Iha (taṇhā)

Ihast sünnib lein, ihast sünnib hirmu. 
Ihast vabanenul pole leina, kust siis hirm?^[1]

            Buddha õpetuses esineb motivatsiooniga seoses peamiselt kolm mõistet: iha, tahe ja soov.

1.

1. Iha (taṇhā) juhib dukkhasse ja liigitub Buddha õpetuses alati oskamatu alla. Ihaga sarnase tähendusväljaga terminiteks on naudingusoov (kāma-cchanda), kirg (rāga), rõõm (nandī), armastus (sineha, pema), janu (pipāsā), palavikulisus (pariḷāha), ahnus (maiste asjade järele) (gedha), vaimustus (mucchā) ja rippumine ehk kleepumine (maisete rõõmude küljes) (ajjhosāna).^[2]

2.    

2. Tahe ehk kavatsus (cetanā) võib olla kas oskuslik või oskamatu, sõltuvalt selle tekke põhjuseks olevast juurest (mūla). Ahnusest (lobha), vihast (dosa) ja pettekujutlusest (moha) võrsunud tahe on oskamatu ja nende kolme puudumisest (alobha, adosa, amoha) tekkinud tahe on oskuslik.

3.    

3. Soov (chanda) liigitub enamjaolt positiivseks peetava või oskusliku ja virgumist soodustava alla, kuid oskamatust juurest, nagu näiteks kirest (rāga) või armastusest (pema) võrsunud soov on samuti dukkha põhjustajaks.^[3]

Iha erinevad jaotused

„Koosretsiteerimise sutta“^[4] toob ära erinevad iha jaotused. Enim esinevad kolme iha (tisso taṇhā) kolm jaotust, milleks on:

 

            „Suures dukkha kogumiku suttas“ kinnitab Buddha, et kõik hädad, raskused ja vaen, alates peretülidest kuni riikide vaheliste sõdadeni välja, on iha vili.^[5] Buddha sõnul on dukkha tekke põhjuseks kolm iha (taṇhā):

(1)

1. 1. 1. naudinguiha (kāma-taṇhā),

      (1)  

      2. olemasoluiha (bhava-taṇhā) ja

      (2)  

      3. mitteolemasoluiha (vibhava-taṇhā),

            mis juhivad uutesse sündidesse ja millega kaasnevad pidevalt ilmnevad kirg ja nauding.

            Kui vabastada ennast ihadest, lakkavad ka tulvad (āsava) ning sünd ja surm (jātī-maraṇa-gāmino)^[6] ning saabub nibbaana ehk vaibumine (nibbāna) – kõikidest kannatustest (dukkha) vabanemine.^[7] Seejuures ei lakka ihad mitte nende rahuldamise, vaid neist järkjärgult loobumise, eemaldumise ja hülgamise teel. Seega on Buddha õpetuse kohaselt inimese enda (teadlik või mitteteadlik) valik: kas elada dukkhas ja kannatada või kannatustest vabaneda.

Naudinguiha (kāma-taṇhā) on lakkamatu iha kogeda kõigi kuue taju abil naudinguid (kāmā), mida pakuvad näiteks kaunis vaatepilt, isuäratav toit, meeldiv heli, kütkestav lõhn, nauditav puudutus või intellektuaalne filosofeerimine. Naudinguiha hõlmab ka klammerdumist mõttekontseptsioonidesse, sh uskumustesse, hoiakutesse, vaadetesse, väärtushinnangutesse, filosoofilistesse spekulatsioonidesse jms. Naudinguid pakuvad meelele armas ehk meelepärane nähtav vorm (manāpiyā rūpādi-visayā), kirglik soov (chanda-rāga), igasugune ahnus (sabbasmiṁ lobha), madal seksuaalne dhamma (methunā gāma-dhamma), kasulik (sünnis, hea) soov (hitacchanda) ja sõltumatu olemasolu (st vabadus valida naudingupõhine eluviis) (serī-bhāva).^[8] Iha kogeda naudinguid jõustab klammerdumist ja plekke ning juhib uue sünni madalamasse naudingute maailma (kāma-loka) ja uude kannatusse.^[9]

„Theerade värssides (paali)“ toodud tõdemus kinnitab samamoodi naudingute kannatuslikku loomust:^[10]

Naudingud [on] dukkha, Eraka!
Naudingud pole õnn, Eraka!
Kes naudinguid naudib,
see naudib dukkhat, Eraka!
Kes naudinguid ei naudi,
ei naudi ka dukkhat, Eraka!

Olemasoluiha (bhava-taṇhā) ehk uuestisünniiha rajaneb igavikulisel vaatel (sassata-diṭṭhi) ja minavaatel (atta-diṭṭhi) (pimedal, põhjendamatul usul), mille kohaselt eksisteerivad igavesti nii maailm kui ka aatman (attan, sansk ātman), mina (atta) või hing (jīva), mis peale keha surma edasi eksisteerivad ega hukku iialgi. Selline igavikuline vaade, mille kohaselt elavad inimesed (nt jumala tahte kohaselt) peale keha surma igavesti edasi, kas mõnes heas paigas (paradiis, jumalate maailmas vm) või halvas paigas (põrgus, nirajas vm), esineb pajudes usundites.

Olemasoluiha väljendub ihaluses sündida üha uuesti kas naudingute tasandil (kāma-bhūmi), vormi tasandil (rūpa-bhūmi) või vormita tasandil (arūpa-bhūmi).^[11] Lõputu ihade rahuldamise võidujooks ja ajutine rahuldustunde saavutamine loob uskumuse, et naudingud ei lõpe kunagi, misläbi iha olemasolu ja uuesti sündimise järele kas vormide või vormideta vallas vaid hoogustub. „Theerade värssides (paali)“ tõdeb arahant Abhayo Thero sama:^[12]

Vormi nähes ununeb teadlikkus,
[ja] tähelepanu pöördub armsale märgile;
teadvuse vallutab tunne,
ja sa kinnitud sellesse;
seeläbi tulvad suurenevad,
[ja] juhivad [uude] olemasollu.

„Moonutuste sutta“^[13] kohaselt ilmneb olemasoluiha allikaks oleva mitteteadmise (avijjā) kaudu kolm moonutust (vipallāsa), milleks on:

1.     tajumoonutus (saññā-vipallāsa),

2.     teadvuse moonutus (citta-vipallāsa),

3.     vaatemoonutus (diṭṭhi-vipallāsa).

Moonutused ei võimalda mõista ega näha nelja tõde ja tekitavad dukkhat põhjustavaid nelja valet vaadet, mille kohaselt usutakse, et:

1.     mittepüsiv (anicca) on püsiv (nicca),

2.     kannatus (dukkha) on õnn (sukha),

3.     minatu (anatta) on mina (attā),

4.     ilutu (asubha) on ilus (subha).

„Iha suttas“^[14] selgitab Buddha, et olemasoluiha on põhjuslikult tingitud  (idappaccayatā):

1.     Olemasoluiha põhjustav tingimus on mitteteadmine (avijjā)^[15].

1.     Mitteteadmine on põhjuslikult tingitud viiest takistusest (pañca nīvaraṇā), milleks on:
(1) naudingusoov (kāmacchanda), (2) kuritahtlikkus (byāpāda/vyāpāda), (3) laiskus ja loidus (thīnamiddha), (4) rahutus ja mure (uddhaccakukkucca), (5) kahtlus (vicikicchā).^[16]

2.     Viis takistust on põhjuslikult tingitud kolmest kannatusi toovast käitumisest (tiduccarita).^[17]

3.     Kolm kannatusi toovat käitumist on põhjuslikult tingitud puudulikust võimest ohjata võimeid (indriya asaṁvara).

4.     Puudulik võimete ohjamise võime on põhjuslikult tingitud mitteteadvustatud arusaamisest (asata sampajañña).

5.     Mitteteadvustatud arusaamise põhjuslikuks tingimuseks on mittearukas tähelepanu (ayoniso manasikāra).

6.     Mittearukas tähelepanu on põhjuslikult tingitud (usaldava ja aruka) usu puudumisest (assaddhiya).

7.     (Usaldava ja aruka) usu puudumise (assaddha) põhjuslikuks tingimuseks on mitteõige dhamma kuulamine (asaddhammassavana);

8.     Mitteõige dhamma kuulmise põhjuslikuks tingimuseks on suhtlemine ebatõelike meestega (asappurisasaṁseva).^[18]

Samamoodi on tingitud ka vabanemisteadmiste saavutamine (vijjāvimuttimpāha), mida ilmestab alljärgnev uue sünni ja vabanemisteadmiste saavutamise põhjusliku tingituse joonis.

 

 

Mitteolemasoluiha (vibhava-taṇhā [vi (eesliide) läbi + bhava olemasolu]) rajaneb lõpliku hävinemise vaatel (uccheda-diṭṭhi) ehk uskumusel, et on olemas vaid praegune elu, millele uut sündi ei järgne – surm on täielik ja lõplik hävinemine. Sestap tahetakse võtta elult kõik, mida võtta annab ja kogeda võimalikult palju erinevaid naudinguid. Selline mõtteviis ei toeta tarkuse, kõlbluse ja keskenduse arendamist ega soodusta ennast, teisi elusolendeid ning keskkonda kahjustavast käitumisest hoidumist.

Mitteolemasoluiha võib viia ka enesetapuni. Juhul, kui surm oleks tõesti lõplik, võiks valetamine, varastamine, tapmine jm kõlbetu ja dukkhattoov käitumine päädida tagajärgedest pääsemisega. Buddha õpetuse kohaselt tuleb aga igal olendil enda tegude viljad (kamma-vipāka) vastu võtta kas selles elus või järgmistes sündides ning lootus, et surm või enesetapp oleks lahendus, esindab Buddha õpetuses valet vaadet.
„Koosretsiteerimise sutta“^[19] toob ära ka iha kuuese jaotuse (cha taṇhākāyā), milleks on: 

1.    

1. vormiiha (rūpa-taṇhā) ehk ihalus nähtava vormi järele;

1.    

2. heliiha (sadda-taṇhā) – ihalus heliga seotud kogemuste järele;

3. 2.     lõhnaiha (gandha-taṇhā) – ihalus lõhnaga seotud kogemuse järele;

3.    

4. maitseiha (rasa-taṇhā) – ihalus maitsega seotud kogemuse järele;

4.    

5. puuteiha (phoṭṭhabba-taṇhā) – ihalus puudutustega seotud kogemuse järele;

5.    

6. dhammaiha (dhamma-taṇhā) – ihalus meelt erutavate ideede, mõttekonstruktsioonide, intellektuaalsete teadmiste jms seotud kogemuse järele.




 

„Iha suttas“^[20] loetleb Buddha 108 ihamoodustist (taṇhā-vicaritāni), millest 18 on seotud sisemise minavaatega (mina olen; ma olen selline… jne ) ja 18 välise minavaatega (ma olen seepärast, et; ma olen selline seepärast, et… jne). Kuna kõik 36 ihamoodustist on ilmnenud minevikus, ilmnevad olevikus ja saavad ilmnema tulevikus, moodustavad need kokku 108 erinevat liiki iha.

Abhidhamma jaotab 108 iha aga järgmiselt: 3-osaline iha jaotus korrutatakse 6-osalise tajuvõimetele vastavate ihade jaotusega, mis võrdub 18; see korrutatakse kahega – sisemise (ajjhattika) ja välimisega (bahiddha) – mis võrdub 36. See omakorda korrutatakse kolmega – minevikus, olevikus ja tulevikus kogetav.

1500 iha loetelu, mis on samuti toodud „Abhidhammakorvis“, on järgmine: üks teadvus (citta), 52 teadvustegurit (cetasika), 18 vormi valmimist (nipphanna-rūpa) ja 4 vormi tunnust (lakkhaṇa-rūpa, milleks on: upacāya-, santati-, jaratā- ja aniccatā-rūpa) moodustavad kokku 75 nāma ja rūpa aspekti. Need 75 aspekti eksisteerivad nii sisemiselt kui välimiselt, mis teeb kokku 150 aspekti; kuna kõik 150 aspekti on seotud kümne pleki (kilesa) esilekerkimisega, siis korrutades aspekti arv plekkide arvuga (150 x 10), mille on tulemuseks 1500.

Iha lakkab, kui lakkab iha põhjustaja, milleks on tunne (vedanā).^[21]

Iha saab ületada keha, kõne ja meele ohjamise kaudu, misläbi saavutatakse lõplik vaibumine:

Keha ma ohjasin,
kõnet ja meelt;
iha juure eemaldanud,
olen jahtunud, vaibunud.^[22]

Tahe elada õnnelikult, tervelt ja külluses põhjustab uue sünni

„Peene elu suttas“^[23] õpetab Buddha, et ka tahe elada õnnelikult, tervelt ja külluses loob kammat, mis põhjustab uue sünni.^[24] Pidevalt uueneva ihaga loodud olemasoluga kaasnevad kalduvus (anusaya)^[25] ja iha suurenemine soovitud tajukogemuste, olemise ja mitteolemise järele. Kõik ihaldusväärne, mis näib nauditav, armastusväärne ja õnnele viiv, loob klammerdumist, soovi sellest kinni hoida ja soovi selle kogemuse kordumise järele. Aga kuna kõik ilmnev on anicca, dukkha ja anatta, ei ole need võimelised pakkuma lõpplikku õnne ega täiuslikku rahulolu.

„Suures põhjuse suttas“^[26] selgitab Buddha, et tunne põhjustab iha (vedanaṁ paṭicca taṇhā), iha põhjustab otsingu (pariyesanā), otsing põhjustab vastuvõtmise (lābha), vastuvõtmine põhjustab eristamise (vinicchaya), eristamine põhjustab soovi ja kire (chanda-rāga), soov ja kirg põhjustavad rippumise/kleepumise (ajjhosāna), rippumine/kleepumine põhjustab omamise (pariggaha), omamine põhjustab saamahimu (macchariya), saamahimu põhjustab kaitsmise (ārakkha) ning kaitsmine omakorda põhjustab palju kurja ja oskamatust, milleks on kepi tõstmine, mõõga tõstmine, tülitsemine, vaidlemine, lahutav (ebakõla tekitav) kõnelemine (süüdistamine jms) ning laimu ja vale rääkimine (daṇḍādāna-satthādāna-kalaha-viggaha-vivāda-tuvaṁ-tuvaṁ-pesuñña-musā-vādā).

DUKKHA TEKKIMINE
tunne (vedana) ⬇︎
iha (taṇhā) ⬇︎
otsing (pariyesanā) ⬇︎
vastuvõtmine (lābha) ⬇︎
eristamine (vinicchaya) ⬇︎
soov ja kirg (chanda-rāga) ⬇︎
rippumine/kleepumine (ajjhosāna) ⬇︎
omamine (pariggaha) ⬇︎
saamahimu (macchariya) ⬇︎
kaitsmine (ārakkha) ⬇︎
palju kurja ja oskamatust: kepi tõstmine, mõõga tõstmine, tülitsemine, vaidlemine, lahutav (ebakõla tekitav) kõne ning laimu ja vale rääkimine (daṇḍādāna-satthādāna-kalaha-viggaha-vivāda-tuvaṁ-tuvaṁ-pesuñña-musā-vādā)
Allikas: Mahānidānasutta DN 15; Sama: Taṇhāmūlakasutta AN 9.23; Mahānidānasutta DN 15; Dasuttarasutta DN 34; Khuddakavatthuvibhaṅga Vb 17

 

Seni, kKuni meeles esinevad iha ja kirg, kogetakse dukkhat

„Bhadraka suttas“^[27] küsib Bhadraka Buddhalt, mis on dukkha tekkimine ja lakkamine. Buddha küsib aga Bhadraka’lt vastu, kas Uruvelakappas on inimesi, kelle hukkamine, vangistamine, trahvimine või süüdistamine põhjustaks talle leina, hala, valu, pahameelt ja ahastust, ning kas on neid, kelle hukkamine, vangistamine, trahvimine või süüdistamine ei põhjustaks talle leina, hala, valu, pahameelt ja ahastust. Bhadraka tõdeb seepeale, et tunneb tõepoolest erinevate inimeste puhul erinevaid tundeid. Kui seejärel küsib Buddha, millest see erinevus tuleneb, vastab Bhadraka, et nende inimeste suhtes, kelle hukkamine, vangistamine, trahvimine või süüdistamine ei põhjusta talle leina, hala, valu, pahameelt ja ahastust, ei ole tal soove ega kirge (chanda-rāga). Aga kelle suhtes esinevad tal soovid ja kirg, selle hukkamine, vangistamine, trahvimine või süüdistamine põhjustab talle leina, hala, valu, pahameelt ja ahastust. Sestap, kuni inimene tunneb iha ja kirge, kogeb ta ka dukkhat.

 

Iha ja vajadus ei ole sünonüümid

Virgumise teele asujal on oluline teha vahet oskamatul ihal ja oskuslikul vajadusel ning keskenduda viimasele. Vajadused on kasinad, kuid ihadel ei ole lõppu. Kui on küpsenud sügav mõistmine, et iha ongi dukkha allikas, on võimalik ihadest teadlikult loobuda ja need hüljata. Kuigi ihaga seotud meele kalduvused ja harjumused on tugevad ning ilmnevad suuremal või vähemal määral kuni lõpliku virgumiseni, on võimalik neid teadvustada ja jätkata teadlikku ihadest loobumise tee teostamist.

 

 

kammamūla	lobha		alobha
	dosa		adosa
	moha		amoha
	taṇhā                       cetanā                       chanda
vipāka	⬇︎ saṁsāra		⬇︎ nibbāna

 

 

 

 

Iha tekkimine	Iha lakkamine
Mitteteadmine (avijjā) kui vahetu teadmise puudumine neljast arija tõest põhjustab moodustised (saṁkhārā). ⬇︎ Moodustised (saṁkhāra) on tahtel (cetanā) põhinevad kehalised moodustised (kāyasaṁkhāra), sõnalised moodustised (vacīsaṁkhāra) ja teadvuse moodustised (cittasaṁkhāra). ⬇︎ Moodustised kui kamma loojad on tingimuseks, mis põhjustavad teadvuse (viññānaṁ). ⬇︎ Teadvus kui tingimus põhjustab omakorda nime ja vormi (meelelise ja ainelise) (nāma-rūpa) koosilmnemise. ⬇︎ Nimi ja vorm kui tingimus põhjustavad kuus ala (salāyatanaṁ). ⬇︎ Kuus ala on tingimus, mis põhjustab kokkupuute (phasso). ⬇︎ kokkupuude kui tingimus põhjustab tunde (vedanā). ⬇︎ Tunne kui tingimus põhjustab iha (taṇhā).	Kui puudub tunne, ei saa tekkida iha. ⇧   Kui puudub kokkupuude, ei saa tekkida tunnet. ⇧   Kui puuduvad kuus ala, ei saa tekkida kokkupuude. ⇧   Kui puudub nimi ja vorm, ei saa tekkida kuut ala . ⇧ Kui puudub teadvus, ei saa tekkida nimi ja vorm. ⇧   Kui puuduvad moodustised, ei saa tekkida teadvus. ⇧   Kui puudub mitteteadmine, ei saa tekkida moodustised.
Chachakkasutta MN 148; Upanisasutta SN 12.23

 

 

---

^[1] „taṇhāya jāyatī soko taṇhāya jāyatī bhayaṁ taṇhāya vippamuttassa natthi soko kuto bhayaṁ.“ – KN, Dhp 216.

^[2] Kāmasuttaniddesa Mnd 1.

^[3] Vt ka Indakhīlasutta SN 42.11.

^[4] Saṁgītisutta DN 33.

^[5] Mahādukkhakkhandhasutta MN 13.

^[6] Taṇhāsutta Iti 58 jpt.

^[7] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; Taṇhāpañhāsutta SN 38.10.

^[8] Dhammapāla, Vimānavatthu lk 11, ja Vimānavatthu-aṭṭhakathā lk 11.

^[9] Vt DVE, I osa, ptk „Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)“.

^[10]      “dukkhā kāmā eraka,
            na sukhā kāmā eraka;
            yo kāme kāmayati,
            dukkhaṁ so kāmayati eraka;
            yo kāme na kāmayati,
            dukkhaṁ so na kāmayati erakā”ti. – Erakattheragāthā Thag 1.93.

^[11] Saṁgītisutta DN 33; Dasuttarasutta DN 34.

^[12]       „rūpaṁ disvā sati muṭṭhā,
            piyaṁ nimittaṁ manasikaroto;
            sārattacitto vedeti,
            tañca ajjhosa tiṭṭhati;
            tassa vaḍḍhanti āsavā,
            bhavamūlopagāmino ti.“ – Abhayattheragāthā Thag 1.98.

^[13] „cattārome, bhikkhave, saññāvipallāsā cittavipallāsā diṭṭhi­vi­pallāsā. katame cattāro? anicce, bhikkhave, niccanti saññāvipallāso cittavipallāso diṭṭhi­vi­pallāso; dukkhe, bhikkhave, sukhanti saññāvipallāso cittavipallāso diṭṭhi­vi­pallāso; anattani, bhikkhave, attāti saññāvipallāso cittavipallāso diṭṭhi­vi­pallāso; asubhe, bhikkhave, subhanti saññāvipallāso cittavipallāso diṭṭhi­vi­pallāso.“ – Vipallāsasutta AN 4.49.

^[14] Taṇhāsutta AN 10.62.

^[15] Mitteteadmine (avijjā) tähendan nelja arija tõe mitteteadmist: „yaṁ kho, āvuso, dukkhe aññāṇaṁ, dukkhasamudaye aññāṇaṁ, dukkhanirodhe aññāṇaṁ, dukkhanirodhagāminiyā paṭipadāya aññāṇaṁ. ayaṁ vuccatāvuso, avijjā ti.“ – Avijjāpañhāsutta SN 38.9. Abhidhamma kohaselt lisandub neile neljale veel: (5) mineviku moodustiste ja alade (āyatana), (6) praeguse hetke moodustiste ja alade, (7) mineviku ja praeguse hetke moodustiste ning alade, ning (8) sõltuvusliku tekkimi (paṭiccasamuppāda), sh teo ja vilja seaduspära (kamma-vipāka = kamma-niyāma) – mitteteadmine. Vt täpsemalt ptk „Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)“, vt: Vibhaṁga, Dukanikkhepa Ds 2.3.2.

^[16] Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Dhamma vaatlemine viie takistuse kaudu (dhammānupassanā nīvaraṇa)“.

^[17] Igasugune kannatusi toov käitumine on idanenud kolmest oskamatust juurest (lobha, dosa, moha), mis pannakse toime (1) keha, (2) kõne ja (3) meele kaudu.

^[18] Tõelik mees (sappurisa) on tões püsiv buddhadhamma teostaja, kes sünnib kõikide olendite – nii (1) ema ja isa, (2) naise ja laste, (3) orjade, töötajate ja teenijate, (4) sõprade ja kaaslaste, (5) lahkunud esivanemate, (6) kuninga, (7) deevade ja (8) erakrändurite ning braahmanite hüvanguks, heaoluks ja õnneks. Ta on tark; elab kodus; on päeval kui öösel oma isa, ema ja esivanemate suhtes hoolikas ning austab neid dhammale vastavalt, meenutades pidevalt, mida nood on varasemalt tema heaks teinud; austab elukohata koduhüljanuid ja brahmalikku käitumist (anāgāre pabbajite, apace brahmacārayo); on usus kindel ja vaga; austab dhamma järgijaid; hea kuningale, deevadele, sugulastele ja sõpradele ning kõikidele elusolenditele; püsib vankumatult õiges dhammas (saddhamme suppatiṭṭhito); on vaba ihnusest ja liigub soodsasse maailma (sa lokaṁ bhajate sivan), vt Sappurisasutta AN 8.38 ja Dhammaññūsutta AN 7.68. Ta teeb bhikkhudele annetusi (dāna) ja on vägivallatu, ennast kontrolliv ja vaoshoitud (ahiṁsā saṁyamo damo), hoolitseb ema-isa eest (mātāpitūna upaṭṭhāna), hülgab maise (pabbajjā) ning teostab rahus brahmalikku käitumist (santāna brahm-acārina), vt Paṇḍitasutta AN 3.45.

^[19] Saṁgītisutta DN 33.

^[20] Taṇhāsutta AN 4.199.

^[21] Vt täpsemalt ptk „Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)“.

^[22]      "“kāyena saṁvutā āsiṁ,
            vācāya uda cetasā;
            samūlaṁ taṇhamabbuyha,
            sītibhūtāmhi nibbutā” ti – „Uttarātherīgāthā“ Thig 1.15.

^[23] Sukhumālasutta AN 3.39.

^[24] Vt DVE, I osa, ptk „Kolm moonutust (vipallāsa)“.

^[25] 7 kalduvust onon: (1) naudingukirele kalduvus (kāmarāgānusaya), (2) vastumeelsusele kalduvus (paṭighānusaya), (3) (spekulatiivsele) vaatele kalduvus (diṭṭhānusaya), (4) skeptilisele kahtlusele kalduvus (vicikicchānusaya), (5) uhkusele kalduvus (mānānusaya), (6) olemasolukirge kalduvus (bhavarāgānusaya) ja (7) mitteteadmisse kalduvus (avijjānusaya). – Paṭhamaanusayasutta AN 7.11, Saṁgītisutta DN 33 jt. Vt ka DVE, III osa, ptk „Mitteesilekerkinud oskuslike dhammade arendamise püüdlus“.

^[26] Mahānidānasutta DN 15. Sama: Taṇhāmūlakasutta AN 9.2;, Mahānidānasutta DN 15; Dasuttarasutta DN 34; Khuddakavatthuvibhaṅga Vb 17

^[27] Bhadrakasutta SN 42.11.