4 vormita valla džhaanat (cattaro arūpajhāna)

Sa pead [ise] püüdlema, Tathaagatad on ainult [tee] kuulutajad.
[Teele] sisenenud džhaaid (džhaana harjutajad) vabanevad Surma köidikust.^[1]

Rahu arendamine saab alguse neljast vormi džhaanast (rūpa-jhāna), mida arendatakse edasi neljas vormita džhaanas (arūpa-jhāna) ja mis kulmineerub nelja vormita saavutusega (arūpa-samāpatti). Hilisemas tekstides nimetatakse kaheksat džhaanat kaheksaks saavutuseks (aṭṭha-samāpatti). Kui vormi valla keskendusel kasutatakse materiaalset või kontseptuaalset objekti, siis vormita valla keskendus saavutatakse vormitaju täieliku ületamise teel. Keskenduse arendamisel läbitakse järkjärgult neli vormi džhaanat, vabanedes sel teel kõigist viiest džhaana osast (jhānaṅga).

Kuna vormita valdu on raske, kui mitte võimatu mõista, ammugi siis veel täpselt kirjeldada, käsitletakse vormita džhaanasid vaid mõisteliselt. Neli vormita džhaanat on alljärgnevad:^[2]

1.     ruumi lõputu vald (ākāsānañcāyatana).

1.     teadvuse lõputu vald (viññāṇañcāyatana).

2.     mittemillegi vald (ākiñcaññāyatana).

3.     ei-taju-ega-mittetaju-vald (neve-saññā-nāsaññāyatana).

Vormideta saavutused (arūpa-samāpatti) ja nende saavutamiseks vajalik väljaõpe oli teada juba enne Buddha virgumist.

Kaks viimast vormita valla saavutust esinevad „[Arija] otsingu suttas“,^[3] mis kirjeldab Siddhattha püüdluseid kodust lahkumisest kuni virgumise saavutamiseni. Sealtoodu kohaselt saavutas Gootama joogi Āḷāra Kālāma juhendamisel kolmanda vormita valla džhaana ja järgmise õpetaja, joogi Uddaka Rāmaputta juhendamisel, neljanda vormita džhaana.^[4] Kui Gootama oli enne Buddhaks saamist õpetajate juhendamise abil jõudnud nelja vormita saavutuseni, mõistis ta, et need dhammad ei juhtinud (olemasolu) tüdimusse, kiretusse, lakkamisse, rahusse, ülimatesse teadmisesse, (ise)virgumisse, ega vaibumisse ehk nibbaanasse, vaid päädivad uue sünniga saavutatud džhaanale vastava taju vallas, lahkus ta pettununa ning jätkas üksi virgumispüüdluseid. Hiljem ühinesid temaga veel viis askeeti.^[5] Jätkates püüdlemist ületas Buddha ka neljanda vormita džhaana ning saavutas taju ja tunnete lakkamise (saññā-vedayita-nirodha),^[6] mida mõnikord nimetatakse ka üheksandaks džhaanaks.

Džhaanadele vastab kolmest osast koosnev saavutussüsteemi, milleks on:

1.     8 vabanemist (aṭṭha-vimokkha),

1.     9 järkjärgulist viibimist (nava anupubba-vihāra), ning sellele vastavad

2.     9 järkjärgulist lakkamist (nava anupubba-nirodha)^[7] ehk 9 järkjärgulist saavutust (nava anupubba-samāpatti).^[8]

Üheksa järkjärgulist lakkamist hõlmavad 8 džhaanat (4 vormide + 4 vormita džhaanat) ning taju ja tunnete lakkamist (saññā-vedayita-nirodha). (1) Esimeses vormi valla džhaanas on lakanud naudingutaju (kāma-saññā) ja kõne (vācā niruddhā), (2) teises mõtlemine ja läbiuurimine (vitakka-vicārā), (3) kolmandas rõõm (pīti) ja (4) neljandas hingamine (assāsapassāsā). (5) Viienda džhaana (esimese vormita džhaana) ehk ruumi lõputu valla saavutamisega (ākāsānañcāyatanaṁ samāpannassa) lakkab vormitaju (rūpasaññā niruddhā), (6) kuuenda džhaana (teise vormita džhaana) ehk teadvuse lõputu valla saavutamisega (viññāṇañcāyatanaṁ samāpannassa) lakkab ruumi lõputu valla taju (ākāsānañcāyatanasaññā niruddhā), (7) seitsmenda džhaana (kolmanda vormita džhaana) ehk mittemillegi valla saavutamisega (ākiñcaññāyatana samāpannassa) lakkab teadvuse lõputu valla taju (viññāṇañcāyatanasaññā), (8) kaheksanda džhaana (neljanda vormita džhaana) ehk ei-taju-ega-mittetaju-valla saavutamisega (nevasaññānāsaññāyatanaṁ samāpannassa) lakkab mittemillegi valla taju (ākiñcaññāyatanasaññā niruddhā) ning (9) taju ja tunnete lakkamise saavutamisega (saññā-vedayita-nirodhaṁ samāpannassa) lakkavad taju ja tunded.^[9]

Ruumi lõputu vald (ākāsānañcāyatana) on esimene vormita džhaana vald, mida iseloomustab piiritu avarus. Neljandas džhaanas mõistab bhikkhu keskenduse objektiks oleva ja sellel baseeruva rahu jämedat loomust. Ta eemaldab selle meelest teadmisega, et vormita rahu on veelgi sügavam.

Lõputu ruumi valla saavutamise objektiks on ruum (ākāsā), mille kordamisele keskendutakse kuni vastava džhaana saavutamiseni. Selleks laiendab bhikkhu neljanda džhaana objekti (nt kasina vms) piiritust seni, kuni ta seda soovib. Kogu vormitaju ületanud, vastumeelsustaju hüljanud, eristavale tajule tähelepanu pööramata, teadvustades: „piiritu/lõputu ruum“, saavutab ja jääb bhikkhu lõputu ruumi valda (ākāsānañcāyatana).^[10] Ta saavutab vahetu taju kogemuse ruumi lõpmatusest, mõistes, et ruumil ei ole algust ega lõppu, see on piiritu ja lõputu. Meel vabaneb seeläbi neljanda džhaana saavutamise aluseks olnud objektist ja samastub lõputu ruumiga, mis tähendab, et teadvus on jõudnud lõputu ruumi valda (ākāsānañcāyatana)^[11].

Vormitaju ületamisel on meel laienenud üle tavapäraste piiride, ületanud duaalsuse ja asub piirideta ja takistusteta lõputu ruumi avaruses. Mõistus puhkab vabanenuna „minast“ ja kõikidest sensoorsest tajudest. Olles keskenduse jätkamise teel saavutanud esimese vormita valla loomises täieliku meisterlikkuse, viibib (vihāra) bhikkhu sellises teadvuseseisundis. See on esimene vormita saavutus (arūpa-samāpatti) ja neljas vabanemine (catuttha vimokkha) – lõputu ruumi valla (ākāsānañcāyatana) saavutamine.

Kuna esimene vormita džhaana saavutatakse neljanda vormi džhaana objekti eemaldamisega, kätkeb see endas sellekohast puudust. Näiteks, kui minna tühjale platsile kus kunagi seisis tuttav maja, võib meeles ilmneda maja mentaalne kujutis. Samamoodi, kuna vormita valla ruumi džhaana põhineb vormivalla ületamisel, püsib võimalus vormitaju ootamatuks esilekerkimiseks, kuna meel on varasemalt olnud vormiga seotud juba loendamatuid ajastuid. Mõistnud esimese vormita valla puudust, liigub bhikkhu edasi järgmisse vormita valda.

Teadvuse lõputu vald (viññāṇañcāyatana) on teine vormita džhaana vald, mida iseloomustab teadvuse lõputu avarus. Teadvuse lõputu valla saavutamise objektiks on teadvus (viññāṇa), mille järjepidevale kordamisele keskendutakse kuni vastava džhaana saavutamiseni. Kogu ruumi lõputu valla (ākāsānañcāyatana) ületanud, teadvustades: „lõputu/piiritu teadvus“, saavutab ja jääb bhikkhu ruumist (ākāsa) vabasse teadvuse lõputusse valda (viññānañcāyatana).^[12] See on teine vormita saavutus (arūpa-samāpatti) ja viies vabanemine (pañcama vimokkha) – lõputu teadvuse valla (viññānañcāyatana) saavutamine.^[13]

Mõistes taas, et teadvuse lõputu vald on võimalik nõrkuse allikas, kuna teadvus võib pöörduda tagasi sellest tekkinud lõputu ruumi valda, otsustab bhikkhu liikuda järgmisesse, kolmandasse vormita valda.

Mittemillegi vald (ākiñcaññāyatana) on kolmas vormita džhaana vald mida iseloomustab tühjus. Kogetakse, et ei ole võimalik ühtesid asju teistest eraldada, kuigi duaalsuse kogemus on eelnevalt meeles veel olemas. Asjad ja nähtused kaotavad piirid ega välista enam teineteist ning kogetakse vahetult kõige moodustunu omaolematust. Mittemillegi valla saavutamise objektiks on mitte-midagi (nathi kiñci), mille kordamisele keskendutakse kuni vastava džhaana saavutamiseni. Kogu lõputu teadvuse valla (viññānañcāyatana) ületanud, teadvustades: „seal ei ole mittemidagi“, saavutab ja jääb bhikkhu teadvusest (viññāna) vabasse mittemillegi valda (ākiñeaññāyatana).^[14] See on kolmas vormita saavutus (arūpa-samāpatti) ja kuues vabanemine (chaṭṭha vimokkha) – mittemillegi valla (ākiñeaññāyatana) saavutamine.^[15]

Mõistes taas, et mittemillegi vald on võimalik nõrkuse allikas, kuna teadvus võib pöörduda tagasi sellest tekkinud teadvuse lõputusse valda, otsustab bhikkhu liikuda neljandasse vormita valda.

Ei-taju-ega-mittetaju-vald (neve-saññā-nāsaññāyatana) on neljas vormita džhaana vald. Ei-taju-ega-mittetaju-valla saavutamise objektiks on sellele eelnenud mittemillegi valla (ākiñeaññāyatana) taju, millele järjepidevalt keskendudes ja selle ületades saavutab bhikkhu ka viimase vormita valla džhaana ehk ei-taju-ega-mittetaju-valla (neva-saññā-nāsaññāyatana).^[16] Kuna teadvus on nüüd selles vallas maksimaalselt puhastunud ning sõnulseletamatu piirini peenendunud, ei ole enam võimalik öelda, kas teadvus on olemas või mitte, kuigi tajuja on alles. See on neljas vormita saavutus (arūpa-samāpatti) ja seitsmes vabanemine (sattama vimokkha) – ei-taju-ega-mittetaju-valla (neva-saññā-nāsaññāyatana) saavutamine.^[17]

Vormita džhaanale omane õnnis rahu püsib ka neljandas vormita vallas ja sellest imelisest seisundist ei soovita enam lahkuda, mõeldes, et teadvus võikski jääda ei-taju-ega-mittetaju-valda. Tänu sellega kaasnevale ülevusele ja õndsusele arvasid iidsed joogid, et see ongi jumalaga ühinemine, lõpliku vaibumise saavutamine (nt Uddaka Rāmaputta) või inimteadvuse arengu kulminatsioon. Vaatamata selle valla ülevusele ja imetabasele rahule puudub seal aga vaibumise stabiilsus, kuna pärineb sellele eelnevast džhaanast, sisaldab soovi jäädagi saavutatud teadvuseseisundisse ning selle seisundi ekslikke tõlgendusi (nt usutakse olevat saavutatud ühendus jumalaga, kõigeloojaga, Brahmaga, aatmaniga, kõiksusega vms).

Sellist kirglikku soovi ja sellel põhineva valet vaadet koos mentaalse ettekujutlusega vormita vallast nimetatakse vormita kireks (arūpa-rāga), mis on seitsmes köidik (saṁyojana). Ka sellest tuleb lõpliku ja tingimusteta vaibumise (nibbāna) saavutamiseks vabaneda.^[18]

Neljanda vormita saavutuse ebatäiust põhjusliku tekkimise kaudu vaadeldes mõistis Buddha, et tulvade täieliku lõppemise tingimusteks on (1) naudingutulva (kāmāsava), (2) olemasolutulva (bhavāsava), (3) vaatetulva (diṭṭhāsava) ja (4) mitteteadmistulva (avijjāsava) täielik lõppemine. Ta mõistis, et nii nagu kulutuli hävitab seemnete idanemisjõu, hävitab asjade ja nähtuste tõelise loomuse läbinägemine (vipassanā) nendega seotud tulvad.

Sügava keskenduse saavutamisel kogeb bhikkhu täiuslikus ja ülimas rahus viibimist, mida väline maailm ei suuda enam häirida. Näiteks Āḷāra Kālāma, kes viibis kolmandas vormita džhaanas, ei näinud ega kuulnud isegi tema kõrvalt mööda sõitnud 500 vankrit.^[19]

Kes on aga õige vaate abil saanud vooguastunuks, liigub edasi, kuni ületab ei-taju-ega-mittetaju-valla ja saavutab täieliku taju ja tunnete lakkamise (saññā-vedayita-nirodha) – see on kaheksas vabanemine (aṭṭha vimokkhā),^[20] mis ongi lõplik ja täiuslik vabanemise seisund.

Need meeleseisundid ei ole võrreldavad teadvusseisundeid muutvate psühhedeelsete ainete või ravimite kasutamisest tekkinud ekstaasi ja maailmataju muutumisega, letargiaga ega ebatavaliste nägemustega. Viis vabanemist (4-8 vimokkha) on kõige kõrgemad ja peenemad meeleseisundid, mida võib sõnade abil aimata, kuid mille mõistmiseks on need vaja saavutada.

Neli vormita valla saavutust on materiaalse lakkamise nähtavad saavutused (sambhādheokāsādhigama), mida Buddha nimetas „rahus viibimiseks ja arijalikuks lakkamiseks/väljumiseks“ (santā ete vihārā ariyassa vinaye).^[21] Kui bhikkhu on saavutanud mõne vabanemise, viibib ta selles seisundis.

Kuigi peale keha surma toimub uus sünd vastavalt meele omadustele, st esimese džhaana puhul esimese džhaana vallas jne, ei ole autentset Buddha õpetust järgiva bhikkhu meele arendamise eesmärgiks mitte õnnelik uus sünd, vaid võimalikult kiiresti arahantiks saamine ja surma-sünni ringkäigust täielik ning lõplik väljumine. Vormita džhaana (arūpajjhāna) juhib küll uue sünni vormita tasandile (arūpa-bhūmi), mis on vaba füüsilisest kehast ja kõigist puudustest ning valust, kuid see on puudulik, kuna on ajaline ning lõpeb. Inimelu on harvaesinev võimalus mõista olemasolu dukkha olemust ning end sellest vabastada. Kui bhikkhu on aga keskenduse teel saavutanud esimese arija tasandi ehk saanud vooguastunuks (sotāpanna), siis sõltumata sellest, millistes kõrgemates valdades uus sünd toimub, vabaneb ta varem või hiljem sansaarast ehk uutes sündides ringlemisest (saṁsāra). Selline ülim saavutus on võimalik vaid õige Buddha dhamma järgimise ja teostamisega, mis saab alguse õige dhamma kuulmisest, nihilistlikest, valedest vaadetest loobumisest ja õige vaate väljaarendamist.^[22]

„Mõeldamatu suttas“ õpetab Buddha, et (1) buddhade ulatuse (buddhavisayo), (2) džhaanade ulatuse (jhānavisayo), (3) kammavilja (kammavipāko) ning (4) maailma ulatuse (lokacintā) üle mõtlemine ja filosofeerimine võib kaasa tuua segaduse või pettumuse ja isegi hullumeelsuse, sestap ei peaks bhikkhu neil teemadel mõtlema (na cintetabbāni).^[23] Nii nagu maasika maitset pole võimalik mõista maasikat mittesöönul, ei ole ka võimalik džhaanasid mittesaavutanul mõista džhaanades saavutatavaid seisundeid. Buddha andis dhammavinaya mitte filosofeerimiseks, vaid teostamiseks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Džhaanade arendamisega seotud kanoonilised tekstid

•             Paṭhamajhānapañhāsutta SN 40.1

•             Dutiyajhānapañhāsutta SN 40.2

•             Tatiyajhānapañhāsutta SN 40.3

•             Catutthajhānapañhāsutta SN 40.4

•             Ākāsānañcāyatanapañhāsutta SN 40.5

•             Viññāṇañcāyatanapañhāsutta SN 40.6

•             Ākiñcaññāyatanapañhāsutta SN 40.7

•             Nevasaññānāsaññāyatanapañhāsutta SN 40.8

•             Animittapañhāsutta SN 40.9

•             Sakkasutta SN 40.10

 

 

Nelja vormita valla džhaanaga seotud kanoonilised tekstid

•       Acinteyyasutta AN 4.77.

•       Anupubbanirodhasutta AN 9.31.

•       Anupubbavihārasamāpattisutta AN 9.33.

•       Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

•       Brahmajālasutta DN 1.

•       Cūḷavedallasutta MN 44.

•       Dhammasaṅgaṇī, Arūpāvacarakusala Ds 2.1.3, Tebhūmakakusala Ds 2.1.4, Lokuttarakusala Ds 2.1.5.

•       Itivuttaka, Puññakiriyavatthusutta Iti 60.

•       Itivuttaka, Sakkārasutta Iti 81.

•       Jātaka, Kūṭavāṇija jātaka Ja 98, Parosahassa jātaka Ja 99.

•       Mahāparinibbānasutta DN 16.

•       Nibbānasukhasutta AN 9.34.

•       Pāsarāsisutta MN 26.

•       Paṭhamanānākaraṇasutta AN 4.123.

•       Paṭiccasamuppādavibhaṅga-pāli Vb 6.

•       Poṭṭhapādasutta DN 9.

•       Rahogatasutta SN 36.11.

•       Sakkapañhasutta DN 21.

•       Sallekhasutta MN 8.

•       Sāmaññaphalasutta, DN 2.

•       Sanimitta vagga AN 2.77–86.

•       Dutiyanibbānapaṭisaṁyuttasutta Ud 8.2.

•       Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta Ud 8.1.

•       Tatiyanibbānapaṭisaṁyuttasutta Ud 8.3.

•       Uddhaccasutta AN 6.116.

 

 

^[1]                 „tumhehi kiccamātappaṁ, akkhātāro tathāgatā;
            paṭipannā pamokkhanti, jhāyino mārabandhanā.“ – KN, Dhp 276.

^[2] Dhammasaṅgaṇī lk 55 jj; Vibhanga lk 183, 245 jt.

^[3] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

^[4] Vt DVE, I osa, ptk „Bodhisattha õpetajad“.

^[5] Vt ka Mahasaccakasutta MN 36.

^[6] Poṭṭhapādasutta DN 9.

^[7] Anupubbanirodhasutta AN 9.31, Rahogatasutta SN 36.11.

^[8] Anu­pubba­vihāra­samā­pattisutta AN 9.33.

^[9] Anupubbanirodhasutta AN 9.31, Rahogatasutta SN 36.11, Poṭṭhapādasutta DN 9 jt.

^[10] „sabbaso rūpasaññānaṁ samatikkamā paṭi­gha­saññā­naṁ atthaṅgamā nānat­ta­saññā­naṁ amanasikārā ‘ananto ākāso’ti ākāsānañ­cāyata­naṁ upasampajja viharati, ayaṁ catuttho vimokkho.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[11] Vt ka Ākāsānañcāyatanapañhāsutta SN 40.5.

^[12] „sabbaso ākāsānañ­cāyata­naṁ samatikkamma ‘anantaṁ viññāṇan’ti viñ­ñā­ṇañ­cāyata­naṁ upasampajja viharati, ayaṁ pañcamo vimokkho.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[13] Vt ka Viññāṇañcāyatanapañhāsutta SN 40.6.

^[14] „sabbaso viñ­ñā­ṇañ­cāyata­naṁ samatikkamma ‘natthi kiñcī’ti ākiñ­cañ­ñā­yatanaṁ upasampajja viharati, ayaṁ chaṭṭho vimokkho.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[15] Vt ka Ākiñcaññāyatanapañhāsutta SN 40.7.

^[16] „sabbaso ākiñ­cañ­ñā­yatanaṁ samatikkamma neva­saññā­nā­sañ­ñāyata­naṁ upasampajja viharati, ayaṁ sattamo vimokkho.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[17] Vt ka Nevasaññānāsaññāyatanapañhāsutta SN 40.8.

^[18] Nib­bā­na­su­khasutta AN 9.34.

^[19] Mahā­pari­nib­bā­nasutta DN 16.

^[20] „sabbaso neva­saññā­nā­sañ­ñāyata­naṁ samatikkamma saññā­ve­dayi­ta­nirodhaṁ upasampajja viharati, ayaṁ aṭṭhamo vimokkho. ime kho, ānanda, aṭṭha vimokkhā.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[21] Sallekhasutta MN 8.

^[22] Brahma­jālasutta DN 1.

^[23] Acinteyyasutta AN 4.77.