Lõplike teadmiste teostus (aññārādhanā paṭipadā)
Väheõppinud inimene vananeb nagu härg –
tema liha kasvab, kuid tema tarkus ei kasva.[1]
Virgumise tee algab õige dhamma ja vinaja õppimisest ning tarkuse teostamisest.[2] „Koosretsiteerimise suttas“[3]eristas Buddha tarkuse (paññā) omandamisel alljärgnevat kolmeastmelist arendamise teed.[4]
1. Mõtlemispõhine tarkus (cintā-mayā paññā) – teadmine, mis on saavutatud mõtlemise teel, ilma teistelt midagi õppimata.
1. Õppimispõhine tarkus (suta-mayā paññā) – teadmine, mis on saadud teistelt kuulmise või lugemise teel.
2. Arendamispõhine tarkus (bhāvanā-mayā paññā) – teadmine, mis on omandatud ühel või teisel viisil meele arendamise teel, kus on saavutatud piiritu (appanā) keskendus.
Sarnase põhimõtte toob ära „Kīṭāgiri sutta“[5], mille kohaselt saavutatakse lõplikud teadmised (1) järkjärgulise väljaõppe (anupubba sikkhā), (2) tegutsemise ehk harjutamise (kiriyā) ja (3) tee järgimise ehk teostamise (paṭipadā) kaudu.
Hilisemates selgitustes[6] on dhamma omandamine jaotatud kolme etappi, milleks on õige dhamma: (1) õppimine (pariyatti), (2) teostamine (paṭipatti) ja (3) läbistamine (paṭivedha). Dhamma õppimine (pariyatti dhamma) tähendab õige Buddha õpetuse (sammā-buddha-dhamma) ehk Buddha enda poolt sõnastatud dhamma õppimist. Kõik Buddha õpetused on koondatud paalikeelsesse kogumikku nimega Tipiṭaka ehk „Kolm korvi“, mis on ainsana terviklikuna säilinud Buddha sõnade (buddhavacana) täielik kogumik. Dhamma teostamine (paṭipatti dhamma) tähendab arija kaheksaosalise tee teostamist, ehk kõlbluse, keskenduse ja tarkuse õpetuse teokstegemist. Dhamma läbistamine (paṭivedha dhamma) toimub läbi üheksa arija saavutuse, milleks on 4 teed (magga), 4 vilja (phala) ja nibbaana (nibbāna). Kui tarkus – õige vaade kamma omamisest (kammassakatā-sammā-diṭṭhi), õpitud teadmised dhammast (pariyatti-ñāṇa), teadmised dhamma teostamisest (paṭipatti-ñāṇa) ja teadmised neljast tõest (catu-sacca-ñāṇa) – on muutunud püsivaks, säilib see kuni olemasolu jätkumise lakkamiseni ja parinibbaana ehk lõpliku vaibumise (parinibbāna) saavutamiseni.
Dhamma õppimine seda teostamata on kasutu
Dhamma õppimine ilma igapäevaselt ja järgepidevalt teostamata tähendab dhamma s mitteviibimist ja dhamma järgi mitteelamist. „Esimeses dhammas elamise suttas“[7] õpetab Buddha:
1. Bhikkhu, kes õpib nii dhammat, „Suttaid“, „Geyya’t“[8], „Selgitusi“, „Värsse“, „Rõõmuvärsse“, „Niiöeldut“, „Sünnilugusid“, „Olemasolu ületavat dhammat“ ja „Vedalla’t“, kuid jätab unarusse retriidi (paṭisallāna) ega pühendu teadvuse rahu (ceto-samatha) teostamisele, on bhikkhu, kes õpib palju, kuid ei viibi dhammas (bhikkhu pariyattibahulo, no dhammavihārī).
2. Kui bhikkhu õpetab õpitud ja meeldejäetud dhammat üksikasjalikult teistele, kuid jätab unarusse retriidi ega pühendu teadvuse rahu teostamisele, nimetatakse teda bhikkhuks, kel on palju tarkust, kuid ei viibi dhammas (bhikkhu paññattibahulo, no dhammavihārī).
3. Kui bhikkhu retsiteerib õpitud ja meeldejäetud dhammat üksikasjalikult teistele, kuid jätab unarusse retriidi ega pühendu teadvuse rahu teostamisele, nimetatakse teda bhikkhuks, kes on huvitatud retsiteerimisest, kuid ei viibi dhammas (bhikkhu sajjhāyabahulo, no dhammavihārī).
4. Kui bhikkhu mõtleb dhammast, uurib dhammat ja analüüsib (anuvitakketi) õpitud ja meeldejäetud dhamma üle, kuid jätab unarusse retriidi ega pühendu teadvuse rahu teostamisele, nimetatakse teda bhikkhuks, kes mõtleb palju, kuid ei viibi dhammas (bhikkhu vitakkabahulo, no dhammavihārī).
5. Aga bhikkhut, kes ei veeda päevi [ainult] dhammat õppides, ei jäta hooletusse retriiti ja on pühendunud sisemise teadvuse rahu saavutamisele, nimetatakse bhikkhuks, kes viibib dhammas (bhikkhu dhammavihārī hoti).
Seega, virgumiseks ei piisa vaid dhamma õppimisest, õpetamisest, retsiteerimisest, uurimisest ja analüüsimisest, vaid oluline on dhamma ka teoks teha ehk praktiliselt keskenduse arendamise läbi see teostada.
Ka tänapäeval on virgumine võimalik
Kuigi mõned õpetajad arvavad, et tänapäeval ei ole võimalik enam õiget dhammat kuulda, või usuvad, et virguda on võimalik vaid otse Buddha suust dhammat kuuldes, siis midagi sellist Buddha pole õpetanud. „Vabanemise aluse suttas“[9] õpetab Buddha, et kui bhikkhu õpib õiget dhammat:
(1) õpetajalt või hüveliselt brahmaliku käitumisega kaaslaselt (garuṭṭhāniyo sabrahmacārī), või
(2) pole õpetajalt ega hüveliselt brahmaliku käitumisega kaaslaselt õiget dhammat kuulnud, kuid õpetab ise dhammat teistele nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud, või
(3) pole õpetajalt ega hüveliselt brahmaliku käitumisega kaaslaselt õiget dhammat kuulnud ega õpeta ise dhammat, vaid retsiteerib õiget dhammat nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud, või
(4) pole õpetajalt ega hüveliselt brahmaliku käitumisega kaaslaselt õiget dhammat kuulnud ega õpeta ise dhammat ega retsiteeri dhammat ise, kuid õpib õiget dhammat, mõtleb dhamma üle ja analüüsib dhammat nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud, või
(5) pole õpetajalt ega hüveliselt brahmaliku käitumisega kaaslaselt õiget dhammat kuulnud ega õpeta ise dhammat ega retsiteeri dhammat ise ega õpi dhammat, ei mõtle dhamma üle ega analüüsi dhammat nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud, kuid on keskendusobjekti hästi omandanud, seda arendanud ja tarkusega läbinäinud,
– siis kogeb ta dhammast innustust ja tunneb nii dhammast kui keskenduses takistuste ületamisest heameelt (pāmojja). Heameelest sünnib rõõm (pīti), rõõmus meel rahustab keha (kāyo passambhati), rahunenud kehas tekib õnnetunne (sukha) ja õnnelik teadvus muutub keskendunuks (samādhi). Teostades seitset virgumisosa[10] ja ületades džhaana teel kõik tulvad[11], saavutab bhikkhu teadmised (ñāṇa), virgub (bodhi) ning vaibub (nibbāna).[12] Buddha kinnitas, et bhikkhu, kes arendab teadlikkust ja keskendust innukalt ja kindlameelselt, see vabaneb tulvadest (āsavā) ning saavutab hiljemalt seitsme uue sünni järel ülima vabanemise ning lõpliku vaibumise.[13]
Maine ja maist ületav saavutus
Teostussaavutus olla kas:
• (1) maine (lokiya), ehk
• esineb tulvadega (sāsavā)
• seotud pälvimuste (puññabhāgiyā)
• seotud viljade saamisega (upadhivepakkā)
või
• (2) maistületav (lokuttara), ehk
• arijale omane (ariyā)
• ilmalikust loobunud
• tulvadest vaba (anāsavā)
• seotud tee osaga (maggaṅgā)[14]
• seotud ka ülimate teadmiste (abhiññā) teostamisega
• seotud eesmärgiga saavutada nibbaana ehk vaibumine
Seega üheksa maistületavat dhammat (nava-lokuttara-dhamma) on:
• neli arija isiku (vooguastunu, ükskordnaasja, mittenaasja, arahant) teed (magga)
• neli arija isiku vilja (phala)
• nibbaana (nibbāna)
„Analüütilise tee“ kohaselt kuulub maistületava dhamma (lokuttara-dhamma) alla: (1) neli teadlikkuse loomist (cattāro sati-paṭṭhānā), (2) neli õiget pingutust (cattāro samma-p-padhānā), (3) neli üleloomuliku alust (cattāro iddhi-pādā), (4) viis võimet (pañcindriyāni), (5) viis jõudu (pañca balāni), (6) seitse virgumisosa (satta bojjhaṁgā), (7) arija kaheksaosaline tee (ariyo aṭṭhaṁgiko maggo), (8) neli arija teed teed (cattāro ariya-maggā), (9) neli loobuva elu vilja (cattāri sāmañña-phalāni) ja (10) nibbaana ehk vaibumine (nibbāna).[15]
Kui maised teadmised on need, mis aitavad elus ihaldatut saavutada ja omandada, siis maist ületavad on need, mis juhivad kannatustest välja. Kõik mis pole maistületav on seotud kolme valla (kāma-loka, rūpa-loka, arūpa-loka) kõlbelise teadvusega ja liigituvad maise alla.[16]
|
Tabel. Maise ja maistületava teadvuse arendamine |
||
|
Maine (lokiya) |
||
|
1. Mõtlemispõhine tarkus 2. Õppimispõhine tarkus 3. Arendamispõhine tarkus (bhāvanā-mayā paññā) |
1. Järkjärguline väljaõpe (anupubba sikkhā) 2. Tegutsemine ehk harjutamine ehk treenimine (kiriyā) 3. Tee järgimine ehk teostamine (paṭipadā) |
1. Õige dhamma õppimine (pariyatti) 2. Õige dhamma teostamine (paṭipatti) 3. Õige dhamma läbistamine (paṭivedha) |
|
Saṁgītisutta DN 33 |
Kīṭāgirisutta MN 70 |
SnA 111; DA I.21 |
|
Maistületav (lokuttara) |
||
|
Allikas: Mahācattārīsakasutta MN 117 |
||
Vaibumise teostus on järkjärguline protsess
„Kīṭāgiri suttas“[17] õpetab Buddha, et lõplikke teadmisi (aññā-rādhanā = arahantsus) ei saavutata ühekorraga, vaid: (1) järkjärgulise ja regulaarse väljaõppe (anupubba sikkhā), (2) õpitule vastava tegutsemise (kiriyā) ja (3) tee järgimise ehk teostamise (paṭipadā) kaudu.
Esmalt läheb usku (saddhā) omav bhikkhu õpetaja juurde, kes
(1) järgib Tathāgata õpetatud dhammat,
(2) ei huvitu ainelisest kasust (āmisagaru),
(3) ei ole aineliste asjade pärija (āmisadāyāda) ning
(4) elab asjadest kinnihoidmata (āmisehi saṁsaṭṭho viharati).
Ta avaldab õpetajale austust ja kuulab teda. Kuulnud õpetust (dhammassavana), jätab ta selle meelde (dhāreti). Ta uurib meeldejäetud dhamma tähendust (atthūpaparikkhā) ja omandab džhaanapõhise kannatlikkuse ja vastupidavuse (dhammani-jjhāna-kkhanti) – nii tärkab temas tahe (chanda), tahtest visadus (ussāha), visadusest kaalutlemine (tulanā) ja hoolikast kaalutlemisest pingutus (padhāna). Pingutuse tulemusel mõistab bhikkhu keha (kāya), ülimat tõde (parama-sacca) ja näeb seda teadmistega läbistatud tarkusega (paññāya ca naṁ ativijjha passati). Seejärel selgitas Buddha, et bhikkhud, kes end sel moel järkjärgult ei arenda, järgivad ehk teostavad dhammat valel viisil (micchāpaṭipannāttha).
„Arveametnik Moggallāna suttas“[18] selgitab Buddha braahmanist arveametnik Moggallāna’le, kuidas Ta bhikkhusid dhamma ja vinaja teostamisel etapiviisiliselt juhendab, ning annab ülevaate Tema poolt õpetatavast:
1. järkjärgulisest väljaõppest (anupubba-sikkhā),
2. järkjärgulisest käitumisest (anupubba-kiriyā),
3. järkjärgulisest teostamisest (anupubba-paṭipadā).
Esmalt õpetab Buddha dhamma ja kõlbluse (sīla) õppimist ja teostamist ning vabanemisjuhiseid (pātimokkha) ehk „Vinajakorvis“ toodu järgimist, mis hõlmab ka sobilikust piirkonnast almuste kogumist ja vähimagi kõlblust ohustava märgi ilmnemise puhul sellest eemaldumist ning kõlblusjuhistest kinnipidamist.
Olles saavutanud kõlbelise käitumise, õpetab Tathaagata järgmiseks teadvustama kuue teadvuse kaudu meeles esilekerkivaid dhammasid, nende ilmnemist, esinemist ja lakkamist. Ta õpetab tajukogemusega esilekerkinud teadvusega mittekaasaminemist, kuue tajuvõime ohjamist, teadvustatud arusaamise saavutamist ja meelevõime (manindriya) rahunemist.
Kui bhikkhu on selle teostanud, õpetab Tathaagata sööma toitu sobiliku tähelepanuga, mitte nautimiseks, mitte joobumiseks, mitte ülesöömiseks, mitte ilu pärast, vaid ainult selle keha jätkumiseks, eluspüsimiseks, kahjustuste ärahoidmiseks, brahmaliku käitumise toetamiseks, söömisega seotud vanade tunnete hävitamiseks ja uute tunnete (mingi söögi suhtes ihade) mittetekitamiseks, säilitamaks olemasoleva laitmatuse ja lihtsa eluviisi.
Seejärel õpetab Tathaagata, kuidas valvast ärkvelolekut harjutada ja selles pidevalt viibida (jāgariyaṁ anuyutto viharāhi). Selleks harjutab bhikkhu terve päev, päevast päeva, nii kõndides kui istudes keskendust, et puhastada teadvus plekkidest, ning jätkab sellega ka õhtu saabudes. Keskööl heidab ta lõvi asendis pikali – paremal küljel, asetades ühe jala teise peale –, püsides kirkas teadvustatud arusaamises (sati-sampajañña) ja keskendudes ülestõusmisele. Öö viimases osas tõuseb ta üles ning jätkab nii kõndides kui istudes keskendust.
Seejärel õpetab Tathaagata, kuidas püsida lakkamatus teadlikkuses siis, kui bhikkhu liigub edasi või tagasi; vaatab otse ette või eemale; painutab ja sirutab jäsemeid; kannab pealmist ja alumist rüüd ning almuskaussi; sööb, joob, närib, neelab; tühjendab põit või soolt; või kõnnib, seisab, istub, uinub, ärkab, räägib ja vaikib.[19]
Olles arija teadvustatud arusaamise saavutanud, õpetab Tahaagata elamist eraldatud paigas, milleks on mets, puujuur (puujalam), mägi, mäenõlv, mägikoobas, surnuaed, džungli sügavus, avatud väli või õlehunnik. Peale almustoidu kogumist läheb bhikkhu eraldatud kohta, sööb, istub ristatud jalgadega maha, hoiab keha sirge ning keskendab tähelepanu enda ette.
1. Arendades rahu harjutab ta maisest loobumist ja vabaneb naudingusoovist.
2. Arendades kaastunnet, vabaneb ta himust ja kuritahtlikkusest.
3. Arendades tähelepanelikku erksust ja valvsust, vabaneb ta laiskusest ja loidusest.
4. Arendades kõigutamatut rahu ja sisemist vaikust, vabaneb ta rahutusest ja murest.
5. Arendades oskuslikke meeleseisundeid, vabaneb ta skeptilisest kahtlusest.
Seejärel hakkab bhikkhu arendama 1., 2., 3. ja 4. džhaanat ning vabasta seeläbi teadvuse tarkust nõrgestavatest pealisplekkidest (cetaso upakkilese paññāya dubbalīkaraṇe) ning virgub – temast saab arahant, kes on hävitanud tulvad (khīṇāsavo), on täiuslik (vusitavā), teinud mida oli vaja teha (katakaraṇīyo), koormast vabanenud (ohitabhāro), pääsemise saavutanud (anuppatta-sadattho), täielikult hävitanud olemasoluköidikud (parikkhīṇabhava-saṁyojano) ja õiges teadmises vabanenud (sammadaññā-vimutto).
Virgumistee – nii nagu õpetas Buddha
Buddha õpetatud dhamma on sisuliselt õppimise ja meele süsteemse arendamise teel kõlbelise teadvuse, plekkidest vabanemise ning teadmiste (ñāṇa), virgumise (bodhi) ja lõpliku nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) saavutamise õpetus. Detailse ülevaate meele arendamisest annab „Suttakorv“ (Suttapiṭaka). „Pikkade kogu“ (Dīghanikāya) toodud esimesed kolmkümmend suttat kirjeldavad bhikkhude kolme treeningut (ti-sikkhā), milleks on:
(1) kõrgema kõlbluse treening (adhi-sīla-sikkhā),
(2) kõrgema teadvuse treening (adhi-citta-sikkhā) ja
(3) kõrgema tarkuse treening (adhi-paññā-sikkhā),
eesmärgiga saavutada lõplik virgumine ning vaibumine.[20] „Kevaṭṭa[Kevaddha]sutta“[21] kohaselt on kolmekordne treening Buddha säravaim kalliskivi, kingitus kogu inimkonnale, mis sai võimalikuks vaid tänu Buddha virgumisele.
„Pikkade kogus“ (Dīghanikāya) esimesena toodud „Brahmavõrgu suttas“[22] loetleb Buddha 62 valet vaadet. Suttas kirjeldab Ta askeete, kes olid keskenduse teel saavutanud küll üleloomulike võimetega seotud ülimad teadmised (abhiññā), kuid hälbinud valesse vaatesse, uskudes, et mina ja maailm on igavene, või et keha surm on lõplik lakkamine ja peale surma ei ole enam midagi. Et vältida sarnastesse valedesse vaadetesse hälbimist, on oluline järgida õiget virgumise teed, just nii nagu Buddha õpetas „Brahmavõrgu suttale“ järgnevas „Loobuva elu viljade suttas“.[23] Seal vastab Buddha kuningas Ajātasattu küsimusele maisest elust loobumise kasude kohta, mis on nähtavad juba selles elus, siin ja praegu, ning õpetab samm-sammult õiget virgumisteed. Esmalt selgitab ta teele sisenemist, mis eeldab tema antud õige dhamma kuulmist ja sellel põhineva usaldusliku usu (saddha) tekkimist, mille ajel suundub majaperemees koduelust kodutu ellu ehk pühitsetakse bhikkhuks. Seejärel kirjeldab Buddha kuningas Ajātasattu’le kolmekordse treeningu ehk kõlbluse (sīla), keskenduse (samādhi) ja tarkuse (paññā)[24] arendamist viisil, mis juhib kindlalt lõplikku virgumisse (bodhi) ja vaibumisse (nibbāna).
„Sulgemise suttas“[25] loetleb Buddha 6 sulgevat (āvaraṇa) dhammat, mille puhul on isegi õige õpetuse (saddhamma) kuulmisel raske astuda kindlat oskuslike omaduste saavutamise teele. Nendeks on: (1) takistavad teod (kammāvaraṇatāya), (2) takistavad plekid (kilesāvaraṇatāya), (3) takistavad [teo]viljad (vipākāvaraṇatāya), (4) usutus, (5) soovimatus (acchandiko) ja (6) halb tarkus (duppañño) ehk kehv arukus. Aga 6 omadust, mille puhul on õige õpetuse kuulmisel võimalik astuda kindlat oskuslike omaduste saavutamise teele, on: (1) takistavate tegude puudumine (na kammāvaraṇatāya), (2) takistavate plekkide puudumine (na kilesāvaraṇatāya), (3) takistavate [teo]viljade puudumine (na vipākāvaraṇatāya), (4) [usaldava] usu olemasolu, (5) soovi olemasolu (chandiko) ja (6) tarkuse olemasolu (paññavā).
Buddha jagab kõrgema kõlbluse treenimise (adhi-sīla-sikkhā) kolme etapp.
1. Väikese kõlbluse (cūḷa-sīla) treenimine hõlmab õiget tegu, õiget kõnet, noorbhikkhu treeningjuhiseid (sāmaṇera-sikkhā) ja üldiseid treeningjuhiseid.
2. Keskmise kõlbluse (majjhima-sīla) treenimise sisuks on taimede mittekahjustamine, asjade mittekogumine, meelelahutustest hoidumine jms.
3. Suure kõlbluse (mahā-sīla) treenimine tähendab hoidumist loomalikust (madalast) valest eluviisist, milleks on ennustamine, kaitseloitsude ja mantrate lausumine ning nende õpetamine ja muu bhikkhu jaoks vale eluviis.[26]
Sobimatu vale eluviis bhikkhu jaoks on „Vinajakorvi“ kohaselt (1) arstipraksise pidamine, (2) sõnumitoojana tegutsemine, (3) ilmiku korraldusel tegutsemine, (4) paisete ehk koeranaelte lahtilõikamine, (5–9) õli, oksendusvahendite või kõhulahtistite andmine ja õli valmistamine nina raviks või mõneks muuks meditsiiniliseks otstarbeks, (10–17) pilliroo, taimelehtede, lillede, puuviljade, seebisegu, hambatikkude, näopesuvee või talgipulbri kinkimine, (18–19) meelitavate sõnade ja pooltõdede rääkimine, (20) lastesse kiindumine ning (21) ilmalike asjadega tegelemine.
Ebaaus vale eluviis hõlmab (1) silmakirjalikku, omakasu ajendil manipuleerimist ja pettust (kuhana), (2) lipitsevat või tahtlikult segadusse ajavat rääkimist ehk meelitamist (lapana), (3) omakasu või meelehea saamise eesmärgil vihjete või märguannete tegemist (nimitta), (4) ahistavat, lugupidamatut või halvustavat tagarääkimist (nippesana) ja (5) himus omakasu nimel teistele millegi andmist või teise aitamist (lābhena lābha).
Loomalik (madal) vale eluviis bhikkhu jaoks on igasugune pseudoteadusega tegelemine, milleks on (1) tähtede, sümbolite, unenägude, kehamärkide, hiirte näritud riidetüki, riisiterade (nagu ka kohvipaksu) vms põhjal ennustamine, (2) loomade käitumise tõlgendamine, (3) kalliskivide, kariloomade vm kauba hindamine, (4) armee liikumise prognoosimine, (5) planeetide liikumise või taevas toimuvate ebatavaliste nähtuste (välk, langev täht jms) põhjal prohvetlik ennustamine, (6) ilma ennustamine, (7) saagikuse ennustamine, (8) arvepidamisega tegelemine, (9) luuletamine, (10) filosofeerimine, (11) abielude sõlmimine ja lahutamine, (12) investeeringu nõustamine, (13) õnne toovate amulettide valmistamine ja müümine, neist kütkestumine, (14) musta maagiaga tegelemine, sh loitsimine, manamine jms, (15) jumalate kummardamine, (16) ehitusplatside pühitsemine, (17) rituaalsete kümbluste läbiviimine ja (18) meditsiinilise ravi osutamine.[27]
„Sonadanda suttas“[28] õpetab Buddha, et kõlblus (sīla) puhastab tarkust (paññā) ja tarkus puhastab kõlblust, mistõttu on enne keskendusega alustamist vajalik saavutada õige vaade, õige mõtlemine, õige kõne, õige tegu ja õige eluviis. Kui bhikkhu on saavutanud kõrgema arija kõlbluse, tunneb ta rõõmutoovat laitmatuseõnne (anavajja-sukha).
Seejärel hakkab bhikkhu meelt arendama. Esmalt keskendub ta võimete ohjamisele (indriya-saṁvara). Ta valitseb ja ohjab kõiki kuut tajuust (indriyesu guttadvāro), saavutab tähelepaneliku teadlikkuse, selge arusaamise ja rahulolu ning kogeb rüvetamatuseõnne (ayāseka-sukha). Seejärel keskendub ta teadvustatud arusaamise saavutamisele (sati-sampajañña).[29] Kui ta kõnnib, vaatab, painutab, sööb või joob, tühjendab soolt või põit, seisab, kõnnib, istub, lamab või magab – kogu aeg on ta teadlik igast keha liigutusest.[30] Sel moel meelt arendades saavutab bhikkhusügava rahulolu (santosa) – ta on rahul rüüga, mis katab tema keha ja toiduga, mis talle annetatakse. Nagu taevas vabana lendava linnu ainsaks kandamiks on tema tiivad, nii liigub ka bhikkhu vabana maisest, kaasas vaid rüü ja almusnõu.[31]
Järgmiseks hakkab bhikkhu viie takistuse hülgamiseks (nīvaraṇappahāna) džhaanat (jhāna) arendama. Peale almustoidu kogumist läheb ta eraldatud kohta, sööb, istub ristatud jalgadega maha, hoiab keha sirge ning keskendab tähelepanu enda ette (parimukha).[32] Seejärel hakkab ta rahu arendamise (samatha-bhāvanā) teel harjutama maisest loobumist ja vabaneb naudingusoovist (kāmacchanda). Arendades kaastunnet, vabaneb ta kuritahtlikkusest (byāpāda/vyāpāda). Arendades tähelepanelikku erksust ja valvsust, vabaneb ta laiskusest ja loidusest (thīna-middha). Arendades kõigutamatut rahu ja sisemist vaikust, vabaneb ta rahutusest ja murest (uddhacca-kukkucca). Arendades oskuslikke meeleseisundeid, vabaneb ta skeptilisest kahtlusest (vicikicchā).
Meeleharjutuste käigus kogeb bhikkhu rõõmu, keha rahunemist ja õnnetunde esilekerkimist (pīti, kāyopassambhati, sukha), mis on samādhi alguspunkt. Saavutades viie takistuse peatumise ja lakkamise, saavutab ta džhaana (jhāna) ning tunneb suurt ja kõikehõlmavat rõõmu – tema keha on rahunenud, meel õnnelik ja keskendunud.
Järgmiseks hakkab erakluses elav bhikkhu arendama keskendust ja vabaneb viiest vormi džhaana osast (jhānaṁga) milleks on: (1) mõtlemine (vitakka), (2) läbiuurimine (vicāra), (3) rõõm (pīti), (4) tunne (vedanā) ning (5) ühtesuunatus (ekaggatā).
Ta jätkab keskenduse arendamist kuni saavutab esimese, teise, kolmanda ja neljanda džhaana (paṭhama-jjhāna, dutiya-jjhāna, tatiya-jjhāna ja catuttha-jjhāna samādhi) ning puhastunud, säravkirka keha ning meele. Olles eraldunud naudingutest ja kõikidest oskamatutest dhammadest (akusala dhammā), saavutab bhikkhu esimesevormi džhaana (paṭhama-rūpa-jjhāna), millega käib kaasas mõtlemine (vitakka), läbiuurimine (vicāra), rõõm (pīti),õnnetunne (sukha) ja ühtesuunatus (ekaggatā). Sellina seisund haarab kogu keha ja meele.
Püsides sisemises rahus ja ühtesuunatuses (ekaggatā), vaibuvad mõtlemine (vitakka) ja läbiuurimine (vicāra), misjärel saavutab bhikkhu teise vormi džhaana (dutiya-rūpa-jjhāna), millega käib kaasas sisemine rahu ja sügavast keskendusest (samādhi) tekkinud rõõm (pīti) ning õnnetunne (sukha). Kehas ega meeles ei ole midagi, mis jääks sellest seisundist eraldiseisvaks.
Järgmiseks kõrvaldab bhikkhu rõõmu ja kire (pītiyā ca virāgā), jääb püsima neutraalsusesse (upekkhā), on vahetult teadvel ja teadvustatud arusaamises (sato ca sampajāno) ning kogeb kehalist õnne (sukhañca kāyena). Nii saavutab ta kolmanda vormi džhaana (tatiya-rūpa-jjhāna), täiuslikult tasakaalus oleva meeleseisundi, kus esineb õndsusesarnane õnnetunne. Bhikkhu mõistab nüüd õnne häirivat olemust absoluutselt puhta teadvuse saavutamisel ja pingutab ning püüdleb õnnetunde ületamisele.
Keskenduses tekkinud õnnetunde (sukha) ületamisel saavutab bhikkhu neljanda vormi džhaana (catuttha-rūpa-jjhāna), mis on ühtlasi vormi džhaana kulminatsioon. Seda meeleseisundit ei iseloomusta dukkha ega õnn, vaid neutraalsuse (upekkhā) läbi saavutatud täiuslikult puhas teadlikolek. Istudes ristatud jalgadega eraklas läbistab puhastunud meel kogu bhikkhu keha nii, et mitte midagi ei jää kehas sellest meeleseisundist puutumata.
Selline džhaanas keskendus (jhāna samādhi) esindab neutraalsusest sündinud, täiuslikus tasakaalus olevat puhast meeleteadvuse erksust, mis on vaba kõikidest takistajatest. See on passiivsest transi-taolisest seisundist vaba, täiuslikult ärgas, aktiivne meeleseisund, kus kõik tajud on kirkad ning avatud, sobilikult valmis saavutama ülimaid teadmisi (abhiññā) alljärgneval 8 moel.
1. Ta suunab nüüd oma keskendunud, puhastunud, särava, veatu, plekitu, nõtke, taotleva, ühtlase ja vankumatu meele teadmistele ja nägemisele, et: see keha on vaid neli ainet; sündinud emast ja isast; seda tuleb toita; see on ebapüsiv, kahjustatav, vigastatav ja hävinev. Ta mõistab, et vaid teadvus on see, mis ekslikult seostab teda kehaga. Eelneva mõistmise kaudu saavutab ta läbinägemisteadmise (vipassanā-ñāṇa).
2. Kuna meel on mõistnud keha loomust, suudab see luua füüsilisest kehast eraldiseisva, puudusteta, veatu ja kõigis aspektides täiusliku meelekeha (mano-mayā-kāya), mida Buddha nimetas meele-keha teadmise saavutamiseks (mano-mayiddhi-ñāṇa).
3.–7. Meele järjepideva arendamise tulemusel saavutab ta (3) üleloomulike võimete teadmise (iddhi-vidha-ñāṇa); (4) taevase kõrva teadmise (dibbasota-ñāṇa) ehk selgelt ja kaugele kuulmise; (5) teadvuse läbistamise teadmise (ceto-pariya-ñāṇa) ehk teiste olendite meeleseisundite nägemise; (6) iseenda eelmiste elude meenutamise teadmise (pubbe-nivāsānussati-ñāṇa); ja (7) taevase silma teadmise (dibba-cakkhu-ñāṇa) ehk teiste olendite lakkamise ja uuesti ilmnemise nägemise.
8. Arendades keskendust, saavutab ta tulvade lõppemise teadmise (āsavakkhaya-ñāṇa) ehk teadmise ja nägemise neljast tõest ja tulvadest, nende tekkimisest, lakkamisest ja lakkamisele viivast arija kaheksaosalisest teest, misjärel toimub mõistmine ja virgumine. Buddha on sellist virgumiseelset seisundit kirjeldanud järgmiselt:
Ma teadsin vahetult, nii nagu see tõeliselt on: see on dukkha, see on dukkha tekkimine, see on dukkha lakkamine ja see on dukkha lakkamisele viiv tee;
see on tulv, see on tulva tekkimine, see on tulva lakkamine ja see on tulva lakkamisele viiv tee.[33]
Ülimate teadmiste (abhiññā) saavutamine on tarkuse (paññā) kulminatsioon. Selles etapis on meel täielikult ja lõplikult tulvadest vabanenud, Arija järgijast (ariya-sāvaka) on saanud arahant ja ta mõistab:
Lõppenud [on] sünd, püha elu elatud, mis vaja, [on] tehtud, ei ole enam uut tulemist olemasolusse – ma teadsin![34]
„Tarkuse suttas“[35] toodu kohaselt on selline avaldus kohane bhikkhule, kelle teadvus on tarkusega suurepäraselt ühendatud (paññāya cittaṁ suparicitaṁ) ja ta teab vahetult, et:
• tema meel on kireta (vīta-rāga), vihata (vīta-dosa) ja pettekujutluseta (vīta-moha);
• tema meel pole enam kunagi kire, viha ega pettekujutluse objekt (dhamma) ehk tema meel on plekkidest lõplikult ja igaveseks vabanenud;
• ta ei naase enam kunagi naudingulisse olemasollu (kāma-bhava), vormilisse olemasollu (rūpa-bhava) ega vormitusse olemasollu (arūpa-bhava).
„Loobuva elu viljade suttas“[36] kirjeldatud teadmise ja nägemise (ñāṇa-dassana) saavutamise meetod sisaldab nelja džhaana (jhāna), ülimate teadmiste (abhiññā), üleloomulike võimete (iddhi-vidha), kolme tüüpi teadmiste (vijjā) ja lõpliku vabanemise (vimokkha) teostamist. Sama põhimõte on toodud paljudes „Pikkade kogu“ (Dīghanikāya) esimeses grupis (vagga) sisalduvates suttades, kuigi mõnikord erinevas sõnastuses ja mitte nii põhjalikult.[37]
****
METTA: JOONIS
Sisemine ring: kirg (rāga), ahnus (lobha), viha (dosa), pettekujutlus (moha), mitteteadmine (avijjā) - või mitteteadmine kõige keskele?
II ring: 1. õige dhamma kuulmine (dhammaṁ suṇāti), usaldusliku usu tekkimine (saddhaṁ paṭilabhati), koduelust kodutu ellu suundumine (anagāriyaṁ pabbajati)
III ring: tarkus, kõlblus, keskendus;
IV ring: 1. õige vaade, 2. õige mõte, 3. õige kõne, 4. õige tegu, 5. õige eluviis, 6. õige püüdlus, 7. õige teadlikkus, 8. õige keskendus.
V ring: Võimete ohjamine (indriyasaṁvara), Teadvustatud arusaamise saavutamine (satisampajañña), Rahulolu saavutamine (santosa), Viie takistuse hülgamine (nīvaraṇappahāna), Rõõmu, keha rahunemise ja õnne esilekerkimine (pīti, kāyo passambhati, sukha); Esimeses džhaanas keskendune (paṭhamajjhāna samādhi), Teises džhaanas keskendus (dutiyajjhāna samādhi), Kolmandas džhaanas keskendus (tatiyajjhāna samādhi) ja Neljandas džhaanas keskendus (catutthajjhāna samādhi).
VI ring: 1. Läbinägemisel põhinev teadmine (vipassanā-ñāṇa), 2. Meele-keha-võime teadmine (mano-mayiddhi-ñāṇa), 3. Üleloomulike võimete teadmine (iddhi-vidha-ñāṇa),* 4. Taevase kõrva teadmine (dibba-sota-ñāṇa), 5. Meele läbistamise teadmine (ceto-pariya-ñāṇa), 6. Iseenda eelmiste elude meenutamise teadmine (pubbe-nivāsānussati-ñāṇa), 7. Taevase silma teadmine (dibba-cakkhu-ñāṇa), 8. Tulvade lakkamise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa), 9. Lõplik vabanemine (vimutti), 10. Vaibumine (nibbāna).
*1) olles üks, saab temast mitu, olles mitu, saab temast üks; 2) ta ilmub ja kaob; 3) ta läheb takistamatult läbi seinte ja mägede; 4) ta sukeldub maa sisse ja maast välja nagu oleks see vesi; 5) ta kõnnib vee peal nagu oleks see maa; 6) istudes ristatud jalgadega liigub ta läbi õhu nagu tiivuline lind; 7) ta suudab puudutada päikest ja kuud; 8) tal on võim oma kehast kuni Brahmā maailmani välja.
|
VIRGUMISE TEE |
|
|
Dhamma teostamise |
Dhamma teostamine samm-sammult |
|
Dhamma on |
1. TEELE SISENEMINE • Dhamma kuulmine (dhammaṁ suṇāti) • Usaldusliku usu tekkimine (saddhaṁ paṭilabhati) • Koduelust kodutu ellu suundumine (anagāriyaṁ pabbajati) 2. KÕLBLUSE ARENDAMINE • Kõbluse treenimine ja vabanemisjuhiste põhine käitumise ohjamine (sīla, pātimokkha-saṁvara-saṁvuto) • Laitmatuseõnne kogemine (anavajja-sukha) • Võimete ohjamine (indriya-saṁvara) • Teadvustatud arusaamise saavutamine (sati-sampajañña) • Rahulolu saavutamine (santosa) |
|
Dhamma on |
3. DŽHAANADE ARENDAMINE • Viie takistuse hülgamine (nīvaraṇappahāna) • Rõõmu, keha rahunemise ja õnne esilekerkimine (pīti, kāyo passambhati, sukha) • Džhaanade arendamine (paṭhama-jjhāna, dutiya-jjhāna, tatiya-jjhāna ja catuttha-jjhāna samādhi) |
|
Dhamma on |
4. TEADMISTE SAAVUTAMINE 1. Läbinägemisel põhineva teadmise saavutamine (vipassanā-ñāṇa) 2. Meele-keha-võime teadmise saavutamine (mano-mayiddhi-ñāṇa) 3. – 7. Üleloomulike võimete teadmise saavutamine (iddhi-vidha-ñāṇa) 8. Tulvade lakkamise teadmise saavutamine (āsava-kkhaya-ñāṇa) 5. VIRGUMISE MÕISTMINE • Täielik vabanemine tulvadest ning lõplik nibbaana ehk vaibumine (nibbāna) |
|
Allikad: Sāmaññaphalasutta DN 2, „Soṇadaṇḍasutta“ DN 4, „Kūṭadantasutta“ DN 5, „Kūṭadantasutta“ DN 6, |
|
[1] “appassutāyaṁ puriso balivaddo’va jīrati
maṁsāni tassa vaḍḍhanti paññā tassa na vaḍḍhati.” – KN, Dhp 152.
[2] Sāmaññaphalasutta DN 2 jpt.
[3] Saṁgītisutta DN 33.
[4] Vis.M. XIV.
[5] Kīṭāgirisutta MN 70.
[6] Pariyattipaṭibhānavant ja Paṭivedhapaṭibhānavant; SnA 111; DA I.21 jt.
[7] Paṭhamadhammavihārīsutta AN 5.73.
[8] Sisaldab kõiki värsivormis antud suttaid, sh kogu Saṁyuttanikāya’s sisalduvat Sagāthakavagga.
[9] Vimuttāyatanasutta AN 5.26.
[10] Sabbāsavasutta MN 2.
[11] Jhānasutta [Jhānanissayasutta] AN 9.36.
[12] Sāmaññaphalasutta DN 2.
[13] Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.
[14] Mahācattārīsakasutta MN 117.
[15] “katame dhammā lokuttarā? cattāro satipaṭṭhānā, cattāro sammappadhānā, cattāro iddhi-pādā, pañcindriyāni, pañca balāni, satta bojjhaṁgā, ariyo aṭṭhaṁgiko maggo, cattāro ariyamaggā, cattāri ca sāmaññaphalāni, nibbānañca – ime dhammā lokuttarā.” – Lokuttarakathā Ps 2.8.
[16] Mahāparinibbānasutta DN 16; Mahācattārīsakasutta MN 117.
[17] Kīṭāgirisutta MN 70.
[18] Gaṇakamoggallānasutta MN 107.
[19] Vt ka DVE, III osa, ptk „Keha vaatlemine tähelepanelikkuse kaudu (kāyānupassanā-sampajāna)“.
[20] Sāmaññaphalasutta DN 2, Sikkhāsutta AN 3.89 jt. Vt täpsemat DVE, II osa, ptk „Kolmekordne treening“.
[21] Kevaṭṭasutta [Kevaddhasutta] DN 11.
[22] Brahmajālasutta DN 1.
[23] Sāmaññaphalasutta DN 2.
[24] Tarkuse (paññā) väljaarendamine tähendab kõikidest tulvadest (āsavā) vabanemist.
[25] Āvaraṇasutta AN 6.86.
[26] Vt täpsemalt DVE, II osa, ptk „Bhikkhu kõlblus- ja treeningjuhised“.
[27] Brahmajālasutta DN 1. Numeratsiooni allikaks: Ledi Sayādaw, A Manual of the Path Factors (Maggaṁga Dīpanī), England: Association for Insight Meditation, lk 45–46. Algallikas: Sāmaññaphalasutta DN 2.
[28] „Soṇadaṇḍasutta“ DN 4.
[29] sati tähendab tegevuste teadvustamisest tulenevat teadlikkust ehk teadvustatust ja sampajañña sellele teadlikkusele rajanevat arusaamist, mis näeb kõiki asju ja nähtuseid läbi kolme olemasolu omaduse, milleks on püsitus, dukkha ja minatus (anicca, dukkha, anattā). Teadlikkuse arendamisest räägib täpsemalt „Teadlikkuse rakendamise sutta“ MN 10.
[30] Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10.
[31] Sāmaññaphalasutta DN 2.
[32] parimukha [pari eesliide, mis tähendab kas eemale, enda ette; (kõik) ümber(ringi), ümbritsetud; täielikult + mukha otseses tähenduses suu; üldisemalt nägu; piltlikult sissepääs, (jõe) suue; sisenemispõhjus; üla- või esiosa; pea, kõige tipp, tipnev] tähendab kas suu või näo ees/ümber/peal/kohal. Vinajas esineb see termin rindkere puhul esiosa tähenduses (Cv.v.27.4). pari’le ligilähedane eesliide on abhi, mis tähendab „kõrgem“, „ülem“, „kohal“ jt. Mõnikord tõlgitakse parimukha kui „ninaots“ ja seetõttu keskendutakse hingamisest teadlikkuse loomisel tähelepanu nina tipus toimuvale õhu liikumisele (nt birma abhidhamma koolkonnas). Sama põhimõte esineb ka selgitustes. Kasiṇa harjutamise puhul tuleb keskenduda suletud silmadega enda ette, sinna, kus ilmneb särav kasiṇa nimitta ehk märk või kujund. Õige keskenduse korral ilmub meeles objektile omane nimitta umbes 10-100 cm kaugusele ette. Hingamise teadvustamise puhul on nimitta tavaliselt särav-kiirgav valge, kuldkollane vm värvi, kasiṇa puhul esmalt kasiṇa vastandvärvi, hiljem kasiṇa värvi. Keskendumismärgi suurus ja värv erinevad sõltuvalt inimesest, keskendusobjektist, objekti kaugusest (mida suurem on kasiṇa-maṇḍala ja harjutaja vaheline vahemaa, seda väiksem on meeles ilmnev kasiṇa-nimitta) jms. Kõik, kes keskendust õigesti harjutavad, saavutavad nimitta üsna kiiresti ning koos sellega ka kogemuspõhise teadmise, mida täpselt tähendab „tähelepanu keskendamine enda ette“. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Kümme kasinat (dasa kasiṇa)“.
[33] Sāmaññaphalasutta DN 2, Dvedhāvitakkasutta MN 19 jm.
[34] „khīṇā jāti, vusitaṁ brahmacariyaṁ, kataṁ karaṇīyaṁ, nāparaṁ itthattāyā ti pajānāti“. – Sāmaññaphalasutta DN 2.
[35] „Paññāsutta“ AN 9.25.
[36] Sāmaññaphalasutta DN 2.
[37] Sh „Soṇadaṇḍasutta“ DN 4, „Kūṭadantasutta“ DN 5, „Kūṭadantasutta“ DN 6, „Jāliyasutta“ DN 7 jpt.