moha

[√muh + *a] pettekujutlus.

• Meeles ilmnev plekk/rüve, mille põhjustajaks on mittearukas tähelepanu (ayoniso manasikāra).
• Tekstides esineb sageli koos kire (rāga), ahnuse (lobha) ja vihaga (dosa), mis ei võimalda mõista kõrgemat tõde ega astuda virgumise teele.
• Tähendab soovmõtlemist ja 8 teadmise mitteomamist, milleks on:
  1. dukkha teadmine (dukkhe ñāṇa),
  2. dukkha tekkimise teadmine (dukkhasamudaye ñāṇa),
  3. dukkha lakkamise teadmine (dukkhanirodhe ñāṇa),
  4. dukkha lakkamisele viiva tee teadmine (dukkhanirodhagāminiyā paṭipadāya ñāṇa),
  5. möödunu [mineviku moodustiste] kohta teadmine (pubbante ñāṇa),
  6. tekkiva/hiljutise [oleviku moodustiste] kohta teadmine (aparante ñāṇa),
  7. nii möödunu kui tekkiva kohta teadmine (pubbantāparante ñāṇa),
  8. põhjusliku sõltuvusliku tekke dhamma teadmine (idappaccayatā paṭiccasamuppannesu dhammesu ñāṇa) – Vibhaṅga, Dukanikkhepa Ds 2.3.2.
• Viimane kolmest tulest, milleks on: kiretuli (rāg-aggi), vihatuli (dos-aggi) ja pettekujutlusetuli (moh-aggi) – Saṅgītisutta DN 33.
• Soovi (chandāgatiṁ), viha (dosāgatiṁ), pettekujutluse (mohāgatiṁ) ja hirmu (bhayāgatiṁ) ajel tegutsemine/liikumine/minemine (gacchati) juhib mittesihtkohta minekusse (agatigamanāni) ehk virgumisest eemale – Tatiyaagatisutta AN 4.19.
• Pettekujutlusest rikutud olendid lähevad uude sündi halvas kohas. Aga pettekujutlust õigesti mõistnud ja selle hüljanud ei naase enam sellesse maailma, kuna neist saavad mittenaasjad (anāgāmi) – Mohasutta Iti 3.
• Vt rāga; dosa; lobha; kilesa, upakkilesa.
  
  
• amoha [a + moha] pettekujutluseta, üks kolmest oskuslikust juurest; vt tīṇi kusalamūlāni.
• mohacarita [moha + carita] pettekujutlustes natuur (kolmas kuuesest isiksuse tüpoloogiast), kes on vaimses või mõttelises segaduses, teadmatuses või vaevleb pettekujutlusis; vt carita.
• mohakkhaya [moha + khaya] pettekujutluse hävimine.
  
  
• Antonüüm: amoha.