ogha

[ogha + ṇa] 1: üleujutus. 2. valang (kiire veevooluga kosk või mäestikuoja).

• Sansaarale (saṁsāra) omaste nähtuste valang, üleujutus, uputus, mis on identne tulvadega, vt āsava.
• Neli üleujutust on:
  1. naudingu üleujutus (kāmogha),
  2. olemasolu üleujutus (bhavogha),
  3. vaate üleujutus (diṭṭhogha) ja
  4. mitteteadmise üleujutus (avijjogha) – Oghasutta SN 45.171; Oghapañhāsutta SN 38.11.
• Nelja üleujutuse üldnimetuseks (adhivacana) ehk metafooriks on suur veeuputus (mahā udakaṇṇavoti) – Āsīvisopamasutta SN 35.238.