Otse põhisisu juurde

Ülimate teadmiste saavutamine (ñāṇa, abhiññā)

Ja millised [on], bhikkhud, ülimate teadmiste [teel] täielikult mõistetavad dhammad?
Viis klammerdumise kogumikku. /…/
Ja millised [on], bhikkhud, ülimate teadmiste [teel] hüljatavad dhammad?
Mitteteadmine ja ka olemasoluiha. /…/
Ja millised [on], bhikkhud, ülimate teadmiste [teel] arendatavad dhammad?
Rahu ja ka läbinägemine. /…/
Ja millised [on], bhikkhud, ülimate teadmiste [teel] teostatavad dhammad?
Teadmised ja ka vabanemine.[1]

Teadmised võivad olla nii valed (micchā-ñāṇa) kui ka õiged (sammā-ñāṇa). Valed teadmised viivad virgumisest eemale ja õiged teadmised aitavad vabaneda kõikidest köidikutest, ületada sansaara ja surma ning saavutada lõpliku vaibumise.[2]

Sõltuvalt jaotuse aluseks olevast, sisaldavad tekstid 3-16 teadmiste jaotust.

Enim tekstides mainitud kolm teadmist (ñāṇa) on:

  1. iseenda eelmiste eksistentside teadmine (pubbe-nivāsānussati-ñāṇā);
  2. olendite kadumise (cuti) ja taasilmnemise (upapāta) teadmine (sattānaṁ cutūpapāta-ñāṇā) (=dibba-cakkhu-ñāṇa);
  3. tulvade lakkamise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa).

Need kolm maist ületavat teadmist saavutas Buddha virgumise ööl.[3] „Analüütilises tees“ on (ilmselt Sāriputta Thera poolt) põhjalikumalt selgitatud läbinägemise arendamise teel saavutatavat viit teadmist, milleks on (1) mõistmispõhine teadmine (sammasa-ñāṇa), (2) ilmnemise ja kadumise teadmine (udayabbaya-ñāṇa), (3) lakkamise teadmine (bhaṅga-ñāṇa), (4) hirmu ja ohu (bhaya ja ādīnava) teadmine ning (5) vabanemise soov ja neutraalsus moodustiste suhtes (muñcitukamyatā saṅkhārupekkhā).[4]

Vimuttimagga toob ära kuus teadmist, millest kolm esimest kattuvad „Analüütilises tees“ tooduga ja kolm viimast on (4) hirmutavuse teadmine, (5) rõõm tarkusest ja tasakaalustatusest ning (6) vastavus.

Peale seda, kui bhikkhu on rahu arendamise abil vabanenud viiest takistusest ja saavutanud vormi valla džhaanad ning vormita valla džhaanad, jätkab ta läbinägemise arendamise teel viie klammerdumise kogumiku vaatlemist, kuni saavutab ülimad teadmised (abhiññā), milleks on alljärgnevad kaheksa teadmist (aṭṭha-ñāṇa) – just nii nagu seda Buddha õpetas „Loobuva elu viljade suttas“.[5]

  1. Läbinägemisteadmine (vipassanā-ñāṇa).
  2. Meele-keha saavutuse teadmine (manomayiddhi-ñāṇa).
  3. Üleloomulike võimete teadmine (iddhi-vidha-ñāṇa).
  4. Taevase kõrva teadmine (dibbasota-ñāṇa).
  5. Meele läbistamise teadmine (ceto-pariya-ñāṇa).
  6. Eelmiste elude meenutamise teadmine (pubbe-nivāsānussati-ñāṇa).
  7. Taevase silma teadmine (dibba-cakkhu-ñāṇa).
  8. Tulvade lõppemise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa).

1. Läbinägemisteadmise (vipassanā-ñāṇa) saavutamiseks suunab bhikkhu oma keskendunud, puhastunud, särava, veatu, plekitu, nõtke, taotleva, ühtlase ja vankumatu meele (= 4. jhāna) teadmistele ja nägemisele: see keha on vaid neli ainet; sündinud emast ja isast; seda tuleb toita; see on ebapüsiv, kahjustatav, vigastatav ja hävinev. Ta mõistab, et vaid teadvus on see, mis ekslikult seostab teda kehaga.”[6] Klammerdumiskogumike tõelise olemuse läbinägemise saavutamisel vabaneb bhikkhu kehapõhisest vaatest (sakkāya-diṭṭhi) ja minavaatest (atta-diṭṭhi).

2. Meele-keha teadmine (mano-mayiddhi-ñāṇa) – kuna meel on mõistnud keha loomust, suudab see luua füüsilisest kehast eraldiseisva meelekeha (mano-mayā kāya), millel on samuti keha (kāya) ning samasugused võimed (indriya), kuid mis on puudusteta, veatu ja täiuslik kõigis aspektides.

3. Üleloomulike võimete teadmine (iddhi-vidha-ñāṇa) sisaldab kaheksat alljärgnevat üleloomulikku võimet (iddhi-vidhā):

1.     olles üks, saab temast mitu, olles mitu, saab temast üks (ekopi hutvā bahudhā hotī; bahudhāpi hutvā eko hotī);

2.     ta ilmub ja kaob (āvibhāvaṁ tirobhāvaṁ);

3.     ta läheb takistamatult läbi seinte ja mägede (tirokuṭṭaṁ tiropākāraṁ tiropabbataṁ asajjamāno gacchati, seyyathāpi ākāse);

4.     ta sukeldub maa sisse ja maast välja, nagu oleks see vesi (pathaviyāpi ummujjanimujjaṁ karoti, seyyathāpi udake);

5.     ta kõnnib vee peal, nagu oleks see maa (udakepi abhijjamāne gacchati, seyyathāpi pathaviyaṁ);

6.     istudes ristatud jalgadega liigub ta läbi õhu nagu tiivuline lind (ākāsepi pallaṅkena kamati, seyyathāpi pakkhī sakuṇo);

7.     ta suudab puudutada päikest ja kuud (imepi candimasūriye evaṁmahiddhike evaṁmahānubhāve pāṇinā parāmasati parimajjati);

8.     tal on võim oma kehast kuni Brahmā maailmani välja (yāva brahmalokāpi kāyena vasaṁ vattetī).


Üleloomulikke võimeid käsitleb täpsemalt eelmine ptk „Üleloomulikud võimed (iddhi-vidhā)“.

4. Taevase kõrva teadmine (dibba-sota-ñāṇa) ehk selgelt ja kaugele kuulmise saavutamiseks suunab bhikkhu oma keskendunud, puhastunud, särava, veatu, plekitu, nõtke, taotleva, ühtlase ja vankumatu teadvuse taevase kõrva elemendile (dibbāya sotadhātuyā), miskaudu tekkinud kuulmisvõime abil on bhikkhu võimeline kuulma kõiki helisid nii inimeste maailmas kui taevalikus vallas, nii kaugelt kui lähedalt.

Olles arendanud välja neli üleloomuliku alust (iddhi-pāda), milleks on soov, energia, teadvus ja uurimine[7] ning jõudnud džhaana teel madalate elementide ja ihade mõjuulatust väljas asuvasse meeleseisundisse, saavutab bhikkhu taevaste olenditega samasugused kuulmiseelemendist puhastunud teadmised (sota-dhātu-visuddhi-ñāṇa), mistõttu nimetataksegi sellist kuulmist „taevaseks“. Puhastunud teadvuses ilmnenud teadmine täidab kuulmiselemendi funktsiooni, mis loob tavainimese normaalsest kuulmisulatusest võrreldamatult avarama kuulmisvälja.

5. Meele läbistamise teadmine (ceto-pariya-ñāṇa) ehk teise meeles toimuva nägemine (= paracitta-vijānana) tähendab teadmist (ñāṇa), millises seisundis (pariya) on teise inimese teadvus (ceta). Selle saavutamiseks suunab bhikkhu neljandas džhaanas meeleteadvuse teiste meeleteadvuses toimuva vaatlemisele. Ta näeb, kas teise olendi meeleteadvus esineb (1) koos kirega (sarāga) või (2) ilma kireta (vītarāga); (3) koos vihaga (sadosa) või (4) ilma vihata (vītadosa); (5) koos pettekujutlusega (samoha) või (6) ilma pettekujutluseta (vītamoha); (7) on koondunud (saṅkhitta) või (8) mittekoondunud (vikkhitta); (9) suurelt avardunud (mahaggata) (saavutanud vormita valla džhaana) või (10) mittesuurelt avardunud (amahaggata) (saavutanud vormi valla džhaana); (11) ülenenud (sauttara) või (12) mitteülenenud (anuttara); (13) keskendunud (samāhita) või (14) mittekeskendunud (asamāhita); (15) vabanenud (vimutta) või (16) mittevabanenud (avimutta). [8]

Sisuliselt ei ole siin tegemist teise inimese mõtete lugemise või telepaatiaga, vaid teise olendi meele omaduste nägemisega. Kommentaariumite kohaselt peab meele läbistamise arendamisele eelnema taevaliku silma (dibba-cakkhu) saavutamine. Avardades valguskasina intensiivset, kõikeläbistavat kiirgust nii, et see läbistab teise olendi tunnete keskmeks oleva nn südame-vormi (hadaya-rūpa), vaatleb bhikkhu kõigis kolmes vallas (kāma-, rūpa- ja arūpa-loka) elavate olendite meeleteadvust. 16 teadvusseisundite ja mentaalsete kalduvuste nägemise kaudu süvendab bhikkhu vastavat oskust ja teadmist, kuni valdab teiste meeles toimuva nägemist täielikult. Samas, madalama teadvusega inimene ei suuda näha kõrgema teadvusega olendi meelde, nt tavainimene (puthujjana) ei näe vooguastunu (sotāpanna) meeles toimuvat, jne.

Sel moel saavutab bhikkhu Buddhale omased teadmised kõikide olendite kalduvustest ja varjatud, vaid neile omastest tendentsidest (āsaya-anusaya ñāṇa) mis on toodud ptk „Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)“.

6. Eelmiste elude meenutamise teadmise (pubbe-nivāsānussati-ñāṇa) saavutamiseks suunab bhikkhu neljandas džhaanas saavutatud keskendunud, puhastunud, särava, veatu, plekitu, nõtke, taotleva, ühtlase ja vankumatu teadvuse oma eelmistele sündidele. Ta vaatleb üks, kaks, kolm, neli, viis, kümme, kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmend, sada, tuhat, sada tuhat sündi tagasi; mitmeid universumi tekkimisi ja kadumise tsükleid tagasi. Ta näeb erinevaid hõime, kaste (staatust) kus ta sündis, milliseid kannatusi ja naudinguid ta koges, ning milline oli selle elu lõpp. Sel moel suudab bhikkhu detailselt meenutada (anussarati) kõiki möödunud ümbersünde, nii kaugele tagasiulatuvalt, kuni ta soovib eelmistele eksistentsidele keskenduda.[9]

Iseenda eelmiste eksistentside teadmiste saavutamiseks läheb bhikkhu eraklikku kohta, istub ristatud jalgadega maha ja siseneb neljandasse džhaanasse. Esmalt meenutab ta seda, mida ta tegi hommikul, pärastlõunal ja õhtu ning seejärel, mida esimeses, keskmises ja viimases öö etapis. Andes sel moel meelele meenutava suuna, jätkab bhikkhu oma tegevuste vaatlemist praegusest hetkest tagasi, st mida ta tegi kaks, kolm, neli, viis ja kümme päeva tagasi, mida pool kuud, kuu ja aasta tagasi. Meenutades sel moel mida ta on teinud viimase kümne, kahekümne või enama aasta jooksul kuni selle olemasolu sünnimomendini välja, meenutab bhikkhu selle olemasolu klammerdumise kogumike tekkehetke ning vahetult sellele eelnenud klammerdumise kogumiku lakkamishetke. Tekkinud mälu avardumisel suudavad kiire tajuga bhikkhud juba esimesel katsel eraldada teadvuse sünnimomendi selles olemasolus ja viimase teadvuse objekti, mis tekkis vahetult surmahetkel eelnenud olemasolus. Mittekiire taibuga bhikkhud peavad iseenda eelmiste eksistentside teadmiste saavutamiseks küll mõnevõrra rohkem harjutama, kuid ka nemad saavutavad vastava teadmise õigeaegselt.

Iseenda eelmiste eksistentside teadmisi võivad omada:

  1. askeedid, kellel on muud vaated (titthiya),
  2. Buddha tavalised järgijad,
  3. Buddha suured järgijad,
  4. üksimõistnud (pacceka-buddha),
  5. kõik täielikult õigesti mõistnud buddhad (sammā-sambuddha).

Selliste teadmiste saavutamisega mõistab bhikkhu vahetult uute sündide rattas ringlemist (saṁsāra), kamma seaduspära toimimist ning kõige olemasoleva, sh planeetide jms tsüklilist ilmnemist ning kadumist. Olemasolu tõelise olemuse mõistmine (anicca, dukkha, anattā) jõustab sõbralikkuse (mettā), kaastunde (karuṇā), kaasrõõmu (muditā) ja neutraalsuse (upekkhā) arendamist ning nelja tõe vahetut läbinägemist.

Buddha saavutas iseenda eelmiste eksistentside teadmise virgumise öö esimeses pooles. Öö keskpaigas saavutas ta käesolevas teadmiste loetelus olevad kaks viimast teadmist, milleks on teiste olendite eelmiste eksistentside teadmine, mida nimetatakse taevaseks silmaks, ning öö kolmandas pooles tulvade (āsavā) teadmine, ning nende tekkimise, lakkamise ja lakkamisele viiva tee teadmine.[10]

7. Taevase silma teadmine (dibba-cakkhu-ñāṇa) ehk olendite kadumise ja taasilmnemise teadmine (cutūpapāta-ñāṇa) tähendab sisuliselt sansaara (saṁsāra) vahetut nägemist. Peale virgumise öö esimesel poolel avanenud võime näha lõppematul hulgal iseenda varasemaid sünde, surmasid ja uusi sünde, suunas Buddha kesköö paiku oma meele teiste olendite ilmumisele ja kadumisele ning nägi, kuidas kõik olendid tiirlevad uute sündide rattas, nii kõrgemad kui madalamad, ilusad kui koledad, õnnelikud kui õnnetud. Ta nägi, kuidas need, kes käitusid halvasti teiste olenditega, pilkasid virgumise teele asunuid ja arijaid ning omasid valesid vaateid, mis sünnitasid mitteoskuslikku mõtlemist ja käitumist, sündisid uuesti sinna, kus valitses puudus ja kannatus. Need aga, kellel olid õiged vaated ja kes käitusid oskuslikult kõne, keha ja meelega ega pilganud arijaid, sündisid uuesti soodsatesse tingimustesse inimeste maailmas või taevastes valdades. Ta nägi, kuidas eranditult kõik olendid sünnivad uuesti vastavalt nende endi tegude iseloomule. Kuna selline nägemisvõime sarnaneb taevastes valdades elavate deevade nägemisvõimele, nimetatakse seda nägemispõhist teadmist taevaseks silmaks (dibba-cakkhu).

Kes näevad ainult olendite kadumist, omavad hävinemise vaate (uccheda-diṭṭhi) ja kes näevad ainult ilmnemist, omavad ainult uue olendi ilmumise vaate (nava-sattapātubhāva-diṭṭhi), mis on aga Buddha õpetuse seisukohast on valed vaated.[11] Taevase silmaga olendite kadumise (cuti) ja taasilmnemise (upapāta) nägemisel saadud vahetu teadmise teel need kaks valet vaadet aga ületatakse ning saavutatakse vaatepuhtus (diṭṭhi-visuddhi). Sellise nägemisvõime saavutamiseks siseneb bhikkhu valguskasina abil džhaanasse, kujundades sellest ülimate teadmiste aluse. Seejärel arendab ta tule, valge või valguse kasina abil džhaanat valgusnimitta tekkimiseni ja peatub rõõmu (pīti) saavutamisel. Eelnimetatud kolmest kasinast on valguskasina taevase silma väljaarendamiseks parim, kuna taevalik nägemine tekibki valgustajust (āloka-saññā). Ta treenib valgustaju, määratledes päevavalguse ja seejärel öise valguse päeval nähtavana, ning päevavalguse öösel nähtavana. Nii arendab ta takistusteta avarat, kiirgavat taju.[12]

8. Tulvade lõppemise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa) – ta saavutab teadmise ja nägemise neljast tõest ja tulvadest, nende tekkimisest, lakkamisest ja lakkamisele viivast arija kaheksaosalisest teest. Buddha on seda kogemust kirjeldanud nii:[13]

See on dukkha, nagu see tõeliselt on – [ma] teadsin;
see on dukkha tekkimine, nagu see tõeliselt on – [ma] teadsin;
see on dukkha lakkamine, nagu see tõeliselt on – [ma] teadsin;
see on dukkha lakkamisele viiv tee, nagu see tõeliselt on – [ma] teadsin.

See on tulv, nagu see tõeliselt on – ma teadsin;
see on tulva tekkimine, nagu see tõeliselt on – ma teadsin;
see on tulva lakkamine, nagu see tõeliselt on – ma teadsin;
see on tulva lakkamisele viiv tee, nagu see tõeliselt on – ma teadsin.

Nii teades [ja] nii nähes, naudingutulvast teadvus vabanes,
olemasolutulvast teadvus vabanes,
[ning] mitteteadmistulvast teadvus vabanes;
vabanedes vabanemisteadmine saabus:

lõppenud [on] sünd, püha elu elatud, mis vaja, [on] tehtud,
ei ole enam uut tulemist olemasollu – ma tean!

Kuna kõikide tulvade lakkamine tähendab ka dukkha põhjuste lakkamist, siis ilmneb absoluutne teadmine virgumisest, mis ongi Buddha õpetuse kulminatsiooniks.

  • Üleloomulike

    Tabel 1. Kaheksa teadmist (ñāṇa) ja kaheksa üleloomulike võimete teadmist (iddhi-vidha-ñāṇa)

    KAHEKSA TEADMIST 
    (aṭṭha-ñāṇañāṇa)

    ja
    KAHEKSA ÜLELOOMULIKU VÕIMETE TEADMIST(iddhi-vidha-ñāṇa)

    1.

    1. Läbinägemisteadmine (vipassanā-ñāṇañāṇa)

    2.

  • Meele-keha teadmine (manomayiddhi-ñāṇañāṇa)

    • 3. Üleloomulike võimetevõimete teadmine (iddhi-vidha-ñāṇañāṇa)

    1)  

  • olles üks,üks, saab temast mitu, olles mitu, saab temast üksüks (ekopi hutvā bahudhā hotī; bahudhāpi hutvā eko hotī)

    • 2)  

  • ta ilmub ja kaob (āvibhāvaṁ tirobhāvaṁ)

    • 3)  

  • ta lähebläheb takistamatult läbiläbi seinte ja mägedemägede ((tirokuṭṭaṁ tiropākāraṁtiropākāraṁ tiropabbataṁtiropabbataṁ asajjamāno gacchati, seyyathāseyyathāpi ākāsepi)
    • ākāse)

    4)  

  • ta sukeldub maa sisse ja maast välja, nagu oleks see vesi (pathaviyāpi ummujjanimujjaṁ karoti, seyyathāpi udake)

    • 5)  

  • ta kõnnibkõnnib vee peal, nagu oleks see maa (udakepi abhijjamāne gacchati, seyyathāpi pathaviyaṁ)

    • 6)  

  • istudes ristatud jalgadega liigub ta läbi õhuõhu nagu tiivuline lind (ākāsepiākāsepi pallaṅkenapallaṅkena kamati, seyyathāpi pakkhī sakuṇo)

    • 7)  

  • ta suudab puudutada päikest ja kuud (imepi candimasūriyecandimasūriye evaṁmahiddhike evaṁmahānubhāveevaṁmahānubhāve pāṇinā parāmasati parimajjati)

    • 8)  

  • tal on võimvõim oma kehast kuni Brahmā maailmani välja (yāva brahmalokāpi kāyena vasaṁ vattetīvattetī)

    		•

    4.

  • Taevase kõrvakõrva teadmine (dibba-dibba-sota-ñāṇañāṇa) ehk selgelt ja kaugele kuulmisest

    • 5.

  • Meele läbistamiseläbistamise teadmine (ceto-pariya-ñāṇañāṇa) ehk teise meeles toimuva nägemisest

    • 6.

  • Eelmiste elude meenutamise teadmine (pubbe-nivāsānussati-ñāṇanivāsānussati-ñāṇa)

    • 7.

  • Taevase silma teadmine (dibba-cakkhu-ñāṇañāṇa) ehk olendite lakkamisest ja uuestiilmnemisest

  • Tulvade lõppemise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa)
    		•

    8. Tulvade lõppemise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa)

    Dvedhāvitakkasutta MN 19; Sāmaññaphalasutta DN 2

    Hilisema päritoluga Abhidhammattha-saṅgaha[14] loetleb 9 teadmist.

    10 läbinägemisteadmist (vipassanā-ñāṇa) sisaldav jaotus hõlmab järgmisi teadmisi:

    1.

    1. mõistmispõhine teadmine (sammasa-ñāṇa),

    2. 2.     ilmnemise ja kadumise teadmine (udayabbaya-ñāṇa),

      3. 3.    

    3. lakkamise teadmine (bhaṅga-ñāṇa),

      4. 4.    

    4. hirmu teadmine (bhaya-ñāṇa),

      5. 5.    

    5. ohu teadmine (ādinava-ñaṇa),

      6. 6.    

    6. (olemasolu)tüdimuse teadmine (nibbidā-ñāṇa),

      7. 7.    

    7. pääsemisigatsuse teadmine (muñcitukamyatā-ñāṇa),

      8. 8.    

    8. pääsemiskavatsuse teadmine (paṭisankhā-ñāṇa),

      9. 9.    

    9. moodustiste neutraalne teadmine (sankhārupekkhā-ñaṇa) ja

      10. 10. 

    10. loomulikkuse/loomupärasuse teadmine (anuloma-ñāṇa).

    Need 10 teadmist saavutatakse järkjärguliselt läbinägemise arendamise keskenduse teel.

    1. Mõistmispõhine teadmine (sammasa-ñāṇa) saavutatakse viie olemasollu klammerdumise kogumiku ehk füüsilise ja mentaalse eksistentsi omaduste uurimisest (kalāpavasena).

    2. Ilmnemise ja kadumise teadmine (udayabbaya-ñāṇa) on vipassanā abil vaatlemise teel saavutatud mõistmine tingitud nāma-rūpa katkematust ilmnemisest ja kadumisest (udayabbayānupassana-ñaṇa), mis annab läbinägemisel põhineva taipamise kõige olemasoleva tingitusest. Siin etapis toimub keskenduse treenimise teel plekkidest (kilesa) puhastumine, miskaudu muutub asjade ja nähtuste ilmnemise ja kadumise vaatlemine selgeks ja kirkaks. Toimub sügav mõistmine, et kõik füüsilised ja mentaalsed nähtused ilmnevad ja lakkavad. Need ilmnevad tingituna mitteteadmisest, ihast, kammast ja toitest ning nende nelja lakkamisel lakkab ka füüsiline ja mentaalne kogumik. Bhikkhu taipab, et vorm on nagu vahuhunnik, tunded kui veemullid, taju kui miraaž, moodustised kui südamikuta banaanitaime tüvi ja teadvus kui silmamoonutus.[15] Sel moel saavutab ta plekitu ja õige läbinägemise (vithipaṭipanna-vipassanā).

    3. Lakkamise/lahustumise teadmine (bhaṅga-ñāṇa) saavutatakse lakkamisele keskenduse teel. Kuigi läbinägemise arendamise teel tekib võime näha asjade ilmnemist ja lakkamist, ei ole võimalik näha kõiki ainsas sekundis kogumikega toimuvaid miljoneid muutuseid. Sellepärast keskendutakse siin ainult lakkamisprotsessi jälgimisele. Teadmist, mis on seotud nāma-rūpa pideva lakkamisega, nimetataksegi lahustumise teadmiseks (bhaṅga-ñaṇa). Meel pöördub selle käigus moodustuva esilekerkimiselt lakkamisele, mis esindab kõrgeimat püsituse nägemise taset, misjärel muutub meel oluliselt.

    Mentaalsete ja füüsiliste moodustiste kiire muutumise vaatlemisel saavutatavaid lakkamise/lahustumise vaatlemise teadmisi (bhangānupassanā-ñāṇa) kogetakse kas kiire voo või energiasähvatusena. Mõistes asjade ja nähtuste olemasolu hetkelisust toimub nendest lahtilaskmine ja ärapöördumine ning ületatakse nende püsivaks (nicca) pidamise illusioon. Sel moel tekib:


    1.  

      1)    olemasoluga seotud vale vaate lakkamine,

    2. 1)    muutuvas maailmas elamise iha lakkamine,

    3. 2)    oskusliku pidev rakendamine,

    4. 3)    eluviisi puhtus,

    5. 4)    ärevuse lakkamine,

    6. 5)    hirmu väljasuremine,

    7. 6)    kannatlikkuse ja enesekontrolli valdamine,

    8. 7)    rahulolematuse ületamine.


    4. Hirmu teadmine (bhaya-ñāṇa) saavutatakse edasisel tingituse vaatlemisel, mille käigus kujuneb välja teadmine nāma-rūpa hirmutavast olemusest ja sellega kaasuvatest ohtudest (bhaya). Nii minevikus, tulevikus kui olevikus kõik klammerdumise kogumikud lakkavad ja see on hirmutav, misläbi tekib hirmu ja ohu kohaolu teadmine (bhaya-tūpaṭṭhāna-ñāṇa).

    5. Ohu teadmine (ādinava-ñaṇa) tekib eelneva, nāma-rūpa hirmutava teadmise sügavast mõistmisest, mis aitab näha olemasolu viletsust ja kannatusterohkust. Mõistes olemasolu nii nagu see tõeliselt on ja nähes selle hirmutavat olemust, tekib arusaamine, et olemasolu on armetu häda ja viletsus, täis dukkhat ja ohte (ādīnava). Vaadeldes elus esinevaid kannatusi ja tõdedes, et kannatuste eest ei ole pääsu ega kaitset, tekib ohtude vaatlemispõhine teadmine (ādīnavānupassanā-ñāṇa).

    6. (Olemasolu)tüdimuse teadmine (nibbidā-ñāṇa) tekib nāma-rūpa olemuse selgest ja vahetust nägemisest. Olles saavutanud eelnevad neli teadmist, tekib elu ja olemasolu suhtes pettumus, meel pöördub neist ära, ei tunne maisest elust enam rõõmu ja tekib (olemasolu)tüdimus (nibbidā). Inimelu on kiiresti mööduv, võib lakata iga hetk; keha on kahjustuv, haigestuv, vananev ja sureb; keha tuleb toita, katta, kaitsta jne; pingutused keha elushoidmiseks on lakkamatud ning elamisega ja keha lakkamisega kaasnevad hirm ja õud ei saa sisaldada muutumatut õnne. Sellest dukkha massist väljumise eesmärgil toimub sellest eraldumine ja keskenduse arendamise jätkamine, misjärel kerkivad esile (olemasolu)tüdimuse vaatlemise teadmine (nibbidānupassanā-ñāṇa), mis sisaldab veendunud pettumust tingituse suhtes, millega koos põhjused nāma-rūpa üle rõõmustamiseks ja selle ihaldamiseks lakkavad.

    7. Pääsemisigatsuse teadmine (muñcitukamyatā-ñāṇa) on välja kujunenud nāma-rūpa püsituse mõistmisest, selle hirmutavast, ohtlikust ja viletsusttäis olemuse mõistmisest ning sellel põhinevast (olemasolu)tüdimusest. Tüdimus nāma-rūpa ja tingitud olemise suhtes tekitab soovi sellest välja pääseda nagu võrku kinni jäänud kalal, kes püüab põgeneda vabadusse.

    8. Pääsemisotsuse teadmine (paṭisankhā-ñāṇa) – teadmine otsusest pääseda. See, kellel on tekkinud soov pääseda nāma-rūpa võrgust, mõistab, et ainus väljapääs on jätkata keskendust olemasolu kolme omaduse ja viie kogumiku üle. Seda võib võrrelda kaluriga, kes kasutab kellakujulist alt avatud bambuskorvi kala püüdmiseks. Kalur laseb korvil langeda madala oja põhja, paneb käe korvi ülalt kitsast suust sisse ja keerutab vett korvis, uurides, kas sinna on mõni kala kinni jäänud. Kui ei, tõstab ta korvi ülesse ja kordab sama tegevust mõned meetrid eemal. Seekord puudutab ta käsi midagi libedat ja ta haarab sellest rõõmsalt kinni ning tõmbab veest välja. Saaki välja tõmmates märkab kalur läbi vee kolme triipu olendi kaelal ja mõistab, et on haaranud kala asemel kinni surmavalt mürgisest vesi-kobrast. Ta teab ka seda, et kui kobra teda salvab, siis ta sureb. Alguses arvas kalamees, et oli püüdnud kinni suure kala ja tundis heameelt saagist. Sarnaselt tunneb iga surelik heameelt oma kehast ja meelest, kuna ei tunne selle tõelist, tingitud loomust. See on hetk, kus saavutatakse hirmu teadmise (bhaya-ñāṇa). Kui kalur nägi madu, mõistis ta ohtu ning tundis hirmu ja vastikust selle elaja suhtes, mis vastab ohu teadmisele (ādinava-ñāṇa) ja (olemasolu)tüdimuse teadmisele (nibbidā-ñāṇa). Seejärel kalamehes tekkinud nüüd soov vabaneda ja põgeneda sellest olukorrast vastab pääsemisigatsuse teadmisele (muñcitukamyatā-ñaṇa). Kas ta tahab või mitte, on madu tema käes ning ta mõistab, et ei saa kujunenud olukorras lihtsalt silmi sulgeda ja surnut mängida või mitte-midagi teha. Ainsaks võimaluseks eluga pääseda on kobra pea kohal mitu korda hoogsalt keerutada ning endast võimalikult kaugele heita. Sarnasel moel need, kes tahavad pääseda, ei saa olemise olemuse mõistmise järel seda eitada ega sellest niisama vabaneda, vaid tuleb kindlalt keskenduses kinni haarata nāma-rūpa ja olemasolu kolmest omadust, millele vastab pääsemisotsuse teadmine (paṭisankhā-ñaṇa).

    9. Moodustiste neutraalne teadmine (sankhārupekkhā-ñaṇa) on tekkinud järjepideva olemasolu kolme omaduse kaudu ja nāma-rūpa tingituse vaatlemise tulemusena, mida iseloomustab sügav „minast tühi“ rahu.

    Kui kalamees on nüüd mao eemale heitnud, veest välja roninud ning kõrgemale kindlale pinnasele roninud, rahuneb ta peagi maha ning tunneb ennast turvaliselt ja lõdvestunult. Samamoodi kujuneb keskenduse arendamise jätkamisel välja meelerahu nāma-rūpa suhtes, mis ei sisalda selle tõelise olemuse suhtes ei seotust ega vastumeelsust. Seda illustreerib lugu mehest, kes võttis endale väga kauni naise ning uskus, et nüüd ongi ta õnnelik. Naise ilu aga köitis ka teisi mehi, kes hakkasid naist kohtama kutsusid. Naine hakkas teiste meestega kohtumas käima, kuigi abikaasa anus teda, et ta sellise käitumise lõpetaks. Kuna naine seda ei teinud ja jätkas, oli mees naise käitumisest löödud ning õnnetu ja otsustas kohtus abielu lahutada. Peale lahkuminekut ei häirinud enam meest see, kui ta sai teada, et tema endine naine jätkas kohtumist paljude meestega. Samamoodi, see, kes on välja arendanud moodustiste suhtes neutraalne teadmise (saṅkhārupekkhā-ñaṇa), suhtub kogumike ilmnemisse ja kadumisse ning nende omaolemusse ehk minatusse dukkhat tundmata.

    10. Loomulikkuse/loomupärasuse teadmine (anuloma-ñāṇa [anu karvad + loma (sile) nahk = „karvadega või karvadeta nahk“ ehk loomulik/looduslik kord/seaduspära, sobilik, adapteerunud, kohandunud]) on teadmine loomulikust teega kohandumisest. Kui ollakse saavutatud nāma-rūpa ja tingutud olemise kolme omaduse suhtes neutraalne suhtumine, kaob lõplikult iha hoida kinni millestki, mis kuulub tingitusse. Enam ei soovita vaadelda tingitusega seonduvat ja meel on ainiti suunatud nibbaanasse sisenemisele.

    Ennemuiste oli meremeestel tavaks võtta endaga kaasa vareseid. Kui oldi juba pikka aega seilatud ning taheti teada, kas maa on lähedal, lasti üks vares lendu suunas, kuhu laev teele oli. Vares lendab seni kuni suudab, kuid kui ta jaksa maale lennata, naaseb ta laevale tagasi. Kui aga lind laevale tagasi ei lennanud, oli meremeestel teada, et maa on lähedal. Sarnaselt linnule, tuleb ka meel tagasi moodustiste neutraalse teadmise (sankhārupekkhā-ñaṇa) juurde, kui näe vaibumist (nibbāna). Kui meel leiab aga nibbaana, ei tule ta enam tagasi vaid liigub nähtud tee (magga) kaudu vaibumise suunas.

    Visuddhimagga loetleb kokku 16 läbinägemisteadmist, milleks on (1) nime ja vormi piiritletud teadmised (nāma-rūpa-pariccheda-ñaṇa), (2) tingimuste valdamise teadmine (paccaya-pariggaha-ñaṇa), (3-12) kümme läbinägemisteadmist (vipassanā-ñaṇa), (13) tulemisliini [hävimise] teadmine (gottrabhu/gotrabhū ñaṇa)[16], (14) tee teadmine (magga ñaṇa), (15) vilja teadmine (phala-ñaṇa) ja (16) ülevaatamisteadmine (paccavekkhaṇa-ñaṇa).

    „Suures ala suttas“[17] õpetab Buddha, kuidas kuue ala tõelise olemuse läbinägemine juhib nelja ülima teadmiseni (abhiññā). Kuue taju vaatlemisel (1) teab ja näeb bhikkhu silma nii nagu tõeliselt on, (2) teab ja näeb (välist) vormi nii nagu tõeliselt on, (3) teab ja näeb silmateadvust nii nagu tõeliselt on, (4) teab ja näeb silmakokkupuutest sündinud tunnet, milleks on kas õnnetunne, dukkhatunne või ei-dukkha-ega-õnne tunne, just nii nagu see tõeliselt on. Selline silma, vormi, silmateadvuse, silmakokkupuudet ja silmakokkupuutest sündinud tunde vahetu, tegelikkusele vastav nägemine muudab bhikkhu nende suhtes mittelummatuks (asārattassa) ja võimaldab tal elada mitteseotuna (asaṁyuttassa) ning vaimustuseta (asammūḷhassa). Ihaluslummuse, seotuse ja vaimustuse järele põhjustab viie klammerdumise kogumiku ilmnemise ning suurendab iha, mis juhib uutesse sündidesse ja millega kaasnevad kirg ja nauding mis ilmnevad kord siin, kord seal, ning mis omakorda toob kaasa keha- ja teadvuspõhise dukkha kogemise (kāyadukkhampi cetodukkhampi paṭisaṁvedeti). Kui bhikkhu aga teab ja näeb viite klammerdumise kogumikku nii, nagu see tõeliselt on, elab ta lummusest, seotusest ja vaimustusest vabana, viibides keha- ja teadvusepõhises õnnes (kāyasukhampi cetosukhampi). Nähes olemasolu nii nagu see tõeliselt on, tekib bhikkhul sellekohane õige vaade, õige mõtlemine jne – nii arendab bhikkhu arija kaheksaosalist teed (ariya aṭṭhaṅgika magga), teostab edukalt 4 teadlikkuse loomist (cattāro satipaṭṭhānā), 4 pingutust (cattāro sammappadhānā), 4 üleloomuliku alust (cattāro iddhipādā), 5 võimet (pañca indriyā), 5 jõudu (pañca bala) ja 7 virgumisosa (satta bojjhaṅga) – ehk 37 virgumisele juhtivat dhammat – ning 2 dhammat: samatha ja vipassanā. Seeläbi saavutab ta dhammakohased ülimad teadmised (dhamma abhiññā) sellest,

    1.

    1. mida tuleb kõrgemate teadmiste kaudu teada (pariññeyyā) – et viis kogumikku on klammerduvad (pañcupādānakkhandhā);

      2. 2.    

    2. mida tuleb hüljata (pahātabbā) – milleks on mitteteadmine ja olemasoluiha (avijjā ca bhavataṇhā);

      3. 3.    

    3. mida tuleb arendada (bhāvetabbā) – milleks on rahu ja läbinägemine (samatho ca vipassanā);

    4. 4.     mida tuleb realiseerida/teostada (sacchikātabbā) – milleks on teadmine ja vabanemine (vijjā ca vimutti).

    Kuueses ülimate teadmiste (cha-abhiññā) loetelus esineb (1) üleloomulike võimete ülim teadmine (iddhi-vidha abhiññā), (2) taevase kõrva ülim teadmine (dibbasota abhiññā), (3) meele läbistamise teadmine (ceto-pariya-ñāṇa), (4) eelmistest elude meenutamise teadmine (pubbe-nivāsānussati-ñāṇa), (5) taevase silma teadmine (dibba-cakkhu-ñāṇa) ja (6) tulvade lõppemise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa), mis on maistületav ülim teadmine (lokuttara-abhiññā) ehk arahanti tee teadmine (arahatta-magga-ñāṇa). Toodud kuuest abhiññā’st esimesed viis saavutatakse rahu arendamise (samatha bhāvanā) ja viimane, tulvade lõppemise teadmine, läbinägemise arendamise (vipassanā bhāvanā) teel. Kolme viimast ülimat teadmist mainivad arvukad suttad, sh „Suur Saccaka sutta“[18] jt, kus Buddha kirjeldab oma virgumise ööl kõigi nende kolme teadmise ilmnemist.

    Abhidhamma kaheksase ülima teadmise loetelus on (5) taevase silma teadmise (dibba-cakkhu-ñāṇa) alajaotusena toodud (6) kõikide tegude saamise teadmine (yathā-kammūpaga-ñāṇa), st teadmine, mis võimaldab näha kõiki olemasoluvaldu ja seal olevate olendite kammat, mis põhjustas nende uue sünni seal vallas, ning (7) tuleviku olemasolude ja tuleviku maailmade teadmine (anāgataṁsa-ñāṇa) ja viimasena (8) tulvade lõppemise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa).

    Tulvade lõppemise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa) on seotud kõikide tulvade, nende tekkimise, lakkamise võimalikkuse ja lakkamisele viiva tee teadmisega. Kuna kuues ja seitsmes teadmine sisalduvad viiendas teadmises, siis esinevadki osades tekstides kaheksa teadmist kuuese ülima teadmise (cha-abhiññā) loeteluna. Kaheksa teadmist (ñāṇa) ja kaheksa ülimat teadmist (abhiññā) on sisu poolest kattuvad.

    Ülimad teadmised (abhiññā) on läbinägemise arendamise kulminatsiooniks ja need on ilmnenud ning ilmnevad ka tulevikus kõikidel, kes on saavutanud džhaanade arendamise tulemusena tulvade lõppemise teadmise (āsavakkhaya-ñāṇa). Ülimate teadmiste ilmnemine on džhaana tulemus, kuid pole arendamise (meditatsiooni) peamine eesmärk, kuna Buddha õpetuse ainus eesmärk on arija tee teostamise kaudu kõikide kannatuste lakkamine ja nibbāna saavutamine.

    Ülimate teadmiste kaudu saavutatavad vahetud teadmised

    „Suures põhjuse suttas“[19] kinnitab Buddha, et minavaate ületanu ületab igasuguse klammerdumise ja saab kindlasti arahantiks. Minavaate ületanud bhikkhul on ülimad teadmised, ta on ülimas teadmises vabanenud (tad-abhiññā-vimutti) ja tema kohta ei ole õige öelda, et „ta ei tea, ta ei näe“ (na jānāti na passati), kuna ta teab vahetult:

    1. 1.     ülima õpetuse (sõnalise) määratluse ulatust ning ülima õpetuse (sõnalise) määratluse tee ulatust (st kuidas on ühte või teist eesmärki võimalik teostada ning kuidas mitte) (yāvatā adhivacanaṁ yāvatā adhivacanapatho),

      2. 2.    

    2. teab tähenduse (terminoloogilist ja keelelist) ulatust ja tähenduse tee ulatust (yāvatā nirutti yāvatā niruttipatho),

    3. 3.     teab kirjelduse ulatust ja teab kirjelduse tee ulatust (yāvatā paññatti yāvatā paññattipatho),

      4. 4.    

    4. teab tarkuse ulatust ja tarkuse õpetamise tee ulatust (yāvatā paññā yāvatā paññāvacaraṁ),

      5. 5.    

    5. teab (uude sündi) tagasipöördumise ulatust ja tagasipöördumise tee ulatust (yāvatā vaṭṭaṁ, yāvatā vaṭṭati).



    [1] „katame ca, bhikkhave, dhammā abhiññā pariññeyyā? pañcupādānakkhandhā [pañcupādānakkhandhātissa vacanīyaṁ (ka.)] – ime vuccanti, bhikkhave, dhammā abhiññā pariññeyyā. katame ca, bhikkhave, dhammā abhiññā pahātabbā? avijjā ca bhavataṇhā ca – ime vuccanti, bhikkhave, dhammā abhiññā pahātabbā. katame ca, bhikkhave, dhammā abhiññā bhāvetabbā? samatho ca vipassanā ca – ime vuccanti, bhikkhave, dhammā abhiññā bhāvetabbā. katame ca, bhikkhave, dhammā abhiññā sacchikātabbā? vijjā ca vimutti ca – ime vuccanti, bhikkhave, dhammā abhiññā sacchikātabbā. ime kho, bhikkhave, cattāro dhammā’’ti.“ – Abhiññāsutta AN 4.254.


    [2] Saṅgāravasutta AN 10.117.


    [3] Dvedhāvitakkasutta MN 19; Sāmaññaphalasutta DN 2 jt.


    [4] Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 53-67.


    [5] Sāmaññaphalasutta DN 2 jt.


    [6] Sāmaññaphalasutta DN 2.


    [7] Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 112-113.


    [8] Sāmaññaphalasutta DN 2.


    [9] Sāmaññaphalasutta DN 2.


    [10] Dvedhāvitakkasutta MN 19; Sāmaññaphalasutta DN 2 jt.


    [11] Brahmajālasutta DN 1.


    [12] Vt ka Samādhibhāvanāsutta AN 4.41.


    [13] „so idaṁ dukkhanti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ dukkhasamudayoti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ dukkhanirodhoti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ dukkhanirodhagāminī paṭipadāti yathābhūtaṁ pajānāti. ime āsavāti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ āsavasamudayoti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ āsavanirodhoti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ āsavanirodhagāminī paṭipadāti yathābhūtaṁ pajānāti. tassa evaṁ jānato evaṁ passato kāmāsavāpi cittaṁ vimuccati, bhavāsavāpi cittaṁ vimuccati, avijjāsavāpi cittaṁ vimuccati vimuttasmiṁ ‘vimuttam’iti ñāṇaṁ hoti ‘khīṇā jāti, vusitaṁ brahmacariyaṁ, kataṁ karaṇīyaṁ, nāparaṁ itthattāyā’ti pajānāti.“ – Dvedhāvitakkasutta MN 19; Sāmaññaphalasutta DN 2 jt.


    [14] Ācariya Anuruddha, Abhidhammattha-saṅgaha, lk 353.


    [15] Pheṇapiṇḍūpamasutta SN 22.95.


    [16] gotrabhū ilmik või bhikkhu, kes oli saanud arijaks eesmärgiga hävitada tulemuslik ja saavutada nibbaana; vt Dakkhiṇāvibhaṅgasutta MN 142, Sīhanādasutta AN 9.11; Paṭhamanāthasutta AN 10.17. Definitsioon on toodud Ekakapuggalapaññatti Pp 2.1.


    [17] Mahāsaḷāyatanikasutta MN 149.


    [18] Mahāsaccakasutta MN 36.


    [19] Mahānidānasutta DN 15.

    Tagasi üles