Arahant

Bhikkhud, tulvad hävitanud arahant pole enam seotud
naudinguikkega ega olemasoluikkega.^[1]

Arahant ([√arh, agghati? täpne etümoloogia teadmata] „kes on väärt“, väärib, vääriline; omab õigust) on Buddha õpetuse teostanud bhikkhu, kes on saavutanud Buddhaga võrdse, samaväärse vabanemise (vimutti), virgumise (bodhi) ja nibbaana ehk vaibumise (nibbāna). Buddha õpilane, arahant Sāriputta, on selgitanud arahanti olemust järgmiselt:

Sõber Sāriputta, räägitakse: „arahant“, „arahant“.
Aga, sõber, kes on arahant?

Sõber, see on, kire lõpetanu, viha lõpetanu ja pettekujutluse lõpetanu
– teda kutsutakse arahantiks.^[2]

Jätkates läbinägemise arendamise teel moodustiste neutraalset (saṁkhārupekkhā) vaatlemist saavutab mittenaasja viie madalama köidiku (orambhāgiya-saṁyojana) lakkamisele ka ülejäänud viimase viie ehk kõrgema köidiku (uddhambhāgiya-saṁyojana) lakkamise, milleks on (6) vormi vallaga seotud kirg (rūparāga), (7) vormita vallaga seotud kirg (arūparāga), (8) uhkus (māna), (9) rahutus (uddhacca) ja (10) mitteteadmine (avijjā). Samuti hävinevad täielikult ja lõplikult kolm viimast kalduvust, milleks on (1) uhkusele kalduvus (mānānusayo), (2) olemasolukirele kalduvus (bhavarāgānusayo) ja (3) mitteteadmisele kalduvus (avijjānusayo).^[3]

Niipea, kui läbinägemise arendamisel tekkinud arahanti tee teadvus (arahatta-magga citta) lahustub, tõuseb esile arahanti vilja teadvus (arahatta-phala citta) ning sellest hetkest saab temast arahanti teepõhine isik (arahatta-maggaṭṭha puggala) ehk kaheksas arija isik – arahant.^[4]

Buddha nimetas ennast arahantiks

Esimesena õpetatud „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“^[5] tutvustas Buddha ennast viiele joogide grupile arahantina.^[6] Peale teisena õpetatud „Minatu tunnuse suttat“^[7] vabanesid viis joogit kõikidest köidikutest ning said arahantideks. Kuulnud hiljem vahetult Buddhalt endalt õiget virgumisdhammat, said sajad tuhanded dhamma järgijad arahantiks.^[8]

Buddha õpetuse kontekstis tähendab arahant (eesti ja paali keeles sama hääldus ja kirjapilt) isikut, kes on on arija teed (ariya-magga) ehk arahanti teed (arahatta-magga) teostades vabanenud täielikult ja lõplikult kõikidest köidikutest (vivattayi saṁyojana) ja tulvadest (āsavānaṁkhayā; khīṇāsavo antimadehadhārī), mis seovad olendeid olemasolurattasse.^[9] Arahanti tulvad on lõplikult hävinenud (khīṇāsava), ta on täitnud enesele võetud vaimse kohustuse (vusita-vata), teinud, mida oli vaja teha (kata-karaṇīya), on koorma maha pannud (ohitabhāra), saavutanud oma eesmärgi (anuppatta-sadattha), hävitanud olemasoluköidikud (parikkhīṇa-bhava-saṁyojana) ning teostanud õigel moel vabanemise (samma-daññā-vimutta). Ta viibib eraldumata/eemaldumata (anupāya), kadeduseta (anissita), sõltumatuna (appaṭibaddha), vabanenuna (vippamutta), iketeta (visaṁyutta) ja piiramatuse teostanuna (vimariyādikata) kõige suhtes, mis on kuuldav, nähtav vm moel tajutav.^[10]

Arahant on pühendunud kuuele tendentsile

„Soṇa sutta“^[11] toob ära arahant Soṇa avalduse Buddhale, kus ta nimetab kuus õigesti virgunud arahanti pühendumuse alust (cha ṭhānāni adhimutto), milleks on:

1. maisest loobumisele pühendumus (nekkhammādhimutto),
2. eraldumisele pühendumus (pavivekādhimutto),
3. mittepahatahtlikkusele pühendumus (abyāpajjādhimutto),
4. iha lõppemisele pühendumus (taṇhā-kkhayādhimutto),
5. klammerdumise lõppemisele pühendumus (upādāna-k-khayādhimutto),
6. pettekujutluse olemasolu puudumisele pühendumus (a-sam-mohādhimutto).

Virgunud bhikkhul pole enam millest vabaneda ega midagi arendada. Kuna virgunud arahantil puudub kirg (rāga), viha (dosa) ja pettekujutlus (moha), pühendub ta kogu ülejäänud elu (teiste olenditega seotud) maisest loobumisele, eraldumisele, mittepahatahtlikkusele, iha lõppemisele, klammerdumise lõppemisele ja pettekujutluse puudumisele.

Õigesti virgunut ei mõjuta ükski teadvuses ilmnenud märk

Vabanenud teadvust ei mõjuta ka intensiivne, väga tugev märk (nimitta) ehk objekt. Kui silma-, kõrva-, nina-, keele-, keha- või meeleteadvusesse (viññāya) satub intensiivne vorm, heli, lõhn, maitse, puude või mõte, ei hõiva see arahanti teadvust (citta). Nende teadvus jääb kõikide märkide suhtes sama kindlaks ja kõigutamatuks nagu kivirahn või kalju (sela) keset idast, läänest, põhjast ja lõunast puhuvaid tormiiile ja rajuhooge.^[12] Silmaga vormi nähes, kõrvaga heli kuuldes jne, ei koge arahant heameelt (sumano) ega pahameelt (dummano), vaid viibib neutraalsena teadvustatud arusaamises (viharati sato sampajāno).^[13]

Jäägiga ja jäägita vaibumine

Buddha eristas kahte nibbaana ehk vaibumise liiki:^[14]

1. Arahanti eluajal saavutatud vaibumist (nibbāna) nimetatakse olemasoluga seotud ehk jäägiga vaibumise elemendiks (sa-upādisesa-nibbāna-dhātu) ning plekkide lõplikuks vaibumiseks (kilesa-parinibbāna).
2. Arahanti viie koostisosa lakkamise järgset ehk lõplikku ehk ületavat vaibumist (pari-nibbāna) nimetatakse olemasoluga mitteseotud ehk jäägita vaibumise elemendiks (an-upādisesa-nibbāna-dhātu) ehk kogumike lõplikuks vaibumiseks (khandha-parinibbāna).^[15]

Lõplik vaibumine tähendabki kõikidest olemasoludest (kāma-, rūpa- ja arūpa-bhava) ning viiest kogumikust lõplikku vabanemist:

Olemasolu rõõmu hääbumine,
taju [ja] teadvuse mittemoodustumine,
tunnete lakkamine [ja] vaibumine –
sellest, sõber, sünnib teadmine:
olend [on] vabanenud, pääsenud [ja] eraldunud!^[16]

Arahanti kogumikud pole klammerduvad

Arahantiks saanud arija isiku viis kogumikku on küll endiselt aktiivsed, kuid tänu iha lakkamisele esinevad need ilma klammerdumiseta. Seetõttu ei ole arahanti puhul tegemist enam viie klammerdumise kogumikuga (pañcupādānakkhandha) vaid lihtsalt viie kogumikuga (pañcakkhandhā).^[17] Ka viis võimet (pañcindriyāni) on endiselt aktiivsed, misläbi kogeb arahant kuni lõpliku ehk ületava vaibumiseni (pari-nibbāna) nii ebameeldivaid kui meeldivaid tundeid, kuid miski ei tekita arahantis enam iha, vastumeelsust ega klammerdumist.^[18]

Kuna arahant on saavutanud arahanti tee (arahatta-magga) ja arahanti vilja (arahatta-phala), võib ta arahanti vilja saavutusele (arahatta-phala-samāpatti) vastavas džhaanas kogeda vaibumise (nibbāna) ülimat rahu mil iganes soovib. Kui ta on saavutanud kõik kaheksa džhaanat, võib arahant viibida õndsas lakkamisesaavutuses (nirodha-samāpatti).

Arahant on mitteoskuslikkust ja uutest sündidest vabanenud

Kuna arahatta-magga kõrvaldab kõik plekid (kilesā), puuduvad arahantil mitteoskuslikud ja piiravad meeleseisundid. Arahanti meeles ei saa enam tekkida ükski 12-st mitteoskuslikust teadvusest (akusala-citta). Ta on juurinud välja kõik plekid, kogu ahnuse, vihkamise, pahatahtlikkuse, pettekujutluse jms, mistõttu ei saa arahant kunagi enam kogema ahnusest juurdunud teadvusele (lobha-mūla citta), vihast juurdunud teadvusele (dosa-mūla citta) ega ka pettekujutlusest juurdunud teadvusele (moha-mūla citta) omaseid ebameeldivaid mentaalseid tundeid. Tal ei ole iha, kiindumist, klammerdumist ega seotust mitte millegagi, ta on lõplikult ja täielikult vaba kõigest ahistavast, piiravast ja siduvast. Arahanti meeles ei saa enam esile kerkida uhkus (māna), lugupidamatus (omāna), ülbus/upsakus/põlgus (atimāna), üleolevus (adhimāna), jäikus/kõrkus (thambha) ega alandlik lömitamine (atinipāta).^[19] Arahant ei pea midagi minaks, isiksuseks ega minu omaks, sestap ei ole tal põhjust olla kurb, kui midagi on kadunud või varastatud või on lakanud olemast. Kuna arahanti meel on lõplikult ja igaveseks plekitu, esindab ta kõige puhtamat arija olemasolu. Arahant on tõeliselt püha, keda austavad nii inimesed kui deevad.

Kuna arahanti kõlblus, keskendus ja tarkus on saavutanud täiuse, on ta igaveseks purustanud sansaara ehk sünni-surma ratta kodarad ega sünni enam kunagi üheski 31 olemasoluvallas. Seetõttu pole arahanti puhul tegemist surmaga (maraṇa), vaid lihtsalt viie kogumiku (pañcakkhandhā) lakkamisega.^[20] Arahant ei igatse elu ega surma, vaid ootab saavutatud rahus ja teadvustatud teadvelolus (sampajāno patissato) oma aega, nagu tööline palgapäeva.^[21]

Arahant on mitteõppija (asekha)

Vooguastunut, ükskordnaasjat ja mittenaasjat nimetatakse ka õppijaks (sekha), sest nad peavad veel õppima, püüdlema ja treenima. Arahanti nimetatakse aga mitteõppijaks (asekha), kuna tal ei ole enam midagi õppida, sest on saavutanud lõpliku ja täiusliku arija tee teostuse.^[22] Arahant mõistab, et see, mida on võimalik saavutada, on tehtud:

Lõppenud [on] sünd, püha elu elatud, mis vaja, [on] tehtud, ei ole enam uut tulemist olemasollu – ma tean!^[23]

Arahant pole oskamatuks käitumiseks võimeline

Ta on hävitanud kõik tulvad (khīṇāsavo), on täiuslik (vusitavā), teinud mida oli vaja teha (katakaraṇīyo), koormast vabanenud (ohitabhāro), pääsemise saavutanud (anuppatta-sadattho), täielikult hävitanud olemasoluköidikud (parikkhīṇa-bhava-saṁyojano) ja õiges teadmises vabanenud (samma-daññā-vimutto). Kõikide tulvade hävitanu ei ole enam võimeline tahtlikult ja teadlikult üheksal põhjusel käituma (nava ṭhānāni ajjhācarituṁ). Ta ei saa:^[24]

1. võtta elusolendi elu, 
2. võtta mida pole antud,
3. tajuda seksuaalselt objekti (methuna dhamma),
4. valetada,
5. ilmikust majaomanikule omaselt nauditavad asju koguda,
6. tegutseda soovi ajel (chandāgati),
7. tegutseda viha ajel (dosāgati),
8. tegutseda pettekujutluse ajel (mohāgati),
9. tegutseda hirmu ajel (bhayāgati).

Arahant ei erine välimuselt

Ka Buddha oli arahant. „Elemendi analüüsi sutta“^[25] toob ära loo, kus Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla läinud erakrändur Pukkusāti kohtas Buddhat pottsepp Bhaggava majas ega tundnud Buddhat ära. „Loobuva elu viljade sutta“^[26] kirjeldab, kus kuningas Ajātasattu läks Buddhaga kohtuma, ent ei tundnud teda ära ja pidi Jīvaka’lt küsima, kes neist bhikkhudest on Buddha. „Pealisplekkide suttas“^[27] on toodud ära juhtum, kui Anuruddha, Nandiya ja Kimbila viibisid bambuspargis ning pargivaht peatas neid külastada soovinud Buddha, kuna ei tundnud Buddhat ära. „[Arija] otsingu sutta“^[28] toob ära loo, kus alasti askeet Upaka kohtas Hirvepargi poole liikuvat Buddhat, kes kinnitas, et on Virgunu. Upaka raputas seepeale vaid pead ning lausus: „Kui sa just nii ütled, sõber“, ning lahkus, uskumata, et tegemist on Arahantiga. „Noore sutta“^[29] räägib almusringilt naasvast nooremast mungast, kes läks vaikides oma eluruumi, selle asemel et aidata bhikkhusid rüüde õmblemisel. Kui teised bhikkhud andsid juhtunust Buddhale teada, kutsus Buddha noorema bhikkhu enda juurde ja teatas, et tegemist on eesmärgi saavutanu ehk arahantiga. Nende, aga ka paljude teiste lugude põhjal on selge, et arahant näeb välja nagu iga teine bhikkhu.

Kõik vabanemised ja vaibumised on samaväärsed

„Kaṇṇakatthala suttas“^[30] selgitab Buddha, et kõigi nelja – (1) valitsejate (khattiyā) (kust ka Buddha pärines), (2) braahmanite (brāhmaṇā), (3) kaupmeeste (vessā) ja (4) teenijate (suddā) – klassist pärit inimeste vabanemised (vimutti) ei erine. Suttas võrdleb Buddha erinevaid vabanemisi saalapuu halgude (sālakaṭṭha), mangopuu halgude (ambakaṭṭha) ja viigipuu halgude (udumbarakaṭṭha) põlemisel tekkinud leekidega ja õpetab, et kuigi tule algmaterjal on erinev, on nende kolme põlemisel tekkiv tuli sama.

„Soṇa sutta“^[31] kohaselt püsib tulvad hävitanud bhikkhu kuues dhammas: (1) loobumises (nekkhammā), (2) erakluse täielikus vabaduses (pavivek-ādhimutto), (3) muretuse täielikus vabaduses (abyāpajj-ādhimutto), (4) iha lõppemise täielikus vabaduses (taṇhākkhay-ādhimutto), (5) klammerdumise lõppemise täielikus vabaduses (upādānakkhay-ādhimutto), ja (6) pettekujutlusetuse  täielikus vabaduses (asammoh-ādhimutto).

Arahant saavutab vabanemisel vabanemisteadmised (vimuttasmiṁ vimuttaṁ iti ñāṇaṁ hoti) ning mõistab, et ei ole enam midagi saavutada – vabanemine on täielik ja lõplik. Ta näeb vahetult nelja tõde ja tulvasid, nende tekkimist, tekkimise põhjust, lakkamise võimalikkust ja lakkamisele viivat teed, ning saavutab teadmise nägemise puhtuse (ñāṇadassana-visuddhi), mis ongi Buddha õpetatud virgumise ja lõpliku vaibumise tee kulminatsioon.

NELI ARIJA ISIKUT (ariya-puggala)
Arija isik (=phalaṭṭha)	On vabanenud köidikust		Selgitus
Vooguastunu (sotāpanna/ sotāpan)	1.   Kehapõhine vaate (sakkāyadiṭṭhi) 2.   Kahtlus (vicikicchā) 3.   Kõlblus- rituaalidest kinnihoidmine (sīlabbata-parāmāsā)	1-5 madalamast köidikust	•      Vooguastunul on vankumatu usk Buddhasse, dhammasse ja sanghasse •      Vooguastunul on täiuslik kõlblus ja ta on võimetu kümneks mitteoskuslikuks teguviisiks (akusala-kamma-patha), st tal on õige vaade, õige mõtlemine, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus ja õige teadlikkus •      Vooguastunul on ajutine naudinguiha lakkamine ja ajutine (džhaanas) tajude lakkamine •      Vooguastunu ei lasku enam apāya tasandile •      Ta ei sünni enam rohkem kui 7 korda •      Saab kindlasti arahantiks ning saavutab nibbaana
Ükskordnaasja (sakadāgāmi/ sakadagam)			•      Ükskordnaasjal on vähem kirge, viha ja pettekujutlusi ning tal on 4. ja 5. köidik nõrgenenud •      Ta sünnib viimane kord inimeste maailma •      Saab kindlasti arahantiks ning saavutab nibbaana
Mittenaasja (anāgāmi/ anāgam)	4.   Naudingukirg (kāma-rāga) 5.   Kuritahtlikkus ja vastumeelsus (vyāpāda, paṭigha)		•      Mittenaasja on vabanenud täielikult viha plekist •      Ta on saavutanud lõpliku tajude ja naudinguiha lakkamise, ega tunne enam meelenaudinguid, tema meel on lõplikus tasakaalus •      Kui mittenaasja ei saa selles elus arahantiks, sünnib ta mõnda brahma valda või puhtasse elupaika (suddhāvāsa), kus ta saab arahantiks ja saavutab parinibbaana ehk lõpliku vaibumise
Arahant	6.   Vormi vallaga seotud kirg (rūpa-rāga) 7.   Vormita vallaga seotud kirg (arūpa-rāga) 8.   Uhkus (māna) 9.   Rahutus (uddhacca) 10. Mitteteadmine (avijjā)	6-10 kõrgemast köidikust	•      Arahanti meel on plekitu •      Ta ei teosta enam kammalisi tegevusi mistõttu puuduvad põhjused uueks sünniks •      Arahant on saavutanud Buddhaga võrdse parinibbaana ehk lõpliku vaibumise
Allikad: Sabbāsavasutta MN 2; Ānāpānasatisutta M 118; Samaṇasutta AN 4.241; Saṁyojanasutta AN 10.13 jpt. Mehm Tin Mon. (1995). The Essence of Buddha Abhidhamma. Yangon: Mya Mon Yadanar Publication, lk 424–431

^[1] „kāmayogavisaṁyutto, bhikkhave, bhavayogavisaṁyutto arahā hoti, khīṇāsavo”ti.“ – Kāmayogasutta Iti 96.

^[2] „‘arahattaṁ, arahattan’ti, āvuso sāriputta, vuccati. katamaṁ nu kho, āvuso, arahattan’ti? yo kho, āvuso, rāgakkhayo dosakkhayo mohakkhayo idaṁ vuccati arahattan ti.“ – Arahattapañhāsutta SN 38.2.

^[3] „arahattamaggena rūparāgo, arūparāgo, māno, uddhaccaṁ, avijjā–imāni pañca saññojanāni pahīyanti; mānānusayo, bhavarāgānusayo, avijjānusayo – ime tayo anusayā byantīhonti.“ – Yuganaddhavaggo, Suttantaniddeso Ps 2.1, lk. 289; Maggakathā Ps 1.9, lk 280.

^[4] Vabanemisele vastavalt eristatakse hilisema päritoluga abhidhammas viite liiki arahante. (1) Arahant, kes on vabanenud tarkuse kaudu (paññā-vimutta-arahat). (2) Arahant, kes on vabanenud kahel moel: vormi džhaana ja vormita džhaana (rūpajjhāna, arūpajjhāna) kaudu (ubhatobhāgavimutta-arahat). (3) Arahant, kes valdab kolme tarkust (tevijja-arahat). (4) Arahant, kes valdab kuut ülemaist võimet (chalābhiñña-arahat). (5) Arahant, kes valdab 4 teadmist (sambhidhā): (1) teadmised, mida tähendab iga sõna, (2) teksti teadmised (pāli), (3) teadmiste sõna päritolust ja (4) kõik teadmised kokku, koos esimese kolme täpse eristamise oskusega (paṭisambhidhāpatta-arahat). – Mehm Tin Mon. (1995). The Essence of Buddha Abhidhamma. Yangon: Mya Mon Yadanar Publication, lk 430.

^[5] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[6] Mõiste arahant [√arah + a (arhati)] esineb juba Buddha-eelses kirjanduses. Kuuendal sajandil e.m.a kasutati mõistet arahat enamasti usujuhtide kohta, keda peeti vaimselt kõrgelt arenenuks. Näiteks, džainistliku juhi Vardhamāna Mahāvīra üks epiteetidest oli arahhat. Jainasuutra’s on kasutatud sanskritikeelset terminit arhat aga meessoost isiku kohta, kes oli vääriline ohvritalitust läbi viima. Džainismi ajaloos on omistatud paljudele õpetajatele sarnase tähendusega epiteete, nagu nt jina, arhat, mahāvīra, sarvajña, sugata, tathāgata, siddha, buddha, sambuddha, parinibbutta ja mukta. Rigveda’s kasutatakse sanskritikeelset mõistet arhat mõnikord ka jumal Agni kohta. Braahmanite pühakirjade perioodil selle kasutus ja tähendus muutus. Paalikeelse arahanti mõiste etümoloogia ja tõlgenduste kohta vt DVE, III osa, ptk „Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)“.

^[7] Anattālakkhaṇasutta SN 22.59.

^[8] Ādittasutta SN 35.28; Ādittasutta SN 35.28 jpt.

^[9]  Āsavakkhayasutta Iti 102; Arahantasutta SN 1.25; Bhikkhusutta SN 51.7; Dutiyabalasutta AN 8.28; Asubhasutta AN 4.163; Khīṇāsavabalasutta AN 10.90; Āsaṁsasutta AN 3.13; Jhānasutta AN 9.36; Sabbasaṁyojanappahānakathā Kv 4.10; Ekamaggakathā Kv 18.5; Kūṭadantasutta DN 5 jt.

^[10] Chabbisodhanasutta MN 112.

^[11] Soṇasutta AN 6.55.

^[12] „evaṁ sammā vimuttacittassa, bhante, bhikkhuno bhusā cepi cakkhuviññeyyā rūpā cakkhussa [...] sotaviññeyyā saddā [...] ghānaviññeyyā gandhā [...] jivhāviññeyyā rasā [...] kāyaviññeyyā phoṭṭhabbā [...] manoviññeyyā dhammā manassa [...] āpāthaṁ āgacchanti, nevassa cittaṁ pariyādiyanti.“ Soṇasutta AN 6.55.

^[13] Vappasutta AN 4.195. sampajāna tähendab, et bhikkhu mõistab (viditā) tunnete (vedanā), mõtete (vitakkā) ja tajude (saññā) tekkimist (uppajjanti) ja esinemist (upaṭṭhahanti) ning teab nende lakkamise teed (abbhatthaṁ gacchanti) nii, nagu see tõeliselt on; – vt Satisutta SN 47.35. 

^[14] Nibbānadhātusutta Iti 44; Lokasutta Iti 112; Cundasutta Ud 8.5 jt.

^[15] „… tathāgato anupādisesāya nibbānadhātuyā parinibbāyati“. – Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[16]               „nandībhavaparikkhayā
saññāviññāṇasaṅkhayā;
vedanānaṁ nirodhā upasamā,
evaṁ khvāhaṁ āvuso jānāmi;
sattānaṁ nimokkhaṁ pamokkhaṁ vivekan”ti.“ – Nimokkhasutta SN 1.2.

^[17] Khandhasutta SN 22.48.

^[18] Nibbānadhātusutta Iti 44.

^[19] Arahattasutta AN 6.76.

^[20] Khandhasutta SN 22.48; Pāsādikasutta DN 29.

^[21] Saṅkiccattheragāthā Thag 11.1; Khadiravaniyarevatattheragāthā Thag 14.1.

^[22] Samacittavagga AN 2.35.

^[23] „khīṇā jāti, vusitaṁ brahmacariyaṁ, kataṁ karaṇīyaṁ, nāparaṁ itthattāyā ti pajānāti.“ – Sāmaññaphalasutta DN 2, Rathavinītasutta MN 24 jpt.

^[24] „abhabbo, āvuso, khīṇāsavo bhikkhu sañcicca pāṇaṁ jīvitā voropetuṁ; … adinnaṁ theyyasaṅkhātaṁ ādiyituṁ; … methunaṁ dhammaṁ paṭisevituṁ; sampajānamusā bhāsituṁ; … sannidhikārakaṁ kāme paribhuñjituṁ, seyyathāpi pubbe āgārikabhūto; … chandāgatiṁ gantuṁ; … dosāgatiṁ gantuṁ; … mohāgatiṁ gantuṁ; … bhayāgatiṁ gantuṁ.“ – Pāsādikasutta DN 29.

^[25] Dhātuvibhaṁgasutta MN 140.

^[26] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[27] Upakkilesasutta MN 128.

^[28] Ariyapariyesanāsutta ehk Pāsarāsisutta MN 26.

^[29] Navasutta SN 21.4.

^[30] „… na kiñci nānākaraṇaṁ vadāmi – yadidaṁ vimuttiyā vimuttiṁ.“ – Kaṇṇakatthalasutta MN 90.

^[31] Soṇasutta AN 6.55.