Pakudha Kaccāyana

(Pakudha Kātiyāna, Kakudha Kaccāyana, Kakuda Kātiyāna) pakudhakaccāyanassa [pakudha + kaccāyanassa] oli üks kuuest Vana-India tuntumast ususekti juhist.

• Kuus Vana-India tuntumat rändõpetajat olid: 
  1. Pūraṇa Kassapa
  2. Makkhali Gosāla
  3. Pakudha Kaccāyana
  4. Ajita Kesakambala
  5. Nigaṇṭha Nāṭaputta
  6. Sañcaya Belaṭṭhaputta – Brahmajālasuttaṁ DN 1; Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2; Sandakasuttaṁ MN 76; Isigilisuttaṁ MN 116; Cūḷadukkhakkhandhasuttaṁ MN 14; Nigaṇṭhasuttaṁ AN 3.74; Kaccānagottasuttaṁ SN 12.15 jt;
• Tema õpetus oli tuntud kui pakudhakaccāyanavāda [pakudha + kaccāyana + vāda] – Pakudha Katžaajana õpetus.
• Õpetas igavikulisuse õpetust (sassatavada) (= eternalism),
• pakudhakaccāyanavāda õpetuse põhideesid on järgmised:
  • Inimesed koosnevad seitsmest sõltumatust elemendist – maa, vesi, tuli, tuul, kannatused, rõõm ja hing (jīva) – mis on igavesed, ega mõjuta vastastikku teineteist.
  • Teist inimest ei ole võimalik mõõgaga tappa: mõõk lõikab läbi vaid inimese koostisosade vahel oleva ruumi – vt Sandakasutta MN 76; Brahmajālasutta DN 1; Sāmaññaphalasutta DN 2.
  • Moraal on kasutu: kuna substantsid on igavesed, puudub teovilja seos.
  • Pole vastutust: tapmine, annetamine, kurjus ja headus – need ei kanna teovilju.
• Buddha selgituse kohaselt on tegemist vale vaatega (micchā-diṭṭhi) mille ta suttas toodud näite varal ümber lükkab – Brahmajālasutta DN 1; Sāmaññaphalasutta DN 2.
• Vt täpsemalt: DVE, I osa, ptk "Õige vaade (sammādiṭṭhi) ja vale vaade (micchādiṭṭhi)".