Mittenaasja (anāgami)

Bhikkhud, naudinguikkega ühinenu, kuid olemasoluikkega mitteühinenu on mittenaasja (anāgāmī) – see on siia maailma mittenaasmine.^[1]

Jätkates läbinägemise arendamise teel neutraalses teadvusseisundis moodustiste (saṁkhārupekkhā) vaatlemist, saavutab bhikkhu naudingukire (kāma-rāga), kuritahtlikkuse ja vastumeelsuse (vyāpāda, paṭigha) ehk neljanda ja viienda köidiku täieliku lõppemise ning vabaneb naudingukirele kalduvusest (kāmarāgānusayo) ja vastumeelsusele kalduvusest (paṭighānusayo) väljumise (āgata) läbi täielikult viiest esimesest madalamast köidikust (orambhāgiya-saṁyojana).^[2] Nii saavutab Arija järgija mittenaasja tee (anāgāmi-magga) ja mittenaasja vilja (anāgāmi-phala) ning temast saab mittenaasja teepõhine isik (anāgāmi-maggaṭṭha puggala) ehk kuues arija isik – mittenaasja (anāgāmi) (an eitav eesliide + āgami= āgacchati tuleb poole, lähemale või tagasi; naaseb).

Mittenaasja ei koge enam mentaalseltmeelelisi meeldivaid ega ebameeldivaid tundeid.

Kuna mittenaasja tee (anāgāmi-magga) kõrvaldab vihapleki (dosa-kilesā) ning naudingukire ja kuritahtlikkuse/vastumeelsuse, siis ei koge mittenaasja enam viha, kuritahtlikkust, sallimatust, vastumeelsust, vaenu, muretsemist, meeleheidet, ehmatusi jms. Ka ei koge mittenaasja enam meelenaudinguid, kuna tema meel on alatiseks tasakaalus. Arendades mittenaasja vilja saavutusele (anāgāmi-phala-samāpatti) vastavat džhaanat võib ta nautida nibbaana rahu mil iganes seda soovib. Olles saavutanud kõik kaheksa džhaanat, võib mittenaasja nautida ka lakkamise saavutust (nirodha-samāpatti), mille jooksul kogu teadvus ning mentaalne tegevus seiskub.

Mittenaasja ei naase enam naudinguihade valda

. Kui mittenaasja (anāgāmi [an mitte + āgāmin naasja]) ei saa arahantiks selles elus, ei sünni ta enam kunagi naudinguihade maailma (kāma-loka), mistõttu nimetataksegi teda mittenaasjaks. Vastavalt sellele, kas ta on harjutanud vormide või vormita valla džhaanat, ilmneb ta spontaanselt (opapātika) saavutatud džhaanale vastavas, ühes viiest brahma valla puhtas elupaigas (suddhāvāsa), milleks on (1) Aviha deevade elupaik (aviha), (2) Muretute deevade elupaik (atappa), (3) Ilus deevade elupaik (sudassa), (4) Selge vaatega deevade elupaik (sudassī) ja Kõrgeim(ate) deevade elupaik (akaniṭṭha).^[3] Puhtas elupaigas saavutab mittenaasja lõpliku vaibumise (parinibbāna), ega naase enam kunagi moodustunud olemasollu.^[4]

Arahantiks saamise ajale vastavalt eristatakse viit liiki mittenaasjaid (pañca anāgāmino).^[5]

1.

1. Algupooles lõplik vaibuja (antarā­-pari­nib­bāyin) – mittenaasja, kes saab taevases vallas ehk puhtas elupaigas (Suddhāvāsa) arahantiks (= nibbaana) esimese poole eluea jooksul.
   
   
   

2.    

2. Lõpupooles lõplik vaibuja (upahacca-parinibbāyin) – mittenaasja, kes saab taevases vallas arahantiks teise poole eluea jooksul, enne viie kogumiku hävinemist.
   
   
   

3.    

3. Pingutuseta lõplik vaibuja (asaṅkhāra-parinibbāyin) – mittenaasja, kes saavutab plekkide lõpliku vaibumise kerge praktikaga (appa-yogena).
   
   
   
4. 4.     Pingutusega lõplik vaibuja (sasaṅkhāra-parinibbāyin) – mittenaasja, kes saavutab plekkide lõpliku vaibumise mittekerge praktikaga (sappa-yogena).
   
   
   

5.    

5. Ülesvoos lõplik vaibuja (uddhaṁsota-parinibbāyin) – mittenaasja, kes ei saa arahantiks neljas puhta elupaiga madalamas vallas, kuid saavutab selle viiendas, kõrgeimas deevade elupaigas (Akaniṭṭha). Avihā vallast tõuseb ta atappā valda, sudassā vallast sudassī valda, kuni jõuab Akaniṭṭhā valda, kus ta teostab lõplikult arija kaheksaosalise tee, vabaneb viimastest allesjäänud köidikutest ning vaibub.

^[1] „vuttañhetaṁ bhagavatā vuttamarahatāti me sutaṁ: „kāmayogayutto, bhikkhave, bhavayogayutto āgāmī hoti āgantā itthattaṁ. kāmayogavisaṁyutto, bhikkhave, bhavayogayutto anāgāmī hoti anāgantā itthattaṁ. kāmayogavisaṁyutto, bhikkhave, bhavayogavisaṁyutto arahā hoti, khīṇāsavo”ti.“ – Kāmayogasutta Iti 96.

^[2] „anāgāmimaggena anusahagataṁ kāmarāgasaññojanaṁ, paṭighasaññojanaṁ – imāni dve saññojanāni pahīyanti; anusahagato kāmarāgānusayo, paṭighānusayo – ime dve anusayā byantīhonti.“ – Yuganaddhavaggo, Suttantaniddeso Ps 2.1, lk 289; Maggakathā Ps 1.9, lk 280.
Suttades on viiendaks köidikuks kas kuritahtlikkus ja/või vastumeelsus (vyāpāda, paṭigha), „Analüütilises tees“ aga ainult vastumeelsus. Enamasti käsitletakse kuritahtlikkust ja vastumeelsust koos, kuna nende erinevus on minimaalne.

^[3] „pañca suddhāvāsā – avihā, atappā, sudassā, sudassī, akaniṭṭhā.“ –  Saṅgītisutta DN 33.

^[4] Dutiya­sikkhāsutta AN 3.87.

^[5] „pañca anāgāmino – antarā­pari­nib­bāyī, upahac­ca­pari­nib­bāyī, asaṅ­khā­ra­pari­nib­bāyī, sasaṅ­khā­ra­pari­nib­bāyī, uddhaṁ­sotoa­kaniṭ­ṭha­gāmī.“ –  Saṅgītisutta DN 33;
„anāgāmīsu āyuno majjhaṁ anatikkamitvā antarāva kilesaparinibbānaṁ arahattaṁ patto antarāparinibbāyī nāma. majjhaṁ upahacca atikkamitvā patto upahaccaparinibbāyī nāma. asaṅkhārena appayogena akilamanto sukhena patto asaṅkhāraparinibbāyī nāma. sasaṅkhārena sappayogena kilamanto dukkhena patto sasaṅkhāraparinibbāyī nāma. ime cattāro pañcasupi suddhāvāsesu labbhanti. uddhaṁsotoakaniṭṭhagāmīti ettha pana catukkaṁ veditabbaṁ. yo hi avihāto paṭṭhāya cattāro devaloke sodhetvā akaniṭṭhaṁ gantvā parinibbāyati, ayaṁ uddhaṁsoto akaniṭṭhagāmī nāma. yo avihāto dutiyaṁ vā tatiyaṁ vā catutthaṁ vā devalokaṁ gantvā parinibbāyati, ayaṁ uddhaṁsoto na akaniṭṭhagāmī nāma. yo kāmabhavato akaniṭṭhesu nibbattitvā parinibbāyati, ayaṁ na uddhaṁsoto akaniṭṭhagāmī nāma. yo heṭṭhā catūsu devalokesu tattha tattheva nibbattitvā parinibbāyati, ayaṁ na uddhaṁsoto na akaniṭṭhagāmī nāmāti.“ – Dīghanikāye (Aṭṭhakathā), Pāthikavaggaṭṭhakathā 10. Saṅgītisuttavaṇṇanā, Suddhāvāsādipañcakavaṇṇanā.
„so tiṇṇaṁ saṁyojanānaṁ parikkhayā sattak­khat­tu­paramo hoti. sattak­khat­tu­paramaṁ deve ca manusse ca sandhāvitvā saṁsaritvā dukkhassantaṁ karoti. so tiṇṇaṁ saṁyojanānaṁ parikkhayā kolaṁkolo hoti, dve vā tīṇi vā kulāni sandhāvitvā saṁsaritvā dukkhassantaṁ karoti. so tiṇṇaṁ saṁyojanānaṁ parikkhayā ekabījī hoti, ekaṁyeva mānusakaṁ bhavaṁ nibbattetvā dukkhassantaṁ karoti. so tiṇṇaṁ saṁyojanānaṁ parikkhayā rāgado­samohā­naṁ tanuttā sakadāgāmī hoti, sakideva imaṁ lokaṁ āgantvā dukkhassantaṁ karoti.“ – Dutiya­sikkhāsuttaDutiyasikkhāsutta AN 3.87; Vt ka Paṭha­ma­vitthā­rasutta SN 48.15 ja Duti­yaphalasutta [Sattānisamsā] SN 48.66.