sangāyanā

1: [saṃ + √gā + ana] "kooslaulmine"; ühisretsiteerimine. 2: Sanghakogu.

• Sanghakogud on Buddha-järgsed sangha ametlikud kokkukutsumised, mille eesmärk on olnud dhamma ja vinaya säilitamine, koosretsiteerimine ja standardiseerimine.
• Sanghakogud on need aidanud tagada õpetuse järjepidevuse ning vältida suulise pärimuse moonutamist.
• Theravaada pärimuse järgi on toimunud kuus suuremat Sanghakogu:
• Esimene Sanghakogu (u 483 e.m.a, Rājagaha): kokku kutsuti 500 arahanti Mahākassapa juhtimisel. Retsiteeriti kogu dhamma ja vinaya; Ānanda esitas suttad, Upāli vinaya.
• Teine Sanghakogu (u 383 e.m.a, Vesālī): arutati distsiplinaarküsimusi (nn 10 vaidlusteemat). Arahantid kinnitasid vinaja seisukoha muutumatuna, mispeale vajjī  bhikkhude grupp lahkus: toimus esimene sangha lõhenemine. Eraldunud grupist kujunes hiljem mahajaana (mahāsāṃghika nikāya).
• Kolmas Sanghakogu (u 250 e.m.a, Pāṭaliputta's): Kuningas Asoka toetusel. Eemaldati õpetuslikult väärarusaamu levitavad bh; koondati õige dhamma-vinaya. Koostati Kathāvatthu. Paali kaanon oli selleks ajaks kirjas palmilehtedel, vältimaks suulise pärimuse kadumist.
• Neljas Sanghakogu (1. saj e.m.a, Sri Lanka): arutati Sri Lankat 12 aastat laastanud näljahäda mõjude üle ja retriteeriti läbi kogu dhammavinaya. Legendi kohaselt kutsusid varasemalt uue sekti loonud vajjī bhikkhud 78. aastal m.a.j ühes väikeses Kashmiris kokku oma Suurkogu (mahāsaṁgīti), mille toimumist ükski usaldusväärne ajalooline allikas aga ei kinnita.
• Viies Sanghakogu (1871, Mandalay): Koostati ja kivisse raiuti paali kaanoni standardiseeritud versioon.
• Kuues Sanghakogu (1954–1956, Yangon): Retsiteeriti ja redigeeriti uuesti kogu paali kaanon.
• Vt täpsemalt: DVE, I osa, ptk "Sanghakogud (sangāyanā)".
  
  
• Mahajaanas ei ole ühtset saṅgāyanā traditsiooni, kuid toimus rida paralleelsed Suurkogude (mahāsaṁgīti) kokkukutsumisi Indias, Hiinas ja Tiibetis, mille eesmärk oli suutrate kogumine, toimetamine ja tõlkimine ning mahajaana kirjanduse kaanonite (Tripiṭaka, Kangyur, Tengyur) standardiseerimine.
  1. Kašmīri suurkogu (u 1.–2. saj m.a.j). Peetakse varaseks mahajaana õpetlaste kokkukogunemiseks, mille keskmes oli Prajñāpāramitā-kirjanduse retsiteerimine ja korrastamine.
  2. Nālandā või Mahāyāna Dharmagupta kogunemised (u 2.–4. saj m.a.j). Samuti toimusid suured akadeemilised konsiiliumid Nālandā ülikooli ümber, kus süstematiseeriti Madhyamaka ja Yogācāra koolkondade alustekste.
  3. Hiina tõlkesuurkogud. Hiina keisrid kutsusid korduvalt kokku suurkogusid, kus koguti ja toimetati Tripiṭaka hiina versiooni, ühtlustati mahajaana sūtrad ja koostati rohkearvuliselt kommentaare.
  4. Tiibeti Kangyuri ja Tengyuri redaktsioonikogud. Tiibeti traditsioonis toimusid mitmed Kangyuri (õpetuste) ja Tengyuri (kommentaaride) standardiseerimised (11.–17. saj). Need täitsid suures osas sama rolli, mida theeravaada Sanghakogud: õpetuse puhastamine, organiseerimine ja edasiandmine.