Esilekerkinud oskuslike dhammade säilitamise püüdlus
Esilekerkinud oskuslike meeleseisundite säilitamise püüdlus (uppannānaṁ kusalānaṁ dhammānaṁ bhiyyo bhāvāya vāyāmo) tähendab püüdlemist selle poole, et arija kaheksaosalise tee teostamisel nii minevikus kui olevikus esile kerkinud oskuslikud meeleseisundid (nagu kõlblus, sõbralikkus, kaastunne jt) saaksid järjepidevalt arendatud, kuni täieliku virgumise saavutamiseni. Selleks harjutatakse keskendust (samādhi) ehk rahu arendamist (samatha bhāvanā) ja läbinägemise arendamist (vipassanā bhāvanā).
„Pingutuse sutta“[1] toob ära õige püüdluse aluseks olevad neli pingutust (padhāna), milleks on:
1. ohjamise pingutus (saṁvara-ppadhāna),
1. hülgamise pingutus (pahāna-ppadhāna),
2. arendamise pingutus (bhāvanā-ppadhāna),
3. säilitamise pingutus (anurakkhaṇā-ppadhāna).
Neli pingutust on „Suure neljakümne sutta“[2] kohaselt seotud ka teiste aaraliku kaheksaosalise teega:
See, kes püüab loobuda valest vaatest ja siseneda õigesse vaatesse… loobuda valest mõttest ja siseneda õigesse mõttesse… loobuda valest kõnest ja siseneda õigesse kõnesse… loobuda valest tegutsemisest ja siseneda õigesse tegutsemisse… loobuda valest eluviisist ja siseneda õigesse eluviisi – see ongi õige püüdlus.
|
|
Oskuslik |
Mitteoskuslik |
|
Esilekerkinud |
Säilitada |
Hüljata |
|
Mitteesilekerkinud |
Arendada |
Ohjamine |
|
Allikas: Tee analüüsi sutta SN 45.8; Padhānasutta (Pingutuse sutta) AN 4.13. |
||
„Pingutuse suttas“[3] esineb esilekerkinud oskuslike dhammade säilitamise püüdlus kui säilitamise pingutus (anurakkhaṇā-padhāna), mis tähendab seda, et bhikkhu säilitab juba esilekerkinud heaendeliste keskendusmärke (bhaddaka samādhi-nimitta)[4], mille objektideks on (1) kondid/skelett (aṭṭhika) ning (2) ussitav (puḷavaka), (3) lilla-laiguline (vinīlaka), (4) auklik (vicchiddaka) ja (5) ülestursunud (uddhumātaka) laip.[5]
„Oskusliku suttas“[6] kinnitab Buddha bhikkhudele, et mitteoskuslik toob vaid kahju ja kannatusi ning mitteoskusliku hülgamine on võimalik, kasulik ja õnnetoov.
Ohjamine, hülgamine, arendamine ja säilitamine tähendab, et virgumise teel käija peaks hoiduma kõikidest veel mittetekkinud mitteoskuslikest meeleseisunditest, mis võivad tulevikus takistada kaheksaosalise arija tee teostamist ning hülgama kõik juba esilekerkinud mitteoskuslikud meeleseisundid, mis teostust takistavad. Oskuslikke meeleseisundeid arendada ja säilitada tähendab harjutada järjepidevalt juba esilekerkinud oskuslikke omadusi ja püüelda selle poole, et kaheksaosalise arija tee teostamisel saaksid juba selles elus esile kerkida kõikide tulvade ületamist võimaldavad seitse virgumisosa (satta-bojjhaṅgā).
Buddha on õpetanud enda näite varal (1) mitte rahulduma ainult juba saavutatud oskuslike omadustega ning (2) mitte kunagi loobuma püüdlemisest.[7] Samas on ta „Pingutusosade suttas“[8] täpsustanud, et mitte iga aeg pole pingutusteks sobiv. Näiteks, 5 mitteõigeaegset pingutust (pañcime, asamayā padhānāya) on:
1. vanadus (jiṇṇo hoti jarāyābhibhūto);
2. haigus (byādhinābhibhūta);
3. näljahäda (dubbhikkha);
4. hirm metsikult jõhkrate bandiitide ees (bhayaṁ hoti aṭavisaṅkopo);
5. sangha skisma ehk lõhenemise ajal, kuna sellega võib kaasneda üksteise tõrjumine, solvamine, takistamine ja tõrjumine.
5 meele arendamist toetavat pingutuse osa (pañcimāni padhāniyaṅgāni) on aga
1. usk (saddha) mida arendatakse Buddha meelespidamise arendamise teel;
2. vähesed takistused ja vähene haigestumine, st hea tervis (appābādho hoti appātaṅko);
3. hea seedimine, mitte liiga kuum ega liiga külm vaid keskmine, püüdlemist toetav temperatuur; vabadus salakavalusest, petlikkusest, teesklusest, õpetajale ja hüvelistele sõpradele enese aus avamine;
4. energilisus (vīriya), mis on tekkinud elades mitteoskuslikest dhammadest loobumises ja oskuslike dhammade jõustamises;
5. tarkus (pañña), mis näeb kõike olemasolevat läbi tekkimise ja lakkamise, ja juhib seetõttu õigel moel dukkha täieliku lõppemiseni (sammā dukkhakkhayagāminiyā).
Kuna Buddha teadis oma kogemusest, et äärmuslik püüdlemine ei saa virgumisele viia, rõhutas ta tasakaalustatud püüdlemise vajalikkust. Püüdluspingutus ei tohiks olla liigselt lõtv ega liigselt jõuline. „Soṇa sutta“[9] toob ära loo Auväärsest Soṇa’st, kes üksi jahedas metsas keskendust arendas. Kuigi ta oli kõige energilisem püüdleja sanghas, ei olnud ta vabanenud tulvadest (āsavā) ega saavutanud teadvuse vabanemist (ceto vimutti). Soṇa püüdlus oli nii jõuline, et tema jalgade nahk oli lõhenenud ja valulik. Liigsest pingutusest väsinuna mõtiskles ta loobumist ja madalamesse olemasollu (hīnāyā-vattitvā) tagasipöördumisest. Kuna tema pere oli piisavalt rikas, mõtles ta, et ta võiks hoopis rikkust nautida ja heade tegudega pälvimusi (puññā) koguda. Buddha aga teadis, mis Soṇa’t vaevas ja ilmus tema ette. Ta istus Soṇa kõrvale maha ja küsis, kas Soṇa pidas ennast ilmikuna oskuslikuks (kusala) lauto keelpilli mängijaks, millele Soṇa vastas jaatavalt. Järgmiseks küsis Buddha, kas siis, kui lauto keeled olid liiga pingul, või liiga lõdvad, oli pill meloodiline ja mängimiseks sobilik, vastas Soṇa talle eitavalt. Kui aga Buddha küsis, kas parajalt pingul keeltega oli lauto heli meloodiline ja mängimiseks sobilik, vastas Soṇa jaatavalt. Seejärel selgitas Buddha Soṇa’le, et samamoodi põhjustab liiga jõulise energiaga püüdlemine rahutust (accāraddha-vīriya uddhaccā) ja liiga lõdva energiaga püüdlemine uimasust (atisithila-vīriya kosajjā) ning soovitas Soṇa’l jätka tasakaalustatud energiaga püüdlemist. Auväärne Soṇa sai sellest õppetunnist suure kasu ja jätkates tasakaalustatud püüdlemist, sai arahantiks.
Kurjade ja oskamatute dhammadega seotud innukuse ja kartuse kas esinemine või puudumine sõltub neljal püüdlusel rajaneval mõtlemisel. „Kartmatuse suttas“[10] õpetab Auväärne Mahākassapa retriidist naasnud Auväärsele Sāriputta’le, mida tähendab ütlus:
„Innutu ja kartmatu on võimetu virguma, võimetu vaibuma ning võimetu jõudma kõrgematest iketest puhkamisse. Kuid see, kes on innukas ja kartlik, on võimeline virguma, võimeline vaibuma ning võimeline jõudma kõrgematest iketest puhkamisse.“[11]
Ta selgitab, et see on, kui bhikkhu
(1) ei ärata endas innukust (na ātappaṁ) ega (2) [kõlbetut] mittekartmatust (na ottappati) ehk kartust, mõeldes:
"Kui esile kerkimata kurjad oskamatud dhammad esile kerkivad, võib see juhtida mind kasutusse“; ega ka mõeldes:
"Kui esile kerkinud kurje oskamatuid dhammasid mitte hüljata, võib see juhtida mind kasutusse“; ega ka mõeldes:
"Kui esile kerkimata oskuslikud dhammad ei kerki esile, võib see juhtida mind kasutusse“; ega ka mõeldes:
"Kui esile kerkinud oskuslikud dhammad lakkavad, võib see juhtida mind kasutusse“;
– siis on see bhikkhu innutu ja kartmatu ning võimetu virguma, vaibuma ja jõudma kõrgematest iketest puhkamisse.
Kui aga eeltoodud neljal püüdlusel rajanev mõtlemine äratab bhikkhus innukuse ja kartlikkuse, tekib tal õige püüdlus ja ta on võimeline virguma, vaibuma ning jõudma kõrgematest iketest puhkamisse.
[1] Padhānasutta AN 4.69.
[2] Mahācattārīsakasutta MN 117.
[3] Padhānasutta AN 4.13.
[4] samādhinimitta ehk keskendusmärk on keskenduse teatud etapis tekkiv välise objekti meelesisene reflektsioon ehk mentaalne kujund.
[5] Vt ka Saṁvarasutta AN 4.14.
[6] Kusalasutta AN 2.19.
[7] „... yā ca asantuṭṭhitā kusalesu dhammesu, yā ca appaṭivānitā padhānasmiṁ.“ – Upaññātasutta AN 2.5.
[8] Padhāniyaṅgasutta AN 5.53.
[9] Soṇasutta AN 6.55, samuti Vinaya, Cammakkhandhaka Kd 5 (Mahāvagga, Cammakkhandhaka, 1. Soṇakoḷivisavatthu).
[10] Anottappīsutta SN 16.2.
[11] “vuccati hidaṁ, āvuso kassapa, anātāpī anottappī abhabbo sambodhāya abhabbo nibbānāya abhabbo anuttarassa yogakkhemassa adhigamāya; ātāpī ca kho ottappī bhabbo sambodhāya bhabbo nibbānāya bhabbo anuttarassa yogakkhemassa adhigamāyā”ti.“ – Anottappīsutta SN 16.2.