73/201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)
Keskendunud teadvuses ilmnevad dhammad.[1]
Hilisema päritoluga „Analüütiline tee“[2] sisaldab põhjalikku läbinägemise arendamise objektide koondloetelu, mida bhikkhu peab õppima tundma kogemuspõhiselt, täielikult ja läbistava põhjalikkusega (abhiññeyyā). Tekstis on (ilmselt Sāriputta Thera poolt) loetletud läbinägemisobjektide 73 ja 201 jaotus.
73 läbinägemise arendamise objekti, mida bhikkhu peab kogemuspõhiselt teadma (abhiññeyyā) on:
1. viis kogumikku (khandhā),
1. kaksteist ala (āyatana),
2. kaheksateist elementi (dhāthu),
3. kakskümmend kaks võimet (indrya),
4. neli arija tõde (ariya sacca),
5. kaksteist sõltuvusliku tekke lüli (paṭiccasamuppāda).
201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana=abhiññeyyā) on järgmised:
• 5 klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā): (1) vorm (rūpa), (2) tunne (vedana), (3) taju (saññā), (4) moodustised (saṅkhāra) ja (5) teadvus (viññāṇa).
• 6 sisemist ala (ajjhattikāni āyatanāni): (1) silm (cakkhu), (2) kõrv (sota), (3) nina (ghāna), (4) keel (jivhā), (5) keha (kāya) ja (6) meel (mana).
• 6 välimist ala (bāhirāni āyatanāni): (1) nähtav vorm (rūpa), (2) heli (sadda), (3) lõhn (gandha), (4) maitse (rasa), (5) puude (phoṭṭhabba) ja (6) dhamma (dhamma).
• 6 teadvust (viññāṇa): (1) silmateadvus (cakkhu-viññāṇa), (2) kõrvateadvus (sota-viññāṇa), (3) ninateadvus (ghāna-viññāṇa), (4) keeleteadvus (jivhā-viññāṇa), (5) kehateadvus (kāya-viññāṇa) ja (6) meeleteadvus (mano-viññāṇa).
• 6 kokkupuudet (samphasso): (1) silmakokkupuude (cakkhu-samphasso), (2) kõrvakokkupuude (sota-samphasso), (3) ninakokkupuude (ghāna-samphasso), (4) keelekokkupuude (jivhā-samphasso), (5) kehakokkupuude (kāya-samphasso) ja (6) meelekokkupuude (mano-samphasso).
• 6 tunnet (vedanā): (1) silmakokkupuutest sündinud tunne (cakkhu-samphassa-jā vedanā), (2) kõrvakokkupuutest sündinud tunne (sota-samphassa-jā vedanā), (3) ninakokkupuutest sündinud tunne (ghāna-samphassa-jā vedanā), (4) keelekokkupuutest sündinud tunne (jivhā-samphassa-jā vedanā), (5) kehakokkupuutest sündinud tunne (kāya-samphassa-jā vedanā) ja (6) meelekokkupuutest sündinud tunne (mano-samphassa-jā vedanā).
• 6 taju (saññā): (1) vormitaju (rūpa-saññā), (2) helitaju (sadda-saññā), (3) lõhnataju (gandha-saññā), (4) maitsetaju (rasa-saññā), (5) puutetaju (phoṭṭhabba-saññā) ja (6) dhammataju (dhamma-saññā).
• 6 tahet (cetanā): (1) vormitahe (rūpa-sañcetanā), (2) helitahe (sadda-sañcetanā), (3) lõhnatahe (gandha-sañcetanā), (4) maitsetahe (rasa-sañcetanā), (5) puutetahe (phoṭṭhabba-sañcetanā) ja (6) dhammatahe (dhamma-sañcetanā).
• 6 iha (taṇhā): (1) vormiiha (rūpa-taṇhā), (2) heliiha (sadda-taṇhā), (3) lõhnaiha (gandha-taṇhā), (4) maitseiha (rasa-taṇhā), (5) puuteiha (phoṭṭhabba-taṇhā) ja (6) dhammaiha (dhamma-taṇhā).
• 6 mõtet (vitakka): (1) vormimõte (st vormiga või vormivallaga seotud mõte) (rūpa-vitakka), (2) helimõte (sadda-vitakka), (3) lõhnamõte (gandha-vitakka), (4) maitsemõte (rasa-vitakka), (5) puutemõte (phoṭṭhabba-vitakka) ja (6) dhammamõte (dhamma-vitakka).
• 6 läbiuurimist (vicāra): (1) vormi läbiuurimine (rūpa-vicāra), (2) heli läbiuurimine (sadda-vicāra), (3) lõhna läbiuurimine (gandha-vicāra), (4) maitse läbiuurimine (rasa-vicāra), (5) puute läbiuurimine (phoṭṭhabba-vicāra) ja (6) dhamma läbiuurimine (dhamma-vicāra).
• 6 elementi (dhātu): (1) maaelement (pathavī-dhātu), (2) veeelement (āpo-dhātu), (3) tuleelement (tejo-dhātu), (4) tuuleelement (vāyo-dhātu), (5) ruumielement (ākāsa-dhātu) ja (6) teadvuse element (viññāṇa-dhātu).
• 10 kasinat (kasiṇa): (1) maakasina (pathavī-kasiṇa), (2) veekasina (āpo-kasiṇa), (3) tulekasina (tejo-kasiṇa), (4) tuulekasina (vāyo-kasiṇa), (5) sinine kasina (nīla-kasiṇa), (6) kollane kasina (pīta-kasiṇa), (7) punane kasiṇa (lohita-kasiṇa), (8) valge kasiṇa (odāta-kasiṇa), (9) ruumi kasiṇa (ākāsa-kasiṇa) ja (10) teadvuse kasiṇa (viññāṇa-kasiṇa).
• 32 kehaosa (kāya): (1) juuksed (kesā abhiññeyyā), (2) karvad (lomā abhiññeyyā), (3) küüned (nakhā abhiññeyyā), (4) hambad (dantā abhiññeyyā), (5) nahk (taco abhiññeyyo), (6) liha(sed) (maṁsaṁ abhiññeyyaṁ), (7) kõõlused (nhārū abhiññeyyā), (8) luud (aṭṭhī abhiññeyyā), (9) luuüdi (aṭṭhi-miñjā abhiññeyyā), (10) neerud (vakkaṁ abhiññeyyaṁ), (11) süda (hadayaṁ abhiññeyyaṁ), (12) maks (yakanaṁ abhiññeyyaṁ), (13) vahelihas (kilomakaṁ abhiññeyyaṁ), (14) põrn (pihakaṁ abhiññeyyaṁ), (15) kopsud (papphāsaṁ abhiññeyyaṁ), (16) soolestik (antaṁ abhiññeyyaṁ), (17) sisikond (antaguṇaṁ abhiññeyyaṁ), (18) magu (udariyaṁ abhiññeyyaṁ), (19) roe (karīsaṁ abhiññeyyaṁ), (20) sapp (pittaṁ abhiññeyyaṁ), (21) röga (semhaṁ abhiññeyyaṁ), (22) mäda (pubbo abhiññeyyo), (23) veri (lohitaṁ abhiññeyyaṁ), (24) higi (sedo abhiññeyyo), (25) rasv (medo abhiññeyyo), (26) pisarad (assu abhiññeyyaṁ), (27) naharasu (vasā abhiññeyyā), (28) sülg (kheḷo abhiññeyyo), (29) tatt (siṅghāṇikā abhiññeyyā), (30) liigeste vedelik (lasikā abhiññeyyā), (31) uriin (muttaṁ abhiññeyyaṁ) ja (32) peaaju (matthaluṅgaṁ).
• 12 ala (āyatana): (1) silma ala (silm kui taju alus) (cakkh-āyatanaṁ), (2) vormi ala (rūp-āyatanaṁ); (3) kõrva ala (sot-āyatanaṁ), (4) heli ala (sadd-āyatanaṁ); (5) nina ala (ghān-āyatanaṁ), (6) lõhna ala (gandh-āyatanaṁ); (7) keele ala (jivh-āyatanaṁ), (8) maitse ala (ras-āyatanaṁ); (9) keha ala (kāy-āyatanaṁ), puute ala (phoṭṭhabb-āyatanaṁ); (10) meele ala (man-āyatanaṁ) ja (11) dhamma ala (dhamm-āyatanaṁ).
• 18 elementi (dhātu): (1) silmaelement (cakkhu-dhātu), (2) vormielement (rūpa-dhātu), (3) silmateadvuselement (cakkhu-viññāṇa-dhātu); (4) kõrvaelement (sota-dhātu), (5) helielement (sadda-dhātu), (6) kõrvateadvuselement (sota-viññāṇa-dhātu); (7) ninaelement (ghāna-dhātu), (8) lõhnaelement (gandha-dhātu), (9) ninatajuelement (ghāna viññāṇa-dhātu), (10) keeleelement (jivhā-dhātu), (11) maitseelement (rasa-dhātu), (12) keeleteadvuselement (jivhā-viññāṇa-dhātu); (13) kehaelement (kāya-dhātu), (14) puuteelement (phoṭṭhabba-dhātu), (15) kehateadvuselement (kāya-viññāṇa-dhātu); (16) meeleelement (mano-dhātu), (17) dhammaelement (dhamma-dhātu), (18) meeleteadvuselement (mano-viññāṇa-dhātu).
• 22 võimet (indriya): (1) silmavõime (cakkhu-ndriya), (2) kõrvavõime (sot-indriya), (3) ninavõime (ghān-indriya), (4) keelevõime (jivh-indriya), (5) kehavõime (kāy-indriya), (6) meelevõime (man-indriya), (7) eluvõime (jīv-itindriya), (8) naiselikkusevõime (itt-hindriya), (9) mehelikkusevõime (pur-isindriya), (10) [kehaline] õnnevõime (sukh-indriya), (11) [kehaline] dukkhavõime (dukkh-indriya), (12) [meeleline] heameelevõime (somanass-indriya), (13) [meeleline] pahameelevõime (domanass-indriya), (14) neutraalsusvõime (upekkh-indriya), (15) usuvõime (saddh-indriya), (16) energiavõime (vīriy-indriya), (17) teadlikkusevõime (sat-indriya), (18) keskendusvõime (samādh-indriya), (19) tarkusevõime (paññ-indriya), (20) teadmiste omandamisvõime (anaññātaññassāmīt-indriya)[3], (21) teadmisvõime (aññ-indriya), (22) teadjavõime (aññātāv-indriya).
• 3 [olemasoluvalla] elementi (dhātu): (1) naudingu [valla] element (kāma-dhātu), (2) vormi [valla] element (rūpa-dhātu) ja (3) vormita [valla] element (arūpa-dhātu).
• 9 olemasolu (bhava): (1) naudinguline olemasolu (kāma-bhava), (2) vormiline olemasolu (rūpa-bhava) ja (3) vormita olemasolu (arūpa-bhava); (4) tajuline olemasolu (saññā-bhava), (5) tajuta olemasolu (asaññā-bhava) ja (6) ei tajuline ega mittetajuline olemasolu (neva-saññā-nāsaññā-bhava); (7) ühe koostisosaga olemasolu (eka-vokāra-bhava), (8) nelja koostisosaga olemasolu (catu-vokāra-bhava), (9) viie koostisosaga olemasolu (pañca-vokāra-bhava)[4].
• 4 vormi valla džhaanat (rūpa-jhāna): (1) esimene džhaana (paṭhama jhāna), (2) teine džhaana (dutiya jhāna), (3) kolmas džhaana (tatiya jhāna), (4) neljas džhaana (catuttha jhāna).
• 4 teadvuse vabanemist (citta-vimutti=brahmavihāra=appamaññā): (1) sõbralikkuses teadvuse vabanemine (mettā-citta-vimutti), (2) kaastundes teadvuse vabanemine (karuṇā-citta-vimutti), (3) kaasrõõmus teadvuse vabanemine (muditā-citta-vimutti) ja (4) neutraalsuses teadvuse vabanemine (upekkhā-ceto-vimutti).
• 4 vormita valla saavutust (arūpajjhāna-samāpatti): (1) ruumi lõputu valla saavutus (ākāsānañcāyatana-samāpatti), (2) teadvuse lõputu valla saavutus (viññāṇa-ñcāyatana-samāpatti), (3) mittemillegi valla saavutus (ākiñcaññāyatana-samāpatti), (4) ei-taju-ega-mittetaju-valla saavutus (nevasaññānāsaññāyatana-samāpatti).
• 12 sõltuvusliku tekke lüli (paṭiccasamuppāda nidāna): (1) mitteteadmine (avijjā), (2) moodustised (saṅkhāra), (3) teadvus (viññāna), (4) nimi ja vorm (nāma-rūpa), (5) kuus ala (cha āyatanāni), (6) kokkupuude (phassa), (7) tunne (vedanā), (8) iha (taṇhā), (9) klammerdumine (upādāna), (10) olemasolu (bhava), (11) sünd (jāti), (12) vanadus ja surm (jarā-maraṇa).
Läbinägemise arendamisest alustatakse viie klammerdumise kogumiku vaatlemisest kolme olemasolu omaduse kaudu. Kõik moodustised (saṅkhāra) sisaldavad kolme olemasoluomadust, on üksteisega tekkepõhises seoses ning lakkavad. Kõik mis on mööduv ja tekitab kannatusi, ei saa olla „mina“.
Eelnenud jaotus sisaldab kõiki maiseid dhammasid (lokiya dhamma). Kuna maistületav (lokuttara) dhamma ei ole mõtlemisega seotud, minetatakse seda mõistmiseks (sammasana). Läbinägemise arendamine algab viie klammerdumise kogumiku analüüsist misjärel saab bhikkhu võtta järgmiseks keskendusobjektiks selle, mis tema meeles lihtsamini ja kirkamalt ilmneb ehk millele on hõlpsam keskenduda.
Teised suttad[5] kirjeldavad viie klammerdumise kogumiku suhtes vahetu mõistmise loomist alljärgnevalt.
Vorm, bhikkhud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha; mis on dukkha, on minatu; mis on minatu, on sestap „see ei ole minu“, „see ei ole mina“, „see ei ole mina ise“ – nii nagu see tõeliselt on, õige tarkusega, tuleb [vormi] mõista. Nii nagu see tõeliselt on, õige tarkusega nägemisel, teadvus kiretustub ja vabaneb mitteklammerdumise läbi tulvadest.
Tunne, bhikkhud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha…
Taju, bhikkhud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha …
Moodustised, bhikkhud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha …
Teadvus, bhikkhud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha … Nii nagu see tõeliselt on, õige tarkusega nägemisel, [muutub] teadvus kiretuks ja vabaneb mitteklammerdumise läbi tulvadest.
Kõikidele läbinägemise arendamise objektidele võib keskenduda nelja moel, mis on toodud ptk „Läbinägemise arendamise keskendus (vipassanā-bhāvanā samādhi)“.
„Nakulapitusuttas“[6] selgitab Sāriputta Thera Buddha palvel majaperemees Nakulapitā’le olemasolu kolme omaduse kannatusi toovat olemust ning õpetab olemasolu vahetu nägemise saavutamist läbi nelja mõistmise:
„Vorm ei ole mina, mina ei ole vorm, vormis ei ole mina ja minus ei ole vormi“.[7]
Sama põhimõte esineb ka teistes tekstides:
Kõik moodustised [on] püsitud. Kes seda tarkusega näeb, see pöördub dukkhast —
see on puhastumise tee.
Kõik moodustised [on] dukkha. Kes seda tarkusega näeb, see pöördub dukkhast —
see on puhastumise tee.
.
Kõik moodustised [on] minatud. Kes seda tarkusega näeb, see pöördub dukkhast —
see on puhastumise tee.[8]
Püsitud on moodustised, ilmnemise [ja] kadumise dhammad, hajuvad [ja] tekkivad; nende rahunemine [on] õnn.[9]
Bhikkhud, moodustuval [on] kolm moodustuva omadust. Millised kolm? On teada ilmnemine, on teada kadumine, [ning] on teada püsimine [ja] teised seisundid.[10]
Püsitus tähendab seda, et kõik moodustised, nii mentaalsed kui ka füüsilised, nii sisemised kui välised nähtused, kerkivad esile (uppāda), vananevad (vaya) ja muutuvad (aññathatta). Kõik mis moodustub, ka lakkab, mis sünnib, see ka sureb. Nii on ka keha vaid pidevalt muutuvate moodustiste protsess, kust ei ole võimalik leida ühtki olendit.[11] Inimeseks (manussa) või olendiks (satta) peetav on vaid põhjuslikult, vastastikus sõltuvuses toimuvate elementide kooslus, mis kahel järjestikusel hetkel ei ole kunagi sama. Moodustiste kogumiku tekkimise/sünni, muutumise/vananemise ja lakkamise/suremise vahelise perioodi moodustavad järjestikused, hetkelised, lakkamatud muutused, mis iseloomustabki kõikide moodustiste tõelist, püsitut olemust.
Dukkha on viis olemasollu klammerdumise kogumikku. „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“[12] õpetas Buddha:
See aga, bhikkhud, on dukkha arija tõde. Sünd on ju dukkha, vanadus on ju dukkha, haigus on ju dukkha, surm on ju dukkha; kokkupuude ebameeldivaga on dukkha ja lahusolek meeldivast on dukkha; dukkha on ka see, kui ei saada, mida ihaldatakse; lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku on dukkha.[13]
Buddha õpetas, et vorm, tunne, taju, moodustised ja teadvus alluvad põhjus-tagajärje seaduspärale, mistõttu ei saa need pakkuda püsivat, muutumatut rahulolu ega õnne ja on seetõttu dukkha. Arija järgija, kes näeb seda tarkusega, eraldub mõistmisest tekkinud (olemasolu)tüdimuses ja vabaneb kirest (nibbindaṁ virajjati; virāgā vimuccati).[14]
Vormi kogumik (rūpakkhandhā) hõlmab kogu mateeriat nii minevikus, olevikus kui tulevikus, nii sisemist kui välimist, jämedat kui peent, kaugel kui lähedal.[15] Vorm koosneb neljast suurest elemendist milleks on (1) maaelement, (2) veeelement, (3) tuleelement ja (4) tuuleelement. Neli suurt elementi koosnevad omakorda nende derivaatidest (upādā), mis hõlmavad viit tajuorganit, mille abil on võimalik tajuda ja mõtestada välismaailma, miskaudu hõlmab rūpa kogu mateeriat – nii sisemist kui välimist.[16]
Buddha õpetas, et vormi (rūpa) nimetakse vormiks, kuna see on vormuv (ruppatīti) külma, kuuma, nälja ja janu poolt ning tajutav nt kärbeste, sääskede, tuule, päikese ja madudega kokkupuutes.[17] Seega kasutas Buddha vormi mõistet viitamaks kehale (kāya).
Tunnete kogumik (vedanākkhandha) jaotub viie klammerdumise kogumiku kontekstis tajudepõhiselt kuueks: (1) silmakokkupuutest sündinud tunne (cakkhu-samphassajā-vedanā), (2) kõrvakokkupuutest sündinud tunne (sota-samphassajā-vedanā), (3) ninakokkupuutest sündinud tunne (ghāna-samphassjā-vedanā), (4) keelekokkupuutest sündinud tunne (jivhā-samphassajā-vedanā), (5) kehakokkupuutest sündinud tunne (kāya-samphassajā-vedanā) ja (6) meelekokkupuutest sündinud tunne (mano-samphassaja-vedanā).[18] Buddha selgituste kohaselt nimetatakse tunnet tundeks seetõttu, et seda tuntakse: tuntakse õnnetunnet, dukkhatunnet ja ei-dukkha-ega-õnne tunnet.[19]
Taju kogumik (saññākkhandhā) on seotud kuue sisemise ala ja neile vastavate väliste alade ehk objektide tajumisega. Nagu tundedki, ilmnevad kuus taju kokkupuudet kaudu.[20] Taju tunneb ära nii füüsilise kui mentaalse objekti. Kuus taju on (1) silmakokkupuutest sündinud taju (cakkhu-samphassajā saññā), (2) kõrvakokkupuutest sündinud taju (sota-samphassajā saññā), (3) ninakokkupuutest sündinud taju (ghāna-samphassjā saññā), (4) keelekokkupuutest sündinud taju (jivhā-samphassajā saññā), (5) kehakokkupuutest sündinud taju (kāya-samphassajā saññā) ja (6) meelekokkupuutest sündinud taju (mano-samphassaja saññā).[21] „Khajjanīya suttas“ toodud Buddha selgituse kohaselt nimetatakse taju (saññā) tajuks kuna see tajub (sañjānātīti) sinist, rohelist, kollast, punast, valget.[22]
Moodustiste kogumik (saṅkhārākkhandhā) moodustub vastavalt tajule. Abhidhamma kohaselt on moodustised 52 teadvustegurit (cetanā), „Suttade kogumikus“ on moodustised määratletud kui vormiga kaasuv tahe (rūpa-sañcetanā või cetanā). Buddha selgituse kohaselt nimetatakse moodustisi moodustisteks (saṁkhāra), kuna need on moodustunud moodustistest (saṅkhatamabhi-saṅkharontīti); need moodustavad vormuva vormi, tuntava tunde, tajutava taju, moodustuvad moodustised ja teadvustava teadvuse.[23]
Teadvuse kogumik (viññāṇakkhandhā) sisaldab kõiki teadvusseisundeid ja koordineerib ülejäänud nelja kogumikku. „Suttanta“[24] kohaselt nimetatakse teadvust teadvuseks seetõttu, et see teadvustab.[25] Abhidhamma kohaselt jaguneb teadvus kamma vaatenurgast 89 teadvuskogumikuks (viññāṇa-kkhandhā) mis võivad olla kas oskusliku, mitteoskusliku või neutraalse loomuga, määrates ära tunde, taju ja teadvuse kõlbelised omadused.[26] Kuue kokkupuudetpõhise jaotuse korral eristatakse sarnaselt kuue sisemise alale vastavat teadvust, st silmakokkupuutest sündinud teadvus (cakkhu-samphassajā-viññāna) jne, või lihtsalt:
1. silmateadvus (cakkhu-viññāna),
1. kõrvateadvus (sota-viññāna),
2. ninateadvus (ghāna-viññāna),
3. keeleteadvus (jivhā-viññāna),
4. kehateadvus (kāya-viññāna),
5. meeleteadvus (mano-viññāna).
Meeleteadvus on see, mida Buddha on oma õpetuses nimetanud meeleks (mano, mana, manas) ja mis koordineerib kõiki teisi teadvuseid.
Minatus. Buddha on selgitanud bhikkhudele, et pidevalt muutuvad viis klammerdumise kogumikku ei saa moodustada muutumatut, püsiva omaolemusega mina. Kui see oleks nii, oleks keha ja kõik sellega seonduv – vananemine, haigestumine, surm – selle mina kontrolli all. Sel juhul oleks võimalik öelda: „olgu minu keha selline“ või „ärgu olgu minu keha selline“ (evaṁ me rūpaṁ hotu, evaṁ me rūpaṁ mā ahosī)[27], ning keha muutukski kohe vastavalt soovile. Kuna see ei ole võimalik, siis on selge, et keha ei kuulu meile. Kuna keha koosneb viiest püsitust klammerdumise kogumikust ja on meie tahtest sõltumata lakkamise objekt, millest tuleb peagi loobuda, ei saa ka mina olla püsiv, stabiilne, igavene ja muutumatu.[28] Buddha on õpetanud, et kuni püsiva, stabiilse, igavese ja muutumatu minavaade (atta-diṭṭhi) ei ole täielikult ja lõplikult lakanud, ei ole kannatuste lakkamisele viiva püha elu elamine tulemuslik.[29]
Kuni esineb viis klammerdumise kogumikku mida iseloomustavad püsituse, dukkha ja muutumise dhammad (aniccena rūpena dukkhena vipariṇāma-dhammena), esineb ka minavaade (atta-diṭṭhi) ja sellest johtuv arvamus, et „ma olen parem“ (seyyo-hamasmī), „ma olen võrdne“ (sadiso-hamasmī), „ma olen madalam (hīno-hamasmī),[30] “see on minu” (etaṁ mama), “see olen mina” (esoham asmi) või “see on mina ise“ (eso me attā)[31]. Sestap õpetaski Buddha „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“[32] bhikkhudele, et viis klammerdumise kogumikku on dukkha. See viiele askeedile antud diskursus sisaldas vipassanā objekte ja võimaldas askeet Aññā Kondañña’l jutluse kuulamise ajal saavutada sügava läbistava taipamise, mille tulemusena sai temast vooguastunu (sotapatti). Kuulnud seejärel Buddhalt „Minatuse omaduse suttat“[33], said kõik viis joogit – Kondañña, Bhaddiya, Vappa, Mahānāma ja Assaji – arahantideks. Suttas toodu kohaselt vabanesid nad klammerdumise lakkamise läbi köidikutest, mis tähendabki virgumist.
Arvamused, et eksisteerib mina (atta), aatman (attan, sansk ātman) või hing (jīva), et mina või hing on igavesed, et maailm on mina või maailm on igavene jms, on soovmõtlemise vili, mis on tekkinud teadmatusest (avijjā) ja juurdunud ihal (taṇhā) ning on köidikute (saṁyojana) põhjustajad, mis juhivad inimesed kannatusse (dukkha).
Buddha õpetuse valesti mõistmine ja ekslik interpreteerimine sai alguse juba Buddha eluajal [34] ning jätkub ka tänapäeval. Mitteteadmise, uhkuse, iha, minavaate jt meeleplekkide esinemise tõttu ei ole dhamma valesti mõistmist ja interpreteerimist võimalik vältida. Isegi buddhadhamma õpetajad ei ole mõnikord valmis minatuse tõde tunnistama.
Minatuse õpetus pole nihilistlik ega olendite hävitamise ja olemasolu lõpetamise õpetus, nagu seda mõnikord on ekslikult tõlgendatud. Buddha õpetus on viie klammerdumise kogumiku läbi tekitatud dukkhast vabanemise õpetus. Ta õpetas, et kui keegi viiks Jeta metsast ära rohu, oksad, puud ja lehed või põletaks neid või teeks nendega, mida tahab, siis ei mõtleks rohi, oksad, puud ja lehed: „See inimene viib meid ära, põletab meid ja teeb meiega, mida tahab“. Selle põhjuseks on tõik, et rohu, okste, puude ega lehtede jaoks pole olemas „mina“ ega „minu oma“. Samamoodi peaks bhikkhu andma ära selle, mis ei kuulu temale, ega ole tema oma.[35] Buddha õpetas:
Viis kogumikku ei ole mina ega kuulu minale […], hülga see, mis ei ole sinu oma. Sellest loobumine toob teile pikaajalise heaolu ja õnne.[36]
Kuni eksisteerivad viis klammerdumise kogumikku, ei ole dukkhast vabanemine ja virgumine võimalik. Kes aga läbinägemise teel saavutab viie klammerdumise kogumiku nägemise nii nagu see tõeliselt on, saavutab vormiga seotud läbinägemisteadmised (vipassanā-ñāṇa), tulvade lõppemise (āsava-kkhaya) ja lõpliku vaibumise (nibbāna).
Läbinägemise arendamise kokkuvõte. Läbinägemise arendamine tähendab viie klammerdumise kogumiku vaatlemist kolme olemasolu omaduse kaudu.
1. Püsituse vaatlemisel keskendutakse 10-30 minuti jooksul nimi ja vorm (nāma-rūpa) püsitule loomusele kus toimub märkamine ja teadvustamine: „püsitus…, püsitus…, püsitus…“. Siinkohal mõtlemist ega sõna „püsitus“ mõttes kordamist ei esine, toimub ainult püsituse märkamine ja teadvustamine.
2. Seejärel liigutakse dukkha vaatlemisele, keskendudes 10-30 minuti jooksul vormi ja teadvuse lõplikku rahuldust mittesisaldavale ja kannatusttäis loomusele, kus toimub märkamine ja teadvustamine: “dukkha…, dukkha…, dukkha… “. Soovi korral võib sõna dukkha asendada ka mõne muu sobilikumana tunduva sõnaga, nt vaev, kannatus vms, eeldusel, et see sõna hõlmab teostaja jaoks Buddha poolt dukkhaks nimetatut, milleks on: sünd, vanadus, haigus, surm; kokkupuude ebameeldivaga, lahusolek meeldivast; kui ei saada, mida ihaldatakse; lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku on dukkha[37].
3. Järgmiseks vaadeldakse minatust, kus keskendutakse 10 – 30 minuti jooksul vormi ja teadvuse minatusele ehk omaolemuse puudumisele, kus toimub märkamine ja teadvustamine: „minatu, …minatu…, minatu…”, misjärel liigutakse uuesti püsituse vaatlemisele.
Džhaanas sellise keskenduse tulemusena kerkivad aja jooksul esile läbinägemisteadmised (vipassanā-ñaṇa) ning peagi peale viimase läbinägemisteadmise esilekerkimist ilmnevad tee ja vilja teadmised (magga-ñaṇa ja phala-ñaṇa).
Seitse puhtust (satta-visuddhi)
„Kaarikujuhi suttas“[38] on toodud Auväärse Puṇṇa Mantāṇiputta selgitused Auväärsele Sāriputta’le dukkha lõppemisele ja nibbaana saavutamisele viivast seitsmest järjestikusest puhastumise (satta-visuddhi) etapist, mida viiendal sajandil Sri Lankal elanud bhikkhu Bhadantācariya Buddhaghosa on üksikasjalikult analüüsinud oma teoses „Puhastumise tee“ (Visuddhimagga).[39] Buddha ise ei ole sellisel moel teadvuse puhastamise etappe õpetanud. Seitsmest puhtusest on kirjutanud ka Sri Lanka keskendusõpetaja (kammaṭṭhāna-ācariya) Matara Sri Ñāṇārama Mahāthera oma raamatus „Puhastumise seitse tasandit ja insait-teadmised“,[40] mis baseerub tema nn „birma vipassanā meetodi“ harjutamise kogemustel.
Kui Ācariya Anuruddha selgituste kohaselt on seitse puhtust läbinägemise arendamise objektideks (vipassanā kammaṭṭhāna),[41] siis Dr. Mehm Tin Mon on nimetanud neid vipassanā-bhāvanā harjutamiseks vajalikeks eelteadmisteks.[42] Puhastumise etappe kirjeldab samuti hilisema päritoluga Ācariya Anuruddha teos „Abhidhammattha-saṅgaha“ mida tänapäeval kasutatakse sageli „Abhidhammakorvi“ tekstide selgitamiseks ja tõlgendamiseks. Visuddhimagga kohaselt on seitse puhtust järgmised:
1. kõlbeline puhtus (sīla-visuddhi);
2. teadvuse puhtus (citta-visuddhi);
3. vaate puhtus (diṭṭhi-visuddhi);
4. kõhkluse ületamise puhtus (kaṅkhā-vitaraṇa-visuddhi);
5. tee ja mittetee teadmise ja nägemise puhtus (maggāmagga-ñaṇadassana-visuddhi);
6. tee teostamise teadmise ja nägemise puhtus (paṭipadā-ñaṇadassana-visuddhi);
7. teadmise ja nägemise puhtus (ñāṇadassana-visuddhi).
Seitse puhtust käsitlevad keha, meele ja mõtlemise puhastamise etappe, mille kulminatsiooniks on virgumine.
1. Kõlbeline puhtus (sīla-visuddhi) tähendab bhikkhu puhul neljakordse puhastunud kõlbluse (catu-pārisuddhi-sīla) saavutamist, milleks on :
1. Vabanemisjuhiste põhine ohjamine – mida teostatakse bhikkhude puhul 227 juhist sisaldava vabanemisjuhise (pātimokkha) järgimise teel.
2. Tajude ohjamine – mis tähendab meeldiva mitte-ihalemist ja ebameeldiva mitte-tõrjumist.
3. Kõlbelise eluviisi puhtus – tähendab sobilikul moel elamist ja käitumist.
4. Vaid hädavajaliku kasutamine – tähendab ainult mungale hädavajaliku (rüü, almustoit, elupaik ja ravimid) vastuvõtmist ja kasutamist.
Ilmikjärgija võib saavutada kõlbelise puhtuse, järgides kaheksaosalise tee sīla alla liigituvaid kolme tee osa, milleks on õige kõne, õige tegu ja õige eluviis ning lisaks vastavalt indiviidi enda valikule kas viit või kümmet kõlblusjuhist. Kümne kõlblusjuhise järgimine pikema retriidi ajal on eduka teostuse eelduseks. Kui meel on kõlbeliselt puhastunud, muutub see oskuslikuks, stabiilseks ning hõlpsasti keskenduvaks – just selline meeleseisund on eelduseks sügavama tarkuse saavutamiseks ja teadmiste ilmumisele.
Bhikkhude puhul kätkeb kõlbelise puhtuse saavutamine neljakordset puhastumise kõlblust (catu-pārisuddhi-sīla), mis sisaldab: (1) vabanemisjuhise järgimist (pātimokkha-samvara-sīla), (2) võimete ohjamist (indriysamvara-sīla), (3) kõlbelise eluviisi puhtust (ājīva-pārisuddhi-sīla) ja (3) vaid hädavajaliku kasutamist (paccaya-sannissita-sīla).[43]
2. Teadvuse puhtus (citta-visuddhi) tähendab rahu arendamise (samatha-bhāvanā) teel nelja vormi džhaana (rūpa-jhāna) ja nelja vormita džhaana (arūpa-jhāna) väljaarendamist. Džhaana saavutamise järel jätkatakse keskendust läbinägemise arendamise (vipassanā-bhāvanā) teel.[44]
Teadvuse puhtuse saavutamiseks tuleb arendada kolme keskenduse tee osa (samādhi-maggaṅga), milleks on arija kaheksaosalise tee kolm viimast osa:
1. õige püüdlus (sammā vāyāma) – mitteoskuslikust hoidumine, oskusliku edendamine ja rahu arendamine (samatha bhāvanā).
2. õige teadlikkus (sammā sati) – keskendusobjekti teadvustamise harjutamine püsiva teadlikkuse saavutamiseks.
3. õige keskendus (sammā samādhi) – keskendusobjektile keskendus.
Jätkates džhaana keskendust (jhāna-samādhi) kuni kinnistumise arendamise (appanā-bhāvanā) saavutamiseni, vabaneb meel ajutiselt plekkidest. Abhidhamma kohaselt tuleb meele puhtuse teostamiseks saavutada kas juurdepääsu keskendus (upacāra-samādhi) või kinnistunud keskendus (appanā-samādhi = džhaana) mis on seotud nelja vormi džhaanaga (rūpa-jhāna) või nelja vormita džhaanaga (arūpa-jhāna).
3. Vaate puhtus (diṭṭhi-visuddhi) tähendab keskenduses nime ja vormi (nāma-rūpa) minatuse (anattā) läbinägemise saavutamist. Kõik moodustunud asjad ja nähtused, nagu ka keha (kāya), on püsitud (anicca), lõplikku rahulolu mittesisaldavad (dukkha) ja minatud (anattā). Täpsemalt kirjeldab seda ptk „201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.[45] „Abhidhammattha-saṅgaha’s“ toodu kohaselt baseerub vaate puhtus arukale meele ja mateeria analüüsile, mis aktsepteerib nende (1) omadusi (lakkhaṇa), (2) funktsioone (rasa), (3) ilmnemist (paccupaṭṭhāna) ja (4) vahetuid põhjuseid (padaṭṭhāna).
Õige arusaam klammerdumise kogumikest võimaldab arusaamist dukkha olemusest. Minatuse mõistmine takistab mina pettekujutluse loomist ja võimaldab näha vahetult asjade ning nähtuste ilmnemist (uppāda) ja kadumist (vaya), mis ongi olemise olemuse tõeline loomus.
4. Kõhkluse ületamise puhtus (kaṅkhā-vitaraṇa-visuddhi) tähendab nime (nāma) ja vormi (rūpa) vahelise põhjusliku seose mõistmist kolme ajavormi – mineviku, oleviku ja tuleviku üleselt.[46] See on mõistmine, et meel ja keha on põhjusliku tekkega, kuid selleks põhjuseks ei ole looja jumal, issand brahma (issara brahmā). Keha koosneb neljast elemendist (dhātu), on ema ja isa loodud, sõltub toidust ja kliimast ning selle juured on mitteteadmine (avijjā), iha (taṇhā), klammerdumine (upādāna) ja tegu (kamma). Meele ja keha olemuse õige mõistmise tekkides kaotab bhikkhu kõik kahtlused. „Kõikide tulvade suttas“[47] toodud tavakahtlustele lisaks eksisteerivad veel 16 spetsiifilist tulvasid (āsavā) tekitavat kahtlust.
I. Minevikuga seotud 5 kahtlust
1. Kas ma olen olnud minevikus?
2. Kas mind ei ole olnud minevikus?
3. Mis ma olen olnud minevikus?
4. Kuidas ma olen olnud minevikus?
5. Millisest olemasolu vallast (maailmast) millisesse olemasolu valda (maailma) olen ma muutunud minevikus?
II. Tulevikuga seotud 5 kahtlust
6. Kas ma olen tulevikus?
7. Kas mind ei ole tulevikus?
8. Mis ma olen tulevikus?
9. Kuidas ma saan olema tulevikus?
10.Millisest olemasolu vallast (maailmast) millisesse olemasolu valda (maailma) ma muutun tulevikus?
III. Olevikuga seotud 5 kahtlust
11. Kas ma olen?
12. Kas mind ei ole?
13. Mis ma olen?
14. Kuidas ma olen?
15. Kust on see olemine (olend) tulnud?
16. Kuhu see olemine (olend) läheb?
Kahtlus (vicikicchā) loob kõhklust, ebakindlust ja otsustamatust mis on mentaalset arengut takistav ja kammaliselt mitteoskuslik. Kahtluste ületamise puhtus tähendab kõikide kahtluste ületamist ja neist lõplikku vabanemist. See tähendab, et bhikkhu mõistab täpselt:
Mitteteadmine (avijjā) kui tingimus põhjustab moodustised (saṁkhāra).
Moodustised kui tingimused põhjustavad teadvuse (viññāṇa).
Teadvus kui tingimus põhjustab nime ja vormi (nāma-rūpa).
Nimi ja vorm kui tingimus põhjustavad kuus ala (saḷāyatana).
Kuus ala kui tingimus põhjustavad kokkupuudet (phassa).
kokkupuude kui tingimus põhjustab tunde (vedanā).
Tunne kui tingimus põhjustab iha (taṇhā).
Iha kui tingimus põhjustab klammerdumise (upādāna).
Klammerdumine kui tingimus põhjustab olemasolu (bhava).
Olemasolu kui tingimus põhjustab sünni (jāti).
Sünd kui tingimus põhjustab vanaduse ja surma (jarā-maraṇa): siit tekib dukkha: lein, hala, valu, masendus, ahastus, kokkupuude ebameeldivaga, lahusolek meeldivast, ihaldatava mittesaamine – kokkuvõtvalt viis olemasollu klammerdumise kogumikku.
Sõltuvusliku tekke üle mõtlustamine aitab jõuda sügava taipamuseni olemasoleva tekkelisest kujunemisest ja selle tõelisest olemusest (anicca, dukkha, anattā).
Seega toimub kahtluste ületamise puhtuse saavutamine läbi 16 kahtlusest vabanemise, Buddha, dhamma, sangha ja kõlbluse meelespidamise arendamise, treeningmeetodist juhindumise, enda eelnevate ja järgmiste olemasolude ning sõltuvusliku tekke üle mõtlustamise teel.[48]
5. Tee ja mittetee teadmise ja nägemise puhtus (maggāmagga-ñaṇadassana-visuddhi) baseerub eristavale tarkusele, mis tunneb ja mõistab kannatuste lakkamisele viiva tee arija tõde (dukkha nirodha gāminī paṭipadā ariya sacca) ehk tõeteed (magga sacca) ning teab „see on õige tee, see ei ole õige tee“.[49] Selleks rakendatakse rühmade mõistmist (kalāpa-sammasana), mis on sisuliselt meele ja keha vaatlev analüüs (sammasana). Meel ja keha jagatakse ajalise, asukoha ja kestuse alusel rühmadesse. Kõigi kolme olemasoluvalla tasandil analüüsitakse meele ja kehaga seotud ilmnemist ehk tekkimist ja vananemist ehk muutumist (udaya-vaya), saavutamaks ilmnemise ja kadumise vaatlemispõhised teadmised (udayabbayānupassanā-ñāṇa). Sisuliselt tähendab see läbinägemise arendamise teel viie klammerdumiskogumiku tegeliku olemuse taipamist nii, nagu see tõeliselt on, ja sellega saavutatavat puhtus.
Nägemise puhtuse kriteeriumiks on kaks alljärgnevat teadmist.
1. Mõistmispõhine teadmine (sammasa-ñāṇa) s.o teadmised nime ja vormi (nāma-rūpa) kolmest omadusest ning olemasolu viiest klammerdumise kogumikust (khandha), mis on füüsilise ja mentaalse eksistentsi nähtused.
2. Ilmnemise ja kadumise teadmine (udayabbaya-ñaṇa) s.o teadmised, mis võimaldavad uurida (1) nime ja vormi ehk viie klammerdumise kogumiku kolme omadust, milleks on püsitus (anicca), dukkha ja minatus (anatta), ning (2) olemasoluga seotud viit aspekti, milleks on mitteteadmine (avijjā), iha (taṇha), klammerdumine (upādāna), tegu (kamma) ja toit (āhāra). Rangelt võttes algabki siit läbinägemise arendamine (vipassanā-bhāvanā), kus uuritakse nime ja vormi (nāma-rūpa) kolme omadust kolmes olemasoluvallas.
Buddhaghosa selgituse kohaselt tuleb 10 läbinägemisteadmist teostada järk-järgult. Esimene läbinägemisteadmine on teoreetiline ja ülejäänud üheksa saavutatakse pädeva õpetaja abiga. Läbinägemise arendamisel saavutatavad 10 läbinägemisteadmist (vipassanā-ñāṇa) on:
1. mõistmispõhine teadmine (sammasa-ñāṇa),
2. ilmnemise ja kadumise teadmine (udayabbaya-ñāṇa),
3. lakkamise teadmine (bhaṅga-ñāṇa),
4. hirmu teadmine (bhaya-ñāṇa),
5. ohu teadmine (ādinava-ñaṇa),
6. (olemasolu)tüdimuse teadmine (nibbidā-ñāṇa),
7. pääsemisigatsuse teadmine (muñcitukamyatā-ñāṇa),
8. pääsemiskavatsuse teadmine (paṭisankhā-ñāṇa),
9. moodustiste neutraalne teadmine (sankhārupekkhā-ñaṇa) ja
10. loomulikkuse/loomupärasuse teadmine (anuloma-ñāṇa).
Keskendusel vaadeldakse siin olemasolevaid kogumikke sõltuvusliku tekkimise kaudu:
• kui ilmneb põhjus, ilmneb ka tagajärg;
• kui lakkab põhjus, lakkab ka tagajärg;
• põhjused, mis tingivad vormi ilmnemise, on mitteteadmine, iha, tegu ja toit;
• põhjused, mis tingivad teadvusteguri (cetasika) ilmnemise, on mitteteadmine, iha, tegu ja kokkupuude;
• põhjused, mis tingivad teadvuse (citta) ilmnemise, on mitteteadmine, iha ja tegu ning nimi ja vorm (nāma-rūpa).
Kui nelja tõe (sacca) ja sõltuvusliku tekke (paṭiccasamuppāda) erinevad ilmnemisviisid, etapid ja omadused on bhikkhule selgeks saanud, mõistab ta: „Nii ei teki need asjad, mis pole kunagi varem tekkinud, ja olles tekkinud, kaovad need. Nii tekivad moodustised olemasollu ikka ja jälle millegi täiesti uuena. Kuid tekkivad moodustised pole mitte ainult midagi uut, vaid ka piiratud kestusega, nagu kastepiisk päikesetõusul, nagu veemull, nagu pulgaga vette tõmmatud joon, nagu välgusähvatus või nagu miraaž. Lihtsalt mingi kaduv objekt ilmneb ja mingi aja pärast kaob igaveseks.“[50]
Keskendudes tuhandeid kordi, tekib väga kirgas eristav teadmine nāma-rūpa ilmnemise ja kadumise hetkest (udayabbaya-ñāṇa). Peale seda lõpetatakse põhjus-tagajärje aspekti arvestamise ning keskendutakse ainult nāma-rūpa ilmnemise ka kadumise hetkelisusele. Sellise läbinägemiseteadmiste kogemise etapis võivad tekkida tajutavad pealisplekid (upakkilesa), mis esindavad samas suurepärast kriteeriumit otsustamaks, kas ilmnemise ja kadumise teadmine (udayabbaya-ñāṇa) on ka tõepoolest saavutatud. Täpsemalt selgitab läbinägemisteadmiseid ptk „Ülimate teadmiste saavutamine (abhiññā, ñāṇa)“
6. Tee teostamise teadmise ja nägemise puhtuse (paṭipadā-ñaṇadassana-visuddhi) saavutamiseks arendatakse järk-järgult läbinägemist. Esimeseks sammuks oli teadmiste saavutamine, mille abil analüüsitakse nime ja vormi (nāma-rūpa pariccheda ñāṇa) koos selle põhjuste ja tingimustega (paccaya parigaha ñāṇa). Keskenduses uuritakse kõiki aspekte kui (1) püsivat või püsitut, kui (2) dukkhat või õnne ja (3) kontrollitavat või mittekontrollitavat (st kui mina või minatut), misläbi kujuneb välja mõistmispõhine teadmine (sammasana ñāṇa). Samamoodi vaadeldakse järgnevat üheksat teadmist (ñaṇa) kolme olemasolu omaduse abil järjekindlalt, kuni objekti tegelikkusele vastava mõistmise väljaarendamiseni. Seeläbi saavutab bhikkhu lisaks (1) mõistmispõhisele teadmisele (sammasana ñāṇa) veel üheksa teadmist, milleks on (2) ilmnemise ja kadumise vaatlemispõhine teadmine (udayabbayānupassanā-ñāṇa), (3) lakkamise/lahustumise vaatlemispõhine teadmine (bhangānupassanā-ñāṇa), (4) hirmu ja ohu kohaolu teadmine (bhaya-tūpaṭṭhāna-ñāṇa), (5) ohtude vaatlemispõhine teadmine (ādīnavānupassanā-ñāṇa), (6) (olemasolu)tüdimuse vaatlemise teadmine (nibbidānupassanā-ñāṇa), (7) pääsemisigatsuse teadmine (muñcitukamyatā-ñāṇa), (8) pääsemisotsuse vaatlemispõhine (patisankhānupassanā-ñāna), (9) moodustiste neutraalne teadmine (sankhārupekkhā-ñaṇa) ning (10) tõekohane loomulikkuse/loomupärasuse teadmine (saccānulomika-ñāna).[51] Toodud kümmet teadmist käsitleb täpsemalt ptk „Ülimate teadmiste saavutamine (ñāṇa, abhiññā)“.
7. Teadmise ja nägemise puhtus (ñāṇadassana-visuddhi) hõlmab mõtisklust üheksast viimasest läbinägemisteadmisest, st ilmnemise ja kadumise teadmisest (udayabbaya-ñaṇa) kuni loomulikkuse/loomupärasuse teadmiseni (anuloma-ñāṇa). Selline puhtus on seotud juba nelja maistületava tee (lokuttara-magga) ja arija isikuga (ariya-puggala).[52]
Tee-teadmiste (magga-ñaṇa) ja vilja-teadmiste (phala-ñaṇa) otseseks objektiks on vaibumine (nibbāna). Kui magga-ñaṇa on esile kerkinud, on see ülimalt võimas, kätkedes endas nelja aspekti, milleks on (1) kannatuse tõe (dukkha sacca) täielik mõistmine, (2) kannatuse tekkimise (samudaya) põhjuseks oleva iha kaotamine; (3) nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) saavutamine, ja (4) kaheksaosalise tee (aṭṭhangika magga) lõplik teostamine.
Teadlik pingutus meele järkjärguliseks puhastamiseks algab kõlbelisest puhtusest (sīla-visuddhi). Loomuliku teadmisega (anuloma ñaṇa) on saavutatud kuus etappi. Tee ja vilja (magga-phala) puhastumise saavutamist nimetatakse teadmise ja nägemise puhtuseks (ñaṇadassana-visuddhi), mis sisaldab vahetut mõistmist nelja õilsa tõe teest (magga) ning meele järkjärgulist puhastamist kõikidest plekkidest, nii, nagu eelpool kirjeldatud.
Seitsme puhtusega seotud kanoonilised tekstid
• Ānandasutta SN 22.21.
• Kathāvatthu, Aparinipphannakathā Kv 23.5.
• Mahāmālukyasutta MN 64.
• Paṭisambhidāmaggapāḷi, Paṭisambhidāmagga Ps 1.5.
• Paṭisambhidāmaggapāḷi, Vipassanākathā Ps 3.9.
• Rathavinīta Sutta MN 24.
• Sabbāsavasutta MN 2.
[1] „samāhite citte dhammā pātubhavanti.“ – Nandiyasakkasutta SN 55.40.
[2] Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12.
[3] anaññata mida ei tea, tundmatu + ñassāmi ma saan teada; so teadmine, mis on ühinenud vooguastunu teega.
[4] vokāra on khandha ehk koostisosa sünonüüm. Viie koostisosaga olemasolu (pañca-vokāra-bhava) esineb valdades, kus eksisteerivad kõik viis klammerdumise kogumikku ning kus teadvus ja vorm eksisteerivad koos (nagu nt inimeste maailmas). Nelja koostisosaga olemasolu (catu-vokāra-bhava) esineb vormita valdades, kus eksisteerib üksnes teadvus ja ühe koostisosaga olemasolu (eka-vokāra-bhava) esineb mittetajuvate olendite vallas, kus eksisteerib ainult vorm. – Abhidhammattha-saṅgaha, lk 296.
[5] „rūpaṁ, bhikkhave, aniccaṁ. yadaniccaṁ taṁ dukkhaṁ; yaṁ dukkhaṁ tadanattā; yadanattā taṁ ‘netaṁ mama, nesohamasmi, na meso attā’ti evametaṁ yathābhūtaṁ sammappaññāya daṭṭhabbaṁ. evametaṁ yathābhūtaṁ sammappaññāya passato cittaṁ virajjati vimuccati anupādāya āsavehi. vedanā aniccā … saññā … saṅkhārā… viññāṇa … anupādāya āsavehi.“ – Aniccasutta SN 22.45, sama Yadaniccasutta SN 22.15, Channasutta SN 22.90 jt.
[6] Nakulapitusutta SN 22.1.
[7] „…na rūpaṁ attato samanupassati, na rūpavantaṁ vā attānaṁ; na attani vā rūpaṁ, na rūpasmiṁ vā attānaṁ.“ – Nakulapitusutta SN 22.1.
[8] „sabbe saṅkhārā aniccā’ti yadā paññāya passati atha nibbindati dukkhe esa maggo visuddhiyā. sabbe saṅkhārā dukkhā’ti yadā paññāya passati atha nibbindati dukkhe esa maggo visuddhiyā. sabbe dhammā anattā’ti yadā paññāya passati atha nibbindati dukkhe esa maggo visuddhiyā.“ – KN, Dhp 277-279. Buddha õpetas, et „sabbe saṅkhārā aniccā, sabbe dhammā anattā“, kuid ei ole kunagi õpetanud, et kõik dhammad on püsitud, või et kõik dhammad on dukkha, kuna ka nibbāna on dhamma; samas on nibbāna minatu (anattā). – Cūḷasaccakasutta MN 35.
[9] „aniccā vata saṅkhārā uppādavayadhammino; uppajjitvā nirujjhanti, tesaṁ vūpasamo sukho”ti.“ – Parinibbanasutta SN 6.15.
[10] „tīṇimāni, bhikkhave, saṅkhatassa saṅkhata-lakkhaṇāni. katamāni tīṇi? uppādo paññāyati, vayo paññāyati, ṭhitassa aññathattaṁ paññāyati.“ – Saṅkhatalakkhaṇasutta AN 3.47.
[11] „Vajirāsutta“ SN 5.10.
[12] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
[13] „idaṁ kho pana, bhikkhave, dukkhaṁ ariyasaccaṁ – jāti pi dukkhā, jarā pi dukkhā, byādhipi dukkho, maraṇampi dukkhaṁ, appiyehi sampayogo dukkho, piyehi vippayogo dukkho, yampicchaṁ na labhati tampi dukkhaṁ – saṁkhittena pañcupādānakkhandhā dukkhā.“ –Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
[14] „Yaṁdukkhasutta“ SN 22.16.
[15] Mahāpuṇṇamasutta MN 109.
[16] 24 rūpa derivaati (upādārūpāni) on 5 füüsilist tajuorganit: silm (cakkhu), kõrv (sota), nina (ghāna), keel (jivhā), keha (kāya); 4 tajuobjekti: vorm (rūpa), heli (sadda), lõhn (gandha), maitse (rasa); naiselikkuse võime (itthindriya), mehelikkuse võime (purisindriya), meele füüsiline alus (hadayavatthu), kehaline väljendus (kāyaviññatti), suuline väljendus (vacīviññatti), füüsiline elu (rūpa jivita), ruumi-element (ākāsadhātu), vormi liikuvus/kergus (rūpassa lahutā), vormi elastsus/vormitavus (rūpassa mudutā), vormi kohaldumine (rūpassa kammaññāta), vormi arenemine (rūpassa upacaya), vormi jätkumine (rūpassa santati), vananemine (jarā), püsitus (aniccatā), toide (āhāra). Vt Dhs lk 585, Vism lk 443-450.
[17] „sītenapi ruppati, uṇhenapi ruppati, jighacchāyapi ruppati, pipāsāyapi ruppati, ḍaṁsa-makasa-vātātapa-sarīsapa-samphassenapi ruppati.“ – Khajjanīyasutta SN 22.79.
[18] Chachakkasutta MN 148.
[19] Khajjanīyasutta SN 22.79.
[20] Upādānaparipavattasutta SN 22.56.
[21] Saṅgahita-kathā Kv 7.1.
[22] „nīlampi sañjānāti, pītakampi sañjānāti, lohitakampi sañjānāti, odātampi sañjānāti.“ – Khajjanīyasutta SN 22.79. Selline tajukirjeldus viitab vormitajule.
[23] „rūpaṁ rūpattāya saṅkhatamabhisaṅkharonti, vedanaṁ vedanattāya saṅkhatamabhisaṅkharonti, saññaṁ saññattāya saṅkhatamabhisaṅkharonti, saṅkhāre saṅkhārattāya saṅkhatamabhisaṅkharonti, viññāṇaṁ viññāṇattāya saṅkhatamabhisaṅkharonti.“ – Khajjanīyasutta SN 22.79.
[24] Tipitaka teine osa, kuhu on koondatud erinevad dhamma ja vinajaga seotud rühmitused ja selgitatud lugude abil kõik praktikaga seotud punktid.
[25] „vijānātīti kho, bhikkhave, tasmā ‘viññāṇan’ti vuccati.“ – Khajjanīyasutta SN 22.79.
[26] BD lk 102; 249 – 252.
[27] Anattalakkhaṇasutta SN 22.59.
[28] Alagaddūpamasutta MN 22.
[29] Gomayapiṇḍasutta SN 22.96.
[30] Soṇasutta SN 22.49.
[31] Anattalakkhaṇasutta SN 22.59.
[32] Dhammacakkappavattanasutta, SN 56.11.
[33] Anattalakkhaṇasutta SN 22.59.
[34] Alagaddūpamasutta MN 22.
[35] Alagaddūpamasutta MN 22.
[36] „na hi no etaṁ, bhante, attā vā attaniyaṁ vā…, ... yaṁ na tumhākaṁ taṁ pajahatha; taṁ vo pahīnaṁ dīgharattaṁ hitāya sukhāya bhavissati.“ – Alagaddūpamasutta MN 22; sama: Paṭhamanatumhākasutta SN 35.101 jt.
[37]Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
[38] Rathavinītasutta MN 24.
[39] Vism lk 609-729.
[40] Mahāthera. (1993). The Seven Stages of Purification and the Insight Knowledges. Kandy: Buddhist Publication Society.
[41] „vipassanā-kammaṭṭhāne pana sīla-visuddhi, citta-visuddhi, diṭṭhi-visuddhi, kankhāvitaraṇa-visuddhi, maggāmaggañāṇadassana-visuddhi, paṭipadāñāṇadassana-visuddhi, ñāṇadassana-visuddhi cā ti sattavidhena visuddhi-sangaho.“ – Ācariya Anuruddha, Abhidhammattha-saṅgaha, lk 301-302.
[42] Mehm Tin Mon. (1995). The Essence of Buddha Abhidhamma. Yangon: Mya Mon Yadanar Publication, lk 387.
[43] Vism XVIII.
[44] Täpsemalt kirjeldavad keskendust ptk „Neli vormi valla džhaanat (cattaro rūpajhāna)“ ja ptk „Neli vormita valla džhaanat (cattaro arūpajhāna)“. Vism XVIII.
[45] Vism XVIII.
[46] Vism XIX.
[47] Sabbāsavasutta MN 2.
[48] Dhammasangaṇī 1004.
[49] Vism XX.
[50] Vism XX.
[51] Vism XXI.
[52] Vism XXI.