Otse põhisisu juurde

Virgumine ja virgunu

Bhikkhud, on ala, kus ei ole maad, pole vett, pole tuld, pole tuult;
pole lõputu ruumi ala, pole lõputu teadvuse ala, pole mittemillegi ala, pole ei-taju-ega-mittetaju ala;
pole ka seda maailma, pole selle taga olevat maailma, pole kuud ega päikest.
Seal, bhikkhud, ma ütlen, pole tulemist, pole minemist, pole jätkumist, pole lakkamist, pole uut sündi, ei vähimatki tuge, vähimatki liikumist, vähimatki objekti
– see ongi dukkha lõppemine.[1]

            Paali keelne sõna nibbāna [ni (eitust väljendav abisõna „puuduma“ tähenduses) + vāna (iha kujundlik väljend)] tähendab dukkha põhjuseks oleva iha (taṇhā) puudumist. Kommentaariumites toodud selgituste kohaselt võib nibbāna tähendada ka kustumist [ni(r)- + vā- (= puhuma, välja minema)], mis viitab iha või ahnuse, viha, pettekujutluse leegi ärapuhumisele või kustu(ta)misele. Nibbaana ehk vaibumise saavutamine on Buddha õpetuse eesmärk ja kulminatsioon, mis saavutatakse kaheksaosalise tee teostamise tulemusena.

            Kolm virgunut. Nibbaana teostanu on lõplikult virgunud, sansaara (saṁsāra) ületanud vaibunud (nibbāna), kelleks on:

1.     üksimõistnu (pacceka-buddha),[2]

1.     õigestimõistnu (sammā-sam-buddha),[3]

2.     kuulmise kaudu virgunud järgija/õpilane (sāvaka-bodhi).[4]

Kõik kolm on arahantid.[5] Suttades on Buddha kirjeldanud virgumist totaalse transformatsioonina, mis tekib kõlbeliste teadmiste (dhamma-vinaya) ja praktiliste jõupingutuse tulemusel.

            Virgumist saab lõpuni mõista vaid arija tee teostanud virgunu. Mittevirgunul ei ole väljaspool loogikat ja arutlusvõimet (atakkāvacara) asuvat kõikidest kannatustest ehk dukkhast igavest ja lõplikku vabanemist vastava kogemuse puudumise tõttu võimalik täielikult mõista. Seetõttu on Buddha püüdnud virgumisseisundit kirjeldada vastandite kaudu ning rohkete selgituste, metafooride ja poeetiliste epiteetide abil. Tekstides toodud selgituste kohaselt iseloomustavad nibbaanat ehk vaibumist järgnevad omadused:

•       täielik loobumine (nekkhamma);[6]

•       kogu dukkha hülgamine (sabba­-dukkha-p­pahīna);[7]

•       klammerdumise väljajuurimine (ālaya­samug­ghāta);[8]

•       kõikidest köidikutest (saṁyojana) vabanemine;[9]

•       kõigutamatu segamatus (acala);[10]

•       absoluutne stabiilsus (accuta);[11]

•       tüüne rahulolu (santi-pada);[12]

•       mitteteadmise (avijjā) ületamine ning kire (rāga), viha (dosa) ja pettekujutluse (moha) jäädav lakkamine;[13]

•       uhkuse purustamine (mada-nimmadana);

•       tulvade lõppemine (āsavakkhaya);[14]

•       jäägitu vabanemine kümnest köidikust (dasa saṁyojana);[15]

•       kõikide moodustiste (saṅkhāra) rahunemine;[16]

•       iha lõppemine (taṇha-kkhaya) ja kiretus (vi-rāga), lakkamine (nirodha);[17]

•       naudinguiha puudumine[18] ja naudingu lõplik lakkamine (kāma nikkāmo);[19]

•       janu hävinemine ehk janust väljumine (pipāsa-vinaya), st kõikide sensuaalsete janude ja nendega kaasnevate füüsiliste ning mentaalsete piinade lakkamine;[20]

•       olemasollu tulemise lakkamine (nirodha);[21]

•       [sünni-surma] ringi katkemine (vaṭṭu-paccheda);[22]

•       surematuse saavutamine (amata);[23]

•       maailma lõppu jõudmine (lokantagū).[24]

            Erinevates paalikeelsetes tekstides on kirjeldatud nibbaanat veel sõnadega vabanemine/emantsipatsioon (mokkha, vimokkha – mutti, vimutti), surematus (a-mata), lõputus/lõpmatus (an-anta), püsiv (dhuva), saar (dīpa), absoluut (kevala), hirmutus (khema), jahtumine (nibbuti), lõppsihtpunkt (parāyana), kõrgeim (paṇīta), teistpoolsus (pāra), rahu (santa), tõde (sacca), kaitse (saraṇa), õndsus (siva), puhtus (visuddhi) jt.

            Nibbaana on kõikidest piirangutest ja moodustunud nähtustest, st kõigest materiaalselt (cattāro mahābhūtā) ja mentaalselt moodustunud asjadest ja nähtustest lõplikult vabanenud, piiritu ja puhas teadvusseisund, kus kõik tulvad (āsava) ja ühendused kõikide elementidega (dhātu) katkevad lõplikult ja igaveseks, jätmata ainsatki jälge (aparisesā nirujjhanti).

            Nibbaana ehk vaibumine ise ei ole otseselt millegi (iha, viha, teadmatuse vms) lõppemine, kuna see liigitub lõpliku tõe alla,[25] mis tähendab, et vaibumine ei ole tekkinud, ilmnenud, loodud ega moodustunud,[26] ja ei saa olla seetõttu tekkimise, muutumise, lagunemise ega lakkamise objekt. See ei ole põhjus, tingimus ega tagajärg. Kuna nibbaana on mittemoodustunud (asaṅkhata), on see püsiv ja kindel (nicca, dhuva). „Moodustumatu omaduste suttas“ õpetab Buddha:[27]

Bhikkhud, moodustumatul [on] kolm moodustumatu omadust.

Millised kolm?

Pole teada ilmnemist, pole teada kadumist, pole teada püsimist [ega] teisi seisundeid.

            Ainus viis moodustumatut vahetult mõista ja näha, on saavutada see kaheksaosalise tee kaudu, kuid saavutatu ei ole tee ega tee tagajärg, samamoodi nagu valgus ei ole nägemise tagajärg.

            Nibbaana on küll vald (āyatana)[28], kuid mitte füüsiline eksistentsi vald, kuhu virgunud suunduvad – selline vaade ei vasta Buddha autentsele õpetusele. Virgumise saavutanud arahant vaibub lõplikult pärast viie kogumiku lakkamist (parinibbāna). Kuna iha, ahnus, viha, pettekujutlus, klammerdumine jt viie klammerdumise kogumiku ilmnemise vältimatuks tingimuseks olevad teadvuse plekid/rüved (citta-kilesa) on täielikult ja lõplikult lakanud, ei ilmne virgunu enam üheski meile teadaolevas olemasoluvallas, mistõttu ei saa ka dukkha enam tekkida. Virgunu asub olemasolus kus ei ole vormi valdu ega elemente, ei ole vormita valdu ega planeete, kus ei ole vähimatki objekti ega liikumist – see ongi dukkha lakkamine.[29] „Kevaṭṭa suttas“ kirjeldab Buddha nibbaanat järgmiselt:[30]


 

viññāṇaṁ anidassanaṁ,
anantaṁ sabbatopabhaṁ;
ettha āpo ca pathavī,
tejo vāyo na gādhati.

ettha dīghañ ca rassañ ca,
aṇuṁ thūlaṁ subhāsubhaṁ,
ettha nāmañ ca rūpañ ca,
asesaṁ uparujjhati;

viññāṇassa nirodhena,
etthetaṁ uparujjhatī’”ti

 

[Seal] teadvus [on] märgitu,
piiritu, kõikevalgustav;
seal veel ja maal,
tulel [ega] tuulel pole alust.

Seal pikk ja ka lühike,
väike [ja] suur, ilus [ja] ilutu,
seal nimi ja ka vorm
[on] jäägitult peatunud;

teadvuse lakkamises
kõik see [on] peatunud.


 


            Nii nagu ei ole võimalik mett mittesöönud inimesele anda sõnadega edasi mee vahetut maitsekogemust, ei ole võimalik anda sõnadega edasi õige arija õpetuse teostanud vabanenu virgumisjärgset vaibumist. Sestap liigitub küsimus „Mis saab arahantist pärast surma“ mittevastatavaks (avyākata).[31] Kuna virgunu keha lakkamisjärgset seisundit ei ole võimalik mittevirgunule sõnade abil edasi anda, ongi Buddha õpetanud, et iga tark peab dhammat ise mõistma (paccattaṁ veditabbo viññūhī) ehk teostama, ise vahetu mõistmise saavutama.[32]

            Buddha kinnitas, et nibbaana on tõepoolest võimalik. Kui ei oleks olemas mittesündimist (ajāta), olemasollu mittetulemist ehk mitteolemasolu (abhūta), mittetehtut (akata) ja mittetingitust (asaṅkhata) ehk mittemoodustunut, siis poleks ka pääsu sündimisest, olemasolust, tehtust ja tingitusest ehk moodustumisest. Kuna aga mittesündimine, olemasollu mittetulemine, mittetehtu ja mittetingitus ehk mittemoodustumine on olemas, on lõplik vaibumine võimalik.[33]

Virgumise ja vaibumisega seotud kanoonilised tekstid

       Aggappasādasutta AN 4.34.

•       Arakkheyyasutta AN 7.58.

•       Brahmāyācanasutta SN 6.1.

•       Kevaṭṭasutta DN 11.

•       Kosambisutta SN 12.68.

•       Nāgasutta AN 6.43.

•       Nibbānapañhāsutta SN 38.1.

•       Parammaraṇasutta SN 16.12.

•       Pārāyanānugītigāthā Snp 5.19.

•       Tuvaṭakasutta Snp 4.14.

•       Udayittheragāthā Thag 15.2.

•       Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta] Ud 8.1.

•       Tatiyanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbāna 3] Ud 8.3.



[1] „atthi, bhikkhave, tadāyatanaṁ, yattha neva paṭhavī, na āpo, na tejo, na vāyo, na ākāsānañcāyatanaṁ, na viññāṇañcāyatanaṁ, na ākiñcaññāyatanaṁ, na nevasaññānāsaññāyatanaṁ, nāyaṁ loko, na paraloko, na ubho candimasūriyā. tatrāpāhaṁ, bhikkhave, neva āgatiṁ vadāmi, na gatiṁ, na ṭhitiṁ, na cutiṁ, na upapattiṁ; appatiṭṭhaṁ, appavattaṁ, anārammaṇamevetaṁ. esevanto dukkhassā ti.” – Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta] Ud 8.1.


[2] pacceka [paṭi + eka] igaüks, üksinda, eraldi, erinev, eraldiseisev, ühele kuuluv.


[3] Kommentaariumites esineb Buddhade neljane jaotus: (1) sabaññu-buddhā (teostab 4, 8 või 16 asankheyya + 100 000 kappa jooksul kümmet täiust ehk pāramitā), (2) pacceka-buddhā (teostab 2 asankheyya + 100 000 kappa jooksul kümmet täiust), (3) catusacca-buddha (kõik tulvad ületanud arahantid) ja (4) suta-buddhā; vt. täpsemalt SA.i.20; AA.i.65.


[4] Üksikbuddhade loetelu toob ära Isigilisutta MN 116.


[5] Vt DVE, I osa, ptk „Buddha“. Arahanti mõistet selgitab DVE, III osa, ptk „Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)“.


[6] „... vanā nibbānamāgataṁ, kāmehi nekkhammarataṁ…“ – Nāgasutta AN 6.43.


[7] Pārā­yanā­nu­gīti­gāthā Snp 5.19.


[8] Aggappasādasutta AN 4.34.


[9] „… sabbasaṁyojanātītaṁ vanā nibbanam āgataṁ…“ – Nāgasutta AN 6.43; Udayittheragāthā Thag 15.2 jt.


[10] „patto acalaṭṭhānaṁ…“ – Vimānavatthu Vv 514.


[11] „... nibbānaṁ accutaṁ padaṁ.“ – Ekadhammassavanīyattheraapadāna, Thag Ap 429.


[12] „santiti nibbutiṁ ñatvā…“ – Tuvaṭakasutta Snp 4.14.


[13] „… rāgakkhayo dosakkhayo mohakkhayo – idaṁ vuccati nibbānan’ti.“ – Nibbānapañhāsutta SN 38.1 jt.


[14] „... sāvakā āsavānaṁ khayā…“ – Arakkheyyasutta AN 7.58.


[15] „… sabbasaṁyojanātītaṁ vanā nibbanam āgataṁ…“ – Nāgasutta AN 6.43; Udāyitthera-gāthā Thag 15.2.


[16] „...sabbasaṅkhārasamatho... nibbānaṁ.“ – Brahmāyācanasutta SN 6.1.


[17] „… taṇhakkhayo virāgo nirodho nibbāṇaṁ“ – Brahmāyācanasutta SN 6.1; „… virāgāya nirodhāya…“ – Parammaraṇasutta SN 16.12; „...taṇhakkhayo virāgo nirodho nibbāṇaṁ.“ – Brahmāyācanasutta SN 6.1; „...virāgāya nirodhāya…“ – Parammaraṇasutta SN 16.12.
taṇhakkhaya tähendab (1) naudinguiha (kāma-taṇhā), (2) olemasoluiha (bhava-taṇhā) ja (3) mitteolemasoluiha (vibhava-taṇhā) täielikku, pöördumatut ja lõplikku lakkamist ja nibbāna nende kolme iha puudumist.


[18] „… nikkāmo nibbano…“ – Pārāyanānugītigāthā Snp 5.19.


[19] Pārāyanānugītigāthā Snp 5.19.


[20] Aggap­pasā­dasutta AN 4.34.


[21] „... bhavanirodho nibbāṇanti.“ – Auväärse Mūsila, Auväärse Paviṭṭha, Auväärse Nārada ja Auväärse Ānanda vahelisest vestlusest, vt Kosambisutta SN 12.68.


[22] Aggappasādasutta AN 4.34.


[23] Kui lakkab sünd, lakkab ka surm.


[24] „… sabba­bhavā­ti­vatto.“ – Pārā­yanā­nu­gīti­gāthā Snp 5.19.


[25] Abhidhammapiṭaka, Kathāvatthu; Aṅguttaranikāya Aṭṭhakathā, Manorathapūraṇī AA.i.95; Kathāvatthu Aṭṭhakathā, Paramattadīpanī Kvu-A.34 jt.


[26] „…ajātaṁ abhūtaṁ akataṁ asaṅkhataṁ… .“ Tatiyanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta 3] Ud 8.3.


[27] “tīṇimāni, bhikkhave, asaṅkhatassa asaṅkhatalakkhaṇāni. katamāni tīṇi? na uppādo paññāyati, na vayo paññāyati, na ṭhitassa aññathattaṁ paññāyati.“ – Asaṅkhatalakkhaṇasutta; Saṅkhatalakkhaṇasutta AN 3.47.


[28] Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta] Ud 8.1.


[29] Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta 1], Ud 8.1 (Ud.80).


[30] Kevaṭṭasutta DN 11.


[31] Issariyakāmakārikādikathā Kv 23.3, vt ka Paṭhamanānātitthiyasutta Ud 6.4.


[32] Mahāparinibbānasutta DN 16.11, Paṭhamamahānāmasutta AN 11.11.


[33] „Ajātasutta“ Iti 43.

Tagasi üles