Tunnete vaatlemine (vedanānupassanā)

Tunnete vaatlemine toimub järgmise vormeli alusel.^[1]

5.          Ta treenib: „Sissehingamisel kogen rõõmu“; ta treenib: „Väljahingamisel kogen rõõmu“.

6.          Ta treenib: „Sissehingamisel kogen õnne“; ta treenib: „Väljahingamisel kogen õnne“.

7.          Ta treenib: „Sissehingamisel kogen teadvuse moodustisi“; ta treenib: „Väljahingamisel kogen teadvuse moodustisi“.

8.          Ta treenib: „Sissehingamisel rahustan teadvuse moodustised“; ta treenib: „Väljahingamisel rahustan teadvuse moodustised“.

 

Tunnete vaatlemiselüheksa javaatlemise teadvustamiselaspekti

vaatleb bhikkhu üheksat aspekti.

1.Ja Kuikuidas, bhikkhud, viibib bhikkhu tunnebtunnetes, õnnetunnete olemuse vaatlemises?
    Siin, bhikkhud,
kogedes meeldivat tunnet, teadvustabteab ta:bhikkhu: „õnneKogen tunne“meeldivat tunnet“;

või kogedes ebameeldivat tunnet, ta teab: „Kogen ebameeldivat tunnet“;

või kogedes ei-ebameeldivat-ega-meeldivat tunnet, ta teab: „Kogen ei-ebameeldivat-ega-meeldivat tunnet“;
või kogedes lihalikku meeldivat tunnet, ta teab: „Kogen lihalikku meeldivat tunnet“;

või kogedes mittelihalikku meeldivat tunnet, ta teab: „Kogen mittelihalikku meeldivat tunnet“;

või kogedes lihalikku ebameeldivat tunnet, ta teab: „Kogen lihalikku ebameeldivat tunnet“;
või kogedes mittelihalikku ebameeldivat tunnet, ta teab: „Kogen mittelihalikku ebameeldivat tunnet“;

või kogedes lihalikku ei-ebameeldivat-ega-meeldivat tunnet, ta teab: „Kogen lihalikku ei-ebameeldivat-ega-meeldivat tunnet“;

või kogedes mittelihalikku ei-ebameeldivat-ega-meeldivat tunnet, ta teab: „Kogen mittelihalikku ei-ebameeldivat-ega-meeldivat tunnet“.

1.     Kui bhikkhu tunneb dukkha tunnet, teadvustab ta: „dukkha tunne“.

2.     Kui bhikkhu tunneb ei-dukkha-ega-õnne tunnet, teadvustab ta: „ei-dukkha-ega-õnne tunne.“

3.     Kui bhikkhu tunneb füüsilist õnne tunnet, teadvustab ta: „füüsiline õnne tunne“.

4.     Kui bhikkhu tunneb mittefüüsilist õnne tunnet, teadvustab ta: „mittefüüsiline õnne tunne“.

5.     Kui bhikkhu tunneb füüsilist dukkha tunnet, teadvustab ta: „füüsiline dukkha tunne“.

6.     Kui bhikkhu tunneb mittefüüsilist dukkha tunnet, teadvustab ta: „mittefüüsiline dukkha tunne“.

7.     Kui bhikkhu tunneb füüsilist ei-dukkha-ega-õnne tunnet, teadvustab ta: „füüsiline ei-dukkha-ega-õnne tunne“.

8.     Kui bhikkhu tunneb mittefüüsilist ei-dukkha-ega-õnne tunnet, teadvustab ta: „mittefüüsiline ei-dukkha-ega-õnne tunne“.

Üheksal moel tunnete vaatlemise ja teadvustamise võtab kokku alljärgnev tabel. ^[2]

TabelÜHEKSAL 1.MOEL ÜheksalTUNNETE moelTEADVUSTAMINE tunneteJA vaatlemine ja teadvustamine.VAATLEMINE
Tundega seoses 9 teadmise saavutamine
tunde esinemise teadvustamine	füülihalikusilise (s-āmisa) tunde teadvustamine	mitte-füüsilistlihaliku (nir-āmisa) tunde teadvustamine
õnnetunne	füüsilinelihalik õnnetunne	mitte-füüsilinelihalik õnnetunne
dukkhatunne	füüsilinelihalik dukkhatunne	mitte-füüsilinelihalik dukkhatunne
ei-dukkha-ega-õnne tunne	füüsilinelihalik ei-dukkha-ega-õnne tunne	mitte-füüsilinelihalik ei-dukkha-ega-õnne tunne

 

Tunnete vaatlemise ja teadvustamise eesmärgiks on tunnete tõelise olemuse (anicca, dukkha, anattā) mõistmine ja läbinägemine. „Suures Saccaka suttas“^[3] selgitab Buddha askeet Saccaka’le (1) füüsilise vastupidavuse ning (2) arija keha ja teadvuse arendamise (bhāvita-kāyo ca hoti bhāvita-citto) erinevust. Ta selgitab, et kui mitteõppinud tavainimesel (assutava puthujjana) kerkib esile õnnetunne (sukhā vedanā), täitub ta kirega selle õnnetunde järele (sukhasā-rāgī). Kunagi aga õnnetunne lakkab ja tekib dukkhatunne, siis ta kurvastab, leinab ja halab, taob vastu rinda ja on segaduses. Kui õnnetunne või dukkhatunne on esile kerkinud, tungib see teadvusesse ja jääb sinna, kuna keha ega teadvus ei ole arenenud. Kui aga keha ja teadvus on arendatud, siis õnnetunde esilekerkimisel ei täitu meel kirega kogeda õnnetunnet ja see ei jää püsima, samamoodi dukkhatunde esilekerkimisel ei kogeta kurbust, leina ega hala, ei taota rusikate vastu rinda ja ega olda segaduses, ning dukkhatunne ei jää püsima.

Meeldivaid tundeid ihalev teadvus pole võimeline virguma

Buddha on korduvalt kinnitanud, et meeldivaid tundeid ihalev teadvus ei ole võimeline virguma. Selle illustreerimiseks kasutab Buddha „Suures Saccaka suttas“^[4] vettinud paku võrdluspilti. Vees ulpinud, läbivettinud pakku ei ole võimalik tuletegemispulga abil tuld süüdata. Kui pakk lebab veest kaugel, metsa all, kuid on ikkagi niiske, ei ole võimalik sellega tuletegemispulga abil tuld süüdata. Aga kui pakk lebab veest kaugel, kuivas kohas ja on täiesti kuiv, siis hõõrudes seda pakku tuletegemispulgaga tekib leek, ning pakk läheb põlema. Samamoodi on ka kehaliste ja meeleliste naudingutega. Kui keha ja teadvus on üleujutatud ihast kogeda meeldivat naudingut pakkuvat tunnet või mitte kogeda dukkhatunnet, ei ole võimalik saavutada kõrgemaid teadmisi, nägemist ega virgumist. Kui bhikkhu eemaldub eraklusse, kuid ei arenda meelt ning tema keha ning teadvus on naudinguihast üleujutatud, ei ole tal võimalik saavutada kõrgemaid teadmisi, nägemist ega virgumist. Aga kui bhikkhu eemaldub eraklusse, treenib keha ja teadvust, ületab iha tunda õnnetunnet ja isegi kui ta tunneb iha ületamise pingutuse tõttu dukkhatunnet, on tal võimalik ületada naudinguiha ning saavutada kõrgemaid teadmised, nägemine ja virgumine.

„Vappa suttas“ õpetab Buddha, et silmaga vormi nähes, kõrvaga heli kuuldes jne, ei koge arahant enam heameelt (sumano) ega pahameelt (dummano), vaid viibib neutraalsena teadvustatud arusaamises (viharati sato sampajāno).^[5]

Esimeses ja teises džhaanas kogeb bhikkhu nii rõõmu (pīti) kui õnne (sukha) tunnet. Kolmandas džhaanas rõõm (pīti) lakkab ja jääb vaid õndsuse taoline õnnetunne (sukha).

• Rõõmu kogemine (pīti-paṭisaṁvedī) tähendab, et keskenduse märgi (nimitta) ilmnemisel jätkab bhikkhu jõupingutusi kuni teise džhaana saavutamiseni, mille eel domineerib rõõm (pīti).
  
  

• Õnne kogemine (sukha-paṭisaṁvedī) tähendab keskenduse jätkamist kolmanda džhaana saavutamiseni, mille eel domineerib õnn (sukha).
  
  

• Teadvuse moodustiste kogemine (citta-saṅkhāraṁ paṭisaṁvedī) tähendab keskenduse jätkamist kuni neljanda džhaana saavutamiseni, kus domineerib neutraalsus (upekkhā).
  
  

• Teadvuse moodustiste rahustamine (passambhayaṁ cittasaṅkhāraṁ) tähendab mentaalsete protsesside, jämedakoeliste tunnete (vedanā) ning tajude (saññā) teadvustamise ja vaatlemise teel nende vaibumist ja täiusliku meele maharahunemise saavutamist.

Tunded kerkivad esile ja lakkavad meeles katkematult. Hoides oma tähelepanu meeles esilekerkivatel tunnetel, saab bhikkhu teadlikuks meeles toimuvast ning tunnete mõjust. Tunnetest ja nende tõelisest olemusest (anicca, dukkha, anattā) pidev teadlikkus loob taipamuse, et „mina“ ei ole tunne, „mina“ ei oma tunnet, „minas“ ei ole tunnet ja tunne ei ole „mina“.

Tunnete juures vaadeldakse ja teadvustatakse seega kokku 4 aspekti, milleks on:

• • ilmnemist – st esilekerkimist, esinemist ja lakkamist;

•      

• omadusi – kas tunne on ebameeldiv, meeldiv või ei ebameeldiv ega meeldiv;

•      

• allikat – kas tunne on kehaline või mentaalne;

•      

• omaolemasolu puudumist – väljend „Ma tunnen“ on ainult konventsionaalne, tavamõtlemist esindav avaldus, kuna „mina“ ei ole olemas.

 

Tunnetest teadlikkusega seotud kanoonilised tekstid

•

• Ānāpānasatisutta MN 118.

•      

• Kīṭāgirisutta MN 70.

•      

• Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10.

•      

• Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[1] „pītipaṭisaṁvedī assasissāmīti sikkhati. pītipaṭisaṁvedī passasissāmīti sikkhati. sukhapaṭisaṁvedī assasissāmīti sikkhati. sukhapaṭisaṁvedī passasissāmīti sikkhati. cittasaṅkhārapaṭisaṁvedī assasissāmīti sikkhati. cittasaṅkhārapaṭisaṁvedī passasissāmīti sikkhati. passambhayaṁ cittasaṅkhāraṁ assasissāmīti sikkhati. passambhayaṁ cittasaṅkhāraṁ passasissāmīti sikkhati.“ – Ānāpānasatisutta MN 118.

^[2] “idha, bhikkhave, bhikkhu sukhaṁ vā vedanaṁ vedayamāno ‘sukhaṁ vedanaṁ vedayāmī’ti pajānāti. dukkhaṁ vā vedanaṁ vedayamāno ‘dukkhaṁ vedanaṁ vedayāmī’ti pajānāti. aduk­kha­ma­su­khaṁ vā vedanaṁ vedayamāno ‘aduk­kha­ma­su­khaṁ vedanaṁ vedayāmī’ti pajānāti. sāmisaṁ vā sukhaṁ vedanaṁ vedayamāno ‘sāmisaṁ sukhaṁ vedanaṁ vedayāmī’ti pajānāti. nirāmisaṁ vā sukhaṁ vedanaṁ vedayamāno ‘nirāmisaṁ sukhaṁ vedanaṁ vedayāmī’ti pajānāti. sāmisaṁ vā dukkhaṁ vedanaṁ vedayamāno ‘sāmisaṁ dukkhaṁ vedanaṁ vedayāmī’ti pajānāti. nirāmisaṁ vā dukkhaṁ vedanaṁ vedayamāno ‘nirāmisaṁ dukkhaṁ vedanaṁ vedayāmī’ti pajānāti. sāmisaṁ vā aduk­kha­ma­su­khaṁ vedanaṁ vedayamāno ‘sāmisaṁ aduk­kha­ma­su­khaṁ vedanaṁ vedayāmī’ti pajānāti. nirāmisaṁ vā aduk­kha­ma­su­khaṁ vedanaṁ vedayamāno ‘nirāmisaṁ aduk­kha­ma­su­khaṁ vedanaṁ vedayāmī’ti pajānāti.” – Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10, Vedanānupassanāsatipaṭṭhānaṁ.