2. Loobuva elu viljade sutta – Sāmaññaphalasuttaṁ

1. Kuninga nõuandjate kõnelus

Nii olen ma kuulnud. Ühel korral viibis Ülim Rājagahas Jīvaka Komārabhacca mangosalus koos suure bhikkhude sanghaga — 1250 bhikkhuga.

Sel ajal istus Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, Komudī täiskuuööl – neljanda kuu 15. uposatha-päeval – [oma] palee ülemisel terrassil, ümbritsetuna nõuandjatest.

Siis lausus Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, sel uposatha-päeval ülendatult:

„Meeldiv [on] tõesti, sõbrad, kuuvalge öö; kaunis [on] tõesti, sõbrad, kuuvalge öö; imetlusväärne [on] tõesti, sõbrad, kuuvalge öö; meelt selitav [on] tõesti, sõbrad, kuuvalge öö; heaendeline [on] tõesti, sõbrad, kuuvalge öö. Keda küll siis täna, saamanat või braahmanit, võiksime aupaklikult külastada, kelle juures viibides meie teadvus selgineks?”

Kui nõnda [oli] öeldud, ütles üks kuninga nõuandja Māgadha kuningale Ajātasattule, Vedehī pojale, sedasi: „Siin, Teie Majesteet, on Pūraṇa Kassapa – sangha juht ja sekti juht ning sekti õpetaja; tuntud, kuulus, sekti rajaja, paljude inimeste poolt heaks kiidetud, pikaaegse kogemusega, kaua aega tagasi kodunt lahkunud, eakas, elatanud. Külastagu Teie Majesteet teda, Pūraṇa Kassapat, aupaklikult. Võib-olla Teie Majesteedi teadvus aupaklikult Pūraṇa Kassapa juures viibides selgineb.”

Kui nõnda [oli] öeldud, [istus] Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, vaikides [edasi].

Siis ütles üks teine kuninga nõuandja Māgadha kuningale Ajātasattule, Vedehī pojale sedasi:

„Siin, Teie Majesteet, on Makkhali Gosāla – sangha juht ja sekti juht ning sekti õpetaja; tuntud, kuulus, sekti rajaja, paljude inimeste poolt heaks kiidetud, pikaaegse kogemusega, kaua aega tagasi kodunt lahkunud, eakas, elatanud. Külastagu Teie Majesteet  teda, Makkhali Gosālat, aupaklikult. Võib-olla Teie Majesteedi teadvus selgineb aupaklikult Makkhali Gosāla juures viibides.”

Kui nõnda [oli] öeldud, [istus] Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, vaikides [edasi].

Siis ütles üks teine kuninga nõuandja Māgadha kuningale Ajātasattule, Vedehī pojale sedasi:

„Siin, Teie Majesteet, on Ajita Kesakambala – sangha juht ja sekti juht ning sekti õpetaja; tuntud, kuulus, sekti rajaja, paljude inimeste poolt heaks kiidetud, pikaaegse kogemusega, kaua aega tagasi kodunt lahkunud, eakas, elatanud. Külastagu Teie Majesteet  teda, Ajita Kesakambalat, aupaklikult. Võib-olla Teie Majesteedi teadvus selgineb aupaklikult Ajita Kesakambala juures viibides.”

Kui nõnda [oli] öeldud, [istus] Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, vaikides [edasi].

Siis ütles üks teine kuninga nõuandja Māgadha kuningale Ajātasattule, Vedehī pojale sedasi:

„Siin, Teie Majesteet, on Pakudha Kaccāyana – sangha juht ja sekti juht ning sekti õpetaja; tuntud, kuulus, sekti rajaja, paljude inimeste poolt heaks kiidetud, pikaaegse kogemusega, kaua aega tagasi kodunt lahkunud, eakas, elatanud. Külastagu Teie Majesteet  teda, Pakudha Kaccāyanat, aupaklikult. Võib-olla Teie Majesteedi teadvus selgineb aupaklikult Pakudha Kaccāyana juures viibides.”

Kui nõnda [oli] öeldud, [istus] Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, vaikides [edasi].

Siis ütles üks teine kuninga nõuandja Māgadha kuningale Ajātasattule, Vedehī pojale sedasi:

„Siin, Teie Majesteet, on Sañcaya Belaṭṭhaputta – sangha juht ja sekti juht ning sekti õpetaja; tuntud, kuulus, sekti rajaja, paljude inimeste poolt heaks kiidetud, pikaaegse kogemusega, kaua aega tagasi kodunt lahkunud, eakas, elatanud. Külastagu Teie Majesteet  teda, Sañcaya Belaṭṭhaputtat, aupaklikult. Võib-olla Teie Majesteedi teadvus selgineb aupaklikult Sañcaya Belaṭṭhaputta juures viibides.”

Kui nõnda [oli] öeldud, [istus] Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, vaikides [edasi].

Siis ütles üks teine kuninga nõuandja Māgadha kuningale Ajātasattule, Vedehī pojale sedasi:

„Siin, Teie Majesteet, on Nigaṇṭha Nāṭaputta – sangha juht ja sekti juht ning sekti õpetaja; tuntud, kuulus, sekti rajaja, paljude inimeste poolt heaks kiidetud, pikaaegse kogemusega, kaua aega tagasi kodunt lahkunud, eakas, elatanud. Külastagu Teie Majesteet  teda, Nigaṇṭha Nāṭaputtat, aupaklikult. Võib-olla Teie Majesteedi teadvus selgineb aupaklikult Nigaṇṭha Nāṭaputta juures viibides.”

Kui nõnda [oli] öeldud, [istus] Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, vaikides [edasi].

2. Kõnelus Jīvaka Komārabhaccaga

Sel ajal istus Jīvaka Komārabhacca Māgadha kuninga Ajātasattu, Vedehī poja, lähedal, vaikides.

Siis küsis Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, Jīvaka Komārabhaccalt: „Aga sina, hea Jīvaka, miks [sa] vaikid?”

„Siin, Teie Majesteet, viibib Ülim, arahant, Õigesti Mõistnu, meie mangosalus koos suure bhikkhude sanghaga — 1250 bhikkhuga. Ülima kohta on levinud selline hüveline kuulsus: „Sestap on [Ta] Ülim Arahant: Õigesti Mõistnu, Teadmistes ja Käitumises Täiuslik, Hästiläinu, Maailmade Teadja, Ületamatu Inimeste Suunaja-Juht, Deevade ja Inimeste Õpetaja – Mõistnu, Ülim.” Külastagu Teie Majesteet  teda, Ülimat, aupaklikult. Võib-olla Teie Majesteedi teadvus selgineb aupaklikult Ülima juures viibides.”

„Olgu siis nii, hea Jīvaka: lase elevantide sõidukid valmis seada.”

„Nõnda, Teie Majesteet,” vastas Jīvaka Komārabhacca Māgadha kuninga Ajātasattu, Vedehī pojale. Olles lasknud valmis seada umbes viissada emast elevanti ja kuningale ratsutamiseks sobiva isase elevandi, teatas ta Māgadha kuningale Ajātasattule, Vedehī pojale: „Elevantide sõidukid on tõesti Teile, Teie Majesteet, valmis seatud. Tehke järgmiseks nõnda, nagu peate sobivaks.“

Siis, lasknud viiesaja emase elevandi selga tõsta ühe naise ning tõusnud ratsutamiseks sobiva isase elevandi selga, väljus Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, Rājagahast, tõrvikute kandjate saatel, suure kuningliku hiilgusega, suundudes Jīvaka Komārabhacca mangosalu poole.

Siis [aga] tekkis Māgadha kuningal Ajātasattul, Vedehī pojal, mangosalu lähedal tõepoolest hirm, [teda] haaras vapustus [ja tema] ihukarvad tõusid püsti. Seepeale küsis Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg hirmununa, vapustatuna ja püsti tõusnud ihukarvadega Jīvaka Komārabhaccalt: „Ega sa, hea Jīvaka, mind ei peta? Ega sa, hea Jīvaka, mind ei eksita? Ega sa, hea Jīvaka, mind vaenlaste [kätte] ei anna? Kuidas küll [on võimalik, et] nii suure, 1250 bhikkhuga sangha juurest ei [kosta ainsatki] aevastuse heli, ei köhatuse heli ega [mingit muud] heli?”

„Ärgu kartku, suur kuningas, pole karta vaja, suur kuningas. Ma ei peta Teie Majesteeti. Ma ei eksita Teie Majesteeti. Ma ei anna Teie Majesteeti vaenlaste [kätte]. Astugu edasi, suur kuningas, mingu [julgelt] sinna, suur kuningas, [kus] ringikujulises paviljonis lambid põlevad.”

3. Küsimus loobuva elu vilja kohta

Seejärel sõitis Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, elevandil nii kaugele, kui oli võimalik elevandiga minna. Tulnud [seejärel] elevandi seljast maha, lähenes ta jalgsi ringpaviljoni uksele. Jõudnud [ukseni], küsis ta Jīvaka Komārabhaccalt: „Kus on siis Ülim, hea Jīvaka?”

„See seal, suur kuningas, [on] Ülim; tema, suur kuningas, [ongi] Ülim, kes istub keskmise samba najal, näoga ida poole, bhikkhude sangha tema ees.”

Seejärel lähenes Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, Ülimale ning jäi temast ühele poole seisma. [Nii, Ülimast] ühel pool seistes vaatas Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, täiesti vaikseks jäänud bhikkhude sanghat, [mis oli] nagu selge, kirgas järv, [ning] lausus ülendatult: „Olgu [minu] prints Udayabhadda täidetud samasuguse rahunemisega, millega bhikkhude sangha on praegu täidetud!”

„Te tulite, suur kuningas, nagu soovisite.”

„Auväärne, prints Udayabhadda on mulle kallis. Auväärne, olgu prints Udayabhadda täidetud selle rahunemisega, millega bhikkhude sangha on praegu täidetud.”

Seejärel avaldas Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, Ülimale austust, tõstes bhikkhude sangha suunas kokkupandud peopesad, ning istus [Ülimast] ühele poole.

[Nii Ülima] kõrval istudes küsis Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, Ülimalt: „Auväärne, sooviksin Ülimalt ühe asja kohta küsida, kui Ülim annab mulle loa küsimuse esitamiseks.”

„Küsige, suur kuningas, mida soovite.”

„Nii nagu need, Auväärne, mitmesuguste oskusalade esindajad, näiteks: elevandiratsanikud, hoburatsanikud, sõjavankrijuhid, vibukütid, lipukandjad, käskjalad, varustajad, ülikud, kuningapojad, ründajad, elevandisõdalased, vaprad [sõdurid], nahkrüüdes võitlejad, orjataride pojad, kokad, habemeajajad, pesijad, söögivalmistajad, pärjategijad, pesupesijad, kangrud, pillirootöölised, pottsepad, arvutajad ja arvepidajad, või millised tahes muud taoliste mitmesuguste oskusalade esindajad — nemad elatuvad juba selles elus otseselt nähtavast oma oskuse viljast. Selle abil tagavad nad heaolu endale, oma vanematele, lastele ja abikaasadele ning sõpradele ja kaaslastele. Nad teevad saamanatele ja braahmanatele annetusi, mille [teo]viljaks on õnn ning mis viivad taevamaailma. Kas on võimalik, Auväärne, samal viisil näidata loobuva elu vilja, mis on juba selles elus otseselt nähtav?”

„Suur kuningas, kas Te mäletate, et olete seda küsimust küsinud teistelt samaṇatelt [ja] braahmanatelt?”

„Auväärne, ma mäletan, et olen seda küsimust küsinud teistelt samaṇatelt ja braahmanatelt.”

„Kuidas nemad siis, suur kuningas, vastasid? Kui see pole Teile raske, rääkige.”

„Auväärne, see ei ole mulle sugugi raske [rääkida] seal, kus Ülim ise istub või [kus istub] Ülima sarnane.”

„Sel juhul, suur kuningas, rääkige.”

3.1 Pūraṇa Kassapa õpetus

„Ükskord, Auväärne, läksin sinna, kus oli Pūraṇa Kassapa. Jõudnud Pūraṇa Kassapa juurde, vahetasin [temaga] sõbralikke tervitusi. Olles lõpetanud sõbraliku ja viisaka vestluse, istusin ühele poole. Istudes Pūraṇa Kassapast ühele poole, ütlesin talle: „Hea Kassapa, nii nagu need mitmesuguste oskusalade esindajad, näiteks elevandiratsanikud, hoburatsanikud, sõjavankrijuhid, vibukütid, lipukandjad, käskjalad, varustajad, ülikud, kuningapojad, ründajad, elevandisõdalased, vaprad [sõdurid], nahkrüüdes võitlejad, orjataride pojad, kokad, habemeajajad, pesijad, söögivalmistajad, pärjategijad, pesupesijad, kangrud, pillirootöölised, pottsepad, arvutajad ja arvepidajad, või millised tahes muud taoliste mitmesuguste oskusalade esindajad — nemad elatuvad juba selles elus otseselt nähtavast oma oskuse viljast. Selle abil tagavad nad heaolu endale, oma vanematele, lastele ja abikaasadele ning sõpradele ja kaaslastele. Nad teevad samaṇatele ja braahmanatele annetusi, mille  [teo]viljaks on õnn ning mis viivad taevamaailma. Kas on võimalik, hea Kassapa, samal viisil näidata loobuva elu vilja, mis on juba selles elus otseselt nähtav?”

Kui olin nii küsinud, Auväärne, vastas Pūraṇa Kassapa mulle: „Suur kuningas, tehes või lastes teha, lõigates või lastes lõigata, küpsetades või lastes küpsetada, kurvastades või lastes kurvastada, kurnates või lastes kurnata, piinates või lastes piinata, surmates või lastes elusolendeid surmata, võttes mitteantut, sissemurdmist toime pannes, röövides, maja tühjaks riisudes, teel varitsedes, teise abikaasa juurde minnes või valet rääkides — [kõike seda] tehes ei tehta kurja. Isegi kui keegi lõiguks habemenoa-terava kettaga kõik selle maa elusolendid üheks lihahunnikuks, üheks lihakogumikuks, ei tuleneks sellest kurja ega tekiks kurja.

Isegi kui [keegi] läheks Gangese lõunapoolset kallast mööda, tappes ja lastes tappa, lõigates ja lastes lõigata, piinates ja lastes piinata, ei tuleneks sellest kurja ega tekiks kurja. Isegi kui [keegi] läheks Gangese põhjapoolset kallast mööda, andes ja anda lastes, ohverdades ja ohverdada lastes, ei tuleneks sellest pälvimust ega tekiks pälvimust. Annetamises, [tajuvõimete] ohjamises, vaoshoituses ja tõe rääkimises ei ole pälvimust ega pälvimuse tekkimist.”

Nõnda, Auväärne, vastas Pūraṇa Kassapa minu küsimusele loobuva elu otseselt nähtava vilja kohta teo [moraalse] tagajärjetuse [õpetusega]. Just nagu, Auväärne, kui [kelleltki] küsitaks mango kohta, räägiks [ta] leivapuuviljast, või kui [talt] küsitaks leivapuuvilja kohta, räägiks [ta] mangost, samamoodi, Auväärne, vastas Pūraṇa Kassapa minu küsimusele loobuva elu juba selles elus nähtava vilja kohta teo [moraalse] tagajärjetuse [õpetusega]. 

Seejärel, Auväärne, tekkis mul see [mõte]: „Kuidas küll võiks minusugune pidada vajalikuks noomida oma riigis elavat saamanat või braahmanat?“ Seejärel, Auväärne, ei kiitnud ma Pūraṇa Kassapa öeldut heaks ega [hakanud sellele ka] vastu vaidlema. Heaks kiitmata ja vastu vaidlemata, meelehärmis, [kuid] meelehärmi väljendamata, seda õpetust omaks võtmata ja tagasi lükkamata, tõusin istmelt ning lahkusin.”

3.2 Makkhali Gosāla õpetus

„Ükskord, Auväärne, läksin sinna, kus oli Makkhali Gosāla. Jõudnud Makkhali Gosāla juurde, vahetasin [temaga] sõbralikke tervitusi. Olles lõpetanud sõbraliku ja viisaka vestluse, istusin ühele poole. Istudes, Auväärne, Makkhali Gosālast ühele poole, küsisin ma: „Hea Gosāla, nii nagu need mitmesuguste oskusalade esindajad, näiteks: elevandiratsanikud, hoburatsanikud, sõjavankrijuhid, vibukütid, lipukandjad, käskjalad, varustajad, ülikud, kuningapojad, ründajad, elevandisõdalased, vaprad [sõdurid], nahkrüüdes võitlejad, orjataride pojad, kokad, habemeajajad, pesijad, söögivalmistajad, pärjategijad, pesupesijad, kangrud, pillirootöölised, pottsepad, arvutajad ja arvepidajad, või millised tahes muud taoliste mitmesuguste oskusalade esindajad — nemad elatuvad juba selles elus otseselt nähtavast oma oskuse viljast. Selle abil tagavad nad heaolu endale, oma vanematele, lastele ja abikaasadele ning sõpradele ja kaaslastele. Nad teevad saamanatele ja braahmanatele annetusi, mille [teo]viljaks on õnn ning mis viivad taevamaailma. Kas on võimalik, hea Gosāla, samal viisil näidata loobuva elu vilja, mis on juba selles elus otseselt nähtav?”

Kui olin nii küsinud, Auväärne, vastas Makkhali Gosāla mulle: „Suur kuningas, olendite määrdumisele ei ole juurpõhjust, ei ole tingimust; olendid määrduvad juurpõhjuseta, tingimuseta. Olendite puhastumisele ei ole juurpõhjust, ei ole tingimust; olendid puhastuvad juurpõhjuseta, tingimuseta.

Ei ole enesemääramist, teiste [poolt] määramist ega inimese [poolt] määramist; ei ole jõudu, ei ole energiat, ei ole inimese vastupidavust, ega ole inimese püsivat pingutust. Kõik olendid, kõik elusolendid, kõik olevused, kõik hingavad olendid [on] enesemääramisvõimetud, jõuetud, energiata; saatuse, asjaolude ja olemuse kujundatud, kogedes õnne ja kannatust kuues sünniklassis.

On 1 400 000 peamist tekkimisviisi, [lisaks veel] 6000 ja veel 600; 500 teo liiki, viis tegu, kolm tegu, täisteod ja poolteod; 62 teostusviisi, 62 vaheajastut, kuus sünnisaamist, kaheksa inimese [olemasolu]tasandit, 4900 alasti askeeti, 4900 rändaskeeti, 4900 naagade elupaika, 2000 tajuvõimet, 3000 põrgut, 36 tolmuala, seitse tajuga üsa (olendite sfääri), seitse tajuta üsa (tajuta olendite sfääri), seitse nigaṇṭha üsa, seitse deevade [rühma], seitse [rühma] inimesi, seitse pisācā (kurjade deemonite) [rühma], seitse [suurt] järve, seitse [väiksest] tuult, 700 pavuṭat, seitse [suurt] kuristikku, 700 [väikest] kuristikku, seitse [suurt] unenägu, 700 [väikest] unenägu ning 8 400 000 suurajastut, mille jooksul rumalad ja targad ringi joostes ja sansaaras rännates teevad kannatusele lõpu.

Pole olemas [sellist võimalust]: „Selle kõlbluse või tava või askeesi või püha elu abil panen mina küpsemata teo küpsema või teen küpseks saanud teole,  [seda] ikka ja jälle kogedes, lõpu.” Nõnda ei ole.

Doona-mõõduga mõõdetud õnnes ja kannatuses, piiritletud sansaaras ei ole vähenemist ega suurenemist, pole tõusu ega langust. Nii nagu visatud lõngakeragi hargneb edasi liikudes lahti, nii teevad rumalad ja targad, sansaaras ringi joostes ja rännates, kannatusele lõpu.

Nõnda, Auväärne, vastas Makkhali Gosāla minu küsimusele loobuva elu otseselt nähtava vilja kohta sansaaras puhastumise [õpetusega]. Just nagu, Auväärne, kui [kelleltki] küsitaks mango kohta, räägiks [ta] leivapuuviljast, või kui [talt] küsitaks leivapuuvilja kohta, räägiks [ta] mangost, samamoodi, Auväärne, vastas Makkhali Gosāla minu küsimusele loobuva elu juba selles elus nähtava vilja kohta sansaara kaudu puhastumise [õpetusega].

Seejärel, Auväärne, tekkis mul see [mõte]: „Kuidas küll võiks minusugune pidada vajalikuks noomida oma riigis elavat saamanat või braahmanat?“ Seejärel, Auväärne, ei kiitnud ma Makkhali Gosāla öeldut heaks ega [hakanud sellele ka] vastu vaidlema. Heaks kiitmata ja vastu vaidlemata, meelehärmis, [kuid] meelehärmi väljendamata, seda õpetust omaks võtmata ja tagasi lükkamata, tõusin istmelt ning lahkusin.”

3.3 Ajita Kesakambala õpetus

„Ükskord, Auväärne, läksin sinna, kus oli Ajita Kesakambala. Jõudnud Ajita Kesakambala juurde, vahetasin [temaga] sõbralikke tervitusi. Olles lõpetanud sõbraliku ja viisaka vestluse, istusin ühele poole. Istudes, Auväärne, Ajita Kesakambalast ühele poole, küsisin ma: „Hea Ajita, nii nagu need mitmesuguste oskusalade esindajad, näiteks: elevandiratsanikud, hoburatsanikud, sõjavankrijuhid, vibukütid, lipukandjad, käskjalad, varustajad, ülikud, kuningapojad, ründajad, elevandisõdalased, vaprad [sõdurid], nahkrüüdes võitlejad, orjataride pojad, kokad, habemeajajad, pesijad, söögivalmistajad, pärjategijad, pesupesijad, kangrud, pillirootöölised, pottsepad, arvutajad ja arvepidajad, või millised tahes muud taoliste mitmesuguste oskusalade esindajad — nemad elatuvad juba selles elus otseselt nähtavast oma oskuse viljast. Selle abil tagavad nad heaolu endale, oma vanematele, lastele ja abikaasadele ning sõpradele ja kaaslastele. Nad teevad saamanatele ja braahmanatele annetusi, mille [teo]viljaks on õnn ning mis viivad taevamaailma. Kas on võimalik, hea Kesakambala, samal viisil näidata loobuva elu vilja, mis on juba selles elus otseselt nähtav?”

Kui olin nii küsinud, Auväärne, vastas Ajita Kesakambala mulle: „Suur kuningas, pole annetatut, pole ohverdatut, pole tuleohvrina pakutut; pole hästi tehtud ega halvasti tehtud tegude vilja [ega] tagajärge; pole seda ilma, pole teist ilma; pole ema, pole isa; pole isetekkeliselt sündivaid olendeid; maailmas ei ole õigesti kulgenud ega õigesti harjutavaid saamanaid ega braahmaneid, kes seda ja teist ilma ise otse teades ja teostades kuulutavad.

See inimene koosneb neljast suurest elemendist. Kui ta sureb, läheb maa maakehasse tagasi ja ühineb sellega; vesi läheb veekehasse tagasi ja ühineb sellega; tuli läheb tulekehasse tagasi ja ühineb sellega; õhk läheb õhukehasse tagasi ja ühineb sellega; [taju]võimed siirduvad ruumi.

[Neli] meest, kanderaam viiendaks, kannavad surnukeha ära. [Nende] jalajäljed on nähtavad kuni põletuspaigani. Luud muutuvad tuvihalliks, ohvriannid muutuvad tuhaks. See – nimelt annetamine, on rumalate väljamõeldis. Kõigi nende jutt, kes räägivad olemasoluõpetust, [et olemasolu jätkub], on tühi vale loba. Keha lagunemisel hävivad ja hukkuvad nii rumalad kui targad; pärast surma neid ei ole.”

Nõnda, Auväärne, vastas Ajita Kesakambala minu küsimusele loobuva elu otseselt nähtava vilja kohta täieliku hävimise [õpetusega]. Just nagu, Auväärne, kui [kelleltki] küsitaks mango kohta, räägiks [ta] leivapuuviljast, või kui [talt] küsitaks leivapuuvilja kohta, räägiks [ta] mangost, samamoodi, Auväärne, vastas Ajita Kesakambala minu küsimusele loobuva elu juba selles elus nähtava vilja kohta täieliku hävimise [õpetusega].

Seejärel, Auväärne, tekkis mul see [mõte]: „Kuidas küll võiks minusugune pidada vajalikuks noomida oma riigis elavat saamanat või braahmanat?“ Seejärel, Auväärne, ei kiitnud ma Ajita Kesakambala öeldut heaks ega [hakanud sellele ka] vastu vaidlema. Heaks kiitmata ja vastu vaidlemata, meelehärmis, [kuid] meelehärmi väljendamata, seda õpetust omaks võtmata ja tagasi lükkamata, tõusin istmelt ning lahkusin.”

3.4 Pakudha Kaccāyana õpetus

„Ükskord, Auväärne, läksin sinna, kus oli Pakudha Kaccāyana. Jõudnud Pakudha Kaccāyana juurde, vahetasin [temaga] sõbralikke tervitusi. Olles lõpetanud sõbraliku ja viisaka vestluse, istusin ühele poole. Istudes, Auväärne, Pakudha Kaccāyanast ühele poole, küsisin ma: „Hea Kaccāyana, nii nagu need mitmesuguste oskusalade esindajad, näiteks: elevandiratsanikud, hoburatsanikud, sõjavankrijuhid, vibukütid, lipukandjad, käskjalad, varustajad, ülikud, kuningapojad, ründajad, elevandisõdalased, vaprad [sõdurid], nahkrüüdes võitlejad, orjataride pojad, kokad, habemeajajad, pesijad, söögivalmistajad, pärjategijad, pesupesijad, kangrud, pillirootöölised, pottsepad, arvutajad ja arvepidajad, või millised tahes muud taoliste mitmesuguste oskusalade esindajad — nemad elatuvad juba selles elus otseselt nähtavast oma oskuse viljast. Selle abil tagavad nad heaolu endale, oma vanematele, lastele ja abikaasadele ning sõpradele ja kaaslastele. Nad teevad saamanatele ja braahmanatele annetusi, mille [teo]viljaks on õnn ning mis viivad taevamaailma. Kas on võimalik, hea Kaccāyana, samal viisil näidata loobuva elu vilja, mis on juba selles elus otseselt nähtav?”

Kui olin nii küsinud, Auväärne, vastas Pakudha Kaccāyana mulle: „Suur kuningas, need seitse keha on need seitse keha on mittetehtavad, mitte valmistatavad, loomata, loojata, viljatud, mäetipuna kindlad ja sambana vankumatult seisvad. Need ei liigu, ei muutu, ei mõjuta üksteist ega suuda üksteisele põhjustada [ainult] õnne, [ainult] kannatust ega õnne ja kannatust. Millised seitse? Maakeha, veekeha, tulekeha, õhukeha, õnn, kannatus ja seitsmendaks hing — need seitse keha on need seitse keha on mittetehtavad, mitte valmistatavad, loomata, loojata, viljatud, mäetipuna kindlad ja sambana vankumatult seisvad. Need ei liigu, ei muutu, ei mõjuta üksteist ega suuda üksteisele põhjustada [ainult] õnne, [ainult] kannatust ega õnne ja kannatust. 

Nende puhul ei ole tapjat ega tapma panijat, kuuljat ega kuulama panijat, mõistjat ega mõistma panijat. Isegi see, kes raiub terava mõõgaga pea maha, ei võta kelleltki elu, vaid mõõk läheb seitsme keha vahelisest pilust läbi.“ 

Nõnda, Auväärne, vastas Pakudha Kaccāyana minu küsimusele loobuva elu otseselt nähtava vilja kohta millegi muuga. Just nagu, Auväärne, kui [kelleltki] küsitaks mango kohta, räägiks [ta] leivapuuviljast, või kui [talt] küsitaks leivapuuvilja kohta, räägiks [ta] mangost, samamoodi, Auväärne, vastas Pakudha Kaccāyana minu küsimusele loobuva elu juba selles elus nähtava vilja kohta millegi muuga.

Seejärel, Auväärne, tekkis mul see [mõte]: „Kuidas küll võiks minusugune pidada vajalikuks noomida oma riigis elavat saamanat või braahmanat?“ Seejärel, Auväärne, ei kiitnud ma Pakudha Kaccāyana öeldut heaks ega [hakanud sellele ka] vastu vaidlema. Heaks kiitmata ja vastu vaidlemata, meelehärmis, [kuid] meelehärmi väljendamata, seda õpetust omaks võtmata ja tagasi lükkamata, tõusin istmelt ning lahkusin.”

3.5  Nigaṇṭha Nāṭaputta õpetus

„Ükskord, Auväärne, läksin sinna, kus oli Nigaṇṭha Nāṭaputta. Jõudnud Nigaṇṭha Nāṭaputta juurde, vahetasin [temaga] sõbralikke tervitusi. Olles lõpetanud sõbraliku ja viisaka vestluse, istusin ühele poole. Istudes, Auväärne, Nigaṇṭha Nāṭaputtast ühele poole, küsisin ma: „Hea Aggivessana, nii nagu need mitmesuguste oskusalade esindajad, näiteks: elevandiratsanikud, hoburatsanikud, sõjavankrijuhid, vibukütid, lipukandjad, käskjalad, varustajad, ülikud, kuningapojad, ründajad, elevandisõdalased, vaprad [sõdurid], nahkrüüdes võitlejad, orjataride pojad, kokad, habemeajajad, pesijad, söögivalmistajad, pärjategijad, pesupesijad, kangrud, pillirootöölised, pottsepad, arvutajad ja arvepidajad, või millised tahes muud taoliste mitmesuguste oskusalade esindajad — nemad elatuvad juba selles elus otseselt nähtavast oma oskuse viljast. Selle abil tagavad nad heaolu endale, oma vanematele, lastele ja abikaasadele ning sõpradele ja kaaslastele. Nad teevad saamanatele ja braahmanatele annetusi, mille [teo]viljaks on õnn ning mis viivad taevamaailma. Kas on võimalik, hea Aggivessana, samal viisil näidata loobuva elu vilja, mis on juba selles elus otseselt nähtav?”

Kui olin nii küsinud, Auväärne, vastas Nigaṇṭha Nāṭaputta mulle: „Siin, suur kuningas, on nigaṇṭha neljakordse ohjamisega ohjatud. Ja kuidas, suur kuningas, on nigaṇṭha neljakordse ohjamisega ohjatud? Siin, suur kuningas, on nigaṇṭha kõigi ohjamistega ohjeldatud, kõigi ohjamistega seotud, kõigi ohjamistega puhastatud ja kõigi ohjamistega läbi imbunud. Just nõnda, suur kuningas, on nigaṇṭha neljakordse ohjamisega ohjatud. Kui, suur kuningas, nigaṇṭha on nõnda neljakordse ohjamisega ohjatud, nimetatakse seda nigaṇṭhat, suur kuningas, [sihile] jõudnuks, ennast ohjeldanuks ja endas kindlaks.”

Nõnda, Auväärne, vastas Nigaṇṭha Nāṭaputta minu küsimusele loobuva elu otseselt nähtava vilja kohta neljakordse ohjeldatuse [kirjeldusega]. Just nagu, Auväärne, kui [kelleltki] küsitaks mango kohta, räägiks [ta] leivapuuviljast, või kui [talt] küsitaks leivapuuvilja kohta, räägiks [ta] mangost, samamoodi, Auväärne, vastas Nigaṇṭha Nāṭaputta minu küsimusele loobuva elu juba selles elus nähtava vilja kohta neljakordse ohjeldatuse [kirjeldusega].

Seejärel, Auväärne, tekkis mul see [mõte]: „Kuidas küll võiks minusugune pidada vajalikuks noomida oma riigis elavat saamanat või braahmanat?“ Seejärel, Auväärne, ei kiitnud ma Nigaṇṭha Nāṭaputta öeldut heaks ega [hakanud sellele ka] vastu vaidlema. Heaks kiitmata ja vastu vaidlemata, meelehärmis, [kuid] meelehärmi väljendamata, seda õpetust omaks võtmata ja tagasi lükkamata, tõusin istmelt ning lahkusin.”

3.6. Sañcaya Belaṭṭhaputta õpetus

„Ükskord, Auväärne, läksin sinna, kus oli Sañcaya Belaṭṭhaputta. Jõudnud Sañcaya Belaṭṭhaputta juurde, vahetasin [temaga] sõbralikke tervitusi. Olles lõpetanud sõbraliku ja viisaka vestluse, istusin ühele poole. Istudes, Auväärne, Sañcaya Belaṭṭhaputtast ühele poole, küsisin ma: „Hea Sañcaya, nii nagu need mitmesuguste oskusalade esindajad, näiteks: elevandiratsanikud, hoburatsanikud, sõjavankrijuhid, vibukütid, lipukandjad, käskjalad, varustajad, ülikud, kuningapojad, ründajad, elevandisõdalased, vaprad [sõdurid], nahkrüüdes võitlejad, orjataride pojad, kokad, habemeajajad, pesijad, söögivalmistajad, pärjategijad, pesupesijad, kangrud, pillirootöölised, pottsepad, arvutajad ja arvepidajad, või millised tahes muud taoliste mitmesuguste oskusalade esindajad — nemad elatuvad juba selles elus otseselt nähtavast oma oskuse viljast. Selle abil tagavad nad heaolu endale, oma vanematele, lastele ja abikaasadele ning sõpradele ja kaaslastele. Nad teevad saamanatele ja braahmanatele annetusi, mille [teo]viljaks on õnn ning mis viivad taevamaailma. Kas on võimalik, hea Sañcaya, samal viisil näidata loobuva elu vilja, mis on juba selles elus otseselt nähtav?”

Kui olin nii küsinud, Auväärne, vastas Sañcaya Belaṭṭhaputta mulle:
„Kui sa küsiksid minult: „Kas teine maailm on olemas?”,
ja kui mul oleks [arvamus]: „Teine maailm on olemas”, vastaksin ma sulle: „Teine maailm on olemas.”

Ka „see on nii” ei ole minu [väide],
ka „see on naa” ei ole minu [väide], 
ka „see on teisiti” ei ole minu [väide],
ka „see pole nii” ei ole minu [väide], 
ka „see pole mitte nii” ei ole minu [väide].

Teist maailma ei ole …
Teine maailm on olemas ja ei ole olemas …
Teine maailm ei ole ei olemas ega olematu …

Isetekkeliselt sündivad olendid on olemas …
Isetekkeliselt sündivaid olendeid ei ole …
Isetekkeliselt sündivad olendid on olemas ja ei ole olemas …
Isetekkeliselt sündivad olendid ei ole ei olemas ega olematud …

Hästi tehtud ja halvasti tehtud tegudel on vili [ja] tagajärg …
Hästi tehtud ja halvasti tehtud tegudel ei ole vilja [ega] tagajärge …
Hästi tehtud ja halvasti tehtud tegudel on ja ei ole vilja [ja] tagajärge …
Hästi tehtud ja halvasti tehtud tegude vilja [ja] tagajärje puhul ei ole [nii, et need] on olemas, ega [nii, et need] ei ole …

Tathāgata on pärast surma olemas …
Tathāgatat ei ole pärast surma olemas …
Tathāgata on ja ei ole pärast surma olemas …

Kui sa küsiksid minult: „Kas Tathāgata ei ole pärast surma ei olemas ega olematu?”,
ja kui mul oleks [arvamus]: „Tathāgata ei ole pärast surma ei olemas ega olematu”,
vastaksin ma sulle: „Tathāgata ei ole pärast surma ei olemas ega olematu.”

Ka „see on nii” ei ole minu [väide],
ka „see on naa” ei ole minu [väide], 
ka „see on teisiti” ei ole minu [väide],
ka „see pole nii” ei ole minu [väide], 
ka „see pole mitte nii” ei ole minu [väide].

Nõnda, Auväärne, vastas Sañcaya Belaṭṭhaputta minu küsimusele loobuva elu otseselt nähtava vilja kohta kõrvalepõiklevalt. Just nagu, Auväärne, kui [kelleltki] küsitaks mango kohta, räägiks [ta] leivapuuviljast, või kui [talt] küsitaks leivapuuvilja kohta, räägiks [ta] mangost, samamoodi, Auväärne, vastas Sañcaya Belaṭṭhaputta minu küsimusele loobuva elu juba selles elus nähtava vilja kohta kõrvalepõiklevalt.

Seejärel, Auväärne, tekkis mul see [mõte]: „See aga on nende saamanate ja braahmanate seas kõige lapsikum, kõige rumalam. Kuidas küll saab ta, olles küsitletud loobuva elu juba selles elus nähtava vilja kohta, vastata kõrvalepõiklevalt?”

Seejärel, Auväärne, tekkis mul see [mõte]: „Kuidas küll võiks minusugune pidada vajalikuks noomida oma riigis elavat saamanat või braahmanat?“ Seejärel, Auväärne, ei kiitnud ma Sañcaya Belaṭṭhaputta öeldut heaks ega [hakanud sellele ka] vastu vaidlema. Heaks kiitmata ja vastu vaidlemata, meelehärmis, [kuid] meelehärmi väljendamata, seda õpetust omaks võtmata ja tagasi lükkamata, tõusin istmelt ning lahkusin.”

4. Loobuva elu vili

4.1. Loobuva elu esimene otseselt nähtav vili

„Nõnda küsin ma, Auväärne, ka Ülimalt: nii nagu need mitmesuguste oskusalade esindajad, näiteks: elevandiratsanikud, hoburatsanikud, sõjavankrijuhid, vibukütid, lipukandjad, käskjalad, varustajad, ülikud, kuningapojad, ründajad, elevandisõdalased, vaprad [sõdurid], nahkrüüdes võitlejad, orjataride pojad, kokad, habemeajajad, pesijad, söögivalmistajad, pärjategijad, pesupesijad, kangrud, pillirootöölised, pottsepad, arvutajad ja arvepidajad, või millised tahes muud taoliste mitmesuguste oskusalade esindajad — nemad elatuvad juba selles elus otseselt nähtavast oma oskuse viljast. Selle abil tagavad nad heaolu endale, oma vanematele, lastele ja abikaasadele ning sõpradele ja kaaslastele. Nad teevad saamanatele ja braahmanatele annetusi, mille [teo]viljaks on õnn ning mis viivad taevamaailma. Kas on võimalik, Auväärne, samal viisil näidata loobuva elu vilja, mis on juba selles elus otseselt nähtav?”

„On võimalik, suur kuningas. Sel juhul, suur kuningas, esitan Teile selle kohta vastuküsimuse. Vastake nii, nagu õigeks peate.

Mida Te arvate, suur kuningas? Oletame, et Teil oleks ori, kes teeb Teie heaks tööd, tõuseb enne Teid üles ja heidab pärast Teid puhkama, täidab Teie korraldusi, käitub Teile meelepäraselt, kõneleb meeldivalt ning jälgib Teie näoilmet. Tal tekiks selline [mõte]:

„Oh, kui imeline, kui hämmastav on tõesti pälvimuste kulg ja pälvimuste tagajärg! See Magadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, on ju inimene; ka mina olen inimene. See Magadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, lahutab meelt otsekui deeva, olles viie naudingunööriga külluslikult varustatud ja neist osa saades. Mina aga olen tema ori, töötegija, [temast] varem üles tõusev, [temast] hiljem puhkama heitev, korraldustele kuulekalt vastav, meelepäraselt käituv, meeldivalt kõnelev, [tema] nägu jälgiv. Küll võiksin minagi teha pälvimusi!Mis oleks, kui ajaksin juuksed ja habeme maha, kataksin [end] safranikarva [kollase rüüga] ning lahkuksin kodust kodutu [ellu]?“

Ta läheks mõne aja pärast, olles juuksed ja habeme maha ajanud ning [end] safranikarva [kollase rüüga] katnud, kodust kodutu [ellu]. Nõnda loobuvasse ellu läinuna viibiks ta ohjatud kehas, viibiks ohjatud kõnes ja viibiks ohjatud meeles, rahulduks vaid toidu ja [keha]kattega ning tunneks rõõmu eraldatusest.
Kui [siis] Teie mehed teataksid Teile nõnda: „Teadku Teie Majesteet: see Teie mees, ori, töötegija, [Teist] varem üles tõusev, [Teist] hiljem puhkama heitev, korraldustele kuulekalt vastav, meelepäraselt käituv, meeldivalt kõnelev, [Teie] nägu jälgiv — tema, Teie Majesteet, on juuksed ja habeme maha ajanud, katnud [end] safranikarva [kollase rüüga] ning kodust kodutu [ellu] läinud. Nõnda loobuvasse ellu läinuna viibib ta ohjatud kehas, viibib ohjatud kõnes ja viibib ohjatud meeles, rahuldub vaid toidu ja [keha]kattega ning tunneb rõõmu eraldatusest.“ Kas Te siis ütleksite nõnda: „Tulgu, head isandad, see mees minu juurde! Olgu ta taas ori, töötegija, [minust] varem üles tõusev, [minust] hiljem puhkama heitev, korraldustele kuulekalt vastav, meelepäraselt käituv, meeldivalt kõnelev, [minu] nägu jälgiv“?“

„Sugugi mitte, Auväärne. Hoopis meie ise avaldaksime talle austust, tõuseksime [tema saabudes] püsti ja pakuksime talle istet. Samuti paluksime tal vastu võtta rüüsid, almustoitu, eluaset ning haiguse puhuks vajalikke ravimeid ja meditsiinitarvikuid. Korraldaksime talle ka õiguspärase kaitse, turvalisuse ja valve.“
„Mida Te sellest arvate, suur kuningas: kui on nõnda, kas [siis see] on loobuva elu otseselt nähtav vili või ei ole?”

„Kindlasti, Auväärne, kui on nõnda, [siis see] on loobuva elu otseselt nähtav vili.”

„See, suur kuningas, on esimene minu poolt Teile näidatud loobuva elu juba selles elus otseselt nähtav vili.”

4.2. Loobuva elu teine otseselt nähtav vili

„Kas aga on võimalik, Auväärne, näidata veel mõnda muud samamoodi juba selles elus otseselt nähtavat loobuva elu vilja?”

„On võimalik, suur kuningas. Sel juhul, suur kuningas, esitan Teile selle kohta vastuküsimuse. Vastake nii, nagu õigeks peate.

Mida Te sellest arvate, suur kuningas? [Oletame, et] Teil oleks siin mees, põlluharija, majaperemees, maksumaksja, [Teie] vara suurendaja. 

Tal tekiks selline [mõte]: „Oh, kui imeline, kui hämmastav on tõesti pälvimuste kulg ja pälvimuste tagajärg! See Magadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, on ju inimene; ka mina olen inimene. See Magadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, lahutab meelt otsekui deeva, olles viie naudingunööriga külluslikult varustatud ja neist osa saades.

Mina aga olen tema põlluharija, majaperemees, maksumaksja, [tema] vara suurendaja. Küll võiksin minagi teha pälvimusi! Mis oleks, kui ajaksin juuksed ja habeme maha, kataksin [end] safranikarva [kollase rüüga] ning lahkuksin kodust kodutu [ellu]?“

Ta läheks mõne aja pärast, olles maha jätnud kogu väikese vara või maha jätnud kogu suure vara, maha jätnud väikese sugulasteringi või maha jätnud suure sugulasteringi, ajanud maha juuksed ja habeme ning pannud selga safranikarva rõivad, kodust kodutu [ellu]. Nõnda loobuvasse ellu läinuna viibiks ta ohjatud kehas, viibiks ohjatud kõnes ja viibiks ohjatud meeles, rahulduks vaid toidu ja [keha]kattega ning tunneks rõõmu eraldatusest.

Kui [siis] Teie mehed teataksid Teile nõnda: „Teadku Teie Majesteet: see Teie mees, põlluharija, majaperemees, maksumaksja, [Teie] vara suurendaja — tema, Teie Majesteet, on juuksed ja habeme maha ajanud, katnud [end] safranikarva [kollase rüüga] ning kodust kodutu [ellu] läinud. Nõnda loobuvasse ellu läinuna viibib ta ohjatud kehas, viibib ohjatud kõnes ja viibib ohjatud meeles, rahuldub vaid toidu ja [keha]kattega ning tunneb rõõmu eraldatusest.“ Kas Te siis ütleksite nõnda: „Tulgu, head isandad, see mees minu juurde! Olgu ta taas põlluharija, majaperemees, maksumaksja, [minu] vara suurendaja“?“„Sugugi mitte, Auväärne. Hoopis meie ise avaldaksime talle austust, tõuseksime [tema saabudes] püsti ja pakuksime talle istet. Samuti paluksime tal vastu võtta rüüsid, almustoitu, eluaset ning haiguse puhuks vajalikke ravimeid ja meditsiinitarvikuid. Korraldaksime talle ka õiguspärase kaitse, turvalisuse ja valve.“

„Mida Te sellest arvate, suur kuningas: kui on nõnda, kas [siis see] on loobuva elu otseselt nähtav vili või ei ole?”

„Kindlasti, Auväärne, kui on nõnda, [siis see] on loobuva elu otseselt nähtav vili.”

„See, suur kuningas, on teine minu poolt Teile näidatud loobuva elu juba selles elus otseselt nähtav vili.”

4.3. Loobuva elu ülevam vili

„Kas aga on võimalik, Auväärne, näidata veel mõnda juba selles elus otseselt nähtavat loobuva elu vilja, mis oleks neist loobuva elu otseselt nähtavatest viljadest suurepärasem ja ülevam?“

„On võimalik, suur kuningas. Sel juhul, suur kuningas, kuulake [ja] pöörake hoolikalt tähelepanu; ma räägin.“

„Nõnda, Auväärne,“ vastas Magadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, Ülimale nõustuvalt.

Ülim rääkis nii:

„Siin, suur kuningas, ilmub maailma Tathāgata: Arahant, Õigesti Mõistnu, Tarkuses ja Käitumises Täiuslik, Õnnesläinu, Maailmade Teadja, Ületamatu Inimeste Suunaja-Juht, Inimeste ja Deevade Õpetaja, Mõistnu, Ülim. Olles ise vahetu teadmise kaudu mõistnud ja kogenud seda maailma koos selle deevade, maarade ja brahmadega ning seda rahvast koos selle saamanate ja braahmanite, deevade ja inimestega, teeb ta selle teistelegi teatavaks. Ta õpetab dhammat, [mis on] alguses hea, keskpaigas hea, lõpus hea, [hea nii] tähenduses [kui ka] sõnastuses, [ning] teeb teatavaks täielikult täiusliku [ja] puhta brahmaliku käitumise.Seda dhammat kuuleb kas majaperemees või majaperemehe poeg või mõnes muus peres sündinu. Olles seda dhammat kuulnud, tekib tal Tathaagata suhtes usaldav usk. Sellest tekkinud usaldavast usust kantuna mõtiskleb ta nõnda: „Kodune elu [on] kitsas, tolmune tee; loobuvasse ellu minek [on] avar ruum. Kodus elaval [inimesel] ei ole kerge järgida täiesti täielikku, täiesti puhast, [otsekui] poleeritud merikarpi [meenutavat] brahmalikku käitumist. Mis oleks, kui ajaksin juuksed ja habeme maha, kataksin [end] safranikarva [kollase rüüga] ning lahkuksin kodust kodutu [ellu]?“

Ta läheb mõne aja pärast, olles maha jätnud kogu väikese vara või maha jätnud kogu suure vara, maha jätnud väikese sugulasteringi või maha jätnud suure sugulasteringi, ajanud maha juuksed ja habeme ning pannud selga safranikarva rõivad, kodust kodutu [ellu].

Olles nõnda loobuvasse ellu läinud viibib ta vabanemisjuhistes [toodud] ohjamisega ohjatuna. Ta käitub nõuetekohaselt, liigub sobilikes paikades ja näeb ohtu ka kõige väiksemates eksimustes. Võtnud treeningjuhised omaks, treenib ta nende järgi. [Tema] kehalised ja sõnalised teod on oskuslikud, eluviis puhas, kõlblus saavutatud, [taju]võimete väravad valvatud. Ta kulgeb teadvustatud arusaamises [ja] rahulolus.

4.3.1 Kõlblus

4.3.1.1 Väiksem kõlblus

Ja kuidas, suur kuningas, on bhikkhu kõlbluse saavutanud?
Siin, suur kuningas, on bhikkhu hüljanud elusolendite surmamise ja keeldub elusolendeid surmamast. [Ta on] malaka maha pannud, relva maha pannud, häbi[tundlik], kaastundest täidetud [ning] elab kõigi hingavate olendite heaolust hoolides. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Olles mitteantu võtmise hüljanud, keeldub [ta] mitteantut võtmast, võtab [vastu ainult seda, mis talle käest kätte] antakse [ja] ootab [ainult seda, mida talle] antakse. Vargusest vabana elab ta puhtalt. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Olles mittebrahmaliku käitumise hüljanud ja püsides brahmalikus käitumises, hoiab [ta] eemale ning keeldub külaelule omasest sugulisest läbikäimisest. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Olles vale kõne hüljanud, keeldub ta valet rääkimast; [ta on] tõerääkija, tõele truu, kindel, usaldusväärne ega peta maailma. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Olles lahutava kõne hüljanud, keeldub ta lahutavalt rääkimast. Siin kuuldut ei räägi [ta] seal edasi, et neid siin [olijaid] lahutada; ega seal kuuldut ei räägi ta edasi siin, et neid seal [olijatest] lahutada. Nõnda on ta lahkuläinute lepitaja, juba ühtehoidvate inimeste ühtehoidmise toetaja, üksmeele armastaja, üksmeelest rõõmu tundja ja üksmeele üle rõõmustaja. [Ta] kõneleb sõnu, mis loovad üksmeelt. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Olles karmi kõne hüljanud, keeldub ta karmilt kõnelemast. Ta kõneleb sellist kõnet, mis on laitmatu, kõrvale meeldiv, armas, südamesse minev [ja] viisakas [nõnda, et tema sõnad on] paljudele armsad ja paljudele meelepärased. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Olles tühja jutu hüljanud, keeldub ta tühjast jutust. [Ta] räägib õigel ajal, räägib tegelikust, räägib kasulikust, räägib dhammast ja räägib vinajast. [Ta] kõneleb meeldejätmist väärt kõnet õigel ajal, põhjendatult, piiritletult ja kasuga seotult. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Ta keeldub seemnete ja kasvavate taimede kahjustamisest, sööb [päeva] ühel poolel, loobub öösel [söömisest ja] keeldub valel ajal söömisest.[Ta] keeldub tantsust, laulust, pillimängust [ja] etenduste vaatamisest; pärgade [kandmisest], lõhnaainete [ja ilu]võiete [kasutamisest], [ning enese] ehtimisest [ja] kaunistamisest.
[Ta] keeldub kõrgetest asemete [ja] suurte asemete vastuvõtmisest.
[Ta] keeldub kulla [ja] hõbeda vastuvõtmisest.
[Ta] keeldub toore vilja vastuvõtmisest.
[Ta] keeldub toore liha vastuvõtmisest.
[Ta] keeldub naiste [ja] tütarlaste vastuvõtmisest.
[Ta] keeldub nais- ja meesorjade vastuvõtmisest.
[Ta] keeldub kitsede [ja] lammaste vastuvõtmisest.
[Ta] kanade [ja] sigade vastuvõtmisest.
[Ta] keeldub elevantide, veiste, hobuste [ja] märade vastuvõtmisest.
[Ta] keeldub põldude [ja] maatükkide vastuvõtmisest.
[Ta] keeldub sõnumitooja [ja] käskjala ülesannetest.
[Ta] keeldub ostmisest [ja] müümisest.
[Ta] keeldub pettusest kaalude, metallide [ja] mõõtudega.
[Ta] keeldub altkäemaksust, petmisest, kelmusest ja kõveratest võtetest.
[Ta] keeldub sandistamisest, hukkamisest, vangistamisest, röövimisest, riisumisest [ja igat liiki] vägivallast.
Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Väiksem kõlblus on lõppenud.

4.3.1.2. Keskmine kõlblus

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, tegelevad seemnete ja kasvavate taimede kahjustamisega; nimelt: juurest, varrest, sõlmkohast ja võrsetipust ning viiendana seemnest [taimede paljundamisega]. Ta keeldub sellisest seemnete ja kasvavate taimede kahjustamisest. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad ja braahmanad, süües usus annetatud toitu, tegelevad varude kogumise ja kasutamisega; nimelt: toiduvaru, joogivaru, rõivavaru, sõidukite varu, asemete varu, lõhnaainete varu ning muude tarvete varu. Ta keeldub sellisest varutud asjade kasutamisest. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, tegelevad selliste vaatemängudega vaatamisega; nimelt: tantsimise, laulmise, pillimängu, etenduste, lugude jutustamise, käteplaksutamise, žongleerimise, savipottidel trummeldamise, sobhanaka- ja caṇḍāla-etteastete, [bambuslati abil tehtavate akrobaatiliste trikkide] ning pesemisetteastetega; elevantide, hobuste, pühvlite, pullide, kitsede, jäärade, kukkede [ja] vuttide võitlustega; kaikavõitluse, rusikavõitluse, maadluse, näidislahingute, vägede kogunemiste, lahingurivistuste ja väeosade ülevaatustega ning muu sarnasega. Ta keeldub selliste vaatemängude vaatamisest. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, tegelevad hooletuse ajendiks olevate mängudega; nimelt: kaheksa- [ja] kümnesammulise ruudustikuga lauamängude, õhus kujuteldaval mängulaual mängude, maha joonistatud radade läbimise mängude, hunnikust pulkade eemaldamise mängude, täringumängude, lühikese kepi löömise mängude, värvitud käega kujundite tegemise mängude, pallimängude, lehest tehtud toru puhumise mängude, mänguadraga kündmise mängude, kukerpallitamise mängude, mängutuuliku keerutamise mängude, mängumõõduga mõõtmise mängude [ning] mänguvankri [ja] mänguvibuga mängude; õhku või seljale kirjutatud tähtede mängude, teise mõeldud asja äraarvamise mängude [ning] inimeste kehavigade jäljendamise mängudega ning muuga sarnasega. Ta keeldub sellistest hooletust soodustavatest mängudest. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, kasutavad selliseid kõrgeid ja suuri magamis- [ning istumis]asemeid; nimelt: ülemõõdulisi ning looma[jalgadega] kaunistatud magamis- [ning istumis]asemeid; pikakarvalisi [katteid], kirjusid [katteid], valgeid [katteid], lillelisi [katteid], vatitäidisega [katteid], looma piltidega [kaunistatud katteid], mõlemalt poolt karvaseid [katteid], ühelt poolt karvaseid [katteid], kaunistustega siidist [katteid], [ühevärvilisi] siidist [katteid], suuri [katteid], elevandi, hobuse [või] vankri [katteid], kokkuõmmeldud nahkadest [katteid], hinnalise kadali-hirve nahast [katteid]; ülemise varikatusega ja mõlemas otsas punaste patjadega [magamis- ning istumisasemeid] ning muud sarnast. Ta keeldub sellistest kõrgetest ja suurtest magamis- [ning istumis]asemetest. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, tegelevad [enese] ehtimise ja kaunistamisega; nimelt: hõõruvad [keha lõhnapulbritega], masseerivad [õlidega], pesevad [lõhnastatud veega] ja mudivad [keha]; [kasutavad] peegleid, [iluotstarbelisi] silmasalve, pärgi, lõhnaaineid, [iluotstarbelisi] võideid, näopuudrit, näovõiet, käevõrusid, juuksepaelu, [kaunistustega jalutus]keppe, [kaunistatud] anumaid, mõõku [ja] päevavarje, [tikanditega] kaunistatud jalatseid, turbaneid, vääriskive, jakisabast lehvikuid [ning] valgeid pikkade narmastega rõivaid. Ta keeldub sellisest [enese] ehtimisest ja kaunistamisest. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, tegelevad loomaliku kõnega; nimelt: räägivad kuningatest, röövlitest, kõrgetest ametnikest, sõjavägedest, ohtudest, sõdadest, toidust, joogist, rõivastest, magamisasemetest, pärgadest ja lõhnaainetest; sugulastest, sõiduvahenditest, küladest, asulatest, linnadest [ja] maadest; naistest, meestest [ja] kangelastest; tänavail [ning] veevõtukohtades [levivatest] juttudest, räägivad lahkunud sugulastest [ja] mitmesugustest teistest juttudest; räägivad maailmast, jutustavad merest, jutustavad olemasolust ja mitteolemasolust. Tema keeldub sellisest loomalikust kõnest. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, tegelevad vaidlustega; nimelt: „Sina ei mõista seda dhammat [ja] vinajat; mina mõistan seda dhammat [ja] vinajat; kuidas võiksidki sina seda dhammat [ja] vinajat mõista; sina kulged valesti, mina kulgen õigesti; minu [jutt] on sidus, sinu [jutt] ei ole sidus; selle, mis tulnuks öelda alguses, ütlesid lõpus [ja] selle, mis tulnuks öelda pärast, ütlesid enne; sinu kaua läbimõeldud [seisukoht] on ümber lükatud; sinu vigane väide [on] paljastatud; sind on võidetud; mine otsi oma väitele pääseteed või haruta [end sellest] välja, kui suudad!” Ta keeldub sellisest vaidlustest. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, tegelevad sõnumite vahendamise ja läkituste korraldamisega; nimelt [käivad nad] kuningate, kõrgete ametnike, khattijate, braahmanite, majaperemeeste [ja] noormeeste [käsul sõnumeid viimas ning asju toimetamas]: „Mine siia, tule sealt [tagasi], vii see [sinna], too see sealt [siia]!” Ta keeldub sellisest sõnumite vahendamisest ja läkituste korraldamisest. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, on petlikud, meelitavad, vihjavad, halvustavad ning ühe hüve [pakkumise teel] teist hüve taotlevad. Ta keeldub sellisest petmisest ja meelitavast kõnest. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Keskmine kõlblus on lõppenud.

4.3.1.3. Suur kõlblus

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, elavad loomaliku eluviisi [ja] vale eluviisiga tegeledes; nimelt: [keha]osade, [tähe]märkide, [loodus]ilmingute, unenägude, [keha]märkide [ja] hiirte näritud [riide] [põhjal ennustamisega]; tuleohverdusega, kulbiohverdusega, aganateohverdusega, teraviljaohverdusega, riisiohverdusega, võiohverdusega, õliohverdusega, suulise [mantrate] ohverdusega [ja] vereohverdusega; [keha]osadeteadmistega, maadeteadmistega, valitsemisteadmistega, surnuaia [vaimude rahustamise] teadmistega, olenditeteadmistega, maa[maagia ja mantrate] teadmistega; maoteadmistega, mürgiteadmistega, skorpioniteadmistega, hiireteadmistega, linnuteadmistega, kaarnateadmistega; eluea ennustamisega, noolte eest kaitsvate [mantrate ja loitsudega ning] hirvede ringi [ehk loomade käitumise järgi] ennustamisega. Ta keeldub sellisest loomalikust eluviisist [ja] valest eluviisist. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, elavad loomaliku eluviisi [ja] vale eluviisiga tegeledes; nimelt: kalliskivide, kangaste, sauade, terariistade, mõõkade, noolte, vibude [ja] relvade tunnusmärkide [põhjal ennustamisega]; naiste, meeste, poiste, tüdrukute, meesteenijate [ja] naisteenijate tunnusmärkide [põhjal ennustamisega]; elevantide, hobuste, pühvlite, pullide, lehmade, kitsede, jäärade, kanade, vuttide, varaanide, jäneste, kilpkonnade [ja] hirvede tunnusmärkide [põhjal ennustamisega]. Ta keeldub sellisest loomalikust eluviisist [ja] valest eluviisist. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, elavad loomaliku eluviisi [ja] vale eluviisiga tegeledes; nimelt: [ennustades, et]: „kuningas läheb välja; kuningas tuleb tagasi; sise[maa] kuningas ründab, välis[maa] kuningas taganeb; välis[maa] kuningas ründab, sise[maa] kuningas taganeb; sise[maa] kuningas saab võidu, välis[maa] kuningas saab kaotuse; välis[maa] kuningas saab võidu, sise[maa] kuningas kaotab; see saab võidu, too saab kaotuse.” Ta keeldub sellisest loomalikust eluviisist [ja] valest eluviisist. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, elavad loomaliku eluviisi [ja] vale eluviisiga tegeledes; nimelt: [ennustades, et]: „tuleb kuuvarjutus, tuleb päikesevarjutus, tuleb tähtkujude varjutus; kuu ja päike liiguvad korrapärasel teel, kuu ja päike liiguvad kõrvalekalduval teel; tähtkujud liiguvad korrapärasel teel, tähtkujud liiguvad kõrvalekalduval teel; tuleb meteoorisadu, tuleb taevaservade tulekuma, tuleb maavärin, tuleb deevade trumm [kui kõuemürin]; kuu, päike ja tähtkujud tõusevad, loojuvad, tumenevad või selginevad; kuuvarjutuse tagajärg on selline; päikesevarjutuse tagajärg on selline; tähtkujude varjutuse tagajärg on selline; kuu ja päikese korrapärasel teel liikumise tagajärg on selline; kuu ja päikese kõrvalekalduval teel liikumise tagajärg on selline; tähtkujude korrapärasel teel liikumise tagajärg on selline; tähtkujude kõrvalekalduval teel liikumise tagajärg on selline; meteoorisaju tagajärg on selline; taevaservade tulekuma tagajärg on selline; maavärina tagajärg on selline; deevade trumm [kui kõuemürina] tagajärg on selline; [ning et] kuu, päikese ja tähtkujude tõusu, loojumise, tumenemise ja selginemise tagajärg on selline.“ Ta keeldub sellisest loomalikust eluviisist [ja] valest eluviisist. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, elavad loomaliku eluviisi [ja] vale eluviisiga tegeledes; nimelt [ennustades, et]: „tuleb hea vihmasadu, tuleb halb vihmasadu; tuleb hea saak, tuleb halb saak; tuleb turvalisus, tuleb hädaoht; tuleb haigus, tuleb tervis”; [nad tegelevad] sõrmedel kokkulugemise, loendamise, arvutamise [ja] luuletamisega [ning] maailmaga [seotud teadmistega]. Ta keeldub sellisest loomalikust eluviisist [ja] valest eluviisist. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, elavad loomaliku eluviisi [ja] vale eluviisiga tegeledes; nimelt: abielu korraldamise, abielluva [pruudi äraviimise], kihlumise [kokkuleppimise], lahutuse korraldamise, [pulmas riisi] sise[ruumidesse] puistamise [ja] väljapoole puistamise, hea õnne [mantrate manamise], halva õnne [mantrate manamise], [ohustatud] loote ravimise, keele kangestamise [mantrate manamise], lõualuu lukustamise [mantrate manamise], käte [keerlemapanemise mantrate manamise], lõualuu [liikumist kontrollivate mantrate manamise], kõrvade [lukustamise mantrate manamise], peegli [abil] küsimustele [vastuste leidmise], [vaimust vaevatud] tütarlapsest [oraaklile esitatud] küsimustele [vastuste leidmise], deeva [oraaklile esitatud] küsimustele [vastuste leidmise], päikese kummardamise, suure [jumala või] olendi teenimise [ja kummardamise], iseenesliku süttimise [ehk suust tule väljapuhumise ning õnnejumalanna] Sirī kutsumisega. Ta keeldub sellisest loomalikust eluviisist [ja] valest eluviisist. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.Näiteks mõned austatud saamanad [ja] braahmanad, süües usus annetatud toitu, elavad loomaliku eluviisi [ja] vale eluviisiga tegeledes; nimelt: [rituaalide läbiviimise ja mantrate manamisega] [jumalate] rahustamiseks, soovide täitmiseks, vaimude mõjutamiseks, maa [viljakuse vm soovitu] esilekutsumiseks, vihma mõjutamiseks, seksuaaltungist vabanemiseks, ehituskoha määramiseks, ehituskoha ettevalmistamiseks [ja pühitsemiseks]; [nad tegelevad rituaalse] vee pritsimise ja vannitamise, tulle ohverdamise, oksendamist, kõhulahtisust ja puhitust [reguleerivate ravimitega], ülespoole, allapoole ja pea [kaudu haigusest] puhastamise, kõrvaõli [pakkumise], silmade turgutamise, nina ravimisega, silmasalvi ja -tilkadega ravimise, noa või vardaga opereerimise, laste ravimise, juureleotiste andmise ja ravimtaime kompressidega. Ta keeldub sellisest loomalikust eluviisist [ja] valest eluviisist. Ka see kuulub tema kõlbluse hulka.

See bhikkhu, suur kuningas, olles nõnda kõlbluse saavutanud, ei näe kusagil hirmu, [seda just] nimelt kõlbelise ohjamise [tõttu]. 

Suur kuningas, just nagu khattija kroonitud kuningas, kes on oma vaenlased võitnud, ei näe enam vaenlastes mingitki ohtu; nõnda samamoodi, suur kuningas, ei näe kõlbluse saavutanud bhikkhu enam kõlbelise ohjamissaavutuse [tõttu] mingitki ohtu.

Selle arija kõlbluskogumikuga varustatuma kogeb ta seesmist laitmatuseõnne. Just nõnda, suur kuningas, [ongi] bhikkhul kõlblusesaavutus.

Suur kõlblus on lõppenud.

4.3.2 Keskendus

4.3.2.1 Võimete ohjamine

Ja kuidas, suur kuningas, valvab bhikkhu võimete uksi?

Siin, suur kuningas, nähes silmaga vormi, ei haara bhikkhu tervikust ega haara detailidest. Kuna silmavõimet ohjamata elades võiksid himu, pahameel ning halvad, oskamatud nähtused temasse hoovata, siis harjutab [ta] selle ohjamist, valvab silmavõimet ning rakendab silmavõime ohjamist.

Siin, suur kuningas, kuuldes kõrvaga heli, ei haara bhikkhu tervikust ega haara detailidest. Kuna kõrvavõimet ohjamata elades võiksid himu, pahameel ning halvad, oskamatud nähtused temasse hoovata, siis harjutab [ta] selle ohjamist, valvab kõrvavõimet ning rakendab kõrvavõime ohjamist.

Siin, suur kuningas, haistes ninaga lõhna, ei haara bhikkhu tervikust ega haara detailidest. Kuna ninavõimet ohjamata elades võiksid himu, pahameel ning halvad, oskamatud nähtused temasse hoovata, siis harjutab [ta] selle ohjamist, valvab ninavõimet ning rakendab ninavõime ohjamist.

Siin, suur kuningas, maitstes keelega maitset, ei haara bhikkhu tervikust ega haara detailidest. Kuna keelevõimet ohjamata elades võiksid himu, pahameel ning halvad, oskamatud nähtused temasse hoovata, siis harjutab [ta] selle ohjamist, valvab keelevõimet ning rakendab keelevõime ohjamist.

Siin, suur kuningas, kogedes kehaga puudutust, ei haara bhikkhu tervikust ega haara detailidest. Kuna kehavõimet ohjamata elades võiksid himu, pahameel ning halvad, oskamatud nähtused temasse hoovata, siis harjutab [ta] selle ohjamist, valvab kehavõimet ning rakendab kehavõime ohjamist.

Siin, suur kuningas, teadvustades meelega nähtuseid, ei haara bhikkhu tervikust ega haara detailidest. Kuna meelevõimet ohjamata elades võiksid himu, pahameel ning halvad, oskamatud nähtused temasse hoovata, siis harjutab [ta] selle ohjamist, valvab meelevõimet ning rakendab meelevõime ohjamist.

Sellise arija võimete ohjamisega varustatuna kogeb ta rikkumatuse õnne. Just nõnda, suur kuningas, valvab bhikkhu võimete uksi.

4.3.2.2 Satisampajañña

Ja kuidas, suur kuningas, on bhikkhul teadlikkus [ja] selge arusaamine? Siin, suur kuningas, tegutseb bhikkhu edasi [ja] tagasi liikudes selge arusaamisega; ette vaadates [ja] kõrvale vaadates tegutseb [ta] selge arusaamisega; [jäsemeid] painutades [ja] sirutades tegutseb [ta] selge arusaamisega; pealmist rüüd, kerjakaussi ja alumist rüüd kandes tegutseb [ta] selge arusaamisega; süües, juues, närides [ja] maitstes tegutseb [ta] selge arusaamisega; sittudes [ja] kusedes tegutseb [ta] selge arusaamisega; kõndides, seistes, istudes, magades, ärkvel olles, kõneldes [ja] vaikides – [kogu aeg] tegutseb [ta] selge arusaamisega. Just nõnda, suur kuningas, on bhikkhul teadlikkus [ja] selge arusaamine.

4.3.2.3 Rahulolu

Ja kuidas, suur kuningas, on bhikkhu rahulolev? Siin, suur kuningas, on bhikkhu rahul keha eest hoolitsemiseks [vajaliku] rüüga [ja] kõhu eest hoolitsemiseks [vajaliku] almusnõuga. Kuhu iganes [ta] läheb, võtab [ta rüü ning almusnõu] kaasa. Samaoodi, suur kuningas, nagu lindki – kuhu iganes [ta] lendab, on tiivad [tema] ainsaks kandamiks. Just nõnda, suur kuningas, on bhikkhu rahul keha eest hoolitsemiseks [vajaliku] rüüga [ja] kõhu eest hoolitsemiseks [vajaliku] almusnõuga. Kuhu iganes [ta] läheb, võtab [ta rüü ning almusnõu] kaasa. Just nõnda, suur kuningas, on bhikkhu rahulolev.

4.3.2.4 Takistuste hülgamine

See bhikkhu, kellel on selline arija kõlbluskogumik, selline arija võimete ohjamine, selline arija teadlikkus ja selge arusaamine ning selline arija rahulolu, läheb eraldatud paika: metsa, puu juure, mäele, mäekurusse, mäekoopasse, surnuaeda, metsasügavikku, lagendikule [või leiab sobivas kohas] õlekuhja. Olles söönud [ja] almusringilt naasnud, istub ta ristatud jalgadega [maha], sirutab keha sirgeks [ning] koondab teadlikkuse enda ette.

[Olles] maailma suhtes himu hüljanud, viibib ta himust vaba teadvusega; [ta] puhastab teadvuse himust. Kuritahtlikkuse [ja] viha hüljanud, viibib [ta] kuritahtlikkusest vaba teadvusega, kõigi hingavate olendite heaolust hoolivana; [ta] puhastab teadvuse kuritahtlikkusest [ja] vihast. Laiskuse [ja] loiduse hüljanud, viibib [ta] laiskusest [ja] loidusest vabana, valgustajus, teadlikuna, selges arusaamises; ta puhastab teadvuse laiskusest [ja] loidusest. Rahutuse [ja] mure hüljanud, viibib [ta] rahutuseta, seesmiselt rahunenud teadvusega; [ta] puhastab teadvuse rahutusest [ja] murest. Kahtluse hüljanud, viibib [ta] kahtluse ületanuna, oskuslike dhammade suhtes kõhkluseta; [ta] puhastab teadvuse kahtlusest.

Just nagu, suur kuningas, mees võtaks laenu [ja] rakendaks [selle oma] tegevustesse. Tema need tegevused õnnestuksid. Ta tasuks täielikult ära varasemad võlgade põhiosad ning tal jääks [raha] üle [ka] naise ülalpidamiseks. Siis tekiks tal [mõte]: „Tõepoolest võtsin ma varem laenu [ja] rakendasin [selle oma] tegevustesse. Seetõttu läksid minu need tegevused korda. Siis tasusin täielikult ära oma varasemad võlgade põhiosad ning mul jäi [raha] üle [ka] naise ülalpidamiseks.” Sellest ajendatuna tekiks temas rõõm [ja] ta kogeks heameelt.

Just nagu, suur kuningas, mees oleks rõhutud, kannatav [ja] raskelt haige; toit ei sobiks talle ning tal kehas poleks jõudu. Millalgi hiljem vabaneks ta sellest haigusest; toit sobiks talle [ja] tal kehas taastuks jõud. Siis tekiks tal [mõte]: „Tõepoolest olin ma varem rõhutud, kannatav [ja] raskelt haige; toit ei sobinud mulle ning mul ei olnud kehas jõudu. Nüüd olen ma sellest haigusest vabanenud; toit sobib mulle [ja] mul on kehas [taas] jõudu.” Sellest ajendatuna tekiks temas rõõm [ja] ta kogeks heameelt.

Just nagu, suur kuningas, mees oleks vangistatud. Millalgi hiljem vabaneks ta sealt vanglast turvaliselt [ja] hirmuta, ilma et oleks kaotanud midagi oma varast. Siis tekiks tal [mõte]: „Tõepoolest olin ma varem vangistatud. Nüüd olen ma sellest vanglast turvaliselt [ja] hirmuta vabanenud ning ma ei ole kaotanud midagi oma varast.” Sellest ajendatuna tekiks temas rõõm [ja] ta kogeks heameelt.

Just nagu, suur kuningas, mees oleks ori, mitte iseenda võimu all, [vaid] teise võimu all, ega saaks minna, kuhu tahab. Millalgi hiljem vabaneks ta sellest orjusest, [oleks] iseenda võimu all, mitte teise võimu all, vaba [ja] võiks minna, kuhu tahab. Siis tekiks tal [mõte]: „Tõepoolest olin ma varem ori, mitte iseenda võimu all, teise võimu all, ega saanud minna, kuhu tahtsin. Nüüd olen ma sellest orjusest vabanenud, iseenda võimu all, mitte teise võimu all, vaba [ja] võin minna, kuhu tahan.” Sellest ajendatuna tekiks temas rõõm [ja] ta kogeks heameelt.

Just nagu, suur kuningas, varakas [ja] jõukas mees võtaks ette kõrbeteekonna [kus varitseksid] näljahäda [ja] ohud. Millalgi hiljem läbiks ta selle kõrbe turvaliselt [ning] jõuaks turvalisse [ja] ohutusse asulasse. Siis tekiks tal [mõte]: „Tõepoolest võtsin ma varem varaka [ja] jõukana ette kõrbeteekonna [kus varitsesid] näljahäda [ja] ohud. Nüüd olen ma selle kõrbe turvaliselt läbinud [ning] jõudnud turvalisse [ja] ohutusse asulasse.” Sellest ajendatuna tekiks temas rõõm [ja] ta kogeks heameelt.

Just nõnda, suur kuningas, näeb bhikkhu endas neid viit hülgamata takistust nagu võlga, nagu haigust, nagu vanglat, nagu orjust [ja] nagu ohtlikku kõrbeteekonda.

Just nagu, suur kuningas, näeb bhikkhu endas neid viit hüljatud takistust nagu võlgast vabanemist, nagu tervist, nagu vangistusest vabanemist, nagu vabadust [ja] nagu turvalist paika.

Kui ta näeb, et viis takistust on hüljatud, sünnib temas heameel; heameelest sünnib rõõm; rõõmus meel rahustab keha; rahunenud keha tunneb õnne; õnnelik teadvus keskendub.

4.3.2.5 Esimene džhaana

Naudingutest eraldunud, mitteoskuslikest dhammadest eraldunud, mõtlemise ja läbiuurimisega, eraldatusest sündinud rõõmus [ja] õnnes jõuab ta esimesse džhaanasse [ja] viibib [selles]. Ta küllastab, immutab läbi, täidab täielikult ja läbistab igas suunas seda keha eraldatusest sündinud rõõmu ja õnnega [nii] et kogu tema kehas ei ole midagi, mida eraldatusest sündinud rõõm ja õnn ei läbistaks.

Just nagu, suur kuningas, osav pesija või pesija õpilane, puistanud pronkskaussi supluspulbrit, segaks seda veega tilkhaaval; see supluspulbri pall oleks niiskusest läbi imbunud, niiskusest küllastunud, seest [ja] väljast niiskusest läbistatud, kuid ei tilguks. Just nõnda, suur kuningas, küllastab, immutab läbi, täidab täielikult [ja] läbistab igas suunas seda keha eraldatusest sündinud rõõmu [ja] õnnega [nii] et kogu tema kehas ei ole midagi, mida eraldatusest sündinud rõõm [ja] õnn ei läbistaks. Ka see, suur kuningas, on siin ja praegu otseselt nähtav loobuva elu vili, varasematest siin ja praegu otseselt nähtavatest loobuva elu viljadest silmapaistvam ja peenem.

4.3.2.6 Teine džhaana

Seejärel, suur kuningas, mõtlemise [ja] läbiuurimise vaibudes, seesmise rahunemise [ja] ühtekoondunud teadvusega, mõtlemiseta [ja] läbiuurimiseta, keskendusest sündinud rõõmu ja õnnega, jõuab bhikkhu teise džhaanasse [ja] viibib [selles]. Ta küllastab, immutab läbi, täidab täielikult [ning] läbistab igas suunas selle keha keskendusest sündinud rõõmu [ja] õnnega [nii] et kogu tema kehas ei ole midagi, mida keskendusest sündinud rõõm [ja] õnn ei läbistaks.

Just nagu, suur kuningas, sügav järv, [mida toidab] seestpoolt üles voogav [allika]vesi ning millel pole [väljastpoolt] vee sissevoolu ei idasuunast, pole vee sissevoolu lõunasuunast, pole vee sissevoolu läänesuunast ega ole vee sissevoolu põhjasuunast ning mida aeg-ajalt ei [täida veega välised] suured vihmasajud. Siis, tõepoolest, selle järve [põhjast] üles voogavad jahedad veevoolud küllastaksid, immutaksid läbi, täidaksid täielikult ja läbistaksid igas suunas seda järve jaheda veega [nii et] kogu järves ei oleks enam midagi, mida jahe vesi ei läbistaks.

Just nõnda, suur kuningas, küllastab, immutab läbi, täidab täielikult ja läbistab igas suunas selle keha keskendusest sündinud rõõmu [ja] õnnega [nii] et kogu bhikkhu kehas ei ole enam midagi, mida keskendusest sündinud rõõm [ja] õnn ei läbistaks. 

Ka see, suur kuningas, on siin ja praegu otseselt nähtav loobuva elu vili, varasematest siin ja praegu otseselt nähtavatest loobuva elu viljadest veelgi silmapaistvam ja peenem.

4.3.2.7 Kolmas džhaana

Seejärel, suur kuningas, rõõmuta [ja] kireta, neutraalses teadlikkuses [ja] mõistmises, õnne [kogu] kehaga kogedes – mille kohta arijad kuulutavad: „Neutraalne, teadlik, õnnes viibiv“ –, jõuab bhikkhu kolmandasse džhaanasse [ja] viibib [selles].

Ta küllastab, immutab läbi, täidab täielikult [ning] läbistab igas suunas selle keha rõõmust vaba õnnega [nii] et kogu tema kehas ei ole midagi, mida rõõmust vaba õnn ei läbistaks.

Just nagu, suur kuningas, siniste vesirooside, punaste lootoste [ja] valgete lootoste tiigis kasvavad mõned sinised vesiroosid, punased lootosed [ja] valged lootosed [mis on] vees sündinud, vees võrsuvad, [veel] veest välja ulatumata, vee all kasvavad; [mis on] tipust juurteni jahedast veest küllastunud, läbi imbunud, täielikult täitunud [ja] igas suunas läbistatud, nii et vesiroosides, lootostes [ja] valgetes lootostes poleks kogu ulatuses midagi, mida jahe vesi ei läbistaks; just nõnda, suur kuningas, küllastab, immutab läbi, täidab täielikult ja läbistab bhikkhu igas suunas selle keha rõõmust vaba õnnega [nii] et kogu tema kehas ei ole midagi, mida rõõmust vaba õnn ei läbistaks. Ka see, suur kuningas, on siin ja praegu otseselt nähtav loobuva elu vili, varasematest siin ja praegu otseselt nähtavatest loobuva elu viljadest veelgi silmapaistvam ja peenem.

4.3.2.8 Neljas džhaana

Seejärel, suur kuningas, õnnegi hüljates, kannatusegi hüljates, varasema heameele [ja] pahameele hajudes, kannatusest ja õnnest vabas, neutraalsusest [tulenevas] teadlikkuse puhtuses, jõuab bhikkhu neljandasse džhaanasse [ja] viibib [selles]. Ta istub, olles läbistanud keha täiesti puhta ja selginenud teadvusega, [nii et] terves tema kehas ei ole enam midagi, mida täiesti puhas [ja] selginenud teadvus ei läbistaks.

Just nii, suur kuningas, nagu istuval mehel, kes on [üleni] pea[laest jalataldadeni] end valge riidega katnud, pole midagi kehast, mida valge riie ei kataks; just nõnda, suur kuningas, istub bhikkhu, olles läbistanud keha täiesti puhta ja selginenud teadvusega, [nii et] terves tema kehas ei ole [enam] midagi, mida täiesti puhas [ja] selginenud teadvus ei läbistaks. Ka see, suur kuningas, on siin ja praegu otseselt nähtav loobuva elu vili, varasematest siin ja praegu otseselt nähtavatest loobuva elu viljadest veelgi silmapaistvam ja peenem.

4.3.3 Kaheksa teadmist

4.3.3.1 Läbinägemisteadmine

Kui teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse teadmisele ja nägemisele. Ta mõistab nõnda:
„See, minu keha on vormiline,
neljast suurest algainest koosnev,
emast [ja] isast alguse saanud,
keedetud riisist [ja] pudrust kasvanud,
püsitu, kuluva, laguneva, puruneva [ja] häviva olemusega;
see – minu teadvus – toetub sellele [kehale] ja on selle [kehaga] seotud.”

Just nagu, suur kuningas, kui oleks ilus, ehtne, kaheksatahuline, hästi töödeldud, läbipaistev, selge, purunematu [ja] igati täiuslik berüllkivi; mille sisse oleks aetud sinine või kollane või punane või valge või kahvatukollane niit. Hea nägemisega mees võtaks selle kätte ja näeks: „See berüllkivi on ilus, ehtne, kaheksatahuline, hästi töödeldud, läbipaistev, selge, purunematu [ja] igati täiuslik; selle sisse on aetud sinine või kollane või punane või valge või kahvatukollane niit.”

Just nõnda, suur kuningas, kui teadvus on niimoodi keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab [bhikkhu] teadvuse teadmisele ja nägemisele. Ta mõistab nõnda: „See, minu keha on vormiline, neljast suurest algainest koosnev, emast [ja] isast alguse saanud, keedetud riisist [ja] pudrust kasvanud, püsitu, kuluva, laguneva, puruneva [ja] häviva olemusega; see – minu teadvus – toetub sellele [kehale] ja on selle [kehaga] seotud.” Ka see, suur kuningas, on siin ja praegu otseselt nähtav loobuva elu vili, varasematest siin ja praegu otseselt nähtavatest loobuva elu viljadest veelgi silmapaistvam ja peenem.

4.3.3.2 Meeleloodud keha teadmine

Kui teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse meeleloodud keha loomisele. Ta loob sellest kehast teise keha:
vormilise,
meeleloodud,
kõigi osade, ka väiksemate [keha]osadega,
võimetelt puudusteta. 

Just nagu, suur kuningas, tõmbaks mees muñja-roo seest välja selle säsi. Tal tekiks [mõte]: „See [on] muñja-roog, see [on] sisemine säsi. Muñja-roog [on] üks, sisemine säsi teine, kuid sisemine säsi [on] siiski muñja-roost välja tõmmatud.”

Samuti, suur kuningas, nagu mees tõmbaks mõõgatupest välja mõõga. Tal tekiks [mõte]: „See [on] mõõk, see [on] mõõgatupp. Mõõk [on] üks, tupp teine, kuid mõõk [on] siiski mõõgatupest välja tõmmatud.”

Samuti, suur kuningas, nagu mees tõmbaks maonahast välja mao. Tal tekiks [mõte]: „See [on] madu, see [on] maonahk. Madu [on] üks, maonahk teine, kuid madu [on] siiski maonahast välja tõmmatud.”

Just nõnda, suur kuningas, kui teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab [bhikkhu] teadvuse meeleloodud keha loomisele. Ta loob sellest kehast teise keha: vormilise, meeleloodud, kõigi [keha]osade, ka väiksemate osadega, võimetelt puudusteta. Ka see, suur kuningas, on siin ja praegu otseselt nähtav loobuva elu vili, varasematest siin ja praegu otseselt nähtavatest loobuva elu viljadest veelgi silmapaistvam ja peenem.

4.3.3.3 Mitmesuguste üleloomulike võimete teadmine

Kui teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse mitmesuguste üleloomulike võimete poole. Ta kogeb vahetult mitmesuguseid üleloomulikke võimeid:
olles üks, saab mitmeks, olles mitu, saab üheks;
[ta] ilmub [ja] kaob;
liigub takistuseta läbi seina, läbi kindlusemüüri [ja] läbi mäe just nagu [liiguks] õhus;
kerkib maast [ja] sukeldub [maasse] just nagu vette;
liigub vee peal [vette] vajumata just nagu maapinnal;
liigub õhus ristatud jalgadega just nagu tiivuline lind;
puudutab [ja] silitab käega isegi kuud [ja] päikest [mis on] nõnda suure väe [ja] nõnda suure mõjuga;
[ta] valitseb [oma] keha kuni Brahma maailmani [välja]. 

Just nagu ka, suur kuningas, valmistaks oskuslik pottsepp või tema õpipoiss hästi ettevalmistatud savist just sellise anuma, nagu ta soovib. Just nagu, suur kuningas, valmistaks oskuslik elevandiluust esemete valmistaja või tema õpipoiss hästi ettevalmistatud elevandiluust just sellise eseme, nagu ta soovib. Just nagu, suur kuningas, valmistaks oskuslik kullassepp või tema õpipoiss hästi ettevalmistatud kullast just sellise kuldeseme, nagu ta soovib.

Just nõnda, suur kuningas, kui bhikkhu teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse mitmesuguste üleloomulike võimete poole. Ta kogeb vahetult mitmesuguseid üleloomulikke võimeid: olles üks, saab mitmeks, olles mitu, saab üheks; [ta] ilmub [ja] kaob; liigub takistuseta läbi seina, läbi kindlusemüüri [ja] läbi mäe just nagu [liiguks] õhus; kerkib maast [ja] sukeldub [ma sisse] just nagu vette; liigub vee peal [vette] vajumata just nagu maapinnal; liigub õhus ristatud jalgadega just nagu tiivuline lind; puudutab [ja] silitab käega isegi kuud [ja] päikest [mis on] nõnda suure väe [ja] nõnda suure mõjuga; [ta] valitseb keha kuni Brahma maailmani [välja].  Ka see, suur kuningas, on siin ja praegu otseselt nähtav loobuva elu vili, varasematest siin ja praegu otseselt nähtavatest loobuva elu viljadest veelgi silmapaistvam ja peenem.

4.3.3.4. Taevaliku kõrva teadmine

Kui teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse taevaliku kõrvaelemendi poole. Ta kuuleb täielikult puhastunud, inimlikku ületava, taevaliku kõrvaelemendiga mõlemaid helisid:
taevaseid ja inimlikke,
kaugeid ja lähedasi.

Just nagu ka, suur kuningas, pikal teel rändav mees kuuleks bheri-trummi, mudiṅga-trummi, teokarbisarve, paṇava-trummi [või] dindima-trummi helisid. Tal tekiks [mõte]: „See on bheri-trummi heli; see on mudiṅga-trummi heli; see on teokarbisarve, paṇava-trummi [ja] dindima-trummi heli.”

Just nõnda, suur kuningas, kui bhikkhu teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse taevaliku kõrvaelemendi poole. Ta kuuleb täielikult puhastunud, inimlikku ületava, taevaliku kõrvaelemendiga mõlemaid helisid: taevaseid ja inimlikke, kaugeid ja lähedasi.  Ka see, suur kuningas, on siin ja praegu otseselt nähtav loobuva elu vili, varasematest siin ja praegu otseselt nähtavatest loobuva elu viljadest veelgi silmapaistvam ja peenem.

4.3.3.5. Teadvuse läbistamise teadmine

Kui teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse teiste teadvuste tundmise teadmisele. Ta mõistab teiste olendite [ja] teiste isikute teadvust, [seda] oma teadvusega täielikult hõlmates:
kirega teadvust mõistab [ta]: „kirega teadvus”;
kiretut teadvust mõistab [ta]: „kiretu teadvus”;
vihaga teadvust mõistab [ta]: „vihaga teadvus”;
vihata teadvust mõistab [ta]: „vihata teadvus”;
pettekujutlusega teadvust mõistab [ta]: „pettekujutlusega teadvus”;
pettekujutluseta teadvust mõistab [ta]: „pettekujutluseta teadvus”;
koondunud teadvust mõistab [ta]: „koondunud teadvus”;
koondumata teadvust mõistab [ta]: „koondumata teadvus”;
suurelt avardunud teadvust mõistab [ta]: „suurelt avardunud teadvus”;
mittesuurelt avardunud teadvust mõistab [ta]: „mittesuurelt avardunud teadvus”;
ületatavat teadvust mõistab [ta]: „ületatav teadvus”;
ületamatut teadvust mõistab [ta]: „ületamatu teadvus”;
keskendunud teadvust mõistab [ta]: „keskendunud teadvus”;
keskendumata teadvust mõistab [ta]: „keskendumata teadvus”;
vabanenud teadvust mõistab [ta]: „vabanenud teadvus”;
vabanemata teadvust mõistab [ta]: „vabanemata teadvus”.

Just nagu, suur kuningas, noor ja nooruslik, enda ehtimist armastav naine või mees vaatleks oma näo peegelpilti täiesti puhtas [ja] kirkas peeglis või kirkaveelises anumas ning, kui [ta] märkaks [näol] mustust, teaks: „[Mu näol] on mustus”; ja kui mustust ei märkaks, teaks: „[Mu näol] ei ole mustust; just nõnda, suur kuningas, kui bhikkhu teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse teiste teadvuste tundmise teadmisele. Ta mõistab teiste olendite [ja] teiste isikute teadvust, [seda] oma teadvusega täielikult hõlmates: kirega teadvust mõistab [ta]: „kirega teadvus”; kiretut teadvust mõistab [ta]: „kiretu teadvus”; vihaga teadvust mõistab [ta]: „vihaga teadvus”; vihata teadvust mõistab [ta]: „vihata teadvus”; pettekujutlusega teadvust mõistab [ta]: „pettekujutlusega teadvus”; pettekujutluseta teadvust mõistab [ta]: „pettekujutluseta teadvus”; koondunud teadvust mõistab [ta]: „koondunud teadvus”; koondumata teadvust mõistab [ta]: „koondumata teadvus”; suurelt avardunud teadvust mõistab [ta]: „suurelt avardunud teadvus”; mittesuurelt avardunud teadvust mõistab [ta]: „mittesuurelt avardunud teadvus”; ületatavat teadvust mõistab [ta]: „ületatav teadvus”; ületamatut teadvust mõistab [ta]: „ületamatu teadvus”; keskendunud teadvust mõistab [ta]: „keskendunud teadvus”; keskendumata teadvust mõistab [ta]: „keskendumata teadvus”; vabanenud teadvust mõistab [ta]: „vabanenud teadvus”; vabanemata teadvust mõistab [ta]: „vabanemata teadvus”.

Ka see, suur kuningas, on siin ja praegu otseselt nähtav loobuva elu vili, varasematest siin ja praegu otseselt nähtavatest loobuva elu viljadest veelgi silmapaistvam ja peenem.

4.3.3.6 Eelmiste elude meenutamise teadmine

Kui teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse eelmiste elude meenutamise teadmisele. Ta meenutab mitmeid eelmisi sünde, nimelt:
üht sündi, kahte sündi, kolme sündi, nelja sündi, viit sündi,
kümmet sündi, kahtkümmet sündi, kolmekümmet sündi, neljakümmet sündi, viitekümmet sündi,
sadat sündi, tuhandet sündi, sadat tuhandet sündi,
paljusid maailma kokkutõmbumise ajastuid,
paljusid maailma lahtirullumise ajastuid [ja]
paljusid maailma kokkurullumise ja lahtirullumise ajastuid:
„Seal olin sellise nimega, sellisest suguvõsast, sellise välimusega, sellise toiduga, kogesin sellist õnne ja kannatust [ning] mu eluiga oli niisugune; sealt lahkununa ilmusin mujal.
Sealgi olin sellise nimega, sellisest suguvõsast, sellise välimusega, sellise toiduga, kogesin sellist õnne ja kannatust [ning] mu eluiga oli niisugune; sealt lahkununa ilmnesin siin.”
Nõnda meenutab ta tunnuste [ja] üksikasjadega mitmesuguseid eelmisi elusid.

Just nagu, suur kuningas, läheks mees oma külast teise külla ning läheks teisest külast järgmisesse külla. Seejärel tuleks ta sellest külast tagasi oma külla. Tal tekiks [mõte]: „Tõepoolest läksin ma oma külast sellesse külla. Seal seisin ma nõnda, istusin nõnda, kõnelesin nõnda [ja] olin nõnda vaikiv. Sellest külast läksin ma teise külla. Sealgi seisin ma nõnda, istusin nõnda, kõnelesin nõnda [ja] olin nõnda vaikiv. Nüüd olen ma sellest külast tagasi tulnud oma külla.”

Just nõnda, suur kuningas, kui bhikkhu teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse eelmiste elude meenutamise teadmisele. Ta meenutab mitmeid eelmisi sünde, nimelt: üht sündi, kahte sündi, kolme sündi, nelja sündi, viit sündi, kümmet sündi, kahtkümmet sündi, kolmekümmet sündi, neljakümmet sündi, viitekümmet sündi, sadat sündi, tuhandet sündi, sadat tuhandet sündi, paljusid maailma kokkutõmbumise ajastuid, paljusid maailma lahtirullumise ajastuid [ja] paljusid maailma kokkurullumise ja lahtirullumise ajastuid: „Seal olin sellise nimega, sellisest suguvõsast, sellise välimusega, sellise toiduga, kogesin sellist õnne ja kannatust [ning] mu eluiga oli niisugune; sealt lahkununa ilmusin mujal. Sealgi olin sellise nimega, sellisest suguvõsast, sellise välimusega, sellise toiduga, kogesin sellist õnne ja kannatust [ning] mu eluiga oli niisugune; sealt lahkununa ilmnesin siin.” Nõnda meenutab ta tunnuste [ja] üksikasjadega mitmesuguseid eelmisi elusid. Ka see, suur kuningas, on siin ja praegu otseselt nähtav loobuva elu vili, varasematest siin ja praegu otseselt nähtavatest loobuva elu viljadest veelgi silmapaistvam ja peenem.

4.3.3.7. Taevaliku silma teadmine

Kui teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse olendite lahkumise [ja] uue sünni teadmisele. Ta näeb täielikult puhastunud, inimlikku ületava taevaliku silmaga olendeid
lahkumas [ja] uuesti sündimas,
madalaid [ja] kõrgemaid,
kauneid [ja] inetuid,
heasse [uude sündi] jõudnuid [ja] halba [uude sündi] jõudnuid;
ta mõistab [kuidas] olendid vastavad [oma varasematele] tegudele:

„Need olendid, tõepoolest, on kehalise halva käitumisega, kõnelise halva käitumisega [ja] meelelise halva käitumisega; [on] arijaid halvustanud, valede vaadetega [ja] võtnud omaks valel vaatel põhineva tegutsemise. Pärast keha lagunemist [ja] surma on [nad] ilmnenud apaajas — halvas kohas, languses, [kannatusrohkes] niraajas.
Aga need olendid on seotud kehalise hea käitumisega, kõnelise hea käitumisega [ja] meelelise hea käitumisega; pole arijaid halvustanud, [on] õige vaatega [ja] võtnud omaks õigel vaatel põhineva tegutsemise. Pärast keha lagunemist [ja] surma on [nad] sündinud heasse kohta, taevasesse maailma.”
Nõnda näeb täielikult puhastunud, inimlikku ületava taevaliku silmaga olendeid lahkumas [ja] uuesti sündimas, madalaid [ja] kõrgemaid, kauneid [ja] inetuid, heasse [uude sündi] jõudnuid [ja] halba [uude sündi] jõudnuid; ta mõistab [kuidas] olendid vastavad [oma varasematele] tegudele.

Just nagu, suur kuningas, oleks risttee keskel häärber. Seal seisev hea silmanägemisega mees näeks inimesi majja sisenemas [ja] majast väljumas, mööda tänavat liikumas [ning] risttee keskel istumas. Tal tekiks [mõte]: „Need inimesed lähevad majja, need tulevad välja, need liiguvad tänaval, need istuvad ristteel.” 

Just nõnda, suur kuningas, kui bhikkhu teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse olendite lahkumise [ja] uue sünni teadmisele. Ta näeb täielikult puhastunud, inimlikku ületava taevaliku silmaga olendeid lahkumas [ja] uuesti sündimas, madalaid [ja] kõrgemaid, kauneid [ja] inetuid, heasse kohta jõudnuid [ja] halba kohta jõudnuid; ta mõistab [kuidas] olendid vastavad [oma varasematele] tegudele: „Need olendid, tõepoolest, on kehalise halva käitumisega, kõnelise halva käitumisega [ja] meelelise halva käitumisega; [on] arijaid halvustanud, valede vaadetega [ja] võtnud omaks valel vaatel põhineva tegutsemise. Pärast keha lagunemist [ja] surma on [nad] ilmnenud apaajas — halvas kohas, languses, [kannatusrohkes] niraajas. Aga need olendid on seotud kehalise hea käitumisega, kõnelise hea käitumisega [ja] meelelise hea käitumisega; pole arijaid halvustanud, [on] õige vaatega [ja] võtnud omaks õigel vaatel põhineva tegutsemise. Pärast keha lagunemist [ja] surma on [nad] sündinud heasse kohta, taevasesse maailma.” Nõnda näeb ta täielikult puhastunud, inimlikku ületava taevaliku silmaga olendeid lahkumas [ja] uuesti sündimas, madalaid [ja] kõrgemaid, kauneid [ja] inetuid, heasse kohta jõudnuid [ja] halba kohta jõudnuid; ta mõistab [kuidas] olendid vastavad [oma varasematele] tegudele. Ka see, suur kuningas, on siin ja praegu otseselt nähtav loobuva elu vili, varasematest siin ja praegu otseselt nähtavatest loobuva elu viljadest veelgi silmapaistvam ja peenem. 

4.3.3.8. Tulvade lõppemise teadmine

Kui teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse tulvade lõppemise teadmisele.

Ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on kannatus”;
ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on kannatuse tekkimine”;
ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on kannatuse lakkamine”;
ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on kannatuse lakkamisele viiv tee.”

Ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „Need on tulvad”;
ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on tulvade tekkimine”;
ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on tulvade lakkamine”;
ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on tulvade lakkamisele viiv tee.”

Nõnda teadva [ja] nõnda nägeva [bhikkhu] teadvus vabaneb naudingutulvast, vabaneb olemasolutulvast [ja] vabaneb mitteteadmisetulvast. 

Vabanemisel tekib teadmine: „Vabanenud!” Ta mõistab: „Sünd on lõppenud, brahmalik käitumine on teostatud, tehtav on tehtud – pole enam sellesse olemisse tulemist.”

Just nagu, suur kuningas, [oleks] mägedevahelises nõos läbipaistev, kirgas ja häirimatu järv. Kaldal seisev hea nägemisega mees näeks selles karpe, tigusid, kivikesi, kruusa ning liikuvaid [ja] paigal püsivaid kalaparvi. Tal tekiks [mõte]: „See järv [on] tõepoolest läbipaistev, kirgas [ja] häirimatu. Selles liiguvad [ning] püsivad paigal karbid, teod, kivikesed [ja] kruus ning kalaparved.”

Just nõnda, suur kuningas, kui bhikkhu teadvus [on] nõnda keskendunud, täielikult puhastunud, täielikult selginenud, veatu, plekitu, plastiliseks muutunud, tegevusvalmis, kindel [ja] saavutanud vankumatuse, suunab ja kallutab ta teadvuse tulvade lõppemise teadmisele. Ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on kannatus”; ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on kannatuse tekkimine”; ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on kannatuse lakkamine”; ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on kannatuse lakkamisele viiv tee.” Ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „Need on tulvad”; ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on tulvade tekkimine”; ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on tulvade lakkamine”; ta mõistab vastavalt tegelikkusele: „See on tulvade lakkamisele viiv tee.” Nõnda teadva [ja] nõnda nägeva [bhikkhu] teadvus vabaneb naudingutulvast, vabaneb olemasolutulvast [ja] vabaneb mitteteadmisetulvast. Vabanemisel tekib teadmine: „Vabanenud!” Ta mõistab: „Sünd on lõppenud, brahmalik käitumine on teostatud, tehtav on tehtud – pole enam sellesse olemisse tulemist.”

5. Ajātasattu järgijaks saamise teatamine

Kui nõnda oli öeldud, ütles Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, Ülimale: „Suurepärane, Auväärne! Suurepärane, Auväärne! Just nagu, Auväärne, pööraks [keegi] kummuli pööratu õigetpidi või paljastaks varjatu või näitaks eksinule teed või kannaks pimeduses õlilampi, et need, kel on silmad, näeksid vorme – just nõnda on Ülim mitmel viisil dhamma selgeks teinud. Ma lähen Ülima, dhamma ja bhikkhusaṅgha varjupaika. Pidagu Ülim mind tänasest päevast alates kuni elu lõpuni varjupaika läinud järgijaks.
Auväärne, olen toime pannud üleastumise. Nõnda lapsikult, nõnda eksinult, nõnda oskamatult võtsin ma valitsemise pärast oma isalt, dhammalikult dhammakuningalt, elu. Võtku Auväärne Ülim minu üleastumine vastu üleastumisena, et ma end edaspidi ohjaksin. 

Tõepoolest, suur kuningas, oled toime pannud üleastumise. Nõnda lapsikult, nõnda eksinult, nõnda oskamatult jätsid valitsemise pärast oma isa, dhammaliku dhammakuninga, elust ilma. Kuna aga sina, suur kuningas, nähes üleastumist üleastumisena, heastad [selle] dhamma kohaselt, võtame meie selle sinult vastu. Sest see on arija vinajas kasvamine, suur kuningas: kes näeb üleastumist üleastumisena, heastab [selle] dhamma kohaselt [ja] rakendab edaspidi ohjamist.”

Kui nõnda oli öeldud, lausus Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, Auväärsele Ülimale: „Hästi siis, Auväärne, lahkume nüüd. Meil on palju kohustusi [ja] palju teha.”

Tehke järgmiseks nõnda, suur kuningas, nagu peate sobivaks,“ [vastas Ülim].

Seejärel, Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, olles Auväärse Ülima öeldu heaks kiitnud [ja selle] üle rõõmustanud, tõusis istmelt, avaldas Auväärsele Ülimale austust, tegi [Auväärse] ümber päripäeva [ringi ja] lahkus.

Seejärel, kui Māgadha kuningas Ajātasattu, Vedehī poeg, oli äsja lahkunud, pöördus Auväärne Ülim bhikkhude poole: „[See] kuningas, bhikkhud, on kahjustatud. [See] kuningas, bhikkhud, on rikutud. Kui see kuningas, bhikkhud, ei oleks [oma] isa, dhammalikku dhammakuningat, elust ilma jätnud, oleks just sellel istmel tekkinud [temas] tolmust vaba, plekitu dhammasilm.”

Nii rääkis Ülim. Ülendatud meelega bhikkhud rõõmustasid väga Ülima öeldu üle.

PAALI ALGTEKST

evaṁ me sutaṁ —  ekaṁ samayaṁ bhagavā rājagahe viharati jīvakassa komārabhaccassa ambavane mahatā bhikkhusaṅghena saddhiṁ aḍḍhateḷasehi bhikkhusatehi.

tena kho pana samayena rājā māgadho ajātasattu vedehiputto tadahuposathe pannarase komudiyā cātumāsiniyā puṇṇāya puṇṇamāya rattiyā rājāmaccaparivuto uparipāsādavaragato nisinno hoti.

atha kho rājā māgadho ajātasattu vedehiputto tadahuposathe udānaṁ udānesi: 

“ramaṇīyā vata bho dosinā ratti, abhirūpā vata bho dosinā ratti, dassanīyā vata bho dosinā ratti, pāsādikā vata bho dosinā ratti, lakkhaññā vata bho dosinā ratti. Kaṁ nu khvajja samaṇaṁ vā brāhmaṇaṁ vā payirupāseyyāma, yaṁ no payirupāsato cittaṁ pasīdeyyā”ti?

evaṁ vutte, aññataro rājāmacco rājānaṁ māgadhaṁ ajātasattuṁ vedehiputtaṁ etadavoca: “ayaṁ, deva, pūraṇo kassapo saṅghī ceva gaṇī ca gaṇācariyo ca ñāto yasassī titthakaro sādhusammato bahujanassa rattaññū cirapabbajito addhagato vayoanuppatto. Taṁ devo pūraṇaṁ kassapaṁ payirupāsatu. Appeva nāma devassa pūraṇaṁ kassapaṁ payirupāsato cittaṁ pasīdeyyā”ti.
Evaṁ vutte, rājā māgadho ajātasattu vedehiputto tuṇhī ahosi.

Aññataropi kho rājāmacco rājānaṁ māgadhaṁ ajātasattuṁ vedehiputtaṁ etadavoca: 

“ayaṁ, deva, makkhali gosālo saṅghī ceva gaṇī ca gaṇācariyo ca ñāto yasassī titthakaro sādhusammato bahujanassa rattaññū cirapabbajito addhagato vayoanuppatto. Taṁ devo makkhaliṁ gosālaṁ payirupāsatu. Appeva nāma devassa makkhaliṁ gosālaṁ  payirupāsato cittaṁ pasīdeyyā”ti.
Evaṁ vutte, rājā māgadho ajātasattu vedehiputto tuṇhī ahosi. 

Aññataropi kho rājāmacco rājānaṁ māgadhaṁ ajātasattuṁ vedehiputtaṁ etadavoca:
“ayaṁ, deva, ajito kesakambalo saṅghī ceva gaṇī ca gaṇācariyo ca ñāto yasassī titthakaro sādhusammato bahujanassa rattaññū cirapabbajito addhagato vayoanuppatto. Taṁ devo ajitaṁ kesakambalaṁ payirupāsatu. Appeva nāma devassa ajitaṁ kesakambalaṁ payirupāsato cittaṁ pasīdeyyā”ti.
Evaṁ vutte, rājā māgadho ajātasattu vedehiputto tuṇhī ahosi.

Aññataropi kho rājāmacco rājānaṁ māgadhaṁ ajātasattuṁ vedehiputtaṁ etadavoca:
“ayaṁ, deva, pakudho kaccāyano saṅghī ceva gaṇī ca gaṇācariyo ca ñāto yasassī titthakaro sādhusammato bahujanassa rattaññū cirapabbajito addhagato vayoanuppatto. Taṁ devo pakudhaṁ kaccāyanaṁ payirupāsatu. Appeva nāma devassa pakudhaṁ kaccāyanaṁ payirupāsato cittaṁ pasīdeyyā”ti. 

Evaṁ vutte, rājā māgadho ajātasattu vedehiputto tuṇhī ahosi.

Aññataropi kho rājāmacco rājānaṁ māgadhaṁ ajātasattuṁ vedehiputtaṁ

etadavoca:“ayaṁ, deva, sañcayo belaṭṭhaputto saṅghī ceva gaṇī ca gaṇācariyo ca ñāto yasassī titthakaro sādhusammato bahujanassa rattaññū cirapabbajito addhagato vayoanuppatto. Taṁ devo sañcayaṁ belaṭṭhaputtaṁ payirupāsatu. Appeva nāma devassa sañcayaṁ belaṭṭhaputtaṁ payirupāsato cittaṁ pasīdeyyā”ti.
Evaṁ vutte, rājā māgadho ajātasattu vedehiputto tuṇhī ahosi.

Aññataropi kho rājāmacco rājānaṁ māgadhaṁ ajātasattuṁ vedehiputtaṁ etadavoca: 

“ayaṁ, deva, nigaṇṭho nāṭaputto saṅghī ceva gaṇī ca gaṇācariyo ca ñāto yasassī titthakaro sādhusammato bahujanassa rattaññū cirapabbajito addhagato vayoanuppatto. Taṁ devo nigaṇṭhaṁ nāṭaputtaṁ payirupāsatu. Appeva nāma devassa nigaṇṭhaṁ nāṭaputtaṁ payirupāsato cittaṁ pasīdeyyā”ti.
Evaṁ vutte, rājā māgadho ajātasattu vedehiputto tuṇhī ahosi.

2. Komārabhaccajīvakakathā

Tena kho pana samayena jīvako komārabhacco rañño māgadhassa ajātasattussa vedehiputtassa avidūre tuṇhībhūto nisinno hoti. 

Atha kho rājā māgadho ajātasattu vedehiputto jīvakaṁ komārabhaccaṁ etadavoca:“tvaṁ pana, samma jīvaka, kiṁ tuṇhī”ti?

“Ayaṁ, deva, bhagavā arahaṁ sammāsambuddho amhākaṁ ambavane viharati mahatā bhikkhusaṅghena saddhiṁ aḍḍhateḷasehi bhikkhusatehi. Taṁ kho pana bhagavantaṁ evaṁ kalyāṇo kittisaddo abbhuggato:‘itipi so bhagavā arahaṁ sammāsambuddho vijjācaraṇasampanno sugato lokavidū anuttaro purisadammasārathi satthā devamanussānaṁ buddho bhagavā’ti. Taṁ devo bhagavantaṁ payirupāsatu. Appeva nāma devassa bhagavantaṁ payirupāsato cittaṁ pasīdeyyā”ti. 

“Tena hi, samma jīvaka, hatthiyānāni kappāpehī”ti.

“Evaṁ, devā”ti kho jīvako komārabhacco rañño māgadhassa ajātasattussa vedehiputtassa paṭissuṇitvā pañcamattāni hatthinikāsatāni kappāpetvā rañño ca ārohaṇīyaṁ nāgaṁ, rañño māgadhassa ajātasattussa vedehiputtassa paṭivedesi: “kappitāni kho te, deva, hatthiyānāni, yassadāni kālaṁ maññasī”ti.

Atha kho rājā māgadho ajātasattu vedehiputto pañcasu hatthinikāsatesu paccekā itthiyo āropetvā ārohaṇīyaṁ nāgaṁ abhiruhitvā ukkāsu dhāriyamānāsu rājagahamhā niyyāsi mahaccarājānubhāvena, yena jīvakassa komārabhaccassa ambavanaṁ tena pāyāsi.
Atha kho rañño māgadhassa ajātasattussa vedehiputtassa avidūre ambavanassa ahudeva bhayaṁ, ahu chambhitattaṁ, ahu lomahaṁso. Atha kho rājā māgadho ajātasattu vedehiputto bhīto saṁviggo lomahaṭṭhajāto jīvakaṁ komārabhaccaṁ etadavoca: “kacci maṁ, samma jīvaka, na vañcesi? Kacci maṁ, samma jīvaka, na palambhesi? Kacci maṁ, samma jīvaka, na paccatthikānaṁ desi? Kathañhi nāma tāva mahato bhikkhusaṅghassa aḍḍhateḷasānaṁ bhikkhusatānaṁ neva khipitasaddo bhavissati, na ukkāsitasaddo na nigghoso”ti.

“Mā bhāyi, mahārāja, mā bhāyi, mahārāja. Na taṁ, deva, vañcemi; na taṁ, deva, palambhāmi; na taṁ, deva, paccatthikānaṁ demi. Abhikkama, mahārāja, abhikkama, mahārāja, ete maṇḍalamāḷe dīpā jhāyantī”ti.

3. Sāmaññaphalapucchā

Atha kho rājā māgadho ajātasattu vedehiputto yāvatikā nāgassa bhūmi nāgena gantvā, nāgā paccorohitvā, pattikova yena maṇḍalamāḷassa dvāraṁ tenupasaṅkami; upasaṅkamitvā jīvakaṁ komārabhaccaṁ etadavoca: “kahaṁ pana, samma jīvaka, bhagavā”ti?

“Eso, mahārāja, bhagavā; eso, mahārāja, bhagavā majjhimaṁ thambhaṁ nissāya puratthābhimukho nisinno purakkhato bhikkhusaṅghassā”ti.

Atha kho rājā māgadho ajātasattu vedehiputto yena bhagavā tenupasaṅkami; upasaṅkamitvā ekamantaṁ aṭṭhāsi. Ekamantaṁ ṭhito kho rājā māgadho ajātasattu vedehiputto tuṇhībhūtaṁ tuṇhībhūtaṁ bhikkhusaṅghaṁ anuviloketvā rahadamiva vippasannaṁ udānaṁ udānesi: “iminā me upasamena udayabhaddo kumāro samannāgato hotu, yenetarahi upasamena bhikkhusaṅgho samannāgato”ti.

“Agamā kho tvaṁ, mahārāja, yathāpeman”ti.

“Piyo me, bhante, udayabhaddo kumāro. Iminā me, bhante, upasamena udayabhaddo kumāro samannāgato hotu yenetarahi upasamena bhikkhusaṅgho samannāgato”ti.

Atha kho rājā māgadho ajātasattu vedehiputto bhagavantaṁ abhivādetvā, bhikkhusaṅghassa añjaliṁ paṇāmetvā, ekamantaṁ nisīdi. Ekamantaṁ nisinno kho rājā māgadho ajātasattu vedehiputto bhagavantaṁ etadavoca:“puccheyyāmahaṁ, bhante, bhagavantaṁ kañcideva desaṁ; sace me bhagavā okāsaṁ karoti pañhassa veyyākaraṇāyā”ti.

“Puccha, mahārāja, yadākaṅkhasī”ti.

“Yathā nu kho imāni, bhante, puthusippāyatanāni, seyyathidaṁ — hatthārohā assārohā rathikā dhanuggahā celakā calakā piṇḍadāyakā uggā rājaputtā pakkhandino mahānāgā sūrā cammayodhino dāsikaputtā āḷārikā kappakā nhāpakā sūdā mālakārā rajakā pesakārā naḷakārā kumbhakārā gaṇakā muddikā, yāni vā panaññānipi evaṅgatāni puthusippāyatanāni, te diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sippaphalaṁ upajīvanti; te tena attānaṁ sukhenti pīṇenti, mātāpitaro sukhenti pīṇenti, puttadāraṁ sukhenti pīṇenti, mittāmacce sukhenti pīṇenti, samaṇabrāhmaṇesu uddhaggikaṁ dakkhiṇaṁ patiṭṭhapenti sovaggikaṁ sukhavipākaṁ saggasaṁvattanikaṁ. Sakkā nu kho, bhante, evameva diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ paññapetun”ti?
“Abhijānāsi no tvaṁ, mahārāja, imaṁ pañhaṁ aññe samaṇabrāhmaṇe pucchitā”ti?

“Abhijānāmahaṁ, bhante, imaṁ pañhaṁ aññe samaṇabrāhmaṇe pucchitā”ti.

“Yathā kathaṁ pana te, mahārāja, byākariṁsu, sace te agaru bhāsassū”ti.

“Na kho me, bhante, garu, yatthassa bhagavā nisinno, bhagavantarūpo vā”ti.

“Tena hi, mahārāja, bhāsassū”ti.

3.1. Pūraṇakassapavāda

“Ekamidāhaṁ, bhante, samayaṁ yena pūraṇo kassapo tenupasaṅkamiṁ; upasaṅkamitvā pūraṇena kassapena saddhiṁ sammodiṁ. Sammodanīyaṁ kathaṁ sāraṇīyaṁ vītisāretvā ekamantaṁ nisīdiṁ. Ekamantaṁ nisinno kho ahaṁ, bhante, pūraṇaṁ kassapaṁ etadavocaṁ: ‘yathā nu kho imāni, bho kassapa, puthusippāyatanāni, seyyathidaṁ — 

hatthārohā assārohā rathikā dhanuggahā celakā calakā piṇḍadāyakā uggā rājaputtā pakkhandino mahānāgā sūrā cammayodhino dāsikaputtā āḷārikā kappakā nhāpakā sūdā mālakārā rajakā pesakārā naḷakārā kumbhakārā gaṇakā muddikā, yāni vā panaññānipi evaṅgatāni puthusippāyatanāni, te diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sippaphalaṁ upajīvanti; te tena attānaṁ sukhenti pīṇenti, mātāpitaro sukhenti pīṇenti, puttadāraṁ sukhenti pīṇenti, mittāmacce sukhenti pīṇenti, samaṇabrāhmaṇesu uddhaggikaṁ dakkhiṇaṁ patiṭṭhapenti sovaggikaṁ sukhavipākaṁ saggasaṁvattanikaṁ. Sakkā nu kho, bho kassapa, evameva diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ paññapetun’ti?
Evaṁ vutte, bhante, pūraṇo kassapo maṁ etadavoca: ‘karoto kho, mahārāja, kārayato, chindato chedāpayato, pacato pācāpayato socayato, socāpayato, kilamato kilamāpayato, phandato phandāpayato, pāṇamatipātāpayato, adinnaṁ ādiyato, sandhiṁ chindato, nillopaṁ harato, ekāgārikaṁ karoto, paripanthe tiṭṭhato, paradāraṁ gacchato, musā bhaṇato, karoto na karīyati pāpaṁ. Khurapariyantena cepi cakkena yo imissā pathaviyā pāṇe ekaṁ maṁsakhalaṁ ekaṁ maṁsapuñjaṁ kareyya, natthi tatonidānaṁ pāpaṁ, natthi pāpassa āgamo. 

Dakkhiṇañcepi gaṅgāya tīraṁ gaccheyya hananto ghātento chindanto chedāpento pacanto pācāpento, natthi tatonidānaṁ pāpaṁ, natthi pāpassa āgamo. Uttarañcepi gaṅgāya tīraṁ gaccheyya dadanto dāpento yajanto yajāpento, natthi tatonidānaṁ puññaṁ, natthi puññassa āgamo. Dānena damena saṁyamena saccavajjena natthi puññaṁ, natthi puññassa āgamo’ti.

Itthaṁ kho me, bhante, pūraṇo kassapo sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno akiriyaṁ byākāsi. Seyyathāpi, bhante, ambaṁ vā puṭṭho labujaṁ byākareyya, labujaṁ vā puṭṭho ambaṁ byākareyya; evameva kho me, bhante, pūraṇo kassapo sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno akiriyaṁ byākāsi. 

Tassa mayhaṁ, bhante, etadahosi: ‘kathañhi nāma mādiso samaṇaṁ vā brāhmaṇaṁ vā vijite vasantaṁ apasādetabbaṁ maññeyyā’ti. So kho ahaṁ, bhante, pūraṇassa kassapassa bhāsitaṁ neva abhinandiṁ nappaṭikkosiṁ. Anabhinanditvā appaṭikkositvā anattamano, anattamanavācaṁ anicchāretvā, tameva vācaṁ anuggaṇhanto anikkujjanto uṭṭhāyāsanā pakkamiṁ.

3.2. Makkhaligosālavāda

Ekamidāhaṁ, bhante, samayaṁ yena makkhali gosālo tenupasaṅkamiṁ; upasaṅkamitvā makkhalinā gosālena saddhiṁ sammodiṁ. Sammodanīyaṁ kathaṁ sāraṇīyaṁ vītisāretvā ekamantaṁ nisīdiṁ. Ekamantaṁ nisinno kho ahaṁ, bhante, makkhaliṁ gosālaṁ etadavocaṁ: ‘yathā nu kho imāni, bho gosāla, puthusippāyatanāni …pe… sakkā nu kho, bho gosāla, evameva diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ paññapetun’ti?

Evaṁ vutte, bhante, makkhali gosālo maṁ etadavoca: ‘natthi, mahārāja, hetu natthi paccayo sattānaṁ saṅkilesāya, ahetū apaccayā sattā saṅkilissanti. Natthi hetu, natthi paccayo sattānaṁ visuddhiyā, ahetū apaccayā sattā visujjhanti. 

Natthi attakāre, natthi parakāre, natthi purisakāre, natthi balaṁ, natthi vīriyaṁ, natthi purisathāmo, natthi purisaparakkamo.
Sabbe sattā sabbe pāṇā sabbe bhūtā sabbe jīvā avasā abalā avīriyā niyatisaṅgatibhāvapariṇatā chasvevābhijātīsu sukhadukkhaṁ paṭisaṁvedenti. 

Cuddasa kho panimāni yonipamukhasatasahassāni saṭṭhi ca satāni cha ca satāni pañca ca kammuno satāni pañca ca kammāni tīṇi ca kammāni kamme ca aḍḍhakamme ca dvaṭṭhipaṭipadā dvaṭṭhantarakappā chaḷābhijātiyo aṭṭha purisabhūmiyo ekūnapaññāsa ājīvakasate ekūnapaññāsa paribbājakasate ekūnapaññāsa nāgāvāsasate vīse indriyasate tiṁse nirayasate chattiṁsa rajodhātuyo satta saññīgabbhā satta asaññīgabbhā satta nigaṇṭhigabbhā satta devā satta mānusā satta pisācā satta sarā satta pavuṭā satta pavuṭasatāni satta papātā satta papātasatāni satta supinā satta supinasatāni cullāsīti mahākappino satasahassāni, yāni bāle ca paṇḍite ca sandhāvitvā saṁsaritvā dukkhassantaṁ karissanti. 

Tattha natthi “imināhaṁ sīlena vā vatena vā tapena vā brahmacariyena vā aparipakkaṁ vā kammaṁ paripācessāmi, paripakkaṁ vā kammaṁ phussa phussa byantiṁ karissāmī”ti hevaṁ natthi.

Doṇamite sukhadukkhe pariyantakate saṁsāre, natthi hāyanavaḍḍhane, natthi ukkaṁsāvakaṁse. Seyyathāpi nāma suttaguḷe khitte nibbeṭhiyamānameva paleti; evameva bāle ca paṇḍite ca sandhāvitvā saṁsaritvā dukkhassantaṁ karissantī’ti.

Itthaṁ kho me, bhante, makkhali gosālo sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno saṁsārasuddhiṁ byākāsi. Seyyathāpi, bhante, ambaṁ vā puṭṭho labujaṁ byākareyya, labujaṁ vā puṭṭho ambaṁ byākareyya; evameva kho me, bhante, makkhali gosālo sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno saṁsārasuddhiṁ byākāsi.
Tassa mayhaṁ, bhante, etadahosi: ‘kathañhi nāma mādiso samaṇaṁ vā brāhmaṇaṁ vā vijite vasantaṁ apasādetabbaṁ maññeyyā’ti. So kho ahaṁ, bhante, makkhalissa gosālassa bhāsitaṁ neva abhinandiṁ nappaṭikkosiṁ. Anabhinanditvā appaṭikkositvā anattamano, anattamanavācaṁ anicchāretvā, tameva vācaṁ anuggaṇhanto anikkujjanto uṭṭhāyāsanā pakkamiṁ.3.3. Ajitakesakambalavāda

Ekamidāhaṁ, bhante, samayaṁ yena ajito kesakambalo tenupasaṅkamiṁ; upasaṅkamitvā ajitena kesakambalena saddhiṁ sammodiṁ. Sammodanīyaṁ kathaṁ sāraṇīyaṁ vītisāretvā ekamantaṁ nisīdiṁ. Ekamantaṁ nisinno kho ahaṁ, bhante, ajitaṁ kesakambalaṁ etadavocaṁ: ‘yathā nu kho imāni, bho ajita, puthusippāyatanāni …pe… sakkā nu kho, bho ajita, evameva diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ paññapetun’ti?

Evaṁ vutte, bhante, ajito kesakambalo maṁ etadavoca: ‘natthi, mahārāja, dinnaṁ, natthi yiṭṭhaṁ, natthi hutaṁ, natthi sukatadukkaṭānaṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko, natthi ayaṁ loko, natthi paro loko, natthi mātā, natthi pitā, natthi sattā opapātikā, natthi loke samaṇabrāhmaṇā sammaggatā sammāpaṭipannā, ye imañca lokaṁ parañca lokaṁ sayaṁ abhiññā sacchikatvā pavedenti. 

Cātumahābhūtiko ayaṁ puriso, yadā kālaṁ karoti, pathavī pathavikāyaṁ anupeti anupagacchati, āpo āpokāyaṁ anupeti anupagacchati, tejo tejokāyaṁ anupeti anupagacchati, vāyo vāyokāyaṁ anupeti anupagacchati, ākāsaṁ indriyāni saṅkamanti.

Āsandipañcamā purisā mataṁ ādāya gacchanti. Yāvāḷāhanā padāni paññāyanti. Kāpotakāni aṭṭhīni bhavanti, bhassantā āhutiyo. Dattupaññattaṁ yadidaṁ dānaṁ. Tesaṁ tucchaṁ musā vilāpo ye keci atthikavādaṁ vadanti. Bāle ca paṇḍite ca kāyassa bhedā ucchijjanti vinassanti, na honti paraṁ maraṇā’ti.

Itthaṁ kho me, bhante, ajito kesakambalo sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno ucchedaṁ byākāsi. Seyyathāpi, bhante, ambaṁ vā puṭṭho labujaṁ byākareyya, labujaṁ vā puṭṭho ambaṁ byākareyya; evameva kho me, bhante, ajito kesakambalo sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno ucchedaṁ byākāsi. 

Tassa mayhaṁ, bhante, etadahosi: ‘kathañhi nāma mādiso samaṇaṁ vā brāhmaṇaṁ vā vijite vasantaṁ apasādetabbaṁ maññeyyā’ti. So kho ahaṁ, bhante, ajitassa kesakambalassa bhāsitaṁ neva abhinandiṁ nappaṭikkosiṁ. Anabhinanditvā appaṭikkositvā anattamano anattamanavācaṁ anicchāretvā tameva vācaṁ anuggaṇhanto anikkujjanto uṭṭhāyāsanā pakkamiṁ.

3.4. Pakudhakaccāyanavāda

Ekamidāhaṁ, bhante, samayaṁ yena pakudho kaccāyano tenupasaṅkamiṁ; upasaṅkamitvā pakudhena kaccāyanena saddhiṁ sammodiṁ. Sammodanīyaṁ kathaṁ sāraṇīyaṁ vītisāretvā ekamantaṁ nisīdiṁ. Ekamantaṁ nisinno kho ahaṁ, bhante, pakudhaṁ kaccāyanaṁ etadavocaṁ: ‘yathā nu kho imāni, bho kaccāyana, puthusippāyatanāni …pe… sakkā nu kho, bho kaccāyana, evameva diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ paññapetun’ti?

Evaṁ vutte, bhante, pakudho kaccāyano maṁ etadavoca: ‘sattime, mahārāja, kāyā akaṭā akaṭavidhā animmitā animmātā vañjhā kūṭaṭṭhā esikaṭṭhāyiṭṭhitā. Te na iñjanti, na vipariṇamanti, na aññamaññaṁ byābādhenti, nālaṁ aññamaññassa sukhāya vā dukkhāya vā sukhadukkhāya vā. Katame satta? Pathavikāyo, āpokāyo, tejokāyo, vāyokāyo, sukhe, dukkhe, jīve sattame — ime satta kāyā akaṭā akaṭavidhā animmitā animmātā vañjhā kūṭaṭṭhā esikaṭṭhāyiṭṭhitā. Te na iñjanti, na vipariṇamanti, na aññamaññaṁ byābādhenti, nālaṁ aññamaññassa sukhāya vā dukkhāya vā sukhadukkhāya vā.
Tattha natthi hantā vā ghātetā vā, sotā vā sāvetā vā, viññātā vā viññāpetā vā. Yopi tiṇhena satthena sīsaṁ chindati, na koci kiñci jīvitā voropeti; sattannaṁ tveva kāyānamantarena satthaṁ vivaramanupatatī’ti.

Itthaṁ kho me, bhante, pakudho kaccāyano sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno aññena aññaṁ byākāsi. Seyyathāpi, bhante, ambaṁ vā puṭṭho labujaṁ byākareyya, labujaṁ vā puṭṭho ambaṁ byākareyya; evameva kho me, bhante, pakudho kaccāyano sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno aññena aññaṁ byākāsi.
Tassa mayhaṁ, bhante, etadahosi: ‘kathañhi nāma mādiso samaṇaṁ vā brāhmaṇaṁ vā vijite vasantaṁ apasādetabbaṁ maññeyyā’ti. So kho ahaṁ, bhante, pakudhassa kaccāyanassa bhāsitaṁ neva abhinandiṁ nappaṭikkosiṁ, anabhinanditvā appaṭikkositvā anattamano, anattamanavācaṁ anicchāretvā tameva vācaṁ anuggaṇhanto anikkujjanto uṭṭhāyāsanā pakkamiṁ.

3.5. Nigaṇṭhanāṭaputtavāda

Ekamidāhaṁ, bhante, samayaṁ yena nigaṇṭho nāṭaputto tenupasaṅkamiṁ; upasaṅkamitvā nigaṇṭhena nāṭaputtena saddhiṁ sammodiṁ. Sammodanīyaṁ kathaṁ sāraṇīyaṁ vītisāretvā ekamantaṁ nisīdiṁ. Ekamantaṁ nisinno kho ahaṁ, bhante, nigaṇṭhaṁ nāṭaputtaṁ etadavocaṁ: ‘yathā nu kho imāni, bho aggivessana, puthusippāyatanāni …pe… sakkā nu kho, bho aggivessana, evameva diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ paññapetun’ti?

Evaṁ vutte, bhante, nigaṇṭho nāṭaputto maṁ etadavoca: ‘idha, mahārāja, nigaṇṭho cātuyāmasaṁvarasaṁvuto hoti. Kathañca, mahārāja, nigaṇṭho cātuyāmasaṁvarasaṁvuto hoti? Idha, mahārāja, nigaṇṭho sabbavārivārito ca hoti, sabbavāriyutto ca, sabbavāridhuto ca, sabbavāriphuṭo ca. Evaṁ kho, mahārāja, nigaṇṭho cātuyāmasaṁvarasaṁvuto hoti. Yato kho, mahārāja, nigaṇṭho evaṁ cātuyāmasaṁvarasaṁvuto hoti; ayaṁ vuccati, mahārāja, nigaṇṭho gatatto ca yatatto ca ṭhitatto cā’ti.
Itthaṁ kho me, bhante, nigaṇṭho nāṭaputto sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno cātuyāmasaṁvaraṁ byākāsi. Seyyathāpi, bhante, ambaṁ vā puṭṭho labujaṁ byākareyya, labujaṁ vā puṭṭho ambaṁ byākareyya; evameva kho me, bhante, nigaṇṭho nāṭaputto sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno cātuyāmasaṁvaraṁ byākāsi.

Tassa mayhaṁ, bhante, etadahosi: ‘kathañhi nāma mādiso samaṇaṁ vā brāhmaṇaṁ vā vijite vasantaṁ apasādetabbaṁ maññeyyā’ti. So kho ahaṁ, bhante, nigaṇṭhassa nāṭaputtassa bhāsitaṁ neva abhinandiṁ nappaṭikkosiṁ. Anabhinanditvā appaṭikkositvā anattamano anattamanavācaṁ anicchāretvā tameva vācaṁ anuggaṇhanto anikkujjanto uṭṭhāyāsanā pakkamiṁ.

Evaṁ vutte, bhante, sañcayo belaṭṭhaputto maṁ etadavoca:
‘atthi paro lokoti iti ce maṁ pucchasi, atthi paro lokoti iti ce me assa, atthi paro lokoti iti te naṁ byākareyyaṁ.
Evantipi me no, tathātipi me no, aññathātipi me no, notipi me no, no notipi me no. 

Natthi paro loko …pe…
atthi ca natthi ca paro loko …pe…
nevatthi na natthi paro loko …pe… 

atthi sattā opapātikā …pe…
natthi sattā opapātikā …pe…
atthi ca natthi ca sattā opapātikā …pe…
nevatthi na natthi sattā opapātikā …pe… 

atthi sukatadukkaṭānaṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko …pe…
natthi sukatadukkaṭānaṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko …pe…
atthi ca natthi ca sukatadukkaṭānaṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko …pe…
nevatthi na natthi sukatadukkaṭānaṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko …pe… 

hoti tathāgato paraṁ maraṇā …pe…
na hoti tathāgato paraṁ maraṇā …pe…
hoti ca na ca hoti tathāgato paraṁ maraṇā …pe… 

neva hoti na na hoti tathāgato paraṁ maraṇāti iti ce maṁ pucchasi,
neva hoti na na hoti tathāgato paraṁ maraṇāti iti ce me assa,
neva hoti na na hoti tathāgato paraṁ maraṇāti iti te naṁ byākareyyaṁ. 

Evantipi me no, tathātipi me no, aññathātipi me no, notipi me no, no notipi me no’ti.

Itthaṁ kho me, bhante, sañcayo belaṭṭhaputto sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno vikkhepaṁ byākāsi. Seyyathāpi, bhante, ambaṁ vā puṭṭho labujaṁ byākareyya, labujaṁ vā puṭṭho ambaṁ byākareyya; evameva kho me, bhante, sañcayo belaṭṭhaputto sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno vikkhepaṁ byākāsi. 

Tassa mayhaṁ, bhante, etadahosi: ‘ayañca imesaṁ samaṇabrāhmaṇānaṁ sabbabālo sabbamūḷho. Kathañhi nāma sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ puṭṭho samāno vikkhepaṁ byākarissatī’ti. 

Tassa mayhaṁ, bhante, etadahosi: ‘kathañhi nāma mādiso samaṇaṁ vā brāhmaṇaṁ vā vijite vasantaṁ apasādetabbaṁ maññeyyā’ti. So kho ahaṁ, bhante, sañcayassa belaṭṭhaputtassa bhāsitaṁ neva abhinandiṁ nappaṭikkosiṁ. Anabhinanditvā appaṭikkositvā anattamano anattamanavācaṁ anicchāretvā tameva vācaṁ anuggaṇhanto anikkujjanto uṭṭhāyāsanā pakkamiṁ.

4. Sāmaññaphala

4.1. Paṭhamasandiṭṭhikasāmaññaphala

Sohaṁ, bhante, bhagavantampi pucchāmi: ‘yathā nu kho imāni, bhante, puthusippāyatanāni  seyyathidaṁ — hatthārohā assārohā rathikā dhanuggahā celakā calakā piṇḍadāyakā uggā rājaputtā pakkhandino mahānāgā sūrā cammayodhino dāsikaputtā  āḷārikā kappakā nhāpakā sūdā mālakārā rajakā pesakārā naḷakārā kumbhakārā gaṇakā muddikā, yāni vā panaññānipi evaṅgatāni puthusippāyatanāni, te diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sippaphalaṁ upajīvanti, te tena attānaṁ sukhenti pīṇenti, mātāpitaro sukhenti pīṇenti, puttadāraṁ sukhenti pīṇenti, mittāmacce sukhenti pīṇenti, samaṇabrāhmaṇesu uddhaggikaṁ dakkhiṇaṁ patiṭṭhapenti sovaggikaṁ sukhavipākaṁ saggasaṁvattanikaṁ. Sakkā nu kho, bhante, evameva diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ paññapetun’”ti?

“Sakkā, mahārāja. Tena hi, mahārāja, taññevettha paṭipucchissāmi. Yathā te khameyya, tathā naṁ byākareyyāsi.
Taṁ kiṁ maññasi, mahārāja, idha te assa puriso dāso kammakāro pubbuṭṭhāyī pacchānipātī kiṅkārapaṭissāvī manāpacārī piyavādī mukhullokako. Tassa evamassa: ‘acchariyaṁ, vata bho, abbhutaṁ, vata bho, puññānaṁ gati, puññānaṁ vipāko. Ayañhi rājā māgadho ajātasattu vedehiputto manusso; ahampi manusso. Ayañhi rājā māgadho ajātasattu vedehiputto pañcahi kāmaguṇehi samappito samaṅgībhūto paricāreti, devo maññe. Ahaṁ panamhissa dāso kammakāro pubbuṭṭhāyī pacchānipātī kiṅkārapaṭissāvī manāpacārī piyavādī mukhullokako. So vatassāhaṁ puññāni kareyyaṁ. 

3.6. Sañcayabelaṭṭhaputtavāda

Ekamidāhaṁ, bhante, samayaṁ yena sañcayo belaṭṭhaputto tenupasaṅkamiṁ; upasaṅkamitvā sañcayena belaṭṭhaputtena saddhiṁ sammodiṁ. Sammodanīyaṁ kathaṁ sāraṇīyaṁ vītisāretvā ekamantaṁ nisīdiṁ. Ekamantaṁ nisinno kho ahaṁ, bhante, sañcayaṁ belaṭṭhaputtaṁ etadavocaṁ: ‘yathā nu kho imāni, bho sañcaya, puthusippāyatanāni …pe… sakkā nu kho, bho sañcaya, evameva diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ paññapetun’ti?

Yannūnāhaṁ kesamassuṁ ohāretvā kāsāyāni vatthāni acchādetvā agārasmā anagāriyaṁ pabbajeyyan’ti. 

So aparena samayena kesamassuṁ ohāretvā kāsāyāni vatthāni acchādetvā agārasmā anagāriyaṁ pabbajeyya. So evaṁ pabbajito samāno kāyena saṁvuto vihareyya, vācāya saṁvuto vihareyya, manasā saṁvuto vihareyya, ghāsacchādanaparamatāya santuṭṭho, abhirato paviveke.
Tañce te purisā evamāroceyyuṁ: ‘yagghe, deva, jāneyyāsi, yo te so puriso dāso kammakāro pubbuṭṭhāyī pacchānipātī kiṅkārapaṭissāvī manāpacārī piyavādī mukhullokako; so, deva, kesamassuṁ ohāretvā kāsāyāni vatthāni acchādetvā agārasmā anagāriyaṁ pabbajito. So evaṁ pabbajito samāno kāyena saṁvuto viharati, vācāya saṁvuto viharati, manasā saṁvuto viharati, ghāsacchādanaparamatāya santuṭṭho, abhirato paviveke’ti. Api nu tvaṁ evaṁ vadeyyāsi: ‘etu me, bho, so puriso, punadeva hotu dāso kammakāro pubbuṭṭhāyī pacchānipātī kiṅkārapaṭissāvī manāpacārī piyavādī mukhullokako’”ti?
“No hetaṁ, bhante. Atha kho naṁ mayameva abhivādeyyāmapi, paccuṭṭheyyāmapi, āsanenapi nimanteyyāma, abhinimanteyyāmapi naṁ cīvarapiṇḍapātasenāsanagilānappaccayabhesajjaparikkhārehi, dhammikampissa rakkhāvaraṇaguttiṁ saṁvidaheyyāmā”ti.

“Taṁ kiṁ maññasi, mahārāja, yadi evaṁ sante hoti vā sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ no vā”ti?

“Addhā kho, bhante, evaṁ sante hoti sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalan”ti.

“Idaṁ kho te, mahārāja, mayā paṭhamaṁ diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ paññattan”ti.

4.2. Dutiyasandiṭṭhikasāmaññaphala

“Sakkā pana, bhante, aññampi evameva diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ paññapetun”ti?

“Sakkā, mahārāja. Tena hi, mahārāja, taññevettha paṭipucchissāmi. Yathā te khameyya, tathā naṁ byākareyyāsi. 

Taṁ kiṁ maññasi, mahārāja, idha te assa puriso kassako gahapatiko karakārako rāsivaḍḍhako. 

Tassa evamassa: ‘acchariyaṁ vata bho, abbhutaṁ vata bho, puññānaṁ gati, puññānaṁ vipāko. Ayañhi rājā māgadho ajātasattu vedehiputto manusso, ahampi manusso. Ayañhi rājā māgadho ajātasattu vedehiputto pañcahi kāmaguṇehi samappito samaṅgībhūto paricāreti, devo maññe. Ahaṁ panamhissa kassako gahapatiko karakārako rāsivaḍḍhako. So vatassāhaṁ puññāni kareyyaṁ. Yannūnāhaṁ kesamassuṁ ohāretvā kāsāyāni vatthāni acchādetvā agārasmā anagāriyaṁ pabbajeyyan’ti.

So aparena samayena appaṁ vā bhogakkhandhaṁ pahāya mahantaṁ vā bhogakkhandhaṁ pahāya, appaṁ vā ñātiparivaṭṭaṁ pahāya mahantaṁ vā ñātiparivaṭṭaṁ pahāya kesamassuṁ ohāretvā kāsāyāni vatthāni acchādetvā agārasmā anagāriyaṁ pabbajeyya. So evaṁ pabbajito samāno kāyena saṁvuto vihareyya, vācāya saṁvuto vihareyya, manasā saṁvuto vihareyya, ghāsacchādanaparamatāya santuṭṭho, abhirato paviveke. 

Tañce te purisā evamāroceyyuṁ: ‘yagghe, deva, jāneyyāsi, yo te so puriso kassako gahapatiko karakārako rāsivaḍḍhako; so deva kesamassuṁ ohāretvā kāsāyāni vatthāni acchādetvā agārasmā anagāriyaṁ pabbajito. So evaṁ pabbajito samāno kāyena saṁvuto viharati, vācāya saṁvuto viharati, manasā saṁvuto viharati, ghāsacchādanaparamatāya santuṭṭho, abhirato paviveke’ti. Api nu tvaṁ evaṁ vadeyyāsi: ‘etu me, bho, so puriso, punadeva hotu kassako gahapatiko karakārako rāsivaḍḍhako’”ti?

“No hetaṁ, bhante. Atha kho naṁ mayameva abhivādeyyāmapi, paccuṭṭheyyāmapi, āsanenapi nimanteyyāma, abhinimanteyyāmapi naṁ cīvarapiṇḍapātasenāsanagilānappaccayabhesajjaparikkhārehi, dhammikampissa rakkhāvaraṇaguttiṁ saṁvidaheyyāmā”ti.

“Taṁ kiṁ maññasi, mahārāja? Yadi evaṁ sante hoti vā sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ no vā”ti?

“Addhā kho, bhante, evaṁ sante hoti sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalan”ti.

“Idaṁ kho te, mahārāja, mayā dutiyaṁ diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ paññattan”ti.

4.3. Paṇītatarasāmaññaphala

“Sakkā pana, bhante, aññampi diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ paññapetuṁ imehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañcā”ti?
“Sakkā, mahārāja. Tena hi, mahārāja, suṇohi, sādhukaṁ manasi karohi, bhāsissāmī”ti.

“Evaṁ, bhante”ti kho rājā māgadho ajātasattu vedehiputto bhagavato paccassosi.

Bhagavā etadavoca:

“idha, mahārāja, tathāgato loke uppajjati arahaṁ sammāsambuddho vijjācaraṇasampanno sugato lokavidū anuttaro purisadammasārathi satthā devamanussānaṁ buddho bhagavā. So imaṁ lokaṁ sadevakaṁ samārakaṁ sabrahmakaṁ sassamaṇabrāhmaṇiṁ pajaṁ sadevamanussaṁ sayaṁ abhiññā sacchikatvā pavedeti. So dhammaṁ deseti ādikalyāṇaṁ majjhekalyāṇaṁ pariyosānakalyāṇaṁ sātthaṁ sabyañjanaṁ, kevalaparipuṇṇaṁ parisuddhaṁ brahmacariyaṁ pakāseti.

Taṁ dhammaṁ suṇāti gahapati vā gahapatiputto vā aññatarasmiṁ vā kule paccājāto. So taṁ dhammaṁ sutvā tathāgate saddhaṁ paṭilabhati. So tena saddhāpaṭilābhena samannāgato iti paṭisañcikkhati: sambādho gharāvāso rajopatho, abbhokāso pabbajjā. Nayidaṁ sukaraṁ agāraṁ ajjhāvasatā ekantaparipuṇṇaṁ ekantaparisuddhaṁ saṅkhalikhitaṁ brahmacariyaṁ carituṁ. Yannūnāhaṁ kesamassuṁ ohāretvā kāsāyāni vatthāni acchādetvā agārasmā anagāriyaṁ pabbajeyyan’ti.

So aparena samayena appaṁ vā bhogakkhandhaṁ pahāya mahantaṁ vā bhogakkhandhaṁ pahāya appaṁ vā ñātiparivaṭṭaṁ pahāya mahantaṁ vā ñātiparivaṭṭaṁ pahāya kesamassuṁ ohāretvā kāsāyāni vatthāni acchādetvā agārasmā anagāriyaṁ pabbajati.

So evaṁ pabbajito samāno pātimokkhasaṁvarasaṁvuto viharati ācāragocarasampanno, aṇumattesu vajjesu bhayadassāvī, samādāya sikkhati sikkhāpadesu, kāyakammavacīkammena samannāgato kusalena, parisuddhājīvo sīlasampanno, indriyesu guttadvāro, satisampajaññena samannāgato, santuṭṭho.

4.3.1. Sīla

4.3.1.1. Cūḷasīla

Kathañca, mahārāja, bhikkhu sīlasampanno hoti?
Idha, mahārāja, bhikkhu pāṇātipātaṁ pahāya pāṇātipātā paṭivirato hoti. Nihitadaṇḍo nihitasattho lajjī dayāpanno sabbapāṇabhūtahitānukampī viharati. Idampissa hoti sīlasmiṁ.
Adinnādānaṁ pahāya adinnādānā paṭivirato hoti dinnādāyī dinnapāṭikaṅkhī, athenena sucibhūtena attanā viharati. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Abrahmacariyaṁ pahāya brahmacārī hoti ārācārī virato methunā gāmadhammā. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Musāvādaṁ pahāya musāvādā paṭivirato hoti saccavādī saccasandho theto paccayiko avisaṁvādako lokassa. Idampissa hoti sīlasmiṁ. 

Pisuṇaṁ vācaṁ pahāya pisuṇāya vācāya paṭivirato hoti; ito sutvā na amutra akkhātā imesaṁ bhedāya; amutra vā sutvā na imesaṁ akkhātā, amūsaṁ bhedāya. Iti bhinnānaṁ vā sandhātā, sahitānaṁ vā anuppadātā, samaggārāmo samaggarato samagganandī samaggakaraṇiṁ vācaṁ bhāsitā hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.
Pharusaṁ vācaṁ pahāya pharusāya vācāya paṭivirato hoti; yā sā vācā nelā kaṇṇasukhā pemanīyā hadayaṅgamā porī bahujanakantā bahujanamanāpā tathārūpiṁ vācaṁ bhāsitā hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Samphappalāpaṁ pahāya samphappalāpā paṭivirato hoti kālavādī bhūtavādī atthavādī dhammavādī vinayavādī, nidhānavatiṁ vācaṁ bhāsitā hoti kālena sāpadesaṁ pariyantavatiṁ atthasaṁhitaṁ. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Bījagāmabhūtagāmasamārambhā paṭivirato hoti, ekabhattiko hoti rattūparato virato vikālabhojanā. Naccagītavāditavisūkadassanā paṭivirato hoti.

Mālāgandhavilepanadhāraṇamaṇḍanavibhūsanaṭṭhānā paṭivirato hoti.
Uccāsayanamahāsayanā paṭivirato hoti.
Jātarūparajatapaṭiggahaṇā paṭivirato hoti.
Āmakadhaññapaṭiggahaṇā paṭivirato hoti.
Āmakamaṁsapaṭiggahaṇā paṭivirato hoti.
Itthikumārikapaṭiggahaṇā paṭivirato hoti.
Dāsidāsapaṭiggahaṇā paṭivirato hoti.
Ajeḷakapaṭiggahaṇā paṭivirato hoti.
Kukkuṭasūkarapaṭiggahaṇā paṭivirato hoti.
Hatthigavassavaḷavapaṭiggahaṇā paṭivirato hoti.
Khettavatthupaṭiggahaṇā paṭivirato hoti.
Dūteyyapahiṇagamanānuyogā paṭivirato hoti.
Kayavikkayā paṭivirato hoti.
Tulākūṭakaṁsakūṭamānakūṭā paṭivirato hoti.
Ukkoṭanavañcananikatisāciyogā paṭivirato hoti.
Chedanavadhabandhanaviparāmosaālopasahasākārā paṭivirato hoti.
Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Cūḷasīlaṁ niṭṭhitaṁ.

4.3.1.2. Majjhimasīla

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpaṁ bījagāmabhūtagāmasamārambhaṁ anuyuttā viharanti. Seyyathidaṁ — mūlabījaṁ khandhabījaṁ phaḷubījaṁ aggabījaṁ bījabījameva pañcamaṁ, iti evarūpā bījagāmabhūtagāmasamārambhā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpaṁ sannidhikāraparibhogaṁ anuyuttā viharanti. Seyyathidaṁ — annasannidhiṁ pānasannidhiṁ vatthasannidhiṁ yānasannidhiṁ sayanasannidhiṁ gandhasannidhiṁ āmisasannidhiṁ, iti vā iti evarūpā sannidhikāraparibhogā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpaṁ visūkadassanaṁ anuyuttā viharanti. Seyyathidaṁ — naccaṁ gītaṁ vāditaṁ pekkhaṁ akkhānaṁ pāṇissaraṁ vetāḷaṁ kumbhathūṇaṁ sobhanakaṁ caṇḍālaṁ vaṁsaṁ dhovanaṁ hatthiyuddhaṁ assayuddhaṁ mahiṁsayuddhaṁ usabhayuddhaṁ ajayuddhaṁ meṇḍayuddhaṁ kukkuṭayuddhaṁ vaṭṭakayuddhaṁ daṇḍayuddhaṁ muṭṭhiyuddhaṁ nibbuddhaṁ uyyodhikaṁ balaggaṁ senābyūhaṁ anīkadassanaṁ iti vā iti evarūpā visūkadassanā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpaṁ jūtappamādaṭṭhānānuyogaṁ anuyuttā viharanti. Seyyathidaṁ — aṭṭhapadaṁ dasapadaṁ ākāsaṁ parihārapathaṁ santikaṁ khalikaṁ ghaṭikaṁ salākahatthaṁ akkhaṁ paṅgacīraṁ vaṅkakaṁ mokkhacikaṁ ciṅgulikaṁ pattāḷhakaṁ rathakaṁ dhanukaṁ akkharikaṁ manesikaṁ yathāvajjaṁ iti vā iti evarūpā jūtappamādaṭṭhānānuyogā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.
Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpaṁ uccāsayanamahāsayanaṁ anuyuttā viharanti. Seyyathidaṁ — āsandiṁ pallaṅkaṁ gonakaṁ cittakaṁ paṭikaṁ paṭalikaṁ tūlikaṁ vikatikaṁ uddalomiṁ ekantalomiṁ kaṭṭissaṁ koseyyaṁ kuttakaṁ hatthattharaṁ assattharaṁ rathattharaṁ ajinappaveṇiṁ kadalimigapavarapaccattharaṇaṁ sauttaracchadaṁ ubhatolohitakūpadhānaṁ iti vā iti evarūpā uccāsayanamahāsayanā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpaṁ maṇḍanavibhūsanaṭṭhānānuyogaṁ anuyuttā viharanti. Seyyathidaṁ — ucchādanaṁ parimaddanaṁ nhāpanaṁ sambāhanaṁ ādāsaṁ añjanaṁ mālāgandhavilepanaṁ mukhacuṇṇaṁ mukhalepanaṁ hatthabandhaṁ sikhābandhaṁ daṇḍaṁ nāḷikaṁ asiṁ chattaṁ citrupāhanaṁ uṇhīsaṁ maṇiṁ vālabījaniṁ odātāni vatthāni dīghadasāni iti vā iti evarūpā maṇḍanavibhūsanaṭṭhānānuyogā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.
Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpaṁ tiracchānakathaṁ anuyuttā viharanti. Seyyathidaṁ — rājakathaṁ corakathaṁ mahāmattakathaṁ senākathaṁ bhayakathaṁ yuddhakathaṁ annakathaṁ pānakathaṁ vatthakathaṁ sayanakathaṁ mālākathaṁ gandhakathaṁ ñātikathaṁ yānakathaṁ gāmakathaṁ nigamakathaṁ nagarakathaṁ janapadakathaṁ itthikathaṁ sūrakathaṁ visikhākathaṁ kumbhaṭṭhānakathaṁ pubbapetakathaṁ nānattakathaṁ lokakkhāyikaṁ samuddakkhāyikaṁ itibhavābhavakathaṁ iti vā iti evarūpāya tiracchānakathāya paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.
Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpaṁ viggāhikakathaṁ anuyuttā viharanti. Seyyathidaṁ — na tvaṁ imaṁ dhammavinayaṁ ājānāsi, ahaṁ imaṁ dhammavinayaṁ ājānāmi, kiṁ tvaṁ imaṁ dhammavinayaṁ ājānissasi, micchā paṭipanno tvamasi, ahamasmi sammā paṭipanno, sahitaṁ me, asahitaṁ te, pure vacanīyaṁ pacchā avaca, pacchā vacanīyaṁ pure avaca, adhiciṇṇaṁ te viparāvattaṁ, āropito te vādo, niggahito tvamasi, cara vādappamokkhāya, nibbeṭhehi vā sace pahosīti iti vā iti evarūpāya viggāhikakathāya paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpaṁ dūteyyapahiṇagamanānuyogaṁ anuyuttā viharanti. Seyyathidaṁ — raññaṁ, rājamahāmattānaṁ, khattiyānaṁ, brāhmaṇānaṁ, gahapatikānaṁ, kumārānaṁ — idha gaccha, amutrāgaccha, idaṁ hara, amutra idaṁ āharā’ti iti vā iti evarūpā dūteyyapahiṇagamanānuyogā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te kuhakā ca honti lapakā ca nemittikā ca nippesikā ca lābhena lābhaṁ nijigīsitāro ca. Iti evarūpā kuhanalapanā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Majjhimasīlaṁ niṭṭhitaṁ.

4.3.1.3. Mahāsīla

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvena jīvitaṁ kappenti. Seyyathidaṁ — aṅgaṁ nimittaṁ uppātaṁ supinaṁ lakkhaṇaṁ mūsikacchinnaṁ aggihomaṁ dabbihomaṁ thusahomaṁ kaṇahomaṁ taṇḍulahomaṁ sappihomaṁ telahomaṁ mukhahomaṁ lohitahomaṁ aṅgavijjā vatthuvijjā khattavijjā sivavijjā bhūtavijjā bhūrivijjā ahivijjā visavijjā vicchikavijjā mūsikavijjā sakuṇavijjā vāyasavijjā pakkajjhānaṁ saraparittāṇaṁ migacakkaṁ iti vā iti evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvena jīvitaṁ kappenti. Seyyathidaṁ — maṇilakkhaṇaṁ vatthalakkhaṇaṁ daṇḍalakkhaṇaṁ satthalakkhaṇaṁ asilakkhaṇaṁ usulakkhaṇaṁ dhanulakkhaṇaṁ āvudhalakkhaṇaṁ itthilakkhaṇaṁ purisalakkhaṇaṁ kumāralakkhaṇaṁ kumārilakkhaṇaṁ dāsalakkhaṇaṁ dāsilakkhaṇaṁ hatthilakkhaṇaṁ assalakkhaṇaṁ mahiṁsalakkhaṇaṁ usabhalakkhaṇaṁ golakkhaṇaṁ ajalakkhaṇaṁ meṇḍalakkhaṇaṁ kukkuṭalakkhaṇaṁ vaṭṭakalakkhaṇaṁ godhālakkhaṇaṁ kaṇṇikalakkhaṇaṁ kacchapalakkhaṇaṁ migalakkhaṇaṁ iti vā iti evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvena jīvitaṁ kappenti. Seyyathidaṁ — raññaṁ niyyānaṁ bhavissati, raññaṁ aniyyānaṁ bhavissati, abbhantarānaṁ raññaṁ upayānaṁ bhavissati, bāhirānaṁ raññaṁ apayānaṁ bhavissati, bāhirānaṁ raññaṁ upayānaṁ bhavissati, abbhantarānaṁ raññaṁ apayānaṁ bhavissati, abbhantarānaṁ raññaṁ jayo bhavissati, bāhirānaṁ raññaṁ parājayo bhavissati, bāhirānaṁ raññaṁ jayo bhavissati, abbhantarānaṁ raññaṁ parājayo bhavissati, iti imassa jayo bhavissati, imassa parājayo bhavissati iti vā iti evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvena jīvitaṁ kappenti. Seyyathidaṁ —  candaggāho bhavissati, sūriyaggāho bhavissati, nakkhattaggāho bhavissati, candimasūriyānaṁ pathagamanaṁ bhavissati, candimasūriyānaṁ uppathagamanaṁ bhavissati, nakkhattānaṁ pathagamanaṁ bhavissati, nakkhattānaṁ uppathagamanaṁ bhavissati, ukkāpāto bhavissati, disāḍāho bhavissati, bhūmicālo bhavissati, devadudrabhi bhavissati, candimasūriyanakkhattānaṁ uggamanaṁ ogamanaṁ saṅkilesaṁ vodānaṁ bhavissati; evaṁvipāko candaggāho bhavissati, evaṁvipāko sūriyaggāho bhavissati, evaṁvipāko nakkhattaggāho bhavissati, evaṁvipākaṁ candimasūriyānaṁ pathagamanaṁ bhavissati, evaṁvipākaṁ candimasūriyānaṁ uppathagamanaṁ bhavissati, evaṁvipākaṁ nakkhattānaṁ pathagamanaṁ bhavissati, evaṁvipākaṁ nakkhattānaṁ uppathagamanaṁ bhavissati, evaṁvipāko ukkāpāto bhavissati, evaṁvipāko disāḍāho bhavissati, evaṁvipāko bhūmicālo bhavissati, evaṁvipāko devadudrabhi bhavissati, evaṁvipākaṁ candimasūriyanakkhattānaṁ uggamanaṁ ogamanaṁ saṅkilesaṁ vodānaṁ bhavissati iti vā iti evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvena jīvitaṁ kappenti. Seyyathidaṁ — suvuṭṭhikā bhavissati, dubbuṭṭhikā bhavissati, subhikkhaṁ bhavissati, dubbhikkhaṁ bhavissati, khemaṁ bhavissati, bhayaṁ bhavissati, rogo bhavissati, ārogyaṁ bhavissati, muddā, gaṇanā, saṅkhānaṁ, kāveyyaṁ, lokāyataṁ iti vā iti evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvena jīvitaṁ kappenti. Seyyathidaṁ — āvāhanaṁ vivāhanaṁ saṁvaraṇaṁ vivaraṇaṁ saṅkiraṇaṁ vikiraṇaṁ subhagakaraṇaṁ dubbhagakaraṇaṁ viruddhagabbhakaraṇaṁ jivhānibandhanaṁ hanusaṁhananaṁ hatthābhijappanaṁ hanujappanaṁ kaṇṇajappanaṁ ādāsapañhaṁ kumārikapañhaṁ devapañhaṁ ādiccupaṭṭhānaṁ mahatupaṭṭhānaṁ abbhujjalanaṁ sirivhāyanaṁ iti vā iti evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvena jīvitaṁ kappenti. Seyyathidaṁ — santikammaṁ paṇidhikammaṁ bhūtakammaṁ bhūrikammaṁ vassakammaṁ vossakammaṁ vatthukammaṁ vatthuparikammaṁ ācamanaṁ nhāpanaṁ juhanaṁ vamanaṁ virecanaṁ uddhaṁvirecanaṁ adhovirecanaṁ sīsavirecanaṁ kaṇṇatelaṁ nettatappanaṁ natthukammaṁ añjanaṁ paccañjanaṁ sālākiyaṁ sallakattiyaṁ dārakatikicchā, mūlabhesajjānaṁ anuppadānaṁ, osadhīnaṁ paṭimokkho iti vā iti evarūpāya tiracchānavijjāya micchājīvā paṭivirato hoti. Idampissa hoti sīlasmiṁ.

Sa kho so, mahārāja, bhikkhu evaṁ sīlasampanno na kutoci bhayaṁ samanupassati, yadidaṁ sīlasaṁvarato. 

Seyyathāpi, mahārāja, rājā khattiyo muddhābhisitto nihatapaccāmitto na kutoci bhayaṁ samanupassati, yadidaṁ paccatthikato; evameva kho, mahārāja, bhikkhu evaṁ sīlasampanno na kutoci bhayaṁ samanupassati, yadidaṁ sīlasaṁvarato.
So iminā ariyena sīlakkhandhena samannāgato ajjhattaṁ anavajjasukhaṁ paṭisaṁvedeti. Evaṁ kho, mahārāja, bhikkhu sīlasampanno hoti.

Mahāsīlaṁ niṭṭhitaṁ.

4.3.2. Samādhi

4.3.2.1. Indriyasaṁvara

Kathañca, mahārāja, bhikkhu indriyesu guttadvāro hoti? 

Idha, mahārāja, bhikkhu cakkhunā rūpaṁ disvā na nimittaggāhī hoti nānubyañjanaggāhī. Yatvādhikaraṇamenaṁ cakkhundriyaṁ asaṁvutaṁ viharantaṁ abhijjhā domanassā pāpakā akusalā dhammā anvāssaveyyuṁ, tassa saṁvarāya paṭipajjati, rakkhati cakkhundriyaṁ, cakkhundriye saṁvaraṁ āpajjati. 

Sotena saddaṁ sutvā na nimittaggāhī hoti nānubyañjanaggāhī. Yatvādhikaraṇamenaṁ sotindriyaṁ asaṁvutaṁ viharantaṁ abhijjhā domanassā pāpakā akusalā dhammā anvāssaveyyuṁ, tassa saṁvarāya paṭipajjati, rakkhati sotindriyaṁ, sotindriye saṁvaraṁ āpajjati. 

Ghāṇena gandhaṁ ghāyitvā na nimittaggāhī hoti nānubyañjanaggāhī. Yatvādhikaraṇamenaṁ ghāṇindriyaṁ asaṁvutaṁ viharantaṁ abhijjhā domanassā pāpakā akusalā dhammā anvāssaveyyuṁ, tassa saṁvarāya paṭipajjati, rakkhati ghāṇindriyaṁ, ghāṇindriye saṁvaraṁ āpajjati. 

Jivhāya rasaṁ sāyitvā na nimittaggāhī hoti nānubyañjanaggāhī. Yatvādhikaraṇamenaṁ jivhindriyaṁ asaṁvutaṁ viharantaṁ abhijjhā domanassā pāpakā akusalā dhammā anvāssaveyyuṁ, tassa saṁvarāya paṭipajjati, rakkhati jivhindriyaṁ, jivhindriye saṁvaraṁ āpajjati. 

Kāyena phoṭṭhabbaṁ phusitvā na nimittaggāhī hoti nānubyañjanaggāhī. Yatvādhikaraṇamenaṁ kāyindriyaṁ asaṁvutaṁ viharantaṁ abhijjhā domanassā pāpakā akusalā dhammā anvāssaveyyuṁ, tassa saṁvarāya paṭipajjati, rakkhati kāyindriyaṁ, kāyindriye saṁvaraṁ āpajjati.

Manasā dhammaṁ viññāya na nimittaggāhī hoti nānubyañjanaggāhī. Yatvādhikaraṇamenaṁ manindriyaṁ asaṁvutaṁ viharantaṁ abhijjhā domanassā pāpakā akusalā dhammā anvāssaveyyuṁ, tassa saṁvarāya paṭipajjati, rakkhati manindriyaṁ, manindriye saṁvaraṁ āpajjati. 

So iminā ariyena indriyasaṁvarena samannāgato ajjhattaṁ abyāsekasukhaṁ paṭisaṁvedeti. Evaṁ kho mahārāja bhikkhu indriyesu guttadvāro hoti.

4.3.2.2. Satisampajañña

Kathañca, mahārāja, bhikkhu satisampajaññena samannāgato hoti? Idha, mahārāja, bhikkhu abhikkante paṭikkante sampajānakārī hoti, ālokite vilokite sampajānakārī hoti, samiñjite pasārite sampajānakārī hoti, saṅghāṭipattacīvaradhāraṇe sampajānakārī hoti, asite pīte khāyite sāyite sampajānakārī hoti, uccārapassāvakamme sampajānakārī hoti, gate ṭhite nisinne sutte jāgarite bhāsite tuṇhībhāve sampajānakārī hoti. Evaṁ kho, mahārāja, bhikkhu satisampajaññena samannāgato hoti.

4.3.2.3. Santosa

Kathañca, mahārāja, bhikkhu santuṭṭho hoti? Idha, mahārāja, bhikkhu santuṭṭho hoti kāyaparihārikena cīvarena, kucchiparihārikena piṇḍapātena. So yena yeneva pakkamati, samādāyeva pakkamati. Seyyathāpi, mahārāja, pakkhī sakuṇo yena yeneva ḍeti, sapattabhārova ḍeti; evameva kho, mahārāja, bhikkhu santuṭṭho hoti kāyaparihārikena cīvarena kucchiparihārikena piṇḍapātena. So yena yeneva pakkamati, samādāyeva pakkamati. Evaṁ kho, mahārāja, bhikkhu santuṭṭho hoti.

4.3.2.4. Nīvaraṇappahāna

So iminā ca ariyena sīlakkhandhena samannāgato, iminā ca ariyena indriyasaṁvarena samannāgato, iminā ca ariyena satisampajaññena samannāgato, imāya ca ariyāya santuṭṭhiyā samannāgato, vivittaṁ senāsanaṁ bhajati araññaṁ rukkhamūlaṁ pabbataṁ kandaraṁ giriguhaṁ susānaṁ vanapatthaṁ abbhokāsaṁ palālapuñjaṁ. So pacchābhattaṁ piṇḍapātapaṭikkanto nisīdati pallaṅkaṁ ābhujitvā ujuṁ kāyaṁ paṇidhāya parimukhaṁ satiṁ upaṭṭhapetvā.

So abhijjhaṁ loke pahāya vigatābhijjhena cetasā viharati, abhijjhāya cittaṁ parisodheti. Byāpādapadosaṁ pahāya abyāpannacitto viharati sabbapāṇabhūtahitānukampī, byāpādapadosā cittaṁ parisodheti. Thinamiddhaṁ pahāya vigatathinamiddho viharati ālokasaññī, sato sampajāno, thinamiddhā cittaṁ parisodheti. Uddhaccakukkuccaṁ pahāya anuddhato viharati, ajjhattaṁ vūpasantacitto, uddhaccakukkuccā cittaṁ parisodheti. Vicikicchaṁ pahāya tiṇṇavicikiccho viharati, akathaṅkathī kusalesu dhammesu, vicikicchāya cittaṁ parisodheti.
Seyyathāpi, mahārāja, puriso iṇaṁ ādāya kammante payojeyya. Tassa te kammantā samijjheyyuṁ. So yāni ca porāṇāni iṇamūlāni, tāni ca byantiṁ kareyya, siyā cassa uttariṁ avasiṭṭhaṁ dārabharaṇāya. Tassa evamassa: ‘ahaṁ kho pubbe iṇaṁ ādāya kammante payojesiṁ. Tassa me te kammantā samijjhiṁsu. Sohaṁ yāni ca porāṇāni iṇamūlāni, tāni ca byantiṁ akāsiṁ, atthi ca me uttariṁ avasiṭṭhaṁ dārabharaṇāyā’ti. So tatonidānaṁ labhetha pāmojjaṁ, adhigaccheyya somanassaṁ.

Seyyathāpi, mahārāja, puriso ābādhiko assa dukkhito bāḷhagilāno; bhattañcassa nacchādeyya, na cassa kāye balamattā. So aparena samayena tamhā ābādhā mucceyya; bhattaṁ cassa chādeyya, siyā cassa kāye balamattā. Tassa evamassa: ‘ahaṁ kho pubbe ābādhiko ahosiṁ dukkhito bāḷhagilāno; bhattañca me nacchādesi, na ca me āsi kāye balamattā. Somhi etarahi tamhā ābādhā mutto; bhattañca me chādeti, atthi ca me kāye balamattā’ti. So tatonidānaṁ labhetha pāmojjaṁ, adhigaccheyya somanassaṁ. 

Seyyathāpi, mahārāja, puriso bandhanāgāre baddho assa. So aparena samayena tamhā bandhanāgārā mucceyya sotthinā abbhayena, na cassa kiñci bhogānaṁ vayo. Tassa evamassa: ‘ahaṁ kho pubbe bandhanāgāre baddho ahosiṁ, somhi etarahi tamhā bandhanāgārā mutto sotthinā abbhayena. Natthi ca me kiñci bhogānaṁ vayo’ti. So tatonidānaṁ labhetha pāmojjaṁ, adhigaccheyya somanassaṁ.

Seyyathāpi, mahārāja, puriso dāso assa anattādhīno parādhīno na yenakāmaṅgamo. So aparena samayena tamhā dāsabyā mucceyya attādhīno aparādhīno bhujisso yenakāmaṅgamo. Tassa evamassa: ‘ahaṁ kho pubbe dāso ahosiṁ anattādhīno parādhīno na yenakāmaṅgamo. Somhi etarahi tamhā dāsabyā mutto attādhīno aparādhīno bhujisso yenakāmaṅgamo’ti. So tatonidānaṁ labhetha pāmojjaṁ, adhigaccheyya somanassaṁ.

Seyyathāpi, mahārāja, puriso sadhano sabhogo kantāraddhānamaggaṁ paṭipajjeyya dubbhikkhaṁ sappaṭibhayaṁ. So aparena samayena taṁ kantāraṁ nitthareyya sotthinā, gāmantaṁ anupāpuṇeyya khemaṁ appaṭibhayaṁ. Tassa evamassa: ‘ahaṁ kho pubbe sadhano sabhogo kantāraddhānamaggaṁ paṭipajjiṁ dubbhikkhaṁ sappaṭibhayaṁ. Somhi etarahi taṁ kantāraṁ nitthiṇṇo sotthinā, gāmantaṁ anuppatto khemaṁ appaṭibhayan’ti. So tatonidānaṁ labhetha pāmojjaṁ, adhigaccheyya somanassaṁ.

Evameva kho, mahārāja, bhikkhu yathā iṇaṁ yathā rogaṁ yathā bandhanāgāraṁ yathā dāsabyaṁ yathā kantāraddhānamaggaṁ, evaṁ ime pañca nīvaraṇe appahīne attani samanupassati. 

Seyyathāpi, mahārāja, yathā āṇaṇyaṁ yathā ārogyaṁ yathā bandhanāmokkhaṁ yathā bhujissaṁ yathā khemantabhūmiṁ; evameva kho, mahārāja, bhikkhu ime pañca nīvaraṇe pahīne attani samanupassati.

Tassime pañca nīvaraṇe pahīne attani samanupassato pāmojjaṁ jāyati, pamuditassa pīti jāyati, pītimanassa kāyo passambhati, passaddhakāyo sukhaṁ vedeti, sukhino cittaṁ samādhiyati.

4.3.2.5. Paṭhamajhāna

So vivicceva kāmehi, vivicca akusalehi dhammehi savitakkaṁ savicāraṁ vivekajaṁ pītisukhaṁ paṭhamaṁ jhānaṁ upasampajja viharati. So imameva
kāyaṁ vivekajena pītisukhena abhisandeti parisandeti paripūreti parippharati, nāssa kiñci sabbāvato kāyassa vivekajena pītisukhena apphuṭaṁ hoti.

Seyyathāpi, mahārāja, dakkho nhāpako vā nhāpakantevāsī vā kaṁsathāle nhānīyacuṇṇāni ākiritvā udakena paripphosakaṁ paripphosakaṁ sanneyya, sāyaṁ nhānīyapiṇḍi snehānugatā snehaparetā santarabāhirā phuṭā snehena, na ca paggharaṇī; evameva kho, mahārāja, bhikkhu imameva kāyaṁ vivekajena pītisukhena abhisandeti parisandeti paripūreti parippharati, nāssa kiñci sabbāvato kāyassa vivekajena pītisukhena apphuṭaṁ hoti. Idampi kho, mahārāja, sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ purimehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañca.

4.3.2.6. Dutiyajhāna

Puna caparaṁ, mahārāja, bhikkhu vitakkavicārānaṁ vūpasamā ajjhattaṁ sampasādanaṁ cetaso ekodibhāvaṁ avitakkaṁ avicāraṁ samādhijaṁ pītisukhaṁ dutiyaṁ jhānaṁ upasampajja viharati. So imameva kāyaṁ samādhijena pītisukhena abhisandeti parisandeti paripūreti parippharati, nāssa kiñci sabbāvato kāyassa samādhijena pītisukhena apphuṭaṁ hoti. 

Seyyathāpi, mahārāja, udakarahado gambhīro ubbhidodako tassa nevassa puratthimāya disāya udakassa āyamukhaṁ, na dakkhiṇāya disāya udakassa āyamukhaṁ, na pacchimāya disāya udakassa āyamukhaṁ, na uttarāya disāya udakassa āyamukhaṁ, devo ca na kālena kālaṁ sammādhāraṁ anuppaveccheyya. Atha kho tamhāva udakarahadā sītā vāridhārā ubbhijjitvā tameva udakarahadaṁ sītena vārinā abhisandeyya parisandeyya paripūreyya paripphareyya, nāssa kiñci sabbāvato udakarahadassa sītena vārinā apphuṭaṁ assa.

Evameva kho, mahārāja, bhikkhu imameva kāyaṁ samādhijena pītisukhena abhisandeti parisandeti paripūreti parippharati, nāssa kiñci sabbāvato kāyassa samādhijena pītisukhena apphuṭaṁ hoti. Idampi kho, mahārāja, sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ purimehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañca.

4.3.2.7. Tatiyajhāna

Puna caparaṁ, mahārāja, bhikkhu pītiyā ca virāgā upekkhako ca viharati sato sampajāno, sukhañca kāyena paṭisaṁvedeti, yaṁ taṁ ariyā ācikkhanti: ‘upekkhako satimā sukhavihārī’ti, tatiyaṁ jhānaṁ upasampajja viharati. So imameva kāyaṁ nippītikena sukhena abhisandeti parisandeti paripūreti parippharati, nāssa kiñci sabbāvato kāyassa nippītikena sukhena apphuṭaṁ hoti.

Seyyathāpi, mahārāja, uppaliniyaṁ vā paduminiyaṁ vā puṇḍarīkiniyaṁ vā appekaccāni uppalāni vā padumāni vā puṇḍarīkāni vā udake jātāni udake saṁvaḍḍhāni udakānuggatāni antonimuggaposīni, tāni yāva caggā yāva ca mūlā sītena vārinā abhisannāni parisannāni paripūrāni paripphuṭāni, nāssa kiñci sabbāvataṁ uppalānaṁ vā padumānaṁ vā puṇḍarīkānaṁ vā sītena vārinā apphuṭaṁ assa; evameva kho, mahārāja, bhikkhu imameva kāyaṁ nippītikena sukhena abhisandeti parisandeti paripūreti parippharati, nāssa kiñci sabbāvato kāyassa nippītikena sukhena apphuṭaṁ hoti. Idampi kho, mahārāja, sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ purimehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañca.

4.3.2.8. Catutthajhāna

Puna caparaṁ, mahārāja, bhikkhu sukhassa ca pahānā dukkhassa ca pahānā, pubbeva somanassadomanassānaṁ atthaṅgamā adukkhamasukhaṁ upekkhāsatipārisuddhiṁ catutthaṁ jhānaṁ upasampajja viharati. So imameva kāyaṁ parisuddhena cetasā pariyodātena pharitvā nisinno hoti, nāssa kiñci sabbāvato kāyassa parisuddhena cetasā pariyodātena apphuṭaṁ hoti.

Seyyathāpi, mahārāja, puriso odātena vatthena sasīsaṁ pārupitvā nisinno assa, nāssa kiñci sabbāvato kāyassa odātena vatthena apphuṭaṁ assa; evameva kho, mahārāja, bhikkhu imameva kāyaṁ parisuddhena cetasā pariyodātena pharitvā nisinno hoti, nāssa kiñci sabbāvato kāyassa parisuddhena cetasā pariyodātena apphuṭaṁ hoti. Idampi kho, mahārāja, sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ purimehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañca.

4.3.3. Aṭṭhañāṇa

4.3.3.1. Vipassanāñāṇa

So evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte ñāṇadassanāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. So evaṁ pajānāti: ‘ayaṁ kho me kāyo rūpī cātumahābhūtiko mātāpettikasambhavo odanakummāsūpacayo aniccucchādanaparimaddanabhedanaviddhaṁsanadhammo; idañca pana me viññāṇaṁ ettha sitaṁ ettha paṭibaddhan’ti.

Seyyathāpi, mahārāja, maṇi veḷuriyo subho jātimā aṭṭhaṁso suparikammakato accho vippasanno anāvilo sabbākārasampanno. Tatrāssa suttaṁ āvutaṁ nīlaṁ vā pītaṁ vā lohitaṁ vā odātaṁ vā paṇḍusuttaṁ vā. Tamenaṁ cakkhumā puriso hatthe karitvā paccavekkheyya: ‘ayaṁ kho maṇi veḷuriyo subho jātimā aṭṭhaṁso suparikammakato accho vippasanno anāvilo sabbākārasampanno; tatridaṁ suttaṁ āvutaṁ nīlaṁ vā pītaṁ vā lohitaṁ vā odātaṁ vā paṇḍusuttaṁ vā’ti.

Evameva kho, mahārāja, bhikkhu evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte ñāṇadassanāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. So evaṁ pajānāti: ‘ayaṁ kho me kāyo rūpī cātumahābhūtiko mātāpettikasambhavo odanakummāsūpacayo aniccucchādanaparimaddanabhedanaviddhaṁsanadhammo; idañca pana me viññāṇaṁ ettha sitaṁ ettha paṭibaddhan’ti. Idampi kho, mahārāja, sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ purimehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañca.

4.3.3.2. Manomayiddhiñāṇa

So evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte manomayaṁ kāyaṁ abhinimmānāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. So imamhā kāyā aññaṁ kāyaṁ abhinimmināti rūpiṁ manomayaṁ sabbaṅgapaccaṅgiṁ ahīnindriyaṁ.

Seyyathāpi, mahārāja, puriso muñjamhā īsikaṁ pavāheyya. Tassa evamassa: ‘ayaṁ muñjo, ayaṁ īsikā, añño muñjo, aññā īsikā, muñjamhā tveva īsikā pavāḷhā’ti. 

Seyyathā vā pana, mahārāja, puriso asiṁ kosiyā pavāheyya. Tassa evamassa: ‘ayaṁ asi, ayaṁ kosi, añño asi, aññā kosi, kosiyā tveva asi pavāḷho’ti. 

Seyyathā vā pana, mahārāja, puriso ahiṁ karaṇḍā uddhareyya. Tassa evamassa: ‘ayaṁ ahi, ayaṁ karaṇḍo. Añño ahi, añño karaṇḍo, karaṇḍā tveva ahi ubbhato’ti.

Evameva kho, mahārāja, bhikkhu evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte manomayaṁ kāyaṁ abhinimmānāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. So imamhā kāyā aññaṁ kāyaṁ abhinimmināti rūpiṁ manomayaṁ sabbaṅgapaccaṅgiṁ ahīnindriyaṁ. Idampi kho, mahārāja, sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ purimehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañca.

4.3.3.3. Iddhividhañāṇa

So evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte iddhividhāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti.
So anekavihitaṁ iddhividhaṁ paccanubhoti — ekopi hutvā bahudhā hoti, bahudhāpi hutvā eko hoti; āvibhāvaṁ tirobhāvaṁ; tirokuṭṭaṁ tiropākāraṁ tiropabbataṁ asajjamāno gacchati seyyathāpi ākāse; pathaviyāpi ummujjanimujjaṁ karoti seyyathāpi udake; udakepi abhijjamāne gacchati seyyathāpi pathaviyā; ākāsepi pallaṅkena kamati seyyathāpi pakkhī sakuṇo; imepi candimasūriye evaṁmahiddhike evaṁmahānubhāve pāṇinā parāmasati parimajjati; yāva brahmalokāpi kāyena vasaṁ vatteti.

Seyyathāpi, mahārāja, dakkho kumbhakāro vā kumbhakārantevāsī vā suparikammakatāya mattikāya yaṁ yadeva bhājanavikatiṁ ākaṅkheyya, taṁ tadeva kareyya abhinipphādeyya. Seyyathā vā pana, mahārāja, dakkho dantakāro vā dantakārantevāsī vā suparikammakatasmiṁ dantasmiṁ yaṁ yadeva dantavikatiṁ ākaṅkheyya, taṁ tadeva kareyya abhinipphādeyya. Seyyathā vā pana, mahārāja, dakkho suvaṇṇakāro vā suvaṇṇakārantevāsī vā suparikammakatasmiṁ suvaṇṇasmiṁ yaṁ yadeva suvaṇṇavikatiṁ ākaṅkheyya, taṁ tadeva kareyya abhinipphādeyya.

Evameva kho, mahārāja, bhikkhu evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte iddhividhāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. So anekavihitaṁ iddhividhaṁ paccanubhoti—ekopi hutvā bahudhā hoti, bahudhāpi hutvā eko hoti; āvibhāvaṁ tirobhāvaṁ tirokuṭṭaṁ tiropākāraṁ tiropabbataṁ asajjamāno gacchati seyyathāpi ākāse; pathaviyāpi ummujjanimujjaṁ karoti seyyathāpi udake; udakepi abhijjamāne gacchati seyyathāpi pathaviyā; ākāsepi pallaṅkena kamati seyyathāpi pakkhī sakuṇo; imepi candimasūriye evaṁmahiddhike evaṁmahānubhāve pāṇinā parāmasati parimajjati; yāva brahmalokāpi kāyena vasaṁ vatteti. Idampi kho, mahārāja, sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ purimehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañca.

4.3.3.4. Dibbasotañāṇa

So evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte dibbāya sotadhātuyā cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. So dibbāya sotadhātuyā visuddhāya atikkantamānusikāya ubho sadde suṇāti dibbe ca mānuse ca ye dūre santike ca.

Seyyathāpi, mahārāja, puriso addhānamaggappaṭipanno. So suṇeyya bherisaddampi mudiṅgasaddampi saṅkhapaṇavadindimasaddampi. Tassa evamassa: ‘bherisaddo’ itipi, ‘mudiṅgasaddo’ itipi, ‘saṅkhapaṇavadindimasaddo’ itipi.

Evameva kho, mahārāja, bhikkhu evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte dibbāya sotadhātuyā cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. So dibbāya sotadhātuyā visuddhāya atikkantamānusikāya ubho sadde suṇāti dibbe ca mānuse ca ye dūre santike ca. Idampi kho, mahārāja, sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ purimehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañca.

4.3.3.5. Cetopariyañāṇa

So evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte cetopariyañāṇāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. So parasattānaṁ parapuggalānaṁ cetasā ceto paricca pajānāti—
sarāgaṁ vā cittaṁ ‘sarāgaṁ cittan’ti pajānāti,
vītarāgaṁ vā cittaṁ ‘vītarāgaṁ cittan’ti pajānāti,
sadosaṁ vā cittaṁ ‘sadosaṁ cittan’ti pajānāti,
vītadosaṁ vā cittaṁ ‘vītadosaṁ cittan’ti pajānāti,
samohaṁ vā cittaṁ ‘samohaṁ cittan’ti pajānāti,
vītamohaṁ vā cittaṁ ‘vītamohaṁ cittan’ti pajānāti,
saṅkhittaṁ vā cittaṁ ‘saṅkhittaṁ cittan’ti pajānāti,
vikkhittaṁ vā cittaṁ ‘vikkhittaṁ cittan’ti pajānāti,
mahaggataṁ vā cittaṁ ‘mahaggataṁ cittan’ti pajānāti,
amahaggataṁ vā cittaṁ ‘amahaggataṁ cittan’ti pajānāti,
sauttaraṁ vā cittaṁ ‘sauttaraṁ cittan’ti pajānāti,
anuttaraṁ vā cittaṁ ‘anuttaraṁ cittan’ti pajānāti,
samāhitaṁ vā cittaṁ ‘samāhitaṁ cittan’ti pajānāti,
asamāhitaṁ vā cittaṁ ‘asamāhitaṁ cittan’ti pajānāti,
vimuttaṁ vā cittaṁ ‘vimuttaṁ cittan’ti pajānāti,
avimuttaṁ vā cittaṁ ‘avimuttaṁ cittan’ti pajānāti.

Seyyathāpi, mahārāja, itthī vā puriso vā daharo yuvā maṇḍanajātiko ādāse vā parisuddhe pariyodāte acche vā udakapatte sakaṁ mukhanimittaṁ paccavekkhamāno sakaṇikaṁ vā ‘sakaṇikan’ti jāneyya, akaṇikaṁ vā ‘akaṇikan’ti jāneyya; 

evameva kho, mahārāja, bhikkhu evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte cetopariyañāṇāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. 

So parasattānaṁ parapuggalānaṁ cetasā ceto paricca pajānāti—
sarāgaṁ vā cittaṁ ‘sarāgaṁ cittan’ti pajānāti,
vītarāgaṁ vā cittaṁ ‘vītarāgaṁ cittan’ti pajānāti,
sadosaṁ vā cittaṁ ‘sadosaṁ cittan’ti pajānāti,
vītadosaṁ vā cittaṁ ‘vītadosaṁ cittan’ti pajānāti,
samohaṁ vā cittaṁ ‘samohaṁ cittan’ti pajānāti,
vītamohaṁ vā cittaṁ ‘vītamohaṁ cittan’ti pajānāti,
saṅkhittaṁ vā cittaṁ ‘saṅkhittaṁ cittan’ti pajānāti,
vikkhittaṁ vā cittaṁ ‘vikkhittaṁ cittan’ti pajānāti,
mahaggataṁ vā cittaṁ ‘mahaggataṁ cittan’ti pajānāti,
amahaggataṁ vā cittaṁ ‘amahaggataṁ cittan’ti pajānāti,
sauttaraṁ vā cittaṁ ‘sauttaraṁ cittan’ti pajānāti,
anuttaraṁ vā cittaṁ ‘anuttaraṁ cittan’ti pajānāti,
samāhitaṁ vā cittaṁ ‘samāhitaṁ cittan’ti pajānāti,
asamāhitaṁ vā cittaṁ ‘asamāhitaṁ cittan’ti pajānāti,
vimuttaṁ vā cittaṁ ‘vimuttaṁ cittan’ti pajānāti,
avimuttaṁ vā cittaṁ ‘avimuttaṁ cittan’ti pajānāti. 

Idampi kho, mahārāja, sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ purimehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañca.

4.3.3.6. Pubbenivāsānussatiñāṇa

So evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte pubbenivāsānussatiñāṇāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. So anekavihitaṁ pubbenivāsaṁ anussarati, seyyathidaṁ — ekampi jātiṁ dvepi jātiyo tissopi jātiyo catassopi jātiyo pañcapi jātiyo dasapi jātiyo vīsampi jātiyo tiṁsampi jātiyo cattālīsampi jātiyo paññāsampi jātiyo jātisatampi jātisahassampi jātisatasahassampi anekepi saṁvaṭṭakappe anekepi vivaṭṭakappe anekepi saṁvaṭṭavivaṭṭakappe;
‘amutrāsiṁ evaṁnāmo evaṅgotto evaṁvaṇṇo evamāhāro evaṁsukhadukkhappaṭisaṁvedī evamāyupariyanto, so tato cuto amutra udapādiṁ; tatrāpāsiṁ evaṁnāmo evaṅgotto evaṁvaṇṇo evamāhāro evaṁsukhadukkhappaṭisaṁvedī evamāyupariyanto, so tato cuto idhūpapanno’ti. Iti sākāraṁ sauddesaṁ anekavihitaṁ pubbenivāsaṁ anussarati.

Seyyathāpi, mahārāja, puriso sakamhā gāmā aññaṁ gāmaṁ gaccheyya, tamhāpi gāmā aññaṁ gāmaṁ gaccheyya. So tamhā gāmā sakaṁyeva gāmaṁ paccāgaccheyya. Tassa evamassa: ‘ahaṁ kho sakamhā gāmā amuṁ gāmaṁ agacchiṁ, tatra evaṁ aṭṭhāsiṁ, evaṁ nisīdiṁ, evaṁ abhāsiṁ, evaṁ tuṇhī ahosiṁ, tamhāpi gāmā amuṁ gāmaṁ agacchiṁ, tatrāpi evaṁ aṭṭhāsiṁ, evaṁ nisīdiṁ, evaṁ abhāsiṁ, evaṁ tuṇhī ahosiṁ, somhi tamhā gāmā sakaṁyeva gāmaṁ paccāgato’ti.

Evameva kho, mahārāja, bhikkhu evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte pubbenivāsānussatiñāṇāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. So anekavihitaṁ pubbenivāsaṁ anussarati, seyyathidaṁ — ekampi jātiṁ dvepi jātiyo tissopi jātiyo catassopi jātiyo pañcapi jātiyo dasapi jātiyo vīsampi jātiyo tiṁsampi jātiyo cattālīsampi jātiyo paññāsampi jātiyo jātisatampi jātisahassampi jātisatasahassampi anekepi saṁvaṭṭakappe anekepi vivaṭṭakappe anekepi saṁvaṭṭavivaṭṭakappe, ‘amutrāsiṁ evaṁnāmo evaṅgotto evaṁvaṇṇo evamāhāro evaṁsukhadukkhappaṭisaṁvedī evamāyupariyanto, so tato cuto amutra udapādiṁ; tatrāpāsiṁ evaṁnāmo evaṅgotto evaṁvaṇṇo evamāhāro evaṁsukhadukkhappaṭisaṁvedī evamāyupariyanto, so tato cuto idhūpapanno’ti. Iti sākāraṁ sauddesaṁ anekavihitaṁ pubbenivāsaṁ anussarati. Idampi kho, mahārāja, sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ purimehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañca.

4.3.3.7. Dibbacakkhuñāṇa

So evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte sattānaṁ cutūpapātañāṇāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. So dibbena cakkhunā visuddhena atikkantamānusakena satte passati cavamāne upapajjamāne hīne paṇīte suvaṇṇe dubbaṇṇe sugate duggate, yathākammūpage satte pajānāti:
‘ime vata bhonto sattā kāyaduccaritena samannāgatā vacīduccaritena samannāgatā manoduccaritena samannāgatā ariyānaṁ upavādakā micchādiṭṭhikā micchādiṭṭhikammasamādānā. Te kāyassa bhedā paraṁ maraṇā apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ upapannā. Ime vā pana bhonto sattā kāyasucaritena samannāgatā vacīsucaritena samannāgatā manosucaritena samannāgatā ariyānaṁ anupavādakā sammādiṭṭhikā sammādiṭṭhikammasamādānā, te kāyassa bhedā paraṁ maraṇā sugatiṁ saggaṁ lokaṁ upapannā’ti. Iti dibbena cakkhunā visuddhena atikkantamānusakena satte passati cavamāne upapajjamāne hīne paṇīte suvaṇṇe dubbaṇṇe sugate duggate, yathākammūpage satte pajānāti.

Seyyathāpi, mahārāja, majjhe siṅghāṭake pāsādo. Tattha cakkhumā puriso ṭhito passeyya manusse gehaṁ pavisantepi nikkhamantepi rathikāyapi vīthiṁ sañcarante majjhe siṅghāṭake nisinnepi. Tassa evamassa: ‘ete manussā gehaṁ pavisanti, ete nikkhamanti, ete rathikāya vīthiṁ sañcaranti, ete majjhe siṅghāṭake nisinnā’ti.

Evameva kho, mahārāja, bhikkhu evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte sattānaṁ cutūpapātañāṇāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. So dibbena cakkhunā visuddhena atikkantamānusakena satte passati cavamāne upapajjamāne hīne paṇīte suvaṇṇe dubbaṇṇe sugate duggate, yathākammūpage satte pajānāti: ‘ime vata bhonto sattā kāyaduccaritena samannāgatā vacīduccaritena samannāgatā manoduccaritena samannāgatā ariyānaṁ upavādakā micchādiṭṭhikā micchādiṭṭhikammasamādānā, te kāyassa bhedā paraṁ maraṇā apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ upapannā. Ime vā pana bhonto sattā kāyasucaritena samannāgatā vacīsucaritena samannāgatā manosucaritena samannāgatā ariyānaṁ anupavādakā sammādiṭṭhikā sammādiṭṭhikammasamādānā. Te kāyassa bhedā paraṁ maraṇā sugatiṁ saggaṁ lokaṁ upapannā’ti. Iti dibbena cakkhunā visuddhena atikkantamānusakena satte passati cavamāne upapajjamāne hīne paṇīte suvaṇṇe dubbaṇṇe sugate duggate; yathākammūpage satte pajānāti. Idampi kho, mahārāja, sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ purimehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañca.

4.3.3.8. Āsavakkhayañāṇa

So evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte āsavānaṁ khayañāṇāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. 

So idaṁ dukkhanti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ dukkhasamudayoti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ dukkhanirodhoti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ dukkhanirodhagāminī paṭipadāti yathābhūtaṁ pajānāti.
Ime āsavāti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ āsavasamudayoti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ āsavanirodhoti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ āsavanirodhagāminī paṭipadāti yathābhūtaṁ pajānāti. 

Tassa evaṁ jānato evaṁ passato kāmāsavāpi cittaṁ vimuccati, bhavāsavāpi cittaṁ vimuccati, avijjāsavāpi cittaṁ vimuccati, vimuttasmiṁ ‘vimuttam’iti ñāṇaṁ hoti, ‘khīṇā jāti, vusitaṁ brahmacariyaṁ, kataṁ karaṇīyaṁ, nāparaṁ itthattāyā’ti pajānāti.

Seyyathāpi, mahārāja, pabbatasaṅkhepe udakarahado accho vippasanno anāvilo. Tattha cakkhumā puriso tīre ṭhito passeyya sippisambukampi sakkharakathalampi macchagumbampi carantampi tiṭṭhantampi. Tassa evamassa: ‘ayaṁ kho udakarahado accho vippasanno anāvilo. Tatrime sippisambukāpi sakkharakathalāpi macchagumbāpi carantipi tiṭṭhantipī’ti.

Evameva kho, mahārāja, bhikkhu evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte āsavānaṁ khayañāṇāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. ‘So idaṁ dukkhan’ti yathābhūtaṁ pajānāti, ‘ayaṁ dukkhasamudayo’ti yathābhūtaṁ pajānāti, ‘ayaṁ dukkhanirodho’ti yathābhūtaṁ pajānāti, ‘ayaṁ dukkhanirodhagāminī paṭipadā’ti yathābhūtaṁ pajānāti. ‘Ime āsavā’ti yathābhūtaṁ pajānāti, ‘ayaṁ āsavasamudayo’ti yathābhūtaṁ pajānāti, ‘ayaṁ āsavanirodho’ti yathābhūtaṁ pajānāti, ‘ayaṁ āsavanirodhagāminī paṭipadā’ti yathābhūtaṁ pajānāti. Tassa evaṁ jānato evaṁ passato kāmāsavāpi cittaṁ vimuccati, bhavāsavāpi cittaṁ vimuccati, avijjāsavāpi cittaṁ vimuccati, vimuttasmiṁ ‘vimuttam’iti ñāṇaṁ hoti, ‘khīṇā jāti, vusitaṁ brahmacariyaṁ, kataṁ karaṇīyaṁ, nāparaṁ itthattāyā’ti pajānāti. Idaṁ kho, mahārāja, sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ purimehi sandiṭṭhikehi sāmaññaphalehi abhikkantatarañca paṇītatarañca. Imasmā ca pana, mahārāja, sandiṭṭhikā sāmaññaphalā aññaṁ sandiṭṭhikaṁ sāmaññaphalaṁ uttaritaraṁ vā paṇītataraṁ vā natthī”ti.

5. Ajātasattuupāsakattapaṭivedanā

Evaṁ vutte, rājā māgadho ajātasattu vedehiputto bhagavantaṁ etadavoca: “abhikkantaṁ, bhante, abhikkantaṁ, bhante. Seyyathāpi, bhante, nikkujjitaṁ vā ukkujjeyya, paṭicchannaṁ vā vivareyya, mūḷhassa vā maggaṁ ācikkheyya, andhakāre vā telapajjotaṁ dhāreyya: ‘cakkhumanto rūpāni dakkhantī’ti; evamevaṁ, bhante, bhagavatā anekapariyāyena dhammo pakāsito. Esāhaṁ, bhante, bhagavantaṁ saraṇaṁ gacchāmi dhammañca bhikkhusaṅghañca. Upāsakaṁ maṁ bhagavā dhāretu ajjatagge pāṇupetaṁ saraṇaṁ gataṁ.

Accayo maṁ, bhante, accagamā yathābālaṁ yathāmūḷhaṁ yathāakusalaṁ, yohaṁ pitaraṁ dhammikaṁ dhammarājānaṁ issariyakāraṇā jīvitā voropesiṁ. Tassa me, bhante bhagavā, accayaṁ accayato paṭiggaṇhātu āyatiṁ saṁvarāyā”ti.

“Taggha tvaṁ, mahārāja, accayo accagamā yathābālaṁ yathāmūḷhaṁ yathāakusalaṁ, yaṁ tvaṁ pitaraṁ dhammikaṁ dhammarājānaṁ jīvitā voropesi. Yato ca kho tvaṁ, mahārāja, accayaṁ accayato disvā yathādhammaṁ paṭikarosi, taṁ te mayaṁ paṭiggaṇhāma. Vuddhihesā, mahārāja, ariyassa vinaye, yo accayaṁ accayato disvā yathādhammaṁ paṭikaroti, āyatiṁ saṁvaraṁ āpajjatī”ti.

Evaṁ vutte, rājā māgadho ajātasattu vedehiputto bhagavantaṁ etadavoca: “handa ca dāni mayaṁ, bhante, gacchāma bahukiccā mayaṁ bahukaraṇīyā”ti.

“Yassadāni tvaṁ, mahārāja, kālaṁ maññasī”ti.

Atha kho rājā māgadho ajātasattu vedehiputto bhagavato bhāsitaṁ abhinanditvā anumoditvā uṭṭhāyāsanā bhagavantaṁ abhivādetvā padakkhiṇaṁ katvā pakkāmi.
Atha kho bhagavā acirapakkantassa rañño māgadhassa ajātasattussa vedehiputtassa bhikkhū āmantesi: “khatāyaṁ, bhikkhave, rājā. Upahatāyaṁ, bhikkhave, rājā. Sacāyaṁ, bhikkhave, rājā pitaraṁ dhammikaṁ dhammarājānaṁ jīvitā na voropessatha, imasmiññeva āsane virajaṁ vītamalaṁ dhammacakkhuṁ uppajjissathā”ti.

Idamavoca bhagavā. Attamanā te bhikkhū bhagavato bhāsitaṁ abhinandunti.

Sāmaññaphalasuttaṁ niṭṭhitaṁ dutiyaṁ.