Buddha elu ja õpetuse müstifitseerimine
„Tipitakas“ toodud tekstidest (eriti just hilisematest) leiab mitmeid müstilisi lugusid sellest, kuidas Buddha kasutas üleloomulikke võimeid aitamaks inimestel mõista ja näha õiget dhammat. Samas keelas ta bhikkhudel nende võimete avaliku näitamise ilmikutele, et inimesed ei hakkaks tema õpetust järgima valel põhjusel.[1] Kuigi viiteid sarnaste ebatavaliste võimete avaldumise kohta esineb enamikes iidsetes joogaõpikutes, suhtuvad tänapäeva teadlased selliste võimete olemasollu kahtlevalt.
Umbes 500 aastat peale Buddha vaibumist tekkima hakanud mahaajaana koolkondade õpetused sisaldavad ohtralt müstilisi elemente, rituaale jms. Selline retoorika esindab lihtsameelset segadust ja puudulikku tervikõpetuse tundmist, mis esineb sageli koos sügavate ja vastuolusid täis ideedega tühjusest jm mahaajaanale omasest, hilisema päritoluga spekulatsioonidest ja filosoofilistest ideedest. Spekulatiivne mõtlemine ja filosofeerimine on kui pimedas ja suletud, asju täis kuhjatud toas käsikaudu, kobamisi ringi liikumine, ettejuhtuvate asjade kompimine, nende otsa koperdamine, kukkumine ja haiget saamine.
Buddha autentset dhammat on rohkem kui 2000 aasta jooksul pidevalt kohandatud, muudetud ja püütud „edasi arendada“, millele on mõnikord isegi lisatud klausel, et see dharma peab jääma muutumatuks. Varasemad mahaajaana õpetajad (laamad jt) on loonud loendamatul hulgal keerulisi meetodeid ja „salaõpetusi“, mis on pandud Buddha suhu, kuid millel pole ajaloolise Buddha Gootamaga mingit seost ning mis ei vii virgumisele. Arahant Nāgita Thera tõdes samuti:
Mujal on palju muid õpetusi,
[kuid] need teed ei vii nibbaanasse nagu see [kaheksaosaline tee],
sest Ülim ise juhendab sanghat,
Õpetaja näitab oma peopesasid.[2]
Buddha polnud müstik, vaid „avatud kätega“ Õpetaja, kes ei andnud ühtegi salajast õpetust. [3]Erinevalt tol ajal levinud tavast ei oodanud Buddha oma elu lõpuni, et anda edasi lähimatele õpilastele kõige olulisemad õpetused. Buddha õpetus ei peida midagi ega sisalda ainsatki salaõpetust, Ülima õpetatud dhamma on kõikidele avatud nagu peopesal.
Lootes õppimise ja praktika abil hakata valdama mingit salajast, ainult õpetajalt-õpilasele antavat meetodit, loob järgija endas pimeda usu ja tema praktika eesmärki hakkab juhtima vaid soov saavutada mingi müstiline võime või „kiire“ virgumine. Sellised õpetajad looritavad oma teod ja õpetused enamasti salapärasusega ja hullutavad inimesi tekstidega, mis pole Buddha antud, ning lubadustega, mis ei vii virgumisele. Sektantlikud „salaõpetuse“ õpetajad on keelanud oma õpetuse ja tekstide jagamise ja avalikustamise, põhjendades seda erineval moel ja ähvardades keelust üleastujaid suurte kannatustega – ja seda kõike vägivallatuse ning kõikidest kannatustest vabanemise õpetuse sildi all. Selline tekstide salastamine ja hirmutamine oli tol ajal paratamatu, kuna Buddha nime alt autentse dhammaga kooskõlas mitteolevate spekulatsioonide õpetamine oleks leidnud nii virgunud arahantide kui ka Ülima Arija antud algupärase dhamma järgijate poolt kohese resoluutse ja avaliku hukkamõistu.
Mahaajaana ja vadžrajaana (peamiselt tiibeti) koolkonna sektid on hilisema tekkega ja olid juba väljakujunemise ajal jõudsalt segunenud kohalikust kultuurist pärit õpetuste, uskumuste ja jumalausunditega, millest osasid nimetas Buddha valeks vaateks.[4] Osad sektantlikud tiibeti õpetused sisaldavad ka füüsilist vägivalda, kägistamist jms, mistõttu on Tiibeti eksiilvalitsuse juht ja vaimne liider dalai-laama tunnistanud need (sh ka osad tema enda koolkonnaga seotud praktikad) valeks õpetuseks. Teised jälle kinnitavad, et on olemas meele „tõeline loomus“, mis ongi „tõeline mina“ ja selle mõistmiseks kasutatakse erinevaid keskendusharjutusi jt tehnikaid. Buddha originaalõpetuse kohaselt on ka see vale vaade.
Sellised eksitused uutes õpetuses ehk dharmades on mõistetavad. Mahaajaana sai alguse küll Indiast, kuid ei suutnud seal areneda, kuna kohalikud teadsid, et mahaajaana suutrad ja õpetused ei pärinenud Virgunult endilt, vaid olid Buddha suhu pandud. Selline nähtus ei olnud tolle aja kõrgelt vaimses Indias ei austuse vääriline ega elujõuline. Võtta Virgunu õpetus, muuta seda mittevirgunu poolt ja hakata seda siis järgima ja edasi õpetama nagu Virgunu enda antud virgumisõpetust, oli tolle aja Indias mõeldamatu ja naeruväärne. Aga Indiast väljapool (Hiinas, Jaapanis jm) sellekohane teadmine tollal puudus ning mahaajaana uus õpetus võeti vastu nagu autentne Buddha dhamma.
Mahaajaanat iseloomustab pidevalt uute dharmade ja suutrate väljamõtlemine ning nende võrdsustamine Buddha autentse õpetusega. Kuna uute tekstide ja rituaalide kasutuselevõtt on läbi ajaloo olnud seotud ka ilmikute, rahastajate jt huvigruppide ootustele vastutulekuga (nt säilitada kultuurispetsiifilised uskumused ja rahvapärimusest tuntumad õpetused, kaasata kohalikud kombed ja rituaalid, säilitada mõjuvõim jms), muutus mahaajaana Indiast väljaspool asuva lihtrahva seas kiiresti populaarseks. Et erineda Buddha loodud sanghast, hakkas uus mahaajaana sekt Buddha keelule vaatamata tõlkima Buddha dhammat sanskriti keelde. Sellest sai alguse järjest kasvav segadus arusaamises, mis on algne virgumisõpetus ja mis hilisem juurdekirjutis.
Kuigi paali keel ja sanskriti keel on sarnased, ei tulene paali keel sanskriti keelest. Kuna sanskriti keel oli peamiselt veedade keel, siis paljude sõnade tähendusväljad neis keeltes ei kattu. Näiteks, sanskritikeelne termin nirvaana (nirvāṇa) tähendab enamasti ühinemist jumala või kõiksusega, paalikeelne termin nibbaana (nibbāna) aga vaibumist, mis ei ole seotud ühegi jumalaga ega kõiksusega ühinemisega. Kuigi eesmärk – uute sündide ehk sansaara rattast vabanemine – on Buddha õpetuses ja ka mõnedes usundites sama, on selleni jõudmise tingimused ja teed väga erinevad. Buddha õpetuses saavutatakse nibbaana ehk vaibumine džhaanade arendamisega saavutatud teadmiste läbi, mis päädib olemasolu vahetu nägemise ja mõistmisega ning sellest tulenevalt iha lakkamisega, mis omakorda päädib sansaaras ringlemise lõppemisega. Hindu filosoofias aga tähendab nirvaana traditsioonist sõltuvalt kas aatmani (tõelise ja igikestva „mina“) ühinemist jumaliku Brahma’ga või selle identiteedi realiseerimist. Džainismis esindab nirvaana hinge vabastamist karmalisest sidemest ja seeläbi uute sündide rattast vabanemist.
Soov vältida terminoloogilisi segadusi ning selgelt eristuda veedade kirjanduse sisust ja vormist, võis olla üheks põhjuseks, miks Buddha keelas oma õpetuse tõlkimise sanskriti keelde ja nimetas „Vinayapiṭaka’s“ tema antud õpetuse tõlkimist sanskriti keelde rumalaks käitumiseks ja eksimuseks.[5] Autentse õpetuse segamine veedadest ja erinevatest usunditest laenatud müstiliste ja ebamaiste ideede ja eesmärkidega on paratamatult põhjustanud üsna suure segaduse ning koolkondade vahelised erinevad nägemused dhammast ja selle teostamisest. Seda segadust on suurendanud veelgi Buddha õpetuse valikuline ja süsteemitu sanskriti keelde tõlkimine ning tõlgetes esinevad tõlkijate poolsed loomingulised muudatused.
Aastasadu peale Buddha surma, peale uute koolkondade esilekerkimist, hakkasid kohalikud mahaajaana õpetajad ise uusi tekste ja suutraid välja mõtlema ning kirja panema. Nii leidis ka mahaajaana koolkonna poolt väljaarendatud uus bodhisattva ideaal kindla koha uutes suutrates ning segadus Buddha algõpetuse ja hilisemal ajal väljamõeldud tekstide osas suurenes iga uue suutraga. Mahaajaana liikumist iseloomustabki segane kosmoloogia, keeruline ja müstiline rituaalsus ja vastukäivad õpetused, mida püütakse selgitada ja ületada paljude selgituste ja nende selgituste selgituste abil. Samas on olemas ka hilisema päritoluga suutraid, mis sobivad kokku Buddha algõpetusega, kuid arvestades asjaolu, et need ei vasta tõele (nt on tõepärasuse ja autentse mulje loomiseks pandud tekst Buddha suhu, mis on sisuliselt valetamine), on Buddha loodud algne sangha ehk theeravaada need tekstid kõrvale jätnud ning jäänud vaid Virgunu enda poolt antud algõpetuste juurde.
Samas leidub ka osades paalikeelsetes tekstides viiteid hilisematele juurdekirjutustele, mis võivad pärinevad virgumata bhikkhude püüdest ülistada Buddhat. Selle üheks näiteks on „Imelise-erakordse suttas“[6] toodud Buddha kirjeldused. Suttas kirjeldab Ānanda, milliseid on Ülima imelised erakordsed dhammad (bhagavata acchariya abbhuta-dhamma) ehk omadused, alljärgnevalt.
1. Teadvustatud arusaamises ilmneb bodhisatta keha Tusita’s [Õndsa rõõmu taevases maailmas] (sato sampajāno, ānanda, bodhisatto tusitaṁ kāyaṁ upapajjī).
1. Teadvustatud arusaamises püsib (aṭṭhāsī) bodhisatta keha Tusita’s.
2. Kogu eluaja (yāvatāyukaṁ) jääb bodhisatta keha Tusitasse.
3. Teadvustatud arusaamises lahkub bodhisatta Tusita taevast ema üsasse.
4. Tusita taevast lahkudes ema üsasse täitub nii see maailm, kui ka deevade, maarade (māra), brahmade (brahmā), erakrändurite (samaṇa), braahmanite (brāhmaṇiyā), rahvaste (pajā), deevade ja inimeste (deva-manussā) maailm piiritu valgusega (appamāṇo uḷāro obhāso). Kümnetuhandeline maailmasüsteem rappub, väriseb ja vappub ning mõõtmatu vägev hiilgus, mis ületab jumalate jumaliku sära, täidab maailma.
5. Tajudes bodhisatta sündi, lähenevad emale neljast ilmakaarest neli deeva poega (devaputtā ehk noort jumalust), et kaitsta ema ja bodhisattat inimese, mitteinimese või ükskõik kelle kahjustava kavatsuse eest.
6. Kui virgumisolend on ema üsas eostunud, muutub bodhisatta ema (bodhisatta-mātā) loomulikul moel kõlbeliseks. Ta hoidub (1) elu hävitamisest (viratā pāṇāti-pātā), (2) mitteantu võtmisest (adinnā-dānā), (3) naudinguid pakkuvast valest käitumisest (kāmesu-micchā-cārā), (4) vale rääkimisest (musā-vādā) ja (5) joovastavatest ainetest ja jookidest (surā-meraya-majja-pamādaṭṭhānā).[7]
7. Kui virgumisolend on ema üsas, ei tunne bodhisatta ema enam meeste suhtes iha ja teda ei saa kahjustada ega rüvetada ükski naudinguhimuline mees.
8. Kui virgumisolend on ema üsas, kogeb ema viit naudingunööri (pañca kāma-guṇāna).[8]
9. Ema üsas olles ei häiri bodhisatta ema miski, ta on õnnelik ega kannata kehalise väsimuse all. Virgumisolendi kõik kehaosad ning nendega seotud võimed on täiuslikud (ahīnindriya).
10. Peale bodhisatta sündi sureb tema ema 7 päeva pärast ja sünnib uuesti Tusita taevas.
12. Teised emad sünnitavad istudes või lamades, kuid bodhisatta ema sünnitab ainult püsti seistes.
13. Kui bodhisatta väljub üsast, ei võta teda esimesena vastu mitte inimesed, vaid deevad.
14. Enne kui bodhisatta väljumisel üsast puudutavad tema jalad maapinda, võtavad virgumisolendi vastu neli deevat, asetavad ta ema ette ja lausuvad: „Rõõmustage, oo kuninganna, Teile suursugune poeg on sündinud!”
15. Sündides väljub bodhisatta üsast puhtana veest, limast, verest jm ebapuhtusest, mille põhjuseks on nii bodhisatta enda kui tema ema puhtus (ubhinnaṁ suddhattā).
16. Kui bodhisatta on üsast väljunud, ilmuvad taevast kaks veejuga, üks soe ja teine jahe, et virgumisolend ja tema ema saaksid kümmelda.
17. Peale sündimist seisab bodhisatta kindalt maapinnal, pöördub näoga põhja, astub 7 sammu, samal ajal valge päikesevarjuga kaetuna, ja teavitab: „Kõrgeim ma olen maailmas, parim ma olen maailmas, suurepäraseim ma olen maailmas. See on minu viimane sünd, ei ole enam uut olemasollu [tulemist]“[9]
18. Tusita taevast lahkudes ema üsasse täitub nii see maailm, kui ka deevade, maarade (māra), brahmade (brahmā), erakrändurite (samaṇa), braahmanite (brāhmaṇiyā), rahvaste, deevade ja inimeste maailm piiritu valgusega (appamāṇo uḷāro obhāso). Kümnetuhandeline maailmasüsteem rappub, väriseb ja vappub ning mõõtmatu vägev hiilgus, mis ületas deevade deevaliku sära, täidab maailma.
Eeltoodud loetelule järgneb samas suttas Buddha õpetusele juba tavapärasem bhagavā omaduste loetelu:
20. Tathāgata on mõistnud [nägemise teel] tunde tekkimist, tunde esinemist ja tunde lakkamist (tathāgatassa viditā vedanā uppajjanti, viditā upaṭṭhahanti, viditā abbhatthaṁ gacchanti).
21. Tathāgata on mõistnud taju (saññā) tekkimist, taju esinemist ja taju lakkamist.
22. Tathāgata on mõistnud mõtte (vitakkā) tekkimist, mõtte esinemist ja mõtte lakkamist.
Põhjuseid, miks sel ajal Buddhaga seonduvat müstifitseeriti, võis olla mitmeid. Üheks põhjuseks oli ilmselgelt soov ülistada oma õpetajat. Tähelepanuta ei saa jätta ka fakti, et Buddha ise rääkis erinevatest olemasoluvaldadest, sh deevadest ja peetadest, üleloomulikest võimetest jms. See aga, et vastsündinu on kuiv ja puhas ning hakkab koheselt kõndima ja rääkima, ei ole kindlasti tavapärane ning esindab pigem mütoloogilist mõtlemist. Ka hilisemate kommentaatorite[10] arvates on bodhisatta sünniga kirjeldatud imed ja müstilised juhtumid pigem sümboolse tähendusega. Näiteks, kohe peale sündi maapeal seismine võiks sümboliseerida nelja üleloomuliku aluse (iddhi-pāda) saavutamist, põhja poole vaatamine – rahva soosingu võitmist, seitsme sammu astumine – seitset virgumisosa (bojjhaṁga), tema
kohal olev vari – vabanemist, ringivaatamine – avastatavaid teadmisi, kartmatus – dhammaratta pöörlema panemist, viimase sünni teatamine – tema arahantiks saamist jne.
Müstifitseerimise põhjuseid võib olla teisigi, kuid neil kõigil on mängida oma roll Buddha õpetuse XXI sajandisse jõudmisega. Buddha kinnitas korduvalt, et tema õpetust ei tuleks pimesi uskuda. Ta manitses bhikkhusid küll mitte järgima teiste õpetajate õpetusi ja järgima vaid tema, Tathaagata antud dhammat, kuid samas kutsus üles tegema seda arukalt. Bhikkhu peab kuuldud dhammat analüüsima, selle üle mõtlustama ja testima, kas antud dhamma igapäeva elus ka paika peab ning on teiste tarkade poolt heaks kiidetud. Alles siis kui on kindel, et tegemist on Buddha enda antud õige õpetusega, et see peab igapäeva elus paika ja on kasulik nii mulle, talle kui ka kõikidele elusolenditele, tuleks hakata seda dhammat ka sihikindlalt ja järjepidevalt teostama.[11] Bhikkhud mitte ainult ei pea teadma dhammat, vaid teostavad dhammat eesmärgiga „saada dhammaks“[12].
Buddha ei olnud jumal (deva), taevamuusik (gandhabba)[13] ega vaimolend (yakkha),[14] vaid see, kellest sai iseenda püüdluste läbi Mõistnu (buddha).[15] Ta väsis ja tundis samamoodi kehalist valu nagu kõik teised olendid siin planeedil.[16]
Kui enamike suttantas ehk suttade kogus esinevate tekstide kohaselt ei erine Buddha väliselt millegi poolest teistest bhikkhudest[17], siis üksikutes tekstides[18] mainitud 32 suurmehe tunnust (mahā-purisa-lakkhaṇā) loovad aga Buddhast tavapärasest erineva pildi. Lugu sellest, kuidas joogi Asita tuleb lossi vaatama vastsündinut ja märkab lapsel erinevaid suurmehe märke, kinnitab, et 32 suurmehe tunnuse doktriini puhul on tegemist Buddha sünnist varasema õpetusega.[19] Ühtegi brahmanistlikku ega teist varasemat teksti, mis suurmehe tunnuste loetelu sisaldaks või neid kirjeldaks, aga säilinud ei ole.
Kuna „Tunnuste suttas“[20] toodud nähtavad ja nähtamatud tunnused (lakkhaṇā) sümboliseerivad varasemas elus tehtud tegude vilju (kamma-vipāka), on need ühelt poolt heaks näiteks teo ja vilja seaduspära toimimisest ning teisalt on selles elus oskusliku käitumise suunisteks. Näiteks suttas on toodud, et Buddha elas varasemates olemasoludes inimesena oskuslike dhammade (kusalesu dhammesu) kohaselt, milleks on keha, kõne ja meele tasandil hea käitumine (kāya-, vacī- mano-sucarita), daana jagamine (dāna-saṁvibhāge), kõlbluse järgimine (sīla-samādāne), täiskuu päeva (uposatha) pühitsemine, ema ja isa austamine, erakrändurite-braahmanite (samaṇa-brāhmaṇā) austamine, pere vanimate austamine ja nende eest hoolitsemine jms. Tänu varasemas elus oskuslike dhammade järgimisele sündis ta peale keha surma deevade vallas ja hiljem õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ) „hästi toetatud jalaga“, mis on suurmehe esimene märk ja tähendab, et kõndides „…ta asetas jala ühtlaselt maapinnale, tõstis seda ühtlaselt ja puudutas maad kogu tallaga.“[21] Samamoodi viitavad selgituste kohaselt kõik teised suurmehe tunnused mingile varasemas elus teostatud oskuslikule dhammale. Koos eelnimetatuga esineb suttas kokku 32 suurmehe tunnust (mahā-purisa-lakkhaṇā), milleks on: (1) hästi toetatud jalg (su-ppatiṭṭhita-pāda); (2) jalataldadel ratas tuhande kodara, velje ja rummuga, igati täiuslik ja kõik hästi paigutunud (heṭṭhā-pāda-talesu cakkāni jātāni honti sahassārāni sanemikāni sanābhikāni sabbā-kāra-paripūrāni); (3) pikk kand (āyata-paṇhi); (4) pikad sõrmed ja varbad (dīgh-aṁguli); (5) pehmed, õrnad käed ja jalad (muduta-luna-hattha-pāda); (6) võrgutaolised (st painduvad) käed ja jalad (jāla-hattha-pāda); (7) pahkluu jalalaba keskosas (us-saṁkha-pāda); (8) antiloobi (st sirged, nõtked) jalad (eṇi-jaṁgha); (9) seistes saab ta keha painutamata mõlema käega põlvi puudutada ja hõõruda (ṭhitakova anonamanto ubhohi pāṇitalehi jaṇṇukāni parimasati parimajjati); (10) tema meesorganid on varjatud ehk kaetud (kosohita-vattha-guyha) (eesnahk katab suguti pea?); (11) tal on kuldne või pronksine jume, kauni metalse läikega nahk (suvaṇṇa-vaṇṇo hoti kañcana-sannibha-t-taco); (12) tema nahk on sile, nii sile, et tolm ja mustus kehale ei kleepu (sukhu-mac-chavi hoti, sukhu-mattā chaviyā rajo-jallaṁ kāye na upalimpati); (13) tal on üks karv ühe karvanääpsu kohta (ekeka-lomo hoti, ekekāni lomāni lomakūpesu jātāni); (14) tema juuksed tõusevad (juure kohast) üles, tema juuksed on sinakas-mustad ehk mustjas-lillad, sarnased silmavärvile, ja paremale pöörduvad (juba) sünnist (st karva juurest sirgelt välja kasvavad ja seejärel päripäeva pöörduvad lokid) (uddh-agga-lomo hoti, uddh-aggāni lomāni jātāni nīlāni añjana-vaṇṇāni kuṇḍalā-vaṭṭāni dakkhiṇā-vaṭṭaka-jātāni); (15) tal on brahmalikult sirge rühiga ihu (brahm-uju-gatta); (16) tal on seitse kumerust (satt-ussada) (kätel, jalgadel, õla otstes ja selja ülaosas); (17) tal on lõvi (st tugeva, jõulise) rinnakuga keha (sīha-pubbaddha-kāya); (18) vaotu õlgadevahe (cit-antaraṁsa); (19) tema proportsioonidel on banjanipuu sümmeetria: keha pikkus on võrdne käte ulatusega ja käte ulatus on võrdne keha pikkusega (nigrodha-parimaṇḍalo hoti, yāva-ta-kvassa kāyo tāva-ta-kvassa byāmo yāva-ta-kvassa byāmo tāva-ta-kvassa kāyo); (20) tal on võrdsete kumerustega kogumikud ehk kehaosad (ühtlaselt ümarad õlad jne, st täiuslikult harmoonilised kehaproportsioonid, mis sageli kajastuvad ka kujutavas kunstis) (sama-vaṭṭa-k-khandha); (21) tema maitse(meel) on ülimalt taevalik (ras-agga-saggī); (22) tal on lõvi (st tugev, jõuline) lõug (sīha-hanu); (23) tal on nelikümmend hammast (cattālīsa-danta); (24) tal on võrdsed (ühtlased) hambad (sama-danta); (25) tal on mittehõredad (st suurte vahedeta, ühtlaselt tihedad) hambad (aviraḷa-danta); (26) tema (silma)hambad on läikivad (st säravvalged) (susukka-dāṭha); (27) tal on pikk keel (pahūta-jivhā); (28) tal on nagu brahmal karavīka linnu (käo?) hääl (st selge, kõlav, meloodiline ja kaugele kaikuv) (brahma-s-saro hoti karavīka-bhāṇī); (29) tal on ülimalt sinised (sügav-sinised või tumesinised?) silmad (abhi-nīla-netta); (30) tal on lehma (st pikad ja mustad) ripsmed (go-pakhuma); (31) tal on karvatups kulmude vahel, valge ja pehme kui puuvill (uṇṇā bhamukantare jātā hoti, odātā mudutūlasannibhā); ning (32) tema pea on nagu turban (turbani kujuline?) (uṇhīsa-sīsa). „Mahāpadāna sutta“[22] kohaselt on samad suurmehe tunnused esinenud ka kõikidel eelnevatel buddhadel.
Fakt, et suurmehe märke (mahā-purisa-lakkhaṇāni) on mainitud mitmes suttas,[23] lubab oletada, et selline õpetus oli tõepoolest tol ajal olemas. Samas, kuna nii Pukkusāti[24] kui kuningas Ajātasattu[25] juhtumid viitavad sellele, et Buddha nägi välja oluliselt maisem – ehk nagu iga teine bhikkhu – , siis usuvad osad budoloogid, et 32 suurmehe tunnuseid kirjeldav „Tunnuste sutta“ võib olla hilisema päritoluga, seotud ilmselt Buddhale eelnenud brahmanistlikus, hinduistlikus, jooga vm traditsioonis esineva õpetusega ning esindab soovi kujutada Buddhat vastavalt tol ajal Indias valitsenud ülima õpetaja ideaalile.
Kuigi Buddha võis olla „Tunnuste suttas“ toodud suurmehe tunnuste kirjeldustest teadlik, lükkab tema õpetus füüsiliste näitajate alusel kellegi suurmeheks tunnistamise ümber. Kui Sāriputta küsis Buddhalt:
Räägitakse: „suurmees“, „suurmees“. Kuid, bhante, mis teeb suurmeheks?,
vastas Buddha:
[Kes on] vabanenud teadvusega, Sāriputta, – tema kohta öeldakse: „suurmees“;
[kes on] mittevabanenud teadvusega – [tema kohta] öeldakse: „mitte-suurmees“.[26]
Sutta nimega „Keskel“[27] toob ära, et suurmees on see, kes teab mõlemat otsa, kes ei ole keskele kinni jäänud ja on pääsenud õmbleja (sibbinī) käest.[28] kokkupuude (phassa) on üks ots, kokkupuute tekkimine (phassa-samudaya) on teine ots, kokkupuute lakkamine on (phassa-nirodha) on keskel. Samamoodi, minevik on üks ots, tulevik on teine ots ja olevik keskel. Samamoodi, nimi (nāma) on üks ots, vorm (rūpa) on teine ots ja teadvus (viññāṇa) on keskel. Samamoodi, kuus sisemist ala (cha ajjhattikāni āyatanāni) on üks ots, kuus välimist ala (cha bāhirāni āyatanāni) on teine ots ja taju (viññāṇa) on keskel. Samamoodi, kehapõhine [vaade] (sakkāya) on üks ots, kehapõhise [vaate] tekkimine (sakkāya-samudaya) on teine ots ja kehapõhise [vaate] lakkamine (sakkāya-nirodha) on keskel. Õmblejaks on aga iha (taṇhā), mis koob või õmbleb kokku olendi sünni ühes või teises olemasolus. Selle dhamma teadmise ja nägemise läbi lakkab dukkha.
Kõiki koolkondi iseloomustavad rohkem või vähem müstilised ja mütoloogilised lood. Mahaajaana väidab, et mahāyāna sūtra’d pandi kirja Buddha eluajal. Suutrad olla säilinud merealuses draakonite maailmas, kust Nāgārjuna need leidis 500 aastat hiljem. Zen väidab, et esoteeriline suuline edasiandmine väljaspool pühakirju pärineb otse Mahā Kassapa’lt, mida sümboliseerib Mahā Kassapa naeratus, kui Buddha lootost käes hoidis. Ka osad theeravaada selgituste autorid uskusid, et abhidhamma oli seitsmenda vassa ajal Tāvatiṁsa taevas Buddha enda poolt õpetatud ja selgitatud. Sellised müüdid peegeldavad tolle aja sügavalt usklike dhamma järgijate pühendunud suhtumist ning veendumusi ja pakuvad ajaloo seisukohast olulist ainest tolle ajajärgu ja eluolu uurimiseks, kuid ajaloolise tõe seisukohast ei vääri need tõsist kaalumist.
Minevik näitab veenvalt, kuidas ratsionaalne mõistus ja kogemuspõhised teadmised ületavad pimeda usu ning hülgavad oma aja äraelanud müüdid ja neil põhinevad väärad õpetused. Kuigi Buddha ja tema eluloo hilisemal müstifitseerimisel on pigem kultuurispetsiifiline kui dhammapõhine väärtus, ei välista need teineteist, vaid täiendavad.
[1] Kevaṭṭasutta DN 11 jt.
[2] „ito bahiddhā puthu aññavādinaṁ,
maggo na nibbānagamo yathā ayaṁ;
itissu saṅghaṁ bhagavānusāsati,
satthā sayaṁ pāṇitaleva dassayan”ti. (Arahant Nāgita) – Nāgitattheragāthā Thag 1.86.
[3] Gilānasutta SN 47.9.
[4] Vt Brahmajālasutta DN 1.
[5] „Khuddakavatthukkhandhaka“ Kd 15. Cūḷavaggapāḷi, „Khuddakavatthukkhandhaka“, Vin lk 193-194.
[6] Acchariyaabbhutasutta MN 123.
[7] Sõna-sõnaline tõlge: alkoholist, veinist ja rummist [tekkivast] hooletusest hoidumine.
[8] Viie taju poolt kogetavad naudingud on silmateadvusest [tekkinud] vorm (cakkhuviññeyyā rūpā), kõrvateadvusest [tekkinud] heli, ninateadvusest [tekkinud] lõhn, keeleteadvusest [tekkinud] maitse, kehateadvusest [tekkinud] puude (kombatav objekt) – mis on sümpaatne (iṭṭhā), meeldiv (kantā), meelepärane (manāpā), armsa vormiga (piyarūpā), naudingut tekitav (kāmūpasaṁhitā) ja ahvatlev (rajanīyā). – Tevijjasutta DN 13; vt ka Māgaṇḍiyasutta MN 75.
[9] „aggo-ham-asmi lokassa, jeṭṭho-ham-asmi lokassa, seṭṭho-ham-asmi lokassa. ayamantimā jāti, natthi dāni punabbhavo ti.“ – Acchariyaabbhutasutta MN 123.
[10] DA.ii.439.
[11] Kesamuttisutta [Kālāmasutta] AN 3.65.
[12] „Aggaññasutta“ DN 27.
[13] Cātummahārājika vallas elavad mütoloogilised linnu kehaga pool-jumalad, taevamuusikud.
[14] Inimeste maailmas elavad mitteinimesed (amanussa), vt ptk „Deevade maailm (deva-loka)“.
[15] „Doṇa[loka]sutta“ AN 4.36.
[16] „Nandakasutta“ AN 9.4, Mahāparinibbānasutta DN 16 jt.
[17] „Dhātuvibhaṁgasutta“ MN 140, Sāmaññaphalasutta DN 2, Upakkilesasutta MN 128 jt.
[18] Lakkhaṇasutta DN 30, Mahāpadānasutta DN 14 ja „Brahmāyusutta“ MN 91.
[19] Vt DVE, I osa, ptk „Ennustaja Asita“.
[20] Lakkhaṇasutta DN 30; vt ka „Brahmāyusutta“ MN 91.
[21] „samaṁ pādaṁ bhūmiyaṁ nikkhipati, samaṁ uddharati, samaṁ sabbāvantehi pādatalehi bhūmiṁ phusati.“ – Lakkhaṇasutta DN 30.
[22] Mahāpadānasutta DN 14.
[23] Näiteks „Ambaṭṭhasutta“ DN 3, „Soṇadaṇḍasutta“ DN 4, „Brahmāyusutta“ MN 91, „Tikaṇṇasutta“ AN 3.58 jt.
[24] „Dhātuvibhaṁgasutta“ MN 140.
[25] Sāmaññaphalasutta DN 2.
[26] „mahāpuriso, mahāpuriso’ti, bhante, vuccati. kittāvatā nu kho, bhante, mahāpuriso hotī ti? vimuttacittattā khvāhaṁ, sāriputta, ‘mahāpuriso’ti vadāmi. avimuttacittattā ‘no mahāpuriso’ti vadāmi.” – „Mahāpurisasutta“ SN 47.11. Teadvuse vabanemine tekib kas džhaana ja nelja brahmavihaara arendamise ajal plekkidest vabanenud meeles või arahanti tulvadest vabanenud ja keskendunud, maistületavas (lokuttara) meeleseisundis ning seotud arahanti viljale (arahatta-phala) omaste teadmistega. Vt DVE, III osa, ptk „Vabanemine (vimutti, vimokkha)“.
[27] Majjhesutta AN 6.61.
[28] „yo ubhonte viditvāna, majjhe mantā na lippati.“ – Majjhesutta AN 6.61.