Keha vaatlemine: sisse- ja väljahingamine (kāyānupassanāānāpāna)

„Suure teadlikkuse rajamise sutta“ kohaselt^[1] toimub keha vaatlemine hingamise teadvustamise teel alljärgnevalt:^[2]

Ja kuidas, bhikkhud, viibib bhikkhu kehas, keha olemuse vaatlemises?
Bhikkhud, siin bhikkhu, läinud metsa või puu juurele või tühja hütti, 
istub ristatud jalgadega maha, 
sirutab keha sirgeks ja 
koondab tähelepanu enda ette. 
Väga tähelepanelikult hingab ta sisse ja väga tähelepanelikult hingab välja.
Pikalt sisse hingates ta teab: „Hingan pikalt sisse“,
ja pikalt välja hingates ta teab: „Hingan pikalt välja“.
Lühidalt sisse hingates ta teab: „Hingan lühidalt sisse“, 
ja lühidalt välja hingates ta teab: „Hingan lühidalt välja“.
Ta treenib: „Kogu keha kogedes, hingan sisse“,
ja „Kogu keha kogedes, hingan välja“.
Ta treenib: „Rahustades sissehingamise, hingan sisse“,
ja „Rahustades väljahingamise, hingan välja“.

Keha vaatlemine ja teadlikkuse rajamine (kāyānupassanā satipaṭṭhānaṁ) toimub 6 moel:

1. Sisse- ja väljahingamine (ānāpāna)
2. Neli [keha] asendit (cattāro iriyāpatha)
3. Tähelepanelikkus tegevustest (sampajañña/sampajāna)
4. Vastaspoolele tähelepanu pööramine, ilutus (paṭikkūla, asubha)
5. Neli elementi (cattāro dhātu)
6. Üheksa laibavälja (nava-sīvathikā)

Keha vaatlemine: sisse- ja väljahingamine (kāyānupassanāānāpāna)

Keha vaatlemine sisse-välja hingamise kaudu tähendab seda, et bhikkhu saab esmalt teadlikuks sisse ja välja hingamise kestvusest. Sellele järgnevad 14 sammu on osa munga kolmekordsest treeningust (ti-sikkha), milleks on: (1) kõrgema kõlbluse treening, (2) kõrgema teadvuse treening ja (3) kõrgema tarkuse treening.^[3]

Järgmiseks loob bhikkhu kirka teadlikkuse kõikidest hingamisega seotud kehalistest moodustistest (kāya-sankhāra). „Teise Kāmabhū sutta“^[4] kohaselt on: (1) kehamoodustisteks (kāya-saṅkhāra) sisse ja väljahingamine (assāsa-passāsā), (2) sõnamoodustisteks (vacī-saṅkhāra) mõtlemine ja läbiuurimine (vitakka-vicārā) ning (3) teadvusemoodustisteks (citta-saṅkhāra) taju ja tunded (saññā ca vedanā). Seega tähendab keha kogemine ja keha moodustiste rahustamine sisse ja välja hingamisega seotu teadvustamist, millele järgneb hingamise rahustamine/rahunemine, peale mida on võimalik alustada keskenduse ja džhaanade treenimist.

Hingamisest teadlikkuse loomist arendatakse loomulikult moel, ilma tahtelise sekkumata, vaadeldes hinnanguvabalt kõiki sisse ja välja hingamisega seotud protsesse. 

Kommentaariumites toodud abistavad tehnikad

Vimuttimagga, Visuddhimagga jt kommentaariumite kohaselt on võimalik keha hingamisega seotud muutuseid jälgida alljärgneval neljal moel.

1.     Hingamisetappide jälgimine: sissehingamine ⇾ paus ⇾ väljahingamine ⇾ paus.

2.     Hingamistsükli jälgimine: algus ⇾ esinemine/keskpaik ⇾ lõpp;

3.     Õhu liikumisteekonna jälgimine:
(a) algus (huuled või nina) ⇾ keskpaik (süda) ⇾ lõpp (naba).^[5]
(b) nina ⇾ neel ⇾ kõri ⇾ hingetoru ⇾ kopsud ⇾ hingetoru ⇾ kõri ⇾ neel ⇾ nina.

4.     Hingamisega seotud kehamuutused jälgimine:
(a) sissehingamisel tungib õhk kopsudesse ⇾ roietevahelised lihased tõmbuvad kokku ⇾ roided tõusevad ettepoole ja üles ⇾ vahelihas tõmbub kokku ja liigub alla ⇾ rinnaõõne maht suureneb ⇾ õlad liiguvad üles ja kõht liigub ette;
(b) väljahingamisel kõik lihased lõtvuvad ⇾ vahelihas liigub üles ⇾ roided laskuvad sissepoole ja alla ⇾ rinnaõõne maht väheneb ⇾ õlad liiguvad alla ja kõht liigub sisse.

Kui Arija järgija on moodustiste teadlikkuse loomises teinud edusamme, võib ta kommentaariumites toodud abistavad meetodid hüljata nii, nagu iseseisvalt rattaga sõitma õppinud laps hülgab abirattad. Vastasel juhul võivad teiste õpetajate toodud abistavatest tehnikatest kujuneda teadlikkuse loomist ja arendamist takistavad pealisplekid (upakkilesa), mida kirjeldab ptk „Hingamisest teadlikkuse arendamise 18 pealisplekki (aṭṭhārasa upakkilesā)“.

Sisemine, välimine ja nii sisemine kui välimine vaatlemine

Teadlikkuse rajamine toimub kolmes etapis:

Nii viibib ta kehas, keha olemuse vaatlemises:
(1) kas seestpoolt enda keha vaadeldes 

(2) või väljastpoolt teise keha vaadeldes 

(3) või nii seestpoolt enda kui ka väljastpoolt teise keha vaadeldes.

Teadlikkuse loomine kontekstis viitab „sisemine“ inimese enda kehale või meelele ja sellega seonduvale ning „välimine“ teise inimese või olendi kehale või meelele ja sellega seonduvale. Nt, hingamise puhul keskendutakse (1) enda keha hingamise teadvustamisele ja jälgimisele, kuid laipade vaatlemise puhul (2) teiste kehade hingamise lakkamisele. Enda keha ja meele vahetu kogemuse vaatlemisele lisanduvas (3) teise inimese või olendi keha ja meele vaatlemises lahustub endaks ja teisteks nimetatava eristamine ning ilmneb mõistmine, et see, „minuks“ nimetatava keha olemus on samasugune nagu „sinuks“ nimetatav keha olemus (mis ei tähenda, et me kõik oleme üks!). Tekib vahetu mõistmine, et ilmnev esindab vaid omaolemuseta seaduspärasust ega ole midagi enamat kui teatud seaduspäral põhineva protsessi ilmnemine.^[6] Need kolm vaatlemise viisi on erinevad harjutused või ühe harjutuse 3 erinevat etappi.

Tekkimise ja lakkamise vaatlemine

Kui bhikkhu on saavutanud džhaana, saab ta hakata hingamise teadvustamist arendama kolmel moel:

Ta viibib 
(1) kas keha tekkiva olemuse vaatlemises

(2) või keha kaduva olemuse vaatlemises

(3) või nii keha tekkiva kui ka kaduva olemuse vaatlemises.

Keha tekkimise ja kadumise dhamma ehk püsitu (anicca) olemuse vaatlemine tähendab keha kui mööduva nähtuse vaatlemist ja sellises vaatlemises pidevat viibimist. Buddha õpetas:

Vorm, bhikkhud, on püsitu.
Mis on püsitu, on dukkha;
mis on dukkha, on minatu;
mis on minatu, on sestap „see ei ole minu“, „see ei ole mina“, „see ei ole mina ise“
– nii nagu see tõeliselt on, õige tarkusega, tuleb [vormi] mõista.^[7]

Tekkiva ja kaduva olemuse vaatlemise puhul on sisuliselt tegemist ilma džhaanata vipassanā ehk läbinägemise arendamisega.

Tavaliselt märkab arendamata meel pigem uue tekkimist kui vana lakkamist. Tähelepanu nihutamine tekkimiselt lakkamisele aitab näha võrdselt mõlemat protsessi aspekti ja tasakaalustada kaduvuse mõistmist. Jõudes vaatlemise teel vahetu taipamuseni, et kõik ilmnev on vaid pidevalt tekkivate ja lakkavate nähtuste jada, muutub soov neid protsesse omada või neisse klammerduda mõttetuks ja iha lakkab.

Nii juhib püsitu olemuse kaudu nelja teadlikkuse loomine ja arendamine keha, tunnete, teadvuse ja dhammade tõelise olemuse (yathābhūta) mõistmisele, mille loomulikuks tagajärjeks on iha ja klammerdumise jäägitu lakkamine nende suhtes.

Need kolm vaatlemise viisi on erinevad harjutused või ühe harjutuse 3 erinevat etappi.

Kommentaariumites toodud abistavad tehnikad

Aṭṭhakathā kommentaariumis on toodud püsitu meele rahustamise kolm võimalust, milleks on (1) loendamine (gaṇanā), (2) ühendamine (anubandhanā) ja (3) rakendamine (ṭhapanā).

1.     Loendamise etapis seotakse tähelepanu sisse- ja väljahingamiste loendamisega. Hingamisel fokuseeritakse tähelepanu esimesele keha puutepunktile, kus on selgelt tunda õhu liikumist, milleks on tavaliselt kas ülahuul või ninaots ning alustatakse sisse- ja väljahingamiste loendamist järjestikku 6 + 6 meetodil:            

Seejärel tuleb alustada loendamist uuesti ühest viieni. Loendatakse vaid selgelt teadvustatud hingetõmbeid. Kui tähelepanu hajub, tuleb see tuua tagasi hingamise ja puutepunkti juurde ning jätkata loendamist sealt, kust tähelepanu katkes. Meele harjutamist tuleks jätkata seni, kuni suudetakse hingamist teadvustada järjestikku loendamisel kuuel moel ilma tähelepanu hajumata, misjärel jätkatakse edasi ühendamise meetodiga.

Mõnikord aitab mõtetega mitte kaasa minna ja mõtteid peatada mõtete loendamine: 1. mõte …, 2. mõte …, 3. mõte … jne.

Kuna selline loendamise süsteem võib juhtida teadlikkuse fookuse hingamise teadvustamiselt numbrite loendamisele, ei kiida seda osad õpetajad heaks ja peavad loendamist hoopis takistuseks.

1.     Ühendamise (anubandhanā) etapis on puutepunktis tähelepanu fokuseeritud otse välja- ja sissehingamisele ning selle tähelepanu tugevdamisele ja kinnistamisele, ilma samal ajal loendamata. Ühendamise meetodit tuleb praktiseerida seni, kuni meeles ilmneb samane kujund (paṭibhāga-nimitta).

Hingamise teadvustamisel esilekerkinud samaseid kujundeid ehk (keskendus)märke (nimitta) on selle tasandi saavutanud kirjeldanud kui eri suuruse, kuju, värvi ja arvuga objekte või nähtuseid, nt kui kohevaid valge pehme villasarnaseid udumasse, tuulepuhanguid, tähekogumikke, kirkalt säravaid kalliskivide või pärlite sarnaseid objekte, valgusjuga, ketta kujulist valgussära jms.

2.     Kinnistamise (ṭhapanā) etapis tõhustatakse jõupingutusi kõrgeima tasandi saavutamiseni, jätkates puutepunktis hingamise teadvustamist. Kuna ilmnenud nimitta ei ole kinnistunud, on see kerge kaduma. Sestap tuleb nüüd keskendust jätkata iga päev erilise hoolega, et keskendusmärk kinnistuks ja muutuks iga korraga selgemaks ja kirkamaks.

5-7-8 hingamise harjutus

Patañjali jooga-suutrates jt hindu joogaraamatutes õpetatakse hinge kinnihoidmise meetodit. Selleks:

1. hingatakse sügavamalt sisse, lugedes aeglaselt viieni (erinevad tekstid pakuvad erinevaid loendeid);
2. seejärel hoitakse hinge kinni, lugedes seitsmeni;
3. nüüd hingatakse aeglaselt välja, lugedes kaheksani.

Peale lühikest pausi korratakse sarnast hingamist. Kuigi selline hingamine rahustab tavaliselt meele ja keha mõne minutiga, pole Buddha seda õpetanud. 

Keha vaatlemine: asendid (kāyānupassanāiriyā)

Bhikkhud, bhikkhu viibigu teadvustatud arusaamises – see on minu juhis [teile].^[8]

Keha vaatlemine asendite kaudu tähendab, et bhikkhu loob vahetu, kirka teadlikkuse keha asenditest ja asendite muutumisest. 

Peale selle, bhikkhud, teab bhikkhu 
kõndides: „Ma kõnnin“, 

seistes: „Ma seisan“,

istudes: „Ma istun“ 
ja
lamades: „Ma laman“. 
Mis iganes asendis tema keha on, ta teab seda. .^[9]

„Maa kaunitari suttas“^[10] võrdleb Buddha kehast teadlikkuse hoidmise olulisust järgmise näitega. Oletame, et maa kauneim tüdruk laulab ja tantsib suure rahvamassi seas. Seal on ka mees, kes soovib elada, ei soovi surra, soovib õnne ja kellele dukkha on vastumeelne. Sellel mehel on kästud kauneima tüdruku ja tungleva rahvamassi vahel pilgeni täidetud õlikaussi ringi tassida tingimusel, et kui ta ühegi tilga maha pillab, lõikab tema järel mõõgaga kõndiv mees tal pea otsast. Sel juhul ei lõpetaks mees hetkekski liikumist ega pööraks hetkekski hooletult tähelepanu kõndimiselt tüdrukule. Just nii, nagu see mees pöörab mõõgaga mehe ees käies kogu tähelepanu õlikausile, nii peaks ka bhikkhu pöörama kogu oma tähelepanu kehale.

Keha vaatlemine: tähelepanelikkus (kāyānupassanā-sampajāna)

Keha vaatlemine tähelepanelikkuse kaudu tähendab, et munga igat liigutust saadab tähelepanelikkus (sam­pajā­na/sampajañña­).^[11] Bhikkhu teeb kõike teadvustatult, kirka tähelepanelikkusega:

Peale selle, bhikkhud, hoiab bhikkhu tähelepanu 
edasi ja tagasi liikudes, 
l
ähedale või eemale vaadates, 

painutades ja venitades,

pealmist rüüd, kerjakaussi ja ülemist rüüd kandes,

süües, juues, mäludes ja maitstes,

roojates ja urineerides,

liikudes, seistes, istudes, uinudes, ärgates, rääkides ja vaikides 
– kogu aeg hoiab bhikkhu tähelepanu.

Mõnikord teostatakse keha vaatlemist tähelepanelikkuse kaudu tavapärasest liikumisest 2-3 korda aeglasemalt. Igasugune teadlik tegevuse aeglustamine on nagu filmi vaatamine kaader kaadri haaval. Kaader on üksik pilt salvestatud piltide jadas. Kui esitada projektoriga ekraanile 25 kaadrit sekundis, tajub inimene pilte liikumisena, ega näe üksikuid kaadreid. Sama põhimõtte kehtib ka kõndimise aeglustamisel. Kordades aeglasemalt liikudes on teadvusel piisavalt aega teadvustada ning märgata tavapärasest rohkem.

Keha vaatlemine: vastaspoolele tähelepanu pööramine (kāyānu­passa­nā-­paṭi­kūla­-ma­nasikā­ra)

Keha vaatlemine ebapuhtusele tähelepanu pööramisel (kāyānupassanā-paṭikūla-manasikarā) tähendab keha osade teadvustamist eesmärgiga saavutada kirgas, vahetu ja püsiv teadlikkus keha tõelisest olemusest. Keha ebapuhtuse teadvustamine aitab luua püsiva teadlikkuse keha tõelist olemust ja vabastab kehapõhisest vaatest (sakkāya-diṭṭhi) ning sellega seotud minavaatest (atta-diṭṭhi). „Lühikesed lugemised“ (Khuddakapāṭha-pāḷi) sisaldab teksti nimega „Kolmkümmend kaks kehaosa“ (Dvattiṁsākāra), mille loetelus on lisaks „Teadlikkuse rakendamise suttas“ toodud 31 kehaosale veel lisaks veel üks – peaaju (matthaluṅgaṁ või matthake matthaluṅgam).^[12]

„Suures teadlikkuse rajamise suttas“^[13] loetleb Buddha 31 kehaosa. „Lühikestes lugemistes“ (Khuddakapāṭha) esineb loetelus ka peaaju (matthaluṅgaṁ),^[14] mis teeb kokku 32 kehaosa. Mitmetes suttades toodu kohaselt said Buddha eluajal paljud arahantiks just kāyagatā-sati bhāvanā teel.

„Kehast teadlikkuse rajamise sutta“ kohaselt läheb bhikkhu kehast teadlikkuse arendamiseks peale almustoidu kogumist ja söömist eraldatud kohta, istub ristatud jalgadega maha, hoiab keha sirge ning keskendab tähelepanu enda ette. Rahunenud meelega keskendub ta keha tõelise olemuse mõistmisele. Bhikkhu teadvustab, et see keha, jalatallast kuni pealaeni on ümbritsetud nahaga, mis on täis ilutuid, ebapuhtaid asju: 

Selles kehas on:
juuksed, karvad, küüned, hambad, nahk,

liha, kõõlused, luud, üdi,

neerud, süda, maks, vahelihas, põrn, kopsud,

sooled, sisikond, magu, roe,

sapp, röga, mäda, veri, higi, rasv,

pisarad, naharasu, sülg, tatt, liigeste vedelik ja kusi. ^[15]

Kommentaariumites toodud abistavad tehnikad

Kommentaariumite kohaselt hõlmab kehaga seotud teadlikkuse (kāya-gata-sati) loomine keha uurimist seitsmel moel, milleks on:

1. sõnalise kordamine,
2. mõttes kordamine,
3. värvi teel,
4. kuju teel,
5. suuna teel,
6. koha teel,
7. piiritlemise teel.

1. Sõnaline kordamine. Kehast teadlikkuse loomise harjutamisega alustamisel kordab bhikkhu vaiksel häälel esmalt 32 kehaosa algusest lõpuni ja seejärel vastupidises järjekorras. Kehaosade meeldejätmiseks saab kasutada 32 kehaosa kuuese jaotuse tabelis toodud jaotust, kusjuures tagasilugemisel tuleb loendada kehaosi kuni alguseni välja ja seejärel jälle algusest kuni viisiku lõpuni, nii, nagu see on toodud alljärgnevas tabelis:

Kõiki kehaosi tuleb vaikselt lausudes korrata sadu ja tuhandeid kordi, seni, kuni meel ei rända enam ringi ja püsib ainult keskendusobjektil. 

2. Mõttes kordamine. Järgmiseks kordab bhikkhu mõttes kõiki kehaosi seni, kuni need on kindlalt kinnistunud mälus.

3-7. Värv, vorm/kuju, suund, koht, piirang. Nüüd reflekteerib bhikkhu keha neljal moel, milleks on värv, vorm/kuju, suund (milline kehaosa asub keha ülalpool, milline allpool), koht (millises ulatuses ja kohas kehaosa asub) ja piirang (millised kehaosad piiravad vaadeldavat kehaosa ülaltpoolt, altpoolt, külgedelt, ümberringi).

Visuddhimagga^[16] kohaselt saab laipade puhul uurida järgmist kuut omadust:

1. Naha värvus – hele, tume, erinevad värvitoonid.
2. Vanus – noor, keskeas, vana.
3. Kuju ja puhitus – erinevate kehaosade, sh kaela puhituse vaatlemine.
4. Kehapoolte vaatlus – nabast ülemise ja alumise kehapoole vaatlus.
5. Keha asetus – kus on pea, jalad, käed, kõht jne.
6. Kehaosad – kõik osad ülevalt alla ja küljelt küljele; kõik 32 kehaosa; moondunud kehaosi.

Vaadelda saab ka liigeseid (kätel-jalgadel 3 liigest), selgroogu, kaelalülisid jms mis ühendavad skeleti eri osi, õõnsaid kehaosi (kõrvad, nina, suu, magu jms), kõverusi (silmamuna, kondiotsad jms), kühme (sõrmenukud, koljul asuvad kühmud) ja tervet keha uuesti pealaest jalataldadeni. Laiba soo uurimisest tuleks hoiduda.

Antud keskendused on sarnased 32 kehaosa teadvustamisele (kāyagatā-sati). Isegi kui ilutuse teadvustamisega ei saavutata kohe esimest džhaanat, kõrvaldab see kiiresti seksuaalse iha^[17] ja aitab viiel taksitusel tublisti vaigistuda.

Sõltuvalt keskenduse aluseks olevast, saab bhikkhu luua kas (1) värvi, (2) ilutuse või (3) ruumi mentaalse kujundi (nimitta). Kasutades nt tekkinud värvikujundit (nimitta), saab selle võtta värvikasina arendamise aluseks, saavutada seeläbi neljanda džhaana ja esimesel kolmel moel vabanemise^[18] ning 8 meisterlikkuse alust (abhibhāyatana).^[19] Kasutades ilutustaju arendamisel tekkinud kujundit, saab selle abil kerge vaevaga keskenduda ilutusele arendamisele, saavutada esimese džhaana ja vabaneda kirest, misjärel saab bhikkhu jätkata läbinägemise (vipassanā) arendamist keha olemusest, kuni nibbaana saavutamiseni. Ruumikujundi kaudu saab kerge vaevaga keskenduda elementide analüüsimisele ja saavutada juurdepääsukeskenduse (upacāra samādhi). Vihase iseloomutüübiga inimene peaks keskenduma kehaosa värvile ja tekitama värvi-nimitta; kirgliku iseloomutüübiga inimene peaks keskenduma kehaosade ilutusele ja saavutama nimitta sel teel ning mõistusliku iseloomutüübiga inimene peaks arendama elementidele keskendust ja saavutama sellele vastava nimitta.^[20]

Eeltoodud praktikate kohta peab bhikkhu looma endale eelnevalt selge arusaamise. Ebameeldivuse uurimise (paṭikkūla-manasikāra) harjutamist kirjeldab „Suur teadlikkuse rajamise sutta“^[21] ja elementide uurimise (dhātu-manasikāra) harjutamist Mahāhatthipadopamasutta^[22] ning „Suur Rāhulale antud nõuande sutta“^[23].

32 keha koostisosa (ākāra), nagu ka keha ilutuse (asubha) mõtlus toob harjutajale järgnevalt loetletud kasud.

• Treenib keskendust ja juhib džhaanasse.
• Aitab luua mõistmist keha tõelisest olemusest: keha on vaid ajutine kogumik, mis peagi paratamatult laiali laguneb.
• Vähendab minakeskset mõtlemist, kehaga seotud piiravaid uskumusi ja moonutusi (vipallāsa).
• Juhib teostaja äratundmisele, et keha on vaid liikumisvahend virgumise teel.
• Vabastab naudinguhimudest ja häirivatest hoiakutest ning aitab ületada seksuaaliha.
• Süvendab taipamist olemasolu tõelisest olemusest, milleks on püsitus, dukkha ja minatus (anicca, dukkha, anatta).
• Aitab vabaneda klammerdumisest maise külge, hüljata ilmikueluga seotud mälestused ja mõtted ning pöörduda välisest ehk maisest ja kaduvast, sisemise, ehk  meele arendamise teele.
• Õpetab nii iseendaks peetavat kui ka teisi inimesi ja olendeid nägema kui teatud loodusseaduspära alusel toimivaid ajutisi organite kogumikke ning kujundab välja ilutustaju (asubha-saññā).
• Vabastab lõplikult minavaatest (atta-diṭṭhi) ja kehapõhisest vaatest (sakkāya-diṭṭhi), mis võimaldab siseneda arija teele ja saada vooguastunuks.

Keha vaatlemine: elementidele tähelepanu pööramine (kāyānupassanā-dhātu-manasikarā)

Keha vaatlemine elementide kaudu tähendab keha moodustavate elementide – maaelement (pathavī-dhātu), veeelement (āpo-dhātu), tuleelement (tejo-dhātu), tuuleelement (vāyo-dhātū)^[24] – ja nende elementide omaduste vaatlemist ning teadvustamist. Osades suttades on toodud viiendaks elemendiks ruumilelement (ākāsa-dhātu)^[25] ning kuuendaks teadvuseelement (viññāṇa-dhātu)^[26].

Esmalt vaadeldakse keha rahu arendamise (samatha bhāvanā) teel nelja elemendi omaduste kaudu ja peale džhaana saavutamist läbinägemise arendamise (vipassanā bhāvanā) teel kolme olemasolu omaduse (anicca, dukkha, anattā) kaudu. Eesmärgiks on saavutada kehapõhise vaate (sakkāya-diṭṭhi)^[27] ja minavaate (atta-diṭṭhi) lakkamine, mille kohaselt eksisteerivad meele ja keha kombinatsioonina mina, ise, sina, mees, naine, isiksus jne. Elemendi analüüsi arendamise abil on võimalik vabaneda armastusest enda keha suhtes ning selle tulemusel tekkinud klammerdumistest.

Nelja elemendi esinemise arendamise kasudeks on hirmu, maise naudingu ja rahulolematuse ületamine, nii soovimatu kui soovitu suhtes neutraalse suhtumise saavutamine, naise ja mehe idee hävinemine, suure tarkuse ja selge, kirka meele saavutamine, täiuslik tegutsemine. Ta liigub virgumise suunas kergusega täidetud heaolus ja õnnes ning läheneb ambrosiaalsele.^[28]

Bhikkhu saab harjutada nelja elemendi analüüsi arendamist kas (1) lühidalt või (2) detailselt.

Elementide teel keha vaatlemise lühema variandi puhul läheb bhikkhu peale almuste kogumist ja söömist sobivasse, eraldatud kohta, istub ristatud jalgadega maha ja suunab oma rahuliku, keskendunud meele keha analüüsimisele nelja elemendi kaudu, just nii nagu õpetas Buddha „Suures teadlikkuse rajamise suttas“:

Nagu siis, bhikkhud, kui osav lihunik või lihuniku õpipoiss, olles tapnud lehma, istub nelja suure tee ristmikule ja lõikab selle tükkideks, nii ka, bhikkhud, täheldab bhikkhu keha asendist ja asukohast olenemata selle elemente:
„Selles kehas on
maaelement,
veeelement,
tuleelement ja
tuuleelement.“^[30]

Seejärel loob bhikkhu selge mõistmise kogu kehast liha, vere ja kontide värvi, kuju ja asukoha järgi. Ta muudab oma meele avatuks nelja mateeria vormi mõistmisele, mõtiskledes:

• „Liha ja kondid on kõvad ning tahked – need on maaelemendid.“
• „Veri jt kehavedelikud on vedelad ja voolavad – need on veeelemendid.“
• „Keha toodab soojust – kuumus on tuleelement.“
• „Kopsudes ja kehas liiguvad õhk jt gaasid – need on tuuleelement.“

Nii, vaadeldes keha nelja elemendi ja nende omaduste kaudu mõistab bhikkhu, et seal kehas ei ole ei mina (attā), aatmanit (attan) olendit (satta) ega hinge (jīva) – keha on vaid ainete moodustis, elementide kogumik.^[31] Seeläbi tekkivas taipamuses keha tõelisest olemusest lakkavad loomulikul moel ideed indiviidist, isiksusest, minast, minu kehast jt valedest vaadetest.

Detailsema vaatlemise ja arendamise puhul mõtiskleb bhikkhu üksikasjalikult kehaosadest ja nende omadustest elementide teel. Maaelemendi omadusteks on kõvadus (kakkhaḷaṁ) ja tahkus (kharigataṁ), ka karedus, raskus, kergus, pehmus ja siledus. Maaelementi esindavad kehas 20 kehaosa: juuksed, karvad, küüned, hambad, nahk, liha, kõõlused, luud, luuüdi, neerud, süda, maks, vahelihas, põrn, kopsud, soolestik, sisikond, magu, roe, aju. Sama põhimõtte alusel toimub ka vee-, tule-, tuule-, ruumi- ja teadvuselemendi mõtlustamine.

Nelja elemendi analüüsiga seotud kanoonilised tekstid

• Kevaṭṭasutta DN 11.
• Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.
• Mahāhatthipadopamasutta MN 28.
• Mahārāhulovādasutta MN 62.
• Cūḷamālukyasutta MN 63.
• Dhātuvibhaṅgasutta MN 140.

Iidsete õpetajate juhised

Iidsete õpetajate (porāṇaka-acariyā) selgituste kohaselt tuleks mõtiskleda nelja elemendi üle 10 moel, milleks on: (1) tähendus; (2) omadus; (3) kogumik; (4) peenestamine (cuṇṇa); (5) mitte-eraldatus; (6) tingimus (paccaya); (7) tunnus (lakkhaṇā); (8) sarnasus ja mittesarnasus (sabhāga-visabhāga); (9) samasus ja mittesamasus (nānattekatta); ning (10) nukk.

1. Tähendus. Tähenduse puhul eristatakse tava- ja eritähendust. Tavatähenduse seisukohast on elemendid (1) suured ja (2) näilised, kuid reaalselt ilmnevad. Kõik elemendid on koguseliselt ülisuured, mistõttu nimetataksegi neid suurteks. Kuna mees, naine, kõik keha, puud, mäed jm on moodustunud vaid elementidest, mille lagunemisel lakkavad ka kõik vormid ning kujud, on elemendid tavatähenduse seisukohast näilised. Kõik keha omadused on vaid elementide omadused. Eritähenduslikud on maa-, vee-, tule- ja tuuleelement. Elemendi olemus on elemendi säilimine: maa olemuseks on maaelement, vee olemuseks on veeelement, tule olemuseks on tuleelement ja tuule olemuseks on tuuleelement.^[38]

2. Omadus. Maa elemendi (paṭhavī-dhātu) omaduseks on tahkus, tugevus, pehmus, karedus, siledus, raskus, tihedus, liikumatus, kindlus, toetavus ja paigalpüsivus; kõik mis on seotud maaga või on kõva või tahke. Maa element esindab seda, mis meile tavaliselt tundub tugev ja vastupidav nii kehas kui väljaspool keha. Välimist maaelementi esindavad: kivid, teed, puud jms. Kehas on selleks  juuksed, karvad, küüned, hambad, nahk, liha, kõõlused, luud, luuüdi, neerud, süda, maks, vahelihas, põrn, kopsud, soolestik, sisikond, magu, roe ja aju, mis aga keha lagunedes muutuvad paratamatult osaks eluta loodusest. Veeelemendi (āpo-dhātu) omadusteks on liikuvus, objekti allapoole langetamine, voolavus, niiskus, nirisevus, läbivus, paisuvus, vedelus, muutuvus (tahke, gaasiline), sidusus; kõik mis on seotud veega või on vesine, vedel või voolav. Vee element esindab kõiki erinevaid vedelike vorme, st kõike, mis voolab, niriseb või tilgub. Välimiseks veeelemendiks on: ookeanid, jõed, järved, vihmapiisad, pilved jms. Kehas on selleks sapp, röga, mäda, veri, higi, rasv, pisarad, naharasu, sülg, tatt, liigeste vedelik ja kusi, mis aga keha lagunedes muutuvad paratamatult osaks eluta loodusest. Tuleelemendi (tejo-dhātu) omadusteks on kuumus, soojus, aurustamine, küpsetamine, hävitamine, haaravus, objekti ülespoole kergitamine; kõik mis on seotud tulega või on palav või kuum. Tule element esindab seega kuuma või külma. Välimiseks tuleelemendiks on: päike, laava, kuumavee allikad jms. Kehas esindava tuleelementi keha soojus, seedimisprotsess, füüsiline pingutus (mis tõstab keha soojusastet), palavik jms, mis aga keha lagunedes muutub paratamatult osaks eluta loodusest. Tuuleelemendi (vāyo-dhātu) omadusteks on läbivus, liikuvus, objekti keerutamine, toetamine, tõukamine, jahutamine, kergus/õhulisus, sügavaleulatavus ja haaravus; kõik mis on seotud õhuga, või on tuuline või õhuline. Tuule element esindab õhu liikumist. Välimiseks  tuuleelemendiks on: lakkamatult vahelduva kiirusega esinev õhu liikumine, tuuleiilid jms. Kehas esindab tuule elementi kehas liikuvad gaasid, sisse- ja välja hingatav õhk jms, mis aga keha lagunedes muutuvad paratamatult osaks eluta loodusest.

Kahe elemendi koosmõju tõttu jalg tõuseb ja langeb; keha istub, magab, seisab ja kõnnib; tekib keha jäikus ja loidus, painduvus ja energilisus, raskus ja kergus. Nelja elemendi süvaanalüüs omaduste kaudu aitab mõista keha tõelist olemust ja minatust (anatta). Nii tuleks määratleda keha nelja elemendi omaduste teel.

3. Kogumik. Kogumik sisaldab nelja elementi ja sellega seotud värvi, lõhna, maitset ning toidet ehk toitu (āhāra)^[39] – need kaheksa loovad vastastikku teineteist ja eksisteerivad koos, teineteisest eraldumata. Kui tuleelement suureneb, siis teised kolm elementi vähenevad. Sama põhimõte kehtib kõikide elementide suhtes. Nii tuleks määratleda keha kogumike teel.

4. Peenestamine. See keha koosneb loendamatutest osakestest (rakkudest). Iga osake koosneb omakorda veelgi väiksematest osakestest jne. Kuna maaelemendi väikseim ruumi osake (ākāsa-paramānu) on segatud veega, püsib maaelement koos.

5. Mitte-eraldatus. Maaelement on segunenud veeelemendiga, soojenenud tuleelemendis ja liigutatav tuuleelemendi poolt – nii on neli elementi lahutamatult seotud. Tules on kolm elementi lõhnatud ja tuules need rulluvad. Neli elementi esinevad koos, on vastastikuses sõltuvuses ja lahutamatud. Nii tuleks määratleda keha mitte-eraldatuse teel.

6. Tingimus (paccaya). Termin paccaya tähendab ilmnemise tingimust, ilma milleta mingi asi või nähtus ei saaks ilmneda ega olemas olla. ^[40]

Neli elementi on loodud kamma poolt ja moodustunud kahel tingimusel, milleks on tootev tingimus (janaka paccaya) ja kamma tingimus (kamma paccaya) st kamma poolt tingitud. Teised elemendid täidavad määravat/toetavat tingimust (upanissaya paccaya).

Teadvuse poolt tingitud neli elementi vastavad kuuele tingimusele, milleks on: (1) loomise tingimus, (2) kaasneva oleku tingimus (sahajāta paccaya), (3) toetuse tingimus (nissaya paccaya), (4) toite tingimus (āhāra paccaya), (5) võime tingimus (indriya paccayā), ja (6) kohaloleku tingimus (atthi paccaya). Teised elemendid täidavad tingimust (paccaya), toetavat tingimust (nissaya paccaya) ja olemasolu tingimust (atthi-paccaya).

Üsasse sisenemise hetkel täidab teadvus seitset tingimust, milleks on: (1) kaasneva oleku tingimus (sahajāta paccaya), (2) vastastikune tingimus (añña-mañña paccaya), (3) toetav tingimus (nissaya paccaya), (4) toite tingimus (āhāra paccaya), (5) võime tingimus (indriya paccayā), (6) vilja tingimus (vipāka paccayā) ja (7) olemasolu tingimus (atthi paccaya).

Olemasollu tulemise teadvus täidab kolme sünnieelse kehaga seotud tingimust, milleks on: (1) järelilmnev tingimus (pacchā-jāta paccaya), (2) toetav tingimus (nissaya paccaya) ja (3) olemasolu tingimus (atthi paccaya).

Aastaaja seaduspärast (utu) toodetud neli suurt elementi täidavad kahte tingimust, milleks on loomise tingimus ja olemasolu tingimus (atthi paccaya). Teised elemendid vastavad kahele tingimusele, milleks on toetav/toetuse tingimus (nissaya paccaya) ja olemasolu tingimus (atthi paccaya).

Neli suurt elementi, mis on toodetud toidust, vastavad kolmele tingimusele, milleks on (1) loomise tingimus, (2) toite tingimus (āhāra paccaya) ja (3) olemasolu tingimus (atthi paccaya). Teised elemendid täidavad kahte tingimust, milleks on (1) toetav tingimus (nissaya paccaya) ja (2) olemasolu tingimus (atthi paccaya). Kamma poolt toodetud neli elementi on kaasnevad elemendid.

Vastastikku sõltuvad elemendid täidavad nelja tingimust, milleks on (1) kaasneva oleku tingimus (sahajāta paccaya), (2) vastastikune tingimus (añña-mañña paccaya), (3) toetav tingimus (nissaya paccaya) ja (4) olemasolu tingimust (atthi-paccaya). Teised elemendid täidavad kahte tingimust, milleks on (1) toetav tingimus (nissaya paccaya) ja (2) olemasolu tingimus (atthi paccaya).

Elemendid on tingitud kas teadvusest (viññāṇa), aastaaja seaduspärast (utu) või toitest (āhāra). Maaelement on teiste elementide tingimuseks, kuna on teiste elementide toetuspaigaks. Veeelement on teiste elementide tingimuseks selle siduva omaduse kaudu. Tuleelement on teiste elementide tingimuseks selle soojendava/küpsetava omaduse tõttu. Tuuleelement on teiste elementide tingimuseks selle toetava omaduse tõttu.

Magu, roe, mäda ja kusi on tingitud aastaajast (utu). Pisarad, higi, sülg ja tatt on tingitud aastaajast ja teadvusest (viññāṇa). Kuumus on tingitud kammast ja hingamine teadvusest. Kõik ülejäänu on tingitud kammast, teadvusest, aastaajast ja toitest (kamma, citta, utu, āhāra).^[41] Nii tuleks määratleda elemente tingimuse teel.

7. Tunnus (lakkhaṇā). Maaelemendi tunnuseks on kõvadus. Veeelemendi tunnuseks on voolavus (st mitte-kõvadus/pehmus). Tuleelemendi tunnuseks on kuumus. Tuuleelementi tunnuseks on jahutamine. Nii tuleks määratleda elemente tunnuse teel.

8. Sarnasus ja mittesarnasus (sabhāga-visabhāga). Maaelement ja vee element on sarnased, kuna on mõõdetavad. Tuleelement ja tuuleelement on sarnased, kuna on kerged. Veeelement võib hävitada tuleelemendi kuivuse, mistõttu ei ole need erinevad. Maaelement takistab tuuleelemendi läbivust, ja tuuleelement on võimeline hävitama maaelemendi, mistõttu ei ole need sarnased. Nelja elemendi sarnasused baseeruvad ühistel omadustel ja mittesarnasused nende loomulikel omadustel. Nii tuleks määratleda elemente sarnasuse ja mittesarnasuse teel.

9. Samasus ja mittesamasus (nānattekatta). Vorm (rūpa) neljakordne põhjus（catubbidho paccayo) on kamma, teadvus, aastaaeg ja toide (kamma, citta, utu, āhāra).^[42] Kammast tingitud 4 elementi on samalaadsed, kuna on tekkinud kammast, kuid mittesamased ehk erinevad (nānatta) omaduste poolest, mis kehtib kõigele teadvusest, aastaajast ja toitest (citta, utu, āhāra) tekkinu kohta.

 Neli elementi on samased, kuna on elemendid, suured ja esmased. Need on samalaadsed, kuna neist moodustuvad asjad ja nähtused on püsitud, dukkha ja minatud. Neli elementi on erinevat laadi, kuna neil on erinevad omadused, erinev objekt, kamma, teadvus, aastaaeg, toide, loomus, ilmnemine ja liikumine. Nii tuleks määratleda elemente samasuse ja mittesamasuse teel.

10. Nukk. Nuku metafoori abil elementide määratlemiseks mõtleb bhikkhu nukumeistrile, kes valmistab puidust meest või naist meenutava nuku ja paneb selle nööride kaudu seisma, kõndima, istuma, lamama, hüppama, ronima, tantsima või jooksma. Nukumeister on tegu (kamma) ja nöörid on köidikud (saṁyojana). Narmad on juuksed, puit on liha ja sisikond ning värv on nahk (= maaelement). Silmadeks on augud (= tuuleelement). Puu, millest nukk on tehtud, on kasvanud vee abil (= veeelement) ja nuku temperatuur vastab kliimale, kus nukk asub (= tuleelement). Riietuste ja väliste ornamentide järgi nimetatakse nukku meheks või naiseks. Nööridest juhtides nukk liigutab ja suhtleb. Nukk, sündinud teadvuse elemendiga, on leina, hala, valu, masenduse ja ahastuse objekt; ta kogeb ebameeldivat; lahusolekut meeldivast ja ihaldava mittesaamist. Toit toetab nukku ja eluvõime hoiab liikumises. Iga nukk läheb aga lõpuks katki ja hävib. Kui nukk on kamma poolt mõjutatud, tekib uus nukk. Peamiselt teadmatuse (avijjā) ja iha (taṇha) mõjul tekkinud nuku kaudu ei saa näha eelmist nukku ja uue nuku lõppu ei ole võimalik ette ennustada.^[43] Nii tuleks määratleda elemente nuku metafoori teel.

Nelja elemendi põhine nägemine aitab mõista tõsiasja, et see keha on vaid ainete kogumik, üheski selle keha osas ei ole hinge, aatmanit ega mina.^[44]

Keha vaatlemine: üheksa laibavälja (kāyānupassanā-nava-sivathika)

Keha vaatlemine üheksa laiba kaudu tähendas Buddha eluajal laibaväljal (sivathika) üheksa erineva lagunemisastmega laiba vaatlemist. „Suures teadlikkuse rajamise suttas“^[45] õpetab Buddha, et: 

Nähes laibaväljale visatud surnukeha,

1. mis on olnud surnud ühe päeva, kaks päeva või kolm päeva, 
pundunud, värvunud ja roiskuv;
2. mis on vareste, kullide, raisakotkaste, haigrute, 
koerte, tiigrite, leopardide, šaakalite 
või erinevate usside poolt söödud;
3. millest on järel liha, veri ja kõõlustega ühendatud luukere;
4. millest on järel lihatu, verine ja kõõlustega ühendatud luukere;
5. millest on järel lihatu, veretu ja kõõlustega ühendatud luukere;
6. mis on ühendustest lahti ja eri suundades laiali vedelevate luudega –
   siin käeluu, siin jalaluu, 
siin pahkluu, siin sääreluu,
siin reieluu, siin puusaluu,
siin ribiluu, siin seljaluu,
siin õlaluu, siin kaelaluu,
siin lõualuu, siin hammas,
siin pealuu; ^[46]
7. millest on järel vaid merikarbi värvi valged luud;
8. millest on järel vaid rohkem kui aasta vanuste luude hunnik;
9. millest on järel vaid pulbriks pehkinud luud,

võrdleb bhikkhu enda keha tolle kehaga: 
    „Ka sellel kehal on tõesti samasugune olemus, samasugune saatus ja samasugune paratamatus. ^[47]

Laibavälja vaatluses vaadeldakse laipa mitmeid päevi, kuni keha puhitub üles, muudab värvi ja hakkab mädanema. Vaadeldes ilutuid ja ebapuhtaid kehaosi meenutab bhikkhu enesele, et kehaga seotud nähtused ilmnevad ja kaovad. Ta jääb välisest sõltumatuks ega klammerdu millessegi, kuna mõistab, et kõik maine on kaduv.

Püüd kinnistada tähelepanu (ṭhapanā) peab jätkuma seni, kuni saavutatakse märk ehk kujund (nimitta) ning esimene, teine, kolmas ja neljas džhaana. Seejärel jätkatakse viie klammerdumiskogumiku vaatlemist läbinägemise arendamise (vipassanā) teel kuni saavutatakse läbinägemisteadmine (vipassanāñāṇa).^[48]

Kõik järgmised 10 objekti sobivad asubha bhāvanā arendamiseks (asubha-bhāvanā kammaṭṭhāna).

1.     Ülestursunud (uddhumātaka) – peale surma algavad kehas lagunemisprotsessid, tekivad sisemised gaasid ja keha pundub üles.

1.     Lilla-laiguline (vinīlaka) – peale surma muutub laip sinakas-lillakas-pruuniks või mustaks;

2.     Mädane (vipubbaka) – näiteks nahas praod, kust immitseb verist mäda välja;

3.     Auklik (vicchiddaka) – kas auklikus mädanenud või lindude nokitud;

4.     Söödud (vikkhāyitaka) – koerte või metsloomade poolt näritud või lindude nokitud;

5.     Tükkideksrebitud (vikkhittaka) – koerte, metsloomade või lindude poolt tükkideks rebitud;

6.     Tükkidekslõigatud (hatavikkhittaka) – noa või kirvega osadeks eraldatud nii, et kehaosad ja organid lebavad eri kohtades;

7.     Veritsev (lohitaka) – laiba paisumisprotsess rebestab naha ja surub sealtkaudu vere välja;

8.     Ussitav (puluvaka/puḷavaka) – laip, mis kubiseb vakladest ja erinevatest mäda- ning lihasööjatest ussidest.

9.     Skelett (atthika/aṭṭhika) – laip, millest on järele jäänud vaid kondid. Keskenduse harjutamise jaoks on piisav ka ainult mõne inimkondi või kolba vaatlemine.

Järjepidev asubha-bhāvanā treenimine ükskõik millise laiba või ka skeleti abil juhib kindlalt esimesse džhaanasse ning isetuse mõistmisele (st et see keha pole mina ega minu). „Minatu omaduse suttas“^[49] õpetab Buddha, et sihipärane minatuse teadvustamine viib seksuaaliha lakkamisele ja virgumisele.

Vale ilutustaju arendamine

Keha vaatlemisel tekkiva ilutuse (asubha) taju arendamisel tuleb olla ettevaatlik ning seda peaks harjutama ainult koos kogenud bhikkhuga ning alles siis, kui hingamisteadlikkus on hästi välja arendatud. Vinajas on toodud juhtum, kus Buddha õpetas Vesālī bhikkhudele ilutuse arendamist (asubha-bhāvanā). Kuna osad bhikkhud mõistsid seda praktikat valesti, hakkasid nad ka valesti seda harjutama. Selle tulemusel tekkis neil vale vaade. Need bhikkhud hakkasid oma keha põlgama samamoodi kui mädanenud laipa, mille tagajärjel sooritasid nad enesetapu või palusid lihtsameelset Migalaṇḍika’t, et too raiuks neil mõõgaga pea otsast.

Kuna Buddha läks kohe peale ilutuse arendamise õpetamist pooleks kuuks eraklasse, ei saanud vale vaate omandanud bhikkhud temalt täpsustavaid juhiseid küsida. 500 bhikkhut sooritasid selle aja jooksul enesetapu või lasid end tappa. Eraklast naastes sai Buddha olukorrast teada, kutsus koheselt kõik bhikkhud kokku, selgitas nende eksimust ja õpetas, et keha ilutuse vaatlemist saab bhikkhu hakata arendama alles siis, kui hingamisteadlikkus (ānāpānasati) on hästi välja kujundatud:^[50]

Bhikkhud, viibige keha ilutuse vaatlemises nii, et hingamise teadlikkusel teie ees oleks sisemiselt hästi välja kujunenud. Viibige kõikide moodustiste püsituse vaatlemises.

Bhikkhud, viibides keha ilutuse vaatlemises vabanete iluelemendist ja kirele kalduvusest.

Kui hingamisteadlikkus teie ees on  sisemiselt hästi välja kujunenud, ei teki väliseid mõttekalduvusi ega häirivusi.

Viibides kõikide moodustiste püsituse vaatlemises lakkab mitteteadmine ja ilmneb teadmine.^[51]

Erinevalt teistest keskendusobjektidest on ānāpānasati olemuselt väga rahuküllane praktiga.

Vesālī bhikkhude enesetapu juhtumi järel kehtestas Buddha kolmanda pārājika, mis keelab inimolendi surma põhjustamise.^[52]

Õige ilutustaju arendamise korral ei ilmne meelepärast ega mittemeelepärast kokkupuudet

„Suure Rāhulale antud nõuande sutta“^[53] kohaselt tuleb selleks, et teadvuses ei ilmneks meelepärane ega mittemeelepärane kokkupuude (manāpāmanāpā phassā cittaṁ), arendada keskendust nagu maa, vesi, tuli ja tuul. Kui maale, vette, tulle või tuulde langevad puhtad (sucimpi) asjad või ka ebapuhtad (asucimpi) asjad, nagu väljaheited, uriin, röga, mäda, veri jms, siis pole maa, vesi, tuli ega tuul selle pärast kohkunud, tõrjuv ega tunne vastikust.

Õige keskenduse korral ei teki bhikkhul meelepärast ega mittemeelepärast kokkupuudet asuba objektiga ega ilmne ennastkahjustavad mõtted, toimub vaid sügav arusaam keha tõelisest olemusest ja sellega mitteseotusest.

Enesetapumõtete ilmnemisel tuleb koheselt asubha-bhāvanā lõpetada ja minna üle hingamise teadvustamise ning sõbralikkuse arendamise teostamisele.

Üheksa laibaväljal/surnuaias arendamisega seotud kanoonilised tekstid

• Tiṇakaṭṭhasutta SN 15.1.
• Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10.
• Khuddakanikāya, Paṭisambhidāmagga, Ānāpānassatikathā Ps 1.3.

 

Ilutuse ehk asubha arendamisega seotud kanoonilised tekstid

•       Abhayasutta SN 46.56.

•       Aṅguttaranikāya, Aparaaccharāsaṅghāta Vagga AN 1.394–574.

•       Āsavakkhayasutta AN 5.70.

•       Bhāradvājasutta SN 35.127.

•       Dasuttarasutta DN 34.

•       Dutiyacetovimuttiphalasutta AN 5.72.

•       Dutiyasaññāsutta AN 5.62; 7.49.

•       „Girimānandasutta“ AN 10.60.

•       Aṭṭhipuñjasutta Iti 24.

•       Musāvādasutta Iti 25.

•       Upaparikkhasutta Iti 94.

•       Mahāgovindasutta DN 19.

•       Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10.

•       Nibbidāsutta AN 5.69.

•       Paṭhamacetovimuttiphalasutta AN 5.71.

•       Paṭhamasaññāsutta AN 5.61; 10.56.

•       Paṭhamasaññāsutta AN 7.48.

•       Kullattheragāthā Thag 6.4.

•       Subhājīvakambavanikātherīgāthā Thig 14.1.

•       Vesālīsutta SN 54.9.

•       Vinaya, Manussaviggaha Bu Vb Pj 3.

•       Vipallāsasutta AN 4.49.

Surmateadlikkus (maraṇa-sati)

Surm ei hirmuta mind,
kiindunud pole ellu,
selle keha panen lamama
tähelepanelikus teadlikolus.^[54]

Surm on Buddha õpetuse kohaselt eluvõime lakkamine (jīvitindriya-upaccheda), mis on vaid hetk katkematus teadvusvoos, kus surmateadvus tekib, esineb ja lakkab. Surmateadvuse lakkamisega samal hetkel ilmneb taasühenemisteadvus (paṭisandhi-citta).^[55] Seega on suremine ja surm omamoodi olemasolu ja teadvuse vormid, mida kõik sündinud olendid peavad kogema, kuid mida meele omadustele vastavalt kogetakse erinevalt (st kas ja kui, siis kuidas on keegi oma meelt arendanud ning millist uue sünni valla nimitta’t surija näeb). Surmast teadlikkuse loomise eesmärgiks on suremise ja surma kui olemasoluga seotud ühe spetsiifilise teadvuse vormi suhtes häirimatu teadlikkuse loomine.

Surmateadlikkus (maraṇa-sati)^[56] on seotud vahetult saṁvega tundega, mis tähendab ärevust, kartust, rahutust ja/või muret. See on emotsioon, mis on tekkinud selle maailma hädade nägemise ja mõtlustamise ning mõistmise läbi. Sellist emotsiooni tekitavad 8 dhammat, milleks on (1) sünd, (2) vanadus, (3) haigus, (4) surm, (5) Apaaya valla viletsus ja uuesti sündide rattast (saṁsāra) tingitud (6) minevikus, (7) olevikus ja (8) tulevikus kogetud dukkha. See on nördinud pettumus, mis tekib inimelu ohtude ja tühisuse teadvustamisel, piiratud mõtteviisi ja meelehägustajate poolt loodud kannatuste mõistmisel.

Hilisemates selgitustes^[57] eristatakse surma puhul kahte tüüpi: (1) õigeaegne surm (kāla-maraṇa) ja (2) mitteõigeaegne (akāla-maraṇa) ehk enneaegne. Lisaks eristatakse õigeaegse surma 3 põhjust:^[58]

1. surm, mis tekib pälvimuste lõppedes (puñña-k-khaya), st varasemate oskuslike tegude mõjujõu lõppemisest.
2. surm, mis tekib eluaja lõppedes (āyu-k-khaya).
3. surm, mis tuleneb nii oskusliku kamma kui ka eluaja lõppedes.

Selgituste^[59] kohaselt ei tähenda maraṇa kolme alljärgnevat surma liiki:

1. Läbilõikav surm (samuccheda-maraṇa), st arahanti lõplik surm, mis on muutuvasse olemasollu (st kus esineb sünd, vananemine ja surm) uue sünni põhjuste igavene ja lõplik läbilõikamine.
2. Hetkeline surm (khaṇika-maraṇa), st mentaalsete ja füüsiliste protsesside hetkeline, momentaalne lakkamine (sankhārānaṁ khaṇabhanga sankhātaṁ).
3. Tavamõisteline surm (sammuti-maraṇa) ehk see, mida tavapäraselt kasutatakse elutute objektide (taimed, puud, metall, jm) surma puhul.

Enneaegseks surmaks (akāla-maraṇa) nimetatakse surma ajal, mil tootev kamma (janaka-kamma) jõud ja eluajalõppemise (āyukkhaya) jõud ei ole ammendunud, nagu nt õnnetuse, haiguse või enesetapu korral. Surmateadlikkuse (maraṇa-sati) arendamine hõlmab ka selliseid juhtumeid ning taolise keskenduse teel saavutatakse juurdepääsu-keskendus (upacāra samādhi).

Kui püsitustaju (anicca-saññā) arendamine baseerub viie klammerdumise kogumiku (pañc-upādāna-kkhandhā) lakkamisel, siis surmateadlikkuse arendamine baseerub eluvõime lakkamisel (jīvit-indriya-upaccheda).

Surmast püsiva teadlikkuse arendamist (maraṇa-sati bhāvanā) nii ilmikutele kui bhikkhudele on Buddha õpetanud mitmes erinevas suttas.^[60] Sellise teadlikkuse loomist on võimalik alustada rahu arendamise (samatha bhāvanā) teel ja džhaana saavutamise järel jätkata läbinägemise arendamise (vipassanā bhāvanā) teel. Surmast teadlikkuse arendamine sobib suurepäraselt mõistuslikule iseloomutüübile (buddhi-carita).

„Teises taju suttas“ kinnitab Buddha, et seitsme taju: (1) ilutustaju (asubha-saññā), (2) surmataju (maraṇa-saññā), (3) toidu vastaspooletaju (āhāre paṭikūlasaññā), (4) kogu maailmast eraldumistaju (sabbaloke anabhiratasaññā), (5) püsitustaju (aniccasaññā), (6) püsituse dukkhataju (anicce dukkhasaññ) ja (7) dukkha minatustaju (dukkhe anattasaññā) arendamine kulmineerub surematuse saavutamisega (amatogadhā).^[61]

Surmateadlikkuse arendamiseks tuleb minna eraldatud kohta, luua keskendunud meeleseisund ja mõtiskleda surma üle, nii nagu Buddha õpetas „Esimeses eluea suttas“:

Bhikkhud, inimeste eluiga on lühike. Tuleb edasi minna järgmisse ellu. Tuleb teha seda, mis on oskuslik ja juhib brahmalikku käitumisse.^[62] Ei ole sündinule suremisest pääsu. See, kes elab kaua, bhikkhud, elab kõigest sada aastat või veidi kauem.^[63]

„Teises surmast teadlikkuse suttas“^[64] õpetas Buddha surmast pideva teadlikkuse loomist alljärgnevalt:

Nüüd, bhikkhud, kui päev on läinud ja öö laskunud, mõtisklege nii:
„Palju võib olla minu surma põhjuseid: madu võib mind hammustada, skorpion võib mind nõelata, sajajalgne võib mind hammustada – sellest tulenevalt võin ma surra. See oleks mulle takistuseks.
Võin vääratada ja kukkuda, minu seedimine võib häiruda; sapp, lima või keha läbistav tuul võib kahjustada minu tervist ja sellest tulenevalt võin ma surra. See oleks mulle takistuseks.

Bhikkhud, sestap vaatab bhikkhu tulevikku nii:
Kas minus on varjul mõned kurjad või mitteoskuslikud dhammad (omadused), mis on veel ohjamata, mis võivad saada takistuseks, kui ma täna päeval või täna öösel suren?
Nii vaadates mõistan ma neid piiravaid, mitteoskuslikke omadusi, mis on veel minuga.

Ma rakendan kogu oma kindlameelsuse, energia, püüdluse, vankumatuse, teadlikkuse ning selge arukuse, et ületada see kurjus ja mitteoskuslikkus – just nagu mees, kel on müts või juuksed tules, rakendab kõiki jõupingutusi tule kustutamiseks.

Kuid, kui ma vaatan ja mõistan, et minus ei ole selliseid kurje, mitteoskuslikke omadusi, mis oleksid minuga, saan ma kogeda heameelt ja rõõmu; nii päeval kui öösel treenin ma endas seda, mis on oskuslik.”

Samas suttas kinnitab Buddha, et surmast lakkamatu teadlikkuse väljaarendamine toob suure kasu ja juhib surmatusse (kus surma ei ole olemas) ehk – vaibumisse (nibbāna).

Eralduses surmast teadlikkuse loomist võib harjutada ka keskendunult korrates:

See keha sureb ära. Surm tuleb kindlasti, eluvõime lakkab. Surmast ei ole pääsu.^[65]

Surmast lakkamatu teadlikkuse loomine võib olla seotud kas: (1) ängi, (2) hirmu, (3) neutraalsuse või (4) tarkusega. Surmast teadlikkuse loomiseks võiks vältida surnud lähisugulasi ja lapsi. Armastatud ja kalli inimese surma teadvustamine on seotud ängiga, äkksurma teadvustamine hirmuga ja tundmatu inimese surma teadvustamine ükskõiksusega. Bhikkhu ei peaks arendama surma teadvustamist moel, millega kaasneb äng või hirm, kuna kannatusest ei ole võimalik vabaneda kannatust juurde luues. Kannatusest vabaneb vaid tarkusega seotud teadvustamise kaudu, mistõttu arendab bhikkhu enda surmast pidevat teadlikkust läbinägemise (vipassanā) teel kolme olemasolu omaduse (anicca, dukkha, anattā) kaudu, misläbi tekib temas tarkus (paññā) ja teadmine (ñāṇa).^[66]

Surma teadvustamine aitab ületada:

• nooruse, tervise ja eluga seotud joobumuse;
• kallite ja lähedaste inimestega seotud soovi ja kire (piyesu manāpesu chanda-rāga);
• keha, kõne ja meele teel dukkhat toova käitumise (kāya-duccarita vacī-duccarita mano-duccarita).^[67]

Püsituse ja minatuse harjutamise tulemuseks on uhkusest ja hirmust vabanemine, kuna surmast pidev teadlikkus võimaldab elada lakkamatu püsituse tajuga, mis on vaba elu lõppemise ning keha hävinemise hirmust. Järjepidev vananemise, haigestumise, suremise, kallitest ja lähedastest eraldumise ning kuni uute sündide lakkamiseni oma tegudele vastavate viljade saamise vältimatuse vaatlemise tulemusel sünnib tee (magga), mida arendades vabanetakse kõikidest tulvadest, köidikutest ja kalduvustest.

Iidsete õpetajate juhised

Rahu arendamise (samatha bhāvanā) teel on võimalik vaadelda surma kaheksal alljärgneval moel, nii nagu seda on õpetanud iidsed õpetajad (porāṇaka-acariyā).^[68]

1. Mõrvari kohalolu teel (vadhaka-paṭṭhāna). Surm on nagu varitsev mõrvar või timukas.

Just nagu mõrvar/timukas, kel on käes relv, ähvardab: „Ma tapan su!“, või „Ma lõikan sul pea otsast!“, nii läheneb surm ja ähvardab kõiki elusolendeid. Seetõttu olen ma pidevalt teadlik sellest, et elu lõpeb ja surm on kindel.

Alates viljastumise hetkest hakkavad kõik olendid juba üsas liikuma surma poole. Suremisel tekkiva surmateadvuse lõppemisel tekib samal momendil taasühendamisteadvus (paṭisandhi-citta) ja nii on kõik olendid iha põhjustatud lakkamatus kannatuste ringis lõksus. Kõik mis sünnib, see ka sureb – surm on kindel.

2. Saavutatu nurjumise teel (sampatti-vipatti). Ei ole olemas põhjust või tingimust, mis muudaks elu igaveseks. Nii nagu ei ole võimalik peatada päikese või kuu liikumist ei ole võimalik peatada surma.

Kõik selle maailma rikkus, võim ja saavutused lõpevad ühel päeval. Lõpeb nii küllusetu elu kui ka külluslik elu. Edu särab, kuni põrumine selle kustutab. Ei ole edu mida ebaõnnestumine ei suudaks lõpetada. Iga tervis lõpeb haigusega, iga noorus lõpeb vananemisega, iga elu lõpeb surmaga. Iga olemasolu sisaldab sündi, vananemist, haigestumist ja surma.
Kes teostab dhammat keha, kõne ja teadvusega, saab ülistust siin maailmas ja peale surma rõõmustab taevas.^[69]
Noorus, ilu, tervis, vara, tiitlid, saavutused, au ja kuulsus – kõik maine lõpeb kindlasti ja üsna pea.

3. Järelduse teel (upasaṅhara). Mõtiskledes eelnevalt surnud tavainimestele ja arijatele, saab teha loogilise järelduse, et surm on vältimatu ka minu jaoks.

Kõik kuningad, kel oli suur rikkus ja võimas armee, nagu ka Mandhātu, on sisenenud surma.
Kõik arijad, kel oli üleloomulik võime tekitada kehast vett ja tuld, nagu ka Vessamitta ja Yamataggion, on sisenenud surma.
Kõik kuulmise kaudu virgunud järgijad/õpilased (sāvaka-bodhi), kel oli piiritu tarkus ja vägi, nagu ka Sāriputta ja Moggallāna, on sisenenud surma.
Kõik üksimõistnud (pacceka-buddha), kes saavutasid virgumise ilma õpetajata ja kel olid kõik voorused, on sisenenud surma.
Kõik buddhad on sisenenud surma.
Need, kes selles elus või järgmistes eludes asuvad Arija teele, saavad arijaks ja virguvad, kel on või saavad olema kõik teadmised ja mõõtmatud pälvimused, sisenevad surma.

Kuidas mina oma lühikese elueaga saaksin põgeneda surmast? Kõik kes olid minevikus väga kuulsad, suure pälvimuse, jõu, üleloomulikke võimete ja teadmistega, kõik arijad, üksimõistnud ja arahantid ja täiuslikult virgunud buddhad – kõik on sisenenud surma.
Nagu need ülimad meistrid, nii pean ka mina sisenema surma.

4. Keha kui haiguste objekti vaatlemise teel (kaya-bahusādhāraṇa). Just nagu ristteele üles seatud sihtmärgi poole kõikidest suundadest lendavad nooled, odad, haugud ja kivid, nii juhtuvad igasugused õnnetused kehaga ja nende õnnetuste kaudu saabub keha surm.

Surma seisund tekib sapi, lima või tuule häiretest; ussidest, või joogi ja söögi puudumisest; mürgise mao, skorpioni, sajajalgse/ämbliku või roti hammustusest; lõvi, tiigri, naaga või lehma rünnakust; inimese või mitteinimese poolt teise olendi tapmisest.^[70]

5. Elujõu hapruse teel (āyu-dubbala). Kehas ei ole ainsatki tõelist, muutumatut suurust.

Vorm on nagu vahuhunnik, tunded kui veemullid, taju kui miraaž, moodustised kui südamikuta banaanitaime tüvi ja teadvus kui silmamoonutus.^[71]
Olemasolu seisund on pidetu ning varem või hiljem eluvõime nõrgeneb ja lakkab. Inimese elu sõltub
   1) sisse ja välja hingamisest,
   2) neljast elemendist,
   3) söögist ja joogist,
   4) neljast kehaasendist ja
   5) soojusest.
Kuna eluvõime (jīvit-indriya) sõltub neist viiest pidevalt muutuvast aspektist, toob nende nõrgenemine ja lakkamine kaasa eluvõime nõrgenemise ja lakkamise.
Kui hingamine lõpeb, siis eluvõime lakkab.
Elu kestab seni, kuni neli elementi toimivad teatud viisil. Elementide toimimise häirumisel eluvõime raugeb ja lakkab.
Keha vajab toitu, ilma milleta muutub see nõrgaks ja eluvõime lakkab.
Kui nelja asendi kasutamine ei ole regulaarne ja tasakaalus, siis eluvõime nõrgeneb ja lakkab.
Ülemäärane kuumus ja jahedus võib põhjustada keha haigestumise, mistõttu eluvõime nõrgeneb ja lakkab.

6. Ajalise piiratuse teel (addhāna-paricched). Siin mõtlustab bhikkhu lakkamatu surmast teadlikkuse ja surmataju väljaarendamiseks inimelu lühiajalisuse üle alljärgnevalt.

Kõik olendid on minevikus sündinud ja läinud surma.
Enamik inimesi sisenevad surma vähem kui 100 aasta jooksul.

Ma ei tea kindlalt, kas mul on võimalik elada veel üks päev või öö, või pool päeva või pool ööd, või veelgi vähem.

Ma ei tea, kas sel ajal oleks mul võimalus teostada Buddha õpetust.

Ma ei tea, kas mul on võimalik elada piisavalt, et süüa lõunat, pool lõunast, või ainult paar suutäit.

Ma ei tea, kas mul on võimalik elada piisavalt kaua, et teha üks sissehingamine ja üks väljahingamine.”
Inimelu on lühike, elus ei ole võimalik peatuda ja puhata ning puudub kindel teadmine, kui palju on jäänud aega enne seda, kui tuleb siseneda surma.^[72]

7. Märgi puudumise teel (animitta). Elu on ettearvamatu ja ebakindel, nii nagu seda kirjeldab „Salla sutta“.^[73] Kuna ei ole ainsatki märki, mille abil saaks tavainimene tulevikku ette teada, siis igasugune ennustamine kaartide, kehamärkide jms teel on Buddha õpetuse seisukohast loomalik (st madal) tegevus, millest Buddha algõpetust järgivad bhikkhud hoolega hoiduvad. Sündmusega reaalselt mitteseotud märkide (kaardid, kohvipaks jms) teel ennustamine suurendab pimedat usku, alusetut lootust või põhjendamatut hirmu ning loob seeläbi maailma kannatusi vaid juurde. Buddha on kinnitanud, et tavainimene ei oska ennustada ette viit asja, milleks on: (1) eluiga, (2) haigused, (3) surma aeg, (4) suremise koht ja (5) uue sünni vald (gati).^[74]

Ei ole ühtegi märki, mille järgi saaks täpselt ennustada ette elu pikkust, haiguseid, aega ja kohta, kus keha kokku kukub, lamama jääb ja sureb või seda, kus toimub uus sünd. Keha võib surra juba üsas, lühikese aja pärast peale sündi, seitsme päeva pärast peale sündi või ühe kuu pärast peale sündi. Keha võib haigestuda ja surra hommikul, lõunal, õhtul või öösel, suvalisel päeval, kuul või aastal. Surm võib saabuda kas maal, vees, tules või õhus; magades või ärkvel olles;  kõndimise, seismise, istumise või lamamise ajal. Elus ei ole märki, mille abil näha, kui palju olend kannatab oma mitteoskuslike tegude pärast vallas, kuhu ta peale surma uuesti sünnib. Nii inimesed kui deevad sünnivad uuesti vastavalt oma tegudele kas kannatusterohkes Niraajas, loomade maailmas, peetade maailmas, inimeste maailmas või deevade maailmas. Kuna elus ei ole kindlaid märke, mille abil saaks ette ennustada elu pikkust, haigust, surmaaega, suremiskohta või uue sünni valda, on elu märgitu.

8. Hetkelisuse teel (khaṇaparitta). Abhidhamma seisukohast vaadeldakse olemasolu kestvust läbi teadvushetke (cittakkhaṇa) pikkuse (umbes 0,0133 sekundit), mistõttu olevikuhetkes elav ei ole elanud minevikuhetkedes ega saa elama tulevikuhetkedes. Kõik kestab vaid hetke, mitte miski ei kesta kahte hetke. Samamoodi nagu vankri ratta üks punkt puudutab veeremisel vaid üheks hetkeks maad, et siis kohe edasi järgmisse punkti liikuda, nii vaadeldakse ka elava olendi elu mõtteliste ajaühikute lakkamatu jada kaudu. Kuna elu kogetakse mentaalselt läbi teadvuse esilekerkimise (uppāda), esinemise (ṭhiti) ja lakkamise (bhanga), piirdub vahetu elukogemus olemasoleva hetkega. Elu toimub vaid siin ja praegu. Rõõmu, kannatuse jt meeleseisundite esilekerkimine ning kogemine küll esineb, kuid see toimub hetk-hetkekaupa ja ükski järgnev hetk ei ole eelnevaga sama. Nagu välk, mis kerkib esile silmaga nähtamatust ja lakkab silmale nähtamatusse, esinevad ja lakkavad ka inimeseks peetavate ainete ja teadvuste kogumikud, ega ilmne enam täpselt samamoodi mitte ainsaski hetkes ega üheski olemasolus. Sel moel surmast püsiva teadlikkuse loomine võimaldab ületada viis takistust ning saavutada juurdepääsukeskenduse (upacāra samādhi).

Teadlikkus keha surmast peab olema oskuslik ja pidev. Kuni kestab sünd, kestab ka surm. Et surmast vabaneda, tuleb vabaneda sünnist. Buddha on õpetanud, et surmast teadlikkus tuleb muuta nii püsivaks, et bhikkhu on surmast teadlik nii öösel kui päeval, kus iganes ta viibib või mida iganes ta teeb.^[75]

Bhikkhud, kes surmast teadlikkust õigesti treenivad, on alati valvsad ja tähelepanelikud. Nad näe põhjust olemasoluga kaasnevate nähtuste üle kurvastamiseks ega rõõmustamiseks, kuna on maisest loobunud. Nad hoiduvad mitteoskuslikust käitumisest, kuna see vaid suurendaks elus olemasolevaid kannatusi. Nende pingutused ei ole seotud olemasolu ega sellega seotud omaduste saavutamisega, vaid vastupidi – sellest vabanemisega. Surmast teadlikkus aitab mõista püsitust, see omakorda minatust ja olemasolu dukkha olemust. Olemasolu tõelist olemust näinud ja mõistnud bhikkhu püsib surmahetkel sügavas rahus ja täielikus teadlikkuses. Kui bhikkhu ei saavuta surmast teadlikkuse arendamise teel kõikide tulvade lakkamist ja vaibumist (nibbāna), ilmneb ta õnnelikus olemasoluvallas.

Õigesti surmast teadlikkuse väljaarendanu tegutseb vaid oskuslikult ega seo end mitteoskuslike tegevustega. Ta ei kanna uhkeid ja moodsaid riideid ega kaunistusi. Ta ei ole ihne. Ta elab pikalt, klammerdumata inimestesse ja asjadesse ning näeb olemasolu ainult püsituse, lõpliku rahulolu mittesisaldavuse ja minatuse kaudu. Ta on lakkamatult teadlik sellest, et kindlasti iga keha kunagi haigestub, kukub kokku ja lakkab olemast. Ta liigub virgumise suunas kergusega täidetud heaolus ja õnnes ning läheneb ambrosiaalsele. Suremise ajal on tema meel keskendunud ja ta ei kannata hirmu ega meelesegaduse käes.^[76]

Surmast teadlikkusega seotud kanoonilised tekstid

• [Mallikā Kālakata] Kosalasutta AN 5.49.
• Abhiṇhapaccavekkhitabbaṭhānasutta AN 5.57.
• Ajitattheragāthā Thag 1.20.
• Alabbhanīyaṭhānasutta AN 5.48.
• Aṅguttaranikāya, Ekakanipāta, Aparaaccharāsaṅghāta Vagga.
• Āsavakkhayasutta AN 5.70.
• Dutiyamaraṇassatisutta AN 6.20.
• Dutiyamaraṇassatisutta AN 8.74.
• Dutiyasaññāsutta AN 7.49.
• Nibbidāsutta AN 5.69.
• Pabbatūpamasutta SN 3.25.
• Paṭhamaāyusutta SN 4.9.
• Paṭhamamaraṇassatisutta AN 6.19.
• Paṭhamamaraṇassatisutta AN 8.73.
• Paṭhamasaññāsutta AN 10.56
• Paṭhamasaññāsutta AN 7.48.
• Pheṇapiṇḍūpamasutta SN 22.95.
• Puṇṇamasutta SN 22.82.
• Rāga Peyyāla AN 7.617.
• Sallasutta Snp 3.8. 

Kehast teadlikkuse loomise 13 meetodit

Sõltuvalt keha (kāya) olemuse mõistmisest, võib keha olla nii virgumise vahend kui ka dukkha allikas. Virgumist takistav esimene köidik (saṁyojana) on keha- ehk isikupõhine vaade (sakkāya-diṭṭhi), mis baseerub spekulatsioonil, mille kohaselt viie klammerdumise kogumiku sees või taga eksisteerib hävimatu hing, aatman, mina vm igavene või muutumatu suurus.^[77] Sellest ihast ja teadmatusest sündinud rammusast vale vaate pinnasest on kogu inimajaloo jooksul kasvanud välja loendamatul arvul eksitavaid usundeid ja uskumusi, mis on olnud arvutu hulga kannatuste allikaks – kuigi võib eeldada, et nende uskumuste looja ja õpetaja eesmärk seda ilmselt ei olnud.^[78] Keha on nagu instrument, mis võib olla loendamatute kannatuste allikaks ja meele vangla või kannatustest väljumise ja ülima virgumise vahend. Kuigi haritud inimesel võivad olla suurepärased teadmised keha koostisosadest ja toimimispõhimõtetest, võib ta ikkagi olla keha illusoorse välimuse ja sellega seotud ihade vang. Vormi vallaga seotud kirg (rūpa-rāga) on kuues köidik (saṁyojana). Kuni püüdleja ei ole vabanenud köidikutest, ei ole ka kannatuste lakkamine ja sansaarast (saṁsāra) ehk uute sündide rattast väljumine võimalik. Kehast teadlikkuse arendamise (kāyagatā-sati bhāvanā) eesmärgiks ongi kujundada õige teadlikkuse loomise abil välja selge ja kõigutamatu mõistmine keha tõelisest olemusest.

Keha tõelisest olemusest pideva teadlikkuse saavutamise kasudeks on kehaga seotud kannatuste (hirmu, kuuma, külma jms) taluvus. Tekib püsituse, minatuse, ilutuse ja viletsuse vahetu taju. Järjepideval teadlikkuse loomisel saavutatakse neli vormi džhaanat ja selge vaate olemasolust. Selline inimene liigub virgumise suunas kergusega täidetud heaolus ja õnnes ning läheneb ambrosiaalsele.

Buddha on õpetanud, et järjepideva kehast teadlikkuse arendamisega kaasneb suur kasu, erutav-hirmutav ärevus (saṁvega, s.o emotsioon, mis tekib selle maailma viletsuste üle mõtisklemisest), rahulolu (khemā), teadvustatud arusaamine (sati­-sam­pajañ­ñā), teadmine ja nägemine (ñāṇa-das­sana), dhamma nägemisel põhinev õnnes viibimine (diṭṭha-­dhamma­-su­kha­-vihārā) ja teadmise vabanemise vilja teostamine (vijjā-­vimutti­-phala-sacchi­kiriyā)^[79] ning surematus (amata). ^[80]

„Suure teadlikkuse rajamise sutta“^[81] kohaselt on keha vaatlemise (kāyānupassanā) teel kehast vahetu ja kirka teadlikkuse saavutamine vaibumise (nibbāna) lahutamatu osa. Kehast teadlikkuse arendamine sobib suurepäraselt kirglikule iseloomutüübile (rāga-carita).

Vimuttimagga loetleb üles kehast teadlikkuse loomise 13 meetodit, milleks on: (1) seeme, (2) koht, (3) tingimused, (4) immitsus, (5) järkjärguline moodustumine, (6) ussid, (7) ühendus, (8) kogumine, (9) vastumeelsus, (10) ilutus, (11) sõltuvus, (12) tänamatus ja (13) lõplikkus.^[82]

1. Seeme. Nagu hõbekõrvits (elaeagnus pungens) ja käsnkõrvits (kosātakī) on mõrud, nii on ka isa seeme ning sellest moodustunud keha mõru ja ebapuhas. See on keha seeme, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

2. Koht. See keha ei tule sinisest vesiroosist (uppala), valgest vesiliiliast (kumuda) ega valgest lootosest (puṅḍarīka). Keha tuleb välja ebapuhtusest, halvalõhnalisena ja kokkupressitult. See keha lamab emaka sees, emaka seina külge kinnitunult ning toetub ema selgroole. Kuna emakas on ebapuhas, on ka emakast väljuv keha ebapuhas. Emakas on keha kasvukoht, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

3. Tingimused. Seda keha ei toideta kulla, hõbeda ega kalliskividega. See ei kasva üles nagu lõhnav sandlipuu (candana) või aromaatne jasmiinpõõsas (tagara). See keha kasvab ema emakas ja on osa tatist, süljest, ilast ja limast, mida ema alla neelab. See keha toitub üsas halvalõhnalisest toidust ja vedelikust. Riis, piim, oad, tatt, sülg, ila ja lima, mida ema neelab – kõik muutub üsas oleva keha osaks. See keha kasvab ebameeldivas keskkonnas räpase vedeliku sees. Need on keha kasvutingimused, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

4. Immitsus. See keha on nagu paljude aukudega nahkott, millest immitseb roppu mustust, paska ja kust. Keha on joogi, toidu, tati ja sülje najal kasvanud kogumik, mis eritab kõrvavaiku, pisaravedelikku, tatti, sülge, gaase, kust ja paska. Kõik need erinevad ebapuhtused väljuvad kõigist keha üheksast august. Need on kehast immitsused, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

5. Järkjärguline moodustumine. Keha moodustub järk-järgult vastavalt varasemale kammale:

•       1. nädalal toimub pehmesse pinda laskumine (kalala), st munarakk viljastub.^[83]

•       2. nädalal toimub paisumine [?] (abbuda).^[84]

•       3. nädalal toimub massi liikumine [?] (pesi): rakukogumikud liiguvad viljastamise asukohast munajuhasse ja edasi üsasse.

•       4. nädalal toimub kinnitumine (ghana); viljastunud munarakk kinnitub emakaseinale.

•       5. nädalal moodustuvad viis osa; embrüo areneb C-tähe kujuliseks ja sel on eristatav pea, selja- ja kõhuosa ning saba.

•       6. nädalal moodustuvad neli osa; loote pea on suurem kui keha, kehaosad muutuvad selgemini eristatavaks, süda on kahekambriline, kuid töötab; embrüo 18 mm pikkune ja hakkavad kujunema kõik peamised organid.

•       7. nädalal moodustuvad veel neli osa; kullese kujuline loode hakkab sarnanema inimesega; skelett on kõhreline ja painduv; hakkab arenema seedesüsteem, neerud, maks, süda, põrn ja pimesool; embrüo on 3 cm pikkune ja teeb spontaanseid liigutusi.

•       8. nädalal moodustuvad 28 osa; arenevad silmade ja jäsemete algmed; embrüo moodustab 50% emaka mahust, olles pisut enam kui 2,5 cm pikkune.

•       9. ja 10. nädalaks on selgroog moodustunud; võib eristada loote pead, keret ja jäsemeid; hakkavad tekkima sõrmeküüned ja arenevad lihased; tekib võime neelata lootevedelikku ning eluks vajalikud organid (süda, aju, maks, neerud, seedeelundid) hakkavad tööle; loode täidab kogu emakaõõne.

•       11. nädalal kujunevad välja 300 luud; loode on umbes 5 cm pikkune ja hakkab kusema.

•       12. nädalal moodustuvad 800 osa; osad organid hakkavad tööle: kilpnääre hakkab eritama hormoone, kopsud hingavad sisse lootevedelikku; pea on suur, silmad kaetud kilega.

•       13. nädalal moodustuvad 900 osa.

•       14. nädalal moodustuvad 100 lihatompu;

•       15. nädalal moodustub lõplikult veri;

•       16. nädalal moodustub vahelihas; nahk on õhuke, kaetud udemetega.

•       17. nädalal pakseneb nahk;

•       18. nädalal moodustub nahavärv;

•       19. nädalal täitub keha kammatuulega;

•       20. nädalal moodustuvad 9 auku; nahk on tumepunane, rasunäärmetega, nahal juustevõie, sooltes esimene roe (mekoonium).

•       25. nädalaks on moodustunud 17 000 nahatükikest.

•       26. nädalaks varustub keha tugevusega.

•       27. nädalal varustub keha võimetega.

•       28. nädalaks on moodustunud 99 000 nahatükikest [?]; nahaalune rasvkude nõrgalt arenenud.

•       29. nädalaks on keha moodustunud.

•       42. nädalal pöörab loode end koos kamma toodetud tuulega peapeale (jalad ülespoole) ja kui aeg sündimiseks on küps, pressitakse ja pigistatakse see ema kehast suurte valudega välja. See on järkjärguline moodustumine, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

6. Ussid. Selles kehas on 80 000 ussi (st loendamatu arv mikroorganisme)^[85], mis pesitsevad juustes, koljus, ajus, silmades, kõrvades, ninas, keelel, keelejuurel, karvadel, küüntel, hammastel, hambajuurel, kõris, kaelas, nahas, liha, kõõlustes, luudes, luuüdis, neerudes, südames, südamejuures, maksas, vahelihases, põrnas, kopsudes, soolestikus, sisikonnas, maos, pasas, sapis, rögas, veres, veenides, veenijuurtes, higis, rasvas, naharasus, süljes, tatis, liigeste vedelikus, põies, põiejuures, kuses, emakas, elujõus, elujõujuures ja keha alumistes avades. Need on ussid, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

7-8. Ühendus ja kogumikud. Ühenduste puhul keskendutakse skeletti moodustavate luude ühendustele, mis aitab mõista, et skelett ei ole tervik, see ei ole eraldiseisev tervik, mis moodustub sadadest osadest. Teatud luud moodustavad mõttelisi kogumikke, nt 9 kolju luud, 32 hammast jne. Vt täpsemalt ptk „20 taju (vīsati saññā)“.

9. Mittemeeldivus. Inimene hindab kõrgelt ilu. Ta lõhnastab ennast hästilõhnavate parfüümide ja kreemidega ning kaunistab ilusate riietega, kasutab magamiseks ja istumiseks kaunistatud matte, mugavaid voodikatteid, patju ja tekke, kaunistatud varikatuseid ja eluruume. Ta sööb ja joob erinevaid jooke ja sööke ning naudib kingitusi. Alguses pöörab inimene asjadele suurt tähelepanu, kuid aja möödudes ei meeldi need enam talle ja ta tahab teisi, uusi asju. See on mittemeeldivus, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

10. Ebapuhtus. Kui riided või kaunistused määrduvad, on neid võimalik puhastada. Nende puhtuse saab taastada, sest need ei ole oma olemuselt mustad. Keha on oma olemuselt ebapuhas, keha ei saa seestpoolt puhastada. Puhastades keha väljastpoolt muutub see lühikese aja jooksul taas mustaks. Keha on oma olemuselt ebapuhas. See on ebapuhtus, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

11. Sõltuvus. Silma-, kõrva-, nina-, keele-, keha-, pea-, suu- ja hambavalu, kõrihädad, õhupuudus, kuum ja külm, kõhuvalu, südamehaigus, epilepsia, kõhupuhitus, kõhulahtisus, oksendamine, pidalitõbi, kõrihaigus, vere oksendamine, sügelused, rõuged, nahahaigused, mädapunnid, nakkushaigused, tripper, külmavärinad jms tekitavad kehale lõputuid vaevuseid. Keha on haigustest sõltuv. See on sõltuvus, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

12. Tänamatus. Inimene valmistab maitsvaid toite ja jooke ning sööb ja joob neid, et keha elus püsiks. Ta peseb ja lõhnastab oma keha ning katab seda ilusate riietega. Ta hoiab ja hellitab oma keha. Kuid keha, vastupidiselt ja tänamatult, laguneb, haigestub ja sureb. Keha on nagu intiimne sõber, kes ei tunne sõbra kohustusi ega tänu. See on tänamatus, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

13. Lõppemine. See, minuks nimetatav keha hävitatakse tules või söövad selle loomad ja ussid ära. See on kindel – keha lõpeb. See on keha lõppemine, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

Kehast teadlikkuse arendamisega seotud kanoonilised tekstid

• Vinaya, Manussaviggaha Bu Vb Pj 3.
• Brahmajālasutta DN 1.
• Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.
• Aṅguttaranikāya, Amatavagga 1.616–627.

^[2] „dīghaṁ vā assasanto dīghaṁ assasāmīti pajānāti. dīghaṁ vā passasanto dīghaṁ passasāmīti pajānāti. rassaṁ vā assasanto rassaṁ assasāmīti pajānāti. rassaṁ vā passasanto rassaṁ passasāmīti pajānāti. sabbakāyapaṭisaṁvedī assasissāmīti sikkhati. sabbakāyapaṭisaṁvedī passasissāmīti sikkhati. passambhayaṁ kāyasaṅkhāraṁ assasissāmīti sikkhati. passambhayaṁ kāyasaṅkhāraṁ passasissāmīti sikkhati.“ – Ānāpānasatisutta MN 118.

^[3] „tisso imā bhikkhave sikkhā. katamā tisso? adhisīla-sikkhā adhicitta-sikkhā adhipaññā-sikkhā.“ – Dutiya­sik­khat­ta­yasutta AN 3.90.

^[4] „assāsapassāsā kho, gahapati, kāyasaṅkhāro, vitakkavicārā vacīsaṅkhāro, saññā ca vedanā ca cittasaṅkhāro ti. … „saññāvedayitanirodhaṁ samāpajjantassa kho, gahapati, bhikkhuno vacīsaṅkhāro paṭhamaṁ nirujjhati, tato kāyasaṅkhāro, tato cittasaṅkhāro ti.“ – Dutiyakāmabhūsutta SN 41.6.

^[5] Vaata täpsemalt PsA 322 S^e.

^[6] Kommentaariumid toovad ära viis loomulikku seaduspära (pañcaniyāma), mille abil on seletatavad kõik füüsilised ja mentaalsed nähtused, ja mis on: (1) aastaaegade seaduspära (utu niyāma) ehk anorgaaniline seaduspära; (2) seemne seaduspära (bīja niyāma) ehk orgaaniline seaduspära; (3) teo seaduspära (kamma niyāma); (4) teadvuse seaduspära (citta niyāma); ja (5) dhamma seaduspära (dhamma niyāma). Vt täpsemalt Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 115-116.

^[7] Aniccasuttaṁ SN 22.45, Yadaniccasuttaṁ SN 22.15, Channasuttaṁ SN 22.90 jt. Antud põhimõte kehtib kõikide klammerdumise kogumike kohta.

^[8] „sato, bhikkhave, bhikkhu vihareyya sampajāno, ayaṁ vo amhākaṁ anusāsanī.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[9] „… bhikkhu gacchanto vā gacchāmī ti pajānāti, ṭhito vā ṭhitomhī ti pajānāti, nisinno vā nisinnomhī ti pajānāti, sayāno vā sayānomhī’ti pajānāti.“ – Mahāsati­paṭṭhā­nasutta MN 10.

^[10] Janapadakalyāṇīsutta SN 47.20.

^[11] sati tähendab tegevuste teadvustamisest tulenevat teadlikkust ehk teadvustatust ja sam­pajā­na/sampajañña sellele teadlikkusele rajanevat arusaamist, mis näeb olemasolu läbi selle kolme omaduse (anicca, dukkha, anattā).

^[12] Dvattiṁsākāra Kp 3.

^[13] Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10.

^[14] „kesā lomā nakhā dantā taco, maṁsaṁ nhāru aṭṭhi aṭṭhimiñjaṁ vakkaṁ, hadayaṁ yakanaṁ kilomakaṁ pihakaṁ papphāsaṁ, antaṁ antaguṇaṁ udariyaṁ karīsaṁ matthaluṅgaṁ, pittaṁ semhaṁ pubbo lohitaṁ sedo medo, assu vasā kheḷo siṅghāṇikā lasikā muttan ti.“ – Dvattiṁsākāra Kp 3. Mõnikord esineb aju loetelus viimasena (nt PTS väljaandes jm).

^[15] „puna caparaṁ, bhikkhave, bhikkhu imameva kāyaṁ uddhaṁ pādatalā adho kesamatthakā tacapariyantaṁ pūraṁ nānappakārassa asucino paccavekkhati: ‘atthi imasmiṁ kāye kesā lomā nakhā dantā taco maṁsaṁ nhāru aṭṭhi aṭṭhimiñjaṁ vakkaṁ hadayaṁ yakanaṁ kilomakaṁ pihakaṁ papphāsaṁ antaṁ antaguṇaṁ udariyaṁ karīsaṁ pittaṁ semhaṁ pubbo lohitaṁ sedo medo assu vasā kheḷo siṅghāṇikā lasikā muttan ti.“ – Kāyagatāsatisutta MN 119.

^[16] Vism lk 169-182.

^[17] Meghiyasutta Ud 4.1.

^[18] 1. Sisemise kasina abil saavutad džhaanas näeb džhaanaja (jhāyin džhaana harjutaja/praktik) sarnast kasina vormi meelest väljaspool asuvas materiaalses maailmas. 2. Ilma džhaanata näeb ta sisemist kasinat meelest väljaspool asuvas materiaalses maailmas. 3. Mõeldes: “See on ilus (subha),” täitub ta usaldusega. Vt ptk „Kaheksa vabanemist (aṭṭha vimokkha)“.

^[19] Vt ptk „Kaheksa meisterlikkuse alust (aṭṭha abhibhāyatana)“.

^[20] Vim lk 171-172.

^[21] Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.

^[22] Mahā­hatthi­pa­dopa­masutta MN 28.

^[23] Mahārāhulovādasutta MN 62.

^[24] „atthi imasmiṁ kāye pathavīdhātu āpodhātu tejodhātu vāyodhātū ti“. – Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10.

^[25] „Mahārāhulovādasutta“ MN 62 jt.

^[26] Titthāyatanasutta AN 3.61; Saṅgītisutta DN 33; „Chabbisodhanasutta“ MN 112; „Dhātuvibhaṅgasutta“ MN 140 jpt.

^[27] sakkāya (sat + kāya ehk „olemasolev keha“) on viit klammerdumise koostisosa tähistav termin, mida Auväärne Ñāṇamoli on tõlkinud kehastumise (ingl embodiment) vaateks. Selle vaate kohaselt eksisteerib viie klammerdumise kogumiku sees või taga hing, aatman vms hävimatuks peetav suurus. „pañca kho ime, āvuso visākha, upādānakkhandhā sakkāyo vutto bhagavatā, seyya­thi­daṁ – ­rūpu­pādā­na­k­khandho­, ved­anupādāna­k­khandho­, saññupādānakkhandho, saṅkhā­r­upādāna­k­khandho­, viññā­ṇ­upādāna­k­khandho­.“ – Cūḷavedallasutta MN 44, sama Sakkāyapañhāsutta SN 38.15. jt.

^[28] Vim lk 197.

^[29] St püsti, pikali või külili asendis.

^[30] „seyyathāpi, bhikkhave, dakkho goghātako vā goghāta­kan­tevāsī vā gāviṁ vadhitvā catumahāpathe bilaso vibhajitvā nisinno assa. evameva kho, bhikkhave, bhikkhu imameva kāyaṁ yathāṭhitaṁ yathāpaṇihitaṁ dhātuso paccavekkhati: ‘atthi imasmiṁ kāye pathavīdhātu āpodhātu tejodhātu vāyodhātū ti.“ – Mahāsatipaṭṭhānasutta [Kāyānupassanā-satipaṭṭhāna] MN 10.

^[31] „ni-ssatta ni-jjīva“ Vim lk 197.

^[32] „vātā ti kucchivāta-piṭṭhivātādi-vasena veditabbā.“ – VibA 5.

^[33] „katamehi chahi ākārehi vāyodātuṁ vitthārena parigaṇhāti? uddhaṁgamā vātā adhogamā vātā kucchisayā vātā koṭṭhāsayā vātā aṅgamaṅgānusārino vātā assāso passāso.“ – Nett 74.

^[34] „Mahārāhulovādasutta“ MN 62.

^[35] Chachakkasutta MN 148.

^[36] Mahāpuṇṇamasutta MN 109.

^[37] „Chabbisodhanasutta“ MN 112.

^[38] „Elemendi suttas“ (Dhātusutta Iti 51) toodud jaotuse kohaselt esinevad (1) vormielement (rūpa-dhātu), vormita element (ārupa-dhātu) ja (3) lakkamise element (nirodha-dhātu). Vormielementi lõplikult mõistnu, vormita elemendis mitteasuv ja lakkamises vabanenu on jätnud surma selja taha. Näinud endaks nimetatava vormi tõelist olemust, saavutatakse klammerdumisest ja surmast vaba lakkamise element. Klammerdumise sõltuvuslikku kogumiku mõistnu vabaneb tulvadest – see ongi tee leinast ja kurbusest vabasse kiretusse.

^[39] Mõiste āhāra (toit, toide, põhjus) tähendab dhammat, mis suudab luua ja säilitada loodu, nagu nt toit(ained) suudavad säilitada keha. Neli toitu/toidet (āhāra) on: (1) söödav toit (kabalikārāhāra); (2) kokkupuudet toit/toide (phassāhāra): igas citta’s esinev phassa cetasika, mis toodab viit liiki tundeid; (3) meeletahte toide (mano-sañcetanāhāra): cetanā, mis avaldub 29 kammana ning loob ja toidab taassünniteadvust; (4) teadvuse toide (viññāṇāhāra): esindab 89/121 citta’t, loob ja toetab cetasika’id ja cittaja-rūpa’sid; vt Puttamaṁsasutta SN 12.63.

^[40] „Abhidhammakorvi“ (Abhidhammapiṭaka) viimane raamat „Suhted“ (Paṭṭhāna) loetleb 24 tingimust (paccaya), vt lk 197.

^[41] Vism 600. Kommentaariumid toovad ära viis loomulikku seaduspära (pañcaniyāma), mille abil on seletatavad kõik füüsilised ja mentaalsed nähtused, ja mis on: (1) aastaaegade seaduspära (utu niyāma) ehk anorgaaniline seaduspära; (2) seemne seaduspära (bīja niyāma) ehk orgaaniline seaduspära; (3) teo seaduspära (kamma niyāma); (4) teadvuse seaduspära (citta niyāma); ja (5) dhamma seaduspära (dhamma niyāma). Vt täpsemalt Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 115-116.

^[42] Vism 600.

^[43] „anamataggoyaṁ, bhikkhave, saṁsāro. pubbā koṭi na paññāyati avijjā­nīvara­ṇā­naṁ sattānaṁ taṇhā­saṁ­yoja­nā­naṁ sandhāvataṁ saṁsarataṁ.“ – Tiṇa­kaṭṭhasutta SN 15.1.

^[44] Elementide teel hingamise teadvustamist saab teostada ka alljärgnevalt: maaelement esindab hingamisega seotud elundkonda (hingamisteid ja kõiki lihaseid mis on hingamisega seotud); veeelement esineb sisse-välja hingatava õhu niiskusesisalduse muutuses; tuleelement esineb sisse-välja hingatava õhu temperatuuri muutumises; ja tuuleelement esindab sisse-välja hingatavat õhku.

^[45] „seyyathāpi, bhikkhave, dakkho goghātako vā goghāta­kan­tevāsī vā gāviṁ vadhitvā catumahāpathe bilaso vibhajitvā nisinno assa. evameva kho, bhikkhave, bhikkhu imameva kāyaṁ yathāṭhitaṁ yathāpaṇihitaṁ dhātuso paccavekkhati: ‘atthi imasmiṁ kāye pathavīdhātu āpodhātu tejodhātu vāyodhātū ti.“ – Mahāsatipaṭṭhānasutta [Kāyānupassanā-satipaṭṭhāna] MN 10.

^[46] “aṭṭhikāni apaga­ta­samban­dhāni disā vidisā vikkhittāni, aññena hatthaṭṭhikaṁ aññena pādaṭṭhikaṁ aññena gop­phakaṭ­ṭhi­kaṁ aññena jaṅghaṭṭhikaṁ aññena ūruṭṭhikaṁ aññena kaṭiṭṭhikaṁ aññena phāsukaṭṭhikaṁ aññena piṭṭhiṭṭhikaṁ aññena khandhaṭṭhikaṁ aññena gīvaṭṭhikaṁ aññena hanukaṭṭhikaṁ aññena dantaṭṭhikaṁ aññena sīsakaṭāhaṁ.” – Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10

^[47] „ayampi kho kāyo evaṁdhammo evaṁbhāvī evaṁanatīto ti.“ – Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10

^[48] Keskenduse teel järkjärgulist meele arendamise ja teadmiste saavutamise täpne kirjeldus on toodud „Lühikeste tekstide kogumikus-“ (Khuddakanikāya, Ānā­pā­nassa­ti­kathā Ps 1.3). Läbinägemisteadmiste kohta vt täpsemalt Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2022). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 168 jj.

^[49] Anatta­lak­kha­ṇasutta SN 22.59.

^[50] Asubhānupassīsutta Iti 85.

^[51] „asubhānupassī, bhikkhave, kāyasmiṁ viharatha; ānāpānassati ca vo ajjhattaṁ parimukhaṁ sūpaṭṭhitā hotu; sabbasaṅkhāresu aniccānupassino viharatha. asubhānupassīnaṁ, bhikkhave, kāyasmiṁ viharataṁ yo subhāya dhātuyā rāgānusayo so pahīyati [pahiyyati (mr)]. ānāpānassatiyā ajjhattaṁ parimukhaṁ sūpaṭṭhititāya ye bāhirā vitakkāsayā vighātapakkhikā, te na honti. sabbasaṅkhāresu aniccānupassīnaṁ viharataṁ yā avijjā sā pahīyati, yā vijjā sā uppajjatī”ti.“ – Asubhānupassīsutta Iti 85.

^[52] Vinaya Manussaviggaha Bu Vb Pj 3; Samantapāsādikā 396 (Vinaya Kommentaarium).

^[53] Mahārāhulovādasutta MN 62.

^[54]       „maraṇe me bhayaṁ natthi,
            nikanti natthi jīvite;
            sandehaṁ nikkhipissāmi,
            sampajāno paṭissato”ti.“ – Ajitattheragāthā Thag 1.20.

^[55] Vt DVE, I osa, ptk „Surm ja sünd (maraṇa-jāti)“.

^[56] Kuigi mõnes koolkonnas on Buddha õpetatud maraṇasati asemel võetud kasutusele termin maraṇānussati (sanskr maraṇānusmṝti-bhāvanā), mis tähendab surma üle mõtisklemist ja surma pidevat meelespidamist, ei pärine termin maraṇānussati algupärastest suttades, küll aga esineb hilisemates tekstides, nagu nt Satipaṭṭhānakathā Kv 1.9, Anumānapañha Mil 6.4.1 jt.

^[57] „Abhidhammapiṭaka vibhaṅgaanuṭīkā“, „Maraṇaniddesavaṇṇanā“.

^[58] „Khuddakanikāye mahāniddesa-aṭṭhakathā“.

^[59] „Khuddakanikāye mahāniddesa-aṭṭhakathā“.

^[60] Paṭha­ma­mara­ṇassa­tisutta AN 6.19; Dutiya­mara­ṇassa­tisutta AN 6.20; Paṭha­ma­mara­ṇassa­tisutta AN 8.73; Dutiyamaraṇassa­tisutta AN 8.74 jt.

^[61] „asubhasaññā, maraṇasaññā, āhāre paṭikūlasaññā, sabbaloke anabhiratasaññā, aniccasaññā, anicce dukkhasaññā, dukkhe anattasaññā.“ – „Dutiyasaññāsutta“  [„Vitthanasattasaññāsuttaṁ“) AN 7.49.

^[62] Brahmaliku elu eesmärk on dukkha mõistmine; vt Kimatthiyasutta SN 38.4.

^[63] „appamidaṁ, bhikkhave, manussānaṁ āyu. gamanīyo samparāyo, kattabbaṁ kusalaṁ, caritabbaṁ brahmacariyaṁ. natthi jātassa amaraṇaṁ. yo, bhikkhave, ciraṁ jīvati, so vassasataṁ appaṁ vā bhiyyo ti.“ – Paṭha­ma­ā­yusutta SN 4.9.

^[64] „idha, bhikkhave, bhikkhu divase nikkhante rattiyā patihitāya iti paṭi­sañcik­khati: ‘bahukā kho me paccayā maraṇassa - ahi vā maṁ ḍaṁseyya, vicchiko vā maṁ ḍaṁseyya, satapadī vā maṁ ḍaṁseyya; tena me assa kālakiriyā, so mamassa antarāyo. upakkhalitvā vā papateyyaṁ, bhattaṁ vā me bhuttaṁ byāpajjeyya, pittaṁ vā me kuppeyya, semhaṁ vā me kuppeyya, satthakā vā me vātā kuppeyyuṁ; tena me assa kālakiriyā, so mamassa antarāyo’ti. tena, bhikkhave, bhikkhunā iti paṭi­sañ­cik­khi­tab­baṁ: ‘atthi nu kho me pāpakā akusalā dhammā appahīnā, ye me assu rattiṁ kālaṁ karontassa antarāyāyā’ti. sace, bhikkhave, bhikkhu pacca­vek­kha­māno evaṁ jānāti: ‘atthi me pāpakā akusalā dhammā appahīnā, ye me assu rattiṁ kālaṁ karontassa antarāyāyā’ti, tena, bhikkhave, bhikkhunā tesaṁyeva pāpakānaṁ akusalānaṁ dhammānaṁ pahānāya adhimatto chando ca vāyāmo ca ussāho ca ussoḷhī ca appaṭivānī ca sati ca sampajaññañca karaṇīyaṁ. seyyathāpi, bhikkhave, ādittacelo vā ādittasīso vā tasseva celassa vā sīsassa vā nibbāpanāya adhimattaṁ chandañca vāyāmañca ussāhañca ussoḷhiñca appaṭivāniñca satiñca sampajaññañca kareyya; evamevaṁ kho, bhikkhave, tena bhikkhunā tesaṁyeva pāpakānaṁ akusalānaṁ dhammānaṁ pahānāya adhimatto chando ca vāyāmo ca ussāho ca ussoḷhī ca appaṭivānī ca sati ca sampajaññañca karaṇīyaṁ.“ – Dutiya­-mara­ṇas-sa­tisutta AN 6.20.

^[65] Vt ka Vism lk 226 ja Vim lk 166. 

^[66] Vim lk 166-170; Vism lk 226-237.

^[67] Abhiṇhapaccavekkhitabbaṭhānasutta AN 5.57.

^[68] Vim lk 167; Vism lk 226-234.

^[69] „yo dhammaṁ cari kāyena, vācāya uda cetasā; idheva naṁ pasaṁsanti, pecca sagge pamodatī ti.“ – Pabbatūpamasutta SN 3.25.

^[70] Sarnane põhimõte on toodud ka „Teises surma teadvustamise suttas“ (Dutiya­mara­ṇassa­tisutta AN 6.20).

^[71] „pheṇapiṇḍūpamaṁ rūpaṁ, vedanā bubbuḷūpamā; marīcikūpamā saññā, saṅkhārā kadalūpamā; māyūpamañca viññāṇaṁ, desitādiccabandhunā.“ – Pheṇapiṇḍūpamasutta SN 22.95. Kuna banaanitaime tüvi (kadalūpamā) on pehme ja ebapüsiv ning peale viljade valmimist kukub kokku, esineb see dhamma tekstides väärtusetuse sümbolina.

^[72] Sarnane põhimõte on toodud „Esimeses eluea suttas“ (Paṭha­ma­ā­yusutta SN 4.9).

^[73] Sallasutta Snp 3.8.

^[74] Khuddaka Nikāya.

^[75] Paṭha­ma­mara­ṇassa­tisutta AN 6.19; Dutiya­mara­ṇassa­ti­sutta AN 6.20; Paṭha­ma­mara­ṇassa­ti­sutta AN 8.73; Dutiyamaraṇassa­ti­sutta AN 8.74 jt.

^[76] Vim lk 166.

^[77] Köidikute kohta vaata lisaks Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 137-140.

^[78] „Brahma võrgu suttas“ on toodud Buddha eluajal laialt levinud 62 valet vaadet, millest 18 on seotud mineviku ja 44 tulevikuga. Neist 7 on seotud minavaate hävimisega pärast keha surma (uccheda-diṭṭhi) ning 55 uskumusega, et mina on igavene (sassata-diṭṭhi). Samas suttas lükkab Buddha kõik need valed vaated ümber; vt Brahmajālasutta DN 1. 

^[79] Kāyaga­tā­sati-vagga AN 1.575-582 [AN 1.21.1–8].

^[80] Amata-vagga AN 1.616-627. Virgunu keha surma ei käsitleta surmana, vaid lõpliku lakkamisena (parinibbāna). Kuna virgunu ei sünni enam uuesti, siis on ta surmast vabanenud; vt täpsemalt ptk „Surmateadlikkus (maraṇa-sati)“.

^[81] Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.

^[82] Vim lk 172-177.

^[83] kalala 1.-4. nädalast loodet ja selle arengut kirjeldav termin. Raseduse viis etappi on: kalala, abbuda, pesi, ghana ja pasākha Mnd lk120; Mil 40 Vism lk 236. 

^[84] abbuda 5.-8. nädalast loodet ja selle arengut kirjeldav termin.

^[85] 80 000 esineb sageli arvuna, millega tähistati Buddha eluajal loendamatuid suurusi, mistõttu ei pruugi olla tegemist täpse numbriga, vaid suurusjärku näitava arvuga (= loendamatu).