Otse põhisisu juurde

Õige vaade minatusest (anatta sammādiṭṭhi)

Bhikkhud, püsitust mõistnud bhikkhu näeb vormi püsituna – see on õige vaade.[1]

„Kui Kaccānagotta suttas“[2] küsib Auväärne Kaccanagotta Buddhalt, mida tähendab õige vaade, selgitab talle Buddha, et see maailma ilmneb tavapärasele mõistmisele kaheti: on olemasolu (atthitañceva) ja on mitteolemasolu (natthitañca). Kui näha aga maailma tekkimist (loka-samudaya) ja maailma lakkamist (loka-nirodha) olemasolevale ehk tegelikkusele vastavalt, õige tarkusega (yathā-bhūtaṁ samma-ppaññāya), puudub seal nii maailma mitteolemasolu kui ka olemasolu. See maailm on köidetud seotuse, klammerdumise ja haakumisega, kuid õige vaatega inimene ei köida end, ei klammerdu, ei oma kalduvusi, ei haaku, ega seo end mõistega „mina ise“ (attā me). Ta näeb, et kõik mis tekib, on vaid dukkha ja kõik mis lakkab, on vaid dukkha (dukkhameva uppajjamānaṁ uppajjati, dukkhaṁ nirujjhamānaṁ nirujjhatī). Keskendumise teel sellekohased teadmised saavutanud bhikkhu näeb olemasolu neutraalselt – see ongi õige vaade.

Kuni esineb viis klammerdumise kogumikku, mida iseloomustavad püsituse, dukkha ja muutumise dhammad (aniccena rūpena dukkhena vipariṇāmadhammena), esineb ka minavaade (atta-diṭṭhi) ning sellest johtuv vale arvamus, et:

  • „ma olen parem“ (seyyohamasmī),
  • „ma olen võrdne“ (sadisohamasmī),
  • „ma olen madalam“ (hīnohamasmī),[3]
  • „see on minu“ (etaṁ mama),
  • „see on mina“ (eso hamasmi),
  • „see olen mina“ (eso me attā)[4], 
  • see tõesti oli mul, [kuid] seda tõesti ei ole mul [enam] (ahu vata me, taṁ vata me natthi)
  • see tõesti võiks olla minu, [kuid] seda tõesti ei saa ma [enam](siyā vata me, taṁ vatāhaṁ na labhāmī).[5]

Soṇasutta SN 22.49.







            Buddha on selgitanud ka bhikkhudele, et pidevalt muutuvad viis klammerdumise kogumikku ei saa moodustada muutumatut, püsiva omaolemusega „mina“. Kui see oleks nii, oleks keha ja kõik sellega seonduv – vananemine, haigestumine, surm – selle „mina“ kontrolli all. Sel juhul oleks võimalik öelda: „Olgu minu keha selline“ või „Ärgu olgu minu keha selline“ (evaṁ me rūpaṁ hotu, evaṁ me rūpaṁ mā ahosī),[6] ning keha muutukski kohe vastavalt soovile. Sestap õpetaski Buddha „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“[7] bhikkhudele, et minaks nimetatavad viis klammerdumise kogumikku on dukkha. Viie kogumiku nägemine kolme olemasolu omaduse kaudu ongi õige vaade.[8]



[1] „aniccaññeva, bhikkhave, bhikkhu rūpaṁ aniccanti passati. sāssa hoti sammādiṭṭhi“ – Nandikkhayasutta SN 22.51.


[2] Kaccānagottasutta SN 12.15.


[3] Soṇasutta SN 22.49.


[4] Alagaddūpamasutta MN 22, Anattalakkhaṇasutta SN 22.59, Moggallānasutta  SN 44.7 jt.


[5] Moggallāna Sutta SN 44.7, Alagaddūpamasutta MN 22 jt.


[6] Anatta­lak­kha­ṇa­sutta SN 22.59.


[7] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.


[8] Nandikkhayasutta SN 22.51.

Tagasi üles