Bodhisatta õpetajad

„[Arija] otsingu suttas“^[1] kirjeldab Buddha, kuidas peale kodust lahkumist läks ta tol ajal tuntud joogi ja õpetaja Āḷāra Kālāma juurde ning lausus: „Ma soovin, sõber Kālāma, selles dhammavinaya ja brahmalikus käitumises elada“.^[2] Āḷāra Kālāma kinnitas, tema õpetus on targa poolt lihtsalt mõistetav ja teostatav ning nõustus. Siddhattha teostas peagi Kālāma õpetuse ja nagu ka paljud teised Kālāma õpilased, saavutas mittemillegi valla taju (ākiñcaññāyatana-saññā) ning teatas: „Ma tean [ja] näen!“ (jānāmi passāmī). Kālāma selgitas, et Siddhattha oli saavutanud mittemillegi (st kolmanda vormita) valla taju läbi iseenda usu (saddhā), energia (vīriyaṁ), teadlikkuse (sati), keskenduse (samādhi) ja tarkuse (paññā). Kuna Siddhattha oli ka Kālāma õpetuse täiuslikult teostanud, pakkus Kālāma Siddhattha’le võimalust hakata õpetama ja juhtima tema kogukonda üheskoos. Āḷāra Kālāma pani Siddhattha enda kõrvale istuma ja avaldas Talle austust. Olles saavutanud Āḷāra Kālāma dhammavinaya abil mittemillegi valla taju, mõistis Siddhattha, et see dhamma ei juhi olemasolutüdimusse (nibbidā), kiretusse (virāgā), lakkamisse (nirodhā), rahusse (upasamā), ülimasse teadmisesse (abhiññā), virgumisse (sambodhāya) ega vaibumisse (nibbānā), vaid juhib uuele sünnile mittemillegi valda. Õpetuse mitterahuldavuses pettununa lahkus Siddhattha Āḷāra Kālāma juurest ja läks järgmise õpetaja juurde, kelleks oli Uddaka Rāmaputta [Rāma poeg Uddaka]. Ka Rāmaputta nõustus Siddhatthat õpetama. Peagi teostas Siddhattha ka Rāmaputta dhammavinaya, saavutas ei taju ega mittetaju ehk neljanda vormita valla (neva-saññā-nāsaññāyatana) taju ning ka Rāmaputta pakkus Talle õpetaja kohta. Kuna aga seegi dhamma ei juhtinud (olemasolu) tüdimusse, kiretusse, lakkamisse, rahusse, ülimasse teadmisesse, virgumisse ega vaibumisse ehk nibbaanasse, vaid päädis uue sünniga ei taju ega mittetaju vallas, lahkus ta selle dhamma mitte-rahuldavuses pettununa.

^[1] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26; vt ka „Mahasaccakasutta“ MN 36.

^[2] „icchāmahaṁ, āvuso kālāma, imasmiṁ dhammavinaye brahmacariyaṁ caritun’ti.“ – Pāsarāsisutta MN 26.