Õige vaade minatusest (anatta sammādiṭṭhi)

Bhikkhud, püsitust mõistnud bhikkhu näeb vormi püsituna – see on õige vaade.^[1]

Kui „Kaccānagotta suttas“^[2] küsib Auväärne Kaccanagotta Buddhalt, mida tähendab õige vaade, selgitab talle Buddha, et see maailma ilmneb tavapärasele mõistmisele kaheti: on olemasolu (atthitañceva) ja on mitteolemasolu (natthitañca). Kui näha aga maailma tekkimist (loka-samudaya) ja maailma lakkamist (loka-nirodha) olemasolevale ehk tõelusele vastavalt, õige tarkusega (yathā-bhūtaṁ samma-ppaññāya), puudub seal nii maailma mitteolemasolu kui ka olemasolu. See maailm on köidetud seotuse, klammerdumise ja haakumisega, kuid õige vaatega inimene ei köida end, ei klammerdu, ei oma kalduvusi, ei haaku, ega seo end mõistega „mina ise“ (attā me). Ta näeb, et kõik mis tekib, on vaid dukkha ja kõik mis lakkab, on vaid dukkha (dukkhameva uppajjamānaṁ uppajjati, dukkhaṁ nirujjhamānaṁ nirujjhatī). Keskendumise teel sellekohased teadmised saavutanud bhikkhu näeb olemasolu neutraalselt – see ongi õige vaade.

Kuni esineb viis klammerdumise kogumikku, mida iseloomustavad püsituse, dukkha ja muutumise dhammad (aniccena rūpena dukkhena vipariṇāmadhammena), esineb ka minavaade (atta-diṭṭhi) ning sellest johtuv vale arvamus, et:

„ma olen parem“ (seyyohamasmī), „ma olen võrdne“ (sadisohamasmī), „ma olen madalam“ (hīnohamasmī),^[3]	„see on minu“ (etaṁ mama), „see on mina“ (eso hamasmi), „see olen mina“ (eso me attā)^[4], see tõesti oli mul, [kuid] seda tõesti ei ole mul [enam] (ahu vata me, taṁ vata me natthi) see tõesti võiks olla minu, [kuid] seda tõesti ei saa ma [enam](siyā vata me, taṁ vatāhaṁ na labhāmī).^[5]
Soṇasuttaṁ SN 22.49.	Anattalakkhaṇasuttaṁ SN 22.59; Moggallānasuttaṁ SN 44.7; Alagaddūpamasuttaṁ MN 22 jt.

Buddha õpetas bhikkhudele, et pidevalt muutuvad viis klammerdumise kogumikku ei saa moodustada muutumatut, püsiva omaolemusega „mina“. Kui see oleks nii, oleks keha ja kõik sellega seonduv – vananemine, haigestumine, surm – selle „mina“ kontrolli all. Sel juhul oleks võimalik öelda: „Olgu minu keha selline“ või „Ärgu olgu minu keha selline“ (evaṁ me rūpaṁ hotu, evaṁ me rūpaṁ mā ahosī),^[6] – ning keha muutukski kohe vastavalt soovile. Kuid see pole nii. Sestap õpetaski Buddha „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“^[7] bhikkhudele, et minaks nimetatavad viis klammerdumise kogumikku on dukkha. Viie kogumiku nägemine kolme olemasolu omaduse kaudu ongi õige vaade.^[8]

^[1] „aniccaññeva, bhikkhave, bhikkhu rūpaṁ aniccanti passati. sāssa hoti sammādiṭṭhi“ – Nandikkhayasuttaṁ SN 22.51.

^[2] Kaccānagottasuttaṁ SN 12.15.

^[3] Soṇasuttaṁ SN 22.49.

^[4] Alagaddūpamasuttaṁ MN 22; Anattalakkhaṇasuttaṁ SN 22.59; Moggallānasuttaṁ SN 44.7 jt.

^[5] Moggallānasuttaṁ SN 44.7; Alagaddūpamasuttaṁ MN 22 jt.

^[6] Anattalakkhaṇasuttaṁ SN 22.59.

^[7] Dhammacakkappavattanasuttaṁ SN 56.11.

^[8] Nandikkhayasuttaṁ SN 22.51.