Inimtüübid ja neile sobivad keskendusobjektid

Suttade kohaselt mõistis Buddha erinevate inimeste mitteoskuslikke meeleomadusi ja andis neile sobilikud objektid ning meetodid meele puhastamiseks ja virgumise saavutamiseks. Hiljem asuti neid meetodeid eesmärkidele ja isikutüüpidele vastavalt koondama ja grupeerima. Selliseid koondeid leidub nii „Suttakorvis“ (Suttapiṭaka) ja „Abhidhammakorvis“ (Abhidhammapiṭaka), kui ka hilisemates kommentaariumites.

Buddha eluajal said tema järgijad neile sobiva keskenduse objekti (kammaṭṭhana, ārammaṇa, āḷambana) otse Buddhalt. Kuna see ei ole enam tänapäeval võimalik, peaks õpilane saama talle sobiva keskenduse objekti kas arahantilt, või maist ületavale teele sisenenult (vooguastunult, ükskordnaasjalt, mittenaasjalt või arahantilt), või bhikkhust õpetajalt, kes on saavutanud nimitta ja džhaana, või kes on õppinud „Tipitakast“ dhammat, või kes on lugenud vähemalt ühte kogumikku (nikāya) ja teinud edusamme virgumise teel. Õpilane peaks veetma mitu päeva või kuud kohas, kus õpetaja elab ning, olles täitnud õpilase kohustused, peaks ta austust avaldades küsima õpetajalt tema jaoks sobivat keskendusobjekti.^[1]

Igale iseloomutüübile ehk natuurile (karaṇīya, hilisemates kommentaariumites carita) on sobilikud erinevad keskendusobjektid. Kokku on kuus põhinatuuri.^[2]

 

 

Esimesed kolm natuuri on seotud eelmisest olemasolust pärit varasemate harjumustega.

1. Kirglik natuur (rāga-carita). Paalikeelne sõna rāga tähendab sensuaalset kirge, iha, kontrollimatut erutust^[3] ja himu, mis on seotud meeli hägustava pleki naudingut pakkuva (kilesa-kāma) objektiga.^[4] Kirgliku natuuriga inimese elu on täidetud ihadega, nende otsimise ja rahuldamisega. Ta elab naudingute nimel ning tema tegevus on suunatud üha uute ja suuremate naudingute leidmisele ning kogemisele, rahuldades oma naudinguiha häbi tundmata. Sõltuvalt kire objektiks olevast plekist (kilesa-kāma) võib naudingu objekt olla seotud kõigi kuue tajuga (kuulmine, nägemine jt). Iha millegi järgi on ka tapmise, varastamise, hävitamise, barjääride loomise, röövide, ahnitsemise, abielurikkumise ja valetamise põhjus – kes on kirest sõltuv, jookseb mööda sellist ringi.^[5]

Visuddhimagga kohaselt võivad iseloomustada kirglikku natuuri valelikkus (māyā), pettus (sātheyya), uhkus (māna), kurjad soovid (pāpicchatā), suurustavad soovid (mahicchatā), rahulolematus (asantuṭṭhitā), keigarlus (siṅga) ja enesekeskne edevus (cāpalaya).^[6]

Kirgliku natuuri käitumist juhib iha ja ta otsib oma iha objektile, milleks võib olla kas söök, seks, kord, puhtus, meelelahutus, teiste elu uurimine, kuulsus, armastus vms, lakkamatult rahuldust, kasutades selleks kõiki võimalikke vahendeid. Ta armastab ilu ja korda ega salli koledust ja mustust. Kirgliku natuuri kehahoiak ei ole ei halb ega hea, ta ei liigu ei kiiresti ega aeglaselt. Tavaliselt kõnnib ta ettevaatlikult ja kergelt, tõstes ning asetades jala maha aeglaselt ja rahulikult. Kirgliku natuuri poos on graatsiline ja enesekindel. Istudes pöörab ta pead kiirustamata, heidab pikali aeglaselt, ristab oma jalad ja tema magamisasend väljendab kindlustunnet. Küsimustele vastab ta aeglaselt, nagu kahtleks. Ta eelistab häid sööke, mida ta sööb kiirustamata, mitte väga suurte tükkide kaupa, nautides toidu maitset.^[7]

Kire intensiivsuse ja kõlbluse vahekorrast sõltub see, kui kaugele on inimene valmis oma ihade rahuldamiseks minema. Iha ja kire kontrollimatusega võib kaasneda haiglaslik kiindumus, kadedus jms. Kirg (rāga) on kõige tugevam plekk, mis lakkab viimasena.

2. Vihane natuur (dosa-carita). Paalikeelne sõna dosa tähendab viha, vihkamist, kuritahtlikkust või kurja kavatsust,^[8] üldist vihast meelestatust, ärritust, nördimust, antipaatiat, põlgust, vastikust, karmust, vastandumist, vaenulikkust, julmust, äkilisust ja jälestust.^[9] Vihane natuur vihastub kergesti ja sageli, seda isegi pisiasjade peale. Tema käitumine põhjustab pidevalt probleeme nii talle endale, perele kui kõikidele neile, kellega ta kokku puutub. Vihane natuur on oma väljenduses sageli agressiivne, kurimeelne, rahutu ja sisemiselt õnnetu.

Visuddhimagga kohaselt esinevad sageli vihase natuuri puhul sellised meeleseisundid nagu viha (kodha), vaen (upahāna), mustamine/silmakirjalikkus (makkha), domineerimine (pakāsa), kadedus (issā) ja saamahimu (macchariya). Vihase natuuri kõndimine on lohakas. Ta magab harjunud poosis ja kortsutab magades kulmu. Ärgates tõuseb ta kiiruga. Küsimustele vastab ta moel, nagu oleks pahur. Süües pistab ta suhu nii suure tüki, et see täidab kogu tema suu, sööb kugistades ja kiirustades, toitu nautimata.^[10]

Buddha on öelnud, et dosa on suur hädaoht, sisemine ilutus/ebapuhtus, mitte sõber vaid vaenlane ja hukatuse tooja, mis põhjustab kasutut ja loob viha. Rumal ei tea seda hädaohtu. Vihane inimene ei tea, mis on tegelikkus ja mis on õige dhamma. Mil iganes on ta koormatud vihast, laskub ta pimedusse.^[11] Manorathapūraṇī selgituste kohaselt kätkeb viha endas ohtu nii selles elus (lokavajja) kui ka tulevikus, kurja teo vilja (vipākavajja) näol. Kuhu iganes selles elus kuri või vihane inimene läheb, käitub ta halvasti oma vanematega, vendadega, õdedega ja bhikkhudega, süüdistades noid oma probleemides. Ta käitub halvasti isegi vanemate, thuupa (thūpa), virgumispuu ja bhikkhude suhtes. Ta võib hiljem andeks paluda ja teised võivad talle ka andestada, kuid kamma seadus on vääramatu ning tal tuleb tulevikus oma mitteoskuslike tegude viljad vastu võtta. Viha tulemusel tuleb tal sündida uuesti õnnetus vallas, kus ta peab taluma rohkeid piinu.

3. Pettekujutlusega natuur (moha-carita). Sõna moha tõlkevasteks on rumal, nüri, pettekujutlus ja hämming.^[12] Pettekujutlusega natuur on meelesegaduses, teadmatuses ja rahutuses. Ta vaevleb pettekujutlustes, on tuim või lihtsalt napi aruga. „Abhidhamma“ selgituste kohaselt puuduvad segaduses natuuril teadmised vihast, viha ilmnemisest, sellest vabanemise võimalikkusest ning vihast vabanemisele viivast teest. Tal puuduvad selge mõistmine ja arusaam põhjuslikkusest, läbinägemisest, teadmistest, virgumisest, vaibumisest jms. Ta on lapsik, naiivne, vähese intellektiga, juhm, ignorantne ja taipamatu.^[13]

Visuddhimagga kohaselt iseloomustab pettekujutlusega natuuri kergelt kaldus kehahoiak, tema kõnnak on kartlik ja närviline, jalajäljed ebaühtlased. Seistes või istudes on tema poos nagu vähearulisel või justkui viibiks ta meel kusagil mujal. Ärgates on ta loid ja ka küsimustele vastab ta loiult ning ebakindlalt. Tal puuduvad konkreetsed maitse eelistused. Süües pudeneb tal toitu taldrikule, sageli määrib ta toiduga nii näo kui riided ning tema meel eksleb söömise ajal siin ja seal.^[14] Kui keegi või miski (inimene, loom, heli, teise tahtmatu eksimus vms) teda segab või ärritab, võib ta olla pikka aega vihane, pahane või endast väljas.

Pettekujutlusega natuur on sageli laisk ja loid (thīna-middha), uimane, segaduses, rahutu ja murelik (uddhacca-kukkacca), kõhklev, ebakindel ja kahtlev (vicikicchā)^[15]. Lisaks iseloomustab teda visa klammerdumine (ādānagāhita), seda isegi ilma aruka põhjuseta. Kui pettekujutlusega natuur millessegi või kellessegi usub, on tema usk totralt kindel. Näiteks, kui ta usub, et keegi on halb, kuid ta ei ole kunagi näinud, et too inimene käituks halvasti või sobimatult, jääb ta ikkagi oma uskumusele truuks. Samuti iseloomustab seda natuuri vastuolek kõikidele põhjustele (duppaṭinissaggitā) ehk kangekaelsus. Tal on vale vaade sellest, et ei ole olemas ei pälvimusi, kõrgemaid olemasoluvaldasid, Niraajat ega nibbaanat. Ta ei kuula targa õpetusi ega tunnista oma valesid vaateid. Sellist kangekaelset meeltesegadust on raske nii õpetada kui ka treenida.^[16]

Pettekujutlusega natuur sarnaneb mõtisklevale natuurile, kuna nende mõlema takistuseks on piiravad mõtted. Pettekujutlustega tüüp on sageli kimpus oletustel ja alusetutel spekulatsioonidel põhinevate eksiarvamustega.^[17]

Pettekujutlus hõlmab teadmatust neljast arijast tõest, sõltuvuslikust tekkimisest ja kaheksaosalisest arija teest. „Paramatthadīpanī“ kohaselt on pettekujutlusega natuur selguseta ja ignorantne, ei suuda selgelt mõelda ega mõista isegi oma pettekujutluse päritolu.^[18] „Abhidhammatthavibhāvinī’s“ toodud selgituste kohaselt ei tunne ega tea pettekujutlusega inimene asjade olemuse tõelist loomust. Manorathapūraṇī kohaselt kätkeb teadmatuses ja pettekujutlustes meel endas ohtu nii selles elus kui ka tulevases elus.^[19]

Pettekujutlus on teadmatusest tingitud meelesegadus, mis on pimestatud kiindumusest ja klammerdumisest ning mis juhib vääramatult olendid uute sündide rattasse. Visuddhimagga kohaselt iseloomustab pettekujutluses natuuri kangekaelsus, loidus, rahutus, murelikkus, ebakindlus ja visa loobumatus.^[20]

4. Usklik natuur (saddhā-carita). Sõna saddhā tähendab usaldavat usku ja ustavust.^[21] Usklik natuur austab vagalt kolme kalliskivi (Buddha, dhamma, sangha), usub siiralt ja on pühendunud Buddha virgumisõpetuse järgija. Usul on omadus selitada meel kahtlusest ja vastumeelsusest.

Usaldav usk on oluline tõe ja virgumisõpetusega seotud aspekt, millest saab alguse õigel moel virgumise teele asumine.^[22] Uskliku natuuri käitumine on osaliselt sarnane kirgliku natuuri käitumisele, kuid see on oskuslik.

Kui kirglik natuur otsib iha objekti naudingu saamiseks, siis usklik natuur otsib kõlbelisi omadusi virgumise saavutamiseks. Kirglik natuur ei loobu mitteoskuslikust, isegi kui see toob kannatusi, usklik natuur aga loobub kõigest mitteoskuslikust oskusliku saavutamiseks.^[23]

Üldiselt eristatakse Buddha õpetuses kahte usu tüüpi.

1.     Juuretu/alusetu usk (amūlaka-saddhā), mis on põhjendamatu, pime, irratsionaalne.

2.     Põhjendatud, nägemispõhine usk (ākāravatī saddhā dassana-mūlikā), mis on vahetust kogemusest sündinud teadmispõhine usaldav usk, mille sünonüümiks on arukas ja täielikult kindel selgus (avecca-ppasāda).

Iseloomutüpoloogias tähendab saddhā heal põhjusel baseeruvat arukat usku, mis väljendub oskuslikus tegutsemises (kusala-kamma). Aga kel on tugev usk ilma tarkuseta, võib uskuda valel moel.

Buddha sõnade kohaselt iseloomustab usklikku natuuri soov annetuse (dāna) jagamise, Buddha nägemise ja õige dhamma kuulmise järele. Ta on lahke, aval, aus ja usaldab seda, mis teda inspireerib.^[24]

 

 

 

 

Buddhasse, dhammasse ja sanghasse juurdunud usk on väga mõjus meeleplekkide puhastusvahend.^[25] Buddha on ka õpetanud usku omajate viit usu kasu (pañca saddhe ānisaṁsā) mis on järgmised.^[26]

1.     Kui tõelikud mehed (sappurisā) näitavad maailmas üles kaastunnet, näitavad nad esmalt kaastunnet uskliku, mitte aga uskmatu suhtes.

2.     Kui nad lähenevad kellelegi, lähenevad nad esmalt usklikule, mitte aga uskmatu suhtes.

3.     Kui nad saavad almuseid, saavad nad esmalt almuseid usklikult, mitte aga uskmatu käest.

4.     Kui nad õpetavad dhammat, õpetavad nad esmalt dhammat usklikule, mitte aga uskmatule.

5.     Peale uskliku keha surma toimub uus sünd õnnelikus taevases maailmas.

 

Samas on Buddha ka hoiatanud, et järgija ei tohiks kiinduda bhikkhudesse, kuna see võib saada takistuseks. Kui näiteks bhikkhu, kellesse mõni järgija on kiindunud, lahkub, ei hakka järgija teisi bhikkhusid kuulama ja nii jääb tal õige dhamma (saddhamma) kuulmata.^[27]

Samuti on saddhā üks viiest võimest, mida täpsemalt selgitab ptk „Viis võimet (indriya)“.

5. Mõistuslik natuur (buddhi-carita). Paalikeelne sõna buddhi tähendab nii tarkust, arukust ja mõistmist.^[28] Tarkus on olulisim maist ületav teadvustegur (lokuttara cetasika), kuna ületab pettekujutluse (moha) ja annab õige vaate. Seetõttu on ülimate teadmiste (abbhiññā) ilmnemise seisukohast oluline pidev džhaanade teel meele selitamine, et teadmised (ñāṇa) saaksid ilmneda.^[29] Tarkusevõime (paññindriya) on üks viiest võimest, millel on kontroll mõistmise üle, kuidas asjad tõeliselt on (anicca, dukkha ja anatta).

Mõistuslikule natuurile on omane teadvustamine, mistõttu kontrollib ta pidevalt oma kehahoiakut. Mõistuslik natuur sarnaneb mõneti vihasele natuurile, kuna kasuliku või ihaldatava ilmnemisel on nende tegutsemine jõuline. Kui vihane natuur on kannatamatu, ei säilita pikalt oma objekti ja otsib ebareaalseid vigu, siis mõistuslik kasutab loogilist mõtlemist ja otsib reaalseid ning loogilisi eksimusi.^[30]

Tarkuse sisuline mõistmine ja taipamise sügavus baseerub kriitilisel mõtlemisel, sisemisel kõlblusel ja teadvustatud valikul ning avaldub selle vastavas käitumises. Mõistuslik natuur tugineb reeglina arukatele ja loogilistele põhjustele ega hakka kergelt või pimesi midagi uskuma.

Mõistuslik natuur erineb vihasest natuurist ka selle poolest, et on kuulekas (sovacassatā) ja võtab kuulda tarka nõu. Ta suhtleb hüveliste sõpradega, mentori ja hüveliste sõpradega (kalyāṇamittatā) ega käi läbi kõlbetute ja mittetarkadega. Ta ei söö liiga palju ega liiga vähe (bhojanemattañ-ñutā), omab teadvustatud arusaamist (sati-sampajañña), teeb jõupingutusi oma meele puhastamiseks ja ei seo ennast pikutamise ega laisklemisega (jāgariyānuyoga). Selle maailma hädade üle mõtlustamisega loob ta oskusliku püsrgimuse (saṁvega)^[31] mis aitab tal virgumisele püüdlemise asetada oma tegemistes esikohale.^[32]

Mõistuslik natuur on arukas, ta mõistab dukkhat, soovib sellest vabaneda, teeb vabanemiseks jõupingutusi, järgib kõlblusjuhiseid ja arendab keskendust, et saavutada nibbaana või peale keha surma virgumist soodustav uus sünd kõrgemal tasandil.

6. Mõtisklev natuur (vitakka-carita). Paalikeelne termin vitakka tähendab mõtlemist, mõtet või arvamust.^[33] Mõtisklev natuur kaalutleb ja analüüsib pikalt ning mõtleb siis jälle ümber, jättes palju asju otsustamata ja lõpetamata. Tema meel võngub pidevalt ja ta ei suuda oma meelt fokusseerida, mistõttu on ta sageli segaduses ja rahutu.

Mõte (vitakka) võib olla kas mitteoskuslik ja kannatustesse viiv või oskuslik ja virgumisele viiv. Mõtted mille juureks lobha, dosa ja moha, on mitteoskuslikud ning mõtted mille juureks on alobha, adosa ja amoha, on oskuslikud ning juhivad nibbaanasse. Mõtisklevat tüüpi iseloomustab tendents mõelda või reflekteerida mingi tajuobjekti üle. Vastavalt mõtlemise aluseks olevast juurest on mõtlemine kas oskuslik või mitteoskuslik.

1.     Oskuslikud mõtted (kusala-vitakka) on ilmalikust loobunud mõtted (nekkhamma-vitakka), mittepahatahtlikud mõtted (avyāpāda-vitakka) ja mittevägivaldsed mõtted (avihiṁsā-vitakka).

2.     Mitteoskuslikud mõtted (akusala-vitakka) on naudingumõtted (kāma-vitakka), kuritahtlikud mõtted (byāpāda-vitakka) ja vägivaldsed mõtted (vihiṁsa-vitakka).

Visuddhimagga kohaselt iseloomustab mõtisklevat tüüpi jutuhimu (bhassabahulatā), sotsiaalsus (gaṇārāmatā), kasulikule pühendumise tüdimus (kusalānuyoga ariti), suutmatus lõpetada ettevõetut (anavaṭṭhitakiccatā), suitsemine öösel (rattidhumāyanā) ja põlemine päeval (divāpajjalanā). Ta haub plaane öösel ja teostab neid päeval.^[34]

Kui uues sünnis kaasneb kammaga

•       iha - on tegemist kirgliku natuuriga

•       viha - on tegemist vihase natuuriga

•       laiskus ja loidus - on tegemist pettekujutlustega natuuriga

•       tarkus - on tegemist mõistusliku natuuriga

•       usk - on tegemist uskliku natuuriga

Buddhaghosa arvates sobib pettekujutlusega natuurile arendada keskendust metsas, vihasele natuurile vabas looduses, puu all ning kirglikule/ahnele natuurile tühjas eluruumis.^[35]

Natuuride erinevaid kombinatsioone on kokku 63, millele lisandub veel (spekulatiivse) vaatega natuur (diṭṭhi-carita), seega kokku 64 erinevat isiksuse tüüpi.^[36]

„Abhidhamma“ neljas raamat „Inimeste kirjeldused“ (Puggalapaññatti-pāḷi) toob ära 12 isiksuse klassifikatsioon (puggala-bheda), mis on jaotatud teadvuse (citta) alusel ja kus esineb neli tavainimese (puthujjana) tüüpi ning kaheksa arija isiku (ariya-puggala) tüüpi:

1. Õnnetu juureta isik (duggati-ahetuka-puggala) on sündinud õnnetus olemasolus ehk Apaaja vallas. Seal viibivad olendid käituvad kolme oskusliku juureta, milleks on ahnusetus, vihatus ja pettekujutluse puudumine (alobha, adosa ja amoha).

2. Õnneliku juureta isik (sugati-ahetuka-puggala) on sündinud õnnelikus olemasolus ehk inimeste või devade vallas (cātummahārājika), kuid kes on sünnilt alaarenenud, pime või kurt.

3. Kahe juurega isik (dvī-hetuka-puggala) on inimene või deeva, kes on sündinud teadmisest eraldunud suure vilja teadvusega (ñāṇa-vippayutta māha-vippāka citta), millel puudub tarkus. Samas on nad sündinud kahe hea juurega, milleks on ahnusetus ja vihatus (alobha ja adosa). Need isikud ei ole võimelised saavutama selles elus ei džhaanat ega teed (magga), kuid neist võib saada selle elu keskenduspingutuste läbi järgmises elus mõtlustamisega jätkates kolme juurega isik (tī-hetuka-puggala), misjärel on neil võimalik saavutada nii tee (magga) kui vili (vipāka).

4. Kolme juurega isik (tī-hetuka-puggala) viitab inimesele või deevale, kes on sündinud teadmistega seotud suure vilja teadvusega (ñāṇa-sampayutta mahāvipāka citta), kel on tarkus ja kõik kolm oskuslikku juurt (alobha, adosa ja amoha). Nad on võimelised saavutama samatha ja vipassanā kaudu kõik džhaanad ja neli teed (magga) ning võivad sündida uuesti taevastes valdades deevana.

5. – 12. Neli tee saavutanud isikut (maggaṭṭha-puggala) ja neli vilja saavutanud isikut (phalaṭṭha-puggala) on kolme juurega isikud. Tee saavutanud isik ilmneb vaid üheks teadvuse hetkeks, mil toimub taipamine tee-teadmisest (magga-ñāña), misjärel saab temast järgmisel hetkel vilja saavutanud isik. Vooguastunu tee saavutanul (sotāpatti-maggaṭṭha) on vooguastunu tee teadvus ja vooguastunu vilja saavutanul (sotāpatti-phalaṭṭha) vooguastunu vilja teadvus. Ükskordnaasja tee saavutanul (sakadāgami-maggaṭṭha) on ükskordnaasja tee teadvus ja ükskordnaasja vilja saavutanul (sakadāgami-phalaṭṭha) on ükskordnaasja vilja teadvus. Mittenaasja tee saavutanul (anāgāmi-maggaṭṭha) on mittenaasja tee teadvus ja mittenaasja vilja saavutanul (anāgāmi-phalaṭṭha) on mittenaasja vilja teadvus. Arahanti tee saavutanul (arahatta-maggaṭṭha) on arahanti tee teadvus ja arahanti vilja saavutanul (arahatta-phalaṭṭha) on arahanti vilja teadvus.

Table 32. Abhidhammapõhine 12 isiksuse klassifikatsiooni (puggala-bheda)
Üldjaotus	Täpsustav jaotus	Alajaotus
Tava-inimene (puthujjana)	4 tavainimest (puthujjana)	1. Õnnetu juureta isik (duggati-ahetuka-puggala) 2. Õnnelik juureta isik (sugati-ahetuka-puggala) 3. Kahe juurega isik (dvīhetuka-puggala) 4. Kolme juurega isik (tīhetuka-puggala)
Arijaisik (ariya puggala)	4 tee saavutanud isikut (maggaṭṭha-puggala)	5. Vooguastunu tee saavutanud isik (sotāpatti-maggaṭṭha-puggala) 6. Ükskordnaasja tee saavutanu (akadāgami-maggaṭṭha-puggala) 7. Mittenaasja tee saavutanud isik (anāgāmi-maggaṭṭha-puggala) 8. Arahanti tee saavutanud isik (arahatta-maggaṭṭha-puggala)
	4 vilja saavutanud isikut (phalaṭṭha-puggala)	9. Vooguastunu vilja saavutanud isik (sotāpatti-phalaṭṭha-puggala) 10. Ükskordnaasja vilja saavutanu (akadāgami-phalaṭṭha-puggala) 11. Mittenaasja vilja saavutanud isik (anāgāmi-phalaṭṭha-puggala) 12. Arahanti vilja saavutanud isik (arahatta-phalaṭṭha-puggala)
Puggalapaññatti-pāḷi

 

Et keskendus (samādhi) oleks võimalikult efektiivne, tuleb keskenduse objekti valikul arvestada teostaja iseloomutüüpi ja vastavalt sellele valida sobilik keskendusobjekt. Visuddhimagga loetleb 40 keskendusobjekti ja neile sobivad isiksuse tüübid, mis on toodud alljärgnevas tabelis.

Tabel 1. Kuue iseloomutüübile sobivad keskendumisobjektid
Iseloomutüüp (karaṇīya, carita)	Keskendusobjekt (kammaṭṭhana)
1. Kirglik natuur (rāga-carita)	•       10 ilutust objekti (9 laipa ja skelett) •       Keha teadvustamine
2. Vihane natuur (dosa-carita)	•       4 brahmavihaarat: sõbralikkus, kaastunne, kaasrõõm ja neutraalsus •       4 värvikasinat: sinine, kollane, punane, valge
3. Pettekujutlustega natuur (moha-carita)	•       Hingamise teadvustamine
4. Usklik (saddhā-carita)	•       Buddha meelespidamine •       Dhamma meelespidamine •       Sangha meelespidamine •       Kõlbluse meelespidamine •       Helduse meelespidamine •       Deevade meelespidamine
5. Mõistuslik natuur (buddhi-carita)	•       Oma surma teadvustamine •       Rahu meelespidamine •       Toidu/söömise vastaspooletaju arendamine •       Nelja elemendi analüüs
6. Mõtisklev natuur (vitakka-carita)	•       Hingamise teadvustamine
Visuddhimagga

 

 

Lisaks sobivad kõikidele iseloomutüüpidele (sabba-carita):

•       kuus kasinat (maa-, vee-, tule-, õhu-, valguse- ja ruumikasina) ning

neli vormita brahmavihaarat.

^[1] Vism lk 94. Eesti Theeravaada Sangha poolt pakutavad keskenduskursused vastavad eeltoodud nõuetele. Täpsem info kursuste kohta on leitav Eesti Theeravaada Sangha kodulehelt www.sangha.ee.

^[2] Ndd.i.359; Vism lk 96.

^[3] PED lk 1274.

^[4] BD lk 249.

^[5] Ndd.i.415.

^[6] Vism lk 106.

^[7] Vism lk 104-105.

^[8] PED lk 755-756.

^[9] C. A. F. Rhys Davids, lk 259-260.

^[10] Vism lk 104-106.

^[11] Ndd.I.13-14.

^[12] PED lk 1225.

^[13] C. A. F. Rhys Davids, lk 260-261.

^[14] Vism 105.

^[15] thīna-middha, uddhaccakukkucca ja vicikicchā on viiest takistusest kolm viimast takistust. Vt ka ptk „Viis takistust (pañca nīvaraṇāna)“.

^[16] Vism 106.

^[17] Vism lk 97.

^[18] It-A.I.48.

^[19] Mp 317.

^[20] Vism lk 106.

^[21] PED lk 1518-1519.

^[22] Sāmañ­ña­phalasutta DN 2.

^[23] Vism lk 97.

^[24] Vism lk 105-107.

^[25] Bhikkhu Bodhi, Abhidhammattha-saṅgaha, 2000, lk 85-86.

^[26] Saddhasutta AN 5.38.

^[27] F. L. Woodward, lk 196 – 197.

^[28] PED lk 1114.

^[29] Vt Sāmañ­ña­phalasutta DN 2.

^[30] Vism 97.

^[31] Vt täpsemalt ptk „Surmateadlikkus (maraṇa-sati)“.

^[32] Vism lk 106 – 107.

^[33] PED lk 1388.

^[34] Vammikasutta MN 23.

^[35] Vism 258.

^[36] Nārada lk 532.