mahāsamayasutta DN 20, Pāthikasutta DN 24.

^[166] Mahāsamayasutta DN 20.

^[167] Aggisutta Iti 93.

^[168] Mahāsamayasutta DN 20.

^[169] Subhāsitajayasutta SN 11.5, Nadubbhiyasutta SN 11.7, Sambarimāyāsutta SN 11.23 Yavakalāpisutta SN 35.248, Sāsanapaṭṭhāna Ne 37, Mahāsamayasutta DN 20.

^[170] Aggapaññattisutta [Paññattisutta] AN 4.15, Vassasutta AN 5.197, Candimasutta SN 2.9, Sūriyasutta SN 2.10, Upakkilesasutta AN 4.50. Vinayapiṭaka, Sattasatikakkhandhaka Kd 22.

^[171] Pahārādasutta AN 8.19 jt.

^[172] Samuddakasutta SN 11.10.

^[173] Verocanaasurindasutta SN 11.8, Samuddakasutta SN 11.10.

^[174] Suddhikasutta SN 29.1.

^[175] Paṇītatarasutta SN 29.2.

^[176] Sutasutta SN 29.7, Dutiyasutasutta SN 29.8, Tatiyasutasutta SN 29.9 ja Catutthasutasutta SN 29.10.

^[177] Aṇḍajadānūpakārasuttadasaka SN 29.11–20 ja Jalābujādidānūpakārasuttattiṁsaka SN 29.21–50.

^[178] Uposathasutta SN 29.3, Dutiyauposathasutta SN 29.4, Tatiyauposathasutta SN 29.5 ja Catutthauposathasutta SN 29.6.

^[179] Mahāsamayasutta DN 20.

^[180] Ahirājasutta AN 4.67.

^[181] Suyonandī-jātaka Ja 360.

^[182] Bhūridatta-jātaka Ja 543.

^[183] Suyonandī-jātaka Ja 360

^[184] Āṭānāṭiyasutta DN 32.

^[185] Mahā­samaya­sutta DN 20.

^[186] „Vitthatūposathasutta“ AN 8.42, „Visākhāsutta“ AN 8.43, „Bojjhasutta“ AN 8.45 jpt „Uposatha vagga“’s sisalduvad suttad.

^[187] Cātummahārājika valla deevade eluea saame arvutada järgmise valemi abil = (50 x 2) x 4 + (50 x 2); Tāvatimsa =  (100 x 2) x 4 + (100 x 2), jne. Vt ka abhidhamma teist raamatut „Jaotused“ („Vibhaṁgapāḷi) lk 540.

^[188] Hilisema pärimuse kohaselt sünnivad sinna valda õige Buddha õpetuse järgijad ning seda valda iseloomustab parkide rohkus. Parkide nimedest on teada Phārusaka, Cittalatā, Missaka, Nandana jt (J.vi.278; MA.i.183; Mtu.i.32).

^[189] Hilisemate tekstide kohaselt jutustas Buddha Tāvatiṁsā taevas jumalusena uuesti sündinud emale abhidhammat (J.iv.265; DhA.iii.216f; BuA. lk3).

^[190] Janavasabhasutta DN 18.

^[191] Sakka Saṁyutta SN 11.1-25.

^[192] „Mettasutta“ AN 7.62.

^[193] Punnadhammo Mahāthero. (2018). A Comprehensive Survey of the Early Buddhist Worldview; According to Theravāda and Sarvāstivāda Sources. Canada: Arrow River Forest Hermitage. Lk 474-502.

^[194] „Vitthatūposathasutta“ AN 8.42, „Visākhāsutta“ AN 8.43, „Bojjhasutta“ AN 8.45 jpt „Uposatha vagga“’s sisalduvad suttad.

^[195] Kevaṭṭasutta DN 11.

^[196] „Vitthatūposathasutta“ AN 8.42, „Visākhāsutta“ AN 8.43, „Bojjhasutta“ AN 8.45 jpt „Uposatha vagga“’s sisalduvad suttad.

^[197] Uposathasutta AN 3.70.

^[198] „Puññakiriyavatthusutta“ AN 8.36.

^[199] Cakkavattisutta DN 26.

^[200] Migasālāsutta AN 6.44.

^[201] Upacālāsutta SN 5.7.

^[202] „Vitthatūposathasutta“ AN 8.42, „Visākhāsutta“ AN 8.43, „Bojjhasutta“ AN 8.45 jpt „Uposatha vagga“’s sisalduvad suttad.

^[203] Vibh 18.6.

^[204] Kevaṭṭasutta DN 11.

^[205] „Visākhāsutta“ AN 8.43, „Bojjhasutta“ AN 8.45 jpt „Uposatha vagga“’s sisalduvad suttad.

^[206] VibhA 17:5.

^[207] „Visākhāsutta“ AN 8.43, „Bojjhasutta“ AN 8.45 jpt „Uposatha vagga“’s sisalduvad suttad.

^[208] Pañcaṁgikasutta AN 5.28, Paṭhamanānākaraṇasutta AN 4.123.

^[209] VibhA 18:6. Enamik tänapäeva kirjanikke kasutab sõna brahmā kõikidele vormi valla olenditele viitamisel.

^[210] Dānamahapphalasutta AN 7.52.

^[211] Kv 8.7. Sama on toodud Vism 7.13.

^[212] ANA 1: 283.

^[213] Hatthakasutta AN 3.127, Janavasabhasutta DN 18.

^[214] Saṁkhārupapattisutta MN 120.

^[215] „… brahmā ca brahmaparisā ca brahmapārisajjā …“ – Aruṇavatīsutta SN 6.14.

^[216] Saṁgītisutta DN 33, Tevijjasutta DN 13 jt. appamaññā – piiramatu, piiritu; lõputu, lõpmatus PED lk 142.

^[217] „[Brahmavihāra] Subhasutta“ MN 99.

^[218] ANA 7:44. Sama Ācariya Anuruddha. Bhikkhu Bodhi (tr), Allan R. Bomhard (ed). (2007). A Comprehensive Manual of Abhidhamma (Abhidhammattha-saṁgaha). Charleston: Charleston Buddhist Felloship. Lk. 166.

^[219] „Brahma­niman­tanika­sutta“ MN 49.

^[220] Aññatarabrahmasutta SN 6.5.

^[221] Saṁkhārupapattisutta MN 120, Aruṇavatīsutta SN 6.14, „Brahma­niman­tanika­sutta“ MN 49.

^[222] PED lk 1070.

^[223] ANA 7.44.

^[224] Punnadhammo Mahāthero. (2018). A Comprehensive Survey of the Early Buddhist Worldview; According to Theravāda and Sarvāstivāda Sources. Canada: Arrow River Forest Hermitage. Lk 616-617.

^[225] Brahmajālasutta DN 1.

^[226] Bhaddajisutta AN 5.170.

^[227] Kevaṭṭasutta DN 11, Janavasabhasutta DN 18, Mahāgovindasutta DN 19.

^[228] MNA 91.

^[229] Janavasabhasutta DN 18.

^[230] „[Brahmavihāra] Subhasutta“ MN 99.

^[231] Hatthakasutta AN 3.127.

^[232] Brahmajālasutta DN 1.

^[233] Kuigi deevad suudavad meenutada oma eelmist elu, on see võime olemas vaid neil, kes on kõigutamatult kinnistunud kamma-vipāka seaduspära mõistmises. Kuna aga need brahma tasandil elanud olendid uskusid varasemalt kõrgemasse loojasse, siis vale vaate tõttu ei avane neile ka kammapõhine nägemine, DNṬ 1.

^[234] Brahmajālasutta DN 1.

^[235] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26; Vinaya-piṭaka, „Mahāvagga“-pāli, Pabbajjā Mahākhandhaka Kd 1 jt. Vt DVE, I osa, ptk „Kutse dhamma õpetamiseks“.

^[236] Cātumasutta MN 67, Piṇḍolyasutta SN 22.80.

^[237] Buddhavandanāsutta SN 11.17.

^[238] Mahāsālasutta SN 7.14.

^[239] „Kokālikasutta“ SN 6.10, sama „Kokālikasutta“ AN 10.89.

^[240] Mahāparinibbānasutta DN 16, Parinibbānasutta SN 6.15.

^[241] Mahāmoggallānasutta AN 6.34.

^[242] Brahmalokasutta SN 6.6, „Kokālikasutta“ SN 6.7.

^[243] Janavasabhasutta DN 18, DNA 19.

^[244] ANA 1:188, MNA 4.

^[245] „Kokālikasutta“ SN 6.7.

^[246] Piṇḍasutta SN 4.18, Brahmajālasutta DN 1 jt.

^[247] Piṇḍasutta SN 4.18.

^[248] Bhaddajisutta AN 5.170.

^[249] Anuruddhasutta MN 127.

^[250] Vt DVE, III osa, ptk „Sõbralikkuse arendamine avardamise teel“.

^[251] Paṭhamamettāsutta AN 4.125.

^[252] „ābhassarānaṁ, bhikkhave, devānaṁ dve kappā āyuppamāṇaṁ.“ – Paṭhamamettāsutta AN 4.125.

^[253] DNA 15, MNA 1, ANA 4:123.

^[254] Paṭhamanānākaraṇasutta AN 4.123.

^[255] ANA 5. Kommentaatori arvates tuleks nimi kirjutada subhakiṇṇa [kiṇṇa ferment, käärollus; pärm; puistatud, laiali, kaetud] mida ka paljud tänapäeva teatmikud esimesena pakuvad, kuid algtekstid seda arvamust ei toeta.

^[256] „Kukkuravatikasutta“ MN 57.

^[257] Bhaddajisutta AN 5.170.

^[258] „subhakiṇhānaṁ, bhikkhave, devānaṁ cattāro kappā āyuppamāṇaṁ.“ – Paṭhamamettāsutta AN 4.125.

^[259] Saṁgītisutta DN 33. Siintoodud avaldus on vastuolus hilisema kommentaatorite ja abhidhamma koolkonna poolt väljatöötatud džhaana teooriaga.

^[260] MNA 1.

^[261] Cūḷasakuludāyisutta MN 79.

^[262] Vibh 18.6, sama Abhidh-s 5.

^[263] „subhakiṇhānaṁ, bhikkhave, devānaṁ cattāro kappā āyuppamāṇaṁ.“ – Paṭhamanānākaraṇasutta AN 4.123.

^[264] Paṭhamamettāsutta AN 4.125.

^[265] Jhānasutta AN 9.36.

^[266] „vehapphalānaṁ, bhikkhave, devānaṁ pañca kappasatāni āyuppamāṇaṁ.“ – Paṭhamanānākaraṇasutta AN 4.123 .

^[267] SNA 16:13.

^[268] Brahmajālasutta DN 1.

^[269] DNṬ 1.

^[270] Catuttha vagga AN 1.227.

^[271] Vinayapiṭaka, Uttarimanussadhamma Bu Vb Pj 4.

^[272] PED lk 1622-1623, 1366.

^[273] Saṁkhārupapattisutta MN 120.

^[274] Mahāpadānasutta DN 14.

^[275] DNA 14.

^[276] Ghaṭīkārasutta SN 1.50, Ghaṭīkārasutta SN 2.24.

^[277] „Abhidharmakośa“ väidab, et mittenaasja sünd mingil suddhāvāsa tasemel on korrelatsioonis kõige enam väljaarendatud võimega (indriya). Usuvõime (saddhindriya) dominandiga mittenaasja sünnib uuesti aviha deevana, energiavõime (viriyindriya) dominandiga atappa deevana, teadlikkusevõime (satindriya) dominandiga sudassa deevana, keskendusevõime (samādhindriya) dominandiga sudassi deevana ja tarkusevõime (paññindriya) dominandiga bhikkhu uus sünd toimub akaniṭṭha deevana. Vt Punnadhammo Mahāthero. (2018). A Comprehensive Survey of the Early Buddhist Worldview; According to Theravāda and Sarvāstivāda Sources. Canada: Arrow River Forest Hermitage. Lk. 663.

^[278] Puhta elupaiga deevade eluiga on toodud Vibh lk 540-543.

^[279] DNA 14.

^[280] Apaṇṇakasutta MN 60.

^[281] Vormita tasandi deevade deevade eluiga on toodud Vibh lk 543.

^[282] Anupubbanirodhasutta AN 9.31, Rahogatasutta SN 36.11.

^[283] Anu­pubba­vihāra­samā­patti­sutta AN 9.33.

^[284] Cetanāsutta AN 4.171.

^[285] Nirāmisasutta SN 36.31.

^[286] Nottinghami Ülikooli teadlaste uuringute kohaselt võib eeldusel, et arukad eluvormid arenevad kõigil planeetidel sarnaselt, elada meie galaktikas üle 30 meile tundmatu tsivilisatsiooni. Vt täpsemalt: Tom Westby, Christopher J. Conselice. The Astrobiological Copernican Weak and Strong Limits for Extraterrestrial Intelligent Life. Astrophysical Journal. https://arxiv.org/abs/2004.03968.

^[287] „Cintasutta“ SN 56.8.

^[288] Paṭhamanānātitthiyasutta KN Ud 6.4, „Paraṁmaraṇasutta“ SN 16.12, „Cintasutta“ SN 56.8, Acinteyyasutta AN 4.77. Vt täpsemalt ptk „Tathaagata kõne ja vaikimine“, ja ptk „Tegu (kamma)“.