Hoolivus

Pika põuaperioodi ajal olid savanni rohumaad kollaseks kõrbenud ning veesilmad peaaegu kokku kuivanud. Loomadel oli vett üha raskem leida. Lõpuks kogunesid kõik loomad viimase veelombi äärde. Seal otsustasid nad valida endale juhi, kes aitaks neil raske aja üle elada.

„Mina peaksin olema juht,“ ütles paabulind. „Ma olen kõige ilusam.“

„Ei, mina,“ möirgas lõvi. „Mina olen kõige tugevam.“

Hüään, šaakal ja teised loomadki püüdsid üksteise võidu tõestada, miks just nemad peaksid juhiks saama.

Enne otsustamist läksid loomad järve põhja kogunenud viimast vett jooma, kuhu viis kitsas ja mudane rada.

Vana kobras asetas teiste teadmata raja keskele pika oksa.

Loomad tulid ükshaaval. Igaüks komistas oksa otsa, torises ja läks edasi vett jooma.

Viimasena saabus vana siil. Temagi komistas, kuid peatus. Ta lükkas oksa rajalt kõrvale ja alles seejärel läks vett jooma.

Seda nähes naeratas vana kobras ja teatas: „Me ei vaja juhti, kes on kõige ilusam, tugevam või kavalam. Me vajame juhti, kes märkab ka teiste raskusi.“ 

Nii valisidki loomad põuaperioodi ajaks oma juhiks vana siili.

1. Miks lükkas vana siil oksa tee pealt ära, kuigi ta oleks võinud lihtsalt edasi minna?
2. Miks pidas vana kobras just siili kõige sobivamaks juhiks?
3. Kas oled kunagi aidanud kedagi nii, et sellest oli kasu ka neile, kes tulid pärast Sind?
4. Milline Buddha õpetus räägib tõeliselt hea juhi omadustest?