Mahaajaana ja theeravaada

Mahaajaana süsteemne eristumine

Ajavahemikus 1. sajandist e.m.a kuni 1. sajandini m.a.j kirjutatud sanskritikeelses „Hea dharma lootossuutras“ (Saddharma Puṇḍarīka Sūtra)^[1] ilmusid uued terminid „mahaajaana“ (mahāyāna) ja „hinajaana“ (hīnayāna), kui varajased mahāyāna enesemääratluse elemendid. Alates 2. sajandist m.a.j on mahaajaana end tekstide kaudu selgelt eraldiseisvaks vooluks määratlenud.

Erinevates mahāyāna sanskritikeelsetes tekstides hakati kasutama mitte-mahāyāna koolkondade kohta terminit hīnayāna, millel on nii sanskriti kui ka paali keeles halvustav konnotatsioon [hīna (halvem, madalam; vaene, õnnetu; labane, põlastusväärne; ilma jäetud, puudulik – tegusõna tüvest ha tõrjuma) + yāna (sõiduk) = madal sõiduk] ning Buddha algset dhammat hakati nimetama "madalamaks õpetuseks" (hīna-vāda) .^[2] 

Sellest ajast alates hakati mahaajaanat ja hinajaanat tutvustama ja levitama kui vastandlikke termineid ja erinevaid suundi. Mahaajaana „kõik on tühjus“ õpetusel põhinevad koolkonnad kritiseerisid selleks ajaks juba ammu väljasurnud India koolkondi, eriti sarvastivaadat, mis õpetas „kõik on olemas“ lähtekohta. Sri Lanka theeravaada traditsioon neis India-sisestes dipuutides ei osalenud.

Algõpetus ei sisalda kõrgemaid ja madalamaid dhammasid

Mõningast segadust on tekitanud mahāyāna ja vajrayāna traditsioonides esinevad enesemääratlused, mis rõhutavad enda loodud uusi õpetuslikke ideaale ning asetavad uuedneed filosoofilised tõlgendused kõrgemale positsioonile võrreldes varasemate Buddha Gootama algõpetustega.

„Kaheksa ülima suttas“ õpetab Buddha aga bhikkhudele, et kui inimene seostab ennast mingite vaadetega, siis peab ta seda kõige kõrgemaks (paramanti = maha) ning kuulutab teised madalamaks (hīna), misläbi ei vabane ta iialgi vaidlustest. Igas oma teos, tõotuses ja tähtpäevadel sooritatud rituaalides näeb too inimene kasu iseendale, mis on ühtlasi tema jaoks tõestuseks, et kõik teised ongi väärtusetud ja madalad. Arukas aga kuulutab teisi madalamaks pidamise kammitsaks ehk ahelaks (gathita).

Suttas selgitab Buddha, et tõeline braahman ega ükski bhikkhu ei peaks lootma rituaalidele, tõotustele või pühitsustele (sīlabbata), ega sõltuma vaatest (diṭṭha), kuuldust (suta) ega temale teadaolevast ehk varasemalt kogetust (muta). Vaated, teadmised, riitused, tõotused, pühitsused ning enese arvamine teistega võrdseks, madalamaks või kõrgemaks ei iseloomusta õige vaatega kõlbelist bhikkhut. Sestap loobub bhikkhu minaga seotud vaate kinnihoidmisest (attaṁ pahāya anupādiyāno), ei otsi tuge teiste teadmisest (ñāṇa), ei vali vaidluses pooli ega otsi abi erinevatest (st teiste õpetuste) vaadetest. Ta ei kaldu äärmustesse, vaid püsib keskteel, milleks on arija kaheksaosaline tee.

Tõeliselt püha elu elab Buddha kohaselt see, kel pole valesid vaated ja kes ei klammerdu teadmistesse, riitustesse, tõotustesse, pühitsustesse ega ka nähtusse, kuuldusse ega kogetavasse, kes ei tunnista valesid dhammasid vastuvõetavaks ega loo juurde uusi spekulatsioone ja õpetusi.^[3]

Hinajaana ei ole theeravaada

Hinajaana ja theeravaada ei ole sünonüümid. Theravāda kujunes Buddha Gootama loodud varase saṅgha järjepidevusena perioodil, mil mahāyāna traditsioone polnud veel tekkinud. Termin hīnayāna ilmub ligi 500 aastat hiljem koostatud mahāyāna tekstilises kontekstis, kus seda kasutatakse tänini teiste Indias olevate budistlike koolkondade suhtes, kes ei jaganud mahāyāna õpetuslikke uuendusi ega spekulatiivseid doktrinaalseid kihistusi. Tolleaegsed 18 (mõnedes tekstides 20 või 24) Indias kujunenud varajast rühmitust toimisid Sri Lankal eksisteerinud theravāda koolkonnast sõltumata. 

Theravāda traditsioon ei ole kunagi kasutanud enda kohta nimetust hīnayāna ja viitab hiljem tekkinud koolkondadele vaid nimedega, mida need koolkonnad ise enda  nimetamiseks kasutavad. Kuna ajaloolisi India koolkondi, millele mahāyāna kirjanduslikult viitas terminiga hīnayāna, tänapäeval enam ei eksisteeri, võttis 1950. aastal toimunud „World Fellowship of Buddhists“ ühehäälselt vastu otsuse lõpetada hīnayāna mõiste kasutamine Sri Lanka, Tai, Birma, Kambodža, Laose ning teiste Kagu-Aasia riikide theeravaada traditsioonide tähistamiseks. Kuna aga mahaajaana ja vadžrajaana on suhteliselt kinnised ning oma koolkonna tekstide ja õpetajate kesksed, ei ole see rahvusvahelisel tasandil vastuvõetud otsus rakendunud. Kuna pole ka alust arvata, mahaajaana kaanonitest hīnayāna mõiste eemaldatakse, siis pole ka põhjust eeldada, et mahaajaana hoiak algõpetust järgiva theeravaada suhtes lähiajal lõpeks. Ajaloolises ja filoloogilises uurimises on siiski üldtunnustatud, et hīnayāna mõiste kasutamine kaasaegse theravāda kohta on ebatäpne ja väärtushinnanguline.

Mahaajaana ja vadžrajaana õpetajate ja järgijate jätkuv viitamine theeravaada õpetusele kui hinajaanale peegeldab mitmete tekstide pärandist tulenevat kontseptuaalset raamistikku, kus Buddha algse õpetuse järgija nimetamist väiksemaks, madalamaks või alaväärsemaks ei tajuta kui ilmselget solvangut ja alandamist. Kuigi mahāyāna ja theravāda vahel esineb doktrinaalseid erisusi ning mahāyāna kirjanduses esineb enesemääratlust, mis asetab uued õpetuslikud ideaalid kõrgemale kohale, puudub nende traditsioonide vahel tänapäeval otsene konflikt. Theravāda ei ole omaks võtnud hilisemat hīnayāna nimetust ega samasta end selle ajaloolise kategooriaga, vaid hoiab selles küsimuses järjekindlalt neutraalset positsiooni.

Hiina palveränduri Hiuen Tsang’i (Xuanzang) reisikirjeldus

Olulist infot 7. sajandi budistlike sektide kohta pakub sel ajal elanud ja 17 aastat Indias ringi rännanud kuulsa hiina palveränduri Hiuen Tsang’i reisikirjeldus „Suure Thangi ülestähendused Läänemaadest“ (Dà Tang Xīyù Jì). Säilinud kroonikast selgub, et barbarite maal Tukhara’s (Tushara), Bahlika regioonis, õitses mahaajaana ning Udajaanas (tnp Oddiyana) elasid dharmaguptaka (dhammaguttā), mahīśāsaka (mahāsaṁgiti), kāśyapīya (kassapikā), sarvastivāda (sabbatthivāda) ja mahāsāṁghika (mahāsaṁgiti) bhikkhud. Takhkhasilā’s (tnp Taxila) asus sautrāntika (suttavāda) koolkond ning Kašmiiris järgiti algset Buddha õpetust. Mathura’st leidis Hwen Tsang abhidhamma järgijad, kes avaldavad austust Śāriputra’le (Sāriputta) ja meditatsiooni praktiseerijad, kes avaldasid austust Maudgalyāyana’le (Moggallāna). Sutta õpilased avaldavad austust Pūrṇa Maitrayaniputra’le (Puṇṇa Mantānīputta) ja vinaja õpilased Upāli’le. Bhikkhunid avaldasid austust Ānanda’le ja saamaneerad Rāhula’le. Matipura piirkonna bhikkhud kuulusid aga sarvaastivaada (sabbatthivāda) alla.

Reisikirjelduse kohaselt oli tol ajal Kanauj’s 100 sangha templit (saṁgharāma) ja 10 000 bhikkhut ning Ayodhya’s mitu tuhat bhikkhut, kes uurisid koos nii madala kui suure sõiduki tekste, nende vahel vahet tegemata. Jeta koopas (jetavana, tnp Uttar Pradesh) elasid koos mitu tuhat bhikkhut ja Benaresis (Vārāṇasī) 1500 saṁmitīya (hinajaana) bhikkhut. Magadha’s oli toona 50 saṁgharāma’t ja sealsed bhikkhud olid „peamiselt klammerdunud suurde sõidukisse“. Ka selgub reisikirjeldusest, et Nālandā’s elasid tol ajal 10 000 bhikkhut, kes õppisid 18 algse koolkonna algtekste, aga ka suure sõiduki tekste, milleks olid: (1) loogika (hetuvidyā), (2) grammatika ja filoloogia (shabdavidya), (3) meditsiin (chikitsavidya), (4) maagiaga seotud tekstid (atharvaveda) ja (5) samkhya.^[4]

Tolle aja mahaajaanid uskusid , et mahaajaana on kõige õigem ja iidsem algõpetus ning theeravaada hilisem õpetus. Sarnane uskumus valitseb veel tänini paljudes mahaajaana koolkondades ja sektides.

Bodhisatta algõpetuses ja bodhisattva mahaajaana filosoofias

Kui peatuda lühidalt theeravaada ja mahaajaana erinevustel, siis mahaajaanas on peamine rõhuasetus hiljem loodud bodhisattva (paali: bodhisatta, skr: bodhisattva) ehk virgumisolendi filosoofial.^[5] Algõpetuste kohaselt on bodhisatta virgumisolend, kes ei tea nelja tõde ja kaheksaosaliste teed, ei ole vabanenud plekkidest, teadmatusest ja ihast ega ole virgunud, kuid on andnud tõotuse virguda ehk saada buddhaks ehk õigestimõistnuks (sammā-sambuddha)^[6] eesmärgiga vabastada kõik olendid kannatustest. Algtekstides on Buddha nimetanud bodhisatta’ks vaid (1) iseennast,^[7] (2) neid, kes said buddhaks enne teda, ning (3) Metteyya’t^[8], kellest saab järgmine buddha.

Buddha elust bodhisattana räägivad mitmed hilisema päritoluga, ilmsete mahaajaana mõjutuste ning iidsete India rahvajuttudega segunenud „Sünnilood“ (Jātaka, mille autorid/koostajad ei ole teada), kus on segunenud nii Buddha tegelik elulugu, kui ka India folkloor, muinasjutud ja legendid.^[9]

Alljärgnev võrdlus aitab selgitada Buddha õpetatud (vāda) ja thera’de kirja pandud õpetuse ning hilisema mahaajaana koolkonna poolt loodud bodhisattva ehk virgumisolendi filosoofia erinevusi.

Buddha ei õpetanud bodhisattva teed

Mahaajaana väidab, et nende propageeritav bodhisattva tee on Buddha enda õpetatud ning see, mis on lisatud, on vaid „algse õpetuse taastamine“ või müstiliste olendite poolt edastatud.  Kõige algsem ja ainsana tervikuna säilinud Buddha kõikide õpetuste täielik kogumik, paalikeelne Tipiṭaka, aga ka hilisemad budoloogide teaduslikud uuringud seda väidet ei kinnita. Kuigi hiljem kirjutatud uute sanskritikeelsete mahaajaana suutrade, nagu näiteks „Hea dharma lootossuutra„ (Saddharmapuṇḍarīka sūtra), „Suur ületava mõistmise suutra“ (Mahāprajñāpāramitā sūtra) jt kohaselt olla Buddha õpetanud nii bodhisattva kui arahanti ideaali ja pakkunud välja, et igaüks võib järgida kumba ideaali soovib, on tänaseks tekstoloogiliste uurimuste alusel selge, et bodhisattva tee on hilisem, mahaajaana koolkonna virgumata õpetajate poolt väljatöötatud alternatiivne virgumistee nägemus, mis on pandud Buddha suhu.^[10]

Buddha loodud sangha järgis ja järgib ka täna arija teed

Algtekstide kohaselt nimetas Buddha oma virgumisotsinguid arija otsinguiks (ariyā pariyesanā)^[11]. Tema õpetus rajaneb neljale arija tõele (cattāro ariya saccā), mitte neljale bodhisattva tõele ning kaheksaosalisele arija teele (ariya aṭṭhangika magga)^[12], mitte bodhisattva teele. Ajaloolise Buddha Gootama sõnul moodustavad tema sangha arija teele (ariya-magga) asunud, mida paljudes tekstides on nimetatud ka arahanti teeks (arahatta-magga) ja mitte kunagi bodhisattva teeks. Neli arija teed (ariya-magga), millele järgnevad teele vastavad arija viljad (ariya-phala) ning arija isikud (ariya-puggala) on: (1) vooguastunu tee (sotāpatti-magga), (2) ükskordnaasja tee (sakadāgāmi-magga), (3) mittenaasja tee (anāgāmi-magga) ja (4) arahanti tee (arahatta-magga).^[13] „Isiku sutta“^[14] kohaselt on üheksandaks isikuks arija teed veel mittesaavutanud tulemisliinihävitaja (gotrabhū), kes pingutab uute sündide lakkamise nimel (mitte virgumise edasilükkamise nimel). Ta õpetas oma järgijatele arija dhammat (ariya-dhamm)^[15], arija vinajat (ariyassa vinaye)^[16] ja arija traditsiooni (ariya-vaṁsa),^[17] eesmärgiga saavutada arijalik vabanemine (ariyaya-vimutti) ehk läbistav mõistmine neljast dhammast (paṭivedha anubodha cattaro dhamma), milleks on: (1) arija kõlblus (ariyā-sīla), (2) arija keskendus (ariya-samādhi), (3) arija tarkus (ariya-paññā) ja (4) arija vabanemine (ariyaya-vimutti). Buddha õpetas, et vaid arija teele sisenenud bhikkhud, kes harjutavad hästi, kindlasihiliselt, tema õpetatud süsteemi kohaselt ja meisterlikult, on väärt annetusi ja austust.^[18]

Kõiki Buddha õpetusi koondav paalikeelne algtekstide kogu Tipiṭaka ei sisalda ainsatki suttat ega isegi mitte ühte rida bodhisattva teest, selle olemasolust ega selle järgimise vajalikkusest, ei otseselt, kaudselt ega ka vihjamisi. Kuigi Buddha nimetas end bodhisattaks, ei järginud temagi mahaajaanas väljatöötatud bodhisattva tee filosoofiat, samuti ei sisalda ainuski algtekst viidet sellele, et tema sanga moodustaks bodhisattva tee järgijad.

Buddha õpetuse segunemine

Ära järgi madalaid dhammasid!
Ära ela hooletuses!
Ära järgi valesid vaateid!
Ära ole maailma kiindunud!^[19]

Mahaajaana ei näe probleemi algõpetuse segamises uute filosoofiate (nt bodhisattva ideaali, puhta maa jt mittevirgunud õpetajate kirjutatud suutratel põhinev õpetus) ja usunditega, pidades seda avatuseks ja dhamma edasiarendamiseks, täiendamiseks või algse dhamma taastamiseks. Kuna erineval ajal erinevate mahaajaana õpetajate poolt kirjapandud tekstid ja praktikad on kohati omavahel vastuolus, on mahaajaana koolkondade vaheline pidev väitlus ja eriarvamuste esinemine mõistetav.

Buddha on aga kinnitanud, et tema antud dhamma on üks, ajatu ja täiuslik ning on manitsenud bhikkhusid, et nood järgiksid ainult seda, mida Tathaagata ise on õpetanud. Teised õpetused, spekulatsioonid ja filosoofiad peab bhikkhu kõrvale heitma.^[20] Vaatamata Buddha manitsusele, on ka theeravaadas hiljem koostatud kommentaariumite (aṭṭhakathā) lugemine, neile viitamine ja neist juhindumine üsnagi levinud.

Kuigi piirkonniti on ka theeravaada maades kohalik kultuur ja Buddha dhamma läbipõimunud, on theeravaada eesmärgiks siiski algse dhamma puhtuse säilitamine. Buddha õpetas:

Ei teistelt almuste kerjamine tee bhikkhuks;
bhikkhu pole see, kes järgib igat dhammat.^[21]

Bodhisattva tee arahanti teest kõrgemale asetamine

Mahaajaana kohaselt on bodhisattva see, kes järgib uut bodhisattva filosoofiat eesmärgiga saada buddhaks ja saavutada „kõrgem“ virgumine, ning arahant on see, kes järgib arahanti teed, saab arahantiks ja saavutab „madalama“ virgumise. Algtekstides on aga Buddha korduvalt kinnitanud, et ka tema ise on arahant, et arahantid on Buddhaga võrdsed ning et Buddha ja arahanti virgumine on üks ja sama.^[22] Pole ainsatki Buddha poolt õpetatud algõpetust, kus ta nimetaks mõnd arahant kõrgemaks või teist madalamaks.

Uued mahaajaana suutrad asetavad bodhisattva fiktsiooni Buddha enda õpetatud arahanti (sansk śrāvaka-yāna ja pratyeka-buddha-yāna) teest kõrgemale põhjendusega, et bodhisattva aitab esmalt teisi ja virgub ise viimasena ning bodhisattva virgumine olla täiuslikum. Buddha aga saatis esimesed 60 arahanti virgumisõpetust levitama alles peale seda, kui nood olid saavutanud virgumise,^[23] mis räägib selgelt uuele filosoofiale vastu.

Mitmetes theeravaada tekstides on säilinud ka kirjeldused sellest, kuidas Buddha ja tema arahantist õpilaste juhendamisel said järgijatest arijad (vooguastunud jt) ning saavutasid virgumise. Ka tänapäeval on theeravaada koolkonnas palju arija teele sisenenud vooguastunuid, sh nii bhikkhusid, bhikkhunisid kui ilmikjärgijaid, kes on vabanenud kolmest esimesest köidikust ja teostavad dhammat ja vinajat nii enda kui teiste hüvanguks. Samas ei ole teada ühtegi reaalset ajaloolist eksisteerinud mahaajaana virgumata bodisattvat, kelle juhendamisel oleks inimesed saanud arahantiks, ammugi buddhaks. Väide, nagu virgumata ja arija teele mitteasunu oskab teisi juhatada arija teele ja virgumisele, ei vasta Buddha algsele õpetusele ega tema poolt antud eeskujule, ei ole ka algtekstide kohaselt võimlik ega ole igapäevaelus nähtav.

Buddha õpetas, et kõik arahantid, õigestimõistnud (arahanto sammāsambuddhā) nii minevikus, tulevikus kui olevikus, on loobunud viiest takistusest (pañca nīvaraṇa), vabanenud tarkust nõrgestavatest teadvuse pealisplekkidest (cetaso upakkilese), kinnistunud neljas teadlikkuse loomises (satipaṭṭhānesu supatiṭṭhita-cittā), arendanud seitset virgumisosa (satta-bojjhaṁga) ja vastavalt tegelikkusele nägemist (yathā-bhūta-dassana) ning saavutanud õige mõistmise ja virgumise (sammā-sambodhi).^[24]  Tathaagata on õpetanud, et kuigi Buddha ja arahanti vabanemise tee on erinev, ei ole ühe ega teise vabanemise (vimutti) vahel vahet. Buddha võrdles erinevaid vabanemisi erinevate puude põlemisel tekkivate leekidega: kuigi tule algmaterjal on erinev, on leek samasugune.^[25] „Õigestimõistnu suttas“^[26] toodud Buddha selgituse kohaselt seisneb tema enda ja tema antud õpetust järginud bhikkhu virgumise vahe vaid selles, et tema avastas tee ja teised järgivad seda teed, kuid nibbaana ehk vaibumine (nibbāna) on sama.^[27]

Kaastundest ajendatuse argument

Mahaajaana bodhisattva kannatustest vabastava idee aluseks on kaastunne, soov olla hea ja võtta teise kannatused enda kanda. Igasugusel tegutsemisel – ka kaastundlikul – peab olema aga praktikas teostatav alus: see peab andma kogetava (reaalse, kohese, nähtava, puudutatava, tajutava) tulemuse, mis muudab tegutsemise mõttekaks ja oskuslikuks. Kuna iha võtta teiste kannatused enda kanda on määratud läbikukkumisele, saab ebaõnnestumine tuua nii iha kui kannatuse omajale (kes ootab sellest vabanemist) hoopis kurbust ja uut kannatust, mille tõttu kannatuste hulk hoopis suureneb. Inimest on võimalik aidata, õpetada, toetada, julgustada, juhendada jne, kuid keegi ei saa võtta tema kannatusi enda kanda, ükskõik kui kaastundlik inimene ka oleks.

Teostamatu idee ja iha survestatud ebaterve kaastunde kooskoosmõjul võib püüdleja tekitada hoopis endale (ja tahtmatult kaudselt ka teisele) kannatusi, mis annab aga tunnistust kannatuste lakkamise seisukohast kasutust ja väärast praktikast. Buddha algõpetuse kohaselt rajaneb terve kaastunde arendamine džhaanas saavutatud vormi ja teadvuse õigel ja vahetul mõistmisel, misjärel tungib sellekohane taju järjepideva kaastunde arendamise teel mateeriast vabasse lõputu ruumi valda, mille haripunktiks on teadvuse vabanemine, mida Buddha kirjeldas kui ülimat.^[28]

Rohkem teistele kui enesele suunatuse argument

Mahaajaana väidab, et on kõikide olendite virgumisele ja heaolule suunatud, kuid Buddha algõpetus ehk theeravaada on ainult iseenda virgumisele ja heaolule suunatud praktika. Aga „Chavālāta suttas“^[29] õpetab Buddha, et dhamma ja vinaja harjutamise motivatsioon võib plekkidest sõltuvalt olla kas:

1. ei enda ega teiste hüvanguks,
2. teiste, kuid mitte enda hüvanguks,
3. enda, kuid mitte teiste hüvanguks,
4. nii enda kui teiste hüvanguks.

Suttas selgitab Mõistnu, et teine on parem kui esimene, kolmas parem kui teine ja neljas parem kui kolmas. Kuna Buddha pidas kõige paremaks dhamma ja vinaja harjutamist võrdselt nii enda kui teiste hüvanguks (=4) ning mahaajaana praktika ülistab rohkem teiste kui enda kasuks harjutamist (=2), siis ei vasta Buddha autentse õpetuse kohaselt tõele väide, et teiste kasule suunatud praktika on endale suunatud praktikast kõrgem. Parim dhamma teostus on Gootama Buddha sõnul suunatud võrdselt nii iseendale kui ka teistele.

Arahanti tee isekaks pidamine

Mahaajaana kontekstis võib sageli kohata arusaama, et arahanti tee järgijad on isekad ja mahaajaana bodhisattva filosoofia järgijad mitte. Tõde on aga see, et Buddha õpetas bhikkhusid arendama isetust (anattā), ilma mille saavutamiseta ei ole arija teele sisenemine võimalik, vabanemisest rääkimata.^[30]

Vooguastunuks saamiseks peab bhikkhu vabanema täielikult isekast minavaatest ja teostama meelearendamist tasakaalustatult nii, et „kaitstes ennast, kaitseb ta teisi, ja kaitstes teisi, kaitseb ta ennast“ (attānaṁ, bhikkhave, rakkhanto paraṁ rakkhati, paraṁ rakkhanto attānaṁ rakkhatī). Seda põhimõtet kirjeldab ilmekalt „Sedaka suttas“^[31] toodud akrobaadi ja tema õpipoisi lugu, mille Buddha rääkis bhikkhudele Sedaka linnas. Lugu räägib sellest, kuidas kord olla akrobaat seadnud oma bambuskepi üles ja öelnud õpipoiss Medakathalika’le, et too roniks bambuskepi otsa ja astuks tema õlgadele. Kui õpipoiss seisis akrobaadi õlgadel, lausus õpetaja: „Sina kaitsed mind, hea Medakathalika, ja mina kaitsen sind – nii, teineteist valvates ja kaitstes, me esitleme oma oskusi, kogume tasu ja laskume ohutult bambuskepi otsast alla.“ Õpipoiss Medakathalika aga vastas selle peale: „See pole tee, kuidas seda teha, õpetaja. Sina kaitsed ennast, õpetaja, ja mina kaitsen ennast. Nii, ennast valvates ja kaitstes, esitleme me oma oskusi, kogume tasu ja laskume ohutult bambuskepi otsast alla.“ Võttes aluseks akrobaatide loo, õpetas Buddha, et samamoodi tuleb bhikkhul harjutada teadlikkuse loomist (sati-paṭṭhāna), mõeldes: „Ma kaitsen ennast“ ja „ma kaitsen teisi“ – nii, kaitstes ennast, kaitseb bhikkhu teisi, ja kaitstes teisi, kaitseb ennast. „Ennast kaitstes kaitsen teisi“ tähendab nelja teadlikkuse loomist ning püüdlemist (āsevanāya), arendamist (bhāvanāya) ja kasvatamist (bahulīkammena) ning „teisi kaitstes kaitsen ennast“ tähendab nelja teadlikkuse loomist ning kannatlikkuse (khanti), vägivallatuse, (avihiṁsā), sõbraliku teadvuse (metta-citta) ja mitteeelistamise (anudaya) arendamist. Nii tulekski bhikkhul harjutada, mõeldes: „Kaitstes ennast, kaitsen teisi, ja kaitstes teisi, kaitsen ennast“.

Väide, nagu kõik Buddha algõpetust järgivad bhikkhud oleksid isekad, ei vasta kindlasti tõele. Isekas ei saa olla see, kes arendab isetust, sõbralikkust, mitteeelistamist, kaastunnet, kaasrõõmu ja neutraalsust ning kes seeläbi kaitseb nii ennast kui ka teisi võrdselt. Algõpetust järgiv bhikkhu, kes on saanud vooguastunuks, on hävitanud kahtlusele (vicikicchā) ja rituaalidesse kinnijäämisele (sīlabbataparāmāsā) lisaks ka minavaatel põhineva kehapõhise vaate (sakkāya-diṭṭhi) köidiku, mille puhul peetakse keha (kāya) ja keerukat psühhofüüsiliste nähtuste kogumit isikuks, olendiks või iseendaks, või usutakse, et viie klammerdumise kogumiku sees või taga on olemas hävimatu hing, aatman, mina vms. Selline jämedakoeline vaade esindab teadmatust või soovimatust näha inimest viie klammerdumise kogumikuna ning põhjustab isekust ning isekat käitumist, mis ongi peamine konfliktide allikas. Kehapõhise vaate lakkamisel ei saa enam esile kerkida „mina“, „minu oma“, „mina ise“, „minu keha“ jms. Sellise saavutusega bhikkhu arvamine isekaks näitab autentse dhamma mittetundmist.

Teiste kannatuste endale võtmine

Mahaajaana bodhisattva teele asunu tõotuse kohaselt võtab ta enda kanda kõikide kannatuste (dukkha) koorma. Buddha on õpetanud, et üks on kehaline kannatuse kannatus (dukkha-dukkhatā), milleks on sünd, vanadus, haigus, surm; teine on moodustumise kannatus (saṁkhāra-dukkhatā), mis on omane kõigele, mis on tekkinud põhjuse ja tagajärje seaduspära tõttu pidevalt muutuva viie olemasollu klammerdumise kogumiku kaudu; ja kolmas on muutumise kannatus (vipariṇāma-dukkhatā), mis tekib kehalise heaolu ja meelelise õnnetunde möödumisest.^[32] „Suure teo jaotuse sutta“^[33] kohaselt on dukkha olendi enda keha, kõne või meelega loodud oskamatu käitumise tulemus (kamma-vipāka). Buddha on õpetanud, et inimene teeb ise halba ja määrib oma meele ning vaid tema ise saab jätta teo tegemata ja oma meele puhastada; puhtus ja ebapuhtus on meie endi omad, keegi ei saa teist puhastada.^[34] Kamma on põhjus, miks osasid inimesi peetakse madalamaks ja teisi kõrgemaks, miks osad on lühikese ja teised pika elueaga, osad terved, hea väljanägemisega ja targad ning teised ei ole seda (= teovili). Inimesed on ise enda teo omanikud, tegude pärijad, tegudest sündinud ja teod on nende ainus varjupaik.^[35] Seetõttu ei see ka bodhisattva, Amitābha buddha ega ükski muu olend teise olendi dukkhalikke teovilju endale võtta. Vaid õige dhamma ja pälvimuslikud (puñña) teod, nagu munkadele annetamine (dāna), kõlbeline käitumine (sīla) ja meele arendamine (bhāvanā), saavad juhtida inimesed dukkhast välja.^[36] Ka pälvimuste ülekandmine ei tähenda seda, et meie pälvimused „lähevad teistele üle“ – seegi on buddhadhamma väär tõlgendus. Kellelegi teisele ei ole oma teovilju võimalik reaalselt üle kanda, nagu ei ole ka võimalik võtta enesele teise inimese teovilju ega kannatusi. Näiteks, kui inimene õpib iidset paali keelt, ei saa ta teisele oma teadmisi üle kanda. Pole võimalik keelt õppimata (= tegu/kamma), mingi maagilise keele ülekande, mantra retsiteerimise vms tagajärjel hakata seda keelt rääkima (= vili/vipāka).

Selline, igapäevaelus kinnitust mitteleidev teiste kannatuste enda kanda võtmise spekulatsioon võib olla hilisemate koolkondade poolt laenatud mõnest usundist, kuid isegi piiblis kirjeldatud Jeesuse ristilöömine ja tema poolt teiste inimeste kannatuste enese kanda võtmine ei ole kedagi reaalselt vabastanud kehalistest ega meelelistest kannatustest. Ka kristlus põhineb ideel, et teise tegutsemine vabastab patust ehk siis enda loodud oskamatu käitumise tagajärgedest. Mõte, et keegi võtab meie kannatused ja vaeva enda kanda, võib olla ilus, kütkestav ja lüüriline, kuid mitte reaalselt teostatav. Igapäevasele kogemusele toetudes mõistab iga arukas inimene, et keegi ei saa võtta endale tema sünnitus- või hambavalu, vananemisega seotud vaevusi ega surmahirmu – see on absoluutselt võimatu ja selle tõestuseks on tänapäeval esinev massiline kannatuse jätkumine. Küll aga võib oskamatu soov – võtta enda kanda teise kannatuse – luua nn meta-kannatuse ehk kannatuse teise kannatuse pärast, mille tõttu kannatus kahekordistub, kuna mõlemad – nii kannataja kui ka bodhisattva tee järgija – kannatavad ühte ja sama kannatust. Buddha algõpetuse eesmärgiks on aga vabastada olendid kannatustest, mitte seda ebapraktilisel viisil suurendada.

Nagu ei ole kristluses toodud teiste kannatuste enda kanda võtmise idee realistlik ega väljendu igapäevaelu praktikas, ei ole ka see mahaajaana bodhisattva spekulatsioon reaalselt teostatav ega igapäevaelus nähtav. Eneseohverdus ja kannatuste enda kanda võtmine on filosoofiline, mitte praktiline idee. Buddha õpetas, et saab vaid näidata kannatustest vabanemise teed ja õpetada dhammat, kuidas sel teel käia, keskendust harjutada, virguda ja kannatused ületada.^[37] Ta õpetas, et teo (kamma) lakkamine on kehalise , kõnelise ja meelelise tahtelise teo lakkamises vabanemise teostumine (kāyakamma-vacīkamma-manokammassa nirodhā vimuttiṁ), mis saavutatakse teo lakkamise tee ehk arija kaheksaosalise tee (ariyo aṭṭhaṁgiko maggo) teostamise läbi, mille peamisteks aspektideks on õige vaade, õige kõlblus ja õige džhaanade harjutamine,^[38] ning tegude põhjuse päritolu ehk kokkupuute (phasso) lakkamise läbi.^[39]

Kuigi bodhisattva kannatuste enesele võtmise idee võib tunduda ülla eneseohverdusena ühiskonna heaolu nimel, ei ole see seda, kuna eneseohverdust on võimalik teostada, kuid teiste kannatusi ei ole võimalik enese kanda võtta. Selle lihtsaks ja vahetuks tõestuseks on nii ajalugu kui ka igapäevaelu.

Kõik saavad buddhadeks?

Uue bodhisattva filosoofia kohaselt saavad kunagi kõik olendid, ka bodhisattvad, buddhadeks. Algõpetuse kohaselt saavad aga õiget dhammat kuulnutest ja kaheksaosalise arija tee õigel viisil teostanutest arahantid, kes virguvad õigesti (sammā). Seejuures on Buddha õpetanud, et kolm asja – inimeseks sündimine, õige dhamma kuulmine ja buddhade ilmnemine – on raskesti saavutatav ja äärmiselt haruldane.^[40] Mittetheeravaada koolkondade väidet, et kõik inimesed saavad kunagi virgunuks, algtekstid ei sisalda ega toeta, vaid vastupidi, kinnitavad, et vaid vähesed kuulevad õiget dhammat, vaid vähesed teostavad seda õigesti ning vaid vähesed õiget dhammat õigel moel teostajad saavutavad õige virgumise, samal ajal kui suurem osa olenditest ei virgugi.^[41]

Virgumisest loobudes teiste virgumisele juhtimine

Mahaajaana bodhisattva ideaali populaarse käsitluse kohaselt loobub bodhisattva täielikult buddhasusest selleks, et pühenduda olendite virgumisele viimisele. Niisugune käsitlus moonutab aga asjade tegelikku seisu. Bodhisattvat kannustab kaastunne ning seetõttu ei tohi ta virgumisest loobuda, kuna just virgunud meeleseisund on teiste olendite aitamiseks tõhusaim.^[42] Pole võimalik, et virgumata bodhisattva, kelle meeles esinevad ikka veel teadmatus, meelt hägustavad plekid ja teadvust reostavad tulvad, kel puudub virgumise ja nibbaana ehk vaibumise saavutamise isiklik kogemus ning sellekohane teadmus ja taipamus, suudaks aidata rohkem või paremini teisi virgumisele, kui arahant, kes on täielikult vabanenud nii meeli hägustavatest plekkidest kui ka tulvadest ning kellel on vahetu virgumiskogemus ja sellele vastav taipamispõhine tarkus.

„Arutluse suttas“^[43] kohaselt ei tohiks bhikkhu viiest dhammast – (1) kõlblusest, (2) keskendusest, (3) tarkusest, (4) vabanemisest ega (5) vabanemise teadmisest ja nägemisest – isegi vestelda ega nendega seotud küsimustele vastata enne, kui tal endal on kõlbluse saavutus (sīla-sampanno), keskenduse saavutus (samādhi-sampanno), tarkuse saavutus (paññā-sampanno), vabanemise saavutus (vimutti-sampanno) ning vabanemise teadmise ja nägemise saavutus (vimutti-ñāṇa-dassana-sampanno) teostatud. Vaid nende kogemuspõhiste teadmistega bhikkhu sobib oma vaimsete kaaslastega (sa-brahma-cārīnan) eeltoodud viiel teemal vestlema ning nende teemadega seotud küsimustele vastama. Samuti kinnitab Buddha „Teostamise suttas“, et see, kes on ise (1) ohjamata (adanta) ehk pole treeninud kõlblust ega saavutanud käitumise ja [taju]võimete ohjamist, (2) mittetreenitud (avinīta) ehk pole džhaanas vabanenud viiest takistusest, treeninud džhaanasid ega saavutanud teadmisi, ning (3) mittevaibunud (aparinibbuta) – see ei saa ka teisi ei ohjata, treenida ega vaibumisele juhtida.^[44]

Buddha õpetas, et bhikkhud peavad järgima vaid tema, Tathāgata, eeskuju. Kuna Buddha ise oli täielikult virgunud ega lükanud oma virgumist enne teiste virgumisele juhtimist edasi, pole ka tõenäoline, et ta oleks seda õpetanud.

Viimasena virgumine?

Mahaajaana filosoofia kohaselt virgub bodhisattva viimasena, peale seda, kui on kõik teised olendid virgumisele aidanud. Vimalakīrti-nirdeśa-sūtra’s on toodud: „Ta hoidub libisemast nirvāṇa’sse, see on bodhisattva käitumine“.^[45]  Arvestades seda, et Maal on teadlaste hinnangul umbes 1 triljon elusolendite liiki, mille seotud DNA aluspaaride koguarv on hinnanguliselt 5,0 x 1037 ja kaal 50 miljardit tonni,^[46] ning võttes arvesse, et olemasolurattas pöörlemisel ei ole algust, ning et elu ja mitteteadmine (avijjā) ei lakka mitte kunagi, ei ole selline avaldus mõistlik, loogiline ega ka Buddha antud dhammaga kooskõlas. Kui seejuures analüüsida, mitu ajastut (kappa) kulub ühel inimesel buddhaks^[47] saamiseks, arvestades, et teine buddha ei ilmu enne, kui eelneva buddha antud dhamma on maailmast kadunud, ning võttes kordajaks kõikide mahaajaana bodhisattva filosoofiat järgijate arvu, siis lihtne matemaatiline tehe aitab kiiresti mõista, et sisuliselt ei saa uus mahaajaana bodhisattva spekulatsioon olla ei praktiline, võimalik ega ka teostatav. Ka algtekstid ei toeta tulevikus viimase olendi virgumise ideed, vaid kinnitavad, et dhamma on nähtav siin ja praegu ning eesmärgiks on viia selle teostaja juba käesolevas elus virgumisele.^[48] Bhikkhu peab arendama virgumise ülimat soovi, püüdlust, visadust (ussāha), pingutust (ussoḷhi), takistamatust (appaṭivānī) ja teadvustatud arusaamist (sati-sampajañña), tehes seda samasuguse innukusega nagu inimene, kes kustutab peas põlevaid juukseid või seljas leekides olevaid riideid.^[49]

Buddha pidas inimesena sündimist hindamatuks võimaluseks, mis on äärmiselt harukordne ja mille igat hetke kasutab arukas virgumise saavutamiseks. Autentse dhamma oluliseks põhimõtteks on virgumise saavutamine siin ja praegu, juba käesolevas elus, mistõttu ei peaks bhikkhu ühegi saavutusega rahulduma enne, kui virgumine on teostatud:

Tõepoolest, ärgu kõlblusjuhised, rituaalid, rohke [dhamma] kuulamine
või ka siis keskendussaavutus, või eraldatud elupaik,
või mittetavainimesele [omase] loobumisõnne puudutamine
põhjustagu bhikkhus rahulolu [enne, kuni ta] pole saavutanud tulvade lakkamist.^[50]

Vastupidiselt mahaajaana uues bodhisattva filosoofias esinevale virgumise edasilükkamise ideele rõhutas Buddha võimalikult kiiresti virgumisele püüdlemise olulisust^[51] ja juba selles elus dukkhale lõpu tegemist,^[52] õpetades, et nii nagu isegi väike väljaheite tükike või uriini tilk haiseb, nõnda ei kiida ta heaks ka pisimat, isegi mitte sõrmenipsupikkust olemasolus jätkamist (appamattakampi bhavaṁ na vaṇṇemi, antamaso accharāsaṁghātamattampi).^[53] Buddha selgituse kohaselt tuleb tema dhammat õpetada viitega, et see loob: 

• õige olemasolutüdimuse (sammā nibbinda),
• õige kiretuse (sammā virajja),
• õige vabanemise (sammā vimucca),
• piiratuse nägemise (pariyanta-dassāvī),
• õige taipamuse (samma-datthaṁ),
• ülimad teadmised (abhisamecca) ning
• lõpetab juba selles, käesolevas elus dukkha (diṭṭheva dhamme dukkha-ssantakaro hoti).^[54]

Ta õpetas mitte loobuma virgumispüüdlusest teiste inimeste ja eesmärkide kasuks, ning teostama õiget dhammat kuni virgumise saavutamiseni:

Ärgem jätkem enda [vaimseid] saavutusi hooletusse
teiste [vaimsete] saavutuste [nimel, ükskõik] kui [suured need ka poleks.
Oma saavutusi mõistnu [püüelgu edasi kuni] ülimate teadmiste kinnistumiseni.^[55]

Buddha õpetas, et tark, kes mõistab dhammat õigesti, valib vaibumise (nibbāna) saavutamiseks kõige kiirema (khippa) tee.^[56] Ta pidas kiiret tulvade lakkamise saavutamist (khippaṁ hohisi anāsavo) niivõrd oluliseks, et rõhutas seda isegi oma surivoodil.^[57] Aga mahaajaanas on tulvade lakkamine, virgumine ning kõikidest kannatustest vabanemine lükatud mõõtmatute ajastute kaugusele. Seega, kui algõpetus rõhutab kannatuste vaibumiseks kiireima tee valmist, siis mahaajaana bodhisattva tee suunab järgija teadlikult teele, mis hõlmab võimalikest kõige pikemat viibimist kannatustes.

Selleks, et Buddha saaks ilmuda, peavad esinema teatud tingimused. „Kolme dhamma suttas“^[58] selgitab Buddha, et kui ei ole neid kolme – (1) sünd, (2) vanadus ja (3) surm (jāti, jarā, maraṇa), ei ilmne maailmas Õigestimõistnu, Tathaagata, ega sära seal tema antud dhamma ja vinaja. Kui viimane elusolend peaks aga virguma, tähendab see, et rohkem elusolendeid ei ole. Kuigi Buddha õpetas, et meie planeet hävib, ei õpetanud ta, et sellega koos kõik olendid virguvad.^[59]

Mitteteadmine ei lõpe

Virgumine tähendab mitteteadmise lakkamist. Buddha ei ole õpetanud, et kunagi kogu maailmas mitteteadmine lõpeb. Kuna ka kriitilise mõtlemise seisukohast pole see kuidagi võimalik, siis pole ka võimalik, et tuleks viimane bodhisattva, kes sulgeks olendite surma-sünni ringkäigu.

Filosoofia, mille oluline osa on mitteteadmise (avijjā) säilitamine (mitteteadmine lakkab vaid täielikult arija teel teostanud virgunul arahantil), ei ole võimeline juhtima kedagi täiuslikele teadmistele ja mitteteadmise lakkamisele. Ka bodhisattva teed kirjeldavad mahaajaana tekstid kinnitavad, et bodhisattva võib sündida madalamas kannatuse (Niraaja, Apaaja) vallas. Kuidas peaks teisi dukkhast suutma välja aidata inimene, kes ei suuda ennastki dukkhast välja aidata?

Buddha on kirjeldanud, kuidas ta sansaaras loendamatuid ajastuid bodhisattana ringles, kuna ei teadnud nelja arija tõde ja arija kaheksaosalist teed. Seega on bodhisatta vältimatuks pärisosaks õige vaate ja sellest tuleneva õige kõlbluse ning õige keskenduse puudumine. Inimene, kes aga teab ja järgib arija nelja tõde ning juhindub kaheksaosalisest arija teest, ei saa olla bodhisattva Buddha poolt kirjeldatud bodhisatta mõistes – ta saab olla vaid arija tee teostaja, mille eesmärgiks on saada arahantiks ja vaibuda.

Nagu eeltoodust johtub, on mahaajaanas levinud väärarusaamasid ja eksiarvamusi lihtne kummutada algupärase õpetuse ja faktide abil. Vaatamata sellele on ilmne, et mahaajaana bodhisattva ideaal jääb ilmikute seas populaarseks, kuna paljudele meeldib idee, mille kohaselt on võimalik saada midagi soovitut ja head teise olendi pingutuse läbi – ehk vabaneda kannatustest ning saavutada vaibumine.

Puhta maa filosoofia kohaselt juhatab Amitābha buddha puhtale maale selle, kes temasse usub, teeb bhikkhudele annetusi, on pühendunud, loobunud kõikidest teistest dhammadest (st ka algõpetusest) ja on lahti öelnud virgumissoovist, laulab sageli nembutsu’t („namu amida butsu“) ning kummardab puhta maa filosoofias heakskiidetud jumalaid ja bodhisattvaid. Eeltoodud põhjustel sündivat inimene puhtal maal mittenaasjana (anagami) ega sündivat enam madalamatesse valdadesse ning saavat seal arahantiks. Kuna buddhaks on võimalik saada vaid inimeste maailmas, on puhta maa filosoofia vastuolus teiste mahaajaana bodhisattva idee õpetustega, mille eesmärgiks on saada buddhaks siin, selles maailmas. Samas on taoline asjade seis ka mõistetav, sest erinevad mahaajaana sektid järgivad erinevatel aegadel kirjutatud erinevate virgumata õpetajate tekste ja õpetusi. Kuna puhtale maale pääsevat vaid läbi kõigutamatu usu Amitābha buddhasse, asub puhta maa filosoofia eitama ajaloolise Gootama Buddha õpetatud kamma-vipāka seaduspära dhammat ning esindab pigem religiooni. Tuleb ka mainida, et teod, mille ajendiks on saavutada uus sünd mõnes taevases vallas, ei ole täiuse teostamine (see võib olla meeletreeningu paratamatu tagajärg, mitte soovitud eesmärk), kuna vaibumise asemel juhivad need tagasi uute sündide tsüklisse.

Buddha selgitas, et on õpetanud vaid seda, mis on kannatus ja kuidas kannatusest vabaneda ehk — virguda. Kui aga inimese eesmärk on virguda alles viimasena, tähendab see, et ta suunab end suurimasse ja pikimasse võimalikku kannatusse, mis üldse võimalik on.

Moodne mahaajaana bodhisattva filosoofia on üks näide sellest, mis eristab mahaajaanat ja theeravaadat. Kui mahaajaana on loonud uue bodhisattva idee ja läinud emotsioonide teed, on theeravaada jäänud Buddha õpetatud algse arahanti tee teostamise juurde – just nii nagu õpetas ajalooline Gootama Buddha. Arvestades Buddha antud juhiseid ja kõiki eeltoodud asjaolusid, ei ole virgumise seisukohast spekulatsioonidel põhineva uue bodhisattva filosoofia omaks võtmiseks ega järgimiseks põhjust. Kuna ka igapäevaelu ei paku näiteid sellest, kuidas miljonid bodhisattva tee filosoofia järgijad juhataksid suuri inimmasse virgumisele, ei ole bodhisattva filosoofia tegelikkuses teostunud.

BODHISATTA THEERAVAADAS JA BODHISATVA MAHAAJAANAS
Bodhisatta Buddha algõpetuses	Bodhisattva mahaajaana filosoofias
Buddha algne õpetus	Buddha suhu pandud hilisemad suutrad, sektantlike  virgumata õpetajate filosoofilised kontseptsioonid ja spekulatsioonid
Buddha on kinnitanud, et tema ja arahanti virgumine ning vabanemine on samaväärne	Arahanti (sansk śrāvakayāna ja pratyekabuddhayāna) virgumist ja vabanemist peetakse madalamaks ja Buddha virgumist täiuslikuks
„Suttakorvis“ toodud suttades vastuolusid ei esine	Erineval ajal kirjutatud erinevate õpetajate tekstide vahel esinevad vastuolud (zen vs vadžrajaana vs mahaajaana)
Bodhisatta on virgumisolend, kes püüdleb ülipika aja jooksul virgumisele ja saab buddhaks. Ta annab inimkonnale unustatud dhamma ja vinaja, mille järgija saab Buddha juhendamisel arahantiks (ka Buddha oli arahant). Virgunud arahant hakkab Buddha eeskujul omakorda teisi õpetama ja virgumisele juhendama.	Bodhisattva on virgumisolend, kes peaks Buddha õpetust järgides ja pälvimusi ning täiuseid kogudes jõudma virgumise lähedale, kuid lükkab virgumise hoomamatult ülipikaks ajaks edasi. Virgumiskogemust ise omamata, hakkab ta suurest kaastundest juhendama teisi virgumisele.
Arusaam kaastundest rajaneb arija teele omaselt džhaanas saavutatud kaastunde arendamisel ning mateeria ja nähtuste õigel ning vahetul mõistmisel, mille haripunktiks on dukkhast vabanemine ja vaibumine.	Arusaam kaastundest rajaneb nii džhaanas kaastunde arendamisel, aga ka ilmalikul, minavaadet sisaldaval tavamõtlemisel põhineval kaastundel.
Arahant on täiuslikult virgunud, võrdne Buddhaga. Ta saavutab virgumise ja kogemuspõhise tarkuse virgumisest, millele toetudes hakkab teisigi virgumisele juhendama. Ka enne virgumist õpetab bhikkhu dhammat ja vinajat.	Usutakse, et arahanti tee on isekas, kuna arahant mõtlevat vaid enda virgumisele, samas kui bodhisattva on keskendunud teiste virgumisele aitamisele.
Ei ole andnud tõotust võtta kõikide teiste olendite kannatused enda kanda. Seda pole ka Buddha õpetanud ja see ei ole reaalselt teostatav.	On andnud tõotuse võtta kõikide teiste olendite kannatused enda kanda.
Bodhisatta saab enda jõupingutuste abil buddhaks ja need, kes on sisenenud arija teele, järgivad nelja arija tõde ning teostavad arija kaheksaosalise tee, läbivad arija neli etappi eesmärgiga saada arahantiks.	Kõik olendid saavad kunagi bodhisattva juhendamisel buddhaks.
Dhamma ja vinaja teostamise eesmärgiks on saavutada võimalikult kiiresti virgumine, et siis aidata ka teisi parimal moel virgumisele.	Bodhisattva püüab juhatada enne teised virgumisele ja lükkab enda virgumise hoomamatult kaugesse aega.
Kuna mitteteadmine on sünni põhjus ja teadmatusel ei ole lõppu, siis ei ole ka viimast olendit ega viimast virgunut.	Bodhisattva juhatab kõik elusolendid enne teda virgumisele ja siis virgub ise viimasena.

^[1] Tegemist on pikema aja jooksul (u 1. sajandist e.m.a kuni 1. sajandini m.a.j) India virgumata filosoofide kokkukirjutatud õpetustega, mis on pandud Ānanda ja Buddha suhu, kuid ei ole Ānanda poolt räägitud ega ole Gootama Buddha õpetatud. Legendi kohaselt olla „Hea dharma lootossuutra“ toonud Nāgārjuna’le müütilised  imevõimetega maotaolised olendid naagad. Nāgārjuna kirjutas tohutul hulgal tekste tühjuse olemuse selgitamiseks ja vastutab ka „Hea dharma lootossuutra“ eest. Mitmed Nāgārjuna nime alt välja antud tekstid sisaldavad ka Buddha algõpetuste sanskritikeelseid tõlkeid.
Suttaks on korrektne nimetada Buddha õpetuse kontekstis vaid Gootama Buddha antud maagadhi keelses (māgadha-bhāsā) ehk paali keelses „Tipitakas“ sisalduvaid õpetusi. Alates sõnadega „Nii olen ma kuulnud…“ jäljendab Saddharma puṇḍarīka sūtra algtekste, sisaldab vastanduvaid termineid „mahaajaana“ ja „hinajaana“, ning kuulutab mahaajaana paremaks õpetuseks ja Buddha enda õpetatud arahanti tee madalamaks õpetuseks. Kuna valeõpetuste tekkimist ja õige dhamma kadumist ennustas Buddha ette, tuleks sarnastesse eksitavatesse tekstidesse suhtuda kaastundega ning need Buddha juhiste kohaselt hüljata ja vastandumata kõrvale panna. Vt DVE, I osa, ptk „Õige õpetus (sammā-dhamma)“.

^[2] Tekstides ei esine mahā ja hīna vastandina, hīna vastand on paṇīta (KN Pv IV.127), mis tähendab „kõrge“, „ülev“, „ülendatud“, „suurepärane“ ja ka ukkaṭṭha, mis tähendab „kõrgem“, „õilis“, „sünnis“. Erinevates jaotustes esindab hīna kõige madalamat taset, näiteks hīna-majjhima-paṇīta „madal-keskmine-suurepärane“. Eesliide mahā määratleb aga ülimat, kõrgeimat, näiteks mahā-rāja ehk „suur kuningas“. Kui paalikeelsed sõnad maha(nta), visāla ja uru tähendavad suurt, siis terminid khuddaka, appaka, thoka ja omaka tähendavad väikest. Kuigi hīnajāna tõlkimine „väikeseks sõidukiks“ võib olla „poliitiliselt korrektne“, tähendab see otsesõnu madalamat, kehvemat või halvemat sõidukit.

^[3] Paramaṭṭhakasutta KN Snp   4.5.

^[4] India filosoofia dualistlik koolkond samkhya (sanskr: sāṁkhya) vaatleb reaalsust ja inimkogemust läbi kahe sõltumatu printsiibi, milleks on: (1) kosmiline printsiip, puhas teadvus; mina, vaimu ja universaalse põhimõtte abstraktne olemus, mis on igavene, hävimatu, ilma vormita ja kõikehõlmav (sanskr: puruṣa) ning (2) aine ehk loodus, sh ka inimmõistus ja emotsioonid (sanskr: prakṛti);  puruṣa ühinemine prakṛti’ga tekitab samkhya filosoofia kohaselt elu.

^[5] Ratnayaka Shanta, The Bodhisattva Ideal of Theravada, The Journal of the International Association of Buddhist Studies, 1985, Vol. 8, No 2, lk 85-110.

^[6] Sumedhapatthanākathā Bv 2; DhA I.84.

^[7] Mahāsaccakasutta MN 36 jt.

^[8] Cakkavattisutta DN 26.

^[9] „Sünnilugudele“ väga sarnased lood esinevad ka hinduistlikus kirjanduses.

^[10] Ven. Bhikkhu Bodhi. „Arahants, Bodhisattvas, and Buddhas“ [https://www.accesstoinsight.org/lib/authors/bodhi/arahantsbodhisattvas.html] 14.06.2020. Buddha suhu saab sõnu panna vaid virgumata, õige vaateta inimene (õige kõne on valest vaba ja tuleneb õigest vaatest), keda Buddha nimetas Tathaagata laimajateks, vt Bālavagga AN 2.23. Sellised inimesed põhjustavadki õige dhamma kadumise, vt Saddhammappatirūpakasutta SN 16.13. Täpsemalt käsitleb õiget ja valet dhammat DVE, I osa, ptk „Õige dhamma (sammā-dhamma)“.

^[11] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

^[12] Nagarasutta SN 12.65; Mahāparinibbānasutta DN 16 jpt.

^[13] Mahāparinibbānasutta DN 16; Uposathasutta AN 3.70 jpt. Vt DVE, III osa, ptk „Sangha meelespidamise arendamine (sanghānussati bhāvanā)“.

^[14] Puggalasutta AN 9.9.

^[15] Mūlapariyāyasutta MN 1.

^[16] Lokantagamanasutta SN 35.116 jt.

^[17] Ariyavaṁsasutta AN 4.28.

^[18] Sāmaññaphalasutta DN 2; sama Uposathasutta AN 3.70; Mahāparinibbānasutta DN 16 jpt.

^[19]        „hīnaṁ dhammaṁ na seveyya,
              pamādena na saṁvase;
              micchādiṭṭhiṁ na seveyya,
              na siyā lokavaḍḍhano.“. – KN, Dhp 167.

^[20] Vt DVE, I osa, ptk „Õige õpetus (sammā-dhamma)“.

^[21]        „na tena bhikkhu so hoti,
              yāvatā bhikkhate pare;
              vissaṁ dhammaṁ samādāya,
              bhikkhu hoti na tāvatā“. – KN, Dhp 266.

^[22] Vt DVE, III osa, ptk „Arahant“.

^[23] Vt DVE, I osa, ptk „60 arahanti teele läkitamine“.

^[24] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[25] „… na kiñci nānākaraṇaṁ vadāmi – yadidaṁ vimuttiyā vimuttiṁ“. – Kaṇṇakatthalasutta MN 90. Vt ka DVE, III osa, ptk „Arahant“.

^[26] Sammāsambuddhasutta SN 22.58.

^[27] „tathāgato, bhikkhave, arahaṁ sammāsambuddho rūpassa … vedanāya … saññāya … saṁkhārānaṁ … viññāṇassa nibbidā virāgā nirodhā anupādā vimutto sammāsambuddhoti vuccati. bhikkhupi, bhikkhave, paññāvimutto rūpassa … vedanāya … saññāya … saṁkhārānaṁ … viññāṇassa nibbidā virāgā nirodhā anupādā vimutto paññāvimuttoti vuccati.“

„tathāgato, bhikkhave, arahaṁ sammāsambuddho anuppannassa maggassa uppādetā, asañjātassa maggassa sañjanetā, anakkhātassa maggassa akkhātā maggaññū, maggavidū, maggakovido.maggānugā ca, bhikkhave,  etarahi sāvakā viharanti pacchā samannāgatā. ayaṁ kho, bhikkhave, viseso, ayaṁ adhippayāso, idaṁ nānākaraṇaṁ tathāgatassa arahato sammāsambuddhassa paññāvimuttena bhikkhunā”ti.“ – Sammāsambuddhasutta SN 22.58. 

^[28] Vt DVE, III osa, ptk „Kaastunde arendamine (karuṇa bhāvanā)“.

^[29] Chavālātasutta AN 4.95.

^[30] Vt DVE, III osa, ptk „73/201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.

^[31] Sedakasutta SN 47.19.

^[32] Dukkhasutta SN 38.14.

^[33] Mahākammavibhaṁgasutta MN 136.

^[34]        “attanā’va kataṁ pāpaṁ attanā saṁkilissati
              attanā akataṁ pāpaṁ attanā’va visujjhati
              suddhi asuddhi paccattaṁ nāññamañño visodhaye.” – KN, Dhp 165.

^[35] Cūḷakammavibhaṁgasutta MN 135.

^[36] Itivuttakapāḷi 60.

^[37] “tumhehi kiccaṁ ātappaṁ akkhātāro tathāgatā, paṭipannā pamokkhanti jhāyino mārabandhanā.” – KN, Dhp 276.

^[38] “etāni, bhikkhave, rukkhamūlāni, etāni suññāgārāni. jhāyatha, bhikkhave, mā pamādattha; mā pacchāvippaṭisārino ahuvattha. ayaṁ vo amhākaṁ anusāsanī’ti.“ – Kammanirodhasutta SN 35.146. Sama toob ära ka „Kāyagatāsatisutta“ SN 43.1, Dutiyadhammavihārīsutta AN 5.7, Maggaṁgasutta SN 43.11, Dvedhāvitakkasutta MN 19 jt.

^[39] Nibbedhikasutta AN 6.63.

^[40] Pātubhāvasutta AN 6.96; KN, Dhp 182 jt. Buddhade ilmnemise intervallid on toodud ptk „Buddha“.

^[41] Catutthavagga AN 1.339-342; 347; 349.

^[42] Skilton Andrew. (2012). Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri, lk 109.

^[43] Sākacchasutta AN 5.163.

^[44] „so vata, cunda, attanā adanto avinīto aparinibbuto paraṁ damessati vinessati parinibbāpessatīti netaṁ ṭhānaṁ vijjati.” – Sallekhasutta MN 8.

^[45] „Vimalakīrti-nirdeśa-sūtra“, tõlkinud inglise keelde Charles Luk , Berkeley: Shambala, 1972, lk. 60.

^[46]  Staff, „Researchers find that Earth may be home to 1 trillion species“, National Science Foundation [https://www.nsf.gov/news/news_summ.jsp?org=NSF&cntn_id=138446&preview=false], 26.08.2020.

^[47] Vastavalt bodhisattva omadustele eristatakse mahaajaanas kolme bodhisattva tüüpi: (1) tarkuspõhine bodhisattva (paññādhika), kelle valdavaks omaduseks on tarkus, misläbi saavutab ta 10 täiust peale 4 loendamatut ajastut (asankheyya kappa) + 100 000 ajastut (kappa); (2) usklik bodhisattva (saddhādhika), kelle valdavaks omaduseks on usk, misläbi saavutab ta 10 täiust peale 8 loendamatut ajastut + 100 000 ajastut; ja (3) energiline bodhisattva (viriyādhika), kelle valdavaks omaduseks on energiline pingutus, misläbi saavutab ta 10 täiust peale 16 loendamatut ajastut + 100 000 ajastut. Theeravaada algtekstides esineb sarnane jaotus buddhade kohta: (1) sabaññu-buddhā, kes teostab 4, 8 või 16 loendamatu ajastu + 100 000 ajastu jooksul kümmet täiust (pāramitā), ja (2) pacceka-buddhā, kes teostab 2 loendamatu ajastu + 100 000 ajastu jooksul kümmet täiust, jne (SA.i.20; AA.i.65); vt täpsemalt ptk „Buddha“ ning „Ajaarvestus iidses Indias“.

^[48] Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10 jpt.

^[49] Dutiyasamādhisutta AN 4.93 ja Tatiyasamādhisutta AN 4.94.

^[50]        „na sīlabbatamattena, bāhusaccena vā pana;
              atha vā samādhilābhena, vivittasayanena vā;
              phusāmi nekkhammasukhaṁ, aputhujjanasevitaṁ;
              bhikkhu vissāsamāpādi, appatto āsavakkhayaṁ.“ – KN, Dhp 271-272.

^[51] Dutiyasamādhisutta AN 4.93 ja Tatiyasamādhisutta AN 4.94.

^[52] “…diṭṭheva dhamme dukkhassantakaro hoti,” või “…diṭṭheva dhamme sayaṁ abhiññā sacchikatvā upasampajja viharanti.” – Sammādiṭṭhisutta MN 9, Majjhesutta AN 6.61, Paṭhamamahāpañhāsutta AN 10.27, Dutiyamahāpañhāsutta AN 10.28, Bhikkhusutta SN 51.7, Dukkhavihārasutta KN Iti 28 jpt.

^[53] Tatiyavagga AN 328, 329.

^[54] Paṭhamamahāpañhāsutta AN 10.27.

^[55]        „attadatthaṁ paratthena, bahunāpi na hāpaye;
              attadatthamabhiññāya, sadatthapasuto siyā.“ – KN, Dhp 166.

^[56] KN, Dhp 289; Ekavihāriyattheragāthā Thag 10.2; Bhaddattheragāthā Thag 7.3 jt.

^[57] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[58] Tayodhammasutta AN 10.76.

^[59] Vt DVE, I osa, ptk „Aja arvestus iidses Indias“.