Mittekuritahtlik mõtlemine (avyāpādasaṁkappa)
Saagigu mõrtsukad teil või ükshaaval jäsemed jõhkralt küljest – kes selle pärast oma südames viha kannab, ei käi minu õpetuse järgi.[1]
„Subha sutta“[2] räägib sellest, kuidas noor braahmani õpilane (māṇava) Todeyya poeg Subha (subha todeyya-putta) läks Buddha juurde ja esitas talle mitmeid küsimusi. Subha väitele sellest, nagu kuulduste järgi õpetaks Buddha teed jumal Brahmā juurde, vastas Buddha, et (1) sõbralikkuse (mettā), (2) kaastunde (karuṇā), (3) kaasrõõmu (muditā) ja (3) neutraalsuse (upekkhā) arendamine meeles ongi tee Brahmā elupaika (brahma-vihāra). Kuna need neli meeleseisundit on brahmailikud ja juhivad uue sünni kõrgematesse valdadesse, nimetatakse neid neljaks kõikeületavaks ehk piirituks (catasso appamaññā)[3] ja brahma seisundi saavutamiseks (brahma-ppatto).[4] „Kolmekordse teadmise sutta“[5] kirjeldab eelmisele sarnast juhtumit, kus kaks braahmanit, Vāseṭṭha ja Bhāradvāja, olid eriarvamusel Brahmā juurde viiva tee suhtes, misjärel Buddha selgitas neile õiget teed (magga), mis juhib brahma-kaaslaste maailma (brahma-sahabyatāya).
• Sõbralikkus (mettā) hõlmab endas lahket südamlikkust ja heatahtlikkust, mis väljendub positiivses meelestatuses kõikidesse olenditesse. Sõbralikkus ei ole armastus (pema), kirg (rāga), armumine (pamoha), kiindumine (ādāna) ega himu (abhijjhā), kuna need kõik on võrsunud oskamatust (akusala) meeleseisundist. Sõbralikkuse lähimateks vaenlasteks on kuritahtlikkus (byāpāda) viha (dosa), vastumeelsus (paṭigha) ja sallimatus (kodha) ning kaugemaks vaenlaseks ahnus (lobha). • Kaastunde (karuṇā) põhiliseks iseloomustuseks on soov vabastada kõik olendid dukkhast. Kaastunde otsesteks vaenlasteks on kahjustamine (vihesā) ja julmus/kurjus (vihesā) ning kaugemaks vaenlaseks pahameel (domanassa). Kaastunnet iseloomustab soov kõrvaldada kõik hukatuslik ja kurvastav (ahita-dukkh-āpanaya-kāmatā). • Kaasrõõm (muditā) on heasüdamlik, aus ja lahke kaastundmus, mida iseloomustab siiras õnnelikkus ja rõõm teiste heaolust. See hõlmab kõiki olendeid mis avaldub soovis: „Et nende heaolu kestaks kaua!“ Kaasrõõmu otseseks vaenlaseks on mittemeeldivus/kadedus (arati) ja kaugemaks vaenlaseks elevus (pahāsa). • Neutraalsus (upekkhā) on sõbralikkuse, kaastunde ja kaasarõõmu teostamise tulemusel ilmneb lõputus teadvuse vallas vabanenud teadvus, mis näeb olemasolu läbi kolme omaduse ja mõistab, et maailm tühi (suñño loko) – st tühi minast (atta).[17] Selline tekkinud neutraalne teadvus on meelerahu täiuses kõigutamatu, taipamisel põhinev asjade ja nähtuste nägemine just nii, nagu need tegelikult on. Neutraalsuse lähimaks vaenlaseks on kirg (rāga) ja kaugemaks kalkus. Kes elab mittekuritahtlike mõtetega, ei tee haiget ühelegi elusolendile ega rõhu kedagi. Kuna mõte on tegu, käitub mittekuritahtlike mõtetega inimene oskuslikult. Selline mõtlemine sobib suurepäraselt erakliku eluviisiga. Buddha kinnitas, et mittekuritahtlike mõtetega inimene tunneb rõõmu eraklusest, naudib erakluses elamist ning ületab uue sünni ja surma.[20] [1] Kakacūpamasutta MN 21. [2] [Brahmavihāra] Subhasutta MN 99. [3] Saṁgītisutta DN 33 jt. appamaññā piiramatu, piiritu; lõputu, lõpmatus. [4] „Bhikkhusaṁghathomana“ [Uposathasutta] AN 4.190. [5] Tevijjasutta DN 13. [6] „Mettāsahagatasutta“ SN 46.54. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Sõbralikkuse arendamine (metta-bhāvanā)“. [7] „nissaraṇañhetaṁ, āvuso, byāpādassa yadidaṁ mettācetovimuttī ... vihesāya yadidaṁ karuṇācetovimuttī’ti. … aratiyā yadidaṁ muditācetovimuttī’ti. … rāgassa yadidaṁ upekkhācetovimuttī’ti.“ – „Nissāraṇīyasutta“ AN 6.13. [8] Vastavalt: „Mettasutta“ AN 7.62 ja „Mettāsutta“ KN Iti 22. [9] Pälvimusliku käitumise kolm alust on: (1) annetamine (dāna), (2) kõlblus (sīla) ja (3) arendamine ehk meditatsioon (bhāvanā); vt Itivuttakapāḷi 60. [10] Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Sõbralikkuse arendamine (metta-bhāvanā)“. [11] Anuruddhasutta MN 127. [12] „Nissāraṇīyasutta“ AN 6.13. [13] Mettāsahagatasutta [„Haliddavasanasutta“] SN 46.54. [14] „Nissāraṇīyasutta“ AN 6.13. [15] „Nissāraṇīyasutta“ AN 6.13. [16] Mettāsahagatasutta [„Haliddavasanasutta“] SN 46.54. [17] Vt ka „Suññatalokasutta“ SN 35.85. [18] „Nissāraṇīyasutta“ AN 6.13. [19] Mettāsahagatasutta [„Haliddavasanasutta“] SN 46.54. [20] „Vitakkasutta“ Iti 38.Brahmavihaarade eesmärgiks on teadvuse vabanemine
. Sõbralikkuse arendamise (metta-bhāvanā) eesmärgiks on sõbralikkuse teel teadvuse vabanemise arendamine (mettaṁ cetovimuttiṁ bhāveti), kaastunde arendamise (karuṇa-bhāvanā) eesmärgiks on kaastundlikkuse teel teadvuse vabanemise arendamine (karuṇaṁ cetovimuttiṁ bhāveti), kaasrõõmu arendamise (mudita-bhāvanā) eesmärgiks on kaasrõõmu teel teadvuse vabanemise arendamine (muditaṁ cetovimuttiṁ bhāveti) ja neutraalsuse arendamise (upekkha-bhāvanā) eesmärgiks on neutraalsuse teel teadvuse vabanemise arendamine (uppekhaṁ cetovimuttiṁ bhāveti).[6] Teadvuse vabanemine sõbralikkuses on eraldumine kuritahtlikkusest, teadvuse vabanemine kaastundes on eraldumine kahjustamisest, teadvuse vabanemine kaasrõõmus on eraldumine kadedusest ja teadvuse vabanemine neutraalsuses on eraldumine kirest.[7]
„Sõbralikkuse suttas“[8] õpetab Buddha, et pälvimused (puññā) toovad õnne[9] ning selgitab enda näite varal sõbralikkuse arendamise piiritut kasu, kirjeldades, kuidas ühes eelmises elus teostas ta seitse aastat sõbraliku teadvuse arendamist, mille tulemusena ei sündinud ta järgmised 7 ajastut (kappa) inimeste maailma.[10]
Sõbralikkust iseloomustab isetu soov tuua ja luua õnne ning heaolu (hita-sukh-ūpanaya-kāmatā), mis väljendub soovis: “Et kõik olendid oleksid vaenulikkusest vabad, muredest vabad, hädadest vabad, püsigu nad õnnes!”[11]
Džhaanas sõbralikkuse arendamise (mettā bhāvanā) viljaks on kuritahtlikkusest (byāpāda) eraldumine[12] ja teadvuse vabanemine sõbralikkuses (mettā-ceto-vimutti), mis on ületamatu oma ilus (uttari-vimutti).[13] Ülevaate mettā teostamisest annavad DVE III peatükid „Neli brahmavihaarat (cattāro brahmavihāra)“ ja „Sõbralikkuse arendamine (metta-bhāvanā)“.
Buddha kaastunnet ja tarkust kirjeldab ilmekalt „Theeride värsside selgituses“ (Therīgāthā-aṭṭhakathā) toodud lugu Kisāgotamī’st. Kisā oli aastaid soovinud emaks saada ning oli viimaks sünnitanud poja, kes aga peagi suri. Ema ei suutnud aga poja surmaga leppida. Lapse surnukeha kaasas kandes rändas ta külast külla, inimestelt härdalt abi paludes, kuni keegi soovitas tal paluda abi külalähedal metsasalus peatuvalt Buddhalt. Läinud Buddha juurde, küsis Kisāgotamī, kas Buddha saab tema lapse ellu äratada. Buddha vastas selle peale jaatavalt, ja lisas, et selleks selleks läheb vaja sinepiseemet, kuid see peab pärinema majast, kus ei ole keegi surnud. Joostes tagasi külla hakkas Kisā käima majast majja. Kõik olid lahkelt valmis talle sinepiseemne andma, kuid igas majapidamises oli keegi surnud. Poolel teel järgmise majani jäi Kisā seisma, kuna mõistis, miks Buddha ta sinepiseemet tooma saatis. Ta sai aru, et igaüks puutub surmaga kokku, tema ei ole ainus kes pidi säärase kaotuse läbi elama. Ta mõistis, et kui valus see ka ei oleks, peab ta juhtunuga leppima ja oma lapsest loobuma. Ta korraldas lapse põletusmatused ning liitus Buddha sanghaga ning saavutas virgumise – temast sai arahant.
Džhaanas kaastunde arendamise (karuṇā bhāvanā) viljaks on kahjustamisest (vihesā) eraldumine[14] ja teadvuse vabanemine kaastundes (karuṇā-ceto-vimutti), mille kulminatsiooniks on lõputu ruumi valla (ākāsānañcāyatanaparamāha) saavutamine. Täpsema ülevaate kaastunde teostamisest annavad DVE III peatükid „Neli brahmavihaarat (cattāro brahmavihāra)“ ja „Kaastunde arendamine (karuṇa-bhāvanā)“.
Džhaanas kaasrõõmu arendamise (muditā bhāvanā) viljaks on mittemeeldivuse/kadeduse (arati) eraldumine[15] ja teadvuse vabanemine kaasrõõmus (muditā-ceto-vimutti), mille kulminatsiooniks on lõputu teadvuse valla (viññāṇañcāyatanaparamāha) saavutamine.[16] Kaasrõõmu teostamisest käsitlevad DVE III peatükid „Neli brahmavihaarat (cattāro brahmavihāra)“ ja „Kaasrõõmu arendamine (mudita-bhāvanā)“.
Brahmavihaara kontekstis ei ole neutraalsus ei hedooniline ükskõiksus, hoolimatus (pamāda) ega neutraalne tunne (upekkhā-vedanā). Neutraalsus põhineb siin tatramajjhattatā-cetasika’l ja tähendab tüünet meelerahu ja täiuslikku tasakaalupunkti. See ei ole emotsioonitu tühjus vaid kõikehõlmav, isetu ja täiuslik tervik.
Džhaanas neutraalsuse arendamise (upekkhā bhāvanā) viljaks on eraldumine kirest (rāga)[18] ja teadvuse vabanemine neutraalsuses (upekkhā-ceto-vimutti), mille kulminatsiooniks on mittemillegi valla (ākiñcaññāyatanaparamāha) saavutamine.[19] Ülevaate neutraalsuse teostamisest annavad DVE III peatükid „Neli brahmavihaarat (cattāro brahmavihāra)“ ja „Neutraalsuse arendamine (upekkha-bhāvanā)“.