Esilekerkinud mitteoskuslike dhammade hülgamise püüdlus
Esilekerkinud mitteoskuslike meeleseisundite hülgamise püüdlus (uppannānaṁ akusalānaṁ dhammānaṁ pahānāya vāyāmo) tähendab püüdlemist selle poole, et arija kaheksaosalise tee teostamisel minevikus või olevikus esilekerkinud mitteoskuslikud meeleseisundid oleksid lõplikult hüljatud nii, et need ei saaks enam tulevikus esile kerkida.
Esilekerkinud mitteoskuslikud teod (uppanna akusala kamma) on minevikus ja olevikus tehtud teod, mis juhivad ikka ja jälle olemasolutsüklisse tagasi. Vastavalt tegudele sünnitakse tagasi ühte 31 olemasoluvalda, kus teo vili naaseb teo tegija juurde selle täpse kangusega tagasi.
Ükski olend, ei inimene, deeva ega brahma, kelle meeles esinevad valel minavaatel (atta-diṭṭhi) põhinevad uskumused ja jämedakoeline kehapõhine vaade (sakkāya-diṭṭhi), ei ole võimeline sansaara (saṁsāra) uute sündide rattast väljuma. Valest vaatest saab alguse vale mõtlemine ja sealt omakorda kõik mitteoskuslikud ja isekad teod, mis ongi lõppematute kannatuste ja uute sündide loojad. Selleks, et nii esilekerkinud kui veel esilekerkimata mitteoskuslikud teod saaksid vaibuda, tuleb teadvus nii minavaatest kui ka kehapõhisest valest vaatest vabastada.
Esilekerkinud mitteoskuslikud seisundid on ka keskendusega alustamisel ilmnevad viis takistust (pañca nīvaraṇāni) milleks on: (1) naudingusoov (kāmacchanda), (2) kuritahtlikkus (byāpāda/vyāpāda), (3) laiskus ja loidus (thīna-middha), (4) rahutus ja mure (uddhacca-kukkucca) ning (5) kahtlus (vicikicchā).[1] Viie takistuse põhjalikum käsitlus on toodud ptk Dhammade vaatlemine viie takistuste kaudu (dhammānupassanā nīvaraṇa).
Ükski takistus ei tule väljastpoolt, see saab kerkida esile vaid seetõttu, et on meeles latentsel kujul juba olemas. Takistus aktiveerub läbi mingi välise objekti objekti. Meeldiv objekt põhjustab iha, ebameeldiv objekt pahatahtlikkust ja määratlemata objekt on enamasti seotud pettekujutlusega.
„Pingutuse suttas“[2] esineb esilekerkinud mitteoskuslike dhammade hülgamise püüdlus kui hülgamise pingutus (pahānapadhāna), mis tähendab seda, et bhikkhu ei hoia meeles ainsatki juba tekkinud meelelise naudingu või kurjusega seotud mõtet ega mitteoskuslikku meeleseisundit. Ta hülgab need, hajutab või hävitab need, põhjustades nende lakkamise.
Kui mingi objektiga seoses kerkib meeles esile mitteoskuslik mõte, on seda „Mõtte kohandamise sutta“[3] kohaselt võimalik ületada viiel moel, milleks on (1) mitteoskusliku märgi/objekti (nimitta) asendamine oskuslikuga; (2) mitteoskusliku mõtte kahjulikkuse, laiduväärsuse ja dukkhalike viljade üle mõtlemine; (3) mitteoskuslike mõtete unustamine ja neile tähelepanu mittepööramine; (4) mitteoskuslike mõttemoodustiste tekkimisele tähelepanu pööramine; ja (5) mitteoskuslikust mõttest otsustav loobumine.[4]
„Innuka tegutsemise suttas“[5] õpetab Buddha, et tuleb innukalt (ātappa) teha, mida vaja (karaṇīya) (1) mitteesilekerkinud kurjade mitteoskuslike dhammade mitteilmnemisel (anuppannānaṁ pāpakānaṁ akusalānaṁ dhammānaṁ anuppādāya), (2) mitte-esilekerkinud oskuslike dhammade esilekerkimiseks (anuppannānaṁ kusalānaṁ dhammānaṁ uppādāya) ning (3) esilekerkinud füüsiline valu (sārīrikā dukkhā) – terava (tibbānaṁ), karmi (kharā), lõikava (kaṭukā), mittesoovitava (asātā), mittemeelepärase (amanāpa) ja vaevava/piinava (pāṇaharāna) valu talumiseks. Bhikkhu, kes toimib eelloetletud kolmel juhul innukalt, tehes mida vaja, on arukas (nipaka), teadvel (sata) ja käitub dukkha lõppemise suhtes õigesti.
[1] Kāyasutta SN 46.2; Sāmaññaphalasutta DN 2; Nissāraṇīyasutta AN 6.13 jpt.
[2] Padhānasutta AN 4.13.
[3] Vitakkasaṇṭhānasutta MN 20. Mitteoskuslik mõtte ületamise kohta vt ka ptk „Keskendusel tekkivate takistuste ületamine“ ja DVE I, ptk „Oskamatu mõtlemise ületamine“.
[4] Vitakkasaṇṭhānasutta MN 20.
[5] Ātappakaraṇīyasutta AN 3.49.