Hoolimatus

Külmal sügisõhtul tuli nugis orava juurde.

„Palun lase mul ööks oma puuõõnde jääda. Väljas on külm ja vihmane.“

Oraval hakkas nugisest kahju ning ta lubas nugise oma tillukesse koju.

Alguses oli nugis tagasihoidlik ja mahtus kenasti orava ning tema poegade kõrvale. Peagi muutus aga nugis mugavaks ja hoolimatuks. Ta sirutas oma keha üha rohkem välja, võttis enda alla suurema osa pesa õõnsusest ja surus orava koos poegadega kitsasse nurka.

Viimaks ütles orav: „Sõber, sa lubasid jääda ainult üheks ööks. Mu pojad ei mahu enam magama.“

Nugis kehitas seepeale vaid õlgu ja vastas: „Kui neil on kitsas, mingu mujale. Mina tunnen end siin hästi.“

Orav ei hakanud vaidlema. Ta kutsus kohale puu otsas elava rähni ja palus tal toksida õõnsuse teisele poole puutüvesse teisegi ava. Kahe avaga õõnsusest hakkas tuul läbi puhuma, nugisel hakkas külm ja ebamugav ning ta otsustas lahkuda.

Orav tänas rähni, kattis ühe ava samblaga hoolikalt kinni, silitas poegi ning lausus õpetlikult: „See, kes mõtleb ainult enda mugavusele, kaotab lõpuks sellegi.“

1. Miks otsustas orav võtta nugise oma koju, kuigi tema kodu oli tilluke ja ruumi vähe? 
2. Mis on sinu jaoks olulisem, kas enda mugavus või teiste vajadused?
3. Kas oled kunagi märganud, et keegi kasutas ära Sulle osutatud headust või külalislahkust? Kuidas see mõjus?
4. Milline Buddha õpetus räägib teistega arvestamisest ja isekuse kannatust toovatest tagajärgedest?