60 arahanti teele läkitamine

Kui esimesed 60 arahanti olid virgunud ja vabanenud kõikidest, nii teise maailma (taevalikest) kui inimeste lõksudest (sabba-pāsehi, ye dibbā ye ca mānusā), läkitas Buddha nad suurest kaastundest kogu maailma suhtes paljude deevade ja inimeste heaoluks ning õnneks, virgumisõpetust jagama. Buddha juhenduse kohaselt suundusid kõik 60 virgunut eri teid pidi eri suundadesse.

Dhamma on alguses hüveline, keskel hüveline ja lõpus hüveline. „Loobuva elu viljade suttas“ selgitab Buddha, et hüveline alguses (ādi-kalyāṇa) tähendab usaldusliku usu kogemist, koduelust loobumist ja mungaks või nunnaks pühitsemist, kõlbelise käitumise tagajärjel laitmatuseõnne (anavajjasukha) kogemist ning võimete ohjamise tagajärjel (indriya-saṁvara) teadvustatud arusaamise ja rahulolu (santosa) saavutamist (=sīla). Hüveline keskel (majjhe-kalyāṇa)tähendab viie takistuse peatamist ja ületamist, rõõmu, keha rahunemise ja õnne esilekerkimist (pīti, kāyo passambhati, sukha) ning 4 džhaana saavutamist (=samādhi). Hüveline lõpus (pariyosāna-kalyāṇa) tähendab teadmiste (ñāṇa), tulvade (āsavā) vabanemise ning lõpliku nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) saavutamist (=paññā).^[1] Arahante teele saates rõhutas Buddha ka dhamma puhtuse säilitamise ning selle tähendusekohase, täpse, sõna-sõnalise õpetamise tähtsust. Seejärel suundus Buddha Bodh Gaya linna lähedal Nerañjarā jõe kaldal asuvasse Uruvelā linna. Tundes väsimust, istus Buddha korraks puu alla puhkama. Samal ajal möödus temast mees, kes otsis põgenenud naist. Mees oli tulnud koos 30 sõbraga metsa loodust nautima. Kuna ühel neist ei olnud naist, võeti tema jaoks kaasa madalast seisusest naine, kes aga varastas meeste vara ja põgenes. Nähes Buddhat, istus mees temast aupaklikusse kaugusesse puu alla maha ja küsis, ega Buddha ei ole näinud üht naist möödumas. Buddha küsis mehelt seepeale vastu: „Mis on parem, otsida naist või iseennast?“ Nii mees, kui ka hiljem vestlusega ühinenud mehe sõbrad nõustusid, et iseenda otsimine on olulisem ja üllam, mispeale palus Buddha neil kõigil istuda ja õpetas dhammat. Kuulnud otse Ülimalt Arijalt virgumisõpetust, palusid kõik mehed luba sanghaga liituda. Buddha nõustus ja andis kõigile 30 mehele täispühitsuse (ehibhikkhu-upasampadā).^[2]

^[1] „Sāmaññaphalasutta“ DN 2. Vt ka DVE, III osa, ptk „Dhamma meelespidamise arendamine (dhammānussati bhāvanā)“.

^[2] Mahākhandhaka Kd 1 (11. „Bhaddavaggiyavatthu“).