Otse põhisisu juurde

Neli arija tõde (cattāro ariya-sacca) ja arija kaheksaosaline tee (ariya aṭṭhaṁgika magga)

Nelja arija tõde,
tõeliselt mittenäinu,
pikast sõgedusest tekkind',
iga sünd on hirmutav.

Nüüd need tõed on ära nähtud,
olemisse tulek lõppend',
hävitatud dukkha juur,
ei nüüd enam sündi uut.[1]

Bhikkhud, seal on neli arija tõde. Millised neli?
Dukkha arija tõde, dukkha tekkimise arija tõde, dukkha lakkamise arija tõde [ja] dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde.[2]

„Suures lõpliku vaibumise suttas“[3] õpetab Buddha, et nii tema enda varasema, kui ka bhikkhude praeguse sansaaras ringlemise põhjuseks on

  1. nelja dhamma mittemõistmine (ananubodhā [anu + budh]) ja
  2. mitteläbistamine (a-ppaṭivedhā) (st läbinägemise teel saavutatud objekti läbistava mõistmise puudumine),

milleks on:

  1. dukkha arija tõe mittemõistmine ja mitteläbistamine (dukkhassa ariya-saccassa ananubodhā appaṭivedhā),
  2. dukkha tekkimise arija tõe mittemõistmine ja mitteläbistamine (dukkha-samudayassa ariya-saccassa ananubodhā appaṭivedhā),
  3. dukkha lakkamise arija tõe mittemõistmine ja mitteläbistamine (dukkha-nirodhassa ariya-saccassa ananubodhā appaṭivedhā),
  4. dukkha lakkamisele viiva tee arija tõe mittemõistmine ja mitteläbistamine  (dukkha-nirodha-gāminiyā paṭipadāya ariya-saccassa ananubodhā appaṭivedhā).

Peale kuut aastat kestnud katkematut püüdlemist saavutas askeet Gootama mai täiskuu päeval (vesākha) Bodhgayā’s virgumispuu all nibbaana ehk vaibumise (nibbāna). Virgudes saavutas Buddha

  1. enda eelmiste elude teadmise (pubbe-nivāsā­nus­sati­-ñāṇā),
  2. olendite kadumise ja taasilmumise teadmise (cutū­papāta-ñā­ṇā) ning
  3. teadmise neljast tõest ja tulvadest, nende tekkimisest, lakkamisest ja lakkamisele viivast teest:[4]

Ma teadsin vahetult, nii nagu see tõeliselt on: see on dukkha, see on dukkha tekkimine, see on dukkha lakkamine ja see on dukkha lakkamisele viiv tee;
see on tulv, see on tulva tekkimine, see on tulva lakkamine ja see on tulva lakkamisele viiv tee.[5]

Taasavastatud neljast arija tõest rääkis Buddha juba oma esimeses õpetuses, milleks oli „Dhammaratta pöörlemapanemise sutta“ ja mille ta andis varasemalt koos temaga virgumisele püüelnud viiele askeedile.[6] Suttas õpetab Buddha nelja arija tõde (cattāro ariyasacca) ja dukkha lakkamisele viivat arija kaheksaosalist teed (dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasacca), millel põhineb kogu ülejäänud virgumisõpetus.

NELI ARIJA TÕDE
(cattāro ariya-sacca)
  1. Dukkha arija tõde                                               
  2. Dukkha tekkimise arija tõde                               
  3. Dukkha lakkamise arija tõde                               
  4. Dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde  

(dukkha ariya-sacca)

(dukkhasamudaya ariya-sacca)

(dukkhanirodha ariya-sacca)

(dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariya-sacca)

Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11, Khandhasutta SN 56.13 jpt

1. Dukkha arija tõde (dukkha ariya-sacca) ütleb:

See aga, bhikkhud, on dukkha arija tõde. Sünd on ju dukkha, vanadus on ju dukkha, haigus on ju dukkha, surm on ju dukkha; kokkupuude ebameeldivaga on dukkha ja lahusolek meeldivast on dukkha; dukkha on ka see, kui ei saada, mida ihaldatakse; lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku on dukkha.[7]

Seni kuni esinevad viis klammerdumise kogumikku, mida tavainimene peab ekslikult „minaks“, inimeseks või olendiks, esineb ka dukkha.

 

2. Dukkha tekkimise arija tõde (dukkha samudaya ariya-sacca) selgitab, et dukkha põhjuseks on iha:

See aga, bhikkhud, on dukkha tekkimise arija tõde. Selleks on iha, mis juhib uutesse sündidesse, millega kaasnevad kirg ja nauding, [ning] mis ilmnevad kord siin, kord seal – naudinguiha, olemasoluiha ja mitteolemasoluiha.[8]

Buddha õpetas, et mitteteadmine põhjustab moodustised (avijjā-paccayā saṁkhārā) → moodustised põhjustavad teadvuse (viññāṇa) → teadvus põhjustab nime ja vormi (nāma-rūpa) → nimi ja vorm põhjustavad kuus (taju)ala (saḷāyatana) → kuus ala põhjustavad kokkupuute (phassa) → kokkupuude põhjustab tunde (vedanā) → tunne põhjustab iha (taṇhā) → iha põhjustab klammerdumise (upādāna) → klammerdumine põhjustab olemasolu (bhava) → olemasolu põhjustab sünni (jāti) → sünd põhjustab vanaduse ja surma (jarā-maraṇa) ning sellega kaasneva leina, hala, valu, pahameele ja ahastuse (soka-parideva-dukkha-domanassa-upāyāsa) – nii tekibki dukkha kogumik (dukkha-k-khandha).[9] Kuni inimene juhindub valest dhammast ehk õpetusest ja kuni tema meeles esinevad ahnus, viha, iha, kirg jt meeleplekid, ei ole dukkha lõppemine võimalik.

 

3. Dukkha lakkamise arija tõde (dukkha-nirodha ariya-sacca) selgitab, et kui lakkab dukkha põhjus – milleks on iha (taṇhā) –, siis lakkab ka dukkha:

See aga, bhikkhud, on dukkha lakkamise arija tõde, milleks on selle iha jäägitu, kiretu lakkamine, sellest loobumine, selle hülgamine ja ihkamisest vabanemine.[10]

Dukkha lakkamine toimub selle tekkimisele vastupidiselt. Mitteteadmise (avijjā-nirodhā) ja kire lakkamisel (virāga-nirodhā) lakkavad moodustised (saṁkhāra-nirodho), moodustiste lakkamisel lakkab teadvus (saṁkhāra-nirodhā viññāṇa-nirodho) jne, kuni lakkavad sünd, vanadus, surm ja kogu dukkha kogumik.[11]

 

4. Dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde (dukkha-nirodha-gāminī paṭi-padā ariya-sacca) ütleb:

See aga, bhikkhud, on dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde. See on arija kaheksaosaline tee, milleks on õige vaade, õige mõte, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige teadlikkus, õige keskendus.[12]

Need kaheksa dhammat (aṭṭha dhammā) ei saa maailma tekkida ilma headtoova vinajata (sugata-vinayā) ja ilma Arandi, Õigesti Mõistnuta (arahato sammāsambuddhassa).[13]

 

Põhjalikum ülevaade neljast tõest ja arija kaheksaosalisest teest toob ära DVK, I osas, ptk „Õige vaade neljast arija tõest (catu-sacca sammā-diṭṭhi)“.

ARIA KAHEKSAOSALINE TEE
(ariya aṭṭhangika magga)

I TARKUS

(paññā)

1. Õige vaade (sammā-diṭṭhi)
  1. Õige vaade neljast arija tõest (catu-sacca sammā-diṭṭhi)
  2. Õige vaade teo olemusest (kamma-s-sakatā sammā-diṭṭhi)

2. Õige mõte (sammā-saṁkappa)
  1. Loobunud mõtlemine (nekkhamma-saṁkappa)
  2. Mittekuritahtlik mõtlemine (avyāpāda-saṁkappa)
  3. Mittevägivaldne mõtlemine (avihiṁsā-saṁkappa)

II KÕLBLUS

(sīla)

3. Õige kõne (sammā-vācā)
  1. Vale rääkimisest hoidumine (musā-vādā-virati)
  2. Laimavast kõnest hoidumine (pisuṇa-vācā-virati)
  3. Karmist kõnest hoidumine (pharusa-vācā-virati)
  4. Tühjast lobast hoidumine (samphappalāpa-virati)

4. Õige tegu (sammā-kammanta)
  1. Elu hävitamisest hoidumine (pāṇāti-pāta virati)
  2. Mitteantu võtmisest hoidumine (adinnādāna virati)
  3. Naudinguid pakkuvast valest käitumisest hoidumist (kāmesu micchā-cāra virati)

5. Õige eluviis (sammā-ājīva)
  1. Halba toovast valest eluviisist hoidumine (duccarita micchājīva virati),
  2. Sobimatust valest eluviisist hoidumine (anesana micchājīva virati),
  3. Ebaausast/petlikust valest eluviisist hoidumine (kuhanādi micchājīva virati)
  4. Loomalikust valest eluviisist hoidumine (tiracchānavijjā micchājīva virati).

III

KESKENDUS

(samādhi)

6. Õige püüdlus (sammā-vāyāma)

 
  1. Mitteesilekerkinud oskamatute dhammade [meeleseisundite] vältimise püüdlus (anuppannānaṁ akusalānaṁ dhammānaṁ anuppādāya vāyāmo).
  2. Esilekerkinud oskamatute dhammade hülgamise püüdlus (uppannānaṁ akusalānaṁ dhammānaṁ pahānāya vāyāmo).
  3. Mitteesilekerkinud oskuslike dhammade arendamise püüdlus (anuppannānaṁ kusalānaṁ dhammānaṁ uppādāya vāyāmo).
  4. Esilekerkinud oskuslike dhammade säilitamise püüdlus (uppannānaṁ kusalānaṁ dhammānaṁ bhiyyo bhāvāya vāyāmo).

7. Õige teadlikkus
(sammā-sati)
  1. Keha vaatlemine ja teadlikkuse rajamine (kāyānupassanā satipaṭṭhāna)
  2. Tunnete vaatlemine ja teadlikkuse rajamine (vedanānupassanā satipaṭṭhāna)
  3. Teadvuse vaatlemine ja teadlikkuse rajamine (cittānupassanā satipaṭṭhāna)
  4. Dhammade vaatlemine ja teadlikkuse rajamine (dhammānupassanā satipaṭṭhāna)

8. Õige keskendus
(sammā-samādhi)
  1. Keskendumine esimeses džhaanas (paṭhama-jjhāna samādhi)
  2. Keskendumine teises džhaanas (dutiya-jjhāna samādhi)
  3. Keskendumine kolmandas džhaanas (tatiya-jjhāna samādhi)
  4. Keskendumine neljandas džhaanas (catuttha-jjhāna samādhi)

Cūḷavedallasutta MN 44; Saccavibhaṁgasutta MN 141

Nelja tõde mõistnu ja näinu ei järgi enam teisi õpetajad ega õpetusi

„Indra samba suttas“[14] õpetab Buddha, et on olemas erakuid ja braahmane, kes ei mõista, mis on dukkha, mis dukkha tekkimine, mis dukkha lakkamine ja mis dukkha lakkamisele viiv kaheksaosaline tee, nii nagu see tõeliselt on – tegelikkusele vastavalt (yathā-bhūta). Nad vaatavad mõne eraku, braahmani või teise õpetaja (tnp laama, rinpoche, tuku, geshe, khenpo/khenchen, roshi, sensei, lopon, karmapa, dalai-laama, sayadaw, ajahn jt) õpetuse poole ning usuvad, et just sel õpetajal on tõeline teadmine ja nägemine. Nad ülistavad erinevaid õpetajaid, askeete (tnp jooga, tantra jt õpetuste õpetaid) ja braahmaneid ehk jumala(te)sse uskujaid ning järgivad teisi teid, meenutades seeläbi puuvillatupse, mida erinevad tuulehood nende kerguse tõttu nelja suunda pillutavad: idatuul läände, läänetuul itta, põhjatuul lõunasse ja lõunatuul põhja. Kel on aga neljast arija tõest selge arusaam, see püsib neljast suunast puhuvate tuuleiilide käes kindlalt, turvaliselt ja vankumatuna nagu kindlale alusele kinnitatud raudsammas (ayokhīlo) või Indra sammas (inda-khīlo). Kes on mõistnud nelja arija tõde, ei vaata enam teiste õpetajate (tnp laama, rinpoche, tuku, geshe, khenpo/khenchen, roshi, sensei, lopon, karmapa, dalai-laama, sayadaw, ajahn jt) ega teiste dharmade suunas, vaid püüdleb ja pingutab, et saavutada nelja tõe vahetu nägemine ning kaheksaosalise arija tee teostamine. Buddha õpetuse kohaselt on võimatu, et vaatetäiusega isik tunnistaks peale Tathaagata teisi õpetajaid (aññaṁ satthāraṁ uddisituṁ), küll aga saab seda teha õiget vaadet mitteomav tavainimene (puthujjano).[15]

Nelja arija tõe mõistmine ja nägemine saavutatakse nelja arija tõe teadvustamise ja sellekohase õige teadlikkuse (sammā-sati) väljaarendamise kaudu. Dhamma vaatlemist tõdede kaudu (dhammānupassanā-sacca­) selgitab täpsemalt DVE, III osa, ptk „Õige teadlikkus (sammā-sati)“.



[1]         „catunnaṁ ariyasaccānaṁ,           
            tāni etāni diṭṭhāni,
            yathā-bhūtaṁ adassanā;  
            bhavanetti samūhatā;

            saṁsitaṁ dīghamaddhānaṁ,        
            ucchinnaṁ mūlaṁ dukkhassa,
            tāsu tāsveva jātisu.         
            natthi dāni punabbhavo”ti.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16.

[2] „cattārimāni, bhikkhave, ariyasaccāni. katamāni cattāri? dukkhaṁ ariyasaccaṁ, dukkhasamudayaṁ ariyasaccaṁ, dukkhanirodhaṁ ariyasaccaṁ dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasaccaṁ.“ – Khandhasutta SN 56.13.

[3] Mahāparinibbānasutta DN 16.

[4] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26. Vt DVE, I osa, ptk „Kolm nägemust ja virgumine“.

[5] „so idaṁ dukkhanti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ dukkhasamudayo’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ dukkhanirodho’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ duk­kha nirodha­gāminī paṭipadā’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ. ‘ime āsavā’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ āsavasamudayo’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ āsavanirodho’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ āsava­nirodha­gāminī paṭipadā’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ.“ – Dvedhāvitakkasutta MN 19, „Mahāsaccakasutta“ MN 36 jpt.

[6] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

[7] „idaṁ kho pana, bhikkhave, dukkhaṁ ariyasaccaṁ – jātipi dukkhā, jarāpi dukkhā, byādhipi dukkho, maraṇampi dukkhaṁ, appiyehi sampayogo dukkho, piyehi vippayogo dukkho, yampicchaṁ na labhati tampi dukkhaṁ – saṁkhittena pañcupādānakkhandhā dukkhā.“ – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

[8] „idaṁ kho pana, bhikkhave, dukkhasamudayaṁ ariyasaccaṁ – yāyaṁ taṇhā ponobbhavikā nandirāgasahagatā tatratatrābhinandinī, seyyathidaṁ – kāmataṇhā, bhavataṇhā, vibhavataṇhā.“ – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

[9] Titthāyatanasutta AN 3.61, Kaccānagottasutta SN 12.15 jt.

[10] „idaṁ kho pana bhikkhave dukkhanirodham ariyasaccaṁ – yo tassā yeva taṇhāya asesavirāganirodho cāgo paṭinissaggo mutti anālayo.“ – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

[11] Titthāyatanasutta AN 3.61, Kaccānagottasutta SN 12.15 jt.

[12] „idaṁ kho pana bhikkhave, dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasaccaṁ – ayameva ariyo aṭṭhaṁgiko maggo, seyyathīdaṁ, sammādiṭṭhi sammāsaṁkappo sammāvācā sammākammanto sammāājīvo sammāvāyāmo sammāsati sammāsamādhi.“ – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

[13] Dutiyauppādasutta SN 45.15, Paṭhamaparisuddhasutta SN 45.16.

[14] Indakhīlasutta SN 56.39.

[15] Tatiyaabhabbaṭṭhānasutta AN 6.94; Paṭhamavagga AN 1.276; Saṁgītisutta DN 33.

Pole kommentaare, mida kuvada

Tagasi üles