Õige vaade minatusest (anatta sammādiṭṭhi)
Bhikkhud, püsitust mõistnud bhikkhu näeb vormi püsituna – see on õige vaade.[1]
„Kui Kaccānagotta suttas“[2] küsib Auväärne Kaccanagotta Buddhalt, mida tähendab õige vaade, selgitab talle Buddha, et see maailma ilmneb tavapärasele mõistmisele kaheti: on olemasolu (atthitañceva) ja on mitteolemasolu (natthitañca). Kui näha aga maailma tekkimist (loka-samudaya) ja maailma lakkamist (loka-nirodha) olemasolevale ehk tegelikkusele vastavalt, õige tarkusega (yathā-bhūtaṁ samma-ppaññāya), puudub seal nii maailma mitteolemasolu kui ka olemasolu. See maailm on köidetud seotuse, klammerdumise ja haakumisega, kuid õige vaatega inimene ei köida end, ei klammerdu, ei oma kalduvusi, ei haaku, ega seo end mõistega „mina ise“ (attā me). Ta näeb, et kõik mis tekib, on vaid dukkha ja kõik mis lakkab, on vaid dukkha (dukkhameva uppajjamānaṁ uppajjati, dukkhaṁ nirujjhamānaṁ nirujjhatī). Keskendumise teel sellekohased teadmised saavutanud bhikkhu näeb olemasolu neutraalselt – see ongi õige vaade.
Kuni esineb viis klammerdumise kogumikku, mida iseloomustavad püsituse, dukkha ja muutumise dhammad (aniccena rūpena dukkhena vipariṇāmadhammena), esineb ka minavaade (atta-diṭṭhi) ning sellest johtuv vale arvamus, et:
• „ma olen parem“
(seyyohamasmī),
• „ma olen võrdne“
(sadisohamasmī),
• „ma olen madalam“
(hīnohamasmī),[3]
• „see on minu“
(etaṁ mama),
• „see on mina“
(eso hamasmi),
• „see olen mina“
(eso me attā)[4],
• see tõesti oli mul, [kuid] seda tõesti ei ole mul [enam] (ahu vata me, taṁ vata me natthi)
• see tõesti võiks olla minu, [kuid] seda tõesti ei saa ma [enam](siyā vata me, taṁ vatāhaṁ na labhāmī).[5]
Buddha on selgitanud ka bhikkhudele, et pidevalt muutuvad viis klammerdumise kogumikku ei saa moodustada muutumatut, püsiva omaolemusega „mina“. Kui see oleks nii, oleks keha ja kõik sellega seonduv – vananemine, haigestumine, surm – selle „mina“ kontrolli all. Sel juhul oleks võimalik öelda: „Olgu minu keha selline“ või „Ärgu olgu minu keha selline“ (evaṁ me rūpaṁ hotu, evaṁ me rūpaṁ mā ahosī),[6] ning keha muutukski kohe vastavalt soovile. Sestap õpetaski Buddha „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“[7] bhikkhudele, et minaks nimetatavad viis klammerdumise kogumikku on dukkha. Viie kogumiku nägemine kolme olemasolu omaduse kaudu ongi õige vaade.[8]
Virgunul ei ole vaateid
Buddha on kinnitanud et tal ei ole vaateid. Ta õpetas, et kuna erinevaid ususekte järgivad rändajad (paribbājakā) on silmadeta (acakkhu) ehk mittenägijad, siis ei tea nad, mis on (1) nägemine (attha), (2) minatus (anattha), (3) dhamma (dhamma) ehk tõde ja (4) mittedhamma (adhamma) ehk ebatõde. Selle illustreerimiseks tõi Buddha näite Sāvatthi kuningast, kes kogus kokku kõik pimedad ja esitles neile elevanti. Palunud seejärel neil elevanti kirjeldada, sai kuningas kõikidelt elevanti kompinud pimedatelt erinevad vastused. Samamood on erinevate ususektide rändajad pimedad, kuna neil puudub nägemine, minatus, ning teadmine, mis on dhamma ja mis on mitte. Seetõttu sünnitavad nad tüli ja vaidlust, on hõivatud dispuutidega ning elavad teineteist verbaalsete odadega läbistades.[9]
Kui „Tule Vaccha[gotta]8] suttas“[10] küsib rändaja Vacchagotta Buddhalt 10 mittevastatavat küsimust – (1) kas maailm on igavene, või (2) mitte-igavene; (3) lõputu või (4) mitte-lõputu; (5) kas hing on see, mis füüsis [füüsiline keha] või (6) hing ei ole sama mis füüsis; (7) kas Thatāgata eksisteerib peale surma, (8) Thatāgata ei eksisteeri peale surma, (9) Thatāgata on olemas ja (samal ajal) ei ole olemas peale surma, või (10) Thatāgata ei ole olemas ja (samal ajal) ei ole mitte-olemas peale surma?[11] – vastab Buddha, et need on vaated (evaṁ-diṭṭhi), mis ei ole tema omad ja need küsimused on mittevastatavad (avyākata). Ta selgitas, et kõik 10 vaadet on kui vaate rägastik (diṭṭhi-gatameta), vaatedžungel [vaatesse takerdumine] (diṭṭhi-gahana), vaate tihnik [mida on raske läbida] (diṭṭhi-kantāro),vaate vingerdus [tõmblemine] (diṭṭhi-visūka), vaate väändumine (diṭṭhi-vipphandita) ja vaateköidik (diṭṭhi-saṁyojana), mis toob dukkhat (sa-dukkha), toob pinget (sa-vighāta), toob ahastust (sa-upāyāsa), toob palavikulisuse (sa-pariḷāha), ega soodusta (saṁvatta) ei olemasolutüdimust (na nibbidāya), ei kiretust (na virāgāya), ei vabanemist (na nirodhā), ei rahunemist (na upasamā), ei ülimaid teadmisi [üleloomulikke võimeid] (na abhiññā), ei virgumist (na sambodhā) ega nibbaanat ehk vaibumist (na nibbānā). Kui Vacchagotta seepeale pärib, kas Gootamal ei ole üldse vaateid, vastab Buddha, et Tathaagata on vaated eemaldanud (apanīta) ja näeb olemasolu vaid nii:
See on vorm, see on vormi tekkimine, see on vormi kadumine; see on tunne, see on tunde tekkimine, see on tunde kadumine; see on taju, see on taju tekkimine, see on taju kadumine;see on moodustis, see on moodustise tekkimine, see on moodustise kadumine;see on teadvus, see on teadvuse tekkimine, see on teadvuse kadumine.
Seetõttu on Tathaagata kõikidest illusioonidest, kõikidest meele häirijatest, kõigest mina-loodust, minu-loodust ja uhkuse-loodust [vaba] – [see ongi] hääbumine, kiretus, lakkamine, hülgamine, loobumine, mitteklammerdumine, vabanemine [ja] lõppemine.[12]
Arvukad spekulatiivsed uskumused, hoiakud, arvamused, vaated, filosoofiad ja teooriad, mis on mõjutanud inimkonda läbi ajaloo ja mõjutavad ka tulevikus, on võimalik sõltuvusliku tekkimise mõistmise kaudu täielikult ja lõplikult ületada. Sügavas keskenduses sõltuvusliku tekkimise vaatlemisel kujuneb iseeneslik loobumine sellistest valedest vaadetest nagu (1) tagajärjetu käitumise vaade (akiriya-diṭṭhi), (2) nihilistlik vaade (natthika-diṭṭhi), (3) igavikuline vaade (sassata-diṭṭhi) ja (4) lõpliku hävimise vaade (uccheda-diṭṭhi).[13]
[1] „aniccaññeva, bhikkhave, bhikkhu rūpaṁ aniccanti passati. sāssa hoti sammādiṭṭhi“ – Nandikkhayasutta SN 22.51.
[2] Kaccānagottasutta SN 12.15.
[3] Soṇasutta SN 22.49.
[4] Alagaddūpamasutta MN 22, Anattalakkhaṇasutta SN 22.59, Moggallānasutta SN 44.7 jt.
[5] Moggallāna Sutta SN 44.7, Alagaddūpamasutta MN 22 jt.
[6] Anattalakkhaṇasutta SN 22.59.
[7] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
[8] Nandikkhayasutta SN 22.51.
[9] Paṭhamanānātitthiyasutta KN Ud 6.4.
[10] Aggivaccha[gotta]sutta MN 72.
[11] Vt DVE, I osa, ptk „Tathaagata kõne ja vaikimine.“
[12] „diṭṭhigatanti kho, vaccha, apanītametaṁ tathāgatassa. diṭṭhañhetaṁ, vaccha, tathāgatena: ‘iti rūpaṁ, iti rūpassa samudayo, iti rūpassa atthaṁgamo; iti vedanā, iti vedanāya samudayo, iti vedanāya atthaṁgamo; iti saññā, KN Iti saññāya samudayo, iti saññāya atthaṁgamo; iti saṁkhārā, iti saṁkhārānaṁ samudayo, iti saṁkhārānaṁ atthaṁgamo; iti viññāṇaṁ, iti viññāṇassa samudayo, iti viññāṇassa atthaṁgamo’ti. tasmā tathāgato sabbamaññitānaṁ sabbamathitānaṁ sabbaahaṁkāramamaṁkāramānānusayānaṁ khayā virāgā nirodhā cāgā paṭinissaggā anupādā vimuttoti vadāmī ti.“ – Aggivaccha[gotta]sutta MN 72.
[13] Brahmajālasutta DN 1. Tagajärjetu käitumise vaade (akiriya-diṭṭhi) eitab teo ja vilja seaduspära ja rajaneb uskumusel, et (1) kõik, mida inimene kogeb: õnne, dukkhat või ei-dukkhat-ega-õnne, on mineviku põhjustatud, (2) issand-looja põhjustatud või (3) tekkinud põhjuseta ning tingimuseta; vt ka Titthāyatanasutta AN 3.61. Nihilismi õpetus (natthika-vāda) on kuri vaade (pāpaka diṭṭhigata), mille kohaselt pole teist maailma, pole spontaanselt ilmnevaid olendeid, pole õnnelikku ja dukkhalikku tegu ega teole vastavat tagajärge kui vilja (itipi natthi paro loko, natthi sattā opapātikā, natthi sukatadukkaṭānaṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko); vt ka Pāyāsisutta DN 23. Igavikulise vaate (sassata-diṭṭhi) kohaselt on maailm ja selles eksisteerivad olendid, aatman (attan, sansk ātman) ehk mina (atta) või hing (jīva) mingil ajal kellegi poolt loodud ja eksisteerivad igavesti. (4) Lõpliku hävinemise vaade (uccheda-diṭṭhi) rajaneb uskumusel, et on olemas vaid praegune elu, millele uut sündi ei järgne – surm on täielik ja lõplik hävinemine.