Abhidhamma

Abhidhamma olemus ja eesmärk

Dhamma keskne eesmärk on sansaaras (saṃsāra) ringlemisega seotud dukkha mõistmine ja sellest vabanemine. See on võimalik, kui mitteteadmine asendub teadmisega ja saavutatakse olemasolu nägemine sellisena, nagu see tõeliselt on (yathābhūta-ñāṇadassana). Sellise saavutuseni jõutakse nelja arija tõe teostamise kaudu: (1) mõistes olemasolu kui dukkhat; (2) nähes dukkha põhjusena iha; (3) tõdedes, et põhjuse (iha) lakkamisel lakkab ka selle tagajärg (dukkha); (4) ning teostades selle saavutamiseks arija kaheksaosalise tee (37 virgumisosa). Toodud põhimõtted moodustavad tugeva järjepidevuse nikāya’de ja abhidhamma vahel: mõlemad rõhutavad, et vabanemine sünnib mitteteadmisest vabanemise ja tarkuse lõpliku teostamise kaudu.

Rājagahas toimunud esimesel sanghakogul kirjeldati kanoonilise pärandina üksnes Buddha õpetust (dhamma) ja kloostrireeglistikku ehk vabanemisjuhiseid (vinaya). Allikates ei nimetata abhidhammat eraldiseisva tekstikoguna.^[1]  Ka Paali kaanonis esineb termin abhidhamma harva ning sedagi üksnes mittetehnilise terminina, tähendades lihtsalt „seoses dhammaga“ (abhidhammakathaṁ),^[2] kõrvuti abhivinaya’ga ehk „seoses vinayaga“.^[3]

Buddha õpetas lihtsas ja arusaadavas keeles, kasutades nii dialoogi kui kõnekujundeid viisil, mis toetas kuulaja vaimset võimekust ja arusaamist. Selline lähenemine eristub oluliselt abhidhamma süsteemsest ja tehnilisest stiilist.

Abhidhamma vaatleb olemasolu peamiselt vaimsete, aga ka füüsiliste protsesside kaudu. Sellise dhamma esitluse eesmärk on pakkuda süsteemi, mis aitaks kergema vaevaga näha läbi harjumuspärased, varjatud kalduvused ja subjektiivsed tõlgendused ning arendada vabastavaid teadmisi, mis vastavad olemasolu tõelisele olemusele. Kuna abhidhamma rõhutab eetilist distsipliini kui õige keskenduse ja õige tarkuse saavutamise eeltingimust, nimetatakse seda vahel ka „buddhalikuks psühholoogiaks eetikast“^[4].

Takistus tekib siis, kui abhidhamma seatakse suttadest kõrgemale ning seda hakatakse pidama „kõrgemaks õpetuseks“. Õigel viisil kasutatuna peaks abhidhamma toetama suttade mõistmist, mitte neid varjutama. Prioriteet kuulub alati suttadele.

Enamik tänapäeva abhidhamma õpetajaid on pigem uurijad, kui džhaaid ehk keskenduspraktikud, mis peegeldab abhidhamma traditsiooni skolastilist iseloomu. Kui inimesel puudub keskenduspõhine taipamus, võib abhidhamma muutuda kuivaks, koguni takistavaks teooriaks. Teadlikkuse ja keskenduse arendamisel ning teadmiste tekkimisel saab aga abhidhammast süsteemne, toetav õppevahend.

Kuna teise džhaana saavutamisel mõtlemine ja läbiuurimine lakkavad, saab abhidhamma olla toeks vaid teatud dhammavinaya teostamise etapini. Et rahu (samatha) süvendada ja abhidhammas toodud teadmisi (ñāṇa) reaalselt keskenduspraktikas vipassanā teel saavutada, tuleb abhidhammast lahti lasta ja see hüljata – just nii nagu õpetas Buddha „Mao mõistuloo suttas“^[5] dhammast – nagu ka mittedhammast (adhamma) – loobuma ning selle hülgama (pahātabbā).

Abhidhamma kujunemine ja mātikā’d

Tekstiuurimused paigutavad Abhidhamma kujunemise ajavahemikku 200 e.m.a–200 p.m.a.^[6] Ilmselt koostasid erinevad suuremad sanghad sel perioodil oma abhidhamma-kogumikud, mis võisid nii ülesehituse kui ka rõhuasetuste poolest pisut erineda.^[7]

Tänapäevani on tervikuna säilinud kaks abhidhamma traditsiooni:

1. theeravaada (theravāda) abhidhamma,
2. sarvaastivaada  (sarvāstivāda) abhidharma.

Theeravaada (theravāda) abhidhamma

Varases budismis sisaldas Tipiṭaka (kolmas osa) tõenäoliselt vaid lühikesi mātikā-kogusid – lihtsaid dhamma-maatrikseid ehk loendeid, mida kasutati süsteemseks dhamma mõistmiseks, õppimiseks ja õpetamiseks.^[8] Mõiste mātikā esineb mitmes suttas, nt kus Buddha juhendab kolme gruppi:^[9]

1. dhammahoidjaid (dhammadharā),
2. vinajahoidjaid (vinayadharā) ja
3. maatriksijoidjaid (mātikādharā).

Tõenäoliselt koostati maatriksid algselt selgitavateks abitekstideks, mis pidid aitama Buddha lahkumise järel tema dhammat paremini mõista ja meeles pidada. Varased (eel-abhidhamma tüüpi) maatrikstekstid sarnanevad Saṅgītisutta ja Dasuttarasutta^[10] süstemaatilistele loeteludele ja kokkuvõtetele. Nende suttade māṭikā stiilis loetelusid ja didaktilist ülesehitust peetakse abhidhamma varajase kujunemise indikaatoriks. Mõned buddholoogid peavad ka Mahāsatipaṭṭhānasuttas ja Anupādasuttas^[11] toodud analüütilisi ja kategooriapõhiseid esitlusi abhidhamma meetodi mõjuks ning hilisemaks täienduseks.

Saadaolevate abhidharma tekstide uurimused näitavad, et juba esimese kahe sajandi jooksul pärast Buddha parinibbāna’t – s.t enne esimese suure skisma puhkemist, mil mahāsāṃghika (mahajaana eelkäija) eraldus algsest sanghast – oli toimunud märkimisväärne abhidhamma-tüüpi tekstide arendustöö.

Kuigi on võimalik hinnata, millised mātikā-elemendid on algupärased, ei ole teada, kui suur osa neist kuulus esialgsesse nimekirja enne sangha jagunemist.^[12] Abhidhamma ülesehituse analüüs lubab oletada, et see süsteem kujunes Saṃyuttanikāya põhjal.

Kahe sajandi jooksul pärast Buddha mahāparinibbāna’t töötasid paljuõppinud bhikkhud välja dhammade kategooriad ehk māṭikā’d – õpetuse põhitõdesid järjestavad maatriksid, millele hiljem lisandusid detailsemad seletused ja analüütilised arutlused. Tänapäeval teadaolev paalikeelne Abhidhammapiṭaka ongi selle järkjärgulise süstematiseerimise tulemus: Buddha õpetuse koondamine kategooriatesse ja loogiliselt struktureeritud esitlusviisidesse.

Abhidhamma analüütilise ja süsteemse esitlusviisi kujunemist võis toetada tõik, et suttades leiduvad õpetused (välja arvatud üksikud erandid nagu Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2 jt) ei ole koondatud viisil, mis toetaks süstemaatilist dhammavinaja teostamist. Vajadus selguse ja struktuuri järele võiski viia õpetuse analüütilise haru arenemiseni.

Abhidhamma sai alguse „Suttakorvis“ toodud dhammade maatriksitest (mātikā) – tabelitest, jaotustest ja loenditest. Aja jooksul neid loendeid laiendati, täpsustati ja kommenteeriti, kuni need kujunesid eraldiseisvateks kogumiteks. Aśoka valitsusajaks oli neist kujunenud omaette õpetuse kogu, mis sai nimeks Abhidhammapiṭaka ehk „Abhidhammakorv“, ning see liideti Suttakorvi ja Vinajakorviga. Nii tekkiski tänaseni säilinud „Kolm korvi“ ehk „Tipitaka“ (tipiṭaka). Oluline on märkida, et sajandeid hiljem kujunenud mahajaana sektide õpetuskogud „Tripiṭakad“ erinevad koolkonniti, ega ole pāḷi-keelse algõpetuste kogu tõlked. Kuigi need võivad sisaldada ligi 25% pāḷi algtekstide tõlkeid, ei põhine ülejäänud osa varasel paalikeelsel traditsioonil.

Erinevused abhidhamma-süsteemide vahel tekkisid tõenäoliselt mitte enne 300 e.m.a, seega mitu sajandit pärast Buddha mahāparinibbāna’t. Tänapäevani on tervikuna säilinud nii (1) theeravaada (theravāda) abhidhamma, kui ka (2) sarvaastivaada  (sarvāstivāda) abhidharma. Mõlemad esindavad oma koolkondade õpetuslikku süstemaatikat ning pakuvad väärtuslikku võrdlusmaterjali mahajaana dharma kujunemise mõistmiseks.

Säilinud tekstide vahendusel on teada ka teiste muistsete koolkondade abhidharma traktaate, nagu nt:

• Sārīputrābhidharmaśāstra – Dharmaguptaka teos (theeravaada õpetusliini haru), ja
• Abhidharmasamuccaya – koostatud tuntud yogācāra (mahaajaana) õpetlase Asaṅga poolt.

Buddhaghosa koostatud Dhammasaṅgaṇī kommentaari Atthasālinī järgi eristatakse Abhidhamma kolme versiooni:

• Pikk versioon, mida Buddha olevat õpetanud Tāvatiṁsa taevas;
• Lühike versioon, mida Buddha õpetas Sāriputtale;
• Keskmine versioon, mida Sāriputta omakorda õpetas viiesajale mungale.

Buddhaghosa arvates on meieni jõudnud just kolmas, Sāriputta vahendatud versioon, ja lisab:

„Abhidhamma tekstide järjestus on alguse saanud Sāriputta Theerast. „Suure teksti“ (Mahāpakaraṇa ehk Paṭṭhāna) numbriline järjestus määrati samuti Theera [Sāriputta] poolt. Sel viisil lõi Theera [Sāriputta] dhammat kahjustamata, numbrilise süsteemi nii, et seda oleks lihtne õppida, meeles pidada, uurida ja õpetada.”^[13]

Tänapäeval eristatakse kolme abhidhamma traditsiooni:

1. pāḷi theeravaada abhidhamma, mis kujunes ja õitseb Lääne-Indias, Sri Lankal ja kogu Kagu-Aasias;
2. sarvāstivāda Abhidharma, mille keskuseks olid Kashmir ja India loodeosa;
3. Sāriputra Abhidharma Śāstra, mis arenes Gandhāra piirkonnas, tänapäeva Pakistani ja Ida-Afganistani aladel.

Need kolm traditsiooni kujunesid iseseisvalt, ent kõik lähtusid samast eesmärgist: muuta algsuttades esitatud Buddha õpetus ühtseks, terviklikuks ja selgelt struktureeritud süsteemiks.

Buddhaghosa kohaselt olevat Abhidhammapiṭaka viienda raamatu, Kathāvatthu, sisukorra määratlenud Buddha ise, kuid seda täiustanud hiljem Moggalīputta Tissa kolmanda Sanghakogu ajal – nagu Buddha oli seda ette näinud. Nõnda legitimeerib Buddhaghosa Kathāvatthu kuulumise Abhidhamma seitsme raamatu hulka.^[14]

Theeravaada abhidhamma koosneb seitsmest teosest (satta-pakaraṇa):

1. Dhammasaṅgaṇīpāli – „Dhammagrupid (paali)“
2. Vibhaṅgapāli – „Analüüs/Jaotused (paali)“
3. Dhātukathāpāli – „Arutlus elementidest (paali)“
4. Puggalapaññattipāli – „Inimeste/isikute kirjeldus (paali)“
5. Kathāvatthupāli – „Vaidlusalused teemad (paali)“
6. Yamakapāli – „Paarid (paali)“
7. Paṭṭhānapāli – „Suhted (paali)“

1. Dhammasaṅgaṇīpāli (Dhs)

Dhammasaṅgaṇī [„dhammade loendid“] ehk „Dhammagrupid (paali)“ ehk „Nähtuste kogumik (paali)” on mātikā – maatriksite ehk dhammade loetelude ja klassifikatsioonide kogum. Dhammasaṅgaṇī mātikā’d esitlevad järjest suurenevas ja täienevas vormis, enamasti algtekstidest ehk suttadest pärinevaid dhammagruppe, kuid sisaldavad ka hilisemaid abhidhamma erialaterminoloogiat.

Dhammasaṅgaṇī algab kolme mātikā’ga.

Esimene, Tikamātikā (Ds 1.1), jagab dhammad 22 kolmestesse (tika) gruppi:

1. oskuslik dhamma (kusalā dhammā),
2. oskamatu dhamma (akusalā dhammā) ja
3. määratlemata dhamma (abyākatā dhammā).

Mõned varasemad sanghad (koolkonnad) ei aktsepteerinud „määratlemata“ kategooriat, mistõttu ei võtnud nad hiljem koostatud abhidhamma tekste täielikult omaks. See varane erimeelsus mõjutas tõenäoliselt erinevate abhidhamma-süsteemide kujunemist.

Järgmised kaks mātikā’t – Dukamātikā ja Suttantikadukamātikā – esitab kaksikloendeid (duka), sh 100 paari abhidhamma tehnilisi terminineid ja 42 „Suttantast“ pärit mõistepaari.

Kokku sisaldab Dhammasaṅgaṇīpāli 21 osa:^[15]

1. Tikamātikā Ds 1.1
2. Dukamātikā Ds 1.2
3. Suttantikadukamātikā Ds 1.3
4. Kāmāvacarakusala Ds 2.1.1
5. Rūpāvacarakusala Ds 2.1.2
6.  Arūpāvacarakusala Ds 2.1.3
7. Tebhūmakakusala Ds 2.1.4
8. Lokuttarakusala Ds 2.1.5
9. Dvādasa akusala Ds 2.1.6
10. Abyākatavipāka Ds 2.1.7
11. Lokuttaravipākapaṭhamamaggavipāka Ds 2.1.8
12. Akusalavipākaabyākata Ds 2.1.9
13. Ahetukakiriyāabyākata Ds 2.1.10
14. Uddesa Ds 2.2.1
15. Mātikā Ds 2.2.2
16. Rūpavibhatti Ds 2.2.3
17. Tikanikkhepa Ds 2.3.1
18. Dukanikkhepa Ds 2.3.2
19. Suttantikadukanikkhepa Ds 2.3.3
20. Tikaatthuddhāra Ds 2.4.1
21. Dukaatthuddhāra Ds 2.4.2

 

2. Vibhaṅgapāli (Vbh)

Vibhaṅga [„läbi osade“, „osadeks jagamine“] – sageli tõlgitud kui „Jaotused (paali)“ või „Analüüs (paali)“ – koosneb 18 temaatilisest peatükist. Nendes käsitletavad ained kattuvad suurel määral Saṁyuttanikāya’ga: vaadeldakse kogumikke, tajusid, elemente, nelja arija tõde, sõltuvuslikku tekkimist, virgumisosi, meeletreeningu aspekte, arija kaheksaosalist teed  jt keskseid dhammasid.

Enamik peatükke järgib kolmeosalise analüüsi ülesehitust:

1. Suttapõhine analüüs. Esitatakse teemapõhine sutta-tsitaat ja selle lühike, tekstikriitiline selgitus, mis loob aluse edasisele analüüsile.
2. Abhidhammapõhine analüüs. Sama teema uurimisel rakendatakse Dhammasaṅgaṇī’s välja töötatud mõistepaare, sünonüüme ja tehnilisi termineid, mis süstematiseerivad käsitlust ja viivad analüüsi kontseptuaalselt sügavamale.
3. Katehheetiline, küsimus-vastus vormis analüüs. Õppija arusaamist kontrollitakse järjestikuste, loogiliselt struktureeritud küsimustega, mis kordavad ning süvendavad arusaamist peatüki põhipunktidest.

Mõned osad – näiteks Dhammahadaya (Vb 18) – ei mahu täielikult sellesse kolmikstruktuuri. Seda peetakse sageli märgiks, et tegu võib olla hiljem lisatud iseseisvate traktaatidega, mis on integreeritud Vibhaṅga kogumikku, kuid järgivad eraldiseisvat kompositsiooniprintsiipi.

Kokku sisaldab Vibhaṅgapāli 18 osa:^[16]

1. Khandhavibhaṅga — Vb 1
2. Āyatanavibhaṅga — Vb 2
3. Dhātuvibhaṅga — Vb 3
4. Saccavibhaṅga — Vb 4
5. Indriyavibhaṅga — Vb 5
6. Paṭiccasamuppādavibhaṅga — Vb 6
7. Satipaṭṭhānavibhaṅga — Vb 7
8. Sammappadhānavibhaṅga — Vb 8
9. Iddhipādavibhaṅga — Vb 9
10. Bojjhaṅgavibhaṅga — Vb 10
11. Maggavibhaṅga — Vb 11
12. Jhānavibhaṅga — Vb 12
13. Appamāṇavibhaṅga — Vb 13
14. Sikkhāpadavibhaṅga — Vb 14
15. Paṭisambhidāvibhaṅga — Vb 15
16. Ñāṇavibhaṅga — Vb 16
17. Khuddhakavatthuvibhaṅga — Vb 17
18. Dhammahadayavibhaṅga — Vb 18
    
    

3. Dhātukathāpāli (Dhk)

Dhātukathā [„elementide õpetus/kõne“] – tõlgitud ka kui „Arutlus elementidest (paali)“ – selgitab, kuidas mātikā’des esitatud jaotused suhestuvad viie klammerdumise kogumikuga (khandha), kaheteistkümne alaga (āyatana) ning kaheksateistkümne elemendiga (dhātu). Teos lähtub neljateistkümnest käsitlusviisist, mille kaudu kõik nimetatud dhammad asetatakse omavahelisse suhte- ja loogikapõhisesse süsteemi. Struktuur on valdavalt katehheetiline, kasutades küsimuste-vastuste vormi, mis toetab õppija dhamma omandamist, arusaamist ja meeldejätmist elementide jaotumisest, ühisosadest ja eristustest.

Dhātukathāpāli koosneb kokku neljateistkümnest osast, millele eelneb 5-osaline sissejuhatus (uddeso):^[17]

1. Nayamātikā Dt 1.1
2. Abbhantaramātikā Dt 1.2
3. Nayamukhamātikā Dt 1.3
4. Lakkhaṇamātikā Dt 1.4
5. Bāhiramātikā Dt 1.5

1. Paṭhamanaya saṅgahāsaṅgahapadaniddesa Dt 2.1
2. Dutiyanaya saṅgahitenaasaṅgahitapadaniddesa Dt 2.2
3. Tatiyanaya asaṅgahitenasaṅgahitapadaniddesa Dt 2.3
4. Catutthanaya saṅgahitenasaṅgahitapadaniddesa Dt 2.4
5. Pañcamanaya asaṅgahitenaasaṅgahitapadaniddesa Dt 2.5
6. Chaṭṭhanaya sampayogavippayogapadaniddesa Dt 2.6
7. Sattamanaya sampayuttenavippayuttapadaniddesa Dt 2.7
8. Aṭṭhamanaya vippayuttenasampayuttapadaniddesa Dt 2.8
9. Navamanaya sampayuttenasampayuttapadaniddesa Dt 2.9
10. Dasamanaya vippayuttenavippayuttapadaniddesa Dt 2.10
11. Ekādasamanaya saṅgahitenasampayuttavippayuttapadaniddesa Dt 2.11
12. Dvādasamanaya sampayuttenasaṅgahitāsaṅgahitapadaniddesa Dt 2.12
13. Terasamanaya asaṅgahitenasampayuttavippayuttapadaniddesa Dt 2.13
14. Cuddasamanaya vippayuttenasaṅgahitāsaṅgahitapadaniddesa Dt 2.14

4. Puggalapaññattipāli (Pug)

Puggalapaññatti [„isiku määratlus/kirjeldus”] ehk „Isikute kirjeldus (paali)“, erinevalt teistest abhidhamma teostest, ei keskendu üksnes fenomenoloogiale, vaid käsitleb tekstikatkete najal erinevaid isiku tüüpe ja teadvuses esinevaid kalduvusi.

Põhinedes mātikā’l järjestab tekst 10 isiku tüüpi, kasutades Aṅguttaranikāya’le omast väljenduslaadi ja sõnavara.

„Isikute kirjelduse“ peamiseks ülesandeks on isiku ja tema kalduvuste analüüs ning selle põhjal sobivaima meetodi rakendamine Buddha õpetatud arija tee optimaalseimaks teostamiseks.

Kokku sisaldab Puggalapaññattipāli 20 osa:^[18]

1. Ekakauddesa Pp 1.
2. Dukauddesa Pp 1.2
3. Tikauddesa Pp 1.3
4. Catukkauddesa Pp 1.4
5. Pañcakauddesa Pp 1.5
6. Chakkauddesa Pp 1.6
7. Sattakauddesa Pp 1.7
8. Aṭṭhakauddesa Pp 1.8
9. Navakauddesa Pp 1.9
10. Dasakauddesa Pp 1.10
11. Ekakapuggalapaññatti Pp 2.1
12. Dukapuggalapaññatti Pp 2.2
13. Tikapuggalapaññatti Pp 2.3
14. Catukkapuggalapaññatti Pp 2.4
15. Pañcakapuggalapaññatti Pp 2.5
16. Chakkapuggalapaññatti Pp 2.6
17. Sattakapuggalapaññatti Pp 2.7
18. Aṭṭhakapuggalapaññatti Pp 2.8
19. Navakapuggalapaññatti Pp 2.9
20. Dasakapuggalapaññatti Pp 2.10
    
    

5.  Kathāvatthupāli (Kv)

Kathāvatthu [„vestluse/arutluse alused/teemad“] – tõlgituna ka „Vaidlusalused teemad (paali)” või „Arutlusteemad (paali)” – on Abhidhamma kogumiku üks hilisemaid tekste. See ei kasuta otseselt ei analüüsi (vibhaṅga) ega põhjuslike seoste (paccaya) meetodit. Teos on olemuselt poleemiline. Traditsiooni kohaselt koostas selle Moggalīputta Tissa, kes elas umbes 218 aastat pärast mahāparinibbāna’t, kuningas Aśoka valitsusajal.

Ainus kindlale autorile omistatud abhidhamma teos hõlmab tol ajal enam kui 200 poleemikat põhjustanud teema arutelu, kus käsitletakse algõpetuse erinevate tõlgendustega seotud küsimusi.

Arutelud on esitatud anonüümsete väitlejate dialoogina, kus mõlemad osapooled toetavad mingi teema raames – nt minatu olemus, püsitus, järjepidevus, teadvus jms – oma seisukohti kas loogiliste argumentide või suttapõhiste viidetega. Iga ptk vastab läbivale formaadile:

1. väide (pakkha),
2. vastuväide (paṭipakkha),
3. argumenteeriv küsitlusahel (vavatthāna), ja
4. vastaspoole argumendi loogiline kokkuvarisemine (niggaha).

Enamik vaidlusalustest teemadest pärineb hilisemate buddhalike koolkondade väljaarendatud õpetustest (nt puggalavaadide ja mahāsāṃghika koolkonna seisukohad), kuid suuri erinevusi neis ei esine.

Kathāvatthupāli sisaldab kokku 25 gruppi (vagga). Temaatiline liikumine kulgeb konkreetselt abstraktsele ning on järjestatud hereetiliste seisukohtade raskusastme järgi (garuka → lahuka).

Käsitlus algab isikuõpetusega (puggala); liigub edasi vaimse arengu ja džhaanade (jhāna) temaatika juurde; seejärel filosoofiliste tuumkategooriate juurde – näiteks khandha, āyatana, dhātu ja sacca – ning lõpetab põhjalike dhamma struktuuride, nibbāna ning sammādiṭṭhi analüüsiga.

Kathāvatthupāli koosneb tervikuna 23 osast, millest igaüks sisaldab eri arvu alateemasid. Näiteks esimene ptk sisaldab 10 teemat:

1. Puggalakathā Kv 1.1
2. Parihānikathā Kv 1.2
3. Brahmacariyakathā Kv 1.3
4. Odhisokathā Kv 1.4
5. Jahatikathā Kv 1.5
6. Sabbamatthītikathā Kv 1.6
7. Atītakkhandhādikathā Kv 1.7
8. Ekaccaṃatthītikathā Kv 1.8
9. Satipaṭṭhānakathā Kv 1.9
10. Hevatthikathā Kv 1.10

2. ja 3. osas on samuti 10 teemat,  4. on 5 teemat jne, kokku 23 ptk, millest viimane on Aparinipphannakathā Kv 23.5.

6. Yamakapāli (Yam)

Yamaka [„kaksik“, „paar(id)“] – tõlgituna ka „Paarid (paali)” – koosneb kümnest teemapeatükist. Iga peatükk kasutab järjestikuseid paarisküsimusi, mille eesmärk on määratleda võimalikult täpselt erinevate mõistete kasutusala, piirid ja omavahelised seosed.

Küsimus-vastus ülesehitus aitab määratleda, millistel juhtudel üks või teine termin kehtib ja millistel mitte, püüdes välistada kahemõttelisust ja toetades kogu abhidhamma süsteemi loogiliselt koherentset ülesehitust. Yamaka meetod on üks kõige rangemaid ja täpsemaid klassikalise abhidhamma mõistelise analüüsi vorme.

Kokku sisaldab Yamakapāli 10 ptk, millest igaüks sisaldab järjestatud vāra-, uddesa- ja niddesa-alajaotusi:^[19]

1. Mātikāyamaka — Ya 1
2. Khandhayamaka — Ya 2
3. Āyatanayamaka — Ya 3
4. Dhātuyamaka — Ya 4
5. Saccayamaka — Ya 5
6. Saṅkhārāyamaka — Ya 6
7. Anusayāyamaka — Ya 7
8. Cittayamaka — Ya 8
9. Dhammayamakaṃ — Ya 9
10. Indriyayamaka — Ya 10
    
    

7. Paṭṭhānapāli (Paṭ)

Paṭṭhāna [„seisab poole“, „on aluseks“, „traktaat“, „rakendus“] – tõlgituna ka „Suhted (paali)” – keskendub nähtuste tingimuslikkuse ja vastastikuste seoste süsteemsele sünteesile. Abhidhamma traditsioonis peetakse Paṭṭhāna’t kõige olulisemaks teoseks, mistõttu on see tuntud ka nime all Mahāpakaraṇa, „Suur traktaat“.

Teos algab tavapärases mātikā-stiilis koostatud 24 juurtingimuse (hetu-paccayā) loeteluga. Need tingimused selgitavad, kuidas kolmest oskamatust juurest – iha, viha ja mitteteadmine – tekivad oskamatud teod, ning kuidas kolmest oskuslikust juurest – ihatus, vihatus ja teadmine – tulenevad oskuslikud teod.

Analüütilise selgituse tulemusena moodustub äärmiselt põhjalik kombinatsioonide võrgustik, mis näitab, millisel viisil dhammad üksteist tingivad, toetavad või piiravad. Paṭṭhāna metoodika eesmärk on näidata, et ükski fenomen ei toimi iseseisvalt, vaid ilmneb alati keeruka seostevõrgustiku kaudu.

Kõiki 24 tingimust saab tegelikult taandada neljale põhilisele tingimustüübile:

1. Objekti tingimus (ārammaṇa-paccaya),
2. Toetav tingimus (upanissaya-paccaya),
3. Kamma tingimus (kamma-paccaya),
4. Olemasolu tingimus (atthi-paccaya).

Kokku loetleb Paṭṭhānapāli 24 tingimust (paccayo).^[20]

Vastavalt Paṭṭhāna-dhamma’le sõltuvad kõik keha ja teadvusega seotud nähtused mingist 24 tingimuse (paccaya) kombinatsioonist. Need tingimused on järgnevad.^[21]

1. Juurtingimus (hetu paccayo)
2. Objekti tingimus (ārammaṇa paccayo)
3. Ülekaalukas tingimus (adhipati paccayo)
4. Lähi(m)tingimus (anantara paccayo)
5. Järjepidevuse tingimus (samanantara paccayo)
6. Koostekke tingimus (sahajāta paccayo)
7. Vastastikkuse tingimus (aññamañña paccayo)
8. Toetav tingimus (nissaya paccayo)
9. Otsustava toetuse tingimus (upanissaya paccayo). Sisaldab kolmest alajaotust:
   • Objektipõhine otsustav tugi (ārammaṇupanissaya)
   • Lähedane otsustav tugi (anantarupanissaya)
   • Loomuliku tingimuse otsustav tugi (pakatupanissaya)
10. Eeltekke tingimus (purejāta paccayo)
11. Järeletekke tingimus (pacchājāta paccayo)
12. Korduvuse tingimus (āsevana paccayo)
13. Karma tingimus (kamma paccayo)
14. Karma-tulemi tingimus (vipāka paccayo)
15. Toite tingimus (āhāra paccayo)
16. Võime tingimus (indriya paccayo)
17. Džhaana tingimus (jhāna paccayo)
18. Tee tingimus (magga paccayo)
19. Seotuse tingimus (sampayutta paccayo)
20. Lahutuse tingimus (vippayutta paccayo)
21. Olemasolu tingimus (atthi paccayo)
22. Puudumise tingimus (natthi paccayo)
23. Kadumise tingimus (vigata paccayo)
24. Mittekadumise tingimus (avigata paccayo)

Sarvaastivaada (sarvāstivāda) abhidharma

Indias, 3. sajandil e.m.a kujunenud teise mõjuka varajase budistliku koolkonna sarvāstivāda („kõik on olemas“) abhidharma koosnes seitsmest teosest, mis olid koostatud pāḷi–sanskriti hübriidkeeles. Enamik neist on säilinud peamiselt hiinakeelsete tõlgete vahendusel.

Sarvāstivāda abhidharma traditsioon, mida tunti mahajaana-eelsel perioodil eraldi kloostrikoolkonnana, õitses kuni 7. sajandini p.m.a kogu Põhja-Indias, eriti Kashmiris ja Kesk-Aasias Gandhāra piirkonnas (tänapäeva Afganistan). Just selles piirkonnas tegutsesid mūla-sarvāstivāda ja sautrāntika harud.^[22]

Umbes 127–150 p.m.a koostas Kashmiri kloostriharu mahuka Abhidharma Mahāvibhāṣa Śāstra, mille alusel sai koolkonda nimeks vaibhāṣika (sanskr vaibhāṣika – „kommentaatori“ või „suure seletusteose järgija“).

Kui theeravaada lõi abhidhamma legaliseerimiseks müüdi, siis kõik sarvaastivaada abhidharma tekstid on omistatud kindlatele autoritele, kes on toodud alljärgnevas tabelis.^[23]

Theravāda abhidhamma		Sarvāstivāda abhidharma
1.	Dhammasaṅgaṇī	1.	Jñānaprasthāna – Katyāyānīputra
2.	Vibhaṅga	2.	Prakaraṇapāda – Vasumitra
3.	Puggalapaññatti	3.	Vijñāṇakāya – Devaśarman
4.	Dhātukathā	4.	Dharmaskandha – Śāriputra
5.	Yamaka	5.	Prajñaptiśāstra – Maudgalyāyana
6.	Paṭṭhāna	6.	Dhātukāya – Pūrṇa
7.	Kathāvatthu	7.	Saṅgītiparyāya – Mahā Kauśṭhila (Hiina tõlge viitab Śāriputrale, tiibetitõlge aga Mahā Kauśṭhilale/Koṭṭhitale)

 Analüütiline õpetus ja dhammad

Algõpetuse ja varabuddhaliku perioodi analüütilist aspekti iseloomustab püüdlus analüüsida isikut (puggala) või olendit ning tema suhestumist välismaailmaga. Olemasolu vaadeldakse nime ja vormi (nāma–rūpa) kaudu: „nimi“ tähistab seda, mida ei ole võimalik näha, vaid üksnes nimetada — tunne, taju, moodustised ja teadvus — ning „vorm“ tähistab seda, mida saab meelte abil tajuda.

Buddha õpetuse kohaselt toimub vabanemine astmeliselt:

1. kehaline ja kõneline vabastamine kõlbluse (sīla) saavutamise kaudu;
2. meele vabastamine džhaanades rahu arendamise (samatha bhāvanā) saavutamise kaudu;
3. vaadetest vabastamine läbinägemise arendamisel (vipassanā bhāvanā) ilmneva 8 teadmise (ñāṇa) saavutamise kaudu.^[24]

Varases perioodis andis Buddha õpetusi peamiselt üksikisikutele või väikestele bhikkhude rühmadele – sõltuvalt nende vajadustest, olukorrast ja mõistmisvõimest. Aja jooksul koondati need õpetused järjest süsteemsemateks kogudeks, nagu need on säilinud tänapäeval.

Kokkukogutud dhammade süsteemsemalt mõismiseks on viis analüütilist viisi:

1. Nimi ja vorm (nāmarūpa). Kahene jaotus pakub lihtsa viisi mõistmaks, et inimeseks peetav koosneb (1) nähtavast vormist, milleks on neljast elemendist koosnev keha (kāya), ja (2) „nimest” ehk sellest, mida ei ole võimalik näha, vaid üksnes nimetada, ja milleks on tunne, taju, moodustised ja teadvus.
   
   
2. 5 kogumikku (pañcakkhandha). Viie kogumiku analüüs näitab, et inimeseks nimetatav koosneb: vormist, tundest, tajust, moodustistest ja teadvusest. Kui vorm tähistab kehalist aspekti, siis ülejäänud neli kogumikku moodustavad teadvuselise osa.
   
   
3. 6 elementi (cha dhātu). Elementide analüüs aitab üldisemalt mõista nii isiku kui ka kogu olemasolu elemendipõhist olemust. Need on: (1) maaelement (pathavī-dhātu), (2) vee-element (āpo-dhātu), (3) tuleelement (tejo-dhātu), (4) tuuleelement (vāyo-dhātu), (5) ruumielement (ākāsa-dhātu) ja (6) teadvuseelement (viññāṇa-dhātu). Mõnikord teostatakse kuue elemendi analüüsi ka kuue ala (saḷāyatana) kaudu, milleks on silm, kõrv, nina, keel, keha ja meel, koos nende vastavate objektidega – vorm, heli, lõhn, maitse, puudutus ja meelenähtused (dhamma).
   
   
4. 12 ala (dvādasa āyatana). Teadvuse (viññāṇa) tekkimist analüüsitakse kuue sisemise ja kuue välimise ala kaudu. Need on:
   (1) silmaala (silm kui taju alus, cakkhāyatanaṁ), (2) vormiala (rūpāyatanaṁ);
   (3) kõrvaala (sotāyatanaṁ), (4) heliala (saddāyatanaṁ);
   (5) ninaala (ghānāyatanaṁ), (6) lõhnaala (gandhāyatanaṁ);
   (7) keeleala (jivhāyatanaṁ), (8) maitseala (rasāyatanaṁ);
   (9) kehaala (kāyāyatanaṁ), (10) puuteala (phoṭṭhabbāyatanaṁ);
   (11) meeleala (manāyatanaṁ) ja (12) dhammaala (dhammāyatanaṁ).
   Alade abil selgitatakse, kuidas sisemise tajuala (nt silm), välimise tajuala (nt vorm) ning teadvuse (nt silmateadvus) kohtumisel tekib kontakt ning kontaktile vastavad tunne, taju, moodustised ja teadvus.
   
   
5. 18 elementi (aṭṭhārasa dhātu). Veelgi põhjalikum analüüs vaatleb kõiki vormi ja nimega ehk keha ja teadvusega seotud elemente. Siin võetakse kaksteist ala ja lisatakse iga ala juurde sellele vastav teadvuse liik (viññāṇa), milleks on:
   (1) silmaelement (cakkhu-dhātu), (2) vormielement (rūpa-dhātu), (3) silmateadvuselement (cakkhu-­viññāṇa­-dhātu);
   (4) kõrvaelement (sota-dhātu), (5) helielement (sadda-dhātu), (6) kõrvateadvuselement (sota-viññāṇa-­dhātu);
   (7) ninaelement (ghāna-dhātu), (8) lõhnaelement (gandha-dhātu), (9) ninatajuelement (ghāna ­viññāṇa-dhātu);
   (10) keeleelement (jivhā-dhātu), (11) maitseelement (rasa-dhātu), (12) keeleteadvuselement (jivhā­-viññāṇa­-dhātu);
   (13) kehaelement (kāya-dhātu), (14) puuteelement (phoṭṭhab­ba-dhātu)­, (15) kehateadvuselement (kāya-viññāṇa-dhātu);
   (16) meeleelement (mano-dhātu), (17) dhammaelement (dhamma-dhātu), (18) meeleteadvuselement (mano­-viññāṇa­-dhātu).

PEAMISED ABHIDHAMMAS KASUTATAVAD OLEMASOLU ANALÜÜSI OBJEKTID/VIISID	SUTTANTA ALLIKAD
Nimi ja vorm (nāmarūpa) ⬇⬆	Nāmarūpasutta SN 12.58
5 kogumikku (pañcakkhandha) ⬇⬆	Mahāpuṇṇamasutta MN 109; Khandhasutta SN 22.48; Khajjanīyasutta SN 22.79
6 elementi (cha dhātu) ⬇⬆	Dhātusutta SN 18.9; Dhātusutta SN 26.9; detailne: Dhātuvibhaṅgasutta MN 140
12 ala (dvādasa āyatana) ⬇⬆	Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22; Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10; Majjhesutta AN 6.61; Paṭhamamahāpañhāsutta AN 10.27; sõltuvuslik tekkimist selgitab Mahātaṇhāsaṅkhayasutta MN 38
18 elementi (aṭṭhārasa dhātu)	Saṅgītisutta DN 33; Bahudhātukasutta; MN 115; Dhātunānattasutta SN 14.1

Ühtegi viiest analüütilisest käsitlusest ei saa pidada ammendavaks, sest igaüks neist on omakorda edasi analüüsitav. Eksistentsi ei ole mõtlemise teel võimalik täielikult ega lõplikult lahata. Eeltoodud viiele analüüsiviisile leidub ka teisi vorme, kuid just need viis on piisavad näitamaks, et selles olemasolus pole miski lõplik ega absoluutne.

Kui „Suttanta“ käsitleb olemasolu teljel minevik-tulevik-olevik (atīta-anāgata-paccuppanna), siis abhidhamma jagab olemasolu hetkedeks (khaṇa), millest iga hetk koosneb kolmest faasist: (1) tekkimine (uppāda), (2) püsimine (ṭhiti) ja (3) hajumine (bhaṅga)

Dhammad abhidhamma kontekstis

„Suttanta“ kontekstis tähistab dhamma mõiste eeskätt tõelusele vastavat olemasolu ja nähtuseid ning Buddha õpetust nende kohta. Abhidhamma kontekstis toimib dhamma pigem tehnilise terminina, mida võiks tõlkida kui „nähtus“, „seisund“ või „printsiip“ – osutus fundamentaalsele materiaalsele või mentaalsele aspektile, mis koos teiste dhammadega moodustavad kogu olemasolu kogemise. Kuna dhamma mõiste tähendusväli on väga avar, on DVE-s jäetud see tõlkimata, säilitamaks võimalikult täpselt selle algse tähenduse, mis viitab tõele, mille Buddha ise teoks tegi ja mida ta oma õpetuses edasi andis.

Theeravaada abhidhamma järgi on 81 tüüpi dhammasid tingitud (saṅkhata) ja need moodustavad kogu olemasolu ning kõik vallad. 82. dhamma on tingimatu (asaṅkhata), milleks on nibbāna ehk vaibumine. Tingitud dhammad jagunevad kolme suurde rühma: (1) teadvus (citta), (2) mentaalsus (cetasika) ja (3) vorm (rūpa). Koos tingimatu dhamma ehk nibbāna‘ga moodustavad need abhidhamma traditsioonis neli ülimat reaalsust (paramattha-sacca).

Abhidhamma kohaselt sobib neile, kel on eternalistlik ehk igavikuline vaade või kalduvus enesevaevamise, abhidhamma üksikasjalik analüüsi meetod. Kes jagab aga täielikku nihilistlikku hävingulist vaadet või on andunud naudinguõnnele, sobib enam paṭṭhāna põhjuslike seoste ja tingimuste analüütiline meetod.

Juba Buddha eluajal õpetasid eternalistlikud usundid džainism ja brahmanism, et jumalus ja hing on igavesed. Neis usundites eristatakse kahte liiki hingesid: (1) individuaalne hing, mis on rüvetunud, ja (2) universaalne hing, mis on muutumatu ja igavene.

Individuaalsest hingest vabanemise teed nähti kehalises enesevaevamises – näiteks kehareostuse „ärakõrvetamises“ päikese käes istudes –, sest keha mõisteti karma tagajärjena ja hingele omamoodi vanglana. Kui keha oli „puhastatud” või hävitatud, ühinevat individuaalne hing pärast surma universaalse hingega ja tõusvat taevasse. Sellest tulenevalt kujunes enesevaevamine eternalistlike suundumuste oluliseks praktikaks.

Religioosse skaala teises otsas leidus annihilatsionism – nihilistlik veendumus, et käesolev elu on ainus ja keha surm tähistab täielikku lõppu. Selline vaade soodustas elu nautimisele ja meelelistele naudingutele keskendumist siin ja praegu.^[25]

Aga Buddha õpetas „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“,^[26] et enesevaevamisele andumine (attakilamathānuyoga) on „dukkhalik, mittearijalik, kasutu” (dukkha anariya anattha), ja et naudinguõnnele andumine (kāmasukhallikānuyoga) on „madal, matslik, tavaline, mittearijalik, kasutu” (hīna gamma pothujjanika anariya anattha). Enesevaevamist ei nimeta Buddha „madalaks, matslikuks, tavaliseks” tõenäoliselt seetõttu, et kuigi on tegemist dukkhaga, ei tähenda see kõlblusjuhiste rikkumist; naudinguõnnele andumine on aga otseses vastuolus kõlbelise võimete ohjamise teel rahulolu saavutamisega.^[27]

Buddha kasutab kahe vastandliku väärvaate tasakaalustamiseks kahte lähenemist. Eternalismist võrsuvat enesevaevamisele andumist saab ületada tõeluse üksikasjaliku analüüsi (vibhaṅga või vinibbhoga „laiali painutama“) kaudu, et paljastada nähtuste tõeline olemus. Selleks rakendatakse viie klammerdumiskogumiku analüüsi, mille abil selitatakse „minaks“ peetava tõelist olemust (vorm, tunne, taju, moodustised, teadvus) ja selle omaolemuse puudumist ehk minatust (anattā).^[28] Naudinguõnnele andumist ületatakse tingituse ja põhjuslike seoste (paccaya)^[29] sünteesimise abil. Selleks kasutatakse sõltuvusliku tekkimise õpetust, mis näitab, kuidas nähtused tekivad tingimuste ja põhjuste koosmõjul ning loovad neile vastavaid tagajärgi.^[30]

Müüdid, legitimeerimine ja autoriteet

Ajapikku toimus märkimisväärne muutus suhtumises abhidhamma traditsiooni. Kui esialgu oli Abhidhamma ülesandeks dhammade süstematiseerimine – nende jaotamine, liigendus ja mõistete täpsustamine, et toetada õppimist ja mõistmist –, siis hiljem hakati seda pidama kõrgemaks (abhi) õpetuseks. Selline tõlgendus tõstis abhidhamma algsest suttavinaya’st kõrgemale.

Olles kujunenud eraldiseisvaks õppemeetodiks, mõeldi selle legaliseerimiseks välja müütiline lugu, mille kohaselt õpetas Buddha 7. aastal peale virgumist abhidhammat Tāvatiṃsa taevas oma emale, Mahā Māyāle^[31]. Loodud narratiiv andis abhidhammale kõrgema, taevaliku mõõtme ja rõhutas selle ülevat, mitte-inimlikku päritolu.

Mahāyāna kasutab samasuguseid müstilisi müüte, et legaliseerida uusi väljamõeldud suttasid ja bodhisattva idealli. Mahajaana legendi järgi hoidsid naagad ehk müstilised maod dharmasid varjul seni, kuni inimkond oli valmis neid mõistma. Varajased buddhalased olla olnud liiga piiratud, et neid omandada. Mahāyāna arvas end küpsemaks ja võimekamaks neid tähendusi avama. Nii sai hiljem loodud mahaajaana positsioonilt kõrgemaks (mahā) isegi ajaloolise Buddha ja tema õpetuse suhtes, nimetades algset Buddha loodud sanghat „madalamaks“ ehk „alamaks“ (hīna). Samamoodi on nn abhidhamma koolkondades tõstetud abhidhamma kõrgemale kui ajaloolise Buddha enda poolt antud dhamma.

Tāvatiṁsast toodud abhidhamma

Abhidhamma puhul eristatakse tavaliselt kahte peamist käsitlusviisi: (1) traditsioonipõhist ja (2) ajaloolis-kriitilist lähenemist.

Traditsioonilise legendi kohaselt on abhidhamma õpetus, mille üle Buddha mõtiskles pärast virgumist Virgumispuu lähedal. Seitsmendal vihmaperioodil tõusis ta Tāvatiṃsa deevade ilma, kus ta õpetas abhidhammat oma ema Māyā devaputtale ning naasis iga päev inimeste maailma, et anda sama õpetus edasi Sāriputtale.

Ajaloolise käsitluse kohaselt kujunes abhidhamma järk-järgult. „Sutantas“ mainitud algsed vestlused dhamma üle (abhidhammakatha vt: AN 6.60, MN 32) muutusid järjest tehnilisemaks ja üksikasjalikumaks, millest kujunes uus õpetuste kogum. Abhidhamma mõiste omandas tähenduse „kõrgem“ dhamma, sarnaselt sellele, kuidas loodusteadustes eristatakse füüsikat ja metafüüsikat. Hiljem kinnistus abhidhamma „Tipitaka“ kolmanda korvina, moodustades koos Vinaya ja Sutta korviga ühe tervikliku Buddha õpetuste kogumi.

Kuigi abhidhamma on idee- ja analüüsikeskne, lõid hilisemad abhidhamma traditsiooni hoidjad selle legitimeerimiseks^[32] müüdi Buddha abhidhamma õpetamist 7 vihmaperjoodi ajal peale virgumist, Tāvatiṁsa taevas. Müüdi kohaselt istus Buddha korallpuu (pāricchattaka) jalamil asuvale Sakka kivist troonile, ning õpetab abhidhammat taevasele kogunemisele, mida juhib tema ema Māyā devaputta. Pole põhjendust, miks Buddha olla valinud abhidhamma õpetamiseks just Tāvatiṁsa taeva (tänutundest ema vastu?) või miks ta ei andnud seda õpetust oma arhatidest jüngritele.

Suttadest on teada, et abhidhamma-stiilis mātika loendid esinesid juba Buddha eluajal. Järgnevatel sajanditel arenes mātika edasi meele arendamise süstemaatiliseks juhiseks, millest kujunes lõpuks (keskenduspraktika taandumise tõttu?) skolastiliste loendite, kategooriate ja eetiliste juhiste iseseisev õpetussüsteem.

Kui hilist abhidhamma traditsiooni sooviti esitada buddhavacana’na, tuli sellele leida konkreetne sünnikoht, nagu on tavaks suttades ja vinayas. Kuna sellist ajaloolist asukohta ei olnud, otsustati õpetus paigutada „taevasse”.^[33] Seeläbi hakati abhidhammat esitlema kui kõrgemalt või taevalikust allikast pärinevat õpetust.

Sarnast taevalikku päritolu motiivi kasutatakse ka Nāgārjuna puhul, kelle nāgad olla kutsunud oma kuningriiki. Seal leidis ta väidetavalt Buddha kuulutatud Prajñāpāramitā sūtrad, mis olid inimmaailmast kadunud. Peale oma maailma naasmist olla Nāgārjuna nende suutrate väe abil elanud sajandeid. Sellised lood täidavad sarnast funktsiooni: anda uuele dharmale autoriteet.

Imetabaste motiivide traditsioon

Mitmed abhidhamma-traditsioonid paigutavad oma õpetuse päritolu taevasesse või muusse üleloomulikku sfääri. Sellised, nagu ka Buddha poolt abhidhamma deevadele õpetamise lood, pakuvad autoriteeti, mida ajalooliselt kontrollida ei saa. Sarnaseid mudeleid kohtab ka mahaajaana budismis ja eriti rohkelt tiibeti buddhismis:

1. tekst peidetakse kas füüsilisse asukohta (koopad, templi seinad, maa-alused reliikviahoidlad, taevased vallad) või vaimsesse ruumi (teadvusesse, nn „meelemällu”);
2. õpetus püsib või hoitakse varjatud kuni hetkeni, mil „õigel ajal“ ning „õige inimene” selle sajandeid hiljem „taasavastab“: nt „tekib” leidja teadvuses, sageli nägemuste või ekstaatiliste kogemuste teel;
3. „taasavastaja“ ilmub kui eelnevalt määratud vahendaja, mis omakorda peaks kinnitama õpetuse autentsust ja ühtsust (mõnel juhul isegi Gootama Buddhast) varasema traditsiooniga.

Imelugude funktsioon budistlikus traditsioonis

Taolised, imelisi aspekte sisaldavad lood aitavad:

1. uuendada ja muuta õpetusi,
2. õigustada uute tekstide või õpetusevormide lisamist traditsiooni,
3. säilitada sidet legendaarse algõpetajaga (eriti Padmasambhava’ga),
4. hoida doktriinilist ühtsust ja identiteeditunnet,
5. säilitada ja tõsta pärimusliini autoriteeti.

Abhidhamma imetabased lood ehk meemid avalduvad lisaks ametlikele õpetustele eelkõige kahes vormis: (1) jutustustena erakordsest vaimsest ja füüsilisest enesekontrollist ning (2) kirjeldustena õpetajate või praktiseerijate üleloomulikest või üliinimlikest võimetest.

Abhidhammale pühendunud inimesed võivad kirjeldada end või oma õpetajat kui kedagi, kes näeb keha sisemisi „energiakanaleid“, on saavutanud erakordselt sügava taipamistaseme või suudab leviteerida, teha imesid, räägid "nähtamatute õpetajatega" või on koguni arahant. Sarnaseid lugusid leidub kõikides maailmareligioonides ning need täidavad sageli kaht peamist funktsiooni: tugevdavad järgijate usku ning tõmbavad ligi uusi huvilisi. Taolised jutustused toimivad suuresti seetõttu, et nende sisu ei ole kriitiliselt kontrollitav ja neid aktsepteeritakse usu tasandil.

Samuti võib religiooni või abhidhamma poole pöörduda inimene, kes otsib tuge isiklikest raskustest väljumiseks, vajab tähelepanu või ei ole vaimselt või emotsionaalselt veel küps oma sisemiste väljakutsetega toime tulema. Selline inimene võib kiiresti tajuda, millist mõjuvõimu abhidhamma uskujate seas võib omada.  Religioosse autoriteedi mulje loomiseks piisab sageli sellest, kui omandada levinumad abhidhamma-meemid ja korrata neid sobival ajal sobivas seltskonnas. Taoline, peaaegu imeline „muundumine”, võib hakata tunduma veenev ka inimesele endale — eriti juhul, kui dhamma sisuline tundmine on puudulik.

Sarnasel moel võib abhidhamma meisterlik teadmine tõsta kellegi esile omamoodi „tulkuna” (sprul sku) – termin, mis pärineb tiibeti budismist ja tähistab isikuid, kelle puhul usutakse, et nad sünnivad uuesti põlvkondade kaupa.

Tavaliselt eraldatakse tulkuks tunnustatud laps bioloogilisest (reeglina väga rikkast) perest ja kasvatatakse üles kloostris. Kui lapsest kasvab tark ja kaastundlik õpetaja, õigustab see tulku-süsteem hästi. Ent mitmetel juhtudel on selle staatuse ümber kujunenud ka tõsiseid probleeme ning valusaid skandaale, mis on seotud seksuaalse väärkäitumise, poliitiliste pingete või rahaliste kuritarvitustega — seda eriti seetõttu, et tulkude institutsiooni koondub märkimisväärne võim ja karisma.

Kui Piya Tan küsis kord ühelt laamalt, mis saab siis, kui tulku valitakse valesti, on laama väga kõnekas: „Tooge mulle ükskõik milline väike laps, ja me kasvatame temast sobivate tingimuste korral kergesti tulku!“ Taoline arusaam muutub mõistetavamaks, kui meenutada, et enne okupatsiooni oli Tiibet teokraatlik riik, kus kõrged laamad täitsid ühtaegu nii religioosseid kui ka poliitilisi rolle. Potala paleel oli oma vangla ja politseijõud — sarnaselt keskaegsele Vatikani riigile — ning tulku-institutsioon moodustas osa laiemast võimustruktuurist.^[34]

Varajastes algtekstides ei toetu Buddha õpetuse edasiandmine imelistele nähtustele, nagu deevadelt saadud õpetus, vaid rõhutab isiklikku kogemust, uurimist ja virgumise loomulikku teed, mis on vaba üleloomulikust autoriteedist.

Abhidhamma, aga ka suttade lugejal jääb seetõttu alles kriitilise mõtlemise võimalus ja vastutus eristada:

• mis kuulub algõpetuse ehk buddhadhamma juurde;
• mis on hilisemasse pärimusse lisandunud dhamma/dharma;
• mis pärineb religioossest või kultuurilisest folkloorist.

Imelugusid tuleks enamasti mõista religioosse folkloorina, mitte aga algse Buddha õpetuse osana.

Sāriputta abhidhamma legitimeerija roll

Sāriputta — Buddha lähim õpilane, kelle tarkust Buddha korduvalt esile tõstis — mängib olulist rolli Abhidhamma traditsiooni legitimeerimisel. Talle omistatakse ka kahe viimase Dīghanikāya jutluse, Saṅgītisutta (DN 33) ja Dasuttarasutta (DN 34), edastamine. Mõlemad tekstid on sisuliselt dhammade süstemaatilised loendid: eri paikades peetud õpetuste koondregistrid ühiseks ettekandmiseks ehk retsiteerimiseks.

Saṅgītisutta, kasutades Aṅguttaranikāyale omast loetelupõhist stiili, järjestab dhammad numbrilisteks rühmadeks alates ühtedest kuni kümneni.^[35] Dasuttarasutta koosneb kümnest dhammast, kümnest kahese jaotusega dhammast ja nii edasi kuni kümneni — rõhutades dhammade praktilist tähendust ja kasulikkust („see, mis toob suurt kasu“, bahukāra).^[36] Mõlemad suttad paigutatakse traditsiooniliselt aega pärast džainismi rajaja Vārdhamāna Mahāvīra („vägev kangelane”, 599–527 e.m.a) surma, mille järel džainistide kogukond sisemiste pingete tõttu ajutiselt lagunes.

Autoriteetide abhidhamma

Aasias võib mõnikord näha, kuidas sotsiaalsete või emotsionaalsete raskustega noored mehed pöörduvad abhidhamma kui religioosse pelgupaiga poole. Mõni neist omandab abhidhamma teooria väga hästi, kuid kaldub hiljem new age’i praktikate juurde; teine hakkab seda edasi õpetama, ilma et õpitu oleks sügavalt kinnistunud igapäevasesse praktikasse. Taolised suundumused osutavad, et abhidhamma võib mõne jaoks toimida välise kontrolli või enesemääratluse vahendina.

Grupi tasandil võivad kujuneda suletud ja elitaarse iseloomuga ringkonnad, mis väldivad teistsuguseid mõtlejaid ning tõlgendajaid. Niisugustes rühmades muutub sageli tõe allikaks mitte suttades või vinajas esitatu, vaid konkreetne gurufiguur; algtekstid taandatakse neis sektides sageli joonealuste märkuste tasemele.

Abhidhamma õpetuse keerukuse tõttu on selle tegelikke mõistjaid pigem vähe, mistõttu teadmatus või piiratud kompetents sunnib järgijaid paratamatult toetuma õpetajale rohkem kui õpetusele endale. Nõnda võib abhidhamma, mis algselt on mõeldud sügavaks analüütiliseks tööriistaks virgumisteel, saada teatud oludes autoriteedi ja karisma kinnistamise vahendiks.^[37]

Kommentaaritraditsioonid ja süsteemid

Abhidhamma kujunemist mõjutas oluliselt paali kommentaarikirjandus, mille varaseimad kihistused ulatuvat traditsiooni järgi isegi Buddha aega. Enamik neist varastest kommentaaridest, algselt singali keeles, toimis allikmaterjalina Buddhaghosa 5. sajandil koostatud paalikeelsetele kommentaaridele. Kuigi Buddhaghosa esitles end oma teostes eeskätt dhamma tõlkija ja koondajana, võib tema käsitlustes kohati märgata ka isiklikke tõlgendusi.

Buddhaghosa poolt kasutatud allikatest on säilinud vaid Milindapañhā (apologeetiline dialoog) ja arahant Upatissa Vimuttimagga; ülejäänud tekstid on kaduma läinud. Vimuttimagga tähtsus seisneb eelkõige selles, et see esitab meeleprotsessi mõttehetkede järjestuse, millele Visuddhimagga hiljem lisab kvantitatiivsed üksikasjad, sh: seitse javana-momenti, meelväravaprotsess ja uue sünniga seotud mentaalsed aspektid. Sisuliselt on Buddhaghosa Visuddhimagga üles ehitatud Upatissa Vimuttimagga põhistruktuurile, mida on laiendatud erinevate dhammaloendite ja selgitustega.

Sama perioodi teine oluline autor, Buddhadatta, koostas Kañcīs abhidhamma õppeteksti Abhidhammāvatāra — lühikokkuvõtte, mis hõlbustas keeruka doktrinaalse süsteemi omandamist. Tema töö süstematiseeris korduvad õpetusrühmitused ning pakkus välja 52 meeleteguri (cetasika) koondloendi.

Sarnane ülesehitus — 89/121 teadvust (citta), 52 meeletegurit (cetasika), 28 materiaalset vormi (rūpa) ning nibbaana (nibbāna) kui ülim reaalsus (paramattha-sacca) — sai hiljem aluseks Anuruddha 12. sajandi populaarsele Abhidhammatthasaṅgaha’le, millest kujunes üks mõjukamaid abhidhamma õpikuid theravaada traditsioonis.

^[1] Esimest Sanghakogu kirjeldavad Pañcasatikakkhandhaka Vin Kd 21 ning Mahāparinibbānasutta DN 16, aga ka „Vinajakorvi selgitus“ (Samantapāsadikā); Mahāvaṁsa; Dīpavaṁsa; Mahāvastu; ja tiibeti Dulvā.
Vt ka DVE, I osa, ptk „Sanghakogud (sangāyanā)“.

^[2] Mahāgosiṅgasutta MN 32.

^[3] Katthapaññattivāra Pvr 1.1, 1. Pārājikakaṇḍa jt.

^[4] C. A. F. Rhys Davids’e poolt 1900 tõlgitud Dhammasaṅgaṇī pealkirjaks on: „A Buddhist Manual of Psychological Ethics“, 3. väljaande kordustrükk 2023, London: Pali Text Society.

^[5] Alagaddūpamasutta MN 22.

^[6] Frauwallner, E. (1971; 1972). „Abhidharma-Studien IV. Der Abhidharma der anderen Schulen.” WZKS 15 (1971): 103–121; 16 (1972): 95–152 (vt lk 106).

^[7] Hinüber, Otto von (1996). A Handbook of Pali Literature.: II.3).  Studien zur Indologie und Iranistik. Lk 109-122.

^[8] „… āgatāgamā dhammadharā vinayadharā mātikādharā.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16. Vt ka Frauwallne, Erich. Studies in Abhidharma Literature and the Origins of Buddhist Philosophical Systems. USA: Suny Press, 1996, lk 18 ja 100. Bhikkhu Sujato, How Early Buddhism Differs From Theravada [https://discourse.suttacentral.net/t/how-early-buddhism-differsfrom-theeravda-a-checklist/23019] 25.08.2022.

^[9] Sugatavinayasutta AN 4.160.

^[10] Vastavalt: DN 33 ja DN 34.

^[11] Vastavalt: DN 22 ja MN 111.

^[12] Warder, A. K. (1970, 1980). Indian Buddhism. Delhi: Motilal Banarsidass. 2nd ed, Delhi. 

^[13] DhsA 17.

^[14] DhsA 3–6.

^[15] SuttaCentral. (2023). Theravāda Abhidhamma: Dhammasaṅgaṇī. [https://suttacentral.net/ds?view=normal&lang=en] 20.08.2022.

^[16] SuttaCentral. (2023). Theravāda Abhidhamma: Vibhaṅgapāli. [https://suttacentral.net/vb?view=normal&lang=en] 20.08.2022.

^[17] SuttaCentral. (2023). Theravāda Abhidhamma: Dhātukathāpāli. [https://suttacentral.net/dt?view=normal&lang=en] 21.08.2022.

^[18] SuttaCentral. (2023). Theravāda Abhidhamma: Puggalapaññattipāli. [https://suttacentral.net/pp?view=normal&lang=en] 21.08.2022.

^[19] SuttaCentral. (2023). Theravāda Abhidhamma: Yamakapāli. [https://suttacentral.net/ya?view=normal&lang=en] 22.08.2022.

^[20] SuttaCentral. (2023). Theravāda Abhidhamma: Paṭṭhānapāli. [https://suttacentral.net/patthana?view=normal&lang=en] 23.08.2022.

^[21] SuttaCentral. (2025). 1.1. Nikkhepavāra; 1.1.1. Paccayuddesa. [https://suttacentral.net/patthana1.1/en/agganyani?lang=en&reference=none&highlight=false] 25.08.2022.

^[22] Dīpavaṃsa järgi tekkisid ivanemast mahīśāsaka koolkonnast, kuid Śāriputraparipṛcchā ja Samayabhedoparacanaćakra väidavad vastupidist, et mahīśāsaka tekkis pigem sarvastivādast.

^[23] Sīlananda, U. (1999). Abhidhamma Tables. Kandy: Buddhist Publication Society.

^[24] Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2. Vt täpsemalt Ṭhitañāṇa bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha.

^[25] Vt: DVE, I osa, ptk „Õige vaade (sammādiṭṭhi) ja vale vaade (micchādiṭṭhi)“, alapeatükk „Tolle aja kuus tuntumat vale vaate õpetajat“.

^[26] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[27] Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2. Vt täpsemalt Ṭhitañāṇa bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha.

^[28] Boisvert, M. (1995; 1997). The Five Aggregates: Understanding Theravāda psychology and soteriology. Waterloo, Ont: Wilfrid Laurier University Press.

^[29] Analüüsile vastupidise tähendusega sünteesi eesmärk on algosade ühendamine uueks üksuseks või mõtteliseks tervikuks.

^[30] Bodhi, Bhikkhu. (1984). The Great Discourse on Causation (Mahā Nidāna Sutta: translation and exegesis). Kandy: Buddhist Publication Society.

^[31] J.iv.265; DhA.iii.216f; BuA. p.3.

^[32] Legitimeerimine – seaduspärastama, seaduslikuks v. õiguslikuks tunnistama (EKI Sõnaveeb, 2025), tegevus või protsess, millega mingi tegevus, institutsioon, otsus või norm muudetakse legitiimseks ehk ühiskonna või seotud osapoolte poolt aktsepteeritavaks, õigustatuks ja mõistetavaks. [https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/legitimeerimine/1/est] 25.08.2022.

^[33] Hinüber (1996). A Handbook of Pali Literature. Lk 66, §133.

^[34] Piya Tan (2009). Dhamma and Abhidhamma. The nature and origins of Buddhist scholasticism and the dharma theory. [http://dharmafarer.org] 25.08.2022.

^[35] Piya Tan (2009). Dhamma and Abhidhamma. The nature and origins of Buddhist scholasticism and the dharma theory. [http://dharmafarer.org] 25.08.2022.

^[36] Suttas toodud dhammade loetelu kohta vt täpsemalt DVE, II osa, ptk „Bhikkhu õige eluviis (bhikkhu sammāājīva)“.

^[37] Piya Tan (2009). Dhamma and Abhidhamma. The nature and origins of Buddhist scholasticism and the dharma theory. [http://dharmafarer.org] 25.08.2022.