Vabanemine (vimutti, vimokkha)

Ja mis on, o bhikkhud, mittemoodustumisesse viiv tee?
Tühjuse keskendus, märgitu keskendus ja ihatu keskendus
– see on, o bhikkhud, mittemoodustumisse viiv tee.^[1]

Terminid vimutti (naissoost) ja vimokkha/vimokha (meessoost) tähistavad teadvuse arendamise teel saavutatud vabanemist. Vabanemine võib olla kas vale (micchā-vimutti) või õige (sammā-vimutti). Vale vabanemine ei hõlma kõikidest köidikutest vabanemist, sansaara ja surma ületamist ega lõplikku vaibumist – need aspektid iseloomustavad vaid õiget vabanemist.^[2]

Viis vabanemise alust. „Vabanemise aluse suttas“^[3] õpetas Buddha viit vabanemise alust (pañca vimuttāyatani), mille kaudu bhikkhu, kes viibib kasinuses (appamattassa), on innustunud (ātāpino) ja mina hüljanud (pahit-atta), vabastab teadvuse (cittaṁ vimuccati), hävitab tulvad (āsavā) ning saavutab ületamatu hirmutuse ikete (yogakkhema) suhtes. Viis vabanemise alust on alljärgnevad.

1.     Õpetaja või õpetaja ametis olev hüveline kaaslane õpetab bhikkhule dhammat.

1.     Bhikkhu ei kuule dhammat Õpetajalt ega õpetaja ametis olevalt hüveliselt kaaslaselt, vaid õpetab ise dhammat teistele üksikasjalikult, nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud.

2.     Ta ei kuule dhammat Õpetajalt ega õpetaja ametis olevalt hüveliselt kaaslaselt, ega õpeta ise dhammat teistele üksikasjalikult nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud, vaid retsiteerib dhammat üksikasjalikult nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud.

3.     Ta ei kuule dhammat Õpetajalt ega õpetaja ametis olevalt hüveliselt kaaslaselt, ei õpeta ise dhammat teistele üksikasjalikult nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud, ega retsiteeri dhammat üksikasjalikult nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud, vaid mõtiskleb (anuvitakketi), analüüsib (anuvicāreti) ja vaatleb meeles (manasānupekkhati) dhammat nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud.

4.     Ta ei kuule dhammat Õpetajalt ega õpetaja ametis olevalt hüveliselt kaaslaselt, ei õpeta ise dhammat teistele üksikasjalikult nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud, ei retsiteeri dhammat üksikasjalikult nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud, ning ei mõtiskle, analüüsi ega vaatle meeles dhammat nii, nagu ta on seda kuulnud ja õppinud, vaid on hästi haaranud keskendusmärgi (samādhi-nimitta suggahita), hoiab seda hästi meeles (st treenib sobivale keskendusobjektile keskendust – nt sõbralikkust – dhamma kohaselt ning hoiab seda lakkamatult meeles) (su-manasi-kata), on keskendusobjekti hästi mõistnud (sū-padhārita) ning selle tarkusega hästi läbistanud (su-p-paṭi-viddha paññā).

Dhamma saamise viisile vastavalt tunneb ta innustustunnet nii eesmärgist (attha-paṭisaṁvedino) kui ka dhammast (dhamma-paṭisaṁvedino), misläbi sünnib temas heameel (pāmojja); heameelest sünnib rõõm (pīti); rõõmus meel rahustab keha (kāyo passambhati); rahunenud kehas tekib õnnetunne (sukha); ja õnnelik teadvus muutub keskendunuks (samādhi). Need on viis vabanemise alust, mille kaudu bhikkhu, kes viibib kasinuses, on innustunud ja mina hüljanud, vabastab teadvuse, hävitab tulvad ning saavutab ületamatu hirmutuse ikete suhtes.

Mitte iga vabanemine ei tähista lõplikku virgumist. „Analüütiline tee“ loetleb kokku vähemalt 68 erinevat vabanemist.^[4] Tuntumaid neist on alljärgnevad kolmene ja kaheksane jaotused.^[5]

Algtekstides esinev mõiste citta-vimutti tähendab tulvadest (kāmāsavā, bhavāsavā, avijjāsavā) vabanenud citta’t.^[6] „Teises Hāliddikāni  suttas“^[7] täpsustab Buddha, et citta on õigesti vabanenud (su-vimuttanti) siis, kui sel puudub viie klammerdumiskogumiku elementidega (rūpadhātuyā, vedanādhātuyā, saññādhātuyā, saṅkhāradhātuyā, viññāṇadhātuyā) seoses ihasugune oskamatus ehk kui kirg, rõõm, iha, klammerdumine ja haaramine klammerdumiskogumiku elementide suhtes on lakanud ning hüljatud.

Kahesed vabanemise jaotused

Tekstides enamesinevad kaks vabanemise liiki on:

1.     teadvuse vabanemine (ceto-vimutti) ja

1.     tarkuse vabanemine (paññā-vimutti).

Mõlemad vabanemised on saavutatavad seitsme virgumisosa (satta bojjhaṅga) väljaarendamise teel.

Teadvuse vabanemine (ceto-vi-mutti) toimub kas džhaanade ja nelja brahmavihaara arendamise ajal plekkidest vabanenud meeles, või arahanti tulvadest vabanenud ja keskendunud, maistületavas (lokuttara) meeleseisundis. Tarkuse vabanemine (paññā-vi-mutti) tekib kõikidest tulvadest (āsavā) vabanenud arahantil. Ehk, kui teadvuse vabanemine on seotud arahanti teed (arahatta-magga) järgiva keskendusega (samādhi), siis tarkuse vabanemine on seotud arahanti viljale (arahatta-phala) omaste teadmistega (ñāna).^[8]

 

„Analüütiline tee“ eristab veel alljärgnevas tabelis summeeritud kaheseid paaridena esinevaid vabanemise jaotusi, millest üks on seotud nelja vormide ja nelja vormita džhaanaga ja teine on seotud nelja arija tee, nelja loobuva elu vilja (cattāro ariyamaggā) ja nibbaanaga. ^[9]

 

Kuus hülgamise elementi. Kui bhikkhu on mingi meeletreeningu objekti teostanud, ei saa selle vastand tema teadvuses enam ilmneda. „Hülgamise suttas“^[10] selgitab Buddha kuut hülgamise elementi (cha nissaraṇiyā dhātuyo) ja õpetab, et kui bhikkhu väidab, et on saavutanud:

1.     teadvuse vabanemise (cetovimutti) sõbralikkuse (mettā) arendamise kaudu, kuid tunneb mõnikord kuritahtlikkust (byāpāda);

1.     teadvuse vabanemise kaastunde (karuṇā) arendamise kaudu, kuid tunneb mõnikord soovi kahjustada (vihesā);

2.     teadvuse vabanemise sõbralikkuse (muditā) arendamise kaudu, kuid tunneb mõnikord kadedust (arati);

3.     teadvuse vabanemise neutraalsuse (upekkhā) arendamise kaudu, kuid tunneb mõnikord kirge (rāga);

4.     teadvuse vabanemise märgituse (animittā) arendamise kaudu, kuid kogeb mõnikord märgiga kaasnevat teadvust (nimittānusāri viññāṇaṁ)

5.     vabanemise „mina olen“ (asmīti) [vaatest], ega pea midagi endaks (ayamahamasmīti), kuid kogeb mõnikord ikkagi kahtlust (vicikicchā) –

siis tuleks sellele bhikkhule öelda:

“Ära nii kõnele! Ära Bhagavatile vastandu (ära räägi vastupidist, mida bhagavat on rääkinud)! Ära suurepärast Bhagavatti laima! Bhagavat ei ole seda rääkinud!”^[11]

On võimatu, et kui teadvus on millestki lõplikult vabanenud, ilmneks see uuesti teadvuses.

Kolmesed vabanemise jaotused

„Mittefüüsilise (mittelihaliku) suttas“^[12] eristab Buddha kolme alljärgnevat vabanemist:

1.          Füüsiline vabanemine (sāmiso vimokkho), milleks on vormiga seotud kogumikust vabanemine (rūpa-ppaṭi-saṁyutta vimokkha).

5.          Mittefüüsiline vabanemine (nirāmiso vimokkho), milleks on vormituga seotud kogumikust vabanemine (arūpa-ppaṭi-saṁyutta vimokkha).

6.          Mittefüüsilisest [veelgi] mittefüüsilisem vabanemine (nirāmisā nirāmisataro vimokkho), milleks on köidikute hävitamisel kirest, vihast ja pettekujutlusest teadvuse vabanemise ülevaatuses sündinud vabanemine.

Eelnev kolmene vabanemise jaotus on seotud rõõmu, õnne ja neutraalsusega, nii nagu see on toodud alljärgnevas tabelis.

 

 

Sõltuvalt džhaana saavutusele jaotab „Analüütiline tee“ vabanemised kolmeks.^[13]

1.       Sisemisest välja kasvanud neli vabanemist (ajjhatta-vuṭṭhānā cattāro vimokkhā) sünnib nelja džhaana teostamise tulemusena, milleks on
    1) džhaanas takistustest vabanemine,
    2) džhaanas mõtlemisest ja läbiuurimisest vabanemine,
    3) džhaana rõõmust vabanemine, ja
    4) džhaanas õnnest ja dukkha tundest vabanemine ning neutraalsuse saavutamine.
Esimese, teise, kolmanda ja neljanda džhaana või sellele vastava vilja järjestikulist saavutamist nimetatakse ka sisemisest esilekerkinud, koos rahuga [ilmnenud] neljaks vabanemiseks (ajjhatta-vuṭṭhāna-paṭi-ppassaddhī cattāro vimokkhā). Neljas džhaanas loomulikul moel ehk järk-järgult mõtlemisest, läbiuurimisest, rõõmust, õnnest ja teadvuse keskendusest vabanemist nimetatakse sisemisest välja kasvanud loomulikuks/järjestikuseks neljaks vabanemiseks (ajjhatta-vuṭṭhānānaṁ anulomā cattāro vimokkhā).

2.       Välimisest välja kasvanud neli vabanemist (bahiddhāvuṭṭhānā cattāro vimokkhā) sünnib nelja vormitu saavutuse kaudu milleks on
    1) lõputu ruumi valla saavutus: kasvanud välja vormitajust, vastumeelsustajust ja eristavast tajust;
    2) teadvuse lõputu valla saavutus: kasvanud välja lõputu ruumi valla tajust;
    3) mittemillegi valla saavutus: kasvanud välja teadvuse lõputu valla tajust; ja
    4) ei-taju-ega-mittetaju-valla saavutus: kasvanud välja mittemillegi valla tajust.
Nelja vormita valla saavutuse või sellele vastava vilja järjestikust saavutamist nimetatakse ka välimisest esilekerkinud koos rahuga [ilmnenud] neljaks vabanemiseks (bahiddhā-vuṭṭhāna-paṭi-ppassaddhī cattāro vimokkhā). Neljas vormita valla saavutuses loomulikul moel ehk järk-järgult mõtlemisest, läbiuurimisest, rõõmust, õnnest ja teadvuse keskendusest vabanemist nimetatakse välimisest välja kasvanud loomulikuks/järjestikuseks neljaks vabanemiseks (bahiddhā-vuṭṭhānānaṁ anulomā cattāro vimokkhā).

3.       Kahekordselt [mõlemal moel, nii sisemiselt kui välimiselt] esilekerkinud neli vabanemist (dubhato vuṭṭhānā cattāro vimokkhā) sünnivad nelja arija tee teostamise kaudu, milleks on:
    1) vooguastunu tee: kasvanud välja isikupõhisest vaatest, kahtlusest ja kõlblusrituaalidesse kinnijäämisest, latentsetest vaadetest ja latentsetest kahtlustest; neist tingitud plekkidest ja kogumikest; ning kõikidest välimistest märkidest;
    2) ükskordnaasja tee: kasvanud välja jämedatest naudingukiretajust sündinud [naudingukiretaju köidikust] ja vastumeelsustajust sündinud [vastumeelsustaju köidikust] jämedatest naudingukirele kalduvusest ja vastumeelsusele kalduvusest; neist tingitud plekkidest ja kogumikest; ning kõikidest välimistest märkidest;
    3) mittenaasja tee: kasvanud välja jäägiga naudingukiretajust sündinud [naudingukiretaju köidikust] ja vastumeelsustajust sündinud [vastumeelsustaju köidikust]; jäägiga naudingukirele kalduvusest ja vastumeelsusele kalduvusest; neist tingitud plekkidest ja kogumikest; ning kõikidest välimistest märkidest;
    4) arahanti tee: kasvanud välja vormi [vallaga seotud] kirest, vormita [vallaga seotud] kirest, uhkusest, rahutusest, mitteteadmisest, uhkusele kalduvusest, olemasolukirele kalduvusest ja teadmatusele kalduvusest; neist tingitud plekkidest ja kogumikest; ning kõikidest välimistest märkidest.
Nelja arija tee ja vilja saavutamist nimetatakse ka mõlema abil (nii sisemisest kui välimisest) esilekerkinud koos rahuga [ilmnenud] neljaks vabanemiseks (dubhato vuṭṭhāna-paṭi-ppassaddhī cattāro vimokkhā). Nelja arija tee loomulikul moel ehk järkjärguline saavutamine püsituse, dukkha ja minatuse vaatlemise teel nimetatakse mõlema abil (nii sisemisest kui välimisest) esilekerkinud loomulikuks/järjestikuseks neljaks vabanemiseks (dubhato vuṭṭhānānaṁ anulomā cattāro vimokkhā).

„Analüütiline tee“^[14] eristab veel kolme vabanemist:

1.     ihaldavas vabanemine (paṇihita vimokkha), milleks on neli džhaana ja neli vormitu džhaana saavutust,

2.     ihaldamatuses vabanemine (appaṇihita vimokkha), milleks on nelja arija tee, nelja loobuva elu vilja ning nibbaana teostamine, ning

3.     ihalduse rahunemises vabanemine (paṇihitappaṭippassaddhi vimokkha), mis hõlmab esimese džhaana ja vilja saavutamisest kuni ei-taju-ega-mittetaju-valla saavutuse (8 džhaana) ja vilja teostamiseni.

Džhaanas läbinägemise arendamise teel saavutatavad kolm vabanemist (tivimokkha) on:^[15]

1.     tühjuses vabanemine (suññato vimokkha),

2.     märgituses vabanemine (animitto vimokkha),

3.     ihatuses vabanemine (appaṇihito vimokkha).

Tühjuses vabanemine (suññato vimokkha) saavutatakse kõikide asjade ja nähtuste, st esmalt viie klammerdumise kogumiku ja seejärel ülejäänud vipassanā objektide minatu (anattā) olemusele keskenduses. Selleks läheb bhikkhu metsa, puu alla või eraldatud kohta, keskendab tähelepanu enda ette ja teadvustab: „See on tühi minast või sellest, mis kuuluks minale“, nii, et vastupidiseid tendentse ei tekiks. Nähes tühjuse keskenduses (suññato samādhi) kõige esinevaga seotud minapettekujutlust hirmutavana, minast tühjust kui ülima vabanemise seisundit (adhimuttattā) ja vaadeldes hoolikalt lakkamist ja vaibumist (nirodhaṁ nibbānaṁ), hakkab bhikkhu vipassanā teel neutraalse meeleseisundi abil arendama minast tühjust (suññata), kuni jõuab tühjuses viibimise saavutuseni (suññata-vihāra-samāpatti). Sellist keskendust nimetatakse tühjusele keskenduseks (suññata-samādhi). Suurmees viibib sageli tühjuses (suññatā-vihārena), mille nähtavaks tulemuseks on rahunenud võimed (indriyāni) ja särav-puhas jume.^[16]

Märgituses vabanemine (animitto vimokkha) saavutatakse „Godatta sutta“ kohaselt kõikide asjade ja nähtuste, st esmalt viie klammerdumise kogumiku ja seejärel ülejäänud vipassanā objektide minatu (abhidhamma kohaselt anicca) olemusele keskenduses. Selleks läheb bhikkhu metsa, puu alla või eraldatud kohta, keskendab tähelepanu enda ette ja teadvustab: „See on tühi minast või mis kuuluks minale“ (suññamidaṁ attena vā attaniyena vā) nii, et ühtegi märki (nimitta) ei tekiks.^[17]

Moonutustest sündinud püsivuse märgi (nicca-nimitta) kõrvaldamiseks kasutatav püsituse vaatlus (animittānupassanā) vabastab moonutuste märgist (vipallāsa-nimitta) ja on tühjuses vabanemise sissepääsuks (suññatā-vimokkha-mukha). Nähes märgitus keskenduses (animitto samādhi) kõige esinevaga seotud püsitu olemasoluga seotud märke hirmutavana, märgitust kui ülima vabanemise seisundit (=nibbāna) ja vaadeldes hoolikalt lakkamist ja vaibumist, saavutab bhikkhu põhjendatud, usaldava usu (saddhā). Sel moel jätkab ta vipassanā teel keskendust kuni neutraalse (upekkha) meeleseisundi ehk neljanda džhaana saavutamiseni ja jõuab täielikku märgituses viibimise saavutuseni (animitta-vihāra-samāpatti). Sellist keskendust nimetatakse märgitusele keskenduseks (animitta-samādhi).

„Animittapañhāsuttas“ toodu kohaselt tähendab märgitu teadvuse keskendus (animitto ceto-samādhi) seda, et bhikkhu ei pööra ühelegi märgile mingitki tähelepanu (sabba-nimittānaṁ amanasikārā), saavutab märgitu teadvuse keskenduse ning viibib selles (animittaṁ ceto-samādhiṁ upasampajja viharati).^[18]

Antud teed (animitta-magga) ja vabanemist nimetatakse märgituks, kuna seal ei ole ahnuse (lobha), viha (dosa) ega pettekujutelmade (moha) märke (nimitta), misläbi ei sisalda see ka ühtegi märki vormi (rūpa), tunde (vedanā), taju (saññā) vm moodustise tekkest ja seeläbi juhib märgitu saavutuse (animitta-samāpatti), märgitu vabanemise (animitta-vimokkha) ning täieliku märgituseni (animitta = nibbāna).

Selline saavutus on iseloomulik kaheksanda džhaana ehk ei taju ja mittetaju valla (neva-saññā-nāsaññāyatana) ületanud seisundile (nn üheksandale džhaanale), kus bhikkhu saavutab taju ja tunde lakkamise (saññāvedayita-nirodha = animitto ceto-samādhī) ning viibib selles.

Ihaldamatus vabanemine (appaṇihito vimokkha) saavutatakse kõikide asjade ja nähtuste, st esmalt viie klammerdumise kogumiku ja seejärel ülejäänud vipassanā objektide minatu (abhidhamma kohaselt dukkha) olemusele keskenduses. Selleks läheb bhikkhu metsa, puu alla või eraldatud kohta, keskendab tähelepanu enda ette ja teadvustab: „See on tühi minast või mis kuuluks minale“ (suññamidaṁ attena vā attaniyena vā) nii, et ühtegi taotlust ei tekiks (so tattha paṇidhiṁ na karotīti). Nähes ihatuse keskenduses (appaṇihito samādhi) ihalist olemust hirmutavana, ihatust kui ülima vabanemise seisundit (nibbāna) ja vaadeldes hoolikalt lakkamist ja vaibumist, hakkab bhikkhu vipassanā teel arendama ihatust, kuni jõuab ihatuses viibimise saavutuseni (appaṇihita-vihāra-samāpatti). Sellist keskendust nimetatakse ihatusele keskenduseks (appaṇihita-samādhi).

Läbinägemise arendamise aluseks on kaheksaosalise tee teostuse poolt vormitud teadvus. Läbinägemise mõjul tajub bhikkhu viie klammerdumise kogumiku minatut olemust (anattā), pöördub materiaalsest ja mõistab vaibumise tühjuse elementi (nibbāna suññata-dhātu), mis tähendab, et see on tühi minast (anatta).

 

 

Neljane vabanemise jaotus

„Godatta sutta“^[19] toob ära 4 teadvuse vabanemist (ceto-vimutti), mille saavutamise eelduseks on džhaande arendamise teel saavutatud kire, viha ja pettekujutluse lakkamine. Suttas kirjeldab Auväärne Godatta nelja [järjestikust] vabanemist (vimutti) ja nende saavutamise teed, mille võtab kokku alljärgnev tabel.

 

Viiene vabanemise jaotus

„Suur eristamise sutta“^[20] loetleb viis teadvuse (ceto) vabanemist.

1.     Ei-dukkhas-ega-õnnes teadvuse vabanemise saavutuseni (adukkhamasukhāya cetovimuttiyā samāpattiyā) jõutab bhikkhu neljandas džhaanas viibides.

2.     Märgitu teadvuse vabanemise saavutuse (animittāya cetovimuttiyā samāpattiyā) teostamiseks ei pööra bhikkhu ühelegi märgile (meeles ilmnevale objektile või nähtusele) tähelepanu, vaid pöörab tähelepanu märgituse elemendile (animittāya ca dhātuyā) ning viibib märgitus.

3.     Piiritu teadvuse vabanemise saavutuse (appamāṇā cetovimutti) teostamiseks täidab bhikkhu kogu maailma sõbralikkuse, kaasrõõmu, kaastunde ja neutraalsusega (mettasaṃsaggahita, karuṇā-saṃsaggahita, muditā-saṃsaggahita, upekkhā-saṃsaggahita) ning viibib neis seisundeis.

4.     Mittemillegis teadvuse vabanemine (ākiñcaññā cetovimutti) teostub keskenduses vahetult kogetavas teadmises: „Seal pole mitte midagi“ (natthi kiñcīti).

5.     Tühjuses teadvuse vabanemise (suññatā cetovimutti) saavutab bhikkhu keskenduses mõistmisele: „Tühi minast ja ka minust“ (suññamidaṁ attena vā attaniyena vā).

 

Seitsmesed vabanemise jaotused

„Kīṭāgiri suttas“^[21] eristas Buddha džhaana teostuse tasemest johtuvalt seitset isikut (satta puggalā), kes leiavad tee vaibumisse (nibbāna) ja kelleks on:

1.     mõlemal moel vabanenu (ubhato-bhāga-vimutto),

1.     tarkusesvabanenu (paññā-vimutto),

2.     keha tunnistaja (kāya-sakkhi),^[22]

3.     vaatestvabanenu (diṭṭhi-ppatto),

4.     ususvabanenu (saddhā-vimutto),

5.     dhammajärgija (dhamm-ānusārī),

6.     ususjärgija (saddh-ānusārī).

Neid inimesi iseloomustab oskusliku dhammapõhine usk (saddhā kusalesu dhammesu), häbi (hirī), kartmatus (ottappa), energilisus (vīriya) ja tarkus (paññā),^[23] mis on ühtlasi ka virgumisele viivad jõud (balāni).

1. Mõlemal moel vabanenu (ubhato-bhāga-vimutto) on isik (puggala), kes on (1) kehaga (kāya) seotud vormi ja vormita (rūpe āruppā) läbistamise teel saavutatud rahuliku vabanemise (santā vimokkhā) ja selles viibimise ning (2) tarkusega nägemise teel saavutanud tulvade lõppemise. Sellise bhikkhu kohta ei öelnud Buddha enam, et too peab töötama hoolsalt (appamāda), kuna sellise vabanemise saavutanu ei ole hooletuseks enam võimeline.

Mõlemal moel vabanenu on ületanud ka nelja järjestikuse vormi džhaana teel naudinguiha, viibib naudinguihast vabas meeleseisundis ja on saavutanud sellekohase tarkuse (paññā). Olles järgmiseks nelja vormita džhaana abil saavutanud ei-taju-ega-mittetaju-valla (neva-saññā-nāsaññāyatana) džhaana, siseneb ja püsib ta taju ja tunnete lakkamises (saññā-vedayita-nirodha). Sellekohase tarkuse ja nägemise kaudu saavutab bhikkhu tulvade lõppemise ja olemasolule vastava nägemise.^[24] Nii vabaneb bhikkhu kahekordselt: nii vormi džhaana kui ka vormita džhaana teostamise teel.

2. Tarkusesvabanenu (paññā-vimutto) on isik, kes ei ole kehaga seotud vormi (rūpa) ja vormita (arūpa) läbistamise teel saavutatud rahulikku vabanemist ega selles viibimist, kuid kes on tarkusega nägemise teel saavutanud tulvade lõppemise. Sellise bhikkhu kohta ei öelnud Buddha enam, et too saab töötada hoolsalt (appamāda), kuna sellise vabanemise saavutanu ei ole hooletuseks enam võimeline.

Tarkusesvabanenu saavutab esimese džhaana, püsib džhaanas ja mõistab saavutatut tarkuse kaudu. Seejärel jätkab ta keskenduse arendamist kuni saavutab järk-järgult kaheksanda džhaana, taju ja tunnete peatumise ning tulvade lakkamise ja tarkuse kaudu vahetu olemasolu nägemise – seetõttu nimetatakse seda bhikkhut tarkuses vabanev.^[25]

3. Keha tunnistaja (kāya-sakkhi [sa + √akkh + i „ise näinud“]) on isik, kes on kehapõhise vormi ja vormita läbistamise ehk džhaanas „ise nägemise“ teel saavutatud rahuliku vabanemise ja selles viibimise ning tarkusega nägemise ja taipamise teel osalise tulvade lõppemise.^[26]  Sellise bhikkhu kohta ütles Buddha, et too peab veel töötama hoolsalt. Kui bhikkhu kasutab vaid sobivaid peatus- ja puhkekohti, suhtleb hüveliste sõpradega (kalyāṇa-mitta) ja arendab võimeid (indriyāni), võib ta mõista selle elu kõrgeimat kulminatsiooni, saavutada siin ja praegu, selles elus ülimad teadmised (abhiññā), ning siseneda ja viibida selles kõrgemas saavutuses.

4. Vaatestvabanenu (diṭṭhi-ppatto = [diṭṭhi (+ anta +) patta])) on isik, kes ei ole kehaga seotud vormi ja vormita läbistamise teel saavutanud rahulikku vabanemist ega selles viibimist, kuid kes on kehaga seotud vormi ja vormitu tarkusega nägemise teel saavutanud mõne tulva lõppemise. Ta on näinud selgelt ja vaadelnud tarkusega Tathāgata kuulutatud (tathāgata-ppaveditā) dhammat ning on saavutanud nelja arija tõe kohase õige vaate. Ka see bhikkhu peab kõrgeima eesmärgi saavutamiseks kasutama sobivaid peatus- ja puhkekohti, suhtlema vaid hüveliste sõpradega (kalyāṇa-mitta) ja arendama võimeid (indriyāni).

5. Ususvabanenu (saddhā-vimutto) on isik, kes ei ole kehaga seotud vormi ja vormita läbistamise teel saavutatud rahulikku vabanemist ega selles viibimist, kuid kes on tarkusega nägemise teel saavutanud mõne tulva lõppemise. Tal on kindel, põhjusest sündinud (mūlajātā) usk (saddhā) Tathāgatasse ja dhammasse ehk tema õpetusse, ega järgi ühtegi teist õpetajat.

„Silma suttas“^[27] kinnitab Buddha, et (1) kui bhikkhu mõistab, et silm, kõrv, nina, keel, keha ja meel on muutuvad, moonduvad ja kaduvad, ning (2) tal on usk ja kindlus (saddahati adhimuccati), siis nimetatakse teda ususjärgijaks (saddhānusārī). Kuna ta saavutab tõeliku mehe tasandi (sappurisa-bhūmi) ja ületab tavainimese tasandi (puthujjana-bhūmi), siis jõuab ususvabanenu õigele teele, ega saa teha enam ühtegi mitteoskuslikku tegu, mistõttu ei sünni ta enam kunagi Niraajas (niraya), ei põlvne loomana (tiracchānayoni) ega sünni peetade sfääri (pettivisaya). Pole võimalik, et sellise saavutuseni jõudnu sureks vooguastunu vilja saavutamata.

Usu läbi vabanev bhikkhu peab kõrgeima eesmärgi saavutamiseks kasutama sobivaid peatus- ja puhkekohti, suhtlema vaid hüveliste sõpradega (kalyāṇa-mitta) ja arendama võimeid (indriyāni).

6. Dhammajärgija (dhamm-ānusārī) on isik, kes ei ole kehaga seotud vormi ja vormita läbistamise teel saavutatud rahulikku vabanemist ega selles viibimist, kuid kes on tarkusega nägemise teel saavutanud ühe tulva lõppemise (paññāya cassa disvā ekacce āsavā parikkhīṇā honti). Nad aktsepteerivad Tathāgata kuulutatud dhammat vastavalt nende tarkuse ja mõistmisvõime tasemele ning neil on usuvõime (saddhindriya), energiavõime (vīriyindriya), teadlikkusevõime (satindriya), keskendusvõime (samādhindriya) ja tarkusevõime (paññindriya).

Dhammajärgija bhikkhu peab kõrgeima eesmärgi saavutamiseks kasutama sobivaid peatus- ja puhkekohti, suhtlema vaid hüveliste sõpradega (kalyāṇa-mitta) ja arendama võimeid (indriyāni).

7. Ususjärgija (saddh-ānusārī) on isik, kes ei ole kehaga seotud vormi ja vormita läbistamise teel saavutatud rahulikku vabanemist ega selles viibimist, kuid kes on tarkusega nägemise teel saavutanud mõne tulva lõppemise. Neil on arvestatav/teatav usk (saddhā-matta) arvestatav/teatav armastus (pema-matta) Tathāgata suhtes ning neil on usuvõime, energiavõime, teadlikkusevõime, keskendusvõime ja tarkusevõime. Ususjärgija bhikkhu peab kõrgeima eesmärgi saavutamiseks kasutama sobivaid peatus- ja puhkekohti, suhtlema vaid hüveliste sõpradega (kalyāṇa-mitta) ja arendama võimeid (indriyāni).

Samas suttas^[28] õpetab Buddha, et lõplikud teadmised (aññā-rādhanā = arahantsus) saavutatakse etapiti:

1.     järkjärgulise väljaõppe (anupubba-sikkhā) kaudu,

2.     järkjärgulise praktika/tegutsemise (anupubba-kiriyā) kaudu ja

3.     järkjärgulise tee järgimise ehk progressi (anupubba-paṭipadā) kaudu.

Selline tee sisaldab (1) sobiva, st vaid Tathāgata antud dhammat ja vinajat järgiva õpetaja leidmist, (2) temalt dhamma palumist ja saamist, (3) saadud dhamma läbiuurimist, (4) omaksvõtmist ja (5) teostamist. Õige pingutuse tulemusel mõistab bhikkhu keha (kāya) olemust, lõpplikku tõde (parama-sacca) ja näeb seda läbistava tarkusega (paññāya ca naṁ ativijjha passati).

„Õnnestumise suttas“^[29] õpetab Buddha, et kehatunnistaja, vaatesvabaneja ja ususvabaneja puhul on ususvabaneja ülim (abhikkantatara), kuna tema usuvõime on vankumatu (saddhindriyaṁ adhimattan); kehatunnistaja on ülim, kuna tema keskendusvõime on vankumatu (samādhindriya adhimattan); vaatesvabaneja on ülim, kuna tema tarkusevõime on vankumatu (paññindriyaṁ adhimattan). „Isiku suttas“^[30] õpetab Buddha, et kõik need seitse isikut on kinke väärt, külalislahkust väärt, annetusi väärt, austust väärt – võrreldamatu pälvimuste põld maailmas.

 

Saavutamaks täielikud ülimad teadmised kirest ja kire täielikuks hääbumiseks (parikkhayāya), hülgamiseks (pahānāya), hääbumiseks (khayāya), kaotamiseks (vayāya), kiretustumiseks (virāgāya), lõppemiseks (nirodhāya) ning hülgamiseks (cāgāya), peab bhikkhu arendama džhaanas tühjusele, märgitusele ja ihatusele keskendust (samādhi).^[31] Selle eesmärgi saavutamiseks rakendab bhikkhu kolmel moel minatuse keskendust kõigi 201 läbinägemise objekti suhtes (vorm, tunne, taju jne, kuni vananemine ja surm), alustades viiest klammerdumise kogumikust, kuni jõuab objekti täiusliku mõistmise saavutuse ja vabanemiseni. Täielik loetelu kõikidest läbinägemise arendamise objektidest on toodud ptk „201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā kammaṭṭhāna)“.

Kui bhikkhu on jõudnud klammerdumise kogumike kolme vaatlemise tulemusena vaibumise tee tasemele, saavutab ta kolm sissepääsu (mukha) ja neile vastava vabanemise (vimokkha).^[32] Kõigi kolme vabanemise ühisosaks on põhjendatud, usaldusliku usu (saddha) olemasolu, kuid mitte ainult. „Esimeses usu suttas“^[33] selgitab Buddha, et usaldava usu olemasolust mungale ei piisa. Ta peab olema ka kõlbeline (sīla), hästi õppinud (bahu-ssuta) ja oskama kogunemisel dhammat rääkida (dhamma-kathika), saavutama neli džhaanat (catato jhāna), tulvade (āsavā) lakkamise, tulvadeta teadvuse vabanemise (anāsava ceto-vimutti) ja tarkuse vabanemise (paññā-vimutti) juba selles elus (diṭṭheva dhamme); teostama kõrgemad teadmiste (abhiññā) nägemise saavutamise (sacchikatvā upasampajja) ja viibima (viharati) selles saavutatus.^[34]

„Analüütiline tee“ sisaldab lisaks alljärgnevat seitsmest vabanemise jaotust.^[35]

1.     Taju vabanemine (saññā-vimokkha) – ühe taju vabanemisel kümne taju vabanemise saavutamine ja kümne taju vabanemisel ühe taju vabanemine, johtuvalt kümne objekti toetusest ja ühe objekti funktsioonist.
      1) Püsituse vaatlemisel tekkinud teadmised (aniccānupassana-ñāṇa) vabastavad püsivana tajumisest (niccato saññāya muccatīti),
      2) dukkha vaatlemisel tekkinud teadmised (dukkhānupassana-ñāṇa) vabastavad õnnena (sukhato) tajumisest,
      3) minatuse vaatlemisel tekkinud teadmised (anattānupassana-ñāṇa) vabastavad minana (atta) tajumisest,
      4) (olemasolu)tüdimuse vaatlemisel tekkinud teadmised (nibbidānupassana-ñāṇa) vabastavad rahuloluna (nandiyā) tajumisest,
      5) kiretuse vaatlemisel tekkinud teadmised (virāgānupassana-ñāṇa) vabastavad kirena (rāga) tajumisest,
      6) lakkamise vaatlemisel tekkinud teadmised (nirodhānupassana-ñāṇa) vabastavad tekkimisena (samudaya) tajumisest,
      7) loobumise vaatlemisel tekkinud teadmised (paṭinissaggānupassana-ñāṇa) vabastavad võtmise/hoidmise (ādānat) tajumisest,
      8) märgitu vaatlemisel tekkinud teadmised (animittānupassana-ñāṇa) vabastavad märgina (nimitta) tajumisest;
      9) ihatuse vaatlemisel tekkinud teadmised (appaṇihitānupassana-ñāṇa) vabastavad taotlevana (paṇidhi) tajumisest,
      10) tühjuse vaatlemisel tekkinud teadmised (suññatānupassana-ñāṇa) vabastavad tendentsidest (abhinivesa).
Kõik need 10 on tajuvabanemised, misläbi on need 10 sama, mis üks ja üks sama, mis 10. Sama kehtib ka viie kogumiku kohta, nt vormi (rūpa) püsituse vaatlemisel tekkinud teadmised vabastavad püsivana tajumisest, jne. Taju vabanemine on seotud kõikide läbinägemise arendamise objektide (kuni vanadus ja surm) teostamisega, mis on loetletud ptk „201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.

1.    Teadmise vabanemine (ñāṇa-vimokkha) – ühe teadmise vabanemisel kümne teadmise vabanemise saavutamine ja kümne teadmise vabanemisel ühe teadmise vabanemine. Näiteks, püsituse vaatlemisel nii nagu see tõeliselt on tekkinud teadmisega püsivuse pettekujutluse teadmisest vabanemine. Kuna taju vabanemisele järgneb teadmise vabanemine, sisaldab teadmise vabanemine samuti kõiki 201 objekti teostust, millest räägib eelnenud taju vabanemise punkt.

2.    Jahutav vabanemine (sītisiyā-vimokkha) – ühe jahutava vabanemisel kümne jahutava vabanemise saavutamine ja kümne jahutava vabanemisel ühe jahutava vabanemine. Näiteks, püsituse vaatlemisel tekkinud ülima jahutuse olemasolu teadmisel püsiva rahupõletavast kuumusest (santāpa-pariḷāha-darathā) vabanemine. Ka see vabanemine toimub 201 läbinägemise arendamise objekti teostamisel.

3.    Džhaanas vabanemine (jhāna-vimokkha) – loobumine (nekkhamma); viiest takistust ja kõikidest plekkidest (kāmacchanda, byāpāda, thinamiddha, uddhacca, vicikiccha + sabba-kilesa) ning kadedusest (arati) vabanemine; valgustaju (āloka-saññā) saavutamine ja arendamine; dhamma analüüs (dhamma-vavatthāna = nimitta)^[36], teadmised (ñāṇa) ja rõõmustamine (pāmojja); neli vormi džhaanat ja neli vormita džhaana saavutust, neli arija teed ja neli vilja (vooguastunu, ükskordnaasja, mittenaasja, arahant) ning nibbaana ehk vaibumine (nibbāna) – kõik see on džhaanas vabanemine.

4.    Mitteklammerdumisteadvuse vabanemine (anupādācittassa vimokkho) – ühe mitteklammerdumisteadvuse vabanemisel kümne mitteklammerdumisteadvuse vabanemise saavutamine ja kümne mitteklammerdumisteadvuse vabanemisel ühe mitteklammerdumisteadvuse vabanemine. S.o
      1) püsituse vaatlemisel tekkinud teadmised vabastavad püsivasse klammerdumisest (niccato upādānā muccatīti),
      2) dukkha vaatlemisel tekkinud teadmised vabastavad õnne klammerdumisest,
      3) minatuse vaatlemisel tekkinud teadmised vabastavad minasse klammerdumisest,
      4) (olemasolu)tüdimuse vaatlemisel tekkinud teadmised vabastavad heameelde klammerdumisest,
      5) kiretuse vaatlemisel tekkinud teadmised vabastavad kirge klammerdumisest,
      6) lakkamise vaatlemisel tekkinud teadmised vabastavad tekkimisse klammerdumisest,
      7) loobumise vaatlemisel tekkinud teadmised vabastavad võtmisse/hoidmisse klammerdumisest,
      8) märgitu vaatlemisel tekkinud teadmised vabastavad märki klammerdumisest,
      9) ihatuse vaatlemisel tekkinud teadmised vabastavad taotlusesse klammerdumisest ja
      10) tühjuse vaatlemisel tekkinud teadmised vabastavad tendentsidesse klammerdumisest.

Vaatlemise teel tekkinud teadmiste (anupassana-ñāṇa) sisu toob ära alljärgnev tabel.

 

Kaheksane vabanemise jaotus

„Vabanemise sutta“^[37] toob ära ka alljärgneva vabanemise kaheksase loetelu, mida on käsitletud täpsemalt ptk „Kaheksa vabanemist (aṭṭha vimokkha)“.

4.    Vormis vormi nägemises vabanemine (rūpī rūpāni passatīti vimokkho) – sisemise kasina abil saavutatud džhaanas näeb sarnase kasina vormi meelest väljaspool asuvas materiaalses maailmas.

5.    Sisemise mittevormitajuga välimise vormi nägemises vabanemine (ajjhattaṁ arūpasaññī bahiddhā rūpāni passatīti vimokkho) – välisele värvikujundile teadvuse koondamisega saavutatakse värvitaju.

6.    Ilusas, ülimas vabaduses olemises vabanemine (subhaṁ teva adhimutto hotīti vimokkho) – kasina arendamise või nelja brahmavihaara arendamisel saavutatav vabanemine.

7.    Ruumi lõputu valla saavutuses vabanemine (ākāsānañcāyatana-samāpatti vimokkha) – kogu vormitaju (rūpa-saññā) ületanud, vastumeelsustaju (paṭigha-saññā) hüljanud, eristavale tajule (nānatta-saññā) tähelepanu pööramata, teadvustades: „Lõputu ruum“/„Ruum on lõputu“, saavutab ja jääb bhikkhu lõputu ruumi valla saavutusse.

8.    Teadvuse lõputu valla saavutuses vabanemine (viññāṇañcāyatana-samāpatti vimokkha) – kogu ruumi lõputu valla ületanud, mõeldes: „Lõputu teadvus“/„Teadvus on lõputu“, saavutab ja jääb bhikkhu ruumist (ākāsa) vabasse, teadvuse lõputu valla saavutusse.

9.    Mittemillegi valla saavutuses vabanemine (ākiñcaññāyatana-samāpatti vimokkha) – kogu teadvuse lõputu valla ületanud, mõeldes: „Seal ei ole mittemidagi…“, saavutab ja jääb bhikkhu teadvusest vabasse, mittemillegi valla saavutusse.

10. Ei-taju-ega-mittetaju-valla saavutuses vabanemine (nevasaññā-nāsaññāyatana-samāpatti vimokkha) – kogu mittemillegi valla ületanud, saavutab ja jääb bhikkhu ei-taju-ega-mittetaju-valda.

11. Taju ja tunnete lakkamise saavutuses vabanemine (saññāvedayita-nirodha-samāpatti vimokkha) – kogu ei-taju-ega-mittetaju-valla ületanud, saavutab ja jääb bhikkhu taju ja tunnete lakkamissaavutusse.

Need kaheksa dhammat on vaja välja arendada kire mõistmiseks ja ületamiseks.^[38]

Kes on seotud, on mittevaba ja kes on mitteseotud, on vaba. „Seotuse suttas“^[39] õpetab Buddha, et vormi kiindunud/kinnitunud (rūpupaya) teadvus püsib meeles püsivana. Vormil põhinevat ja vormi poolt toetatud teadvust rahuloluga üle kallates (nandūpasecana) see kasvab, suureneb ja areneb. Sama kehtib ka ülejäänud nelja klammerdumise kogumiku suhtes. Teadvus ei saa esineda, kasvada, areneda, lakata ega uuesti sündida vormist, tundest, tajust ja moodustistest eraldiseisvana, kuna see ei ole võimalik. Kui bhikkhu on hüljanud kire ja iha vormielemendi järele, on iha hülgamisega ka iha alus ära lõigatud ning miski ei toeta enam vastava teadvuse (viññāṇa) tekkimist. Sama kehtib ka ülejäänud nelja klammerdumise kogumiku suhtes. Mittekujunenud teadvus ei saa aga kasvada ega moodustuda – see ongi vabanemine (vimutti).

 

Vabanemisega seotud kanoonilised tekstid

 

•            Animittapañhāsutta SN 40.9.

•            Bhikkhusutta SN 51.18.

•            Cakkhusutta SN 25.1.

•            Godattasutta SN 41.7.

•            Kāyasakkhīsutta AN 9.43.

•            Khandhasutta SN 25.10.

•            Kīṭāgirisutta MN 70.

•            Migasālāsutta AN 10.75.

•            Nirāmisasutta SN 36.31.

•            Nis­sāraṇī­yasutta AN 6.13.

•            Paññāvimuttasutta AN 9.44.

•            Pathavīdhātusutta SN 25.9.

•            Ñāṇakathā Ps 1.1.

•            Vimokkhakathā, Niddesa Ps 1.5.2.

•            Puggalasutta AN 7.14.

•            Sattakapuggalapaññatti Pp 2.7.

•            RāgadiPeyyāla Vagga AN 3.183-352.

•            Rūpasutta SN 25.2.

•            Rūpasañcetanāsutta SN 25.7.

•            Rūpasaññāsutta SN 25.6.

•            Rūpataṇhāsutta SN 25.8.

•            Samiddhasutta AN 3.21.

•            Samphassasutta SN 25.4.

•            Samphassajasutta SN 25.5.

•            Suññatasamādhisutta SN 43.4.

•            Ubhatobhāgavimuttasutta AN 9.45.

•            Vimokkhasutta AN 8.66.

•            Vinaya, Dutiyaupakkhata Bu Vb NP 9.

•            Viññāṇasutta SN 25.3.

 

 

^[1] „katamo ca, bhikkhave, asaṅkhatagāmimaggo? suññato samādhi, animitto samādhi, appaṇihito samādhi–ayaṁ vuccati, bhikkhave, asaṅkhatagāmimaggo... “. – Suññatasamādhisutta SN 43.4.

^[2] Saṅgāravasutta AN 10.117.

^[3] Vimuttāyatanasutta AN 5.26, sama Dasuttarasutta DN 34 jm.

^[4] Vimokkhakathā Ps 1.5, lk 236-237.

^[5] Vimokkhasutta AN 8.66.

^[6] „cittaṁ sammadeva āsavehi vimuccati“ – Mahāparinibbāna–sutta DN 16.

^[7] Dutiyahāliddikāni–sutta SN 22.4.

^[8] ceto = citta – teadvus. Vt Nis­sāraṇī­yasutta AN 6.13, Migasālāsutta AN 10.75, Bhikkhusutta SN 51.18 jt.

^[9] Vimokkhakathā, Niddesa Ps 1.5.2.

^[10] Nissāraṇīyasutta AN 6.13

^[11] „so ‘mā hevan’tissa vacanīyo ‘māyasmā evaṁ avaca, mā bhagavantaṁ abbhācikkhi, na hi sādhu bhagavato abbhakkhānaṁ, na hi bhagavā evaṁ vadeyya.“ – Nissāraṇīyasutta AN 6.13.

^[12] Nirāmisasutta SN 36.31.

^[13] Vimokkhakathā, Niddesa Ps 1.5.2.

^[14] Vimokkhakathā, Niddesa Ps 1.5.2.

^[15] Vimokkhakathā Ps 1.5, lk 237 ja Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 89.

^[16] Piṇḍapātapārisuddhisutta MN 151.

^[17] Godattasutta SN 41.7.

^[18] Animittapañhāsutta SN 40.9.

^[19] Godattasutta SN 41.7.

^[20] Mahāvedallasutta MN 43.

^[21] Kīṭāgirisutta MN 70. 3-5 isiku kirjeldus on toodud ka Samiddhasutta AN 3.21.

^[22] sakkhi „isenähtu“ [sa + √akkh + i] ehk isiklikult kogetud; silme ees; pealtnägija; kes on nägemise või kogemise põhjal olnud tunnistajaks.

^[23] „… sādhu hirī kusalesu dhammesu, sādhu ottappaṁ kusalesu dhammesu, sādhu vīriyaṁ kusalesu dhammesu, sādhu paññā kusalesu dhammesū”ti.“ – Puggalapaññatti, Sattakapuggalapaññatti Pp 2.7.

^[24] Ubhatobhāgavimuttasutta AN 9.45.

^[25] Paññāvimuttasutta AN 9.44.

^[26] Kāyasakkhīsutta AN 9.43.

^[27] Cakkhusutta SN 25.1; vt ka Rūpasutta SN 25.2, Viññāṇasutta SN 25.3, Samphassasutta SN 25.4, Samphassajasutta SN 25.5, Rūpasaññāsutta SN 25.6, Rūpasañcetanāsutta SN 25.7, Rūpataṇhāsutta SN 25.8, Pathavīdhātusutta SN 25.9, Khandhasutta SN 25.10 jt.

^[28] Kīṭāgirisutta MN 70. 3-5 isiku kirjeldus on toodud ka Samiddhasutta AN 3.21.

^[29] Samiddhasutta AN 3.21.

^[30] „… puggalā āhuneyyā pāhuneyyā dakkhiṇeyyā añjalikaraṇīyā anuttaraṁ puññakkhettaṁ lokass.“ – Puggalasutta AN 7.14.

^[31] Rāga Peyyāla AN 3.183-352.

^[32] Vimokkhakathā Ps 1.5, lk 237.

^[33] Paṭhamasaddhāsutta AN 8.71.

^[34] Antud vormeli „āsavānaṁ khayā anāsavaṁ cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ diṭṭheva dhamme sayaṁ abhiññā sacchikatvā upasampajja vihareyyan’ti“ toovad ära paljud järkjärgulist meeletreeningut kirjeldavad suttad, sh Paṁsudhovakasutta AN 3.101, Sīhanādasutta AN 10.21, Nandakovādasutta MN 146 jt.

^[35] Vimokkhakathā, Niddesa Ps 1.5.2.

^[36] Dhamma analüüsi tähendab džhaanas dhammade vaatlemist ja teadvustamist, nt džhaanas nelja elemendi teel Ilutustaju (asubha-saññā) arendamist; vt Vism lk 344.

^[37] Vimokkhasutta AN 8.66.

^[38] AN 8.120, 11. Rāgapeyyāla.

^[39] Upayasutta SN 22.53.