73/201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)

Keskendunud teadvuses ilmnevad dhammad.^[1]

Hilisema päritoluga „Analüütiline tee“^[2] sisaldab põhjalikku läbinägemise arendamise objektide koondloetelu, mida bhikkhu peab õppima tundma kogemuspõhiselt, täielikult ja läbistava põhjalikkusega (abhiññeyyā). Tekstis on (ilmselt Sāriputta Thera poolt) loetletud läbinägemisobjektide 73 ja 201 jaotus.

73 läbinägemise arendamise objekti, mida bhikkhu peab kogemuspõhiselt teadma (abhiññeyyā) on:

viis kogumikku (khandhā),
kaksteist ala (āyatana),
kaheksateist elementi (dhāthu),
kakskümmend kaks võimet (indrya),
neli arija tõde (ariya sacca),
kaksteist sõltuvusliku tekke lüli (paṭiccasamuppāda).

201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana=abhiññeyyā) on järgmised:

5 klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā): (1) vorm (rūpa), (2) tunne (vedana), (3) taju (saññā), (4) moodustised (saṅkhāra) ja (5) teadvus (viññāṇa).
6 sisemist ala (ajjhattikāni āyatanāni): (1) silm (cakkhu), (2) kõrv (sota), (3) nina (ghāna), (4) keel (jivhā), (5) keha (kāya) ja (6) meel (mana).
6 välimist ala (bāhirāni āyatanāni): (1) nähtav vorm (rūpa), (2) heli (sadda), (3) lõhn (gandha), (4) maitse (rasa), (5) puude (phoṭṭhabba) ja (6) dhamma (dhamma).
6 teadvust (viññāṇa): (1) silmateadvus (cakkhu-viññāṇa), (2) kõrvateadvus (sota-viññāṇa), (3) ninateadvus (ghāna-viññāṇa), (4) keeleteadvus (jivhā-viññāṇa), (5) kehateadvus (kāya-viññāṇa) ja (6) meeleteadvus (mano-viññāṇa).
6 kokkupuudet (samphasso): (1) silmakokkupuude (cakkhu-samphasso), (2) kõrvakokkupuude (sota-samphasso), (3) ninakokkupuude (ghāna-samphasso), (4) keelekokkupuude (jivhā-samphasso), (5) kehakokkupuude (kāya-samphasso) ja (6) meelekokkupuude (mano-samphasso).
6 tunnet (vedanā): (1) silmakokkupuutest sündinud tunne (cakkhu-samphassa-jā vedanā), (2) kõrvakokkupuutest sündinud tunne (sota-samphassa-jā vedanā), (3) ninakokkupuutest sündinud tunne (ghāna-samphassa-jā vedanā), (4) keelekokkupuutest sündinud tunne (jivhā-samphassa-jā vedanā), (5) kehakokkupuutest sündinud tunne (kāya-samphassa-jā vedanā) ja (6) meelekokkupuutest sündinud tunne (mano-samphassa-jā vedanā).
6 taju (saññā): (1) vormitaju (rūpa-saññā), (2) helitaju (sadda-saññā), (3) lõhnataju (gandha-saññā), (4) maitsetaju (rasa-saññā), (5) puutetaju (phoṭṭhabba-saññā) ja (6) dhammataju (dhamma-saññā).
6 tahet (cetanā): (1) vormitahe (rūpa-sañcetanā), (2) helitahe (sadda-sañcetanā), (3) lõhnatahe (gandha-sañcetanā), (4) maitsetahe (rasa-sañcetanā), (5) puutetahe (phoṭṭhabba-sañcetanā) ja (6) dhammatahe (dhamma-sañcetanā).
6 iha (taṇhā): (1) vormiiha (rūpa-taṇhā), (2) heliiha (sadda-taṇhā), (3) lõhnaiha (gandha-taṇhā), (4) maitseiha (rasa-taṇhā), (5) puuteiha (phoṭṭhabba-taṇhā) ja (6) dhammaiha (dhamma-taṇhā).
6 mõtet (vitakka): (1) vormimõte (st vormiga või vormivallaga seotud mõte) (rūpa-vitakka), (2) helimõte (sadda-vitakka), (3) lõhnamõte (gandha-vitakka), (4) maitsemõte (rasa-vitakka), (5) puutemõte (phoṭṭhabba-vitakka) ja (6) dhammamõte (dhamma-vitakka).
6 läbiuurimist (vicāra): (1) vormi läbiuurimine (rūpa-vicāra), (2) heli läbiuurimine (sadda-vicāra), (3) lõhna läbiuurimine (gandha-vicāra), (4) maitse läbiuurimine (rasa-vicāra), (5) puute läbiuurimine (phoṭṭhabba-vicāra) ja (6) dhamma läbiuurimine (dhamma-vicāra).
6 elementi (dhātu): (1) maaelement (pathavī-dhātu), (2) veeelement (āpo-dhātu), (3) tuleelement (tejo-dhātu), (4) tuuleelement (vāyo-dhātu), (5) ruumielement (ākāsa-dhātu) ja (6) teadvuse element (viññāṇa-dhātu).
10 kasinat (kasiṇa): (1) maakasina (pathavī-kasiṇa), (2) veekasina (āpo-kasiṇa), (3) tulekasina (tejo-kasiṇa), (4) tuulekasina (vāyo-kasiṇa), (5) sinine kasina (nīla-kasiṇa), (6) kollane kasina (pīta-kasiṇa), (7) punane kasiṇa (lohita-kasiṇa), (8) valge kasiṇa (odāta-kasiṇa), (9) ruumi kasiṇa (ākāsa-kasiṇa) ja (10) teadvuse kasiṇa (viññāṇa-kasiṇa).
32 kehaosa (kāya): (1) juuksed (kesā abhiññeyyā), (2) karvad (lomā abhiññeyyā), (3) küüned (nakhā abhiññeyyā), (4) hambad (dantā abhiññeyyā), (5) nahk (taco abhiññeyyo), (6) liha(sed) (maṁsaṁ abhiññeyyaṁ), (7) kõõlused (nhārū abhiññeyyā), (8) luud (aṭṭhī abhiññeyyā), (9) luuüdi (aṭṭhi-miñjā abhiññeyyā), (10) neerud (vakkaṁ abhiññeyyaṁ), (11) süda (hadayaṁ abhiññeyyaṁ), (12) maks (yakanaṁ abhiññeyyaṁ), (13) vahelihas (kilomakaṁ abhiññeyyaṁ), (14) põrn (pihakaṁ abhiññeyyaṁ), (15) kopsud (papphāsaṁ abhiññeyyaṁ), (16) soolestik (antaṁ abhiññeyyaṁ), (17) sisikond (antaguṇaṁ abhiññeyyaṁ), (18) magu (udariyaṁ abhiññeyyaṁ), (19) roe (karīsaṁ abhiññeyyaṁ), (20) sapp (pittaṁ abhiññeyyaṁ), (21) röga (semhaṁ abhiññeyyaṁ), (22) mäda (pubbo abhiññeyyo), (23) veri (lohitaṁ abhiññeyyaṁ), (24) higi (sedo abhiññeyyo), (25) rasv (medo abhiññeyyo), (26) pisarad (assu abhiññeyyaṁ), (27) naharasu (vasā abhiññeyyā), (28) sülg (kheḷo abhiññeyyo), (29) tatt (siṅghāṇikā abhiññeyyā), (30) liigeste vedelik (lasikā abhiññeyyā), (31) uriin (muttaṁ abhiññeyyaṁ) ja (32) peaaju (matthaluṅgaṁ).
12 ala (āyatana): (1) silma ala (silm kui taju alus) (cakkh-āyatanaṁ), (2) vormi ala (rūp-āyatanaṁ); (3) kõrva ala (sot-āyatanaṁ), (4) heli ala (sadd-āyatanaṁ); (5) nina ala (ghān-āyatanaṁ), (6) lõhna ala (gandh-āyatanaṁ); (7) keele ala (jivh-āyatanaṁ), (8) maitse ala (ras-āyatanaṁ); (9) keha ala (kāy-āyatanaṁ), (10) puute ala (phoṭṭhabb-āyatanaṁ); (~~10)~~11) meele ala (man-āyatanaṁ) ja (~~11)~~12) dhamma ala (dhamm-āyatanaṁ).
18 elementi (dhātu): (1) silmaelement (cakkhu-dhātu), (2) vormielement (rūpa-dhātu), (3) silmateadvuselement (cakkhu-viññāṇa-dhātu); (4) kõrvaelement (sota-dhātu), (5) helielement (sadda-dhātu), (6) kõrvateadvuselement (sota-viññāṇa-dhātu); (7) ninaelement (ghāna-dhātu), (8) lõhnaelement (gandha-dhātu), (9) ninatajuelement (ghāna viññāṇa-dhātu), (10) keeleelement (jivhā-dhātu), (11) maitseelement (rasa-dhātu), (12) keeleteadvuselement (jivhā-viññāṇa-dhātu); (13) kehaelement (kāya-dhātu), (14) puuteelement (phoṭṭhabba-dhātu), (15) kehateadvuselement (kāya-viññāṇa-dhātu); (16) meeleelement (mano-dhātu), (17) dhammaelement (dhamma-dhātu), (18) meeleteadvuselement (mano-viññāṇa-dhātu).
22 võimet (indriya): (1) silmavõime (cakkhu-ndriya), (2) kõrvavõime (sot-indriya), (3) ninavõime (ghān-indriya), (4) keelevõime (jivh-indriya), (5) kehavõime (kāy-indriya), (6) meelevõime (man-indriya), (7) eluvõime (jīv-itindriya), (8) naiselikkusevõime (itt-hindriya), (9) mehelikkusevõime (pur-isindriya), (10) [kehaline] õnnevõime (sukh-indriya), (11) [kehaline] dukkhavõime (dukkh-indriya), (12) [meeleline] heameelevõime (somanass-indriya), (13) [meeleline] pahameelevõime (domanass-indriya), (14) neutraalsusvõime (upekkh-indriya), (15) usuvõime (saddh-indriya), (16) energiavõime (vīriy-indriya), (17) teadlikkusevõime (sat-indriya), (18) keskendusvõime (samādh-indriya), (19) tarkusevõime (paññ-indriya), (20) teadmiste omandamisvõime (anaññātaññassāmīt-indriya)^[3], (21) teadmisvõime (aññ-indriya), (22) teadjavõime (aññātāv-indriya).
3 [olemasoluvalla] elementi (dhātu): (1) naudingu [valla] element (kāma-dhātu), (2) vormi [valla] element (rūpa-dhātu) ja (3) vormita [valla] element (arūpa-dhātu).
9 olemasolu (bhava): (1) naudinguline olemasolu (kāma-bhava), (2) vormiline olemasolu (rūpa-bhava) ja (3) vormita olemasolu (arūpa-bhava); (4) tajuline olemasolu (saññā-bhava), (5) tajuta olemasolu (asaññā-bhava) ja (6) ei tajuline ega mittetajuline olemasolu (neva-saññā-nāsaññā-bhava); (7) ühe koostisosaga olemasolu (eka-vokāra-bhava), (8) nelja koostisosaga olemasolu (catu-vokāra-bhava), (9) viie koostisosaga olemasolu (pañca-vokāra-bhava)^[4].
4 vormi valla džhaanat (rūpa-jhāna): (1) esimene džhaana (paṭhama jhāna), (2) teine džhaana (dutiya jhāna), (3) kolmas džhaana (tatiya jhāna), (4) neljas džhaana (catuttha jhāna).
4 teadvuse vabanemist (citta-vimutti=brahmavihāra=appamaññā): (1) sõbralikkuses teadvuse vabanemine (mettā-citta-vimutti), (2) kaastundes teadvuse vabanemine (karuṇā-citta-vimutti), (3) kaasrõõmus teadvuse vabanemine (muditā-citta-vimutti) ja (4) neutraalsuses teadvuse vabanemine (upekkhā-ceto-vimutti).
4 vormita valla saavutust (arūpajjhāna-samāpatti): (1) ruumi lõputu valla saavutus (ākāsānañcāyatana-samāpatti), (2) teadvuse lõputu valla saavutus (viññāṇa-ñcāyatana-samāpatti), (3) mittemillegi valla saavutus (ākiñcaññāyatana-samāpatti), (4) ei-taju-ega-mittetaju-valla saavutus (nevasaññānāsaññāyatana-samāpatti).
12 sõltuvusliku tekke lüli (paṭiccasamuppāda nidāna): (1) mitteteadmine (avijjā), (2) moodustised (saṅkhāra), (3) teadvus (viññāna), (4) nimi ja vorm (nāma-rūpa), (5) kuus ala (cha āyatanāni), (6) kokkupuude (phassa), (7) tunne (vedanā), (8) iha (taṇhā), (9) klammerdumine (upādāna), (10) olemasolu (bhava), (11) sünd (jāti), (12) vanadus ja surm (jarā-maraṇa).

Läbinägemise arendamisest alustatakse viie klammerdumise kogumiku vaatlemisest kolme olemasolu omaduse kaudu. Kõik moodustised (saṅkhāra) sisaldavad kolme olemasoluomadust, on üksteisega tekkepõhises seoses ning lakkavad. Kõik mis on mööduv ja tekitab kannatusi, ei saa olla „mina“.

Eelnenud jaotus sisaldab kõiki maiseid dhammasid (lokiya dhamma). Kuna maistületav (lokuttara) dhamma ei ole mõtlemisega seotud, minetatakse seda mõistmiseks (sammasana). Läbinägemise arendamine algab viie klammerdumise kogumiku analüüsist misjärel saab bhikkhu võtta järgmiseks keskendusobjektiks selle, mis tema meeles lihtsamini ja kirkamalt ilmneb ehk millele on hõlpsam keskenduda.

Teised suttad^[5] kirjeldavad viie klammerdumise kogumiku suhtes vahetu mõistmise loomist alljärgnevalt.

Vorm, bhikkhud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha; mis on dukkha, on minatu; mis on minatu, on sestap „see ei ole minu“, „see ei ole mina“, „see ei ole mina ise“ – nii nagu see tõeliselt on, õige tarkusega, tuleb [vormi] mõista.
Nii nagu see tõeliselt on, õige tarkusega nägemisel, teadvus kiretustub ja vabaneb mitteklammerdumise läbi tulvadest.
Tunne, bhikkhud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha…
Taju, bhikkhud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha …
Moodustised, bhikkhud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha …
Teadvus, bhikkhud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha …
Nii nagu see tõeliselt on, õige tarkusega nägemisel, [muutub] teadvus kiretuks ja vabaneb mitteklammerdumise läbi tulvadest.

Kõikidele läbinägemise arendamise objektidele võib keskenduda nelja moel, mis on toodud ptk „Läbinägemise arendamise keskendus (vipassanā-bhāvanā samādhi)“.

„Nakulapitusuttas“^[6] selgitab Sāriputta Thera Buddha palvel majaperemees Nakulapitā’le olemasolu kolme omaduse kannatusi toovat olemust ning õpetab olemasolu vahetu nägemise saavutamist läbi nelja mõistmise:

„Vorm ei ole mina, mina ei ole vorm, vormis ei ole mina ja minus ei ole vormi“.^[7]

Sama põhimõte esineb ka teistes tekstides:

Kõik moodustised [on] püsitud. Kes seda tarkusega näeb, see pöördub dukkhast —
see on puhastumise tee.

Kõik moodustised [on] dukkha. Kes seda tarkusega näeb, see pöördub dukkhast —
see on puhastumise tee.

Kõik moodustised [on] minatud. Kes seda tarkusega näeb, see pöördub dukkhast —
see on puhastumise tee.^[8]

Püsitud on moodustised, ilmnemise [ja] kadumise dhammad, hajuvad [ja] tekkivad; nende rahunemine [on] õnn.^[9]

Bhikkhud, moodustuval [on] kolm moodustuva omadust. Millised kolm? On teada ilmnemine, on teada kadumine, [ning] on teada püsimine [ja] teised seisundid.^[10]

Püsitus tähendab seda, et kõik moodustised, nii mentaalsed kui ka füüsilised, nii sisemised kui välised nähtused, kerkivad esile (uppāda), vananevad (vaya) ja muutuvad (aññathatta). Kõik mis moodustub, ka lakkab, mis sünnib, see ka sureb. Nii on ka keha vaid pidevalt muutuvate moodustiste protsess, kust ei ole võimalik leida ühtki olendit.^[11] Inimeseks (manussa) või olendiks (satta) peetav on vaid põhjuslikult, vastastikus sõltuvuses toimuvate elementide kooslus, mis kahel järjestikusel hetkel ei ole kunagi sama. Moodustiste kogumiku tekkimise/sünni, muutumise/vananemise ja lakkamise/suremise vahelise perioodi moodustavad järjestikused, hetkelised, lakkamatud muutused, mis iseloomustabki kõikide moodustiste tõelist, püsitut olemust.

Dukkha on viis olemasollu klammerdumise kogumikku. „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“^[12] õpetas Buddha:

See aga, bhikkhud, on dukkha arija tõde. Sünd on ju dukkha, vanadus on ju dukkha, haigus on ju dukkha, surm on ju dukkha; kokkupuude ebameeldivaga on dukkha ja lahusolek meeldivast on dukkha; dukkha on ka see, kui ei saada, mida ihaldatakse; lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku on dukkha.^[13]

Buddha õpetas, et vorm, tunne, taju, moodustised ja teadvus alluvad põhjus-tagajärje seaduspärale, mistõttu ei saa need pakkuda püsivat, muutumatut rahulolu ega õnne ja on seetõttu dukkha. Arija järgija, kes näeb seda tarkusega, eraldub mõistmisest tekkinud (olemasolu)tüdimuses ja vabaneb kirest (nibbindaṁ virajjati; virāgā vimuccati).^[14]

Vormi kogumik (rūpakkhandhā) hõlmab kogu mateeriat nii minevikus, olevikus kui tulevikus, nii sisemist kui välimist, jämedat kui peent, kaugel kui lähedal.^[15] Vorm koosneb neljast suurest elemendist milleks on (1) maaelement, (2) veeelement, (3) tuleelement ja (4) tuuleelement. Neli suurt elementi koosnevad omakorda nende derivaatidest (upādā), mis hõlmavad viit tajuorganit, mille abil on võimalik tajuda ja mõtestada välismaailma, miskaudu hõlmab rūpa kogu mateeriat – nii sisemist kui välimist.^[16]

Buddha õpetas, et vormi (rūpa) nimetakse vormiks, kuna see on vormuv (ruppatīti) külma, kuuma, nälja ja janu poolt ning tajutav nt kärbeste, sääskede, tuule, päikese ja madudega kokkupuutes.^[17] Seega kasutas Buddha vormi mõistet viitamaks kehale (kāya).

Tunnete kogumik (vedanākkhandha) jaotub viie klammerdumise kogumiku kontekstis tajudepõhiselt kuueks: (1) silmakokkupuutest sündinud tunne (cakkhu-samphassajā-vedanā), (2) kõrvakokkupuutest sündinud tunne (sota-samphassajā-vedanā), (3) ninakokkupuutest sündinud tunne (ghāna-samphassjā-vedanā), (4) keelekokkupuutest sündinud tunne (jivhā-samphassajā-vedanā), (5) kehakokkupuutest sündinud tunne (kāya-samphassajā-vedanā) ja (6) meelekokkupuutest sündinud tunne (mano-samphassaja-vedanā).^[18] Buddha selgituste kohaselt nimetatakse tunnet tundeks seetõttu, et seda tuntakse: tuntakse õnnetunnet, dukkhatunnet ja ei-dukkha-ega-õnne tunnet.^[19]

Taju kogumik (saññākkhandhā) on seotud kuue sisemise ala ja neile vastavate väliste alade ehk objektide tajumisega. Nagu tundedki, ilmnevad kuus taju kokkupuudet kaudu.^[20] Taju tunneb ära nii füüsilise kui mentaalse objekti. Kuus taju on (1) silmakokkupuutest sündinud taju (cakkhu-samphassajā saññā), (2) kõrvakokkupuutest sündinud taju (sota-samphassajā saññā), (3) ninakokkupuutest sündinud taju (ghāna-samphassjā saññā), (4) keelekokkupuutest sündinud taju (jivhā-samphassajā saññā), (5) kehakokkupuutest sündinud taju (kāya-samphassajā saññā) ja (6) meelekokkupuutest sündinud taju (mano-samphassaja saññā).^[21] „Khajjanīya suttas“ toodud Buddha selgituse kohaselt nimetatakse taju (saññā) tajuks kuna see tajub (sañjānātīti) sinist, rohelist, kollast, punast, valget.^[22]

Moodustiste kogumik (saṅkhārākkhandhā) moodustub vastavalt tajule. Abhidhamma kohaselt on moodustised 52 teadvustegurit (cetanā), „Suttade kogumikus“ on moodustised määratletud kui vormiga kaasuv tahe (rūpa-sañcetanā või cetanā). Buddha selgituse kohaselt nimetatakse moodustisi moodustisteks (saṁkhāra), kuna need on moodustunud moodustistest (saṅkhatamabhi-saṅkharontīti); need moodustavad vormuva vormi, tuntava tunde, tajutava taju, moodustuvad moodustised ja teadvustava teadvuse.^[23]

Teadvuse kogumik (viññāṇakkhandhā) sisaldab kõiki teadvusseisundeid ja koordineerib ülejäänud nelja kogumikku. „Suttanta“^[24] kohaselt nimetatakse teadvust teadvuseks seetõttu, et see teadvustab.^[25] Abhidhamma kohaselt jaguneb teadvus kamma vaatenurgast 89 teadvuskogumikuks (viññāṇa-kkhandhā) mis võivad olla kas oskusliku, mitteoskusliku või neutraalse loomuga, määrates ära tunde, taju ja teadvuse kõlbelised omadused.^[26] Kuue kokkupuudetpõhise jaotuse korral eristatakse sarnaselt kuue sisemise alale vastavat teadvust, st silmakokkupuutest sündinud teadvus (cakkhu-samphassajā-viññāna) jne, või lihtsalt:

silmateadvus (cakkhu-viññāna),
kõrvateadvus (sota-viññāna),
ninateadvus (ghāna-viññāna),
keeleteadvus (jivhā-viññāna),
kehateadvus (kāya-viññāna),
meeleteadvus (mano-viññāna).

Meeleteadvus on see, mida Buddha on oma õpetuses nimetanud meeleks (mano, mana, manas) ja mis koordineerib kõiki teisi teadvuseid.

Minatus. Buddha on selgitanud bhikkhudele, et pidevalt muutuvad viis klammerdumise kogumikku ei saa moodustada muutumatut, püsiva omaolemusega mina. Kui see oleks nii, oleks keha ja kõik sellega seonduv – vananemine, haigestumine, surm – selle mina kontrolli all. Sel juhul oleks võimalik öelda: „olgu minu keha selline“ või „ärgu olgu minu keha selline“ (evaṁ me rūpaṁ hotu, evaṁ me rūpaṁ mā ahosī)^[27], ning keha muutukski kohe vastavalt soovile. Kuna see ei ole võimalik, siis on selge, et keha ei kuulu meile. Kuna keha koosneb viiest püsitust klammerdumise kogumikust ja on meie tahtest sõltumata lakkamise objekt, millest tuleb peagi loobuda, ei saa ka mina olla püsiv, stabiilne, igavene ja muutumatu.^[28] Buddha on õpetanud, et kuni püsiva, stabiilse, igavese ja muutumatu minavaade (atta-diṭṭhi) ei ole täielikult ja lõplikult lakanud, ei ole kannatuste lakkamisele viiva püha elu elamine tulemuslik.^[29]

Kuni esineb viis klammerdumise kogumikku mida iseloomustavad püsituse, dukkha ja muutumise dhammad (aniccena rūpena dukkhena vipariṇāma-dhammena), esineb ka minavaade (atta-diṭṭhi) ja sellest johtuv arvamus, et „ma olen parem“ (seyyo-hamasmī), „ma olen võrdne“ (sadiso-hamasmī), „ma olen madalam (hīno-hamasmī),^[30] “see on minu” (etaṁ mama), “see olen mina” (esoham asmi) või “see on mina ise“ (eso me attā)^[31]. Sestap õpetaski Buddha „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“^[32] bhikkhudele, et viis klammerdumise kogumikku on dukkha. See viiele askeedile antud diskursus sisaldas vipassanā objekte ja võimaldas askeet Aññā Kondañña’l jutluse kuulamise ajal saavutada sügava läbistava taipamise, mille tulemusena sai temast vooguastunu (sotapatti). Kuulnud seejärel Buddhalt „Minatuse omaduse suttat“^[33], said kõik viis joogit – Kondañña, Bhaddiya, Vappa, Mahānāma ja Assaji – arahantideks. Suttas toodu kohaselt vabanesid nad klammerdumise lakkamise läbi köidikutest, mis tähendabki virgumist.

Arvamused, et eksisteerib mina (atta), aatman (attan, sansk ātman) või hing (jīva), et mina või hing on igavesed, et maailm on mina või maailm on igavene jms, on soovmõtlemise vili, mis on tekkinud teadmatusest (avijjā) ja juurdunud ihal (taṇhā) ning on köidikute (saṁyojana) põhjustajad, mis juhivad inimesed kannatusse (dukkha).

Buddha õpetuse valesti mõistmine ja ekslik interpreteerimine sai alguse juba Buddha eluajal ^[34] ning jätkub ka tänapäeval. Mitteteadmise, uhkuse, iha, minavaate jt meeleplekkide esinemise tõttu ei ole dhamma valesti mõistmist ja interpreteerimist võimalik vältida. Isegi buddhadhamma õpetajad ei ole mõnikord valmis minatuse tõde tunnistama.

Minatuse õpetus pole nihilistlik ega olendite hävitamise ja olemasolu lõpetamise õpetus, nagu seda mõnikord on ekslikult tõlgendatud. Buddha õpetus on viie klammerdumise kogumiku läbi tekitatud dukkhast vabanemise õpetus. Ta õpetas, et kui keegi viiks Jeta metsast ära rohu, oksad, puud ja lehed või põletaks neid või teeks nendega, mida tahab, siis ei mõtleks rohi, oksad, puud ja lehed: „See inimene viib meid ära, põletab meid ja teeb meiega, mida tahab“. Selle põhjuseks on tõik, et rohu, okste, puude ega lehtede jaoks pole olemas „mina“ ega „minu oma“. Samamoodi peaks bhikkhu andma ära selle, mis ei kuulu temale, ega ole tema oma.^[35] Buddha õpetas:

Viis kogumikku ei ole mina ega kuulu minale […], hülga see, mis ei ole sinu oma. Sellest loobumine toob teile pikaajalise heaolu ja õnne.^[36]

Kuni eksisteerivad viis klammerdumise kogumikku, ei ole dukkhast vabanemine ja virgumine võimalik. Kes aga läbinägemise teel saavutab viie klammerdumise kogumiku nägemise nii nagu see tõeliselt on, saavutab vormiga seotud läbinägemisteadmised (vipassanā-ñāṇa), tulvade lõppemise (āsava-kkhaya) ja lõpliku vaibumise (nibbāna).

Läbinägemise arendamise kokkuvõte

Läbinägemise arendamine tähendab viie klammerdumise kogumiku vaatlemist kolme olemasolu omaduse kaudu.

Püsituse vaatlemisel keskendutakse 10-30 minuti jooksul nimi ja vorm (nāma-rūpa) püsitule loomusele kus toimub märkamine ja teadvustamine: „püsitus…, püsitus…, püsitus…“. Siinkohal mõtlemist ega sõna „püsitus“ mõttes kordamist ei esine, toimub ainult püsituse märkamine ja teadvustamine.
Seejärel liigutakse dukkha vaatlemisele, keskendudes 10-30 minuti jooksul vormi ja teadvuse lõplikku rahuldust mittesisaldavale ja kannatusttäis loomusele, kus toimub märkamine ja teadvustamine: “dukkha…, dukkha…, dukkha… “. Soovi korral võib sõna dukkha asendada ka mõne muu sobilikumana tunduva sõnaga, nt vaev, kannatus vms, eeldusel, et see sõna hõlmab teostaja jaoks Buddha poolt dukkhaks nimetatut, milleks on: sünd, vanadus, haigus, surm; kokkupuude ebameeldivaga, lahusolek meeldivast; kui ei saada, mida ihaldatakse; lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku on dukkha^[37].
Järgmiseks vaadeldakse minatust, kus keskendutakse 10 – 30 minuti jooksul vormi ja teadvuse minatusele ehk omaolemuse puudumisele, kus toimub märkamine ja teadvustamine: „minatu, …minatu…, minatu…”, misjärel liigutakse uuesti püsituse vaatlemisele.

Džhaanas sellise keskenduse tulemusena kerkivad aja jooksul esile läbinägemisteadmised (vipassanā-ñaṇa) ning peagi peale viimase läbinägemisteadmise esilekerkimist ilmnevad tee ja vilja teadmised (magga-ñaṇa ja phala-ñaṇa).

^[1] „samāhite citte dhammā pātubhavanti.“ – Nandiyasakkasutta SN 55.40.

^[2] Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12.

^[3] anaññata mida ei tea, tundmatu + ñassāmi ma saan teada; so teadmine, mis on ühinenud vooguastunu teega.

^[4] vokāra on khandha ehk koostisosa sünonüüm. Viie koostisosaga olemasolu (pañca-vokāra-bhava) esineb valdades, kus eksisteerivad kõik viis klammerdumise kogumikku ning kus teadvus ja vorm eksisteerivad koos (nagu nt inimeste maailmas). Nelja koostisosaga olemasolu (catu-vokāra-bhava) esineb vormita valdades, kus eksisteerib üksnes teadvus ja ühe koostisosaga olemasolu (eka-vokāra-bhava) esineb mittetajuvate olendite vallas, kus eksisteerib ainult vorm. – Abhidhammattha-saṅgaha, lk 296.

^[5] „rūpaṁ, bhikkhave, aniccaṁ. yadaniccaṁ taṁ dukkhaṁ; yaṁ dukkhaṁ tadanattā; yadanattā taṁ ‘netaṁ mama, nesohamasmi, na meso attā’ti evametaṁ yathābhūtaṁ sammappaññāya daṭṭhabbaṁ. evametaṁ yathābhūtaṁ sammappaññāya passato cittaṁ virajjati vimuccati anupādāya āsavehi. vedanā aniccā … saññā … saṅkhārā… viññāṇa … anupādāya āsavehi.“ – Aniccasutta SN 22.45, sama Yadaniccasutta SN 22.15, Channasutta SN 22.90 jt.

^[6] Nakulapitusutta SN 22.1.

^[7] „…na rūpaṁ attato samanupassati, na rūpavantaṁ vā attānaṁ; na attani vā rūpaṁ, na rūpasmiṁ vā attānaṁ.“ – Nakulapitusutta SN 22.1.

^[8] „sabbe saṅkhārā aniccā’ti yadā paññāya passati atha nibbindati dukkhe esa maggo visuddhiyā. sabbe saṅkhārā dukkhā’ti yadā paññāya passati atha nibbindati dukkhe esa maggo visuddhiyā. sabbe dhammā anattā’ti yadā paññāya passati atha nibbindati dukkhe esa maggo visuddhiyā.“ – KN, Dhp 277-279. Buddha õpetas, et „sabbe saṅkhārā aniccā, sabbe dhammā anattā“, kuid ei ole kunagi õpetanud, et kõik dhammad on püsitud, või et kõik dhammad on dukkha, kuna ka nibbāna on dhamma; samas on nibbāna minatu (anattā). – Cūḷasaccakasutta MN 35.

^[9] „aniccā vata saṅkhārā uppādavayadhammino; uppajjitvā nirujjhanti, tesaṁ vūpasamo sukho”ti.“ – Parinibbanasutta SN 6.15.

^[10] „tīṇimāni, bhikkhave, saṅkhatassa saṅkhata-lakkhaṇāni. katamāni tīṇi? uppādo paññāyati, vayo paññāyati, ṭhitassa aññathattaṁ paññāyati.“ – Saṅkhatalakkhaṇasutta AN 3.47.

^[11] „Vajirāsutta“ SN 5.10.

^[12] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[13] „idaṁ kho pana, bhikkhave, dukkhaṁ ariyasaccaṁ – jāti pi dukkhā, jarā pi dukkhā, byādhipi dukkho, maraṇampi dukkhaṁ, appiyehi sampayogo dukkho, piyehi vippayogo dukkho, yampicchaṁ na labhati tampi dukkhaṁ – saṁkhittena pañcupādānakkhandhā dukkhā.“ –Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[14] „Yaṁdukkhasutta“ SN 22.16.

^[15] Mahāpuṇṇamasutta MN 109.

^[16]24 rūpa derivaati (upādārūpāni) on 5 füüsilist tajuorganit: silm (cakkhu), kõrv (sota), nina (ghāna), keel (jivhā), keha (kāya); 4 tajuobjekti: vorm (rūpa), heli (sadda), lõhn (gandha), maitse (rasa); naiselikkuse võime (itthindriya), mehelikkuse võime (purisindriya), meele füüsiline alus (hadayavatthu), kehaline väljendus (kāyaviññatti), suuline väljendus (vacīviññatti), füüsiline elu (rūpa jivita), ruumi-element (ākāsadhātu), vormi liikuvus/kergus (rūpassa lahutā), vormi elastsus/vormitavus (rūpassa mudutā), vormi kohaldumine (rūpassa kammaññāta), vormi arenemine (rūpassa upacaya), vormi jätkumine (rūpassa santati), vananemine (jarā), püsitus (aniccatā), toide (āhāra). Vt Dhs lk 585, Vism lk 443-450.

^[17] „sītenapi ruppati, uṇhenapi ruppati, jighacchāyapi ruppati, pipāsāyapi ruppati, ḍaṁsa-makasa-vātātapa-sarīsapa-samphassenapi ruppati.“ – Khajjanīyasutta SN 22.79.

^[18]Chachakkasutta MN 148.

^[19] Khajjanīyasutta SN 22.79.

^[20] Upādānaparipavattasutta SN 22.56.

^[21]Saṅgahita-kathā Kv 7.1.

^[22] „nīlampi sañjānāti, pītakampi sañjānāti, lohitakampi sañjānāti, odātampi sañjānāti.“ – Khajjanīyasutta SN 22.79. Selline tajukirjeldus viitab vormitajule.

^[23] „rūpaṁ rūpattāya saṅkhatamabhisaṅkharonti, vedanaṁ vedanattāya saṅkhatamabhisaṅkharonti, saññaṁ saññattāya saṅkhatamabhisaṅkharonti, saṅkhāre saṅkhārattāya saṅkhatamabhisaṅkharonti, viññāṇaṁ viññāṇattāya saṅkhatamabhisaṅkharonti.“ – Khajjanīyasutta SN 22.79.

^[24] Tipitaka teine osa, kuhu on koondatud erinevad dhamma ja vinajaga seotud rühmitused ja selgitatud lugude abil kõik praktikaga seotud punktid.

^[25] „vijānātīti kho, bhikkhave, tasmā ‘viññāṇan’ti vuccati.“ – Khajjanīyasutta SN 22.79.

^[26] BD lk 102; 249 – 252.

^[27] Anattalakkhaṇasutta SN 22.59.

^[28] Alagaddūpamasutta MN 22.

^[29] Gomayapiṇḍasutta SN 22.96.

^[30] Soṇasutta SN 22.49.

^[31] Anattalakkhaṇasutta SN 22.59.

^[32] Dhammacakkappavattanasutta, SN 56.11.

^[33] Anattalakkhaṇasutta SN 22.59.

^[34] Alagaddūpamasutta MN 22.

^[35] Alagaddūpamasutta MN 22.

^[36] „na hi no etaṁ, bhante, attā vā attaniyaṁ vā…, ... yaṁ na tumhākaṁ taṁ pajahatha; taṁ vo pahīnaṁ dīgharattaṁ hitāya sukhāya bhavissati.“ – Alagaddūpamasutta MN 22; sama: Paṭhamanatumhākasutta SN 35.101 jt.

^[37]Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.