Valehäbi

Kord jäi noor hirv põgenedes sarvipidi tihedasse põõsasse kinni. Et pääseda, murdis ta ühe oma kauni sarve. Sellest päevast alates hakkasid teised hirved teda narrima: „Vaadake, ühe sarvega hirv!“

Hirv tundis sügavat häbi. Ta ei tahtnud, et teised tema üle naeraksid. Mõne aja pärast kutsus ta kõik hirved kokku ja ütles: „Ma olen palju mõelnud. Tegelikult on ühe sarvega palju parem elada. Nii on pea kergem, saab kiiremini joosta ja põõsastesse ei jää enam kinni. Me kõik võiksime ühe sarve maha murda.“

Hirved vaatasid üksteisele otsa ega osanud midagi vastata. Siis aga astus ette vana metskits ja küsis: „Sõber, kas sa räägiksid sedasama ka siis, kui sul oleksid mõlemad sarved alles?“

Hirv vaikis. Ta mõistis nüüd, et ei püüdnud teisi aidata, vaid varjata omaenda häbi. 

Seda kõike puuladvast pealt näinud öökull lausus mõtlikult: „See, kes ei suuda oma kaotust tunnistada, võib teadmatusest õhutada ka teisi sarnast kaotust soovima.“

1. Miks tahtis hirv, et ka teised ühe sarve maha murraksid?
2. Miks narritakse?
3. Kas oled kunagi märganud, et keegi püüab oma eksimust või kaotust õigeks rääkida, selle asemel et seda tunnistada?
4. Mis vahe on Buddha õpetuse valguses valehäbil, mis paneb inimest tõde varjama, ja häbitundel, mis aitab hoiduda oskamatust käitumisest?