Otse põhisisu juurde

Läbinägemise arendamise keskendus (vipassanā-bhāvanā samādhi)

„Analüütiline tee“[1] sisaldab põhjalikku selgitust keskenduses läbinägemise arendamise teostamiseks. Nagu eelnevalt juba selgitatud, tähendab läbinägemise arendamine esmalt viie klammerdumise kogumiku ja seejärel kogu mentaalse ja materiaalse – nii minevikus, olevikus kui tulevikus, nii sisemist kui välimist, jämedat kui peent, kaugel kui lähedal – vaatlemist kolme olemasoluomaduse (kaududūre vā santike vā anicca) kaudu, milleks on (1) püsitus, (2) dukkha ja (3) minatus.

Olemasolu saab uurida neljal alljärgneval moel.

1.

  1. Rühmade mõistmise (kalāpa-sammasana) teel.

    2. 1.    

  2. Ajalise piiratuse mõistmise (addhāna-sammasana) teel.

    3. 2.    

  3. Ammendumise mõistmise (santati-sammasana) teel.

    4. 3.    

  4. Hetkelisuse mõistmise (khaṇa-sammasana) teel.

1. Rühmade mõistmiseks (kalāpa-sammasana) uuritakse esmalt kõiki klammerdumise kogumikku nii, nagu Buddha õpetas „Vāsijaṭa suttas“[2]:

Selline on vorm, selline on vormi lakkamine ja selline vormi täielik lõppemine.
Selline on tunne, selline on tunde lakkamine ja selline tunde täielik lõppemine.
Selline on taju, selline on taju lakkamine ja selline taju täielik lõppemine.
Sellised on moodustised, selline on moodustiste lakkamine ja selline moodustiste täielik lõppemine.
Selline on teadvus, selline on teadvuse lakkamine ja selline teadvuse täielik lõppemine.

Seejärel vaadeldakse viie klammerdumise kogumikuga seotud püsituid moodustisi (saṅkhāra) kolmel olemasolu tasandil (kāma-, rūpa- ja arūpa-bhūmi) kolme olemasolu omaduse kaudu (anicca, dukkha, anattā), eristamata nende kuulumist minevikku, olevikku või tulevikku, alljärgnevalt:

1.     Vorm on püsitu, lõpliku rahulolu mittesisaldav ja minatu.

2.    
Tunded on püsitud, lõpliku rahulolu mittesisaldavad ja minatud.

3.    
Taju on püsitu, lõpliku rahulolu mittesisaldav ja minatu.

4.    
Moodustised on püsitud, lõpliku rahulolu mittesisaldavad ja minatud.

5.    
Teadvus on püsitu, lõpliku rahulolu mittesisaldav ja minatu.

6.    
Need on püsitud lõppemise mõttes, lõplikku rahulolu mittesisaldavad hirmutava olemuse mõttes ja minatud.[3]

Rakendades eeltoodud põhimõtet vaadeldakse läbi kõik klammerdumise kogumikud alljärgneval moel.

See vormi/tunde/taju/moodustiste/teadvuse kogumik on muutuv, lakkav ja kaduv, seega on see püsitu.
Kuna see kogumik on püsitu ja hävinev, on see hirmutav ega saa pakkuda lõplikku rahulolu.
Kuna see kogumik on muutuv, lakkav ja kaduv, ei saa see olla mina ega minu oma, sel puudub omaolemus, see on minatu.

2. Ajalise piiratuse mõistmise (addhāna-sammasana) loomiseks uuritakse kõiki viie kogumikuga (nāma-rūpa) seotud püsituid moodustisi kõigis kolmes olemasoluvallas kolme olemasolu omaduse kaudu, eristades nende ajalist kestust minevikus, olevikus või tulevikus, alustades vormist.

1.     Vorm, nii minevikus, olevikus ja tulevikus, on püsitu ja lõpeb.

2.    
Vorm, nii sisemine kui välimine, on püsitu ja lõpeb.

3.    
Vorm, nii jäme kui peen, on püsitu ja lõpeb.

4.    
Vorm, nii madalam kui kõrgem, on püsitu ja lõpeb.

5.    
Vorm, nii kaugel kui lähedal, on püsitu ja lõpeb.

Vormid on püsitud ja lõppevad, 
lõplikku rahulolu mittesisaldavad, kannatusliku ja hirmutava olemusega ning
minatud omaolemuse puudumise mõttes.[4]

Samal moel vaadeldakse ükshaaval ka tunde, taju, moodustiste ja teadvuse klammerdumise kogumikke pidades silmas tõsiasja, et nii selle elu olevikus kui ka tulevikus esineva viie kogumiku tõeliseks olemuseks on anicca, dukkha ja anattā.

Kõik minevikus esinenud vormi/tunde/taju/moodustiste/teadvuse kogumikud on lakanud ja kadunud, seega on need püsitud.
Kuna see kogumik oli püsitu ja hävinev, on see hirmutav ja lõplikku rahulolu mittesisaldav.
Kuna see kogumik oli muutuv, lakkav ja kaduv, ei saa see olla mina ega minu oma, sel puudub omaolemus, see on minatu.

3. Ammendumise mõistmise (santati-sammasana) loomiseks uuritakse kõiki viie kogumikuga (nāma-rūpa) seotud püsituid nähtusi (saṅkhāra) kõigis kolmes olemasoluvallas ammendumise seisukohast. Siin vaadeldakse moodustunud nähtusi mittejätkuvuse kaudu:

•       selle kogumiku loomus on lõppeva olemusega (khaya-dhamma), kuna ei ole edasiliikumist;

•      
see on laguneva olemusega (vaya-dhamma), kuna laguneb laiali;

•      
see on kiretuse dhamma (virāga-dhamma) kuna on vabanenud kirest;

•      
see on lakkava olemusega (nirodha-dhamma) kuna seda kogumikku tinginud põhjuste lakkamisel lakkab ka kogumik.

Sel moel vaadeldakse läbi kõik viis klammerdumise kogumikku:

1.     Vorm, nii minevikus, olevikus ja tulevikus, on lõppemise, lagunemise, kiretuse ja lakkamise objekt.


2.     Tunne, nii minevikus, olevikus ja tulevikus, on lõppemise, lagunemise, kiretuse ja lakkamise objekt.


3.    Taju, nii minevikus, olevikus ja tulevikus, on lõppemise, lagunemise, kiretuse ja lakkamise objekt.


4.     Moodustised, nii minevikus, olevikus ja tulevikus, on lõppemise, lagunemise, kiretuse ja lakkamise objekt.


5.     Teadvus, nii minevikus, olevikus ja tulevikus, on lõppemise, lagunemise, kiretuse ja lakkamise objekt.[5]

 

4. Hetkelisuse mõistmiseks (khaṇa-sammasana) uuritakse kõiki viie kogumikuga seotud püsituid moodustisi (saṅkhāra) kõigis kolmes olemasoluvallas hetkelisuse seisukohast:

kõikKõik kogumikud sünnivad, esinevad ja lakkavad – kõik see kestab hetkest hetkesse.

Viie klammerdumise kogumiku püsitu, dukkha ning minatu olemuse mõistmise ja nägemise arendamiseks andis Buddha 40 loomuliku kannatlikkuse (anuloma-khanti) dhammat, mis juhivad vääramatult vooguastunu (sotāpatti) teele, ja mis on alljärgnevad.[6]


     

  1. 1.     Püsitus (anicca).

  2. 2.     Dukkha.

  3. 3.     Haigus (roga).

  4. 4.     Paise (gaṇḍa).

  5. 5.     Nool (salla).

  6. 6.     Kurjus (agha).

  7. 7.     Haigus (ābādha).

  8. 8.     Väljasttulenevus (para).

  9. 9.     Lagunemine (paloka).

  10. 10. Õnnetus (īti).

  11. 11. Oht (upaddava).

  12. 12. Hirm (bhaya).

  13. 13. Hädaoht (upasagga).

  14. 14. Ähvardav (cala).

  15. 15. Habras (pabhangu).

  16. 16. Ebastabiilne (addhuva).

  17. 17. Kaitsetus (atāṇa).

  18. 18. Pelgupaigatu (alena).

  19. 19. Varjupaigatu (asaraṇa).

  20. 20. Hetkeline (ritta).

  21. 21. Õõnes/väärtusetu (tuccha).

  22. 22. Tühi (suñña).

  23. 23. Minatu (anattā).

  24. 24. Ohtlikkus (ādīnava).

  25. 25. Muutumisdhamma [muutuva olemusega] (vipariṇāma-dhamma).

  26. 26. Sisutus (asāra).

  27. 27. Kurja juur (aghamūla).

  28. 28. Mõrvarlik (vadhaka).

  29. 29. Lakkav olemasolu (vibhava).

  30. 30. Tulvadega (sāsava).

  31. 31. Moodustunud olemusega (sankhata).

  32. 32. Māra [surma, hävingu] saak (mārāmisa).[7]

  33. 33. Sündimisdhamma [sündiva olemusega] (jāti-dhamma).

  34. 34. Vananemisdhamma [vananeva olemusega] (jarā-dhamma).

  35. 35. Haigestumisdhamma [haigestuva olemusega] (vyādhidham).

  36. 36. Surmadhamma [sureva olemusega] (maraṇa-dhamma).

  37. 37. Leinadhamma [leina tekitava olemusega; leina objekt] (soka-dhamma).

  38. 38. Hala- ehk kurbusedhamma [kurbliku olemusega] (parideva-dhamma).

  39. 39. Ahastusedhamma [ahastusliku olemusega] (upāyāsa-dhamma).

  40. 40. Plekilisusedhamma [plekilise olemusega] (san-kilesa-dhamma).


    41.  

     

Nähes viie klammerdumise kogumikuga seotud dukkhat, valib meel loomulikul moel selle vastandi.

„Jaotuste kogumiku“ (Anguttara-nikāya) „Džhaana grupis“ (Jhāna-vagga) on käsitletud kolme olemasolu omadust (anicca, dukkha ja anatta) kui erinevaid keskendusobjekte. Sealtoodud 20st tajust (saññā) on 11 (4–13 ja 15) läbinägemise arendamise objektid. 11st esimesed seitse taju arendatakse välja väliste objektide abil ja viimased neli mõistete abil. 11 läbinägemise arendamise teel saavutatavat taju on: (1) kogu maailmast eraldumistaju (sabbaloke-anabhirata-saññā – väline objekt); (2) püsitustaju (anicca-saññā); (3) püsituse dukkhataju (anicce-dukkha-saññā); (4) dukkha minatustaju (dukkhe-anatta-saññā); (5) hülgamistaju (pahāna-saññā); (6) kiretustaju (virāga-saññā); (7) lakkamistaju (nirodha-saññā); (8) püsitustaju (anicca-saññā); (9) minatustaju (anatta saññā); (10) surmataju (maraṇa saññā) ja (11) kogu maailmast eraldumistaju (sabbaloke anabhirata saññā – mõisteline objekt). Vt täpsemalt ptk „20 taju (vīsati saññā)“.

 

TAAVI: palun tee eesti keelne koondtabelvipassana.en.gif



[1] Vimokkhakathā Ps 1.5.


[2] „iti rūpaṁ, iti rūpassa samudayo, iti rūpassa atthaṅgamo; iti vedanā … iti saññā … iti saṅkhārā … iti viññāṇaṁ, iti viññāṇassa samudayo, iti viññāṇassa atthaṅgamo’ti – evaṁ kho, bhikkhave, jānato evaṁ passato āsavānaṁ khayo hoti.“ – Vāsijaṭautta SN 22.101.


[3] „1. rūpaṁ aniccaṁ, dukkhaṁ, anattā. 2. vedanā aniccā, dukkhā, anattā. 3. saññā aniccā, dukkhā, anattā. 4. saṁkhārā aniccā, dukkhā, anattā. 5. viññāṇaṁ aniccaṁ, dukkhaṁ, anattā. (1) aniccaṁ khayaṭṭhena; (2) dukkhaṁ bhayaṭṭhena; (3) anattā asārakaṭṭhena.“ – Vimokkhakathā Ps 1.5, lk 53-61.


[4] 1. „rūpaṁ atīta-anāgata-paccuppannaṁ aniccaṁ khayaṭṭhena. 2. rūpaṁ ajjhattaṁ vā bahiddhā vā aniccaṁ khayaṭṭhena. 3. rūpaṁ olārikaṁ vā sukhamaṁ vā aniccaṁ khayaṭṭhena. 4. rūpaṁ hīnaṁ vā panītaṁ vā aniccaṁ khayaṭṭhena. 5. rūpaṁ dūre vā santike vā aniccaṁ khayaṭṭhena. (1) aniccaṁ khayaṭṭhena; (2) dukkhaṁ bhayaṭṭhena; (3) anattā asārakaṭṭhena.“ – Vimokkhakathā Ps 1.5, lk 53-61.


[5] „rūpaṁ atīta-anāgata-paccuppannaṁ … khayadhammaṁ, vayadhammaṁ, virāgadhammaṁ, nirodhadhammaṁ. vedanaṁ… . saññāṁ … . saṅkhāraṁ … . viññāṇaṁ … khayadhammaṁ, vayadhammaṁ, virāgadhammaṁ, nirodhadhammaṁ.“ – Vimokkhakathā Ps 1.5, lk 53-61. Sama vormel esineb ka paljudes teistes tekstides, nt Aparinipphannakathā Kv 23.5, Ānandasutta SN 22.21 jt.


[6] „katamehi cattārīsāya ākārehi anulomikaṁ khantiṁ paṭilabhati, katamahi cattārīsāya ākārehi sammattaniyāmaṁ okkamati? pañcakkhandhe aniccato dukkhato rogato gaṇḍato sallato aghato ābādhato parato palokato ītito upaddavato bhayato upasaggato calato pabhaṅguto [pabhaṅgato (syā.)] addhuvato atāṇato [attāṇato (syā.)] aleṇato asaraṇato rittato tucchato suññato anattato ādīnavato vipariṇāmadhammato asārakato aghamūlato vadhakato vibhavato sāsavato saṅkhatato mārāmisato jātidhammato jarādhammato byādhidhammato maraṇadhammato sokadhammato paridevadhammato upāyāsadhammato saṁkilesikadhammato.“ – Vipassanākathā Ps 3.9, lk 403-404. Antud omadused on koond suttades toodust, nt „aniccato dukkhato rogato gaṇḍato sallato aghato ābādhato parato palokato suññato anattato… .“ esineb Mahāmālukyasutta MN 64 jpt.


[7] Māra esineb algupärastes suttades kurjuse ja surma personifikatsioonina, mille vasteks eesti kultuuris võiks olla vanakuri, kurivaim vms.

Tagasi üles