7 virgumisosa (satta bojjhaṅga/bojjhaṁgā)

Buddha selgituse kohaselt nimetatakse virgumise osi virgumisosadeks seetõttu, et need juhivad virgumisele (bodhāya saṁvattantīti kho, bhikkhu, tasmā ‘bojjhaṅgā’ti vuccanti).^[1] Seitse virgumisosa (satta bojjhaṅga) on:^[2]

1. teadlikkuse virgumisosa (sati-sambojjhaṅga)
2. dhamma läbiuurimise virgumisosa (dhamma-vicaya-sambojjhaṅga)
3. energia virgumisosa (vīriya-sambojjhaṅga)
4. rõõmu virgumisosa (pīti-sambojjhaṅga)
5. rahu virgumisosa (passaddhi-sambojjhaṅga)
6. keskenduse virgumisosa (samādhi-sambojjhaṅga)
7. neutraalsuse virgumisosa (upekkhā-sambojjhaṅga)

Seitset virgumisosa võib vaadelda ka kui 14 virgumisosa (catuddasa bojjhaṅgā), jagades need sisemisteks ja välimisteks. Kui sisemised virgumisosad on seotud sisemiste  ehk endaga seotud dhammade ehk nähtustega (ajjhattaṁ^[3] dhammesu), siis välimised virgumisosad on seotud välimiste ehk teistega seotud dhammadega (bahiddhā dhammesu) jne.^[4]  

Seitse virgumisosa saavad maailmas ilmneda vaid siis, kui on ilmnenud Tathaagata, Arahant, Õigesti Mõistnu (tathāgatassa pātubhāvā arahato sammā-sam-buddhassa)^[5], kes neid õpetab. Hästiläinu õpetatud teadmisteta ja vinajata (nāññatra sugatavinayā) pole võimalik seitset virgumisosa arendada ega kasvatada.^[6]

Virgumisosade toit ja väljaarendamine

Kes seitset virgumisosa ei arenda ega teosta (viraddhā), ei teosta ka arija tee kaudu õiget dukkha lakkamist (viraddho tesaṁ ariyo maggo sammā dukkhakkhayagāmī). Vaid see, kes teostab seitset virgumisosa, saavutab arija tee kaudu õige dukkha lakkamise.^[7] Bhikkhu, kes arendab seitset virgumisosa kasvõi sõrmenipsu pikkuse aja, kel on džhaana, ning kes järgib juhendavaid nõuandeid (ovādapatikaro), ei söö almustoitu asjata.^[8]

Seitset virgumisosa peab arendama nii, et need:^[9]

• toetuks kõlblusele (sīlaṁ nissāya)
• rajaneks kõlblusel (sīle patiṭṭhāya)
• toetaks eraldumist (viveka-nissita)
• toetaks kiretust (virāga-nissita)
• toetaks lakkamist (nirodha-nissita)
• valmiks lahtilaskmise hetkel (vossagga-pariṇāmi)

Virgumisosade arendamine ilma kõlbluseta ja aruka tähelepanuta pole võimalik, kuna virgumisosad põhinevad neil.^[10] Sestap on seitsme virgumisosa eelkäija (pubbaṅ-gama) ja eelmärk (pubba-nimitta) ehk seda ennustav oomen kõlbeliselt elav hüveline sõber (kalyāṇa-mitta).^[11] Parim hüveline sõber on bhikkhu või bhikkhuni.^[12] Teiseks, nagu päikesetõusu eelkäia ja eelmärk on koit, nii on ka seitsme virgumisosa eelkäijaks ja eelmärgiks ehk endeks arukas tähelepanu (yoniso-manasikāro).^[13]

Igal virgumisosal on olemas spetsiifiline toit (āhāra):

Nii, bhikkhud, nagu see keha püsib toidu [najal püsti], toidust sõltub [selle] püsimine ning toiduta [see] ei püsi, [nii] püsivad samamoodi seitse virgumisosa toidu [najal püsti], toidust sõltub [nende] püsimine ja toiduta [need] ei püsi.^[14]

1. Teadlikkuse virgumisosa (sati-sam-bojjhaṅga). Mitteesilekerkinud teadlikkuse virgumisosa esilekerkimise ja esilekerkinud teadlikkuse virgumisosa väljaarendamise (paripūrati) toiduks on teadlikkuse virgumisosa aluseks olevad dhammad (sati-sambojjhaṅga-ṭṭhānīyā dhammā). Erakluses eraldunult elamine (vūpakaṭṭho viharanto) ja dhammale järjepidev aruka tähelepanu (tattha yoniso-manasikāra-bahulīkāro) pööramine, dhamma taasmeenutamine ja dhammast taasmõtlemine (anussarati anuvitakketi) aitab teadlikkuse virgumisosa täielikult välja arendada.^[15]

Inimesele, kes: (1) kuulab bhikkhut; (2) on sangha lähedal; (3) hoolitseb sangha eest; (4) meenutab sanghat või liitub peale bhikkhuga rääkimist sanghaga; (5) kes on saavutanud kõlbluse, (6) keskenduse, (7) tarkuse, (8) vabanemise, (9) vabanemisteadmised ja (10) nägemise – tema jaoks on teadlikkuse virgumisosa väljaarendamine ülimalt kasulik, kuna seeläbi eraldab ta ennast kehast ja teadvusest (kāyavūpakāsena ca cittavūpakāsena) ehk väärast uskumusest, et keha või teadvus on „mina“ või „minu oma“. Selline saavutus aitab teadlikkuse virgumisosal esile kerkida ja selle „pilgeni“ ehk täielikult välja arendada (bhāvanā-pāripūrī). ^[16]

Ka „Virgumisosade suttas“ õpetab Buddha arendama hingamise teadvustamist koos seitsme virgumisteguriga (ānāpānassatisahagataṁ satisambojjhaṅgaṁ bhāveti).^[17]

2. Dhamma läbiuurimise virgumisosa (dhamma-vicaya-sam-bojjhaṅga). Mitteesilekerkinud dhamma läbiuurimise virgumisosa esilekerkimise ja esilekerkinud dhamma läbiuurimise virgumisosa väljaarendamise toiduks on: (1) oskuslikud ja mitteoskuslikud dhammad (kusalākusalā dhammā), (2) laiduväärsed ja mittelaiduväärsed dhammad (sāvajjānavajjā dhammā), (3) madalad ja kõrged dhammad (hīna-paṇītā dhammā) ning (4) pimeduse ja valguse vastand-dhammad (kaṇha-sukka-sa-ppaṭibhāgā dhammā). Neile järjepidev aruka tähelepanu pööramine,^[18] tarkusega dhammade läbiuurimine, mõtestamine ja igakülgne analüüsimine (pavicinati pavicarati parivīmaṁsamāpajjati) aitab dhamma läbiuurimise virgumisosal esile kerkida ja selle täielikult välja arendada.^[19]

3. Energia virgumisosa (viriya-sam-bojjhaṅga). Mitteesilekerkinud energia virgumisosa esilekerkimise ja esilekerkinud energia virgumisosa väljaarendamise toiduks on (1) algatuselement (ārambha-dhātu), (2) vastupidavuselement (nikkama-dhātu) ja (3) edasiliikumiselement (parakkama-dhātu). Kui need elemendid liituvad tarkusega dhamma läbiuurimises, mõtestamises ja igakülgses analüüsimises täiustunud dhamma läbiuurimise virgumisosaga, tekib energia ja loidusetus (vīriya asallīna) ehk ärksus ja bhikkhu saavutab energia virgumisosa (vīriya-sambojjhaṅga) esilekerkimise. Neile teguritele järjepidevalt aruka tähelepanu pööramine aitab energia virgumisosa täielikult välja arendada.^[20]

Energia virgumisosa, nagu ka kõik teised virgumisosad, peab olema hästi tasakaalustatud. Liigne energia tekitab rahutust (uddhacca) ja madal energia uimasust (kosajja). Tasakaalu saavutamiseks tuleb rakendada nii energiat kui rahu (vīriya-samatha) ehk rahulikkuse arendamisel tekkivat, rahuküllast energiat.^[21]

4. Rõõmu virgumisosa (pīti-sam-bojjhaṅga). Mitteesilekerkinud rõõmu virgumisosa esilekerkimise ja esilekerkinud rõõmu virgumisosa väljaarendamise toiduks on rõõmu virgumisosa aluseks olevad dhammad (pīti-sambojjhaṅga-ṭṭhānīyā dhammā). Teadlikkuse ja dhamma uurimise tulemusena tekkinud sünergiast tõuseb esile rõõm (pīti). Kui meel on täitunud rõõmuga, rahunevad nii keha kui teadvus (pīti-manassa kāyopi passambhati, cittampi passambhati).^[22] Rahunenud kehale ja teadvusele järjepidev aruka tähelepanu pööramine aitab rõõmu virgumisosa täielikult välja arendada.^[23]

5. Rahu virgumisosa (passaddhi-sam-bojjhaṅga). Rahu virgumisosa esilekerkimise ja esilekerkinud rahu virgumisosa väljaarendamise toiduks on (1) keha rahunemine ja (2) teadvuse rahunemine (kāyapassaddhi, cittapassaddhi). Rahunemise arendamisel muutub rahunenud keha õnnelikuks ja teadvus keskendunuks (passaddha-kāyassa sukhino cittaṁ samādhiyati).^[24] Neile dhammadele järjepidevalt aruka tähelepanu pööramine aitab rahu virgumisosa täielikult välja arendada.^[25]

6. Keskenduse virgumisosa (samādhi-sam-bojjhaṅga). Keskenduse virgumisosa esilekerkimise ja esilekerkinud keskenduse virgumisosa väljaarendamise toiduks on (1) rahu märk (samatha-nimitta) ja (2) mittehajuv märk (abyagga-nimitta). Rahu arendamise ja täiustamise teel keha õnnelikkuse ja teadvuse keskenduse saavutamine ning rahu märgile ja mittehajuvale märgile järjepidevalt aruka tähelepanu pööramine aitab keskenduse virgumisosa täielikult välja arendada.^[26]

7. Neutraalsuse virgumisosa (upekkhā-sam-bojjhaṅga). Neutraalsuse virgumisosa esilekerkimise ja esilekerkinud neutraalsuse virgumisosa väljaarendamise toiduks on neutraalsuse virgumisosa aluseks olevad dhammad (upekkhā-sambojjhaṅgaṭṭhānīyā dhammā). Nelja järjestikuse džhaana väljaarendamise järel saavutatavale neutraalsusele järjepidevalt aruka tähelepanu pööramine aitab neutraalsuse virgumisosa täielikult välja arendada.^[27]

           

Virgumisosade arendamiseks sobilik aeg

„Tule suttas“^[28] õpetab Buddha, milliseid virgumisosi on sobilik ja milliseid pole sobilik arendada siis, kui teadvus on loid või rahutu.

Kui teadvus on loid (līnaṁ cittaṁ), pole õige aeg arendada rahu, keskenduse ega neutraalsuse virgumisosi, kuna loidu teadvust on nende dhammadega halb/raske „koos üles tõsta“ (dussamuṭṭhāpaya) ehk esile tuua (aktiveerida, turgutada). Kui teadvus on loid, on õige aeg arendada dhamma läbiuurimise, energia ja rõõmu virgumisosi, kuna nende dhammadega on teadvust hea/kerge esile tuua (cittaṁ taṁ etehi dhammehi susamuṭṭhāpayaṁ hoti).

ui teadvus on rahutu (uddhataṁ cittaṁ), pole õige aeg arendada dhamma läbiuurimise, energia ja rõõmu virgumisosi, kuna nende dhammadega on teadvust halb/raske rahustada (duvūpasamaya). Rahutu teadvuse korral on õige aeg arendada rahu, keskenduse ja neutraalsuse virgumisosi, kuna nende dhammadega on teadvust hea/kerge rahustada (suvūpasamaya).

Sutta lõpus tõdeb Buddha kokkuvõtvalt, et teadlikkus (sati) on alati ja igas olukorras kasulik.

Virgumisosade väljaarendamise kasu ja vili

Virgumisosade arendamine viib köidikute lakkamiseni. „Ühe dhamma suttas“^[29] õpetas Buddha, et (1) silm, (2) kõrv, (3) nina, (4) keel, (5) keha ja (6) meel on köitvad, mistõttu on need dhammad köitvad (saṁyojanīyā dhammā). Neis kuues dhammas ilmnevad nii köidikud, ahelad^[30] kui ka kinnitumine (etthete uppajjanti saṁyojana-vinibandhā ajjhosānā). Suttas õpetab Buddha, et ta pole näinud peale seitsme virgumisosa ühtegi teist dhammat, mille arendamine ja kasvatamine viiks eeltoodud kuuest klammerdumisele altist dhammast loobumiseni ja lakkamiseni.

Kuna virgumisosade õige arendamine saab alguse kõlbelisest käitumisest, on vaja esmalt arendada kolme (keha, kõne ja meel) õnnetoovat käitumist (tīṇi sucaritāni bhāvitāni). Selleks arendab bhikkhu kuue võime (silma-, kõrva, nina-, keele-, keha- ja meelevõime) ohjamist (indriya-saṁvara). Kui ta näeb, kuuleb, haistab, maitseb või kogeb kehas või meeles kas (1) sisemiselt (enda kehaga seotud) või välimiselt (teise kehaga seotud) midagi meelepärast (manāpaṁ), ei sünnita ta kirge (na rāgaṁ janeti) selle suhtes. Tema teadvus jääb kindlaks, vankumatuks, püsivaks ja vabanenuks (ṭhitaṁ cittaṁ ajjhattaṁ susaṇṭhitaṁ suvimuttaṁ). Võimete ohjamise kaudu arendatud kolme õnnetoovat käitumist „täidetakse pilgeni“ nelja teadlikkuse loomisega (cattāro satipaṭṭhāne paripūrenti). Selleks viibib bhikkhu järjepidevalt keha, tunnete, teadvuse ja dhammade (1) tekkimise, (2) kadumise ning (3) tekkimise ja kadumise nähtuste vaatlemises. Kuniks bhikkhul on piisavalt teadmisi ja teadlikkust, kuniks ta viibib sõltumatuna ja mitte millessegi maailmas klammerdumata, kinnistub temas teadlikkus: „Selline ongi keha, tunnete, teadvuse ja dhammade olemus“. Sel moel arendab bhikkhu nelja teadlikkuse loomise kaudu seitse virgumise osa ning saavutab teadmised ja vabanemise (vijjā-vimutti).^[31]

Kui mõni virgumisosa esile kerkib, teab bhikkhu: (1) minu teadvus on hästi vabastatud (cittañca me suvimuttaṁ), (2) laiskus ja loidus on hästi lakanud (thina-middhañca me susamūhataṁ); (3) rahutus ja mure on hästi eemaldatud (uddhacca-kukkuccañca me suppaṭivinītaṁ); (4) olen äratanud energia (āraddhañca me vīriyaṁ); (5) olen saavutanud püstitatud eesmärgi (aṭṭhiṁ katvā manasi karomi); (6) ega ole uimane (no ca līnan’”ti).^[32]

Kui bhikkhu on seitset virgumisosa sel moel arendanud ja täiustanud, on oodata seitset vilja ja seitset kasu (satta phalā sattānisaṁsā).^[33]

1. Nähtavas olemasolus (selles elus) lõplike teadmiste rahulolu (diṭṭheva dhamme^[34] paṭikacca aññaṁ ārādheti) saavutamine = selles elus nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) teostamine.
2. Kui mitte, saavutab bhikkhu vaibumise surmakoidikul (maraṇa-kāla).
3. Kui mitte, siis viie madala ma köidiku lakkamise mõjul saavutab ta [teisele kaldale] maabumise ajal lõpliku ehk ületava vaibumise (antarā-parinibbāyī).
4. Kui mitte, siis viie madalama köidiku lakkamise mõjul saavutab ta uute sündide vähenemise ja lõpliku vaibumise (upahacca-parinibbāyī).
5. Kui mitte, siis viie madalama köidiku lakkamise mõjul saavutab ta pingutuseta lõpliku vabanemise (asaṅkhāra-parinibbāyī).
6. Kui mitte, siis viie madalama köidiku lakkamise mõjul saavutab ta pingutusega lõpliku vabanemise (sasaṅkhāra-parinibbāyī).
7. Kui mitte, siis viie madalama köidiku lakkamise mõjul liigub ta kõrgemate deevade elupaika (uddhaṁsoto hoti akaniṭṭhagāmī).

Osade suttade kohaselt on virgumisosade õpetuse kuulmine seotud ka haiguse taandumisega. „Esimene haiguse sutta“^[35] toob ära juhtumi, kus Raajagaha’s viibinud Ülim märkas koopa kõrval seisvat Auväärset Mahākassapa’t, kes oli rõhutud, kannatas ja väga haige (ābādhiko dukkhito bāḷhagilāno). Buddha lausus talle: „Kassapa, olen õigesti selgitanud seitset virgumisosa, mille arendamine ja kasvatamine juhib ülimatesse teadmistesse, virgumisse ja vaibumisse“.^[36] Seejärel õpetas Buddha Auväärsele Mahākassapa’le seitsme virgumisosa dhammat. Ajaks, mil Buddha oli seitsme virgumisteguri õpetamise lõpetanud ja Mahākassapa rõõmustas ülendatud meelega Ülima öeldu üle, oli tema haigus taandunud. Samamoodi, kui Auväärne Mahāmoggallāna ja Auväärne Mahācunda haigestusid, rääkis Buddha neilegi seitsmest virgumistegurist ning mõlema haigus taandus.^[37]

Seitsme virgumisosa teostamine hoiab kindlalt ära bhikkhu allakäigu (aparihāniye).^[38] Kokku esindavad seitse virgumisosa mittemoodustumisse viivat teed (asaṅkhata-gāmi-magga) ehk teed, mis juhib nibbaanasse.^[39] Buddha on korduvalt kinnitanud, et seitsme virgumisosa arendamine ja suurendamine juhib ühesuunaliselt (olemasolu) tüdimusse, kiretusse, lakkamisse, rahunemisse, ülimatesse teadmistesse, virgumisse ning vaibumisse ehk nibbaanasse (ekantanibbidāya virāgāya nirodhāya upasamāya abhiññāya sambodhāya nibbānāya saṁvattanti).^[40] Seetõttu on virgumisosi arendav bhikkhu kindlalt nibbaanasse suundunud (nibbāna-ninno), nibbaanasse pöördunud (nibbāna-poṇo) ja nibbaanasse kaldunud (nibbāna-pabbhāro).^[41]

Seitsme virgumisosaga seotud kanoonilised tekstid

• Acharāsaṅghātavagga AN 1.424–430
• Ādiccasutta SN 46.48
• Aggisutta SN 46.53
• Bojjhaṅgasaṁyutta SN 46.1-184
• Bojjhaṅgasutta AN 4.238
• Bojjhaṅgasutta AN 7.26
• Bojjhaṅgasutta AN 10.102
• Bojjhaṅgasutta SN 43.10
• Bojjhaṅgasutta SN 54.2
• Dutiyagilānasutta SN 46.15
• Dutiyaphalasutta SN 48.66
• Ekadhammasutta SN 46.29
• Himavantasutta SN 46.1
• Kāyasutta SN 46.2
• Kuṇḍaliyasutta SN 46.6
• Pariyāyasutta SN 46.52
• Paṭhamasūriyūpamasutta SN 46.12
• Sīlasutta SN 46.3
• Soṇasutta AN 6.55
• Tatiyagilānasutta SN 46.16
• Upavānasutta SN 46.8

^[1] Bhikkhusutta SN 46.5.

^[2] Bojjhaṅgasutta AN 4.238; Bojjhaṅgasutta AN 7.26; Bojjhaṅgasutta AN 10.102; Bojjhaṅgasutta SN 43.10; Bojjhaṅgasaṁyutta SN 46.1-184; Bojjhaṅgasutta SN 54.2 jpt.

^[3] ajjhatta [adhi kuni, suunas, poole, sisse; üle, kohal; eraldi eessõnana: sees, läbi, suhtes + atta mina; ise; enda + aṁ] „endas“ ehk „enda sees“; sisemine, iseendaga seotud, millele vastandub bahiddhā ehk väline, välimine ehk teis(t)ega seotud.
„Sisemine“ viitab siinkohal inimese enda kehale või meelele ja sellega seonduvale ning „välimine“ teise inimese või olendi kehale või meelele ja sellega seonduvale. Näiteks, Abhidhammapiṭaka’s asuvas Satipaṭṭhānavibhaṅga’s toodud selgituse kohaselt tähendab bahiddhā teisi kehasid, mitte oma keha välimist poolt või väliseid osi (selline tõlge on ka grammatiliselt välistatud).

^[4] Pariyāyasutta SN 46.52.

^[5] Paṭhamauppannasutta SN 46.9.

^[6] Dutiyauppannasutta SN 46.10.

^[7] „yesaṁ kesañci, bhikkhave, ime satta bojjhaṅgā viraddhā, viraddho tesaṁ ariyo maggo sammā dukkhakkhayagāmī. yesaṁ kesañci, bhikkhave, ime satta bojjhaṅgā āraddhā, āraddho tesaṁ ariyo maggo sammā dukkhakkhayagāmī”ti.“ – Viraddhasutta SN 46.18.

^[8] Acharāsaṅghātavagga AN 1.424–430.

^[9] Himavantasutta SN 46.1 jpt.

^[10] Pāṇasutta SN 46.11.

^[11] Ādiccasutta SN 46.48.

^[12] Paṭhamasūriyūpamasutta SN 46.12. Hüvelise sõbra kohta vt DVE, III osa, ptk „ Hüveline sõber (kalyāṇamitta)“.

^[13] Dutiyasūriyūpamasutta SN 46.13; Pāṇasutta SN 46.11.

^[14] „seyyathāpi, bhikkhave, ayaṁ kāyo āhāraṭṭhitiko, āhāraṁ paṭicca tiṭṭhati, anāhāro no tiṭṭhati; evameva kho, bhikkhave, ime satta bojjhaṅgā āhāraṭṭhitikā, āhāraṁ paṭicca tiṭṭhanti, anāhārā no tiṭṭhantī” ti.“ – Kāyasutta SN 46.2.

^[15] Kāyasutta SN 46.2. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „ Õige teadlikkus (sammā-sati)“.

^[16] Sīlasutta SN 46.3.

^[17] Bojjhaṅgasutta SN 54.2.

^[18] Kāyasutta SN 46.2.

^[19] Sīlasutta SN 46.3. Buddha juhised dhamma uurimise ning õige ja vale dhamma eristamise kohta on toodud DVE I, ptk „Dhamma“.

^[20] Kāyasutta SN 46.2.

^[21] Soṇasutta AN 6.55.

^[22] Sīlasutta SN 46.3.

^[23] Kāyasutta SN 46.2.

^[24] Sīlasutta SN 46.3.

^[25] Kāyasutta SN 46.2.

^[26] Kāyasutta SN 46.2; Sīlasutta SN 46.3. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „ Keskendus (samādhi)“.

^[27] Kāyasutta SN 46.2; Sīlasutta SN 46.3. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „ Džhaana (jhāna)“.

^[28] Aggisutta SN 46.53.

^[29] Ekadhammasutta SN 46.29.

^[30] vinibandha [vi + ni + √bandh + a (vi + nibandha)] masc; adj. kinnitus; seotus. Viis teadvuse kinnitust (pañca cetasovinibandhā) on: (1) naudingukirg (kāmesu rāgo), (2) kehakirg (kāye rāgo), (3) vormikirg (rūpe rāgo), (4) söömine nii palju kui kõht mahutab, andumine heaoluõnnele, nägemisõnnele, loiduse[pikutamise/lösutamise]õnnele ja selles viibimine (yāvadatthaṁ udarāvadehakaṁ bhunjitvā seyyasukhaṁ anuyogo), (5) ühe või teise deevana kehastunu poole pöördumine [ja] brahmaliku käitumise (antud kontekstis brahmana püha elu elamise) palumine (aññataraṁ devanikāyaṁ paṇidhāya brahmacariyaṁ) (st kui bhikkhu ühe või teise deeva poole palvetab ja palub: „Selle kõlbluse või riituse/praktika või brahmaliku käitumise läbi saagu minust deeva või deeva-taoline!“) – Cetokhilasutta AN 10.14; Saṅgītisutta DN 33 jt. Vt DVE, V osa: „Leksikon“.

^[31] Kuṇḍaliyasutta SN 46.6.

^[32] Upavānasutta SN 46.8.

^[33] Dutiyaphalasutta SN 48.66; Dutiyaphalasutta SN 54.5; Sīlasutta SN 46.3.

^[34] Mõiste diṭṭheva dhamme tähendab sõna-sõnalt „isegi nähtuvas/nähtuvas dhammas“, mis tähendab selles elus; siin ja praegu; olevikus (see on üks paljudest näidetest, kuidas dhamma pole „seadmuseks“ tõlgitav).

^[35] Paṭhamagilānasutta SN 46.14.

^[36] „sattime, kassapa, bojjhaṅgā mayā sammadakkhātā bhāvitā bahulīkatā abhiññāya sambodhāya nibbānāya saṁvattanti.“ – Paṭhamagilānasutta SN 46.14.

^[37] Vastavalt: Dutiyagilānasutta SN 46.15 (kui Auväärne Mahāmoggallāna oli haigestunud) ja Tatiyagilānasutta SN 46.16 (kui Auväärne Mahācunda oli haigestunud).

^[38] Bojjhaṅgasutta AN 7.26.

^[39] Bojjhaṅgasutta SN 43.10.

^[40] Nibbidāsutta SN 46.20 jt.

^[41] Kūṭāgārasutta SN 46.7.