Arendamiseks sobivad aeg, koht ja asend

Aeg

Kõige tõhusamalt toimivad keha ja meel väljakujunenud rutiini ja sobivat süsteemi järgides. Nagu keha treenimine, nii nõuab ka süsteemne meele arendamine (bhāvanā) harjumuste väljakujundamist ja järjepidevat teostamist.

            Kõige tõhusamateks keskenduse harjutamise aegadeks peetakse koidueelset aega, keskpäeva ja vahetult päikeseloojangule järgnevat perioodi. Koidueelset aega nimetatakse ka brahmalikuks momendiks (brahma-muhūrta), kuna Buddha virgus just sel ajal. Varahommikune puhanud keha ja värske meel toetavad loomulikul moel rahu arendamist. Enamik džhaana arendamist selgitavad suttad sisaldavad alljärgnevat Buddha poolt kirjeldatud keskenduse arendamise põhimõtet, mis ütleb:

Pärast [hommikuse] almustoidu kogumist ja söömist istub ta ristatud jalgadega maha, hoiab keha sirge ning keskendab tähelepanu enda ette.^[1]

Buddha õpetuse kohaselt peaks bhikkhu treenima lakkamatult pidevat ärkvelolekut (jāgari). Kui tema sihiks on virgumise saavutamine, peaks ta keskendust arendama nii varahommikul, päeval, õhtul, kui ka öösel. Päeval harjutab ta keskendust istudes, et vabaneda viiest takistusest. Öö esimeses pooles harjutab ta istudes. Keskööl harjutab ta paremal küljel lõvi poosis (sīha-seyyā) lamades, jalg asetatuna teise jala peale, säilitades vahetu teadlikkuse ja otsustanud ära täpse tõusmise kellaja. Peale tõusmist, öö viimases pooles, puhastab ta oma meele takistustest, istub ristatud jalgadega maha ja hakkab taas meelt treenima. Sellist õpetust tuntakse kui ärkveloleku sõiduki praktikat (jāgari-yānu-yoga), kuna see aitab kontrollida une ja ärkveloleku aktiivset tasakaalu. Oluline on siinkohal ka meeles pidada, et dhamma teostus, mis ei sisalda piisavat puhkust, võib muutuda takistuseks.

Keskenduse harjutamise täpne pikkus sõltub ühelt poolt keskenduse olulisuse mõistmisest ning teisalt tingimustest ja võimalustest. Paljudes suttades on Buddha soovitanud harjutada meelt täiskuu ajal. Sageli viibis Buddha sügavas keskenduses terve päeva,^[2] mõnikord aga pool kuud^[3] ja mõnikord kauemgi. Sel ajal ei külastanud peale almustoidu tooja teda mitte keegi ning paljud bhikkhud viibisid samuti sellel ajal retriidis.

Dhammavärssides on toodud:^[4]

Isegi saja aastasest
kõlbluseta mittekeskenduja elust
on parem üks päev
kõlbelise džhaai [džhaana harjutaja] elu.

Koht

Buddha eluajal elasid joogid ja erakrändurid enamasti kas metsas, koobastes või lageda taeva all. Buddha õpetuse kohaselt sobivad meele arendamiseks 10 kohta. Üheksa neist on avatud eluasemed (senāsana), mis on loetletud „Väikses elevandi jalajälje võrdluse suttas“:

Olles arija kõlblusekogumiku omandanud, olles arija rahulolu omandanud, olles arija võimete ohjamise omandanud, olles arija teadvustatud arusaamise omandanud, viibib ta eraldatud paigas [milleks on]: mets, puujuur, mägi, mäenõlv, mägikoobas, surnuaed, džungli sügavus, avatud väli, [või] õle-/lehehunnik.^[5]

Kui eeltoodud üheksa avatud eluaset on sobilikud nii kõlbluse treenimiseks, käitumise ja võimete ohjamiseks ning meele arendamiseks, siis „Suures teadlikkuse rajamise suttas“ nimetab Buddha hingamisest teadlikkuse loomise harjutamiseks sobilikeks kohtadeks nii avatud loodust, puujuurt ehk puujalamit, kui ka tühja eluaset.^[6]

 

See, millise koha keegi meele arendamiseks valib, sõltub eelkõige keskendussaavutuse olemasolust, praktika ja iseloomu tüübist, aga ka kliimast, tervislikust seisundist jt spetsiifilistest teguritest. Bhikkhu peaks valima meele arendamiseks erakliku koha, mis on piisavalt kaugel asustatud piirkonnast, et sinnani ei kostuks häirivad helid ja linnamelu. Juhul kui tempel ei paku bhikkhule piisavat rahu džhaana arendamiseks, peaks bhikkhu minema templist välja ning leidma harjutamiseks vaikse koopa, puualuse, vm sobiliku paiga.^[7] Samas peaks munga elupaik olema piisavalt lähedal külale või linnale, et käia iga päev toidualmuseid kogumas ja vajalikke annetusi vastu võtmas.

Buddha rõhutas sageli erakluses või üksi metsas meele harjutamise olulisust. Ta õpetas, et metsas erakluses elamine (1) soodustab keskenduse saavutamist ja (2) juba saavutatud keskenduse arendamist, (3) on vaba meelt häirivatest ja eksitavatest objektidest, ning (4) rõõmustab Õpetajat.^[8] Metsas erakluses elamine on vajalik kõlbelise puhtuse, võimete ohjamise, teadvustatud arusaamise ja sellest tuleneva rahulolu,^[9] maise eluga seotud ihaluste ja hirmude ületamise ning tüüne meelerahu saavutamiseks.^[10] Ka mitmed „Theerade värssides“^[11] toodud virgunud arahantide lood kirjeldavad meele arendamist eraklas või metsas, muust maailmast eraldatuna.

Metsas või avatud looduses elamine eeldab keskenduse olemasolu. „Upāli suttas“^[12] selgitab Buddha Auväärsele Upāli’le, et ilma keskenduseta (samādhi) üksi metsas või avatud looduses (araññavanapatthāni) elades (1) on raske rõõmu leida, (2) see võib kahjustada meelt (mano) ning (3) bhikkhu võib „põhja vajuda“ (saṁsīdissati) või „minema ujuda“ (uplavissati). Viimasena nimetatud kahte ohtu selgitab Buddha järgmise metafoori abil. Näiteks, kui suur elevant soovib järves sukelduda, mängida ning kõrvu ja selga pesta, siis hüppab ta järve ja saab seda oma suure keha tõttu ka teha. Aga kui jänes või kass arvaks samamoodi ja hüppaks vette, võib eeldada, et nad kas vajuvad põhja või kannab veevool nad minema, kuna nende väike keha ei leia sügavas vees toetuspinda. Samamoodi, kui bhikkhu läheb keskendussaavutust omamata üksi metsas või avatud loodusesse elama, võib ta kas põhja vajuda või minema ujuda.

Erakluses elamisest rõõmu tundev ja dhammat teostav bhikkhu saavutab nibbaana. „Koosolemise nautimise suttas“^[13] õpetab Buddha, et on võimatu, et bhikkhu, kes naudib seltskonda ja koosviibimisi, tunneks erakluses elamisest rõõmu. Ilma eraklusest rõõmu tundmata on aga võimatu üksi olles omandada ja hoida teadvuse märki (anabhiramanto cittassa nimittaṁ gahessatī). Ilma teadvuse märki teostamata on võimatu õiget vaadet saavutada (cittassa nimittaṁ agaṇhanto sammādiṭṭhiṁ paripūressatī). Ilma õige vaateta on võimatu õiget keskendust teostada (sammādiṭṭhiṁ aparipūretvā sammāsamādhiṁ paripūressatī). Ilma õige keskenduseta on võimatu köidikuid hüljata (sammāsamādhiṁ aparipūretvā saṁyojanāni pajahissatī). Ilma köidikuid hülgamata on võimatu vaibumist realiseerida (saṁyojanāni appahāya nibbānaṁ sacchikarissatī). Aga bhikkhu, kes vahetab suhtlemise ja seltskonna erakluse vastu ning naudib üksiolemist, saavutab teadvuse märgi, õige vaate, õige keskenduse, hülgab köidikud ja vaibub ehk saavutab nibbaana.

Seitse meele arendamiseks mittesobivat puud. Kui bhikkhu valib puu jalami meele arendamiseks, peaks ta vältima seitset liiki puid, milleks on (1) kahe riigi piiril olev puu, (2) püha puu, (3) vaigune puu, (4) viljapuu, (5) puu, kus elavad nahkhiired, (6) õõnes puu ja (7) templi (vihāra) keskel kasvav puu. Puualune on kõikidest eluruumidest parim, kuna on kergesti leitav ja veatu (hooldus-, kohustus- ja tähelepanuvaba).^[14] Visuddhimagga kohaselt aitab vabas looduses puu all elamine kaasa püsituse mõistmisele ja kõrvaldab eluruumi omamise iha.^[15]

Surnuaias elamine sobib neile, kes tegelevad surnuaia (sīvathikā) mõtlusega ehk surmast teadlikkuse arendamisega (maraṇa-sati bhāvanā). Seal elav bhikkhu vaatleb surnuaial laipade põletamist, erinevaid laipade lagunemise astmeid ja kontide lagunemist.^[16] Ta peaks hoiduma liha, kala ja jahutoodete söömisest. Surnuaias elamise eelisteks on (1) surma mõistmine; (2) ilutuse märgi (asubha-nimitta) omandamine; (3) valvsuse saavutamine; (4) naudinguiha kõrvaldamine; (5) keha olemuse püsiva jälgimise omandamine; (6) eluga seotud uhkuse kadumine; ning (7) hirmu ja kartuse ületamine.

Kui bhikkhu ei saa arendada oma meelt vabas looduses või eelistab elada kindlas sobilikus kohas (āvāsa), peab ta Visuddhimagga kohaselt valima oma elupaigaks templi (vihāra) või meditatsioonikeskuse, mis on vaba alljärgnevast 18 veast.

1. Suur tempel. Kui templis on palju erinevate arvamuste ja vaadetega inimesi ning templi korraldus eeldab mungalt paljude kohustuste täitmist, ei paku see meele arenguks vajalikku häirimatust, eraldatust ja aega. 2. Uus tempel. Kuna ehitustööd on sageli mürarikkad ja Vinaja kohaselt ei ole bhikkhule süüdistamine kohane, siis ei pruugi selles templis elamine ja meele arendamine talle sobida. 3. Lagunenud tempel. Lagunenud hooned vajavad pidevat remonti. Kui bhikkhu ei remondi oma ruumi, võib mõni hakata teda süüdistama, kui aga remondib, ei ei pruugi tal piisavalt jaguda aega keskenduse arendamiseks. 4. Avatud veevõtukohaga tempel. Kui templis või selle lähedal asub avatud veevõtukoht, võivad seda külastavad inimesed bhikkhu meele arendamist häirida. 5. Suure tee ääres asuv tempel. Kui tempel asub suurema tee ääres, võivad külastajad iga kell, nii päeval kui öösel, templisse sisse astuda, mis aga ei soodusta meele arendamist. 6. Ravimtaimede kasvukohas asuv tempel. Kui inimesed tulevad templi ümbrusesse ravimtaimi korjama, võib see keskendust harjutavat bhikkhut häirida. 7. Lilleaiaga tempel. Templis olev kaunis lilleaed võib ligi meelitada palju imetlejaid, kes võivad keskendust harjutavat bhikkhut häirida. 8. Puuviljaaiaga tempel. Templis asuv puuviljaaed võib põhjustada häiritust, kuna inimesed võivad tulla templisse paluma puuvilju ja lapsed võivad neid tulla näppama. 9. Ajaloolise väärtusega tempel. Kui templit külastavad ajaloohuvilised või inimesed või need, kes soovivad seal asuvale pühale objektile (thuupale või kujule) austust avaldada, võib see keskendust harjutavat bhikkhut häirida. 10. Külas või linnas asuv tempel. Elamine keset ilmalikku elu sisaldab mitmeid ohte erinevate kiusatuste ja takistuste esilekerkimiseks. 11. Metsamaal asuv tempel. Puude kogumine kütteks ja muuks otstarbeks võib keskendust harjutava bhikkhu meelt segada. 12. Talude ja põllumaade lähedal asuv tempel. Põllu- ja talutöödega tegelevad inimesed ja sellega seotud helid võivad keskendust segada. 13. Erinevate vaadetega bhikkhude tempel. Meelerahu keskendusele võib saada takistuseks elamine kohas, kus elavad erinevate ja vastanduvate vaadetega bhikkhud. 14. Meresadama või turu lähedal asuv tempel. Meresadama, turu, kaubanduskeskuse vm tavapäraselt rahvarikkas kohas asuv tempel on meele arendamiseks sobimatu, kuna need paigad ei ole vaiksed ning on täidetud inimestest ja nendega kaasnevatest helidest. 15. Usuleige tempel. Kui templis elavatel bhikkhudel puudub usalduslik ja põhjendatud usk ning austus Buddha, dhamma või sangha suhtes, siis ei sobi see koht meele arendamiseks üleüldse. 16. Riigipiiril asuv tempel. Elamine templis mis asub kahe riigi piiril ei ole sobilik võimaliku poliitilise ohu tekkimise tõttu. 17. Sobimatu ümbrusega tempel. Kui templi ümbrus on sobimatu või soovimatu, on see ohuks. 18. Õpetajata ja hüvelise sõbrata tempel. Kui templis ei ole õpetajat ega hüvelist sõpra (kalyāṇa mitta) ning pole võimalik saada meele arendamiseks vajalikku juhendust, on see suureks puuduseks.

Bhikkhule sobilik eluase. „Eluaseme sutta“^[17] kohaselt peab bhikkhu, kel on usk ja hea tervis, kes on aus ja avatud, äratatud energiaga, püüdlev ning tark, elama kohas, mis vastab viieosalisele mungaksläinu nõudele (pañcaṅ­ga­-saman­nā-­gata).

1.     See ei ole almustoidu kogumiseks sobilikust linnast või külast liiga kaugel.

2.     Päeval ei ole see inimesi täis ja öösel on vaikne ning rahulik.

3.     Seal on vähe kärbseid, sääski, tuult, põletavat päikest ja madusid.

4.     Seal on kerge saada rüüd, almustoitu, eluaset ja ravimeid.

5.     Seal elavad hästiõppinud thera’d kes teavad ja järgivad dhammat, vinajat ja abhidhammat (mātikā); kelle käest on võimalik küsida aegajalt õpetusi ja tõlgendusi ning kes avaldavad veel mitteleitu, selgitavad ebaselgused ja hajutavad hämmingu.

Meele arendamiseks on bhikkhul või ilmikjärgijal vaja leida eeltoodud omadustele vastav koht. Tänapäeva mõistes võib selleks olla ka dhamma- või meditatsioonikeskus, kus kõik eeltoodud nõuded on täidetud.

Ilmikjärgija võib sisustada oma kodus ühe ruumi või nurga nii, et see vastaka parimal võimalikul moel eeltoodud viiele nõudele. Kui inimene on õige dhamma kuulamise ja aruka usu tekkimise kaudu jõudnud selge arusaamiseni olemasolu lõplikku rahulolu mittesisaldavast ja kannatuslikust olemusest, ning mõistab sellest väljumise võimalikkust, hülgab ta ilmikuelu ja leiab endale viieosalisele mungaksläinu nõudele (pañcaṅ­ga­-saman­nā-­gata) vastava koha õppimiseks ning meele treenimiseks.

Asend

Meele arendamiseks sobiv asend (iriyā) peab võimaldama (1) mugavat lõõgastumist ning (2) ärksa, vahetu teadlikkuse loomist ja säilitamist. Füüsiliselt ebamugav asend ei võimalda vabastada keha pingetest, mis omakorda takistab meele lõõgastamist, rahu arendamist ja säilitamist ning meele objektil püsimist.

            „Suures teadlikkuse rajamise suttas“ õpetab Buddha, et bhikkhu peab hoidma vahetut teadlikkust kõigis neljas asendis:

Peale selle, bhikkhud, teab bhikkhu

kõndides : „Kõnnin“,
seistes: „Seisan“,
istudes: „Istun“
ja lamades: „Laman“.

            Mis iganes asendis tema keha on, ta teab seda.^[18]

 

            Tuntuim meele arendamise istumisasend on lootosiste.^[19] Paalikeelsetes algsuttades toodud Buddha juhiste kohaselt tuleb keskendust arendada järgmiselt:^[20]

Bhikkhud, siin bhikkhu,

            läinud metsa või puu juurele või tühja hütti,
            istub ristatud jalgadega maha,
            sirutab keha sirgeks ja
            koondab tähelepanu enda ette.

 

            Keha tuleb hoida sirgelt (ujuṁ kāyaṁ),^[21] püstises asendis valu ja väsimuse ennetamiseks ning vaba hingamise tagamiseks. Sirge rühi olulisuse mõistmiseks võib kujutada ette pendlit, mis on kinnitatud kolju siseluule ning selle otsas rippuvat keharaskust pommi. Kui istudes on keha liiga ette- või tahapoole kaldu, ripub ka pendli raskus keha suhtes vastavalt, tõmmates džhaait ehk džhaana harjutajat keharaskusega ette- või tahapoole. Kui keha on tasakaalust väljas, võivad lihased kiiresti väsida ning võib tekkida valu ja ebamugavustunne, mis ei toeta keskenduse arendamist. Kumerdunud, küürus selg vajutab rindkere sisse ja surub kopsud kokku. Keha sirgena hoidmine tagab aga vaba hingamise ning aitab ennetada valu, vaevuste ja roidumuse tekkimist.

            Kuna ka Buddha saavutas virgumise puu all lootosistes istudes, siis peetakse seda kõige sobivamaks meele arendamise asendiks. Selg on lootosasendis sirge, selgroog nagu üksteise peale laotud müntidest torn; parem jalg on asetatud vasaku peale või vastupidi; jalad toetuvad reite ülaosale; tallad on pööratud ülespoole; käed on kokku asetatult nabast natuke allpool; randmed puhkavad reitel; diafragma on täielikult vaba ja avatud; lõug kergelt üleval; pea otse; vaade fikseeritud enda ette.

            Lootosiste võib olla kas (1) täis- (2) pool-, või (3) veerandlootosiste (vt istumisasend vastavalt 1, 2 ja 3). Täislootosiste on keskenduse harjutamiseks kõige sobilikum, kuna see tasakaalustab keha täiuslikult. Kui keha painduvus aga ei võimalda täislootosasendis istumist, võib kasutada ka pool-või veerandlootosistet. Poollootosistes on üks jalg asetatud teise jala reie ülaosale, tald suunatud ülespoole, teine jalg toetub aga põrandale, nagu nn „rätsepaistes“. Veerandlootosiste puhul toetub üks jalg vastu maad ja teine vastasjala alumisele osale.

            Kui lootosiste ei ole sobilik, võib istuda joogamatil üksteise ette asetatud mitteristatud, põlvedest kõverdatud jalgadega ehk nn „rätsepaistes“ (vt istumisasend 4). Sel juhul tekib stabiilne, kolmepunktiline istumistasakaal siis, kui kus istmik ja mõlemad põlved koos sääremarja- ja eesmiste sääreluulihastega toetuvad kindlalt matile. Samuti võib istuda üksteise otsa laotatud patjadel, ehk nn „ratsaistes“ (vt istumisasend 5), madalal keskendustoolil (vt istumisasend 7) või lihtsalt tavalisel toolil ilma ülaselga toetamata (vt istumisasend 6) – peaasi, et selg oleks sirge ja pea otse. Kasina mandala abil džhaana arendamiseks (kasiṇa bhāvanā) sobivad kõik istumisasendid.

            Lootosistes ristatud jalgadega istumine võib välja paista küll väga joogilik, kuid kui selleks vajalik paindlikkus puudub, luuakse jalgade rististesse väänamisega tarbetut valu ja muid kannatusi. Tahtejõul pikemat aega sunnitud poosis istumine võib tekitada erinevad lihas-, selja- või põlvevaevusi, millest võib saada meele keskenduse arendamisel hoopis takistus ja demotivaator ning päädida isegi eluaegse füüsilise kahjustusega (selliseid näiteid on paraku mitmeid). Buddha õpetus on kannatustest vabanemise, mitte kannatuste juurdeloomise õpetus. Kui tunnete põlves, seljas või mujal valu, siis pole ilmtingimata vaja sundida end selles asendis valu kannatama, vaid võib vabalt proovida ka mõnd teist keskendusasendit. Keha painduvuse parandamiseks ja lihaste soojendamiseks võib teha ka erinevaid venitus- ja soojendusharjutusi.

            „Venāgapura suttas“ kirjeldab Buddha, kuidas ta enne ristatud jalgadega maha istumist korjas istumiskoha alla rohtu või lehti (tiṇāni vā paṇṇāni vā tāni ekajjhaṁ saṅgharitvā).^[22] Kodus saab istumiskoha alla asetada paksema teki või mati. Istmiku, põlvede ja/või säärte alla võib panna toetavad (tatra)padjad või ümmargused (zafu)padjad. Käed võib toetada sülle asetatud padjale või tekile. Patju ei peaks olema liiga palju ega liiga vähe, vaid just parasjagu, et selg oleks sirge ja keha püsiks sirgelt, loomulikus tasakaalus, nii, et sellises asendis oleks võimalik istuda pikemat aega. Soovi korral võib jalad või kogu keha teki sisse mähkida.^[23]

            Õige pea asend on tasakaalus ning otse. Kaldunud pea soodustab unisuse jt takistuste tekkimist. Piltlikult öeldes võiks õiget peaasendit võrrelda pea tipust pead ja kaela õrnalt otse ülestõmbava heeliumiga täidetud õhupalliga.

            Keskenduse arendamise ajal võivad silmad olla kas avatud või suletud. Teostades üheksat surnuaiamõtlust (nava-sīvathikā) on esimeses etapis (laipade vaatlemisel) silmad avatud ja järgmises etapis (nähtu meenutamisel ja analüüsimisel) suletud. Silmi võib keskenduse ajal avada ka väsimuse ületamiseks. Tunnete, teadvuse ning dhammade vaatlemise ja teadlikkuse loomise (vedan-, citt-, dhammānupassanā satipaṭṭhāna), sõbralikkuse arendamise (metta-bhāvanā), hingamise teadvustamise (ānāpānassati) jt sarnaste harjutuste teostamisel on silmad aga suletud. Vaade on suunatud enda ette, kas 45 kraadise nurga alla maha või näo kõrgusele tekkiva/tekkinud keskendusmärgile (nimitta).^[24]

            Käed lebavad teineteise peale kokku asetatuna nabast natuke allpool, randmed puhkavad reitel (tavaliselt vasak käsi parema peal). Kui käed ei püsi hästi teineteise peal koos, ja kipuvad ebamugavalt rippu või küljele vajuma ega toeta sirge seljaga tasakaalus istumist (nt kallutavad keha ettepoole), siis võib käte alla asetada kokkurullitud teki või võtta sülle paraja kõrgusega padja. Samuti võib siduda vöökoha ümber pehme salli, mille sees saavad käed vabalt lebada. Hästi toetatud käed võimaldavad omakorda lõdvestada õlad, kaela ja seljalihased.

            Selg on meeleharjutuse teostamise ajal sirge. Kui iste on liiga kõrge, võib vaagen või ülakeha hakata vajuma ettepoole ning hakata takistama vabalt hingamist, mis omakorda võib tekitada unisust. Keha ühes või teises suunas vajumise peatamiseks tuleb pidevalt pingutada seljalihased, millega võib kaasneda lihaspinge, väsimus ja pikema aja jooksul ka valu. Kui iste on liiga madal, võib hakata keha taha poole vajuma ning põlved tõusta õhku, mille ärahoidmiseks tuleb jällegi pingutada seljalihaseid. Sobiva kõrgusega iste toetab pingutuseta, loomulikul moel keha tasakaalus püsimist.

            Kergelt taha- ja allapoole langenud õlad võimaldavad kehal vabalt hingata. Pinges ja üles tõstetud õlad loovad lõdvestumist takistavat tarbetut lihaspinget ja/või valu, ning ette vajunud õlad takistavad vabalt hingamist. Et tunnetada vajalikku hingamisvabadust, võib enne keskendusharjutusega alustamist hingata paar korda sügavalt sisse ja välja, kogemaks õhuga täitunud kopsude hingamisavarust ja õhu vaba liikumist. Õlgades asuvast pingest aitab vabastada ka hingamise teadvustamise ajal väljahingamisel õlgade langemise ajal õlgade teadlikult sügavam lõdvestamine.

            Tavalise tooli kasutamisel peaks tool olema sobiva kõrgusega, nii et jalad saaksid kogu tallaga kindlalt põrandale toetuda. Kui jalad või kannad jäävad istudes õhku rippuma, võib pikema istumise korral tooli serv hakata rõhuma jalgade veresooni ja häirida tasakaalustatud istumisasendit. Selliste ebamugavuste vältimiseks saab jalgade alla asetada kas padja või rullikeeratud sooja teki, tõsted jalad sellisele kõrgusele, et tallad oleksid kindlalt toetatud ja tooli serv ei rõhuks jalgu.

            Toolil istudes on soovitatav vältida selja toetamist tooli seljatoele. Kui selja toetus on siiski vajalik või soovitatav, võib toetada ainult selja alaosa tooli seljatoe alumise osa vastu, nii et kesk- ja ülaosa seljast jääks vabaks. Selleks võib selja alaosa ja tooli seljatoe vahele asetada kokkurullitud teki või padja.

            Meele arendamiseks sobivad hästi ka spetsiaalsed, madalad keskendustoolid. Ka keskendustooli kalle jääb enamasti 1,5 – 2,5 cm piiridesse, mis aitab hoida keha mugavalt sobivas asendis, sirgena ja tasakaalus.

            Pikali olles meele arendamisega võib kaasneda unisus ja tähelepanelikkuse langus, kuid lõvi poosis magamise asemel teadvustatud arusaamises (sati-sampajāno) lamamine sobib suurepäraselt keskenduse treenimise vaheaegadel keha ja meele puhkamiseks.^[25] „Suures lõpliku vaibumise suttas“^[26] kasutas Buddha lõvipoosi viimast korda džhaanasse sisenemiseks enne keha surma.

            Olles saavutanud kasiṇa-nimitta, võib bhikkhu keskenduda mistahes temale sobivas asendis, kus ta saab viibida pikka aega ilma ebamugavust või valu tundmata. Ilutuse arendamist (asubha-bhāvanā) võib teostada nii istudes kui ka seistes. Kui üheksa erineva lagunemisastmega laiba vaatlemisel on esile kerkinud asubha-nimitta, saab bhikkhu jätkata kinnisilmi nimitta ja džhaana arendamist talle sobivas asendis. Vahetut teadlikkust saab arendada ka nii seistes kui ka kõndides.^[27]

 

 

Õige keskendusega seotud kanoonilised tekstid

 

•       Magga-vibhaṅgasutta SN 45.8.

•       Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.

•       Micchattasutta AN 10.103.

•       Pañcaṅgikasutta AN 5.28.

•       Saccavibhaṅgasutta MN 141.

•       Sammāsamādhisutta AN 7.45.

 

 

 

^[1] Sāmaññaphalasutta DN 2 jpt suttad.

^[2] Kokālikasutta SN 6.7.

^[3] Paṭhamavihārasutta SN 45.11.

^[4]                 „yo ca vassasataṁ jīve,
            dussīlo asamāhito;
            ekāhaṁ jīvitaṁ seyyo,
            sīlavantassa jhāyino.“ – KN, Dhp 110.

^[5] „so iminā ca ariyena sīlakkhandhena samannāgato, imāya ca ariyāya santuṭṭhiyā samannāgato iminā ca ariyena indriya­saṁ­varena samannāgato, iminā ca ariyena sati­sam­pajañ­ñena samannāgato vivittaṁ senāsanaṁ bhajati araññaṁ rukkhamūlaṁ pabbataṁ kandaraṁ giriguhaṁ susānaṁ vanapatthaṁ abbhokāsaṁ palālapuñjaṁ.“ – Cūḷa­hatthi­pa­dopa­masutta MN 27; sama põhimõtte toob ära Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[6] „… araññagato vā rukkhamūlagato vā suññāgāragato…“. – Mahāsati­paṭṭhā­nasutta MN 10.

^[7] Nāgasutta AN 9.40.

^[8] Nāgitasutta AN 6.42.

^[9] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[10] Bhaya­bhe­ravasutta MN 4.

^[11] Sunītattheragāthā Thag 12.2 jt.

^[12] Upālisutta AN 10.99.

^[13] Saṅgaṇikārāmasutta AN 6.68.

^[14] Vinayapiṭaka; Santuṭṭhisutta AN 4.27.

^[15] Vism I.75.

^[16] Vt ptk „Surmateadlikkus (maraṇa-sati)“.

^[17] „kathañca bhikkhave senāsanaṁ pañcaṅ­ga­saman­nā­gataṁ hoti. Idha, bhikkhave, senāsanaṁ nātidūraṁ hoti nāccāsannaṁ gamanā­gamana­sam­pannaṁ divā appākiṇṇaṁ rattiṁ appasaddaṁ appanigghosaṁ appaḍaṁ­samaka­sa­vātāta­pa­sarīsa­pa­samphas­saṁ; tasmiṁ kho pana senāsane viharantassa appakasirena uppajjanti cīvara­piṇḍa­pāta­se­nāsa­na­gilāna­pac­ca­ya­bhesaj­ja­parik­khārā; tasmiṁ kho pana senāsane therā bhikkhū viharanti bahussutā āgatāgamā dhammadharā vinayadharā mātikādharā; te kālena kālaṁ upasaṅkamitvā paripucchati paripañhati: idaṁ bhante kathaṁ imassa ko attho ti; tassa te āyasmanto avivaṭañceva vivaranti anuttā­nīkatañca uttāniṁ karonti anekavihitesu ca kaṅ­khā­ṭhāni­yesu dhammesu kaṅkhaṁ paṭivinodenti.“ – Senāsanasutta AN 10.11.

^[18] „…bhikkhu gacchanto vā gacchāmī ti pajānāti, ṭhito vā ṭhitomhī ti pajānāti, nisinno vā nisinnomhī ti pajānāti, sayāno vā sayānomhī’ti pajānāti.“ – Mahāsati­paṭṭhā­nasutta MN 10.

^[19] Mahaajaanas nimetatakse lootosistet Buddha asendiks (buddhāsana) ja vadžrajaanas teemanttrooniks.

^[20] „…allankaṁ ābhujitvā, ujuṁ kāyaṁ paṇidhāya, parimukhaṁ satiṁ upaṭṭhapetvā…“ – Sāmaññaphalasutta DN 2; Mahā­pari­nib­bā­nasutta DN 16; Vinaya, Uposathakkhandhaka Kd 2; Jhānavibhaṅga Vb 12 jt.

^[21] Mahāsatipaṭṭhānasuttaṁ DN 22.

^[22] Venāgapurasutta AN 3.63.

^[23] Vt ka Ṭhitañāṇa bhikkhu (Andrus Kahn). (2017). Siddhatthast Buddhaks. Tallinn: Eesti Theravaadha Sangha. Lk 114.

^[24] Vt ptk „Märk ehk kujund (nimitta)“.

^[25] Pacalāyanasutta [Pacalāyamānasutta] AN 7.61. Vt täpsemalt ptk „Keskendusel tekkivate takistuste ületamine“ ja DVE I, ptk „Buddha eluviis“.

^[26] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[27] Vt ptk „ Kõndimisele keskendus (caṅkama samādhi).“