Mittevägivaldne mõtlemine (avihiṁsāsaṁkappa)

Ei ole arija see, kes on elusolenditega vägivaldne;
[kes aga käitub]käitub] vägivallatult kõikide olenditega – [teda]teda] kutsutakse arijaks.^[1]

Mittevägivaldsus (avyāpāda [a eitust väljendav eesliide + vyāpāda vigastama; vägivaldsus = ahiṁsā, avihesā]) tähendab vigastamise või kahjustamise kavatsuse puudumist. Sellisest kavatsusest juurdunud mõtlemine on hoolimatusest, õelusest ja kurjusest vaba. Mittekuritahtlikkusega täidetud meeleseisund hõlmab kõiki elusolendeid ja avaldu isetus ja siiras heasoovlikkuses.

Ärgu nüüdsest keegi petku,
ärgu põlaku kuskil ega kedagi,
ärgu vihas ega vastumeelsust tajudes
soovigu teisele dukkhat.^[2]

Vägivallatus tähendab haiget mittetegemist, mittevigastamist ning julmuse puudumist.^[3] Kaastundest sansaara kannatuste ja dukkhaga kokku puutuvate olendite suhtes võrsunud mõtlemist nimetataksegi mittevägivaldseks mõtlemiseks (avihiṁsā sankappa). 

Tahtlik julmus (vihiṁsā, hiṁsā, vihesā) tuleneb mitteteadmisest ja oskamatust meeleseisundist ning võib avalduda nii iseenda kui teiste olendite suhtes. Vägivaldne käitumine võib ilmneda kas:

•       keha tasandil – tapmine, haiget tegemine (peksmine, füüsiline karistamine), vägistamine jms.

•       kõne tasandil – valetamine, laimamine, karmilt kõnelemine, karjumine, tagarääkimine, solvamine, hirmutamine, ähvardamine jms.

•       meele tasandil – viha ja sallimatuse õhutamine, kuritahtlikkus, surma soovimine jms.

„Vihase sutta“^[4] kohaselt on vihavaenlasele meeldivad ja abistavad seitse asja, kuna need jõuavad tagasi selle soovijani. See on, kui vihane vaenaja vihast pimestatuna soovib vaenlasele: 

1.     „Olgu ta kole!“ Vaenaja ei ole rahul vaenlase hea välimusega, kuid vihane nägu teeb ta enda koledaks.

1.     „Magagu ta halvasti!“ Vaenaja ei ole rahul vaenlase rahuliku unega, kuid hoolimata tema enda luksuslikust asemest magab ta vihaga täitunud meele tõttu ise halvasti.

2.     „Ärgu saagu ta kasu!“ Vaenaja ei ole rahul vaenlase kasuga. Ta mõtleb kahju kandes: „Ma olen kasu saanud“ või kasu teenides: „Ma olen kahju kandnud“, mis viib lõppkokkuvõttes vaenaja pikka aega kestvasse kahjusse ja kannatusse.

3.     „Et ta poleks rikas!“ Vaenaja ei ole rahul vaenlase rikkusega, eriti kui kuninga käsul tuleb vaenajal tasuda trahv või maksta maksud. Vihane ei saa olla rahul ega õnnelik rikkusega, mis tal juba on olemas, kui tema meel on teise rikkuse tõttu kadeduse ja vihaga täitunud.

4.     „Et ta poleks kuulus!“ Vaenaja ei ole rahul vaenlase mainega, kuid ükskõik millise maine vaenaja on saavutanud või saavutab, kaotab ta selle varem või hiljem omaenda viha tõttu.

5.     „Et tal poleks sõpru!“ Vaenaja ei ole rahul sellega, et vaenlasel on sõbrad, samas väldivad vihast inimeset isegi tema enda sõbrad, kaaslased ja sugulased.

6.     „Et peale keha surma toimuks tema uus sünd apaaja kannatusterohkes hävingulises niraaja vallas!“ Vihane vaenaja ei ole rahul sellega, et vaenlane sünnib uuesti peale surma heas kohts, kuid tema enda oskamatu käitumise tõttu (ka mõte on tegu!) sünnib ta ise niraaja vallas.

Vägivald ei ole põhjus samaga vastamiseks. „Sae mõistuloo suttas“^[5] õpetab Buddha, et isegi kui mõrtsukad saevad bhikkhul ükshaaval jäsemeil küljest, ja kui bhikkhu selle pärast oma südames röövlite peale viha kannab, ei ole too tema õpetuse järgija.^[6] Bhikkhu, kes teab kamma seaduspära, talub kannatused alandlikult ära.

^[1]                 „na tena ariyo hoti yena pāṇāni hiṁsati
            ahiṁsā sabbapāṇānaṁ ariyo’ti pavuccati.“  – KN, Dhp 270.

^[2]                 „na paro paraṁ nikubbetha
            nātimaññetha katthaci na kañci
            byārosanā paṭighasañña
            nāññamaññassa duk­kha­mic­cheyya.“ – „[Karaṇīya] Mettāsutta“ KN Snp  1.8.

^[3] PED lk 1442.

^[4] Kodhanasutta AN 7.64.

^[5] Kakacūpamasutta MN 21.

^[6] Paraku on ajalugu olnud tunnistajaks valede teadmistega bhikkhude tegutsemisele, mis on väljendunud ka marurahvuslikes vaadetes peamiselt Sri Lankal ja Birmas, aga ka mujal. Näiteks kinnitasid mungad Sri Lankal 101-77 e.m.a elanud kuningas Duṭṭhagāmaṇi’letemale tema vallutusretkede ajal, et tuhandete mittebudalaste tapmine on tühine, kuna nood on ei ole loomadestki paremad. Osad bhikkhud saatsid kuningat ja tema sõjaväge sõjakäikudel, kuna nende selgituste kohaselt oli „munga silmavaade õnnistav ning kaitsev“. Isegi Duṭṭhagāmaṇi enda oda külge oli kinnitatud Buddha maine jäänus; vt Eduard Conze, Buddhismi lühike ajalugu, Tallinn: Buddhakirjastus, 1994, lk. 31. Samuti kerkis sellel sajandil Birmas rassilise ja religioosse vägivalla õhutamisega seoses esile marurahvuslik munk Ashin Wirathu, kes õigustas ja õhutas rohingjade suhtes negatiivset hoiakut ja vägivalda. Vaatamata neile mitteteadmisest sündinud harvadele eranditele on üheselt kindel, et see, kes teab Buddha õiget dhammat ja järgib seda dhamma kohaselt, ei saa olla ei natsionalist ega õigustada ühelgi juhul vägivalda. Dhamma järgija pole see, kes palju erinevaid dhammasid teab, ega see, kes end budalaseks nimetab, vaid see, kes autentset Buddha dhammat teab ning seda ka igapäevaselt dhamma kohaselt teostab.