Otse põhisisu juurde

Õige teadlikkus (sammāsati) ja vale teadlikkus (micchasati)

Mõlemad „Suured teadlikkuse rajamise suttad“[1] kui ka „Suur lõpliku vaibumise sutta“[2] toovad ära meeleobjektide (dhamma) vaatlemise ja teadlikkuse loomi sisuks olevad neli objekti (cattāro satipaṭṭhānā), milleks on: (1) keha (kāyā), (2) tunded (vedanā), (3) teadvus (cittā) ja (4) dhammad. Nimetatud neli teadlikkuse loomise objekti sisaldavad 21 teadvustamise alaobjekti, milleks on: 

1. Keha vaatlemine ja teadlikkuse rajamine (kāyānupassanā satipaṭṭhānaṁ)

       1) HingamineSisse- ja väljahingamine (ānāpāna)

       2) Neli [(kehakeha] )asendit (cattāro iriyāpatha)

       3) Tähelepanelik teadlikkusTähelepanelikkus tegevustest (sampajañña/sampajāna)

       4) EbapuhtusVastaspoolele jatähelepanu pööramine, ilutus (paṭikkūla, asubha)

       5) Neli elementi (cattāro dhātu)

       6) - 14) Üheksa surnuaia mõtlustlaibavälja (nava-sīvathikā)

2. Tunnete vaatlemine ja teadlikkuse rajamine (vedanānupassanā satipaṭṭhānaṁ)

       15) Tunnete vaatlemine ja teadvustamine

3. Teadvuse vaatlemine ja teadlikkuse rajamine (cittānupassanā satipaṭṭhānaṁ)

       16) Teadvuse vaatlemine ja teadvustamine

4. Dhammade ehk nähtuste vaatlemine ja teadlikkuse rajamine (dhammānupassanā satipaṭṭhānaṁ)

17) Viis takistust (pañca nīvaraṇāni)

18) Viis olemasollu klammerdumise kogumikku (pañc-upādāna-kkhandhā)

19) Kuus sisemist ja kuus välimist ala (cha āyatanāni)

20) Seitse virgumisosa (satta bojjhaṅga)

21) Neli arija tõde (cattāro ariya saccā)


Termin ānāpāna tähendab sisse- ja väljahingamist (āna = assāsa sisse hingama + apāna = passāsa välja hingama)[3] ning sati tähendab teadvustamist, vahetut teadlikkust, ärksust, tähelepanelikkust, meele keskendust ja ka mäletamist.[4] Antud kontekstis tähendab ānāpāna-sati teadlikkust sisse ja välja hingamisest,[5] mis saavutatakse hingatava õhu liikumise teadvustamise teel. Kui anussati mõiste on rohkem seotud mälu, meelespidamise ja meenutamisega, siis sati tähendab kirgast teadlikkust ehk teadlik-olekut olevikuhetkes esinevast vahetust tajukogemusest. Tähelepaneliku teadlikkuse ja mälu vahelist seost on Buddha kirjeldanud järgnevalt:

Veelgi enam, bhikkhud, bhikkhu on tähelepanelik (satimā), suurepärase erksusega (paramena sati-nepakkena); [teda] iseloomustab ammu tehtu [ja] ammu räägitu mäletamine (saritā) [ning] (taas)meenutamine (anu-s-saritā).[6]

Hingamise teadvustamine tähendab seega keskenduses (samādhi) vahetu teadlikkuse (sati) loomist sisse ja välja hingatava (ānāpāna) õhu liikumise tajumisest – see ongi õige teadvustamine. Hingamisest kirka teadlikkuse tekkimine on ānāpāna-sati peamine tunnus, millega kaasneb mõistetel põhineva mõtlemise peatumine (= teine džhaana).[7]

Hingamise teadvustamine on arija elupaik

Ka Buddha virgumise teekond sisaldas hingamisest teadlikkuse loomist, kuigi see erines tema poolt hiljem õpetatud meetodist. Buddha õpetatud hingamisest teadlikkuse arendamise meetod ei esine üheski teises õpetuses.[8] Tänu eelmistes eludes meele treenimisele ja rohketele pälvimustele saavutas ta seitsmeaastaselt hingamise teadvustamise teel suletud silmadega roosõunapuu all ristatud jalgadega istudes esimese džhaana.[9] Buddha on mitmetes jutlustes ülistanud hingamisest teadlikkuse arendamist nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) saavutamiseks, nimetades seda arija elupaigaks (ariya-vihāra), brahma elupaigaks (brahma-vihāra) ja Tathaagata elupaigaks (tathāgata-vihāra).[10]

Hingamise teadvustamine on arendamise eeltingimus

Õige teadlikkus on puhastunud valest teadlikkusest ja kõrvaldanud kurjad, oskamatud dhammad (pāpakā akusalā dhammā).[11] „Bhikkhu suttas“[12] õpetab Buddha, et kõlbluse puhastamine ja selge/puhta vaate (sīlañca suvisuddhaṁ, diṭṭhi ca ujukā) saavutamine on kõikide oskuslike dhammade ehk meeleseisundite puhastamise alguspunkt (ādimeva visodhehi kusalesu dhammesu) ning nelja teadlikkuse arendamise eeltingimus.[13] Nii Puhastumise tee (Visuddhimagga) kui Yogāvacara nimetavad hingamise teadvustamist keskenduse juurobjektiks (mūla-kammaṭṭhāna) ehk baasobjektiks, kuna see ei ole mitte ainult Buddha Gootama, vaid kõikide talle eelnenud buddhade virgumistee alguspunkt ja lahutamatu osa. Ühel või teisel kujul kasutavad hingamise teadvustamist ka kõik hilisemad koolkonnad.

Hingamise teadvustamine peatab kurjad ja oskamatud dhammad

„Hingamise rühma“ (Ānāpāna Saṁyutta) kuuluva „Vesālī sutta“ kohaselt saavutab bhikkhu hingamise teadvustamise harjutamise teel häirimatu rahu ja kirkuse ning kauni ja õnneliku seisundi, mille mõjul esilekerkinud kurjus ning mitteoskuslikud omadused (akusala dhamma) kaovad ning vaigistuvad.[14]

Buddha õpetas:

Raskesti noomitavus hüljatakse kergesti noomitavuse arendamisega;
halb sõprus hüljatakse hüvelise sõpruse arendamisega;
teadvuse häiritus hüljatakse hingamise teadlikkuse arendamisega.[15]

Kogumikes (nikāya) on toodud hingamise teadvustamine neljas alljärgnevas kategoorias.

  1. Hingamise teadvustamine (ānāpāna-sati) kui baasõpetus, mis on toodud „Hingamise teadvustamise suttas“[16]. See sisaldab neli nelikut, kokku 16 astet ehk teadlikkuse loomist (satipaṭṭhāna) ja 7 virgumisosa (bojjhaṅga). Nende kombinatsioon moodustab täiusliku treeningsüsteemi, mille järjepidev harjutaja võib suttas toodud kinnituse kohaselt oodata kahest viljast ühte, milleks on:
    ...juba selles elus lõplike teadmiste vili või
    
klammerdumisjäägi esinemisel mittenaasja vili.
  2. Neli teadlikkuse loomist (sati-paṭṭhāna) esinevad mõlemas „Suures teadlikkuse rajamise suttas“.[17] Lühemas neist (MN 10) esineb keha vaatlemise (kāyānupassanā) all ainult esimene nelik.

  3. Kümme taju (saññā) on toodud „Giri­mānanda­ suttas“[18] samuti hingamise teadvustamise (ānāpāna-sati) all.

  4. Hingamise teadvustamise arendamine (ānāpāna-sati-samādhi) sisaldub „Hingamise rühmas“ (Ānāpāna Saṁyutta).[19] Sama diskursus esineb ānāpānasati samādhi all ka „Vinajakorvis“.[20] Auväärse Sāriputta Thera õpetusi sisaldav „Analüütiline tee„ (Paṭisambhidāmaggapāḷi) vaatleb sissehingamist ja väljahingamist kui kahte erinevat objekti[21] ja toob ānā-pāna-sati-samādhi all ära kõige põhjalikumad selgitused hingamise teadvustamise kohta, selgitades üksikasjalikult kuidas 16 alusosa (soḷasa-vatthuka) ehk nelja neliku praktiseerimine juhib läbistava taipamiseni (nibbedha) ning 221 teadmise (ñāṇā) esilekerkimiseni.[22]

Hingamise teadvustamist saab kasutada kas (1) eraldiseisva meeleharjutusena[23], või (2) meele ja keha maharahustamiseks enne mingi muu meeleharjutusega alustamist.

Buddha kinnituse kohaselt on hingamise teadvustamine tõhus mitteoskuslike mõtete kõrvaldaja,[24] mistõttu sobib see hästi pettekujutlusega iseloomutüübile (moha-carita) ja mõtisklevale iseloomutüübile (vitakka-carita). Nende inimtüüpide puhul on meel sensoorsete ärritajate poolt lakkamatult häiritud. Hingamise teadvustamise ajal kogetav rütmiline sisse ja välja hingamine aitab neil meele maha rahustada ja kontrolli alla saada.

Füüsiline vastumeelsus ja valu võivad kujuneda esimese džhaana saavutamisel takistuseks ja põhjustada mitteoskuslikku teostust või meele arendamisest loobumist, mistõttu tuleks igal harjutajal leida just talle sobiv dhamma teostamise tasakaal. Buddha on õpetanud, et see, kelle meel on veel vabanemata, peaks arendama teadvust vabastavat viit dhammat (cetovimuttiyā pañca dhammā), milleks on:

  1. hüveline sõber (kalyāṇa-mitta);
  2. kõlblus ja vabanemisjuhiste põhine ohjamine (sīla, pātimokkha-­saṁ­vara­);
  3. sobilikes piirides vestlus (abhisallekhika);[25]
  4. resoluutne energilisus (āraddha-viriya), mis tuleneb mitteoskuslike dhammade hülgamisest;
  5. tarkus (pañña), mis juhib ilmnemise ja lakkamise nägemiseni.[26]

„Hingamise teadvustamise suttas“ ja „Teadlikkuse rakendamise suttas“ on Buddha õpetanud hingamise teadvustamiste arendamist alljärgnevalt.[27]

Milline on arendamine, o bhikkhud, sisse- ja välja hingamise teadvustamine, mille harjutamine ja kasvatamine toob suure vilja, suure kasu? Ja kuidas, bhikkhud, viibib bhikkhu kehas, keha olemuse vaatlemises? Bhikkhud, siin bhikkhu, läinud metsa või puu juurele või tühja hütti, 
istub ristatud jalgadega maha, 
sirutab keha sirgeks ja 
koondab tähelepanu enda ette. Väga tähelepanelikult hingab ta sisse ja väga tähelepanelikult hingab välja.

Sellekohaselt sisaldab vaatlemiseteadlikkuse rajamine (satipaṭṭhānā) ja teadlikkuse loomise arendamine 3 sobilikku kohta ja 3 olulist aspekti, mille toob ära alljärgnev tabel.

TabelTEADLIKKUSE 4. Teadlikkuse rakendamise (satipaṭṭhānā) arendamiseARENDAMISE 3 kohtaKOHTA jaJA 3 olulist juhistJUHIST

3 sobilikku kohta

3 juhist

  1. 1.   mets (arañña)

    2. 2.  

  2. puujuur (rukkha-mūla)

    3. 3.  

  3. tühi maja/hütt (suññāgāra)

1.

  1. istuda ristatud jalgadega

    2. 2.  

  2. hoida keha otse

  3. 3.   suunata tähelepanu enda ette

Allikas: Ānāpānasatisutta MN 118; Mahāsati­paṭṭhā­nasutta MN 10.10

Metsas elamiseks vajalikud eeldused

            „Metsa suttas“[28] Buddha õpetab, et erakluses ja metsikus looduses elamiseks peab mungal olema neli olulist dhammat ehk omadust. Munk ei ole valmis elama metsaerakluses, kui ta on:

  1. 1.     naudingumõtetega (kāma-vitakkena),

    2. 1.    

  2. kuritahtlike mõtetega (byāpāda-vitakkena),

    3. 2.    

  3. mittevägivallatute mõtetega (vi-hiṁsā-vitakkena),

    4. 3.    

  4. kehva tarkusega (du-ppañño), juhm  (jaḷo) või kurttumm (elamūgo).

Aga kui munk on (1) loobunud mõtetega (nekkhammavitakkena), (2) mittekuritahtlike mõtetega (abyāpādavitakkena), (3) vägivallatute mõtetega (avihiṁsāvitakkena) ning (4) tark (pañña), mittejuhm (ajaḷo) ega kurttumm (anelamūgo), siis on ta valmis elama sügavas metsas erakuna.

 

Ainuüksi metsas või erakuna elamine ei tee vaimseks ega arukaks

„Metsas elaja suttas“[29] täpsustab Buddha, et inimene võib elada metsas (āraññiko) viiel põhjusel:

  1. 1.     ta on aeglane (st peetusega) ja pettekujutluses (mandattā momūhattā);

    2. 2.    

  2. ta on kurja ihalev (pāpiccho icchāpakato);

    3. 3.    

  3. ta on hull või häirunud teadvusega (ummādā cittakkhepā);

    4. 4.    

  4. kuna Buddhad ja Buddha järgijad on nii õpetanud ning seda ülistavad (vaṇṇitaṁ buddhehi buddhasāvakehīti);

    5. 5.    

  5. ta on vähenõudlik (appicchata), rõõmus ja rahulolev (santuṭṭhi), [plekkidest] puhastunud (sallekha) ja [ilmalikust] eraldunud (paviveka) ning metsaelu kasinate tingimustega rahul (idamatthitā).

Viimasel põhjusel metsas või eraklikus paigas elamist pidas Buddha parimaks.

Rüht

Keha tuleb hoida sirgelt, püstises asendis (ujuṁ kāyaṁ) valu ja väsimuse ennetamiseks ning vaba hingamise tagamiseks. Sirge rühi olulisuse mõistmiseks võib kujutada ette pendlit, mis on kinnitatud kolju siseluule ning selle otsas keharaskust pommi. Kui istudes on keha liiga ette- või tahapoole kaldu, ripub ka pendli raskus keha suhtes vastavalt, tõmmates džhaait ehk džhaana harjutajat keharaskusega ette- või tahapoole. Kui keha on tasakaalust väljas võivad lihased kiiresti väsida ning võib tekkida valu ja ebamugavustunne, mis ei toeta keskenduse arendamist. Kumerdunud, küürus selg vajutab rindkere sisse ja surub kopsud kokku. Sestap tagab keha sirgena hoidmine ka vaba hingamise.



[1] Mahā­sati­paṭṭhā­nasutta DN 22 ja Mahāsati­paṭṭhā­nasutta MN 10.


[2] Mahāparinibbānasutta DN 16.


[3] PED lk 246. Buddhaghosa Thera selgitustes on aga vastupidi, assāsa tähendab väljahingamist ja passāsa sissehingamist Vism II, 272.


[4] PED lk 1513.


[5] BD lk 11-12; PED lk 1513 (ingl mindfulness of breathing).


[6] „puna caparaṁ, bhikkhave, bhikkhu satimā hoti paramena satinepakkena samannāgato cirakatampi cirabhāsitampi saritā anussaritā.“ – Paṭhamanāthasutta AN 10.17.


[7] Vim lk 156.


[8] Kuigi Buddha õpetatud ānāpāna-sati on unikaalne, on haṭha joogast teada prāṇāyāma, mis on hingamise kontrollimise süsteem ehk nn mittehingamise ekstaas (appāṇaka-jhāna - džhaana tähendab siin kontekstis lämbumisel tekkivat ekstaasi). See oli Vana-India askeetide äärmuslik praktika, mida kirjeldab „Suur Saccaka sutta“ (Mahāsaccakasutta MN 36). Kui Buddha mõistis, et selline äärmuslik praktika ei saa viia virgumisele, hülgas ta selle (mahaajaanas on see osades sektides siiani kasutusel). Talle meenus lapsepõlves roosõunapuu all loomulikul moel saavutatud spontaanne džhaana. Võttes selle kogemise aluseks oma edasisele praktikale, avastas ta vipassanā, saavutas teadmised, tulvade (āsava) lakkamise ja virgus. 


[9] Mahāsaccakasutta Mn 36; “Hirmu ja kartuse sutta” (Bhaya­bhe­ravasutta MN 4) kommentaarium.


[10] „ānā­pā­nassa­ti­samā­dhiṁ sammā vadamāno vadeyya: ariyavihāro itipi, brahmavihāro itipi, tathā­gata­vihāro itipī ti.“ – Icchā­naṅga­lasutta SN 54.11.


[11] Tikicchakasutta AN 10.108.


[12] Bhikkhusutta SN 47.3.


[13] Bhikkhusutta SN 47.3.


[14] „evaṁ bhāvito kho, bhikkhave, ānā­pā­nassa­ti­samā­dhi evaṁ bahulīkato santo ceva paṇīto ca asecanako ca sukho ca vihāro uppannuppanne ca pāpake akusale dhamme ṭhānaso antaradhāpeti vūpasametī ti.“ – Vesālīsutta SN 54.9.


[15] „dovacassatāya pahānāya sovacassatā bhāvetabbā, pāpamittatāya pahānāya kalyāṇamittatā bhāvetabbā, cetaso vikkhepassa pahānāya ānāpānassati bhāvetabbā.“ – Dovacassatāsutta AN 6.115.


[16] Ānāpānasatisutta MN 118.


[17] Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10 ja Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.


[18] Giri­mānandasutta AN 10.60.


[19] ­Padī­po­pamasutta SN 54.8. 


[20] Vinayapiṭaka, Manussaviggaha Bu Vb Pj 3.


[21] Ānā­pā­nassa­ti­-kathā Ps 1.3.


[22] Ānā­pā­nassa­ti­-kathā Ps 1.3. Teadmiste täpset koondarvu ei ole suttades toodud, millest tingituna erinevates allikates toodud jaotuste arv varieerub.


[23] Bhikkhusutta SN 47.3 kohaselt saab bhikkhust erakluses kõlbla meelega õige teadlikkuse järjekindla arendamise teel arahant.


[24] Khuddaka Nikāya, Udāna, Meghiya Vagga.


[25] Siia alla kuulub rääkimine (olemasolu)tüdimusele suunatusest (ekanta­-nibbidāya), kiretusest (virāgā), vabanemisest (nirodhā), rahunemisest/vaigistumisest (upasama), ülimatest teadmistest ehk üleloomulikest võimetest (abhiññā), virgumise saavutamisest (sambodha) ja vaibumisest (nibbānā) – Nibbidāsutta SN 46.20, Pañcamasutta AN 10.127 jt. Oskuslikeks jututeemadeks on ka rääkimine tagasihoidlikkusest (appiccha-kathā), rahulolust (santuṭṭhi-kathā), eraldumisest (paviveka-kathā), mitteseotusest (asaṁsagga-kathā), energilisest püüdlemisest (vīriyā­rambha-­kathā), vooruslikkusest (sīla-kathā), keskendusest (samādhi-kathā), teadmistest (paññā-kathā), vabanemisest (vimutti-kathā) ja vabanemise teadmistest ja nägemisest (vimutti­-ñāṇa-das­sana­-kathā) – Paṭha­ma­ka­thāvat­thusutta AN 10.69 jt.


[26] Meghiyasutta Ud 4.1.


[27] „kathaṁ bhāvitā ca bhikkhave ānāpānassati kathaṁ bahulīkatā mahapphalā hoti mahānisaṁsā? idha, bhikkhave, bhikkhu araññagato vā rukkhamūlagato vā suññāgāragato vā nisīdati pallaṅkaṁ ābhujitvā ujuṁ kāyaṁ paṇidhāya parimukhaṁ satiṁ upaṭṭhapetvā. so satova assasati satova passasati.“ – Ānāpānasatisutta MN 118; Mahāsati­paṭṭhā­nasutta MN 10.


[28] Araññasutta AN 4.262.


[29] Āraññikasutta AN 5.181.

Tagasi üles