Dhammade vaatlemine (dhammānupassanā)

Ka saja aastasest elust, mil ei nähta tekkimist ja lakkamist,
on parem üks päev elu, mil nähakse tekkimist ja lakkamist.^[1]

Dhammade ehk meeleobjektide vaatlemine (dhammā­nu­passanā) toimub alljärgnevalt.^[2]

13.       Ta treenib: „Sissehingamisel vaatlen püsitust“; ta treenib: „Väljahingamisel vaatlen püsitust“.

14.       Ta treenib: „Sissehingamisel vaatlen kiretust“; ta treenib: „Väljahingamisel vaatlen kiretust“.

15.       Ta treenib: „Sissehingamisel vaatlen lakkamist“; ta treenib: „Väljahingamisel vaatlen lakkamist“.

16.       Ta treenib: „Sissehingamisel vaatlen loobumist“^[3]; ta treenib: „Väljahingamisel vaatlen loobumist“.

Esimest kolme nelikut harjutatakse esmalt rahu arendamise (samatha bhāvanā) teel ja seejärel läbinägemise arendamise (vipassanā bhāvanā) teel. Viimases, neljandas nelikus, treenib bhikkhu läbinägemise arendamist vaatlemise ja märkamise (anupassanā)^[4] teel. Rahu arendamisele omast mõtlemist viimases etapis enam ei ole, see on asendunud objekti tajust kirka teadlikkuse loomisega, objekti neutraalse, hinnanguvaba vaatlemisega ja selle tõelise olemuse vahetu märkamise ja mõistmisega. Džhaanapõhise keskendunud vaatlemise ja märkamise teel saavutab bhikkhu objekti läbinägemise (vipassanā) ning mõistab vahetult objektiga seotud omadusi ja nähtuseid nii, nagu need tõeliselt on (yathā-bhūta).^[5]

Viimases etapis treenib bhikkhu vaatlemise ja märkamise teel pidevat teadlikkust püsitusest (anicca), olles vahetult teadlik sisse ja välja liikuvast õhust ning teadvuse ja mentaalsete moodustiste tajumisest ning nende lakkamatust tekkimisest ja kadumisest.

Ta vaatleb ja märkab (st loob objektist vahetu teadlikkuse, mis ei sisalda mõistelist mõtlemist) püsitust:

•       (see on) vorm…, … tunne…, … taju…, … moodustised …, … teadvus… ;

•       (see on nende) tekkimine… ,

•       (see on nende) lakkamine/kadumine… .

Bhikkhu vaatleb ja märkab kiretust:

•       (see on) püsitus… ,

•       (see on) kiretus… ,

•       (see on) lakkamine… ,

•       (see on) vaibumine (nibbāna õndsus) … .

Bhikkhu vaatleb ja märkab lakkamist. Ta treenib džhaanas vahetut mõistmist tulvadest (āsavā) nii, nagu need tõeliselt on:

•       (tulvad on) püsitud… ,

•       (tulvade hävimine on nende) lakkamine… ,

•       (see on) vaibumine… .

Bhikkhu vaatleb ja märkab loobumist. Ta märkab olemasolu hirmutavat ja kannatuslikku olemust vahetult, nii nagu see tõeliselt on:

•       (hirmutav olemus on) püsitu… ;

•       (enese vabastamine olemasolu hirmutavast olemusest on) loobumine… ;

•       (hirmutava olemuse lakkamise rahu on) vaibumine (nibbāna õndsus)… .

Dhammade vaatlemine hõlmab viie nähtuse vaatlemist

1.     Dhammade vaatlemine takistuste (dhammānupassanā­-nīvaraṇa) kaudu.

2.     Dhammade vaatlemine [olemasollu klammerdumise] kogumike (dhammānupassanā-khan­dha) kaudu.

3.     Dhammade vaatlemine alade (dhammānupassanā-­āyata­na) kaudu.

4.     Dhammade vaatlemine virgumisosade (dhammānupassanā-­boj­jhaṅ­ga­) kaudu.

5.     Dhammade vaatlemine tõdede (dhammānupassanā-­sacca­) kaudu.

„Suure teadlikkuse rajamise sutta“ kohaselt vaadeldakse dhammade puhul nelja aspekti, milleks on dhammade (1) esinemine, (2) tekkimine, (3) lakkamine ja (4) uuesti mittetekkimine.^[6]

Abhidhamma kohaselt saab vaadelda seitset dhamma aspekti, milleks on dhamma: (1) esinemine, (2) mitteesinemine, (3) tekkimine, (4) lakkamine, (5) nii tekkimine kui lakkamine, (6) hülgamine ja (7) tulevikus selle objekti mittetekkimine.

Keskenduses arendatavad dhammad. Teadlikkuse (sati) ja keskenduse arendamise dhammad on osaliselt kattuvad. „Järjestikuse suttas“^[7] toodud Buddha kirjelduse kohaselt saavutas Auväärne Sāriputta virgumise džhaanades selliste dhammade nagu – kokkupuude (phasso), tunne (vedanā), taju (saññā), tahe (cetanā), teadvus (cittaṁ), soov (chando), [vabanemise] otsusekindlus (adhimokkho), energia (vīriyaṁ), teadlikkus (sati), neutraalsus (upekkhā) ja meeletegevus ehk meelespidamine, tähelepanu (manasikāro) – ilmnemise, esinemise ja lakkamise vaatlemise ning sellekohase teadmise (viditā uppajjanti, viditā upaṭṭhahanti, viditā abbhatthaṁ) ilmnemise kaudu.

Dhammade vaatlemine viie takistuse kaudu (dhammānupassanā nīvaraṇa)

Viis takistust (pañca nīvaraṇā [nis + varaṇa]) on:^[8]

1.     Naudingusoov (kāma-cchanda) ehk naudingukirg (kāma-rāga).

2.     Kuritahtlikkus (byāpāda/vyāpāda)

3.     Laiskus ja loidus (thīna-middha).

4.     Rahutus ja mure (uddhacca-kukkucca).

5.     Kahtlus (vicikicchā).

Abhidhamma takistuste loetelus (aga ka üksikutes suttades,^[9]) on kuuendaks takistuseks mitteteadmine (avijjā-nīvaraṇa).

Viis takistust ehk viis tõkestavat takistust (pañca āvaraṇā nīvaraṇā^[10]), mis esinevad mõnes tekstis ka kuuese jaotusena (cha nīvaraṇā), oma olemuselt teadvuse pealisplekid (cittassa upakkilesā),^[11] mis reostavad teadvuse puhas-säravat (pabhassara) olemust.^[12] Neid nimetatakse takistuseks, kuna need takistavad meele täieliku keskenduse ja sellega kaasneva džhaana (jhāna) saavutamist.

„Takistuste suttas“^[13] õpetab Buddha, et viis takistust:

• teevad pimedaks, mittenägijaks ja mitteteadjaks,
• vaigistavad tarkuse,
• viivad vaeva/hävingusse ja
• on seotud mittevaibumisega.^[14]

Takistused ei kirjelda inimese loomust ega ole eksimused või läbikukkumised, vaid on keskendusel ilmnevad ja keskenduse teel ületatavad meele tegurid.

Suttades eristab Buddha sisemisi (ajjhattaṁ) ehk enda teadvuses esinevaid ja välimisi (bahiddhā) ehk teise teadvuses esinevaid takistusi, misläbi on takistuste koguarvuks 10 (dasa nīvaraṇā). Sama põhimõte kehtib takistuste vastandite ehk virgumisosade (bojjhaṅgā) kohta.^[15]

Viie takistuse teatumine ja lakkamine

Viie takistuse vastandiks on seitse virgumisosa (satta bojjh-aṅgā), mis on silma loojad (cakkhu-karaṇā), teadmise loojad (ñāṇa-karaṇā), tarkuse kasvatajad (paññā-buddhi), hävinguga mitteseotud (avighāta-pakkhiyā) ja vaibumisse juhtivad (nibbāna-saṁvattanikā). Seitse virgumisosa on: (1) teadlikkuse virgumisosa (sati-sam-bojjhaṅga), (2) dhamma läbiuurimise virgumisosa (dhamma-vicaya-sam-bojjhaṅga), (3) energia virgumisosa (viriya-sam-bojjhaṅga, (4) rõõmu virgumisosa (pīti-sam-bojjhaṅga), (5) rahu virgumisosa (passaddhi-sambojjhaṅga), (6) keskenduse virgumisosa (samādhi-sam-bojjhaṅga) ja (7) neutraalsuse virgumisosa (upekkhā-sam-bojjhaṅga).^[16] Ka virgumisosade puhul eristas Buddha sisemisi (ajjhattaṁ) ja välimisi (bahiddhā) virgumisosi, misläbi on virgumisosi kokku 14 (catuddasā).^[17]

Meel ei saa areneda takistuste esinemisel

Meele arendamine algab rahu arendamise teel viie takistuse peatamise ja ületamisega ning selle tulemusel tekkinud džhaana saavutamise ja edasiarendamisega. Läbinägemise arendamisega (vipassanā-bhāvanā) ei ole võimalik alustada enne rahu arendamise (samatha-bhāvanā) teel viie takistuse ületamist ja džhaana saavutamist, kuna (kehapõhise) läbinägemisteadmise (vipassanāñāṇa) jt virgumisele omaste teadmiste nägemise saavutamise eeltingimuseks on just takistustest vaba, puhas teadvus.^[18] Teadmiste kohta vt täpsemalt ptk „Ülimate teadmiste saavutamine (abhiññā, ñāṇa)“.

„Saṅgārava suttas“^[19] võrdleb Buddha:

•       naudingukirge (kāma-rāga) veega, milles on kokku segatud kurkum (kollane), indigo (tumesinine) ja punane värv,

•       kuritahtlikkusest suurte mullidega keeva veega,

•       laiskust ja loidust sammaltaimedega kaetud veega,

•       rahutust ja muret tuule poolt segamini keerutatud, lainetava veega,

•       kahtlust tumeda, sogase/häguse ja mudase veega.

Suttas õpetab Buddha, et sellises vees pole võimalik ka hea silmanägemisega inimesel näha iseenda selget peegelpilti. Samamoodi, takistustest sogane meel pole võimeline nägema olemasolu vahetult, nii nagu see tõeliselt on (yathā-bhūta), mistõttu tuleb esmalt rahu arendamise (samatha-bhāvanā) teel takistused peatada. Seejärel on võimalik hakata koos rahu arendamisega ka läbinägemist arendama (vipassanā-bhāvanā).

„Tõkestuse suttas“^[20] õpetab Buddha, et viis takistust koormavad mõtlemist (cetaso ajjhāruhe) ja nõrgendavad tarkust (paññāya dubbalīkaraṇe) nii, nagu avatud külgkanalid nõrgestavad jõe voolu. Viit takistust ületamata on võimatu, et bhikkhu:

1. teaks täpselt, mis on hea nii talle kui ka teistele, ning
2. saavutaks arijale omase nägemise ja teadmise (alamariya-ñāṇa-dassana-visesaṁ).

Seetõttu nimetas Buddha viit takistust ka oskamatuse massiks (akusala-rāsi).^[21]

Mantrad on rahu ja keskenduse arendamisel kasutud

„Saṅgārava suttas“^[22] kinnitab Buddha braahman Saṅgārava’le, et ükski mantra, ükskõik kui pikalt ka harjutades, ei ole võimeline eemaldama naudingukirge, kuritahtlikkusest, laiskust ja loidust, rahutust ja muret ega kahtlust. Kuna mantratega ei saa takistusi peatada ega meelt puhastada, ei õpetanud Buddha mantraid.

Naudingusoov

Naudingusoov (kāmacchanda) on vaimsel teel suurimaks takistuseks, mistõttu esineb see takistuste loetelus esimesena. Naudingusoov peatub ja lakkab viimasena. Naudingusoovi objektideks on kõik kuus välimist ala objekti (vorm, heli, lõhn, maitse, puude ja dhamma/mentaalne objekt) ning selle toiduks on ilus märk (subha-nimitta)^[23]. Mingi ilusa ja/või ihaldatava objekti nägemisel, mitteõige dhamma järgimisel ja/või vale keskendusobjekti valimisel (mis johtub aruka usu ja õige dhamma puudumisest, nagu nt mantrate retsiteerimine jms) pööratakse neile objektidele mittearukas tähelepanu (ayoniso manasikāra); sellest omakorda tekib mitteteadvustatud arusaam (asata-sampajañña) ja puudulik meele ohjamise võime (indriya-saṁvara); see aga juhib kolme kannatust põhjustavasse valesse käitumisse (ti-du-c-carita: lobha, dosa, moha) ja moonutustesse (vääruskumusse, et püsitu on püsiv, kannatus on õnn, minatus on mina ja ebameeldiv on meeldiv^[24]), mis omakorda hakkavad jõustama viit takistust (pañca nīvaraṇā); takistused tingivad mitteteadmise (avijjā) ja olemasoluiha (bhava-taṇhā) ning juhivad nibbaanast eemale (anibbāna-saṁvattanikā), dukkhapõhisesse uute sündide rattasse ehk sansaarasse (saṁsāra).^[25]

Buddha õpetuse kohaselt on sensuaalsete naudingute soovimine nagu võlgu elamine, kuna inimene võlgneb energia oma harjumuspärastele soovide rahuldamisele. Hüljates maised soovid elab bhikkhu vabana maistest soovidest ja tema teadvus on nendest puhastunud. Naudingusoovist, nagu ka võlast vabanemine, toob vaid rõõmu ja õnne.^[26]

Kuritahtlikkus

Kuritahtlikkus (byāpāda/vyāpāda) on seotud vastumeelsusega^[27]. Kui mingi objekt tekitab vastumeelsust ja sellele suunatakse sageli mittearukat tähelepanu, stimuleerib see mitteesilekerkinud mitteoskuslike meeleseisundite esilekerkimist ja arendab juba esilekerkinud mitteoskuslikke meeleseisundeid.

Kuritahtlikkust on Buddha võrrelnud haige inimese isu kaotusega: kui inimene on kuri või vihane, pole tal isu millegi järele, miski ei rahulda teda. Kuue [taju]võime (indriya) ohjamisega, kurjuse hülgamisega ja kaastunde arendamisega vabaneb teadvus kuritahtlikkusest ja puhastub sallimatusest ning bhikkhu muutub kõikide elusolendite heaolu suhtes (sabba-pāṇa-bhūta-hita-anukampī) kaastundlikuks. Kuritahtlikkus on võimalik ületada ka sõbralikkuse arendamise teel.^[28]

Laiskus ja loidus

Laiskus ja loidus (thīna-middha) toitub rahulolematusest, osavõtmatusest ehk apaatiast, unisusest, söömisjärgsest roidumusest ja meeleloidusest.^[29] Laiskuse ja loiduse aitab eemaldada energia äratamine, oskuslik pingutus ja õige püüdlus ehk mitteesilekerkinud oskuslike meeleseisundite arendamine ja esilekerkinud oskuslikke meeleseisundite säilitamine, arukas tähelepanu ja ülesöömise vältimine. Laiskust ja loidust aitavad ületada püsituse, dukkha, ilutuse (asubha) ja minatuse mõistmise arendamine.

Laiskust ja loidust on Buddha võrrelnud vangiga, kes on vangikambris takerdunud letargiasse; miski ei suuda teda virgutada ega rõõmustada. Laiskuse ja loiduse hülgamisel elab inimene aga neist vabana, saavutab valgustaju (āloka-sañña) ja teadvustatud arusaamise (sati-sampajañña) ning tema teadvus on täidetud rahuga.^[30]

Rahutus ja mure

Rahutus ja mure (uddhacca-kukkucca) on seotud neid meeleseisundeid tekitavatele objektidele sagedase mittearuka tähelepanu pööramisega, mis stimuleerib mitteesilekerkinud mitteoskuslike meeleseisundite esilekerkimist ja arendab juba esilekerkinud mitteoskuslikke meeleseisundeid. Rahutust ja muret toidab teadvuse ebastabiilsus/mittekergus (cetaso a-vūpasamo).^[31] Kui lõpetada rahutust ja muret tekitavatele objektidele tähelepanu pööramine ja suunata arukas tähelepanu objektidele, mis kasvatavad meelerahu ja meelevaikust, hakkavad mitteesilekerkinud oskuslikud meeleseisundid arenema ja esilekerkinud oskuslikud meeleseisundid tugevnema. Selliseid meeleseisundeid loovad samatha abil džhaana arendamine, võimete (indriya) ning virgumisosade (bojjhaṅga) arendamine, aga ka tõelike meestega suhtlemine, õige dhamma-vinaya uurimine ja analüüsimine ning sellega kaasneva usaldava ja aruka usu esilekerkimine, aruka tähelepanu pööramine oskuslikele dhammadele, teadvustatud arusaamise arendamine ning õpetaja või hüvelise sõbraga sobilikul teemal vestlemine.

Rahutus ja mure võivad väljenduda väga erineval moel. Näiteks, „Teises Anuruddha suttas“^[32] ütleb Auväärne Anuruddha Auväärsele Sāriputta’le:

„Minu energia on tõepoolest äratatud ja aktiivne, teadlikkus vahetu ja segaduseta, keha rahunenud ja mitte erutunud, teadvus keskendunud ja ühtesuunatud, aga minu teadvus pole klammerdumisest ja tulvadest vaba.

Auväärne Sāriputta vastab seepeale:

Ja kui sa, sõber Anuruddha, räägid nii: „Minu energia on tõepoolest äratatud ja aktiivne, teadlikkus vahetu ja segaduseta, keha rahunenud ja mitte erutunud, teadvus keskendunud ja ühtesuunatud“ – siis see ongi sinu rahutus.

Ja kui sa, sõber Anuruddha, räägid nii: „Aga minu teadvus pole klammerdumisest ja tulvadest vaba“ – siis see ongi sinu mure.

Seejärel suunas Auväärne Sāriputta Auväärse Anuruddha (1) harjutama teadvust kolme dhammat – uhkust (māna), rahutust ja muret – meeles hoidmata (amanasikaritvā) ning (2) keskendama teadvuse surematuse elemendile ehk nibbaanale (amatāya dhātuyā cittaṁ upasaṁharatū). Peale Auväärt Sāriputta’lt juhiste saamist läks Auväärne Anuruddha üksinda erakluse kasinusse, kus innustununa ja mina hüljanuna viibides^[33] saavutas mitte pika aja pärast nibbaana.

Rahutus ja mure on Buddha sõnade kohaselt nagu orjaks olemine, kelle emotsionaalsed tõusud ja mõõnad on tema isandad. Rahutusest ja murest loobudes arendab bhikkhu oma meelt erakluse rahus, tema teadvus on rahunenud ning rahutusest ja murest puhastunud.^[34]

Kahtlus

Kahtlus (vicikicchā) tekib mittearuka tähelepanu pööramisest objektidele, mis stimuleerivad dhammaga seotud mitteesilekerkinud mitteoskuslike meeleseisundite esilekerkimist ja arendavad juba esilekerkinud mitteoskuslikke meeleseisundeid. Kahtlust toidab kõhklus dhamma suhtes (vici­kicch-āṭ­ṭhānīyā dhammā).^[35] Kaheksa kahtlevat kõhklust (kaṅkhati vicikicchati) võib esineda seoses: (1) õpetajaga (satthari), (2) dhammaga (dhamme), (3) sanghaga (saṅghe), (4) väljaõppega (sikkhāya) ning (5) [maailma või olemasolu] algusega (pubbante), (6) lõppemisega (aparante) ning (7) alguse ja lõppemisega (pubbantāparante) ja (8) sõltuvusliku tekkimisega (paṭiccasamuppannesu).^[36]

Kui pöörata järjepidevalt arukat tähelepanu sellele, mis on oskuslikud ja mitteoskuslikud dhammad, laiduväärsed ja mitte-laiduväärsed dhammad, madalad ja kõrged dhammad, pimeduse ja valguse vastand-dhammad (kaṇha-sukka-sa-ppaṭibhāgā dhammā) ning uurida, analüüsida ja mõtestada dhammat tarkusega, aitab see Dhamma läbiuurimise virgumisosal (dhamma-vicaya-sam-bojjh-aṅga) esile kerkida, selle täielikult välja arendada ning kahtlusest vabaneda.^[37] „Khuddaka­vatthu­-vibhaṅga“ kohaselt võib kahtlus olla seotud kas (1) õpetajaga (satthar), (2) dhammaga, (3) sanghaga, (4) treeninguga (sikkhā), (5) minevikuga (olendite/olemasolu algusega) (pubbante), (6) tulevikuga (olendite/olemasolu lõppemisega) (aparante), (7) nii mineviku kui tulevikuga (pubban­tā­parante) või (8) sõltuvusliku tekke dhammaga (idappac­cayatā­-paṭicca-­samuppan­nesu dhammesu).^[38]

Kahtlus on nagu rändamine tühermaal mida iseloomustavad viljatu otsustamatus, lakkamatu kõikumine ja lõputu spekuleerimine. Kahtlusest loobumisel ületab bhikkhu keskenduse teel kahtluse, ei kahtle enam oskuslikus dhammas ja puhastab oma meele skepsisest ja ebakindlusest.^[39]

Viis takistust peatuvad džhaanas ja mõnikord ka keskendunult õige dhamma kuulamise ajal

Täie selgusega on takistusi võimalik mõista ja vaadelda ainult siis, kui need on peatunud, ehk siis džhaanas. Džhaana väliselt võivad takistused ajutiselt ja väga lühikeseks ajaks peatuda, näiteks juhul, kui Arija järgija kogu teadvus ja meel on täie tähelepanuga hõivatud õige dhamma kuulamiseaga, kuna selle tulemusel kerkivad meeles esile viie takistuse vastandid, milleks on seitse virgumisosa (satta bojjhaṅgā).^[40]

Takistustest vabanemiseks tuleb neid esmalt õppida mõistma

„Keha suttas“^[41] on Buddha õpetanud, et just nii, nagu iga keha sõltub toidust (āhāraṭṭhitikā) ega saa olemas olla ilma toiduta, samamoodi sõltuvad viis takistust toidust, ega saa olemas olla ilma toiduta. Naudingusoovi toidab kaunis märk (meeliköitev objekt); kuritahtlikkust toidab vastumeelne märk; laiskust ja loidust toidab rahulolematus, osavõtmatus, unisus, roidumus peale sööki või teadvuseloidus; ning rahutust ja muret toidab teadvuse ebastabiilsus; ning kahtlust toidab kahtlus dhamma suhtes.

„Suures teadlikkuse rajamise suttas“^[42] õpetab Buddha kuidas peale kirka teadlikkuse loomist tuleks igat esilekerkinud takistust eraldi viiel moel teadvustada ja vaadelda. Selleks tuleb teadvustada, (1) millal takistus esineb ja (2) millal mitte, (3) mõista neid tingimusi, mis põhjustavad takistuse ilmnemise, (4) ja ka lakkamise, ning (5) mõtiskleda, kuidas tulevikus takistuse tekkimise põhjuseid ennetada. Takistuste ennetamiseks tuleks mõelda, mida täpselt ja kuidas oleks võimalik oma meelelist tegevust (mano-kamma), kõnelist tegevust (vāca-kamma) ja kehalist tegevust (kāya-kamma) muuta nii, et takistused ei saaks enam tulevikus esile kerkida.

„Loobunud elu viljade suttas“ õpetab Buddha, et:^[43]

• arendades maisest loobumist vabaneb maisest loobunu naudingusoovist;
• arendades kaastunnet vabaneb bhikkhu kuritahtlikkusest;
• arendades tähelepanelikku erksust ja valvsust vabaneb bhikkhu laiskusest ja loidusest;
• arendades kõigutamatut rahu ja sisemist vaikust vabaneb bhikkhu rahutusest ja murest; ning
• arendades oskuslikke meeleseisundeid (nt Buddha, dhamma ja sangha meelespidamist, 37 virgumisosa jt) vabaneb bhikkhu kahtlusest.

Treenides nii viiel moel oma meelt on võimalik vabaneda kõikidest takistustest (nīvaraṇa) ja saavutada džhaana (jhāna).

Säravpuhas teadvus 

Buddha on õpetanud:

Bhikkhud, teadvus on säravpuhas, see on saanud plekiliseks pealisplekkide tõttu.^[44]

Buddha sõnul on teadvus säravpuhas (pabhassa­ra­ citta), kuid seda sära rüvetavad erinevad plekid nagu iha, kadedus, viha, pettekujutlus, mitteteadmine jt. Meel eelneb nii oskuslikele kui mitteoskuslikele dhammadele ja kõigele, mis on nendega seotud. Esmalt kerkib esile meel (mano) ja seejärel samaaegselt oskuslik või mitteoskuslik dhamma ehk meeleseisund. Hoolimatuse (pamāda) ja uimasuse ehk laiskusega (kosajja) sünnivad ja kerkivad esile (uppajjanti uppannā) mitteesilekerkinud mitteoskuslikud dhammad (akusalā dhammā) ehk meeleomadused, ning oskuslikud dhammad vähenevad (parihāna). Mittehoolimatusest (appamāda) sünnivad ja kerkivad esile mitteesilekerkinud oskuslikud dhammad (kusalā dhammā) ning mitteoskuslikud dhammad vähenevad. Seetõttu ongi meele arendamise seisukohast olulisim vabaneda kõikidest plekkidest ja pealisplekkidest (upakkilesā) ja saavutada säravpuhas teadvus (pabhassaramida citta), ilma milleta pole vahetu olemasolu nägemine ja mõistmine võimalik.^[45]

„Pealisplekkide suttas“ õpetab Buddha, et nii, nagu raua (aya), vase (loha), tina (tipu), plii (sīsa) või hõbeda (sajjhu) segamisel kullaga kaotab kuld paindlikkuse, puhtuse ja sära, nii kaotavad ka viis teadvuse pealisplekki (cittassa upakkilesa) – naudingusoov, kuritahtlikkus, laiskus ja loidus, rahutus ja mure ning kahtlus – meelele omase paindlikkuse, puhtuse ja sära.^[46] Mitteõppinud inimene ei suuda seda mõista, kuid Arija järgija suudab meele rüve keskenduses näha ja mõista.^[47] Kui bhikkhu näeb ja mõistab, et viis takistust on hüljatud, sünnib temas heameel (pāmojja); heameelest sünnib rõõm (pīti); rõõmus meel rahustab keha (kāyo passambhati); rahunenud kehas tekib õnnetunne (sukha); ning õnnelik teadvus muutub keskendunuks (samādhi).^[48]

Takistuste ajutine peatumine ja lõplik lakkamine

Takistuste ajutine peatumine džhaanas ja takistuste lõplik lakkamine on kaks erinevat seisundit. Näiteks, „Esimeses Anurāda suttas“^[49] küsib Auväärne Anurāda – kes oli saavutanud puhastunud taevaliku silma, mis näeb kõiki olemasoluvaldu ja sealseid olendeid (dibbena cakkhunā visuddhena atikkantamānusakena), kelle energia oli avanenud (mittepeidetud) (vīriyaṁ asallīnaṁ), tekkinud teadlikkus väljakujunenud (upaṭṭhitā sati asammuṭṭhā), keha rahunenud ja „mittekuum“ ehk kiretulest jahtunud (passaddho kāyo asāraddho) ning keskendunud teadvus ühtesuunatud (samāhitaṁ cittaṁ ekaggaṁ) –, miks polnud ikka veel tema teadvus mitteklammerdumise tõttu tulvadest vabanenud (nānupādāya āsavehi cittaṁ vimuccat). Buddha selgitas seepeale Anurāda’le, et:

1. rääkimine  puhastunud taevaliku silma abil kõikide maailmade nägemisest tuleneb uhkusest (māna);
2. rääkimine avanenud energiast, tekkinud teadlikkuse väljakujunemisest, keha rahunemisest ja jahtumisest ning keskendunud teadvuse ühtesuunatusest tuleneb rahutusest (uddhacca);
3. rääkimine teadvuse mitteklammerdumise tõttu tulvadest mittevabanemisest tuleneb murest (kukkucca).

Selleks, et suunata teadvus surematuse elemendile (amatāya dhātuyā cittaṁ upasaṁharatū), tuleks neist kolmest dhammast ehk takistusest loobuda. Auväärne Anurāda läks seejärel üksinda eraklusse elama ning saavutas peagi kasinuse, innustuse ja mina hülgamise läbi kõikide tulvade lakkamise ja virgumise.^[50]

Dhammade vaatlemine kogumike kaudu (dhammānupassanā-khandha)

Peale selle, bhikkhud, viibib bhikkhu viie klammerdumise kogumiku kaudu nähtustes, nähtuste olemuse vaatlemises.
Ja kuidas, bhikkhud, viibib bhikkhu viie klammerdumise kogumiku kaudu nähtustes, nähtuste olemuse vaatlemises?
Bhikkhud, siin bhikkhud: 
„See on vorm; see on vormi tekkimine; see on vormi kadumine.“

„See on tunne;  see on tunde tekkimine;  see on tunde kadumine.“

„See on teadvus; see on teadvuse tekkimine; see on teadvuse kadumine.“

„See on moodustis; see on moodustise tekkimine; see on moodustise kadumine.“

„See on teadvus; see on teadvuse tekkimine; see on teadvuse kadumine.“

Inimeseks nimetatav on Buddha õpetuse kohaselt viiest pidevalt muutuvast kogumikust – vorm (rūpa), tunne (vedanā), taju (saññā), moodustised (saṅkhāra) ja teadvus (viññāṇa) – kokkupandud ja peagi laialilagunev protsesside jada. Viie klammerdumise kogumiku tekkimise peamiseks põhjuseks on mitteteadmine (avijjā) ja iha (taṇhā), ning neil põhinev isikupõhine vale vaade, ahnus, viha pettekujutlus, kirg jt meeles esinevad plekid, köidikud ning kalduvused. Kuni mentaalsed protsessid esinevad koos plekkidega, on tegemist klammerdumise kogumikega ja peale plekkide lakkamist nimetatakse neid lihtsalt kogumikeks.^[51]

Kuna viis kogumikku on tekkinud teatud tingimustel ja lakkavad neid moodustavate tingimuste lõppemisel, ei saa inimene ega ükski olend sisaldada midagi, mida nimetatakse muutumatuks või igikestvaks minaks (attā), aatmaniks (attan), hingeks (jīva), tõeliseks olemuseks, vms. Selline arvamus rajaneb Buddha õpetuse kohaselt mitteteadmisest sündinud juuretul  ehk alusetul usul (a-mūlaka-saddhā) ja sellest tuleneval soovmõtlemisel.

Dhammade vaatlemine kogumike kaudu loob selge arusaama minaks nimetatava füüsilistest ja mentaalsetest protsessidest ning aitab mõista, kuidas 5 tajuorganit (silm, kõrv, nina, keel, keha) ja meel ning neile vastavad välised tajuobjektid (vorm, heli, lõhn, maitse, puude ja mõtted) esindavad kõigest tajumuljel rajanevat kogemuste voogu, millega samaaegselt ilmneb teadvus. Ka mõte (dhamma) on väline objekt, kuna tekib välise maailma kaudu (st meele stiimulite kaudu) toimuva kokkupuudet läbi või on sellest mõjutatud.

Vormikogumiku alla kuuluvad kõik vormid nii minevikus (atīta), tulevikus (anāgata), olevikus (paccuppanna), sisemine (ajjhatta), välimine (bahiddhā), jäme (oḷārika), peen (sukhuma), madal (hīnā), kõrge (paṇīta), kaugel (dūre) ja lähedal (santika).^[52] Sama põhimõte kehtib kõikide klammerdumise kogumike kohta. Loetletud vormi omadusi aga ka teiste klammerdumise kogumike omadusi selgitab täpsemalt DVE, I osa, ptk „Viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā)“.

„Suure teadlikkuse rajamise sutta“ kohaselt vaatleb bhikkhu (1) olemasollu klammerdumise kogumikke, nende (2) tekkimist ja (3) lakkamist.^[53] „Klammerdumisjärkude suttas“^[54] õpetab Buddha, et vormi klammerdumise kogumikku tuleb mõista neljas järgus (catu-parivaṭṭa), milleks on:

1. vormi vahetu mõistmine (rūpaṁ abbhaññāsiṁ),
2. vormi tekkimise vahetu mõistmine (rūpa-samudayaṁ abbhaññāsiṁ),
3. vormi lakkamise vahetu mõistmine (rūpa-nirodhaṁ abbhaññāsiṁ) ja
4. vormi lakkamisele viiva tee vahetu mõistmine (rūpa-nirodha-gāminiṁ paṭipadaṁ abbhaññāsiṁ).

Sama põhimõte kohaldub ka ülejäänud nelja klammerdumise kogumiku kohta.

Vorm on nii neli suurt elementi, kui ka neljast suurest elemendist tulenenud vorm.^[55] Toidu tekkimisel tekib vorm (āhāra-samudayā rūpa-samudayo) ja toidu lakkamisel lakkab vorm (āhāra-nirodhā rūpa-nirodho). Vormi toit lakkab arija kaheksaosalise tee (ariyo aṭṭhaṅgiko maggo) teostamise kaudu.

Kuus tunnete kogu (vedanākāyā) on: (1) silmakokkupuutest sündinud tunne, (2) kõrvakokkupuutest sündinud tunne, (3) ninakokkupuutest sündinud tunne, (4) keelekokkupuutest sündinud tunne, (5) kehakokkupuutest sündinud tunne ja (6) meelekokkupuutest sündinud tunne.^[56] kokkupuudet tekkimisel tekib tunne (phassa-samudayā vedanā-samudayo), kokkupuudet lakkamisel lakkab tunne (phassa-nirodhā vedanā-nirodho) ning tunde lakkamise teeks on arija kaheksaosalise tee.

Kuus tajude kogu (saññākāyā) vastavad samamoodi kuuele alale. Ka taju tekib kokkupuutest ja lakkab kokkupuudet lakkamisel, ning taju lakkamisele viib kaheksaosaline tee. Taju tunneb ära nii füüsilise kui mentaalse objekti.^[57] See hõlmab tajumist, eristamist, nimetamist ja tõlgendamist, mis võib olla kas olemasolevale vastav (korrektne, oskuslik), või mittevastav ehk plekkide, moonutuste, tulvade ja köidikute poolt mõjutatud (mittekorrektne, mitteoskuslik).

Tunne, taju ja teadvus on lahutamatult seotud, ega ole teineteisest eraldatavad: inimene tajub tunnet ja teadvustab mida tajub.^[58]

Moodustised on kuus tahtmiste kogu (cetanā-kāyā), milleks on (1) vormiga seotud tahe (rūpa-sañ-cetanā), (2) heliga seotud tahe (sadda-sañ-cetanā), (3) lõhnaga seotud tahe (gandha-sañ-cetanā), (4) maitsega seotud tahe (rasa-sañ-cetanā), (5) puutega seotud tahe (phoṭṭhabba-sañ-cetanā) ja (6) dhammaga seotud tahe (dhamma-sañ-cetanā). Moodustis tekib kokkupuutest ja lakkab kokkupuudet lakkamisel, ning moodustise lakkamisele viib kaheksaosaline tee. Tajude peatumisel rahunevad ka kõik moodustised.^[59]

Kuus teadvuskogu (viññāṇa-kāyā) vastavad samamoodi kuuele alale.^[60] Teadvus tekib nimest ja vormist (nāma-rūpa-samudayā viññāṇa-samudayo), lakkab nime ja vormi lakkamisel (nāma-rūpa-nirodhā viññāṇa-nirodho) ning teadvuse lakkamisele viib kaheksaosaline tee.^[61]

Kes sel viisil teab vormi, tunnet, taju, moodustisi ja taju, teab nende tekkimist, lakkamist ja lakkamisele viivat teed ning harjutab eesmärgiga saavutada nende kogumike suhtes (olemasolu)tüdimus (nibbidāya), kiretus (virāgāya) ja lakkamine (nirodhāya), on Buddha sõnul õigesti harjutanud (su-p-paṭipannā). Kes harjutab õigesti, loob dhamma ja vinaja teostamisele kindla aluse, saab klammerdumisest vabaks (anupādā vimuttā) ja saavutab õige vabanemise (su-vimuttā).

„Naudingu suttas“^[62] kirjeldab Buddha, kuidas ta enne virgumist mõtiskles selle üle, mis on kogumikega seotud (1) nauding ehk magusus (assāda) ja (2) mis oht (ādīnava), ning mis on kogumikest (3) eemaldumine (nissaraṇa). Ta mõistis, et:

1. vormist tulenev õnn (sukha) ja heameel (somanassa) on vormi nauding (rūpassa assāda);
2. vormi püsitus, dukkha ja muutumise dhamma [vormi muutuv olemus = keha vananemine ja surm] (aniccaṁ dukkhaṁ vipariṇāma-dhammaṁ) on vormi oht (rūpassa ādīnava); ning
3. vormiga seotud soovist ja kirest viib välja soovist ja kirest hülgamine (chanda-rāga-vinaya chanda-rāga-p-pahāna) – see on vormist pääsemine (rūpassa nissaraṇa).

Sama põhimõte on toodud suttas ka nelja ülejäänud klammerdumise kogumiku kohta.

„Teises naudingu suttas“^[63] õpetab Buddha, et kuni ta polnud takusega selgelt näinud viie klammerdumise kogumiku rahuldust, puudust ja neist põgenemist, ei teadnud ta ülima ärkamise täiust. Kuid olles keskenduses saavutanud viie klammerdumise kogumiku suhtes olemasolule vastava (yathā-bhūta) tarkuse, kerkisid temas esile teadmine ja nägemine: „Minu vabanemine on kõigutamatu; see on minu viimane sünd; pole enam uut olemasolu (akuppā me vimutti; ayamantimā jāti; natthi dāni punabbhavo)“.

Kes on seotud, pole vaba

„Seotuse suttas“^[64] õpetab Buddha, et vormi, tunnetesse jt kogumikesse kiindunud ja kinnitunud (rūpupaya) teadvus püsib meeles püsivana. Rahuloluga üle kallates (nandūpasecana) see vaid suureneb. Kuna pole võimalik, et teadvus saaks viiest kogumikus eraldiseisvana esineda, kasvada, areneda, lakata ja uuesti sündida, siis kogumikega seotud kire ja iha hüljanud bhikkhu puhul ei toeta miski enam vastava teadvuse (viññāṇa) tekkimist. Mittekujunenud teadvus ei saa aga kasvada ega moodustuda – see ongi vabanemine (vimutti). Kes on seotud, on mittevaba ja kes on mitteseotud, on vaba.

Kogumikud pole eraldiseisvad ega staatilised „kuhjad“, vaid protsessis kulgevad nähtused, mis on teatud omaduste alusel koondatud ühise nimetaja alla selleks, et luua vahetu ja õige mõistmine ning vabaneda valest arusaamisest inimeseks nimetatava osas. Mõistes, et „mina“, nagu ka kõikide teiste olendite tõeliseks olemuseks ei ole midagi enamat kui pidevalt muutuv füüsiliste ja mentaalsete seisundite protsess, vabaneb bhikkhu valede vaadete tulvast (diṭṭhāsava) ning kolmest madalamat köidikust (orambhāgiya-saṁyojana), milleks on: (1) kehapõhine vaade (sakkāya-diṭṭhi), (2) kahtlus (vicikicchā) ja (3) kõlblusrituaalidest kinnihoidmine (sīlabbata-parāmāsā). Seeläbi teostab bhikkhu vooguastunu vilja (sotāpanna-phala). Temast saab kindlasti arahant ning ta saavutab ülima virgumise (bodhi) ja igavese nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) .^[65]

Viie agregaadi (pañcakkhandha) keskenduse peamiseks eesmärgiks on õppida agregaate ning nende tekkimist ja lakkamist nägema tegelikkusele vastavalt (yathā-bhūta). Keskenduse aluseks võib võtta kas selle elu kogumikud, nii nagu seda kirjeldavad mõlemad „Suure teadlikkuse rajamise suttad“, „Puhastumise sutta“, „Kümne jõu sutta“, „Lõvi sutta“ jt^[66], või eelnenud ja/või järgnevate elude kogumikud, nende kogumike tekkimise ja lakkamise.

„Keskenduse sutta“^[67] kohaselt vaatleb bhikkhu keskenduses kõiki kogumikke ükshaaval, mõistmaks tegelikkusele vastavalt vormi, tunde, taju, moodustiste ja teadvuse kogumike tekkimist, milleks on kogumikest:

1. rõõmu/naudingu otsimine (abhinanda),
2. rõõmu/naudingu tervitamine (abhivada),
3. rõõmust/naudingust kinnihoidmine, sellesse klammerdumine (ajjhosati).

Inimene otsib vormist rõõmu ja naudib vormiga kohtumist, kuid rõõm ja nauding loovad vormist kinnihoidmist ja vormi klammerdumist. Sama on ka ülejäänud nelja klammerdumise kogumikuga. Klammerdumine kui tingimus loob olemasolu saamise, sünni, vanaduse ja surma, millega kaasnevad lein, hala, valu, pahameel ning ahastus ja kogu dukkha kogumik (dukkhakkhandha) – see ongi vormi, tunde, taju, moodustiste ja teadvuse kogumike tekkimine. Olles loonud džhaanas vahetu mõistmise kogumike tekkimisest, vaatleb bhikkhu järgmiseks kogumike kadumist. Kui bhikkhu ei otsi (nābhinandati) vormikogumikust, tunnetekogumist jt kogumikest rõõmu ning naudinguid, ega tervita (nābhivadati) neid, ei jää ta kogumikega seotud rõõmu ja naudingusse kinni (nājjhosāya tiṭṭhati), misläbi lakkavad kogumikega seotud rõõmud ja naudingud. Rõõmu ja naudingu lakkamisega lakkab klammerdumine ning klammerdumise lakkamisega lakkab olemasolu – see on vormi, tunde, taju, moodustiste ja teadvuse kogumike lakkamine ning kogu kannatuste massi lakkamine.

Dhammade vaatlemine alade kaudu (dhammānupassanā-āyatana)

Dhamma vaatlemine alade kaudu toimub kuue sisemise ja kuue välimise ala vaatlemise teel. Alade vaatlemisel teab bhikkhu täpselt sisemist ala (silma, kõrva jne), teab täpselt välimist ala (vormi, heli jne) ning teab täpselt nendest kahest esilekerkinud köidikut (saṁyojana).

Ja kuidas, bhikkhud, viibib bhikkhu kuue sisemise ja välimise tajuala kaudu nähtustes, nähtuste olemuse vaatlemises?
Siin, bhikkhud,
teab bhikkhu silma ja teab vormi,

ning ta teab nendest mõlemast tingitud köidiku ilmnemist.
Ta teab ka seda, 
kuidas mittetekkinud köidik tekib,

kuidas tekkinud köidik hüljata,

ning kuidas hüljatud köidik tulevikus ei teki.

Ning ta teab kõrva ja teab heli,
    
ning teab nendest mõlemast tingitud köidiku ilmnemist.
Ta teab ka seda, 
kuidas mittetekkinud köidik tekib,

kuidas tekkinud köidik hüljata,

ning kuidas hüljatud köidik tulevikus ei teki.

Ning ta teab nina ja teab lõhna,
    
ning teab nendest mõlemast tingitud köidiku ilmnemist.
Ta teab ka seda, 
kuidas mittetekkinud köidik tekib,

kuidas tekkinud köidik hüljata,

ning kuidas hüljatud köidik tulevikus ei teki.

Ning ta teab keelt ja teab maitset,
    
ning teab nendest mõlemast tingitud köidiku ilmnemist.
Ta teab ka seda, 
kuidas mittetekkinud köidik tekib,
kuidas tekkinud köidik hüljata,
ning kuidas hüljatud köidik tulevikus ei teki.

Ning ta teab keha ja teab puudutust,
    
ning teab nendest mõlemast tingitud köidiku ilmnemist.
Ta teab ka seda, 
kuidas mittetekkinud köidik tekib,

kuidas tekkinud köidik hüljata,

ning kuidas hüljatud köidik tulevikus ei teki.

Ning ta teab meelt ja teab nähtust,
    
ning teab nendest mõlemast tingitud köidiku ilmnemist.
Ta teab ka seda, 
kuidas mittetekkinud köidik tekib,

kuidas tekkinud köidik hüljata,

ning kuidas hüljatud köidik tulevikus ei teki.

Nii viibib ta nähtustes, nähtuste olemuse vaatlemises:
kas seestpoolt endaga seotud nähtuseid vaadeldes 

või väljastpoolt teisega seotud nähtuseid vaadeldes 

või nii seestpoolt endaga kui ka väljastpoolt teisega seotud nähtuseid vaadeldes.

Ta viibib
kas nähtuste tekkiva olemuse vaatlemises

või nähtuste kaduva olemuse vaatlemises

või nii nähtuste tekkiva kui ka kaduva olemuse vaatlemises. ^[68]

 

Dhammade vaatlemine virgumisosade kaudu (dhammānupassanā-bojjhaṅga)

Seitse virgumisosa (bojjhaṅga) on:

1. Teadlikkuse virgumisosa (sati-sam-bojjhaṅga).
2. Dhamma läbiuurimise virgumisosa (dhamma-vicaya-sam-bojjhaṅga).
3. Energia virgumisosa (viriya-sam-bojjhaṅga).
4. Rõõmu virgumisosa (pīti-sam-bojjhaṅga).
5. Rahu virgumisosa (passaddhi-sambojjhaṅga).
6. Keskenduse virgumisosa (samādhi-sam-bojjhaṅga).
7. Neutraalsuse virgumisosa (upekkhā-sam-bojjhaṅga).

Esmalt vaatleb bhikkhu virgumisosi, kujundades välja täpse teadmise: (1) „Virgumisosa on esilekerkinud“ või vastasel korral: (2) „Virgumisosa ei ole esilekerkinud“. Samuti teadvustab ta (3) „Mitteilmnenud virgumisosa ilmnes“ ning (4) „Esilekerkinud virgumisosa lakkas“.^[69]

Seejärel hakkab ta nelja teadlikkuse (cattāro sati-paṭṭhānā = keha, tunne, teadvus, dhamma) loomise teel arendama seitset virgumisosa alljärgnevalt.^[70]

• Vaadeldes keha kehas, muutub bhikkhu teadlikkus kirkaks ja selgeks – sel hetkel kerkib esile teadlikkuse virgumisosa, mida bhikkhu hakkab keskenduse teel edsi arendama ja täiustama.
• Sel moel, viibides vahetus teadvelolus ja dhammasid tähelepanelikult tarkusega uurides ja neid avastades, kerkib esile dhamma läbiuurimise virgumisosa, mida bhikkhu hakkab keskenduse teel edsi arendama ja täiustama.
• Uurides dhammasid tarkusega, suureneb energia ja muutub raugematuks – sel hetkel kerkib esile energia virgumisosa, mida bhikkhu hakkab keskenduse teel edsi arendama ja täiustama.
• Keskendunult dhamma uurimisest tingitud energiast tekib rõõm – sel hetkel kerkib esile rõõmu virgumisosa, mida bhikkhu hakkab keskenduse teel edsi arendama ja täiustama.
• Kui meel on rõõmus, rahunevad nii keha kui teadvus – sel hetkel kerkib esile rahu virgumisosa, mida bhikkhu hakkab keskenduse teel edasi arendama ja täiustama.
• Rahunenud kehast tekib õnn ja teadvuse keskendus (citta samādhi) – sel hetkel kerkib esile keskenduse virgumisosa, mida bhikkhu hakkab keskenduse teel edsi arendama ja täiustama.
• Hästi keskendunud teadvust saavutab neutraalsuse – sel hetkel kerkib esile neutraalsuse virgumisosa, mida bhikkhu hakkab keskenduse teel edsi arendama ja täiustama.

Virgumisosi käsitleb põhjalikumalt DVK, I osa, ptk „Seitse virgumisosa (satta bojjhaṅga)“.

Dhammade vaatlemine tõdede kaudu (dhammānupassanā-sacca­)

Nelja arija tõde
tõeliselt mittenäinu
pikast sõgedusest tekkind
iga sünd on hirmutav.

Nüüd need tõed on ära nähtud
olemisse tulek lõppend
hävitatud dukkha juur –
ei nüüd enam sündi uut!^[71]

Neli arija tõde on tõde dukkhast, tõde dukkha tekkimisest, tõde dukkha lakkamisest ja tõde dukkha lakkamisele viivast teest. Džhaanas nelja tõe dhamma vaatlemisel teab bhikkhu dukkhat, selle tekkimist, lakkamist ja lakkamisele viivat teed nii, nagu see tõeliselt on.^[72]

Kes on mõistnud ja näinud nelja tõde, et järgi enam teisi õpetajad ega nende õpetusi, on saavutanud kõigutamatu kindluse ja selguse ning püüdleb järjekindlalt nelja tõe vahetu nägemise ning kaheksaosalise arija tee teostamise suunas.^[73]

Neli teadvustamise alust toovad esile 7 virgumisosa (bojjhaṅga) ning need omakorda teadvuse vabanemise (ceto-vimutti) või tarkuse vabanemise (paññā-vimutti), mida selgitab täpsemalt ptk „Vabanemine (vimutti, vimokkha)“.

Buddha on õpetanud, et hingamise järjepidev teadvustamine toob kaasa suure vilja ja suure kasu.^[74] Buddha õpetuse lõppeesmärgiks on arahantiks saamine ja vaibumise ehk nibbaana (nibbāna) saavutamine. Lõpliku vaibumist keskenduse (samādhi) teel on Buddha kirjeldanud alljärgnevalt:

See on rahu, see on ülim; see on kõikide moodustiste rahunemine, kõigest loobumine, lahtilaskmine, iha raugemine, kiretus, lakkamine [ja] vaibumine.^[75]

Ilma pealisplekke hülgamata ei ole võimalik keskendust saavutada

Buddha on rõhutanud „Koka suttas“^[76] teadlikkuse loomisel ja arendamisel plekkide lakkamise ja lõppemise olulisust. Selles suttas õpetab Buddha, et lapsik (bālo), hooletu (abyāto), mitteoskuslik (akusala) bhikkhu asub vaatlema keha kehas (kāya kāyānupassī), tundeid tunnetes (vedanāsu vedanānupassī), teadvust teadvuses (citte cittānupassī) ja dhammasid dhammades, püsib innukas, teadlik ja teadvustav (viharati ātāpī sampajāno satimā), sobilikult maailma suhtes saamahimu ja masenduseta (vineyya loke abhijjhā-domanassa) – kuid tema teadvus ei saavuta keskendust (samādhi = jhāna), sest pealispekid (upakkilesā = viis takistust)^[77] ei ole hüljatud (pahīyanti). Seetõttu ei omanda ta märki (nimitta’t ehk õige keskenduse korral meeles tekkivat spetsiifiline kujundit), ei saavuta õnnes viibimist (sukha-vihāra) ega teadvustatud arusaamist (sati-sampajañña).

Keha, tunnete, teadvuse ja dhammade teadvustamine eemaldab ka moonutused (vipallāsa), misläbi kerkib esile õige vaade, nii, nagu see on toodud alljärgnevas tabelis.

 

 

 

Mõtete lakkamine 

 „Hingamise teadvustamisega lakkavad mõtted.“^[78]

Hingamise teadvustamine on oluline teadvustamise objekt meeles rahuküllase vaikuse ja taipamiste esilekerkimiseks, mis toob suure kasu (mahā-phala). See juhib meele ühte-punkti-suunatud ehk ühtesuunatud olekusse ja sealt edasi kuni arahantiks saamiseni välja. Buddha soovitas hingamise teadvustamise harjutamist oskuslike meeleseisundite esilekutsumiseks ja säilitamiseks, sh meele häirituse (cetasa vikkhepa) vastuabinõuks^[79] ja kaheksa järjestikuse džhaana saavutamiseks kuni tajude ja tunnete lakkamiseni (saññā-vedayita-nirodhaṁ = nirodha-samāpatti).^[80]

Järjepideva dhammade vaatlemise ja teadvustamise tulemusel meel selgineb ja täitub taipamisega, et kõik meeleobjektid on püsitud, lõplikku rahulolu mittesisaldavad ja minatud (anicca, dukkha, anattā). Esmalt lakkavad sõnamoodustised, seejärel kehamoodustised ja kõige lõpuks teadvusemoodustised.^[81] Läbi dhammade neljakordse teadvustamise saavutatakse läbinägemisteadmised (vipassanā-ñāṇa), mis viivad tee (magga) ja vilja (vipāka) teostumisele ja viie klammerdumise kogumiku lõplik vaibumiseni ehk nibbaanani (nibbāna), misläbi muutub dukkha ilmnemine võimatuks.

Tavainimene näeb maailma iha, viha, pettekujutluse jt plekkidel põhineva subjektiivse mõtlemise (uskumused, hoiakud, väärtushinnangud, vaated jt teadvusemoodustiste) kaudu. See, milles keegi näeb ilu, võib teise jaoks paista kole ja vastupidi. Vaadeldes asju ja nähtuseid dukkha-seisundis omandatud paradigmade läbi võtmata arvesse nende püsitust, lõppematut rahulolu mittesisaldavust ja omaolemusetust, tekitatakse subjektiivse projektsioonide kaleidoskoop, kus inimesel ei ole võimalik mõista, et selline nägemine on vaid tema enda piiratud mõtlemise peegeldus, milles ta iseennastki ära ei tunne. Dhammade vaatlemisel ja vahetul teadvustamisel toimub mõtlemisparadigma muutus ning mõistetakse, et suuremas kontekstis asub kõik olemasolev täiuslikus tingitusepõhise ehk põhjus-tagajärg tekkimise harmoonias. Tekib sügavam taipamine olemasolu tõelisest olemusest (anicca, dukkha ja anatta), mille kulminatsiooniks on dukkha lakkamine. Teadvus avardub ja saavutatakse täiuslik neutraalsuses vabanemine. See on kõrgem kui õnnetunne ilusatest asjadest või armastus kellegi või millegi suhtes, kuna need saavad ilmneda vaid vastandite kaudu. Virgumine on meeleseisund, milles nähakse kõike ja kõikjal sellisena nagu see tõeliselt on, kinni jäämata, ihalemata, hinnanguid andmata, absoluutses neutraalsuses (upekkhā). Toimub vabanemine meelt hägustavatest plekkidest ja avaneb olemise olemus kogu selle mõistmisetäiuses.

Teadvustamine toimib meeles nagu tiigis vee selginemine. Kui laineid mitte tekitada, siis lainetus lakkab ja vesi selgineb. Kui vaadelda meeles toimuvat ilma sekkumata, tunnetele ja mõtetele reageerimata, siis meeles olevad lainetused kaovad, meel selgineb ning hakatakse nägema vahetut asjade, nähtuste ja olemasolu tõelist olemust, nii nagu see tõeliselt on, mõistes, et eksistentsi natuur on aktiivne, lakkamatu muutus, milles puuduvad lõplikud suurused ja omaolemus.

Teadvustamisel on kõige olulisem teha mitte-midagi, lihtsalt õppida nägema asju ja nähtuseid, sellisena nagu need on, et siis lasta kõigel minna moel, mis on nende loomusele omane. Ka mõtlemist ei ole vaja püüda peatad – sel tuleb lasta peatuda iseenesest, vaatlemise teel. Kui miski jõuab meelde, tuleb seda teadvustada, vaadelda ja lasta sel minna. Nii hakkab mõtete voog aeglustuma ja vähenema, kuni lõpuks see lakkab. Pideva sisekõne lakkades täitub meel vaikuse tühjusega ning kogetakse vahetut viibimist puhasvaikses, kristallselges teadlikkuses.

Hingamisest teadlikkuse arendamise 18 pealisplekki (aṭṭhārasa upakkilesā)

Hingamisest teadlikkuse arendamine neljas järgus ja 16 osas juhib taipamiseni (nibbedha) ning järk-järgult 221 teadmise (ñāṇā) esilekerkimiseni.^[82] „Analüütilises tees“ toodu kohaselt tuleb taipamiste ja teadmiste saavutamiseks ületada hingamisest teadlikkuse harjutamisel tekkida võivad alljärgnevad 18 pealisplekki (aṭṭhārasa upakkilesā), mis on keskenduse takistused (samādhissa paripantho).^[83]

1. Sissehingamise alguses (=huuled või nina), keskpaigas (=süda) või lõpus (=naba)^[84] teadlikul [õhu] liikumise järgimisel [tekkinud] teadvuse sisemine häiritus (assāsādi-majjha-pariyosānaṁ satiyā anugacchato ajjhatta-vikkhepa-gataṁ cittaṁ);
2. Väljahingamise alguses, keskpaigas või lõpus teadlikul [õhu] liikumise järgimisel [tekkinud] teadvuse välimine häiritus (passāsādi-majjha-pariyosānaṁ satiyā anugacchato bahiddhā-vikkhepa-gataṁ cittaṁ).
3. Sissehingamisel [tekkinud] kahtlus/ebakindlus, igatsus/kiindumus, ihalev käitumine (assāsa-paṭikaṅkhanā nikanti taṇhā-cariyā).
4. Väljahingamisel [tekkinud] kahtlus/ebakindlus, igatsus/kiindumus, ihalev käitumine (passāsa-paṭikaṅkhanā nikanti taṇhācariyā).
5. Sissehingamise ülekoormatusest väljahingamisel kujunenud ebateadlikkus (st liiga pikast või liiga lühikesest sissehingamisest kurnatud mitteteadlik väljahingamine)(assāsenābhitunnassa passāsapaṭilābhe mucchanā).
6. Väljahingamise ülekoormatusest sissehingamisel kujunenud ebateadlikkus (passāsenābhitunnassa assāsapaṭilābhe mucchanā).
7. Nimitta ebatäiuslikkus sissehingamisest [tekkinud] teadvuse kõikumisest (nimittaṁ āvajjato assāse cittaṁ vikampati).
8. Sissehingamise ebatäiuslikkus märgist [tekkinud] teadvuse kõikumisest (assāsaṁ āvajjato nimitte cittaṁ vikampati).
9. Märgi (nimitta) ebatäiuslikkus väljahingamisest [tekkinud] teadvuse kõikumisest (nimittaṁ āvajjato passāse cittaṁ vikampati).
10. Väljahingamise ebatäiuslikkus märgist [tekkinud] teadvuse kõikumisest (passāsaṁ āvajjato nimitte cittaṁ vikampati).
11. Sissehingamise ebatäiuslikkus väljahingamisest [tekkinud] teadvuse kõikumisest (assāsaṁ āvajjato passāse cittaṁ vikampati).
12. Väljahingamise ebatäiuslikkus sissehingamisest [tekkinud] teadvuse kõikumisest (passāsaṁ āvajjato assāse cittaṁ vikampati).
13. Möödunu (st hingamisel keskenduspunktist möödunud õhu liikumise) jälitamisest [tekkinud] teadvuse häirituse/hajumise [halb] mõju (atītānudhāvanaṁ cittaṁ vikkhepānupatitaṁ).
14. Veel mittetulnu (st tulevasest hingetõmbest tekkiva õhu liikumise) igatsemisest [tekkinud] teadvuse häiritus/hajumine (anāgata-paṭikaṅkhanaṁ cittaṁ vikampitaṁ).
15. Loid teadvus [mis on tekkinud] uimasuse mõjutusest (līnaṁ cittaṁ kosajjānupatitaṁ).
16. Kinnihoidmine [mis on tekkinud] teadvuse rahutuse mõjutusest (atipaggahitaṁ cittaṁ uddhaccānupatitaṁ).
17. Poole-kaldumine [mis on tekkinud] teadvuse kire mõjutusest (abhinataṁ cittaṁ rāgānupatitaṁ).
18. Eemale-kaldumine [mis on tekkinud] teadvuse kuritahtlikkuse mõjutusest (apanataṁ cittaṁ byāpādānupatitaṁ).

Kui bhikkhu on eelloetletud keskendust takistavad (samādhissa paripantho) 18 pealisplekki ületanud, saavutab ta nii taipamuse (nibbedha), kui teadmised (ñāṇā). Kui hingamise teadlikkuse täielikult mittearenenu (paripuṇṇā abhāvitā) keha ja teadvus on kõikuv (iñjati) ning visklev/hüplev (phandita), siis hingamise teadlikkuse täielikult väljaarenenu keha ja teadvus on mittekõikuv (aniñjita) ning mittevisklev/mittehüplev (aphandita).^[85]

Suunamisega ja suunamiseta nelja teadlikkuse loomise arendamine

„Bhikkhuni elukoha suttas“^[86] õpetab Buddha nelja teadlikkuse loomise (cattaro satipaṭṭhāna) arendamise kahte meetodit, milleks on:

1. suunamisega arendamine (paṇidhāya bhāvanā) ja
2. suunamiseta arendamine (appaṇidhāya bhāvanā).

Suunamisega arendamine (paṇidhāya bhāvanā) tähendab seda, et kui bhikkhu või bhikkhuni on nelja teadlikkuse loomise (cattaro satipaṭṭhāna) arendamisel innukas, teadlik ja teadvustav, sobilikult maailma suhtes saamahimu ja kurvameelsuseta, kuid mingil hetkel ilmneb teadvuse loidus (cetaso vā līnattaṁ) või väljapoole hajutatus (bahiddhā vā cittaṁ vikkhipati), pöörab bhikkhu oma teadvuse suunavale märgile (nimitte cittaṁ paṇidahitabbaṁ).

• Suunavast ehk inspireerivast märgist (nt varasemalt oskuslikkusel põhineva rõõmu ja õnnetunnet pakkuva meenutamisest) sünnib heameel (paṇidahato pāmojjaṁ jāyati);
• heameelest sünnib rõõm (pamuditassa pīti jāyati);
• rõõmus meel rahustab ja vaigistab keha (pītimanassa kāyo passambhati);
• rahunenud kehas tekib õnne tunne (passaddhakāyo sukhaṁ vedayati) ning
•  õnnelik teadvus muutub keskendunuks (sukhino cittaṁ samādhiyati).

Seejärel mõtiskleb (paṭisañcikkhati) bhikkhu: „Eesmärk, mille nimel ma oma teadvust suunasin, on saavutatud; ma võtan selle nüüd tagasi,“ ning lõpetab mõtlemise ja uurimise (vitakketi, vicāreti).

Nüüd mõistab bhikkhu, et ilma mõtlemise ja uurimiseta ning sisemiselt tähelepanelikuna, on ta õnnelik (avitakkomhi avicāro, ajjhattaṁ satimā sukhamasmī’ti pajānāti).

Suunamiseta arendamise (appaṇidhāya bhāvanā) puhul ei suuna bhikkhu oma teadvust välisele, inspireerivale märgile, vaid teadvustab:
„Teatud aja pärast saab suunamata (appaṇihitan) teadvus olema mittekoondunud (asaṅkhittaṁ) (st vormita džhaanas) ja vabanenud (vimuttaṁ).“
Ta mõistab:
„Keha kehas vaatlemises viibides (kāye kāyānupassī viharāmi), tundeid tunnetes vaatlemises viibides (vedanāsu vedanānupassī viharāmi), teadvust teadvuses vaatlemises viibides (citte cittānupassī viharāmi) ja dhammasid dhammades vaatlemises viibides (dhammesu dhammānupassī viharāmi) olen ma innukas, teadlik ja teadvustav ning õnnelik (ātāpī sampajāno satimā sukhamasmī).

Sõltumata sellest, kas bhikkhu või bhikkhuni teostab nelja teadlikkuse loomist mingile välisele, inspireerivale, rõõmu ja rahu jõustavale märgile suunamisega arendamise teel või ilma, saavutab ta õige arendamise korral mõtlemise ja läbiuurimise peatumise, sisemise tähelepanelikkuse ja õnnelikkuse ehk džhaana.

Teadlikkuse arendamine juhib virgumisele

„Kuuldu meelespidamise sutta“^[87] kohaselt saavutab hingamise teadvustamist arendav bhikkhu üsna pea kõigutamatuse, kui tal on 5 alljärgnevat dhammat (pañca dhamma):

1. kui bhikkhul on vähe nõudmisi ja vähe kohustusi, ta on kergesti toetatav ja kergesti rahuldatavate elutingimustega (subharo susantoso jīvitaparikkhāresu);
2. ta sööb vähe ega ole pühendunud oma kõhu täitmisele (appāhāro anodarikattaṁ anuyutto);
3. ta on harva loid/unine (middha) ja on pühendunud ärkvelolekule (appamiddho jāgariyaṁ anuyutto);
4. ta on hästi dhammat õppinud, õpitut mäletav ja õpitut säilitav (bahussuto sutadharo sutasannicayo). Need dhammad on hüvelised alguses, hüvelised keskel ja hüvelised lõpus, sisukad sõnas ja tähenduses, ning täielikult täiuslikku ja puhastunud brahmalikku käitumist kuulutavad;
   sel moel dhammasid hästi õppinud, neid sõnades korrates/retsiteerides meeles pidanud, mõistab ta dhammapõhiseid vaateid põhjalikult;
5. ta vaatleb enda teadvuse vabanemise ulatust (vimuttaṁ cittaṁ paccavekkhati).

„Suures teadlikkuse rajamise suttas“^[88] ütleb Buddha, et kui keegi arendab nelja vaatlemist ja teadlikkuse loomist 7, 6, 5, 4, 3, 2 aastat või 1 aasta, või 7, 6, 5, 4, 3, 2 kuud või 1 kuu, võib ta oodata ühte või kahte vilja: (1) kas lõplikke teadmisi (ñāṇa = arahant) või (2) kui meeles esineb mingi klammerdumine või kui kamma ja plekkide mõju ei kustu lõplikult, siis mittenaasja (anāgāmin) seisundi saavutamist.

„Teadlikkuse hästi/eduka loomise suttas“^[89] õpetab Buddha, et bhikkhud ja bhikkhunid, kes arendavad viit omadust, milleks on:

1.     hästi loodud sisemine teadlikkus dhammade ilmumise ja kadumise tarkusest (ajjhatta-ññeva sati sūpaṭṭhitā hoti dhammānaṁ udaya-tthagāminiyā paññāya),

2.     ilutuse vaatlus kehas ja selles viibimine (asubhānupassī kāye viharati),

3.     toidu ebapuhtuse teadvustamine (āhāre paṭikūlasaññā),

4.     kogu maailmast eraldumistaju (sabbaloke anabhirati-saññā) ja

5.     kõikide moodustiste püsituse vaatlus (sabbasaṅkhāresu aniccānupassī)

– need saavutavad kas juba selles elus lõplikud teadmised (=arahant) või jäägiga teadlikkuse puhul  (jäägi olemasolul) saavad neist mittenaasjad (diṭṭheva dhamme aññā, sati vā upādisese anāgāmitā).

^[2] „aniccānupassī assasissāmīti sikkhati. aniccānupassī passasissāmīti sikkhati. virāgānupassī assasissāmīti sikkhati. virāgānupassī passasissāmīti sikkhati. nirodhānupassī assasissāmīti sikkhati. nirodhānupassī passasissāmīti sikkhati. paṭinissaggānupassī assasissāmīti sikkhati. paṭinissaggānupassī passasissāmīti sikkhati.“ – Ānāpānasatisutta MN 118.

^[3] paṭinissagga [paṭi + nissagga (nissajjati)] loobumine, hülgamine, lahtiütlemine.

^[4] anupassanā [anu + passanā (passati)] vaatama, vaatlema, märkama; PED lk 97-98.

^[5] Hilisemate kommentaariumite kohaselt tuleb läbinägemise arendamisele (vipassanā-bhāvanā) üle minna siis, kui mõtlemine ja läbiuurimine (vitakka-vicārā) on peatunud, kuid paljudes nn vipassanā keskustes minnakse tänapäeval läbinägemise arendamise peale varem, mõnikord kohe juurdepääsu keskenduse algstaadiumis. Kuna selles staadiumis on keskendus väga nõrk ja kõik viis takistust on aktiivsed, ei ole objekti tegeliku olemuse läbinägemise saavutamine võimalik. Isegi kui sellises etapis nimetatakse keskendust vipassanā keskenduseks, on tegemist siiski sati või rahu arendamisega (samatha-bhāvanā).

^[6] Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10.

^[7] Anupadasutta MN 111.

^[8] Nīvaraṇasutta SN 46.40.

^[9] Avijjānīvaraṇasutta Iti 14; Tiṇakaṭṭhasutta SN 15.1; Pathavīsutta SN 15.2; Assusutta SN 15.3 jt.

^[10] Āvaraṇasutta AN 5.51.

^[11] Upakkilesasutta AN 5.23. 

^[12] Upakkilesasutta SN 46.33.

^[13] Nīvaraṇasutta SN 46.40. 

^[14] „pañca nīvaraṇā andhakaraṇā acakkhukaraṇā aññāṇakaraṇā paññānirodhikā vighātapakkhiyā anibbānasaṁvattanikā“ –Upakkilesasutta AN 5.23.

^[15] Pariyāyasutta SN 46.52.

^[16] „ime kho, bhikkhave, pañca nīvaraṇā andhakaraṇā acakkhukaraṇā aññāṇakaraṇā paññānirodhikā vighātapakkhiyā anibbānasaṁvattanikā. sattime, bhikkhave, bojjhaṅgā cakkhukaraṇā ñāṇakaraṇā paññābuddhiyā avighātapakkhiyā nibbānasaṁvattanikā.“ „ – Nīvaraṇasutta SN 46.40.

^[17] Pariyāyasutta SN 46.52.

^[18] Saṅgāravasutta SN 46.55.

^[19] Saṅgāravasutta SN 46.55.

^[20] Āvaraṇasutta AN 5.51.

^[21] Akusalarāsisutta AN 5.52.

^[22] Saṅgāravasutta SN 46.55.

^[23] Kāyasutta SN 46.2.

^[24] Vt DVE, I osa, ptk „Kolm iha (taṇhā)“.

^[25] Taṇhāsutta AN 10.62.

^[26] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[27] Kāyasutta SN 46.2. Kuritahtlikkus ja vastumeelsus moodustavad viienda köidiku (saṁyojana).

^[28] Mahārāhulovadasutta MN 62; Sāmaññaphalasutta DN 2; Accharāsaṅghāta Vagga AN 1.51–60.

^[29] „arati tandi vijambhitā bhattasammado cetaso ca līnattaṁ“ – Kāyasutta SN 46.2.

^[30] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[31] Kāyasutta SN 46.2; Accharāsaṅghāta Vagga AN 1.51–60.

^[32] Dutiyaanuruddhasutta AN 3.130

^[33] Need on 5 vabanemise alust; vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Vabanemine (vimutti, vimokkha)“.

^[34] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[35] Kāyasutta SN 46.2; Accharāsaṅghāta Vagga AN 1.51–60.

^[36] Tikanikkhepa Ds 2.3.1 (2.3.1.8. Dassanenapahātabbattika).

^[37] Sīlasutta SN 46.3; Āhārasutta SN 46.51.

^[38] Khuddaka­vatthu­-vibhaṅga Vb 17.

^[39] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[40] Anīvaraṇasutta SN 46.38.

^[41] Kāyasutta SN 46.2.

^[42] Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10.

^[43] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[44] „pabhassa­ra­midaṁ bhikkhave cittaṁ tañca kho āgantukehi upakkilesehi upakkiliṭṭhan ti.“ – Sūka [Paṇihita-accha] AN 1.49.

^[45] Accharāsaṅghāta Vagga AN 1.51-60.

^[46] Upakkilesasutta SN 46.33. Plekkide täpsem jaotus on toodud DVE I, ptk „Plekid ja pealisplekid (kilesa, uppakkilesa/upakkilesa)“.

^[47] Accharāsaṅghāta Vagga AN 1.51-52.

^[48] „tassime pañca nīvaraṇe pahīne attani samanupassato pāmojjaṁ jāyati, pamuditassa pīti jāyati, pītimanassa kāyo passambhati, passaddhakāyo sukhaṁ vedeti, sukhino cittaṁ samādhiyati.“ – Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[49] „Paṭhamaanuruddhasutta“ AN 3.129.

^[50] Vt lisaks ptk „Vabanemine (vimutti, vimokkha)“, viis vabanemise alust (pañca vimuttāyatani); vt ka Vimuttāyatanasutta AN 5.26 ja Dasuttarasutta DN 34.

^[51] SN, Sagāthāvaggasaṁyutta.

^[52] „tattha katamo rūpakkhandho? yaṁ kiñci rūpaṁ atītānāgatapaccuppannaṁ ajjhattaṁ vā bahiddhā vā oḷārikaṁ vā sukhumaṁ vā hīnaṁ vā paṇītaṁ vā yaṁ dūre santike vā, tadekajjhaṁ abhisaññūhitvā abhisaṅkhipitvā – ayaṁ vuccati rūpakkhandho.“ – Vibhaṅga lk 1-3. Klammerdumiskogumike omaduste täpsem selgitus on toodud DVE I, ptk „Viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā)“.

^[53] „iti rūpaṁ, iti rūpassa samudayo, iti rūpassa atthaṅgamo; iti vedanā, iti vedanāya samudayo, iti vedanāya atthaṅgamo; iti saññā, iti saññāya samudayo, iti saññāya atthaṅgamo; iti saṅkhārā, iti saṅkhārānaṁ samudayo, iti saṅkhārānaṁ atthaṅgamo; iti viññāṇaṁ, iti viññāṇassa samudayo, iti viññāṇassa atthaṅgamo ti.“ – Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10. Klammerdumiskogumike kohta vt täpsemalt ptk „201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.

^[54] Upādānaparipavattasutta SN 22.56.

^[55] „katamañca, bhikkhave, rūpaṁ? cattāro ca mahābhūtā catunnañca mahābhūtānaṁ upādāya rūpaṁ.“ – Upādānaparipavattasutta SN 22.56.

^[56] „chayime, bhikkhave, vedanākāyā – cakkhusamphassajā vedanā, sotasamphassajā vedanā, ghānasamphassajā vedanā, jivhāsamphassajā vedanā, kāyasamphassajā vedanā, manosamphassajā vedanā.“ – Upādānaparipavattasutta SN 22.56.

^[57] „chayime, bhikkhave, saññākāyā – rūpasaññā, saddasaññā, gandhasaññā, rasasaññā, phoṭṭhabbasaññā, dhammasaññā.“ – Upādānaparipavattasutta SN 22.56.

^[58] Mahāvedallasutta MN 43.

^[59] „sabbasaṅkhārasamathā, saññānaṁ uparodhanā…“. – Dvayatānupassanāsutta Snp 3.12.

^[60] „katamañca, bhikkhave, viññāṇaṁ? chayime, bhikkhave, viññāṇakāyā – cakkhuviññāṇaṁ, sotaviññāṇaṁ, ghānaviññāṇaṁ, jivhāviññāṇaṁ, kāyaviññāṇaṁ, manoviññāṇaṁ.“ – Upādānaparipavattasutta SN 22.56.

^[61] Klammerdumiskogumikest räägib põhjalikumalt DVE, I osa, ptk „Viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā)“.

^[62] Assādasutta SN 22.26. Sama: Mahādukkhakkhandhasutta MN 13; Dutiyaassādasutta SN 22.27 jt.

^[63] „Dutiyaassādasutta“ SN 22.27.

^[64] Upayasutta SN 22.53.

^[65] Saṁyojanasutta AN 10.13, Sabbāsavasutta MN 2, Cūḷagopālakasutta MN 34 jpt.

^[66] Vastavalt Mahā­sati­paṭṭhā­nasutta DN 22 ja MN 10; Suddhikasutta SN 22.98; Dasabalasutta SN 12.21; Sīhasutta SN 22.78; Upanisasutta SN 12.23; Sattaṭṭhānasutta SN 22.57; Upādānaparipavattasutta SN 22.56; Vāsijaṭasutta SN 22.101 jt.

^[67] [Upādāna] Samādhisutta SN 22.5.

^[68] Mahāsatipaṭṭhānasuttaṁ DN 22.

^[69] „idha, bhikkhave, bhikkhu santaṁ vā ajjhattaṁ sati­sam­boj­jhaṅ­gaṁ ‘atthi me ajjhattaṁ sati­sam­boj­jhaṅgo’ti pajānāti, asantaṁ vā ajjhattaṁ sati­sam­boj­jhaṅ­gaṁ ‘natthi me ajjhattaṁ sati­sam­boj­jhaṅgo’ti pajānāti, yathā ca anuppannassa sati­sam­boj­jhaṅ­gassa uppādo hoti tañca pajānāti, yathā ca uppannassa sati­sam boj­jhaṅ­gassa bhāvanāya pāripūrī hoti tañca pajānāti.“ – Mahāsatipaṭṭhānasutta [Dhammānupassanā-satipaṭṭhānaṁ] MN 10.

^[70] Paṭhamaānandasutta SN 54.13.

^[71]       „catunnaṁ ariyasaccānaṁ,                     tāni etāni diṭṭhāni,          
             yathā-bhūtaṁ adassanā;                        bhavanetti samūhatā;
             saṁsitaṁ dīghamaddhānaṁ,                  ucchinnaṁ mūlaṁ dukkhassa,
             tāsu tāsveva jātisu.                                 natthi dāni punabbhavo”ti.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[72] „idaṁ dukkhan ti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ dukkhasamudayo ti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ dukkhanirodho ti yathābhūtaṁ pajānāti, ayaṁ duk­kha­nirodha­gāminī paṭipadā ti yathābhūtaṁ pajānāti.“ – Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10; sama Samādhisutta SN 56 jt.

^[73] Indakhīlasutta SN 56.39.

^[74] „evaṁ bhāvitā kho, bhikkhave, ānāpānassati evaṁ bahulīkatā mahapphalā hoti mahānisaṁsā ti.“ – Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10.

^[75] „etaṁ santaṁ etaṁ paṇītaṁ yadidaṁ sabba­saṅ­khā­ra­sama­tho sabbū­padhipa­ṭi­nissaggo taṇhākkhayo virāgo nirodho nibbānan ti.“ – Samādhisutta AN 10.6.

^[76] Sūdasutta SN 47.8.

^[77] „kāmacchando, byāpādo, thinamiddhaṁ, uddhaccakukkuccaṁ, vicikicchā.“ – Upakkilesasutta AN 5.23.

^[78] „ānāpānassati bhāvetabbā vitakkupacchedāya.“ – Meghiyasutta Ud 4.1; Sambodhisutta AN 9.1 jt.

^[79] „… cetaso vikkhepassa pahānāya ānāpānassati bhāvetabbā.“ – Dovacassatāsutta AN 6.115.

^[80] Padīpopamasutta SN 54.8.

^[81] „assāsapassāsā kho, gahapati, kāyasaṅkhāro, vitakkavicārā vacīsaṅkhāro, saññā ca vedanā ca cittasaṅkhāro ti“. … „saññāvedayitanirodhaṁ samāpajjantassa kho, gahapati, bhikkhuno vacīsaṅkhāro paṭhamaṁ nirujjhati, tato kāyasaṅkhāro, tato cittasaṅkhāro ti.“ – Dutiyakāmabhūsutta SN 41.6.

^[82] „soḷasa­vatthu­kaṁ ānā­pā­nassa­ti­samā­dhiṁ bhāvayato samadhikāni dve ñāṇasatāni uppajjantiaṭṭha paripanthe ñāṇāni, aṭṭha ca upakāre ñāṇāni, aṭṭhārasa upakkilese ñāṇāni, terasa vodāne ñāṇāni, bāttiṁsa satokārissa ñāṇāni, catuvīsati samādhivasena ñāṇāni, dvesattati vipassa­nā­vasena ñāṇāni, aṭṭha nibbidāñāṇāni, aṭṭha nibbi­dānu­loma­ñāṇāni, aṭṭha nibbidā­pa­ṭippas­sad­dhi­ñāṇāni, ekavīsati vimuttisukhe ñāṇāni.“ – Ānā­pā­nassa­ti­-kathā Ps 1.3. Hingamise teadvustamise arutelu (Ānā­pā­nassa­ti­-kathā), mis sisaldab arahant Sāriputta Thera poolt antud õpetusi.

^[83] Diṭṭhikathā, Upakkilesañāṇaniddeso Ps 1.2, lk 156-167.

^[84] Alguse, keskpaiga ja lõpu selgitus kui nina/huuled, süda ja naba on toodud PsA 322 S^e.

^[85] Diṭṭhikathā, Upakkilesañāṇaniddeso Ps 1.2, lk 168.

^[86] Bhikkhunupassayasutta SN 47.10.

^[87] Sutadharasutta AN 5.96.

^[88] Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10.

^[89] Satisūpaṭṭhitasutta AN 5.122.