Otse põhisisu juurde

Vabanemine kümnest köidikust (dasa saṁyojana)

Arijaisiku tee (ariya puggala magga) ja virgumise saavutamise sisuks on vabanemine kümnest köidikust. „Köidikute sutta“ kohaselt on kümme köidikut (dasa saṁyojana) järgmised.[1]

  1. Kehapõhine vaade (sakkāya-diṭṭhi).
  2. Kahtlus (vicikicchā).
  3. Kõlblusrituaalidest kinnihoidmine (sīlabbataparāmāsā).
  4. Naudingukirg (kāma-rāga).
  5. Kuritahtlikkus ja vastumeelsus (vyāpāda, paṭigha).
  6. Vormi vallaga seotud kirg (rūpa-rāga).
  7. Vormita vallaga seotud kirg (arūpa-rāga).
  8. Uhkus (māna).
  9. Rahutus (uddhacca).
  10. Mitteteadmine (avijjā).

Kümne köidiku sisukirjelduse toob ära DVE I osa ptk „Kümme köidikut (dasa saṁyojana)“.

Köidikute olemuse mõistmine ja nägemine ning (olemasolu)tüdimuse saavutamine võimaldab vabaneda kirest, vihast ja pettekujutlusest.[2] „Suures Māluṅkya suttas“ selgitab Buddha Auväärsele Ānanda’le ja Auväärse Māluṅkyaputta’le läbinägemise teel viiest esimesest, madalamast köidikust vabanemist järgnevalt. Kui bhikkhu on erakluses olles eemaldunud kõikidest mitteoskuslikest dhammadest (akusalānaṁ dhammānaṁ), täielikult rahustanud kõik kehalised ärevused (sabbaso kāyaduṭṭhullānaṁ), täiesti eraldunud meelelistest naudingutest, siseneb ta

  1. esimesse džhaanasse, millega kaasnevad mõtlemine, läbiuurimine ning džhaana-põhises eraldumises tekkinud rõõm ja õnn;
  2. seejärel teise džhaanasse, kus on rõõm ja õnn;
  3. seejärel kolmandasse džhaanasse, kus on õnn; ja seejärel
  4. neljandasse džhaanasse, kus on ainult neutraalsus.

Mis iganes vorm, tunne, taju, moodustis või teadvus eksisteerib, näeb ta seda kui püsitut (anicca), dukkhat, haigust (roga), paiset (gaṇḍa), noolt (salla), kurjust (agha), haigust (ābādha), välist (para), tühjana minast (suññato anattato). Ta pöörab teadvuse neist dhammadest eemale, surematuse elemendi (amatāya dhātuyā) poole:

See on rahu, see on ülim; see on kõikide moodustiste rahunemine, kõigest loobumine, lahtilaskmine, iha raugemine, kiretus, lakkamine, vaibumine.[3]

Olles vormi valla džhaanas vaadelnud eeltoodud moel läbi kõik viis klammerdumise kogumikku, siseneb bhikkhu lõputu ruumi valda, siis lõputu teadvuse valda ja seejärel mittemillegi valda ning vaatleb nendes vormita valdade džhaanades viit klammerdumise kogumikku samal moel. Kui bhikkhu on sel moel vormide ja vormita valla džhaanades keskenduses püsiv, saavutab ta tulvade lõppemise (āsavāna khaya). Kuid kui dhammakire (dhammarāge) ja dhamma rahulolu (dhammanandi) tõttu ei saavuta bhikkhu tulvade hävinemist selles elus, siis viie madalama köidiku hävinemise tulemusena sünnib ta spontaanselt puhtas vallas ja saavutab lõpliku vaibumise (parinibbāna) sellesse maailma tagasi tulemata.

Auväärne Ānanda Thera on õpetanud „Yuganad­dha­ suttas“[4], et kui bhikkhu võib saada arahantiks, saavutades neli teed või mõne neist, neljal moel (catūhi maggehi, etesaṁ vā aññatarena):

  1. Bhikkhu on arendanud rahu ja seejärel läbinägemist (sama­tha­pubbaṅ­gamaṁ vipassanaṁ bhāveti) kuni tee (magga) tekkimiseni; ta on järjepidevalt arendanud teed kuni kõikide köidikute (saṁyojanā) lakkamise ning kõikide kalduvuste (anusayā) väljajuurimiseni;
  2. Bhikkhu on arendanud läbinägemist ja seejärel rahu (vipassa­nā­pubbaṅ­gamaṁ samathaṁ bhāveti) kuni tee tekkimiseni; ta on järjepidevalt arendanud teed kuni kõikide köidikute lakkamise ning kõikide kalduvuste väljajuurimiseni;
  3. Bhikkhu on arendanud rahu koos läbinägemisega (sama­tha­vi­passa­naṁ yuganaddhaṁ bhāveti) kuni tee tekkimiseni; ta on järjepidevalt arendanud teed kuni kõikide köidikute lakkamise ning kõikide kalduvuste väljajuurimiseni;
  4.  Bhikkhu meel on olnud rahutu, kuid dhammast kinni hoidnud (dham­m-uddhac­ca-­vig­gahitaṁ mānasaṁ); kui meel püsib ainult dhammas, rahuneb see seesmiselt maha ja muutub ühtseks,[5] misjärel sünnib tee (magga);[6] ta järgib ja arendab arija kaheksaosalist teed[7] kuni kõikide köidikute lakkamise (saṁyojanāni pahīyanti) ning kalduvuste väljajuurimiseni (anusayā byantīhonti).

Sageli esinev diskussioon selle üle, kas bhikkhu peab alustama meele treeningut rahu arendamisest või läbinägemise arendamisest, ei ole oluline, vaid oluline on, et bhikkhu teeks seda õigel moel – nii nagu on õpetanud Buddha. Läbinägemise arendamist kirjeldavad õpetuste vormelid algavad nii:

Kui tema keskendunud teadvus on puhastunud, säravvalge, rüvetu, vaba pealisplekkidest, nõtke, tegus, vankumatu [ja] häirimatu, suunab ja kallutab ta teadvuse üleloomulike võimete poole.[8]

Seega õpetab Buddha et läbinägemist on võimalik arendada alles siis, kui teadvus on puhastunud ja pealisplekkidest vaba (vigatūpakkilese), st ajutiselt peatunud või lõplikult lakanud. Kui bhikkhu arendab läbinägemist ja seejärel rahu (vipassanā-pubbaṅ­gamaṁ samathaṁ bhāveti), tähendab see, et ta on juba varasemalt rahu arendamise teel saavutanud džhaana ja tema meel on keskenduse tulemusena puhastunud, säravvalge, rüvetu, vaba pealisplekkidest, nõtke, tegus, vankumatu ja häirimatu. Ta siseneb džhaanasse ja hakkab arendama objekti läbinägemist (näiteks viie klammerdumise kogumiku vaatelemist püsituse, dukkha ja minatuse kaudu), peale mida jätkab ta selle objekti abil rahu arendamist (näiteks keha vaatlemist nelja elemendi või 31/32 kehaosa kaudu).

Meelevaldsed arija tee teostamise tõlgendused

Osad õpetajad on „Yuganad­dha­ suttas“[9] Auväärse Ānanda Thera poolt antud nelja tee viimast jaotust tõlgendanud ekslikult, nagu pelgalt dhamma õppimisest piisaks virgumiseks. Midagi sellist ei ole aga ei Auväärne Ānanda ega Buddha õpetanud ning sellisele teksti tõlgendusele räägivad vastu tuhanded teised suttad. Meele rahutus (uddhac­ca) on takistus, nagu ka dhammast kinnihoidmine (vig­gahita), mida on võimalik ületada vaid džhaana abil. Teadvus rahuneb ja muutub ühtseks keskenduse teel.[10]

Buddha on korduvalt rõhutanud, et dhamma õppimine (dhamma-pariyatti) ilma seda teostamata on kasutu, ning õpetas:[11]

Palju ka ei retsiteeriks [ta] pühakirjasid,
hooletu mees ei käitu nende kohaselt,
nagu lehmakarjus, [kes] loendab teiste [lehm] –
tema osaks ei ole erakuelu.

Kui [ta] aga retsiteerib vähe pühakirjasid,
kuid elab dhammas ja käitub dhamma kohaselt,
vaba kirest, vihast ja pettekujutlusest,
õigete teadmistega, hästivabanenud teadvusega,
millessegi klammerdumata ei siin ega seal [ilmas] –
[siis] on tema osaks erakuelu.

Ainult dhamma õppimise teel pole võimalik kõikidest plekkidest (kirest, vihast, pettekujutlusest jne) ning tulvadest vabaneda.[12] Nii nagu inimene ei saa terveks pelgalt ravimi toime kirjeldust lugedes, pole võimalik virguda ainult virgumisõpetust lugedes – kaheksaosaline tee tuleb ka teoks teha ehk teostada.

Džhaanat mittearendav bhikkhu ei ela dhamma kohaselt

„Esimeses dhammas elamise suttas“[13] õpetab Buddha, et bhikkhu, kes õpib dhammat, suttaid ja tekste, õpetab seda üksikasjalikult teistele, retsiteerib meeldejäetud suttaid ja mõtleb dhammast, uurib dhammat ja analüüsib (anuvitakketi) õpitud ja meeldejäetud dhammat – kuid jätab unarusse erakluses elamise ja džhaanade arendamise ega pühendu teadvuse rahu (ceto-samatha = jhāna) teostamisele, ei ela dhamma kohaselt.

Mõned õpetajad on „Yuganad­dha­ suttale“ viidates jätnud Buddha õpetatud läbinägemise arendamise selgituse hoopis tähelepanuta ning õpetavad ekslikult, nagu vipassanā arendamisest piisab ja samatha arendamist polegi vaja. Teised jälle on tõlgendanud Auväärse Ānanda Thera poolt kirjeldatud dhamma kaudu saavutatud teed nii, et keskendust pole üldse vaja harjutada, virguda on võimalik vaid dhamma teadmise kaudu teele sisenedes, jätmata vaatluse alt välja märkuse „arendab arija kaheksaosalist teed“, mille viimaseks osaks on õige keskendus, ning „kuni kõikide köidikute lakkamiseni“, mis on aga võimalik saavutada ainult džhaanade teel. Kõik tulvad (āsava) on ületatavad vaid seitsme virgumisosa (satta bojjhaṅgā) teostamise kaudu[14] ja tulvade hävinemise vältimatuks eelduseks on džhaana saavutamine ja arendamine:

Esimese džhaana teel, ma ütlen, bhikkhud, lõpevad tulvad;
teise džhaana teel, ma ütlen, bhikkhud, lõpevad tulvad;
kolmanda džhaana teel, ma ütlen, bhikkhud, lõpevad tulvad;
neljanda džhaana teel, ma ütlen, bhikkhud, lõpevad tulvad.[15]

Mõlemad tõlgendused – et vaid vipassanā arendamine ongi piisav ja samatha pole vajalik ning et on võimalik virguda ainult dhamma teadmise kaudu – esindavad subjektiivseid spekulatsioone, mis ei vasta suttades toodule, ega ole kooskõlas Buddha antud meele arendamise ning arija tee teostamise etappide ja põhimõtetega.[16]

Seda, kuidas dhammast haaratud meel aga saavutab tee (magga), räägib Buddha poolt Hirvepargis viiele askeesikaaslasele antud „Dhammaratta pöörlemapanemise sutta“.[17] Tekst kirjeldab juhtumit, kus Buddha antud dhamma kuulmise teel saavutas Koṇḍañña mõistmise, ning temast sai vooguastunu. Need, kes on sisenenud teele sarnasel moel dhamma kuulamise kaudu, on varasemalt tegelenud keskenduse arendamisega. Näiteks oli Koṇḍañña koos Buddhaga arendanud kõlblust ja keskendust rohkem kui kuus aastat. Koṇḍañña’st sai vooguastunu tänu sellele, et tema meel on keskenduse läbi eelnevalt puhastunud, kuid tal puudus õige arija tee dhamma. Kuulnud õiget dhammat otse suurimalt Arijalt, jätkas Koṇḍañña keskendust läbinägemise arendamise abil, saavutas tee ja vilja ning virgus.

Kui tee (magga) on saavutatud, jätkab bhikkhu nii samatha kui ka vipassanā teel džhaanas meele arendamist kuni teostab kõik teed ja viljad, vabaneb köidikutest (saṁyojanā) ning saavutab virgumise (bodhi) ning lõpliku vaibumise (nibbāna).



[1] Saṁyojanasutta AN 10.13.

[2] Saṁyojanasutta AN 2.6.

[3] „etaṁ santaṁ etaṁ paṇītaṁ yadidaṁ sabbasaṅkhārasamatho sabbūpadhipaṭinissaggo taṇhākkhayo virāgo nirodho nibbānan’ti“ – Mahāmālukyasutta MN 64.

[4] Yuganad­dhasutta [Arahattappattisutta] AN 4.170.

[5] Buddha on õpetanud, et viis takistust peatuvad ajal, mil meel on dhammas ehk kui Arija järgija kogu teadvus ja meel on täie tähelepanuga hõivatud õige dhamma kuulamiseaga, kuna selle tulemusel kerkivad meeles esile viie takistuse vastandid, milleks on seitse virgumisosa (satta bojjhaṅgā). Vt Anīvaraṇasutta SN 46.38.

[6] Näiteks „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“ saavutas aastaid keskendust harjutanud Koṇḍañña Buddhalt õiget dhammat kuuldes mõistmise ning temast sai vooguastunu; vt Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

[7] Arija kaheksaosalise tee viimane osa on õige keskendus, seega sisaldab ka neljas alajaotus nelja džhaana väljaarendamist.

[8] „so evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte ñāṇadassanāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti.“ – Sāmaññaphalasutta DN 2.

[9] Yuganad­dhasutta [Arahattappattisutta] AN 4.170.

[10] „puna caparaṁ, āvuso, bhikkhuno dham­muddhac­ca­vig­gahitaṁ mānasaṁ hoti. hoti so, āvuso, samayo yaṁ taṁ cittaṁ ajjhattameva santiṭṭhati sannisīdati ekodi hoti samādhiyati.“ – Vt täpsemalt ptk „Neli vormi valla džhaanat (rūpa-jhāna)“.

[11]        „bahum pi ce sahitaṁ bhāsamāno            „appam pi ce sahitaṁ bhāsamāno
            na takkaro hoti naro pamatto                   dhammassa hoti anudhammacārī
            gopo va gāvo gaṇayaṁ paresaṁ              rāgañca dosañca pahāya mohaṁ
            na bhāgavā sāmaññassa hoti.“                  sammappajāno suvimuttacitto
                                                                             anupādiyāno idha vā huraṁ vā
                                                                            sa bhāgavā sāmaññassa hoti.“ – KN, Dhp 19-20.   

[12] Jhānasutta [Jhānanissaya] AN 9.36; Paṭhamadhammavihārīsutta AN 5.73. jpt.

[13] Paṭhamadhammavihārīsutta AN 5.73.

[14] Sabbāsavasutta MN 2.

[15] “paṭhamampāhaṁ, bhikkhave, jhānaṁ nissāya āsavānaṁ khayaṁ vadāmi; dutiyampāhaṁ, bhikkhave, jhānaṁ nissāya āsavānaṁ khayaṁ vadāmi; tatiyampāhaṁ, bhikkhave, jhānaṁ nissāya āsavānaṁ khayaṁ vadāmi; catutthampāhaṁ, bhikkhave, jhānaṁ nissāya āsavānaṁ khayaṁ vadāmi.” – Jhānasutta [Jhānanissaya] AN 9.36.

[16] Vt Sāmaññaphalasutta DN 2 jpt.

[17] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

Tagasi üles